Viie isiku kaebus Tartu Linnavolikogu 07.10.2021.a otsuse nr 373 osaliseks tühistamiseks (Emajõe matkarada)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebajad Andres Soome, Aivo All, Indrek Koovit, Kristjan Pajula ja Heidi Rajamäe-Volmer, kõigi esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov Vastustaja Tartu linn, esindaja Jüri Mölder
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebajate kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.05.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (v.a avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 19).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Linnavolikogu kehtestas 07.10.2021.a otsusega nr 373 (tl 86-89, edaspidi vaidlustatud otsus) Tartu linna üldplaneeringu pealkirjaga „Tartu linna üldplaneering 2040+“ (edaspidi üldplaneering). Sellega on muuhulgas ette nähtud matkararada Emajõe paremkaldale alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes.
1.1.Üldplaneeringu põhjendused (kaebuse lisa 22.2, väljavõttena tl 91-116, tl 121-122) sisaldavad järgmisi sätteid. Linna ruumilise arengu ühe põhimõttena on nimetatud Emajõe-äärse rohelise koridori
väljakujundamine ja jõe avamine linnale. Eesmärgiks seatakse katkematu terviseraja, matkaraja ja puhkekohtade kujundamine Emajõe kallastel (tl 94 pöördel). Avalik ruum üldplaneeringu mõistes on ala, mis on olenemata selle omandivormist igaühele kas kogu ööpäeva või kokkulepitud aegadel kasutatav. Avaliku ruumi planeerimise eesmärk on tagada elanikele ja linna külastajatele puhkamiseks, vabaks liikumiseks, kultuuriliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks vajalike maa-alade olemasolu. Avalikku ruumi kuuluvad muu hulgas matkarajad, kallasrajad ja juurdepääsud kallasrajale (tl 95 pöördel). Kaardil on Emajõe kallas (kuni raudteesillani) tähistatud kui kohaliku tähtsusega roheline koridor. Üldplaneeringuga seatakse eesmärgiks planeeritud rohealade avaliku kasutuse tagamine eraldi kokkuleppe sõlmimise teel või vajadusel sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise rakendamisega. Üldplaneeringuga seatakse eesmärgiks puhke- ja virgestusala või -koridori avalik kasutamine, selleks lepib linn maaomanikuga kokku taristu rajamise, hooldamise ja kasutamise tingimustes. Tervise-, matka- ja suusaradade projekteerimisel ja väljaehitamisel tuleb koostöös maaomanikega leida puhkekoridoride looduslikele radadele sobivaim, keskkonda säästvaim tehniline lahendus (tl 104 pöördel 107). Üldplaneering seab eesmärgiks tagada kogu Tartu linnas pidev ja takistusteta liikumisvõimalus kogu Emajõe kalda ulatuses. Üldplaneeringuga määratakse Emajõe kallaste vaba kasutamise tingimused, sealhulgas tingimused kallasraja kasutamiseks ja seal takistamatult liikumise võimaldamiseks, kallasrajale juurdepääsude tagamiseks ning erandlikel juhtudel tingimused kallasraja sulgemiseks ning suletud kallasrajast möödapääsu tagamiseks. Kalda ehituskeeluvööndisse on lubatud rajada üksnes avalikult kasutatavaid teid ja parklaid ning üksnes planeeringu alusel. Emajõe kallasraja looduslike takistustena Tartu linna maalises piirkonnas saab käsitleda muuhulgas liigniisket või soostunud kaldaala, tugevalt võsastunud ja kaldal kõndimist takistavat võsa, looduslikke ojasid või veega täitunud lohke. Olulisemateks inimtekkelisteks takistusteks, mis ei võimalda kallasrajal liikumist, on maaparanduskraavid, samuti Emajõega ühenduses olevad lühemad või pikemad paadikanalid. Paadikanalid lõikavad läbi jõeäärse rohekoridori ning on vaba ja turvalise liikumise olulisemateks takistusteks jõe kaldal. Jõeäärse vaba liikumise võimaldamiseks kavandatakse paadikanalitele, nagu ka jõkke suubuvate eesvoolukraavide ja looduslike ojade suudmetele, väikesillad või purded (tl 113 pöördel - 114). Üldplaneeringuga kavandatakse Emajõe paremkaldale matkarada (Emajõe matkarada) alates Kärevere sillast kuni dendropargini kaardirakenduses näidatud lõikudes. Vaba läbipääsu planeerimine Emajõe kallastele on avalikes huvides, et tagada piirkonna elanikele ja linlastele võimalused vabaõhu puhkuseks ja avada takistusteta juurdepääs jõele (tl 113 ja pöördel). Emajõe matkarada on avalikult kasutatav puhkamise ja virgestuse eesmärgil kavandatud ja kaardirakenduses esitatud rada, mis ulatub Tähtvere dendropargist Kärevere sillani. Matkarada on maastikul kulgev valdavas osas jõe kallasraja vööndisse planeeritav puhkerajatiste kompleks, mis koosneb looduslikust või tugevdatud pinnasega jalgteest, matkaraja sildadest ja mitmetest jõeäärsetest puhkekohtadest ning nende juurde kuuluvast teenindusmaast. Tingimus: Emajõe matkarajal võib liikuda jalgsi, suuskadel või muul sarnasel viisil. Rajal on üldjuhul keelatud sõita jalgrattaga (kui maa omanikuga ei ole kokku lepitud teisiti) ja mistahes mootoriga sõiduvahendiga, v.a. rada hooldavate kergekaaluliste hooldusmasinatega. Matkaraja turvalisuse ja läbitavuse tagamiseks on lubatud matkarada kindlustada (katta või muul moel rajaalust pinnast tugevdada), raiuda ja eemaldada rajal liikumist takistavat võsa, ehitada purdeid, laudteid ja sildu üle kraavi ja kanali jms. Emajõe kalda aladelt läbipääsu täpsem olemus ja tüüp konkreetses asukohas selgub matkaraja kavandamisel ja pärast vastavate kokkulepete saavutamist. Kaebajate kinnistutel kulgevale
