Otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-21-431
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M. M (kaebaja esitas) esitas ajavahemikul 07.12.2020 kuni 14.01.2021 Viru Vanglale viis pöördumist, milles taotles kartserikaristuse täitmisele pööramise peatamist ning võimalust peale iga 14-päevast kartserikaristust viibida mõistliku ajavahemiku tavarežiimil. Kaebaja põhjendas taotlust sellega, et tema terviseseisund ei võimalda viibida kaua üksikvangistuses.
2.Viru Vangla vastas kaebajale 18.01.2021 kirjaga nr 6-10/38693-3, millega jättis tema taotlused rahuldamata. Vangla selgitas, et lähtub kartserikaristuse täitmisele pööramisel riigisisesest õigusaktidest ja kohtupraktikast ning on järginud, et kartserirežiimil viibimise kestvus ei ületaks oluliselt märkimisväärselt lubatud karistuse määra. Analüüsides kaebaja käitumist vangistuse ajal jõudis ta järelduseni, et üksikvangistus ei avalda talle sellist negatiivset mõju, et vangla peaks hoiduma tema karistuse paigutamisest üldse või hoidma kaebajat kartseris väiksemal määral, kui kehtivast õigusaktidest ja kohtupraktikast on lubatud.
3.Kaebaja esitas 16.02.2021 Viru Vanglale vaide, milles palus muu hulgas mitte kohaldada tema suhtes järjestikku kartserikaristust üle 14 päeva.
4.Viru Vangla jättis 12.05.2021 vaideotsusega nr 6-12/41-2 kaebaja vaide osas, milles ta taotles kartserikaristuse peatamist, rahuldamata ja tagastas vaide osas, mis puudutab kartserikaristuste edaspidist täitmisele pööramist, kartserikaristuste vahel vahepauside tegemist, suhtlemise võimaldamist jne. Vangla leidis, et kaebaja ei saa vaides nõuda, et vangla edaspidi ei pööraks täitmisele kartserikaristusi või lubas üksnes vaide esitajal peale 14 päeva viibida tavarežiimil. Seega tagastas vangla vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 alusel.
5.Tartu Halduskohtusse laekus 11.04.2021 kaebaja poolt esitatud kaebus koos riigi õigusabi taotlusega.
6.Tartu Halduskohus jättis 23.04.2021 määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused (resolutsiooni p 2).
7.Kaebaja palus 12.05.2021 puuduste kõrvaldamise avalduses kohustada vanglat lõpetama tema piinamine, s.t mitte hoida üle 14 päeva kartseris, mitte keelata kokkusaamisi, mitte piirata lugemisvalikut kartseris, pakkuda iga päev vähemalt 2 tundi kontakti inimestega, mitte võtta kartserist ära madratsit, tekki ja patja, ning alternatiivselt palus kohustada vanglat võimaldama talle enesetapu sooritamist soovitud viisil ja viivitamata. Avalduse kohaselt on teda alates 19.07.2018 kogu aeg piinatud üksikvangistusega. Pikaajalist kokkusaamist ei ole võimaldatud rohkem kui 2 aastat (vanemaid nägi viimati 2019. a aprillis). Jalutamist värskes õhus ei võimaldatud 9 kuud järjest (2020. a märts kuni detsember). Kaebaja on üritanud 3 korda enesetappu sooritada, viimati 24.02.2021, mil tal ei lubatud jalutusboksis surnuks külmuda, vaid toodi vägisi sisse, misjärel esitas vaide vaidlustamaks vangla tegevuse, et ta toodi 24.02.2021 vägisi jalutusboksist kambrisse ja ei lubatud Eesti Vabariigi rõõmuks surnuks külmuda.
3-21-431
8.Tartu Halduskohus tagastas 03.06.2021 määrusega kaebuse tervikuna (resolutsiooni p 1) ning otsustas asendada kohtulahendi avaldamisel määruskaebuse esitaja nime initsiaalidega (resolutsiooni p 2).
