Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. jaanuar 2024, Tartu 3-22-207
Haldusasi
A kaebus Maksu- ja Tolliameti 26. oktoobri 2021. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. mai 2023. a otsus A apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja A esindaja v.adv Kersti Kägi Vastustaja Maksu- ja Tolliamet esindaja Karin Kask
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. mai 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada A, Bi, Di, E, Gi ja H nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. veebruar 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 26. oktoobril 2021. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20, millega kohustas kaebajat tasuma solidaarselt LMTK Servis OÜ-ga maksuvõla 33 723,34 eurot.
Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse MTA 26. oktoobri 2022. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vastutusotsus tehtud maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 98 lg 1 sätestatud aegumistähtaega ületades. Vastutusotsuses ei ole sisulisi põhjendusi, milles seisneb kaebaja tahtlik tegevus või raske hooletus LMTK Servis OÜ endise juhatuse liikmena. Isegi kui maksu- ja raamatupidamisarvestuse korraldamisel esinesid mõned eksimused, siis oli see vaid eksimus andmete sisestamisel. Vigade tekkimise maksuarvestuses põhjustas osaliselt vahetult enne äriühingu suhtes alustatud maksukontrolli raamatupidamisteenust osutava ettevõtte vahetamine.
Äriühingu likviidsena hoidmiseks andis kaebaja ettevõttele omanikuna laenu. Sõlmiti krediidileping kuni 20 000 euro summa täitumiseni. Sissemaksed tegi kaebaja ettevõttele vastavalt vajaminevale summale, makstes vajamineva summa ettevõtte kassasse ja viis selle hiljem ettevõtte pangakontole. Arvestades vastutusotsuse mahtu on selle projektiga tutvumisele võimaldatud aeg (10 päeva) ebaproportsionaalselt lühike tähtaeg. Samas viivitas vastustaja ise ebamõistlikult vastutusmenetluse läbiviimisega. Kontrollakti tabelis 1 märgitud äriühingu pangakontole E poolt tehtud sularaha sissemaksed ei ole deklareerimata käive, vaid tegemist on äriühingu kassast pangakontole pandud rahaliste vahenditega, et katta ettevõtlusega seotud kulusid. Põhjendamatu on kaebaja isiklikult pangakontolt pangaülekandega äriühingule tehtud sissemaksete (100+100+855=1055 eurot) maksustamine, kuna tegemist oli juhatuse liikme laenuga äriühingule. Käibena ei ole käsitatavad ka kaebaja poolt äriühingu arvelduskontole tehtud sularaha sissemaksed. Tegemist on kaebaja isiklikult pangakontolt väljavõetud sularaha sissemaksetega äriühingu pangakontole eesmärgiga võimaldada äriühingul tasuda hankijatele teenuste ja kaupade eest. LMTK Servis OÜ pangakonto nr EE312200221054152071 väljavõttelt nähtub, et G võttis ettevõtte kontolt välja sularaha 700 eurot, kuid pani kohe ettevõtte kontole tagasi 600 eurot. Põhjendatud ei ole kummagi summa maksustamine vastavalt tööjõumaksude ja käibemaksuga. Sama kehtib Gi poolt äriühingule kantud ja hiljem tagastatud 200 euro kohta. Vastustaja ei arvestanud kaebaja seletuste ja tõenditega. 3-4 aastat pärast sündmusi on kaebajal keeruline tõendeid leida ja esitada. Vastustaja on valesti teostanud ka kaalutlusõigust. Põhjendatud ei ole intressi nõudmine perioodi eest, kui kaebaja ei olnud võlgnik. Intressi arvestamine oleks põhjendatud alates vastutusotsuse jõustumisest kaebaja suhtes. Suure osa kuludokumente jättis MTA tähelepanuta ja maksusumma vähendamisel arvesse võtmata ega põhjendanud mittearvestamist.
