M.M kaebus Viru Vangla keelamiseks kohaldada tema suhtes üksikvangistust
Menetlusosalised
Kaebaja – M.M, esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.M kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud, s.o riigilõiv 76,50 eurot tema enda kanda.
3.Kuulutada haldusasja nr 3-19-1837 menetlus tervikuna kinniseks.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.11.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.M.M (edaspidi ka kaebaja) esitas 03.07.2019 Viru Vanglale taotluse, et teda psüühikahäire tõttu edaspidi kartserisse ei paigutataks (I kd, tl 20–20 pöördel). Taotluse kohaselt on vangla piinanud teda pika üksikvangistusega, mille tagajärjel on tal tekkinud mitmed vaimse tervise häired.
3-19-1837
2.Viru Vangla märkis 06.08.2019. a vastuses nr 6-10/26239-2 (I kd, tl 19), et kuigi taotluse esitamise ajal ei olnud kaebajal kartseris kandmata ühtegi distsiplinaarkaristust, määrati talle 15.07.2019. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks 15 ja 13 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Psühhiaatri 05.08.2019. a arvamusest lähtudes on kaebaja võimeline kandma kartserikaristust ning pole alust taotlust rahuldada.
3.Kaebaja esitas 13.08.2019 Viru Vangla 06.08.2019. a vastusele vaide (I kd, tl 16– 16 pöördel), milles palus viivitamata lõpetada tema piinamine Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonna kartserikambris, kuna see seab ohtu tema tervise. Psühhiaatri arvamus psühhiaatrilise ravi vajaduse puudumise kohta ei tähenda veel, et isiku võib kartserisse paigutada.
4.Viru Vangla jättis 12.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/279-2 (I kd, tl 18) vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei ole vanglale teada asjaolusid, mis takistaks kaebaja kartserisse paigutamist, või annaks tunnistust sellest, et tema kartseris viibimine oleks ebaproportsionaalne või tervist kahjustav. Tartu Vangla ja Viru Vangla psühhiaatrid on avaldanud arvamust, et kaebaja vaimne tervis ei takista tal üksikvangistuse kandmist ning puuduvad tõendid, mis võiksid seada selle seisukoha kahtluse alla.
5.M.M esitas 26.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata Viru Vanglal kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Kaebuses oli esitatud esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla keelamiseks kohaldada kaebaja kui psüühikahäirega kinnipeetava suhtes üksikvangistust ning vangla kohustamiseks võimaldama kaebajal kohtuda sõltumatute spetsialistidega, kes hindaks üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile ja kaaluks üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Samuti oli kaebuses esitatud riigi õigusabi taotlus.
6.Kohus jättis 04.11.2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata osas, milles kaebaja palus kohustada Viru Vanglat võimaldama tal kohtuda tema terviseseisundi hindamiseks sõltumatute spetsialistidega, ning ülejäänud osas rahuldamata.
7.Kohus tagastas 10.02.2020. a määrusega kaebuse ning jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Riigikohus tühistas 18.02.2021. a määrusega Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a määruse osas, millega kaebus tagastati, ning saatis kaebuse Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.Kaebaja esitas 07.03.2021 kohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata vanglal hoida teda üksikvangistuses kuni tervisliku seisundi paranemiseni (s.o psüühikahäirest tervenemiseni).
9.Kohus jättis 19.03.2021. a määrusega kaebuse käiguta ning 07.03.2021. a esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
10.Kaebaja esitas 05.04.2021 kohtule avalduse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja ei soovinud keelamiskaebust täiendada lisanõuetega lähtuvalt Riigikohtule esitatud avaldustes toodud väidetest. Samuti taotles ta uuesti riigi õigusabi.
11.Kohus võttis 26.04.2021. a määrusega kaebuse menetlusse ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata.
12.Viru Vangla esitas kaebusele 26.05.2021 vastuse, milles palus jätta see rahuldamata.
13.Kohus jättis 10.09.2021. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Sama määrusega andis kohus pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning teavitas pooli kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajast.
14.Kaebaja esitas 23.09.2021 kohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus jättis 29.09.2021. a määrusega läbi vaatamata.
3-19-1837
15.Viru Vangla edastas 30.09.2021 kohtule 10.09.2021. a määrusega palutud täiendavad selgitused ja tõendid.