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9.07.2021 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 3.06.2021 määruse resolutsiooni p-i 1 osas, millega halduskohus tagastas kaebuse kohustamisnõude mitte hoida kaebajat üle 14 päeva järjest kartseris ja alternatiivse kohustamisnõude osas võimaldada sooritada enesetapp surnuks külmumise teel. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse muutmata.
10.Tartu Halduskohus tagastas 26.04.2022 määrusega kaebuse kohustamisnõude osas mitte hoida kaebajat üle 14 päeva järjest kartseris ja alternatiivse kohustamisnõude osas võimaldada sooritada enesetapp surnuks külmumise teel.
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9.11.2022 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 26.04.2022 määruse, millega halduskohus tagastas kaebaja nõude vastustaja kohustamiseks mitte kohaldada kaebaja suhtes rohkem kui 14 järjestikusel päeval kartserit.
12.Tartu Halduskohus võttis 23.01.2023 määrusega kaebuse menetlusse Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemise nõude osas mitte kohaldada kaebaja suhtes rohkem kui 14 järjestikusel päeval kartserit. Kohus tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
13.Vastustaja vastas kaebusele 28.02.2023.
14.Tartu Halduskohus määras 22.03.2023 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
15.Kaebaja esitas kohtule 21.02.2024 asja menetleva kohtuniku taandamisavalduse.
16.Kaebaja esitas 26.02.2024 vastuväite kohtu tegevusele, milles avaldas rahuolematust seoses lahendamata jäetud taandamisavaldusega.
17.Haldusasja menetlev kohtunik jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse rahuldamata ja edastas selle koos määrusega Tartu Halduskohtu esemehele. Tartu Halduskohtu esimees jättis 7.03.2024 määrusega kaebaja taandamisavalduse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18.Kaebaja väitel on ta alates 19.07.2018 piinatud üksikvangistusega, mistõttu ei olnud tal pikaajalisi kokkusaamisi 2 aastat ja jalutamist värskes õhus 9 kuud. Kaebaja viitas Õiguskantsleri 5.10.2016 seisukohale nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“ Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale ja CPT seisukohtadele, mille kohaselt ei hoitaks kartseris kinnipeetavaid 14 päeva järjest, võimaldatakse kokkusaamisi ja juurdepääs lugemisallikatele, pakutakse 2 tundi päevas kontakti inimestega ja ei võetaks ära madratsit, patja ja tekki. Kaebaja kinnitusel seda vastustaja ei järgi ning leiab, et tema õigusi on rikutud. Seoses sellega palus kaebaja kohtul kohustada vanglat mitte hoida kaebajat kartseris enam kui 14 päeva järjest.
3-21-431
19.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja viitab kaebuses EIK ja Riigikohtu praktikale, õiguskantsleri seisukohale ning CPT raportile. Vastustaja märkis, et CPT rapordi osas on tegemist soovitusliku iseloomuga dokumendiga, mis ei ole vastustajale siduv. Vastustaja lähtus kartserikaristuse määramisele ja täitmisele pööramisel siseriiklikust õigusest. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab distsiplinaarkaristusena määrata kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. Oluline on ka see, et määratud karistus oleks võimalik täitmisel pöörata. Vastasel juhul ei oleks olukord kooskõlas seaduse eesmärgiga. Kohtupraktikas on selgitatud, et kartserikaristuse järjestiku täitmisele pööramine lubatavus sõltub nii asjast, mille jooksul inimene kartseris viibib, kui ka üksikvangistuse mõjust tema terviseseisundile või sotsiaalsele olukorrale. Vaimselt ja füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestvus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vangiregistri