3.Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu, kuid nõustus siiski kaebaja väidetega E poolt detsembris 2016 ja veebruaris 2017 ning Gi poolt jaanuaris 2017 LMTK Servis OÜ pangakontolt välja võetud sularaha arvestuse ekslikkuse kohta. Sel põhjusel kaebajalt sissenõutav maksusumma vähenes 963,20 euro võrra. Vastustaja selgitas, et vastutusmenetluse ajaline kestus ei oma aegumise seisukohalt tähendust. Vastutusotsus on tehtud 5-aastase aegumistähtaja jooksul ja kaebaja tegevuses on tuvastatud tahtlus. Kaebaja omas täielikku kontrolli LMTK Servis OÜ rahade liikumise üle. Kaebajale ei saanud olla teadmata kohustus deklareerida ning tasuda tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, koguda ja säilitada väljamaksete tegemise aluseks olevaid kuludokumente, deklareerida töötajatele tehtud väljamaksed ja tasuda tööjõumaksud ning deklareerida äriühingu käibeandmed õigesti. Samuti pidi kaebaja teadma, et maksukohustuste deklareerimata ja tasumata jätmine on õigusvastane ja et sellega kaasneb intressi tasumise kohustus. Kaebaja seisukoht, et tahtlus kaebaja tegevuses tuleks ära näidata iga üksiku majandustehingu puhul, ei ole põhjendatud ega ole ka kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga. Vastutusmenetluses äriühingu raamatupidamisdokumentide esitamisest kaebaja poolt võib järeldada, et pärast äriühingu osa võõrandamist kaebaja polegi tegelikult LMTK Servis OÜ dokumente üle andnud. Seejuures arvestas vastustaja kaebaja esitatud dokumentidega. Vastutusmenetluses esitatud dokumendid võimaldasid maksuotsusega määratud maksukohustust oluliselt vähendada, nt sisendkäibemaksu osas poole võrra ning olulisel määral vähenes ka
määratud tulumaksukohustus. Sellele vaatamata jäi ka vastutusmenetluses suur osa äriühingu tehtud väljamaksetest ja deklareeritud sisendkäibemaksust jätkuvalt tõendamata. Äriühingu suhtes toimunud kontrolli ajal ei suutnud kaebaja (kes oli praktiliselt kogu selle aja vältel äriühingu juhatuse liige) maksuhaldurile vajalikke dokumente esitada. Äriühingu dokumentide esitamine alles vastutusmenetluses viitab sellele, et äriühingu raamatupidamine polnud kaugeltki nõuetekohane. Kaebaja kontolt sularaha väljavõtmise ja äriühingu kontole sularaha sissemaksmise tõendamisega ei ole võimalik ümber lükata maksuhalduri väidet, et tegemist on deklareerimata käibega. Filtreeritud väljavõtted kaebaja isiklikust pangakontost ei võimalda kontrollida raha päritolu ega väära maksuhalduri seisukohta äriühingu käibe varjamisest. Maksuhaldur on äriühingu käibe osas järelduse tegemisel tuginenud ka LMTK Servis OÜ käibe võrdlusele sama valdkonna ettevõtete käibega ning asunud seisukohale, et LMTK Servis OÜ deklareeritud käive kontrollitaval perioodil oli ebareaalselt väike ning et ilma deklareerimata käibeta ei kata äriühingu tulud ära tema kulusid.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 15. mai 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas Maksu- ja Tolliameti (MTA) 26. oktoobri 2021. a vastutusotsuse nr 13-7/00917-20 E ja Gile tehtud väljamaksetelt arvestatud tööjõumaksude osas, summas 963,20 eurot. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Vastustajalt mõistis halduskohus kaebaja kasuks välja menetluskulud 250 eurot ja jättis ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda.
5.Halduskohus sedastas, et kaebuse rahuldatud osas võttis vastustaja kaebuse õigeks.
6.Kaebajat on 26. oktoobri 2021. a vastutusotsusega kohustatud tasuma solidaarselt LMTK Servis OÜ-ga maksuvõlga summas 33 723,34 eurot, mis koosneb: 1) perioodi oktoober 2016 kuni märts 2017 käibemaksust 2824,17 eurot; 2) alusetult deklareeritud sisendkäibemaksust 4267,95 eurot; 3) tööjõumaksudest kokku 17 454,71 eurot (sotsiaalmaks 10 369,08 eurot, väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks 5699,45 eurot, kogumispensionimakse 632,07 eurot ja töötuskindlustusmakse 754,11 eurot); 4) tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt 9176,51 eurot.