matkaraja osale on ette nähtud kolm matkaraja silda, s.o üle kraavi või kanali ulatuvat rajatist, mida mööda kulgeb matkarada (tl 121-122). Emajõe 1% üleujutusohuga ala piirist tulenev ehituskeeld ei laiene muuhulgas Emajõe matkarajale ja selle puhkekohtade ehitistele, looduslähedase kattega kergliiklusteedele, loodusliku katendiga spordi- ja loodusradadele, avalikke puhkekohti teenindavatele vett läbilaskva katendiga sõiduteedele ja parklatele (tl 115 pöördel).
1.2.Vastustaja käsitles vaidlustatud otsuses kokkuvõtvalt vastuväiteid Emajõe matkaraja rajamisele ning viitas, et põhjalikumalt on neid käsitletud 15.06.2021.a korralduses nr 701 (tl 54-59). Vastustaja jättis kaebajate vastuväited arvestamata ning põhjendas seda järgmiselt. On olemas avalik huvi matkaraja kavandamiseks eelkõige Emajõe äärse matkaraja lõigus dendropargist kuni Vorbuse raudteesillani, kuna see asub linnale väga lähedal. Kaebajate kinnistutel Jõekivi tee 1, 2 ja 2a, Kalamaja, Kolga, Sisaski ja Jõekalda ei paikne matkarada elamute lähedal ja sellega ei kaasne olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus pole piiramatu. Avalikes huvides on Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada piirkonna elanikele võimalused vabaõhu puhkuseks. Kallasrada ei ole võrdne matkarajaga ja linn möönab, et matkarada võib olla kinnistu omanikule koormavam kui kallasrajal liikumine. Samas mõlemal juhul võivad kaasneda omaniku jaoks sarnased ebamugavused ning negatiivsed mõjud privaatsusele ja turvalisusele. Samuti on maaomanike õigused täpselt samad mõlemal juhul. Matkaraja asukoha määramine üldplaneeringus iseenesest omaniku õigusi ei kitsenda ega piira, kuna matkaraja kavandamine eramaale eeldab maakasutuseks kokkulepet maaomanikega. Matkaraja kavandamine võimaldab ette valmistada terve kompleksi tegevusi, mis kokkuvõttes tagavad küll jõekalda parema ja ilmselt rahvarohkema külastatavuse, kuid annavad ka võimaluse omanikuga kokku leppida raja ehituse, kasutamise, turvalisuse ja koristamise küsimused. Linna eesmärk on jõuda tulevikus lahendini, mis Euroopas matkaradadel välja on kujunenud - tagatud on raja läbitavus ja turvalisus matkajale, külastuskord on täpselt reglementeeritud ning kohalik omavalitsus kannab hoolt koristamise ja haldamise üle. Seega kõigi osapoolte vahel on kokku lepitud käitumise kord. Vastustaja rõhutas, et matkarajana avatakse rada pärast kokkulepete sõlmimist ja raja kasutamiseks ettevalmistustööde tegemist. Võimalik on kokkuleppel ka tasuline sundvaldus, kuid sundvalduse seadmine ei ole linna esmane valik. Kaebajate kinnistud paiknevad valdavalt looduslikult tugeval (looduslikud liivasaared kaldal) või tugevdatud (jõe süvendamisel teisaldatud mineraalpinnase arvelt kujundatud poollooduslikud põndakud) pinnasel. Kirjeldatud jõe kaldaprofiili erisuste tõttu on kallasraja vöönd Jõekalda, Sisaski, Kolga, Kalamaja ja Jõekivi kinnistute piirkonnas üleujutuse või suurvee aegadel vee all vaid väheses ulatuses ja lühiajaliselt. Emajõe võimaliku üleujutuse korral katab suurvesi matkaraja linnapoolses osas jõe kaldaala oluliselt suuremas ulatuses ning ei saa eeldada, et igapäevamatkaja jõuab kõrge veeseisu ajal ka avaldajate kinnistuteni ja jääb seal hätta. Linn kui matkaraja valdaja tagab suurvee perioodil järelevalve ja paigaldab rajale hoiatavad või keelavad sildid kui on veendunud, et matkarada on üleujutatud ja raskesti läbitav. Matkaraja kavandamine arvestab kaitsealuste liikidega ja on kooskõlas kaldakaitseliste piirangutega. Üldplaneeringu KSH aruandes on kirjeldatud, et Emajõega seotud kaitsealustele liikidele ei ole seoses matkaraja ega puhkekohtade arendamisega olulist ebasoodsat mõju ette näha. Sarnaselt ei ole ette näha ebasoodsaid mõjusid kalda kaitse eesmärkide täitmisele. Seega on välistatud ebasoodsad mõjud üksnes lühiajaliseks viibimiseks ja liikumiseks mõeldud
aladel väljaspool matkaraja puhkekohti. KSH aruanne on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud. Linn ja Keskkonnaamet käsitlevad matkarada planeeringuga kavandatava avalikult kasutatava teena, millele ehituskeeld ei laiene (looduskaitseseaduse § 38 lg 5 p 10).