16.Kaebaja esitas 30.09.2021 kohtule täiendavad selgitused nii isiklikult kui ka esindaja vahendusel. Samuti esitas kaebaja kohtule täiendavaid seisukohti 10.10.2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebajat on hoitud üksikvangistuses alates 19.07.2018, kusjuures kuni 22.05.2019 viibis ta järjestikuses üksikvangistuses 307 ööpäeva, mille käigus tekkisid tal vaimsed probleemid. Mitte keegi ei ole kordagi hinnanud üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile ega kaalunud üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebaja vaimne seisund halveneb üksikvangistuses igapäevaselt, ta on viidud viimse piirini ning ta on üritanud teha enesetappu. 2) Psühhiaatria ekspertide rahvusvahelise töörühma seisukohtadest tulenevalt ei tohiks üksikvangistust kunagi kasutada psüühikahäiretega kinnipeetavate puhul. Üksikvangistus võib psüühikahäiretega kinnipeetava puhul vallandada psühhoosi, mis suurendab enesevigastamise ja enesetapu sooritamise riski. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on osutanud, et üksikvangistuse (milleks sisuliselt on ka kartserikaristuse kandmine) kohaldamisel ei tohiks maksimaalne karistus ületada 14 päeva ühe rikkumise eest. Ka pärast 2012. aastal toimunud visiiti Viru Vanglasse väljendas CPT seisukohta, et kartserikaristuse maksimaalset pikkust tuleks oluliselt vähendada ning jätta erinevate kartserikaristuste täitmiste vahele mõistlik vahe. Viimati teostas CPT kontrollkäigu Viru Vanglas 27.09.2017–05.10.2017 ning taunis tugevalt Viru Vanglas aset leidvat ebainimlikku praktikat, mille käigus hoitakse kinnipeetavaid sedavõrd pikka aega üksikvangistuses. 3) Kaebajal on korduvalt diagnoositud raske depressioon ning viimati tehti seda veebruaris 2021. Ühtegi meedet, mis seda välistaks, pole vastustaja poolt kasutatud ega ette nähtud. Kõik vastustaja poolt väidetavad meetmed on näilised ja formaalsed ning esitatud eesmärgiga, et kaebajat ka edaspidi vaatamata kaebajale määratud diagnoosile üksikvangistuses hoida. Kaebaja saab üksikvangistuse ajal suhelda küll kaplaniga, kuid need vestlused on lühiajalised, toimuvad läbi kambri ukse toiduluugi ning on juhuslikud. Kaebaja ei ole aru saanud, et neist oleks olnud mingit kasu. Vastustaja ei taga kaebajale võimalust suhelda vähemalt kaks tundi päevas viisil, mis aitab luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Suhtlus valvuritega toimub ainult loenduse, toidujagamise ja taotluste vastuvõtmise ajal ning kaebajat alandaval ja piinaval, sh füüsiliselt piinaval viisil. Valvurid on kaebaja psüühikahäirest teadlikud ja kasutavad seda ära, alandades kaebajat, provotseerides kaebajat, ja tehes kõik, et kaebaja tervislik seisund halveneks. 4) Vastustaja väide, et kaebaja terviseseisund pole selline, mis takistaks tal kartserikaristuse kandmist, ei ole pädev ning näitab selgelt seda, et vastustajat ei huvitagi erialaspetsialistide määratud diagnoosid ja ta soovib kaebajat piinata ning alandada. 5) Üksikvangistuses viibimise ajal peaks vastustaja igapäevaselt hindama kaebaja tervislikku seisundit, kuid seda ei tehta. Seega on tõenäoline ja suur oht, et jätkuvate üksikvangistuste korral kaebaja tervislik seisund halveneb veelgi. Kaebajale on 30.09.2021. a seisuga määratud üle 400 päeva kartserikaristust, mis on täide viimata.