7.Tahtluse puhul peab äriühingu seaduslik esindaja mõistma, et rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi (s.o kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine) ning soovima nimetatud kohustusi rikkuda. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda kaudsete tõendite ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist. Vastustaja on tuvastanud, et: - alates 19. novembrist 2014 kuni 29. märtsini 2018 oli kaebaja LMTK Servis OÜ juhatuse ainuliige ja omas täielikku ülevaadet, kas ja millised dokumendid kontrollitaval perioodil maksudeklaratsioonidel kajastamist leidsid; - Kontrollitaval perioodil tehti LMTK Servis OÜ arveldusarvele sularaha sissemakseid kokku summas 16 945 eurot, sellest 13 625 eurot kaebaja poolt, algdokumente kaebaja selliste sissemaksete kohta esitanud ei ole; - LMTK Servis OÜ tegi kontrollitaval perioodil oma töötajatele väljamakseid, mida tuleb lugeda palgaväljamakseteks. Kaebaja on teadlikult jätnud kõnesolevad väljamaksed deklareerimata ning tööjõumaksud neilt maksetelt tasumata; - LMTK Servis OÜ on teinud kontrolliperioodil oma pangakontolt väljamakseid, mille kohta puuduvad raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad algdokumendid ja seos äriühingu ettevõtlusega. Kaebaja on juhatuse liikmena teadlikult jätnud kõnesolevad väljamaksed deklareerimata ning tulumaksu neilt maksetelt tasumata. Kuivõrd kaebaja tegeles LMTK Servis OÜ majandustegevuse juhtimisega ning ka maksudeklaratsioonid esitati kaebaja või kaebaja poolt koostatud/esitatud alusdokumentide alusel, oli valeandmete esitamine KMD-del ja TSD-del kaebaja teadlik ja eesmärgipärane tegevus. Juhul
kui kaebaja oleks taganud LMTK Servis OÜ maksuarvestuse vastavuse maksuseadustes sätestatud põhimõtetele ja normidele ning LMTK Servis OÜ deklareerimiskohustuse korrektse täitmise, ei oleks äriühingul tekkinud maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud ja seni tasumata maksukohustusi. Olukorras, kus kaebaja teadlikult näitas enda juhitava äriühingu maksukohustust väiksemana, kui see tegelikult oli, ei saa rääkida hoolsuskohustuse rikkumisest, vaid tegemist on teadliku ja tahtliku tegevusega.
8.Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja on jätnud tähelepanuta osa maksukohustust vähendavaid tõendeid (ostuarveid) ja vaadanud mööda kaebaja selgitustest. Maksuhaldur on ostuarveid hinnanud, kuid leidnud, et valdavalt on esitatud arved kas loetamatud, tasumine on tõendamata, kaardimakse on tundmatult kontolt või dokument on eraelulise iseloomuga. Vastuvõtukulud tõesti ei ole osaliselt maksustatavad, kuid maksuvabastuse rakendamiseks tulnuks need deklareerida. Vaidlust ei ole, et praegusel juhul seda tehtud ei ole, mistõttu on maksuhaldur õigesti lugenud kulud ettevõtlusega mitteseotuks.
9.Kaebaja ei ole enda väidet äriühingule laenu andmisest tõendanud maksumenetluse, vastutusmenetluse ega vaidemenetluse raames. Kirjaliku laenulepingu esitas kaebaja alles halduskohtumenetluses. See tõend on ebausaldusväärne, kuna on esitatud märkimisväärse hilinemisega. Väga suure osa äriühingu dokumentide esitamine alles vastutusmenetluses viitab sellele, et äriühingu raamatupidamine polnud kaugeltki nõuetekohane.