andmetel on kaebajale 2021. a distsiplinaarkaristusena määratud kartser 97 korral, millest 31 kartserikaristust pöörati täitmisele ning ülejäänud jäid täitmisele pööramata. Tavapäraselt teeb vangla kartserikaristuste vahel pausi iga ca 45 päeva järel. Kaebajale on alates 18.03.2021 pakutud korduvalt võimalus osaleda üksikvangistuse leevendusprogrammis, kuid kaebaja on nõustunud vestelda üksnes kaplaniga. Vestlustest teiste töötajatega kaebaja keeldus. Seega ei ole eluliselt usutav, et üksikvangistus mõjuks kaebaja vaimset tervist negatiivselt. Kaebaja hoidmine kartseris ainult 14 päeva järjest ei täidaks karistuse eesmärki. Kaebaja soov on vastustaja arvates manipulatiivne, et kergendada karistuse täitmise tingimusi. Tartu Halduskohus on kohtuasjas nr 3-19-1837 järeldanud, et kaebajale on pakutud üksikvangistuse mõjusid leevendavaid tegevusi, ehk kaebaja olukorrale üksikvangistuses pööratakse vangistuses tähelepanu ning vajadusel saab ta vajaminevat arstiabi. Kohtule esitatud tõenditest (tervisekaardi 28.09.2019 haigusjuhtumis A16095) ei nähtu, et kaebajale oleks vastusnäidustatud üksikvangistuses viibimine 45 päeva jooksul, seda enam olukorras, kus vangla tervisehoiutöötajad jälgivad pidevalt kaebaja terviseseisundit. Seega vastustaja kohustamine mitte hoida kaebaja kartseris rohkem kui 14 päeva ei ole põhjendatud.
KOHTU SEISUKOHT
20.Esmalt peatub kohus kaebaja vastuväidetel kohtu tegevusele ja selgitamistaotlusel, mis haldusasja materjalide kohaselt jäi halduskohtumenetluse käigus lahendamata. Kohus jätab kaebaja poolt kohtule esitatud vastusväite kohtu tegevusele rahuldamata, kuna tema taandamisavaldus on lahendatud 7.03.2024 määrustega. Vastates selgitustaotlusele selgitab kohus, et kohus küsis vastustajalt seisukohta kaebaja taandamisavaldusele ja vastuväidetele, mitte ei kohustanud vastustajat neid lahendama.
21.Haldusasja materjalide kohaselt taotleb kaebaja kohtult vastustaja kohustamist mitte hoida teda kartseris enam kui 14 päeva järjest. Kohus märgib, et kaebus oli vastavas nõudes menetlusse võetud ja vastustaja on sellele vastanud. Seega halduskohtumenetluses on kohustamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohus on seisukohal, et sisuliselt on tegemist mitte kohustamisnõudega vaid keelamisnõudega (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kohus selgitab, et kartserikaristuse täideviimine on toiming. Nõue vastustaja kohustamiseks toimingut mitte sooritada on eriliigiline kohustamisnõude ning selle nõude all peetakse silmas nõuet toimingut mitte sooritada. Tavaliseks kohustamisnõude eesmärgiks on haldusorgani poolt sorimata jäetud tegevuse sooritamine, aga keelamisnõude eesmärgiks toimingu sooritamise
3-21-431
ärahoidmine. Haldusasja materjalide kohaselt on vastuse kaebusele laekumise seisuga kaebajal täitmisele pööramata hulk distsiplinaarkaristusi. Seega on tõenäoline, et need distsiplinaarkaristused pööratakse täitmisele, mis oma olemusest toimingu sooritamine. Järelikult on kaebuse eesmärgiks ära hoida tulevikus toimingute sooritamist ehk kaebaja kartseris hoidmist enam kui 14 päeva järjest. Eelnevat arvestades oli kaebaja tegelikuks eesmärgiks keelamikaebuse esitamine kohtule. Kuna nii kohustamis- kui ka keelamiskaebuse puhul selle rahuldamise eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus ja vastustajal oli võimalus esitada vastavas osas vastuväiteid on kohtu hinnangul võimalik praeguses menetluse staadiumis lähtuda sellest, et kaebaja on esitanud kohtule kohustamisnõude keelata vastustajal kaebaja kartseris hoidmine enam kui 14 päeva järjest.