2.Kaebajad esitasid 05.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, millega on kavandatud matkarada ja matkaraja sillad kaebajate kinnistutele - Vorbuse külas Jõekivi tee 1 aadressil Jõekivi kinnistu, Jõekivi tee 2 aadressil Pikniku kinnistu, Jõekivi tee 2a (kohtumenetluse ajal liidetud kinnistuga Jõekivi tee 2), Kalamaja kinnistu, Kolga kinnistu, Sisaski kinnistu ning Jõekalda kinnistu. Kaebajad ei vaidlusta kallasraja avalikku kasutust, vaid seda, et üldplaneeringus kavandatakse kaebajate kinnistutele matkarada (s.h sillad). Kaebajate väitel on vastustaja teinud olulisi kaalutlusvigu, kuna piisavalt ei ole arvestatud kaebajate huve. See väljendub järgmises. - Õigus kallasrada kasutada ei anna vastustajale õigust kaebajatele kuuluvale eramaale matkarada rajada ja seda kasutusse anda. Kallasrada ei tähenda matkarada, vaid üksnes veekogu äärset avalikult kasutatavat kaldariba. Kallasraja kasutus kui igaüheõigus lubab üksnes väikese mõjuga tegevused. - Matkaraja rajamine riivab äärmiselt intensiivselt ja ebaproportsionaalselt kaebajate omandipõhiõigust, õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, privaatsusele ning kodu puutumatust. Matkajad võivad lahkuda kallasrajalt ja siseneda eraomandis oleva kinnistule, eriti üleujutuse ajal. Matkarajalt võib kanduda prügi kaebajate kinnistutele ning matkajad võivad rikkuda hügieeninõudeid. Puudub kindlus, et rada ei kasutata jalgratta või mootorsõidukiga. Matkajad võivad loata kasutada kaebajatele kuuluvaid paadisildu, luua tuleohtlikke olukordi, varastada küttepuid, murda puid ja põõsaid, telkida kaebajate kinnistutel, esitada kaebajatele pretensioone seoses matkaraja seisundiga ja siirduda avalikult kasutatavale teele üle kaebajate kinnistute, Kalamaja kinnistul rikkuda hauarahu. - Matkaraja keskkonnamõjude aspekte ei ole hinnatud. Piirkonnas elab mitmeid kaitsealuseid liike. Ainuüksi kaitsealused liigid välistavad matkaraja kulgemise kaebajate kinnistute kallasradadelt. - Matkarada soovitakse rajada Emajõe ehituskeeluvööndisse. Selle vähendamine on lubamatu eelkõige inimtegevusest tekkiva kahjuliku mõju tekkimise tõttu. Matkaraja rajamine suurendab oluliselt kallasrajal liikuvate inimeste arvu, mis omakorda toob kaasa negatiivse mõju kaldale (toidujäätmed, taara, pakendid, suitsukonid jne). Emajõe veekaitsevöönd on 10 meetrit ning selles on ehitamine keelatud. Vastustaja ei ole taotlenud Keskkonnaameti nõusolekut matkarajal võsa raiumiseks. - Ei esine avalikku huvi kaebajatele kuuluvate kinnistute peale matkaraja rajamiseks. Piirkonna elanikele ja linlastele vabaõhu puhkuseks võimaluste tagamine ei saa olla avalik huvi eramaadele matkaraja rajamiseks. Jõele juurdepääsu avamine on kallasraja küsimus. Kui puudub avalik huvi, siis ei ole sundvalduse seadmisel eduväljavaateid. - Isegi, kui esineb avalik huvi, ei kaalu see üle kaebajate huve. Kaebajate huvi on kaitsta oma kinnistuid ebaproportsionaalsete häiringute eest ning tagada omandiõigus, privaatsus ja kodu puutumatus. Isegi kui linna territooriumil on arusaadav suurema liikumisega matkaraja kasutus, siis ei esine sellist avalikku huvi endise Tähtvere valla aladele jäävatel maadel. Tegemist on ebatavaliselt pika edasi-tagasi suunalise matkarajaga, mis kulgeks üle eraomandis olevate kinnistute. On ilmne ja teada, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal turvalisust ja ohutust, maaomanike omandiõigust, privaatsust ja kodu puutumatust ning lükkab kohustused maaomanike kaela. Üldplaneeringust ei nähtu, kas ja kuidas tagatakse matkajate viisakas käitumine matkarajal.