10.Kaebaja on saanud anda selgitused tõendite osas, mida maksuhaldur menetluses arvesse ei võtnud. Samuti on tal võimaldatud vastutusotsuse projekti osas arvamuse esitamiseks. Kaebajale antud kümnepäevane tähtaeg vastutusotsuse projektiga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks oli piisav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada. Kaebaja selgitab, et halduskohus on asunud väärale järeldusele, mille kohaselt, kuivõrd kaebaja tegeles LMTK Servis OÜ majandustegevuse juhtimisega ning maksudeklaratsioonide esitamisega, siis on kaebaja tegevuse näol tegemist tahtliku deklareerimis-, tasumis- ja korraldamiskohustuse rikkumisega. LMTK Servis OÜ majandustegevuse kulusid kajastavad algdokumentide välistamine põhjendusega, et maksuhalduri arvates ei ole kulutus ettevõtlusega seotud, ei ole tahtluse tuvastamine. Vastustaja tuvastatud asjaolude ja tõendite pinnalt ei olegi võimalik kaebaja käitumise subjektiivset külge tuvastada, s.o ei ole võimalik tuvastada, et tegemist oli kaebaja teadliku, eesmärgipärase tegutsemisega teatava tagajärje saabumist soovides. Solidaarvastutuse kohaldamine äriühingule ja selle juhatuse liikmele on võimalik üksnes sel juhul, kui vastutusotsuses osundatakse iga majandustehingu osas tõenditele ja konkreetsele rikkumisele, millele on maksuhaldur rajanud oma järeldused seadusliku esindaja süülisest käitumisest äriühingu maksukohustuse täitmata jätmisel. Kuivõrd juhatuse liikme kohustused tulenevad üldjuhul seadusest ja äriühingu põhikirjast, siis on oluline kindlaks teha, kas äriühingu juhatus on täitnud oma juhtimiskohustust korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) või jätnud õigusvastaselt talle pandud kohustused täitmata (RKHK otsus nr 3-20-2325, p 16). Olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega (Riigikohtu otsus nr 3-15-706/20, p-d 14-14.3).
Kaebajale ei saa tahtliku rikkumisena maksude deklareerimisel ette heita laenulepingu esitamist kohtumenetluses, mistõttu on põhjendamatu halduskohtu seisukoht justkui laenulepingu esitamiseta ei oleks apellant äriühingule kõnealust laenu andnud. Kohus on ise tuvastanud, et laenusuhe kaebaja ja LMTK Servis OÜ vahel oli olemas. Laenu makseid tõendab pangakonto väljavõte kaebajalt ülekantud summadest. Kahetsusväärselt ei ole vastustaja ega halduskohus LMTK Servis OÜ arvelduskontolt nähtuvaid laenumakseid laenuna käsitlenud. Halduskohtu otsusest ei selgu, milles seisneb kaebaja teadlik töötajate töökoormuse ja neile tehtud väljamaksete ebaõige kajastamine. Halduskohus tuvastas kaebaja ülekoormusega kaasnenud tõsise haigestumise LMTK Servis OÜ maksumenetluse perioodil. Seega on ebaõige kohtuotsuse põhjendus, et kui kaebaja oleks tõesti raamatupidamist pidanud korrektselt, nagu ta väidab, siis ei oleks maksumenetluses nõutud dokumentide esitamine saanud olla ülejõukäiv. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja 26. jaanuari 2022. a kaebuse väited raamatupidamisprogrammi vahetamise osas, mis võis põhjustada osa maksuarvestuse aluseks olevate dokumentide arhiveerimata jätmise. Halduskohus on kohtuotsuse p-s 27 sedastanud, et vastustaja on esitanud vastutusotsuse p-s 2.2.2 asjaolud kinnitamaks, et kaebaja on maksukohustusi rikkunud tahtlikult. Vastupidiselt oma eelnevale seisukohale on halduskohus kohtuotsuse p-s 27 järeldanud, et nimetatud asjaoludest ei ole üheselt arusaadav kaebaja tahtlik maksukohustuse rikkumine. Samas on kohus kohtuotsuse p-s 39 jõudnud järeldusele, et vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist on tahtlusega ning seetõttu kuulub praegusel juhul kohaldamisele 5-aastane aegumistähtaeg. Selline seisukoht on vastuoluline ja arusaamatu.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kohus on otsuse punktis 17 väljendanud nõustumist maksuhalduri seisukohtadega ning märkinud, et ei pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki maksuhalduri põhjendusi üle korrata. Sellele lisaks on kohus põhjalikult analüüsinud kaebaja tahtluse küsimust otsuse punktides 23-27. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1) olemasolust või peab seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata, siis ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o maksuvõla teket). Kaebaja kajastas juhatuse liikmena äriühingu raamatupidamises teadlikult valeandmeid, mille tulemusena on tekkinud LMTK Servis OÜ-l käibemaksu-, tööjõumaksu- ja tulumaksuvõlg. Kui apellant oleks taganud LMTK Servis OÜ maksuarvestuse vastavuse maksuseadustes sätestatud põhimõtetele ja normidele ning LMTK Servis OÜ deklareerimiskohustuse korrektse täitmise, ei oleks äriühingul tekkinud ka maksuotsusega täiendavalt tasumisele määratud ja seni tasumata maksukohustusi. Maksumenetluse kronoloogiat vaadeldes on selge, et juba 2017. aasta juunis tööjõumaksude osas kontrolli alustamisest alates esitas apellant erinevaid vabandusi dokumentide ja andmete esitamise korralduste täitmata jätmise kohta ning taotlusi tähtaegade pikendamiseks, selle asemel, et korraldusi täita. Sama jätkus 2017. aasta novembris alanud käibemaksu kontrolli puhul ning hiljem ka vastutusmenetluses. Kaebaja kinnitas 30. oktoobril 2018 maksuhaldurile seletust andes, et LMTK Servis OÜ raamatupidamisega seotud dokumente tema käes enam ei ole. Ka halduskohtule esitatud kaebuses on märgitud, et äriühingu osa võõrandamise järgselt puudus apellandil igasugune juurdepääs LMTK Servis OÜ raamatupidamisdokumentidele. Edasise vastutusmenetluse käigus aga esitas apellant suures mahus äriühingu raamatupidamise
algdokumente, väites, et need on dokumendid, mida tal maksumenetluse ajal ajalisest survest tingituna ei õnnestunud esitada. Viide alates 2018. aasta veebruarist toimunud perearsti külastustele ei ole asjakohaseks õigustuseks dokumentide mitteesitamisele. Lisaks tõi vastustaja välja ka selle, et mitmed dokumendid olid loetamatud. Maksuhaldur nõudis asjakohaseid tõendeid juba äriühingu kontrollis, kuid kaebaja jättis maksuhalduri korraldused täitmata. Seega isegi kui tegemist oleks äriühingu kuludokumentidega, oleks nende loetamatuks muutumise eest vastutav kaebaja. Ta on esitanud maksuhaldurile aga dokumendid, mille sisu pole mingilgi määral tuvastatav ning seega ei saa teha ka järeldust, et üldse oleks tegemist LMTK Servis OÜ majandustegevuse dokumentidega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on selgitanud äriühingu juhatuse liikme vastutuse aluseid äriühingu maksukohustuse täitmise eest ning asjaolusid hinnates arusaadavalt järeldanud, et eeldused kaebaja vastutuse tekkimiseks LMTK Servis OÜ maksuvõla eest on täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Kaebaja põhiväide apellatsioonimenetluses on jätkuvalt, et LMTK Servis OÜ juhatuse liikmena ei ole ta rikkunud deklareerimis-, korraldamis- ega tasumiskohustust. Äriühingu raamatupidamis- ja maksuarvestus oli korraldatud nõuetekohaselt. Kui maksudeklaratsioonides esitatud andmetes esineski vigu, siis oli tegemist juhuslike eksimustega, mitte kaebaja teadliku tegevusega äriühingu maksukohustuse vähendamiseks. Maksuhaldur jõudis teistsugusele järeldusele maksumenetluses ja vastusotsuse menetluses kaebaja menetluslikke õigusi rikkudes, tõendeid ühekülgselt hinnates ja põhjendamiskohustust täitmata jättes. Igal juhul ei rikkunud kaebaja juhatuse liikmekohustusi tahtlikult. Sel põhjusel on vastutusotsuse tegemine aegunud (puudub alus tahtlusega seotud viieaastase aegumistähtaja kohaldamiseks). Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt hindab ringkonnakohus kaebaja väidet vastutusotsuse tegemisest pärast aegumistähtaja möödumist (I), seejärel kaebaja vastutust LMTK Servis OÜ käibemaksu ja tulumaksu (II) ning tööjõumaksude (III) võla eest ning lahendab apellatsioonkaebuse (IV). Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastutusotsuse andmise muude eelduste täidetust. Seetõttu ringkonnakohus neid täiendavalt ei analüüsi. I