18.Viru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel. 1) Kaebaja ei ole tõendanud, et kartserikaristuste täitmisele pööramine peaks tema suhtes olema keelatud. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama oma väiteid. Vanglal puuduvad igasugused tõsikindlad viited sellele, et kaebaja tervis ei võimaldaks tal kartserikaristust kanda. Ka kaebaja enda käitumine ei kinnita seda. Näiteks soovis vangla saata
3-19-1837 kaebajat 2021. a aprillis Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, kuid kaebaja keeldus sellest, pidades olulisemaks ramadaani pidamist. Ei ole usutav, et kui isik väidab, et tema psüühiline tervis vajab arstlikku sekkumist, siis reaalse võimaluse saabudes ta sellest loobub. Usukombeid oleks kaebajal võimalik järgida ka Tartu Vanglas. Varasemalt püstitati vanglas ambulatoorse vastuvõtu käigus kaebaja antud anamneesi alusel raske depressiooni kahtlus ka 2019. aastal, kuid psühhiaatrite lõpphinnangul oli tegu pigem simulatsiooniga (kaebaja tervisekaardil 28.09.2019 alustatud haigusjuhtum A16095 2019). 2) Meditsiiniosakonnalt saadud info kohaselt käis kaebaja viimati psühhiaatri vastuvõtul 18.02.2021. Vanglale teadaolevalt puuduks käesoleval ajal selleks ka vältimatu näidustus. Kaebajale on pakutud alates 18.03.2021 korduvalt võimalust osaleda üksikvangistuse leevendusprogrammis. Kaebaja on nõustunud osalema vestlustel kaplaniga, kuid vangla teiste teenistujatega, sh kriminaalhooldajaga, kes on pakkunud talle suhtlusvõimalust, on kaebaja keeldunud suhtlemast.
KOHTU SEISUKOHT
19.Kaebaja palub kohtul keelata Viru Vanglal tema kui psüühikahäirega kinnipeetava suhtes üksikvangistuse kohaldamise. Üksikvangistusena käsitab kohus antud juhul nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75; Riigikohtu 04.06.2018. a otsus nr 3-15-2943, p 16).
20.Riigivastutuse seaduse § 5 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kaebaja sõnul halveneb üksikvangistuses tema tervis ja see võib päädida enesetapu sooritamisega, samuti on tema üksikvangistuses hoidmine käsitatav piinamisena. Seega on kaebus esitatud ennekõike põhiseaduse § 28 lg-st 1, §-st 16 ja § 18 lg-st 1 tulenevate õiguste kaitseks (õigus tervise kaitsele, õigus elule ning õigus mitte olla piinatud ja julmalt või väärikust alandavalt koheldud). Antud juhul, kus kaebaja palub keelata vastustajal sooritada toiminguid juba antud või tulevikus antavate käskkirjade täitmiseks, peab keelamiskaebuse rahuldamiseks olema nende haldusaktide täitmine ehk kaebaja üksikvangistusse paigutamine õigusvastane sõltumata haldusaktide kehtivusest (vt nt Riigikohtu 19.06.2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-11, p-d 39–40; 18.02.2021. a määrus haldusasjas nr 3-19-1837). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on käesoleva otsuse tegemise ajal veel kandmata kartserikaristusi (karistuste väljavõte II kd, 67–68).
21.Kaebaja põhiväiteks käesolevas asjas on see, et tema vaimse tervise seisund ei võimalda tal üksikvangistust kanda ning seetõttu peaks vangla sellest edaspidi hoiduma. Seega tuleb kohtul ennekõike kontrollida, kas kaebaja vaimse tervise seisundist tulenevalt rikutaks tema suhtes jätkuvalt üksikvangistuse kohaldamisega tema õigusi.
22.Kaebaja väidab, et tal on diagnoositud psüühikahäired, ning viitab sellele, et tulenevalt rahvusvahelisel tasandil väljendatud seisukohtadest ei ole psüühikahäirega kinnipeetava suhtes üksikvangistuse kohaldamine lubatud.
23.EIK on oma praktikas rõhutanud, et üksikvangistus on üks tõsisemaid vanglas kohaldatavaid meetmeid, mistõttu peab lisaks selle kohaldamise protseduuriliste ja põhjenduslike nõuete järgimisele hindama selle kohaldamisel kõiki konkreetse kinnipeetavaga seotud asjakohaseid faktoreid (EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 75 ja seal viidatud praktika). Samuti on EIK osutanud sellele, et vaimselt haigete inimeste puhul tuleb arvestada nende erilist haavatavust (EIK 27.02.2018. a otsus asjas nr 50236/06: Shatokhin vs Venemaa, p 31 ja seal viidatud praktika). Kinnipeetavate suhtes, kes teadaolevalt kannatavad tõsiste psüühikahäirete all (inglise keeles „mental disturbance“) ja
3-19-1837 kellel esineb enesetapurisk, tuleb kohaldada nende seisundile vastavaid erimeetmeid (samas, p 32 ja seal viidatud praktika).