- Vastustaja on välja kuulutanud matkaraja, kuigi kaebajad ei ole selleks nõusolekut andnud. Üldplaneeringus matkaraja näitamine annab eksitava ja ebaõige sõnumi, et juba ongi olemas selline matkarada ja võimalus seda kasutada, mis aga tähendab maaomanikele suurt peavalu. Vastustaja kohtles kaebajaid ebavõrdselt võrreldes Jõerahu asumi kaldakinnistute omanikega, kelle vastuväite põhjal jäeti nende kinnistute lõikes matkarada kaardile kandmata. Matkarada on võimalik rajada nii, et see kulgeb sisemaa suunas ümber kaebajate kinnistute. Planeerimismenetluses ei ole kaebajaid tegelikult ära kuulatud. Ärakuulamine on olnud näiv, kuna kaebajate argumente ei ole sisuliselt kaalutud. Kaebajaid ei ole menetlusse kaasatud ning neile ei ole edastatud teateid. Vale on see, et kaebajatega on korduvalt kohtutud, 2020. aasta sügiseks lubatud kohtumist ei toimunud. Kohtumine toimus vahetult enne 07.10.2021 volikogu. Kaebajad esitasid kaebuse oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Selles osas, et vastustaja ei ole arvestanud looduskaitsealuste liikidega kinnistutel, tuginevad kaebajad ka vastuolule avaliku huviga.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebuses on valdavas osas esitatud vastuväited, millised olid esitatud ka üldplaneeringu menetluse jooksul ning nende osas jääb vastustaja oma seisukohtade juurde. Matkaraja märkimine üldplaneeringus ei tähenda veel, et vastustaja oleks „kuulutanud välja matkaraja“. Vastustaja on korduvalt rõhutanud, et matkaraja rajamine erakinnistutel saab toimuda ainult maaomanikega kokkulepitud tingimustel, ning see on üldplaneeringu seletuskirjas selgelt välja toodud. Üldplaneering on koostatud pikemaks ajaks. Vastustaja ei ole samastanud matkarada ja kallasrada. Vastustaja on arvestanud põhimõttega, et kallasrada peaks olema avalikult kasutatav. Matakaraja puhul oleks tegemist rajaga, mis paikneb küll valdavalt kallasrajal, kuid mille kasututingimustes, hoolduses jms on eraldi kokku lepitud. Läbi kaebajate kinnistute ei ole ette nähtud avalikult kasutatavalt teelt ligipääsu Emajõele. Samuti ei paikne planeeritud puhkekohad (telkimiskohad, lõkkeplats, juurdepääs Emajõele jne) kaebajate kinnistutel. Võimalikud mõjutused matkarajast ja selle intensiivsemast kasutusest võivad olla kaebajatele koormavamad kui võsastunud ja läbimatu kallasraja puhul, kuid avalikku huvi ja asjaolusid silmas pidades ei ole võimalik riive kaebajate õigustele ülemäärane. Matkarada ei hakkaks läbima kaebajate nn õuemaad ning jääks elamutest piisavalt kaugele: Jõekivi tee 1 kinnistul paikneb eluhoone jõe kaldast ca 200 m kaugusel, Jõekivi tee 2 kinnistul asub saun, mis on kaldast ca 15 m kaugusel ning hoone ja jõe vahele jääb tiik, Kalamaja kinnistu eluhoone asub Emajõe kaldajoonest ca 45 m kaugusel, Sisaski kinnistul paiknev hoone ca 70m kaugusel. Jõekalda ja Kolga kinnistul hooneid ei paikne. Üldplaneeringu eesmärk on kogu linna territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine ning mitmeid kaebajate tõstatatud küsimusi ei ole põhjendatud ja mõistlik lahendada üldplaneeringu tasandil. Ei ole põhjendatud eeldada, et matkajad hakkavad kaebajate kirjeldatud viisil käituma. Valdav osa inimesi käitub õiguskuulekalt. Abinõusid kaebajate murede leevendamiseks on võimalik rakendada matkaraja kasutamise tingimuste seadmisel, arvestades varasemaid kogemusi. Kaebajate viidatud negatiivsed mõjutused võivad kaasneda ka kallasraja kasutamisel. Pigem peaks matkaraja rajamine vähendama kallasrajaga seotud probleeme maaomanike jaoks, kuna täna peavad kinnistu omanikud ise tegelema seal korra tagamisega. Vastustaja tagab matkaraja heakorra (hoolduse, prügi äraviimise, informatiivsete siltide, sh eramaa siltide, telkimiskeelu info, üleujutuse korral raja sulgemise