15.Vaidlust ei ole selles, et kuna vastutusotsusega kaebajalt nõutud LMTK Servis OÜ maksuvõlad pärinevad maksustamisperioodidest oktoober 2016 kuni märts 2017, siis vastutusotsuse andmise ajaks oli möödunud rohkem kui kolm aastat maksuvõla tekkimisest. Samas ei olnud möödunud viieaastane aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1). Seega sõltub vastutusotsuse õiguspärasus sellest, kas kaebajale on etteheidetav maksude deklareerimise ja tasumise kohustuse tahtlik rikkumine. Kui vastutusotsuses kirjeldatud rikkumist ei saa pidada tahtlikuks, tuleb vastutusotsus tühistada sõltumata sellest, kas äriühingu maksuvõlg on õigesti tuvastatud.
16.Halduskohus selgitas põhjendatult, et MKS § 40 lg 4 järgi lähtutakse tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel võlaõigusseaduses (VÕS) § 104 lg-des 3-5 sätestatust. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Riigikohus on leidnud, et tahtluse tuvastamiseks ei ole nõutav teha kindlaks, et õigusvastase tagajärje soovimine oli isiku ainus või põhiline eesmärk.
Riigikohtu hinnangul, kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1) olemasolust või peab seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata, siis ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o maksuvõla teket)1.
17.Praeguses asjas heidab vastustaja kaebajale ette, et ta korraldas LMTK Servis OÜ majandustegevuse selliselt, et osa teenuste ja kaupade müügikäibest toimus sularahas või muul viisil väljaspool äriühingu arvelduskontosid ja see osa käibest jäeti kajastamata äriühingu maksuarvestuses. Teisalt maksti äriühingu töötajatele raamatupidamisarvestuses näidatust kõrgemat palka ja deklareeriti maksuhaldurile vastavalt tööjõumakse tegelikust väiksemas mahus. Kolmandaks kasutati äriühingu raha ettevõtlusega mitteseotud, s.h kaebaja eraeluliste, kulutuste katmiseks, jättes samas väljamaksed deklareerimata ja tulumaksu tasumata. Ringkonnkohus jagab halduskohtu arusaama, et vastutusotsuse p-s 2.2 esitatud analüüsist saab järeldada, et kaebaja sai vastutusotsuses kirjeldatud rikkumised toime panna üksnes tahtlikult. On ilmne, et olukorras, kus äriühingu juhatuse liikmele on teada ettevõtte kogu müügikäive, samuti kohustus kajastada ettevõtte kogu käive raamatupidamis- ja maksuarvestuses, saab osa käibe kajastamata jätmine ja seega ettevõtte käibemaksukohustuse tegelikkusest väiksemana näitamine olla eelkõige teadlik otsustus. Sama kehtib töötajatele makstud palga raamatupidamis- ja maksuarvestuses kajastamata jätmise kohta. Ka see tegevus laseb paista äriühingu maksukohustust tegelikkuses väiksemana. Seega saab mõlemal juhul järeldada, et isik on otseselt soovinud õigusvastase tagajärje saabumist, s.o soovinud jätta seaduse alusel tekkinud maksukohustuse täitmata. Äriühingu raha arvel ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemise korral ei ole olukord aga sedavõrd ühene. Ettevõtlusega mitteseotud kuludeks loetakse nii sellised kulutused, millega soetatud kaupa või teenust ei saagi äriühingu majandustegevuses kasutada kui ka sellised kulutused, millega soetatud kaup või teenus võis küll minna äriühingu majandustegevuse tarbeks, kuid mille kohta puudub nõuetekohane kuludokument. Ringkonnakohtu hinnangul saab tahtlikuks deklareerimiskohustuse, samuti maksukohustuse tegelikust väiksemana näitamise tõttu ka tasumiskohustuse, rikkumiseks pidada siiski ka olukorda, kus juhatuse liige teab, et nõuetekohase kuludokumendi puudumise tõttu ei ole õiguspärane kulu kajastamine äriühingu tegevuskuluna, kuid teeb seda siiski. Kuna vastustaja heidab kaebajale ette just seda, et ta ühelt poolt käibemaksuarvestuses võttis arvesse ja tulumaksuarvestuses jättis deklareerimata kulutusi, mis ilmselt ei olnud seotud äriühingu majandustegevusega kui ka kulutusi, mille kohta puudus nõuetekohane kuludokument, siis tuleb ka selles osas jaatada tahtliku rikkumise võimalikkust.