24.EIK on oma praktikas viidanud ka näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) piinamisvastase eriraportööri seisukohale, mille kohaselt võib olukordades, kus üksikvangistust on kohaldatud alaealiste ja vaimsete häiretega isikute suhtes ning see on koos teiste kinnipidamistingimustega põhjustanud neile tugevat vaimset või füüsilist valu või kannatusi, olla tegemist julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisega või isegi piinamisega (EIK 10.04.2012. a otsus asjades nr 24027/07, 11949/08, 36742/08, 66911/09 ja 67354/09: Babar Ahmed jt vs Ühendkuningriigid, p 121). ÜRO Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee on soovitanud alaealiste ja vaimupuudega isikute (inglise keeles „mentally disabled“) suhtes üksikvangistust mitte kohaldada1. Ka ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardmiinimumreeglite ehk nn Mandela reeglite2 art 45 p 2 järgi ei tohiks üksikvangistust kohaldada mh psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes, kui nende seisund halveneks nende meetmete kohaldamise läbi (inglise keeles „The imposition of solitary confinement should be prohibited in the case of prisoners with mental or physical disabilities when their conditions would be exacerbated by such measures“).
25.Eelnevast järeldab kohus, et ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine alaealiste kõrval välistatud ka nende isikute suhtes, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest. Ka kaebaja viidatud EIK 03.07.2012. a otsuses asjas nr 13579/09 (Razvyazkin vs Venemaa) käsitletud asjaoludest nähtub, et avaldajal oli selles asjas tuvastatud rasked psüühikahäired juba enne tema suhtes üksikvangistuse kohaldamist ning tulenevalt nendest probleemidest oli psühholoogiliste uuringute tulemusel sedastatud, et avaldaja suhtes oli üksinduses viibimine vastunäidustatud. Sarnased olid asjaolud eespool viidatud EIK asjas nr 50236/06 (Shatokhin vs Venemaa).
26.Praeguses haldusasjas esitatud avaldustest ja tõenditest ei ilmne, et kaebajal oleks varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Pigem rõhub kaebaja sellele, et tema psüühiline seisund on halvenenud üksikvangistuses ning seetõttu ei tohiks tema suhtes seda enam kohaldada.
27.Kohtupraktikas on laialdaselt rõhutatud, et üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK 06.03.2014. otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK 07.06.2011. a otsus asjas nr 30042/08: Csüllög vs. Ungari, p 30; vt ka Riigikohtu 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 18).
28.Asjas esitatud dokumentide pinnalt saab järeldada, et kaebaja on tema suhtes üksikvangistuse kohaldamise ajal osutanud mitmetele meeleolu- ja muudele vaimsetele häiretele, ta on saanud psühhiaatrilist ravi ning talle on erinevatel aegadel vähemalt alates 2018. a augustist (II kd, tl 16) välja kirjutatud mitmeid antipsühhootikumide ja antidepresssantide gruppi kuuluvaid ravimeid (nt nähtub see 23.07.2019. a ja 28.09.2019. a sissekannetest kaebaja tervisekaarti (I kd, tl 50, 48) ja ka 18.02.2021. a ambulatoorsest epikriisist (I kd, tl 184)). Samas ei nähtu nendest andmetest, et kaebajal oleks ka üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõnda rasket psüühikahäiret. Seevastu on psühhiaater 2019. aastal pärast kaebaja psühhiaatriaosakonnas ravil viibimist avaldanud arvamust, et kaebaja depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on seotud tahtmatusega karistust kanda ning nn depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidikatse tegemine on sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga (31.07.2019. a sissekanne tervisekaarti; I kd, tl 50p).
https://undocs.org/en/CAT/OP/PRY/1, p 185 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/Mandela%20Rules%20EN.pdf
3-19-1837 Seega on kaebaja küll viibinud ravil statsionaarses psühhiaatriaosakonnas, kuid tal ei ole seal siiski tuvastatud kliiniliselt väljendunud depressiooni, sest tal ei ole vastavaid tunnuseid esinenud. Leitud on, et kaebajal esinevad küll impulsiivsed, düssotsiaalsed ja paranoilised iseloomujooned aktsentueerituse tasemel, kuid mitte isiksushäiret (I kd, tl 50p).
29.Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks arsti arvamus, et kaebaja vaimse tervise seisukohast oleks tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine vastunäidustatud. Küll aga on psühhiaatrid O. Toomla ja S. Kail avaldanud 2019. aastal arvamust, et kaebajale ei ole tema vaimsest tervisest tulenevalt kartseris viibimine vastunäidustatud ning tal puuduvad kartserikaristuse kandmist välistada võivad psüühikahäired (28.09.2019. a sissekanne kaebaja tervisekaarti (I kd, tl 48); O. Toomla 26.03.2019. a tõend (I kd, tl 68); S. Kaili 05.08.2019. a vastus kohtule (I kd, tl 70)).