info jms paigaldamise) ning heaperemeheliku kasutamise. Vastustaja on valmis sõlmima lepingu turvafirmaga, kelle poole saaksid kinnistuomanikud igal ajal pöörduda. Looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, sh looduskaitsealuste isendite kaitse on alati primaarne. Looduskaitseliste isendite paiknemine piirkonnas ei tähenda tingimata seda, et inimeste viibimine piirkonnas ja matkaraja rajamine oleks keelatud. Keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid ei tohi planeeringu koostamisel kasutada. Ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole vajalik, kuna tegemist on avalikult kasutatava teega. Ei ole teada, kas kaebajate kinnistutel tehakse ehitustöid või tähendab matkarada seal üksnes sissetallatud rada. Vastustaja ei kavatse rajada kaebajate kinnistutele kergliiklusteed. Kui vajalik on sildade rajamine, siis see tuleb maaomanikuga kokku leppida. Vastustaja märgib, et Jõekalda paadikanal on rajatud ilma ühegi loata. Vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks üldplaneeringus näidata matkarada ümber kaebajate kinnistute, kuivõrd eesmärk on olnud avada just kallasrada matkajatele ning avada juurdepääs jõele kui avalikule hüvele. Jõerahu asumis on kehtestatud detailplaneeringud, millega on varasemalt määratud kallasraja asukoht (10 m veepiirist) ning milledes on märgitud, et kinnistuid läbib Jänese matkarada. Emajõe kallasrada on Jõerahu asumist detailplaneeringute elluviimiste järel olnud hästi läbitav. Kinnistuid ei ole lastud võsastuda ning kaldaala on hooldatud. Kalamaja, Jõekivi tee 1, 2 ja 2a kinnistutel on kallasrada lastud vastustaja hinnangul teadlikult võsastuda, s.t omanikud ei ole lubanud kitsal jõeäärsel kõnnirajal hooldust teha ja ei ole teinud ka ise. Eeltoodu ei ole küll keelatud, kuid näitab selgelt, et kaebajad ei ole huvitatud, et teised isikud kallasrada kasutada saaks. Kavandatud matkarada ja selle koosseisus olevad sillad jms on selge õiguslik alus selleks, et kokku leppida kaldariba edaspidises hoolduses ja läbitavaks muutmises. Vastustaja ei ole rikkunud kaebajate kaasamise või ärakuulamise kohustust. Kohtu seisukoht
4.Kohtuasjas on vaidluse all üldplaneering. Planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lg 1 kohaselt on üldplaneeringu eesmärk kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Üldplaneering on seega suure üldistusastmega dokument. Otse üldplaneeringu alusel ei ole võimalik midagi ehitada, samuti ei anna üldplaneering õigust tegutseda võõral maal. Ehitamiseks tuleb saada vastav luba ning võõral maal tegutsemiseks saavutada kokkulepe maaomanikuga või seada sundvaldus. Need on eraldi menetlused, mille raames tehtuavad otsused on kohtus vaidlustatavad.
5.Kohtu hinnangul on vastustaja planeeringu kehtestamisel ja kohtumenetluses piisavalt põhjendanud, miks juurdepääs Emajõele on oluline avalik hüve ning miks ei pea vastustaja piisavaks juurdepääsu kallasraja kasutamise õiguse alusel, vaid on kavandanud Emajõe paremkaldale pika katkematu matkaraja. Kohus nõustub nende põhjendustega ja ei korda neid. Kohtu hinnangul on vastustaja korduvalt ja piisavalt selgitanud ka seda, et üldplaneering on esimene etapp tegevustes, mille lõppeesmärgiks on matkaraja kasutusele võtmine. Kohus ei nõustu sellega, et juba üksi matkaraja kavandamine (kaebajate sõnul väljakuulutamine) üldplaneeringuga rikub nende õigusi. Üldplaneeringu olemuslik tunnus on tulevikus toimuvate tegevuste kavandamine.
Eeltoodut arvestades tuleb vaidluse all olevale küsimusele läheneda nii, et kas kaebajate esitatud põhjendustel tuleks Emajõe matkaraja paiknemine kaebajate kinnistutel välistada, või on vastustaja õigesti leidnud, et see võimalus tuleb ette näha, et vastustaja saaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil edasi tegutseda.