22.Vastavalt VangS § 63 lg 1 p-le 4 käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muu hulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kohtupraktikas on leitud, et sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine (nii ka praegusel juhul). Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. 1 Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.2
23.Tulenevalt haldusasja materjalidest puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebajal oli 18.02.2021 diagnoositud raske depressioon (F32.2) ehk vaimne haigus ja talle määrati ravi. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vastustaja võimaldas kaebajale osaleda 2018. a sügisest üksikvangistuse mõju leevendamise programmis, kuid sellest ta sisuliselt keeldus (v. a kokkusaamised kaplaniga). Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja peab arvestades kaebaja terviseseisundit piirama VangS § 63 lg 1 p-s 4 nimetatud kartserikaristuse maksimaalse määra ja mitte paigutama kaebaja kartserisse järjest enam kui 14-ks päevaks.
24.Kohus märgib, et iga vaimne terviseprobleem ei tähenda automaatselt seda, et kinnipeetav ei saa olla kartserirežiimis, kas üleüldse või piiratud ajal. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Eelnevast on kohtu hinnangul võimalik kindlalt järeldada, et otsuse selle kohta, kas kinnipeetav on võimeline kandma kartserikaristust ja millises ulatuses langetab vangla tervishoiutöötaja, mitte kinnipeetav ise.
RKHKo 3-18-1895, p 33.
RKHKo 3-15-3133, p 18.
3-21-431
25.Kaebaja tervisekaardis 28.09.2019, 10.02.2020 psühhiaatri poolt fikseeritud anamneesi (haigusjuht nr A16066 201, dtl 363, haigusjuht nr A29632020, dtl 374) kohaselt puuduvad kaebajal vastunäidustused kartseris viibimiseks ja kartserikaristuse kandmiseks (üksikvangistuses viibimiseks). Kaebaja tervisekaardist ei nähtu samuti, et tema oleks pidevalt kurtnud vastuvõttudel meditsiiniosakonnas või vahetult kambris (kartseris) tervishoiutöötajatele, et üksikvangistus oleks tema jaoks vaimselt raske, üleliia koormav, talumatu (jne). Väheoluline ei ole kohtu arvates see asjaolu, et kaebaja on sisuliselt keeldunud vastustaja poolt alates 18.03.2021 juurutatud suhtlemisprogrammis (v.a kohtumised kaplaniga) osalemisest. Seega eelpoolnimetatud tõendid kinnitavad vastustaja väiteid selle kohta, et kaebajal ei ole vastunäidustusi kartseris üksinda viibimiseks. Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule muid, tema väiteid kinnitavaid tõendeid, on kohus tuginedes olemasolevatele tõenditele seisukohal, et hoolimata kaebajal diagnoositud vaimsele terviseprobleemile (raske depressioon), puuduvad tal vastunäidustused kartserikaristuse kandmiseks. Järelikult on kaebaja võimeline taluma üksikvangistust ehk olla üksinda kartseris VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalse määra ulatuses. Kohus märgib, et kaebaja võimet taluda üksikvangistuse tingimusi analüüsisid kohtud haldusasja nr 3-19-1837 raames, kus mõlemad tuginedes vastavatele tõenditele leidsid, et kaebajal pole vastunäidustusi viibida üksikvangistuses. 3
26.Võttes arvesse eelpoolnimetatut leiab kohus, et antud juhul ei ole täidetud keelamiskaebuse rahuldamise eeldused. Vastustaja toiming (kaebajale määratud kartserikaristuste täitmisele pööramine ilma katkestuseta VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimaalsel määral) on õiguspärane, mistõttu puudub alus selle sooritamise keelamiseks ja keelamiskaebuse rahuldamiseks.
27.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
28.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. Vastustaja ei ole taotlenud halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda.
29.Kuna haldusasja materjalide hulgas on hulgaliselt kaebaja terviseandmeid ja muid andmeid, mille avalikustamine võib riivata kaebaja eraelu, kuulutab kohus haldusasja menetluse vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-le 2 kinniseks.
30.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja muude füüsiliste isikute nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
TrtHKo 21.10.2021 ja TrtRKo 31.01.2023 asjas nr 3-19-1837, jõustusid 14.11.2023.
3-21-431
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.