30.Kohtule teadaolevate andmete kohaselt viibis kaebaja viimati psühhiaatri vastuvõtul 18.02.2021 ning see toimus väljaspool vanglat SA-s Ahtme Haigla. Vastuvõtu tulemusel on psühhiaater A. Spivak diagnoosinud kaebajal raske depressiooni psühhootiliste sümptomiteta ning soovitanud suunata ta psühhiaatria statsionaarsesse osakonda ravile ja diagnoosi täpsustamiseks (ambulatoorne epikriis nr AHT06141768 (I kd, tl 184–184 pöördel); samuti 27.02.2021. a sissekanne kaebaja tervisekaarti (I kd, tl 172)). Kuigi kaebaja väitel on Viru Vangla takistanud tema Tartu Vangla psühhiaatria statsionaarsesse osakonda ravile saatmist, nähtub nii tema kui ka vangla väidetest, et ka ta ise ei ole pidanud psühhiaatriaosakonda saatmist esmatähtsaks, jättes sinna ramadaani ajal minemata (vt nt kaebaja 23.09.2021. a esialgse õiguskaitse taotlus). Kohtul puudub praegusel juhul alus arvata, et kaebajal depressiooni tunnuste jätkuval ilmnemisel ja kaebaja poolt vajaliku koostöö osutamisel kaebajale vastav ravi ka võimaldatakse.
31.Eeltoodust ja kohtule esitatud andmetest kaebajale pakutud üksikvangistuse mõjusid leevendavate tegevuste kohta (vangla 30.09.2021. a vastus (II kd, tl 65)) saab järeldada, et kaebaja olukorrale üksikvangistuses pööratakse vanglas tähelepanu ning vajadusel saab ta ka vajaminevat arstiabi. Kuigi kaebaja väidab järjekindlalt, et temaga ei käituta professionaalselt ning ta pole saanud erinevatest leevendusmeetmetest abi, nähtub kohtule esitatud andmetest ka see, et kaebaja n-ö valib isikuid, kes temaga suhtlema ja selliselt üksikvangistuse mõjusid leevendama peaks. Kohtu hinnangul viitab ka see käitumine sellele, et kaebaja võib tegutseda sihipäraselt enda karistuse kandmise tingimuste kergendamise eesmärgil.
32.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et ka käesoleva aasta kohta käivad kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema vaimse tervise seisund oleks muutunud pikaajalise kartserikaristuse kandmise tagajärjel selliseks, et tema suhtes üksikvangistuse edasine kohaldamine oleks juba sel põhjusel õigusvastane. Kohus ei võta käesoleva asja raames seisukohta kartserikaristuste täitmise perioodide pikkuse ja nende vahel vajalike vahede tegemise osas. Küll on kaebaja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud vastavasisulise kaebuse kohtule haldusasjas nr 3-21-431 (kohustamisnõue mitte hoida kaebajat üle 14 päeva järjest kartseris).
33.Kohtule esitatud tõenditest nende kogumis ei ole seega võimalik järeldada, et kaebaja suhtes peaks olema talle distsiplinaarrikkumiste eest määratud kartserikaristuste kandmine ja võimalik täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamine tema vaimse tervise häiretest tulenevalt keelatud.
34.Eeltoodud põhjendustel puudub kohtu hinnangul alus kaebuse rahuldamiseks ning see tuleb jätta rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud käesolevas asjas koosnevad kaebuselt (15 eurot), esialgse õiguskaitse taotlustelt (30 eurot) ning kohtumenetluse dokumentidest ärakirjade väljastamise eest tasutud riigilõivudest (31,50 eurot), mida kaebaja on kandnud kokku 76,50 euro ulatuses. Need kulud
3-19-1837 jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kaebaja ei ole kohut teavitanud, et ta oleks kandnud õigusteenuse kulusid, mistõttu ei ole selles osas vajalik menetluskulude jaotuse üle otsustada. Kaebaja 23.09.2021. a esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt 21.08.2021 tasutud riigilõiv 15 eurot tagastatakse vastavalt halduskohtu 29.09.2021. a määrusele riigilõivu tasunud isikule pärast nimetatud määruse jõustumist. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et tal ei ole tekkinud menetluses kulusid, mille väljanõudmist ta kaebajalt taotleks.
36.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna praeguse haldusasja menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud taotleja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse taotleja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lõike 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
37.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel ning kaebaja taotlusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. Kohus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaks kaebajat üheselt identifitseerida. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.