6.Asjas omab tähtsust see, et Emajõel on kallasrada. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 2 ja 3 alusel on Emajõe kallasraja laius 10 m ning kui kallasrada on üle ujutatud, siis on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (ajutine kallasrada). Kallasrada on mõeldud Emajõe avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks, ning kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 1 ja 7). Kallasraja instituut on Eesti õiguses olemas alates asjaõigusseaduse vastuvõtmisest 09.06.1993 ning on algusest peale tähendanud seda, et kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks (kuni 01.08.2014 kehtinud asjaõigusseaduse § 161 lg 2). Eeltoodu tähendab, et kaebajatel ei ole võimalik vaidlustada seda, et nende kinnistutel võib kallasraja ulatuses (s.h üleujutuse ajal ajutise kallasraja ulatuses) liikuda igaüks. Kaebajad on kohtuasja raames ka korduvalt rõhutanud, et nad on kallasraja olemasolust teadlikud ja täidavad kohustust võimaldada igaühel kasutada kallasrada.
7.Kohtu arusaamisel on üldplaneeringu eesmärgiks kallasrada nii-öelda edasi arendada, arvestades seejuures nii maaomanike kui ka Emajõe ääres liikujate huve. Vastustaja kavatseb ühelt poolt teha ehitustöid - vajadusel tugevdada rada, ehitada purdeid ja sildu, ehitada puhkekohti jms. Kuid teiselt poolt kavandab vastustaja mitmeid korralduslikke abinõusid lubada liikumist matkarajal üksnes jalgsi ja suuskadel, korraldada matkaraja korrashoid, paigaldada teabekandjad matkarajal kehtivate reeglite kohta, korraldada turvateenuse kättesaadavus igal ajal juhuks, kui rajal viibijad reegleid ei täida. Kohus peab seda arvestades õigeks rääkida matkaraja kasutusele võtmisest, mitte üksnes selle rajamisest või ehitamisest, kuna tegemist on omavahel seotud ja ka pärast raja valmisehitamist toimuvate tegevuste kompleksiga. Vastustaja on avaldanud kavatsust rajada matkarada kokkuleppel maaomanikega (s.h kokkuleppel seatav sundvaldus juhul, kui maaomanik seda soovib). Kohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et vastustaja samastab matkarada ja kallasrada või et kallasraja küsimused on matkaraja kavandamisel asjakohatud. Vastustaja on üldplaneeringuga kavandanud matkaraja kohta, kus igaühe õigus liikuda on olemas juba seaduse alusel. Matkaraja kasutusele võtmine võimaldab muuta lihtsamaks liikumise kallasrajal, kuid samal ajal ka kaitsta maaomanike huve ning arvestada loodus- ja keskkonnakaitse huve viisil, mida kallasraja olemasolu ja selle kasutamise õigus ei taga.
8.Kallasraja instituuti arvestades on matkaraja kasutusele võtmine võimalik ka siis, kui mõne maaomanikuga ei saavutata kokkulepet ja ei seata ka sundvaldust. Vastustaja saab jätta vastavatele maaüksustele igasugused ehitised rajamata ja matkaraja kasutaja lihtsalt läbib need kallasraja kasutamise õiguse alusel. Sarnane olukord esineb näiteks jalgrattateedel kohtades, kus need ristuvad mõne muu teega - jalgrattatee lõpeb (see on reeglina selgelt tähistatud), jalgrattur läbib vahepealse ala üldiste liiklusseaduse reeglite järgi ning jätkab liikumist jalgrattateel pärast seda, kui see jälle algab. See tähendab, et sisuliselt kaebajate olukord matkaraja kasutusele võtmisega ei muutu. On küll võimalik, et kui suur osa kallasrajast on ühtlasi kasutatav matkarajana, siis suureneb isikute arv, kes soovivad läbida kaebajate kinnistutel paiknevat kallasrada. Kuid matkaraja
kasutusele võtmist muudel kinnistutel ei saa kaebajad takistada ning asjaoluga, et nende kinnistuid võib kallasraja ulatuses igaüks kasutada, tuleb kaebajatel paratamatult arvestada ja leppida.
9.Kohtule on üldplaneeringus selgelt arusaadavad ja eristatavad vastustaja seisukohad, mida kaebajate aspektist saab pidada üld- ja erisäteteks. Planeeringus on reeglina küll ette nähtud, et matkarajad on läbitavad ka jalgrattaga, kuid Emajõe matkaraja kohta on konkreetselt öeldud, et see on mõeldud kasutamiseks ainult jalgsi ja suuskadel. Vastustaja on üldiselt deklareerinud oma kavatsust panna vajadusel igaüheõigused maksma sundvalduse seadmise teel, kuid Emajõe matkaraja kohta öelnud, et matkarada võetakse kasutusele kokkuleppel maaomanikuga ja sundvaldus seatakse juhul, kui maaomanik seda soovib. Isegi kui vastustaja peaks matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil algatama sundvalduse seadmise mõne kaebaja kinnistule, saab selle eraldi läbi vaielda, lähtudes juba konkreetsematest sundvalduse seadmise tingimustest.
10.Kaebajate väitel ei anna kallasraja olemasolu vastustajale õigust nende kinnistutele midagi ehitada, s.h ei saa ehitada teed. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal kavatsust ehitada kaebaja kinnistutel nende nõusolekuta. Lisaks ei pruugi mingid ehitustööd kaebajate kinnistutel matkaraja kasutusele võtmiseks vajalikud olla. Üldplaneeringus on öeldud, et pinnas kaebajate kinnistutel on sobilik jalgsi läbimiseks ilma mingite täiendavate ehitustöödeta. Ka kaebajad kinnitavad, et nende kinnistutel on kallasrada läbitav ja isegi hooldatud (tl 146 pöördel - 147). Omaette küsimus on purde või silla ehitamine, kui kallasraja lõikavad läbi Emajõkke suubuvad vooluveekogud või inimese rajatud kanalid. Kohtu hinnangul võib kallasraja olemasolu anda vastustajale õiguse silla ehitamiseks, kui kallasraja katkestanud kanal on rajatud õigusvastaselt (vt tl 34). Muudel juhtudel saab küsimuse lahendada edaspidi. Vastustajal ei ole kohustust lähtuda üldplaneeringu kehtestamisel kaebajate seisukohast, et nad iialgi nõusolekut matkaraja kasutusele võtmiseks ei anna. Üldplaneeringuga ei lahendata vaidlust maa kasutamise õiguse üle. Kohtu hinnangul nähtub üldplaneeringust ja vastustaja seisukohtadest valmisolek võtta matkarada kasutusele kuni sellise takistuseni, kui takistust ei õnnestu kõrvaldada.
11.Kohus nõustub sellega, et kallasrada ei pea võimaldama liikuda igal ajal ja n.n kuiva jalaga. Kuid seda ei pea võimaldama ka matkarada. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et Eestis olemas olevad matkarajad on väga erinevad, alates sellistest, kus saab liikuda ka lapsevankriga või ratastoolis ja lõpetades sellistega, kus tuleb kanda korralikke kummikuid, ronida üle langenud puude, saab liikuda ainult siis, kui maapind on külmunud jne. Kohtu hinnangul on eeltoodu keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav. Vastustaja saab matkaraja olemust, seisundit ja läbitavust kajastada matkarajale paigaldatavatel teabekandjatel.
12.Kaebajad viitavad KeÜS § 32 ja § 35, mis reguleerivad võõral maal liikumist üldjuhul (kallasrada on KeÜS § 32 suhtes erisäte) ja võõral maal telkimist ning sätestavad, et see on lubatud vaid omaniku loal. Kaebajad on mures, et matkaraja kasutusele võtmise korral võivad selle kasutajad neid reegleid eirata. Põhimõtteliselt ei saa tõesti välistada, et matkaraja kasutusele võtmise korral võib mõni isik ekslikult liikuda kaebajate kinnistule väljaspool matkarada või asutada ennast sinna telkima. Kuid sama võib juhtuda, kui inimesed liiguvad kaebajate kinnistutel kallasrajal. Kui kaebajate kinnistutel on avalikus kasutuses ainult kallasrada, siis on see kaebajate probleem, mis olemuslikult kaasneb kallasraja olemasoluga. Vastustaja on korduvalt kaebajatele selgitanud, et kui kaebajad oleksid nõus tegema koostööd matkaraja kasutusele võtmise eesmärgil, siis võtab vastustaja oma probleemiks korraldada, et
selliseid asju juhtuks võimalikult vähe ja et rikkumised kõrvaldatakse võimalikult kiiresti (turvateenuse korraldamine). Nõustuda ei saa sellega, et on ilmne, et vastustaja ei suuda tagada matkarajal reeglite järgimist ja korda. Kaebajad viitavad avalikult kasutatavatele Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) puhkealadele ja matkaradadele. Kohtu hinnangul on looduses liikuvatele inimestele üldiselt teada, et RMK puhkealadel ja matkaradadel on olukord reeglina pigem hea - telkimine ja lõkke tegemine toimub selleks ette nähtud kohtades ning rajad on puhtad ja korras. Võimalik, et aastaid ja aastakümneid tagasi oli olukord halvem, kuid inimeste suhtumine ja teadlikkus on praeguseks tunduvalt edasi arenenud. Suure panuse andis selleks koroonakriis, mis muutis paljudele inimestele oluliseks ja arusaadavaks avalikus kasutuses olevate puhkerajatiste ja looduskeskkonna väärtuse. Ei ole õige eeldada, et matkaraja kasutusele võtmisega kaasneb kindlasti lõhkumine, reostamine ja omavoli. Kaebajate väitel ei anna üldplaneering vastuseid, kuidas täpsemalt tagatakse matkaraja kasutajate hea käitumine. Kohtu hinnangul ei peagi üldplaneering seda täpselt reguleerima. Vastustaja kavatsused korra tagamiseks on üldplaneeringu tasandil avaldatud piisava täpsusega. Täpsemates tingimustes saavad kaebajad vastustajaga kokku leppida.
13.Kohus nõustub vastustaja põhjendustega seoses ehituskeeluvööndiga ning loodus- ja keskkonnakaitseliste piirangutega ja ei korda neid. Kohus märgib, et kaebajad ise toovad kaebuses välja, et üldplaneeringu kohaselt tuleb selle elluviimisel eelnevalt analüüsida mõju kaitstavatele loodusobjektidele ning kavandatav tegevus, s.h matkaradade rajamine on võimalik vaid juhul, kui tegevusega ei kaasne oluline ebasoodne mõju kaitstavatele loodusobjektidele (tl 111). Kohus ei kahtle, et vastustaja matkaraja tegeliku rajamise ja kasutusele võtmise raames seda teeb. Üldplaneeringu kehtestamiseks ei ole vaja taotleda nõusolekut võsa raiumiseks kavandatavalt matkarajalt.
14.Kui vastustaja eesmärk on tagada igaühele juurdepääs Emajõele ning jõe kaldal matkaraja kasutamise (või vähemalt kallasraja kasutamise) võimalus, siis ei ole lahenduseks see, kui matkarada kulgeb ümber kaebajate kinnistute. Samal põhjusel on selge, miks soovib vastustaja, et matkarada paikneb just kaebajate kinnistutel.
15.See, et vastustaja ei kavanda üldplaneeringuga matkarada Emajõe kaldale Jõerahu asumis, ei tähenda seda, et matkarada ei või kavandada kaebajate kinnistutele. Üldplaneeringu sisu Jõerahu asumi piirkonnas ei ole vaidluse esemeks ja kohus ei saa võtta selles küsimuses siduvaid seisukohti, kuid kohus siiski märgib, et pigem on vastustaja eksinud matkaraja Jõerahu asumi kinnistutele märkimata jätmisega. Vastustajal on võimalus tulevikus see küsimus üle vaadata. Lisaks mõistab kohus vastustaja seisukohti nii, et Jõerahu asumis on vaba liikumise tagamine kallasrajal ette nähtud kehtiva detailplaneeringuga. Kaebajate esitatud plaanide (tl 10, 12, 14, 15, 17, 19, 21) järgi on kinnistud valdavalt suured (Jõekivi tee 1 pindala 4,33 ha, Jõekivi tee 2 pindala enne Jõekivi tee 2a liitmist 3777 m 2, Kalamaja kinnistu pindala 2,91 ha, Kolga kinnistu pindala 9557 m 2, Sisaski kinnistu pindala 8792 m2, Jõekalda kinnistu pindala 10 838 m2). Kinnistutel hooneid kas üldse ei ole või asuvad need jõest suhteliselt kaugel. Jõele kõige lähemal, ca 28 m kaugusel jõest on Jõekivi tee 2 kinnistul paiknev hoone (saun), kuid hoone on kavandatavast matkarajast eraldatud väikese veekoguga. Kaebajate kinnistute piirkonnas on piisavalt ruumi, et arendada kallasrada edasi matkarajaks ilma kaebajate õigusi ülemäära mõjutamata.
16.Kohus ei nõustu sellega, et kaebajate kaasamine on olnud näilik või et vastustaja ei ole kaebajate huve piisavalt kaalunud. Kaebajad esitasid samad vastuväited 15.08.2020
üldplaneeringu eelnõu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande avaliku väljapaneku raames (tl 26-28) ning 19.05.2021 üldplaneeringu avaliku väljapaneku raames (tl 40-43). 03.05.2021 toimus Tartu Linnavalitsuses kohtumine seoses Emajõe kaldale kavandatava matkarajaga (tl 48-50). Kaebajate vastuväiteid arutati ka Rahandusministeeriumis toimunud ärakuulamisel 30.08.2021 ning Rahandusministeerium leidis, et vastutaja on kaebajate arvamusi kaalunud ja selgitanud, miks nendega ei olnud võimalik arvestada (tl 72-78). Kaebajatel on olnud võimalus avaldada oma seisukohad ja vastuväited ning vastustaja on neid planeeringu kehtestamisel kaalunud.
17.Kokkuvõttes ei anna kaebajate seisukohad alust väita, et üldplaneering on kaebajate kinnistutele matkaraja kavandamise osas õigusvastane. Vastustaja on üldplaneeringut matkaraja kasutusele võtmise kavatsuse osas piisavalt põhjendanud, on kaebajate väiteid kaalunud ja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
18.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebajate kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
19.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.