18.Kaebajale etteheidetavad rikkumised on seega tahtlikud rikkumised MKS § 98 lg 1 mõttes ja nende tuvastamisel on põhjendatud rakendada pikendatud, s.o viieaastast aegumistähtaega. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, nagu tuleks tahtlus tuvastada iga vaidlusaluse tehingu osas eraldi. See oleks maksuhaldurile ebamõistlikult koormav või isegi võimatu ülesanne olukorras, kus maksukohustuslane ei täida kaasaaitamiskohustust ning tehingute kohta tõendtite kogumine muudest allikatest ei ole võimalik. Kui kaebaja äriühingu juhatuse liikmena korraldas ettevõtte tegevuse selliselt, et osa käivet, töötajatele makstud tasu ja ettevõtte arvel tehtud kulutusi jäi nõuetekohaselt deklareerimata, siis piisab tahtluse tuvastamiseks sellest, et kaebaja oli ettevõtte tegevuse sellisest korraldamisest teadlik ja nõustus sellega. Kui see tingimus on täidetud, siis pidi kaebaja vähemalt möönma seda, et ka tal endal ei pruugi olla ülevaadet kogu ettevõtte käibest ja ettevõtte arvel tehtud kulutustest ja et need andmed jäävad maksudeklaratsioonides nõuetekohaselt esitamata ja seega äriühingu maksukohustus näib maksuhaldurile tegelikkusest väiksemana.
19.Nõustuda ei saa kaebajaga nagu oleks halduskohus esmalt jaatanud kaebaja tahtlust, kui otsuse punktis 27 leidis, et maksuhaldur siiski ei ole tahtlust tuvastanud ja tõendanud. Halduskohus on otsuse punktis 27 üksnes leidnud, et vastutusotsuse p-s 2.2.2. loetletud asjaolud ei ole asjakohased
Vt RKHK 18. jaanuari 2023. a otsus asjas 3-19-2430 (p 26.3).
tahtluse tuvastamisel. Sellega halduskohus ei muutnud oma eelnevat seisukohta, et maksuhaldur on piisavalt põhjendanud tahtluse esinemist. Ka ringkonnakohus ei näe põhjust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. II
20.Vaidlust ei ole selles, et käibe osaline kajastamata jätmine maksuarvestuses annab äriühingule maksueelise, kuna sellega väheneb äriühingu deklareeritav käibemaksu summa. Vastustaja leidis nii 10. mai 2018. a maksuotsuses nr 12.2- 3/040517-25 kui ka 26. oktoobri 2021. a vastutusotsuses nr 13-7/00917-20, et LMTK Servis OÜ jättis maksustamisperioodidel oktoober 2016 kuni märts 2017 teenuste ja kaupade müügikäibe osaliselt deklareerimata. Täpsemalt tugines vastustaja sellele, et vaidlusalusel perioodil tehti kaebaja (13 625 eurot), G (1350 eurot) ja E (1770 eurot) poolt LMTK Servis OÜ arveldusarvele sularaha sissemakseid kokku 16 945 eurot. Sissemaksete kohta dokumendid puuduvad. Kuigi kaebaja vastutusmenetluses väitis, et tegemist on kaebaja laenuga äriühingule, ei ole see asjaolu tõendatud.
21.Ringkonnakohus nõustub, et sularaha sissemaksete asjaolud ei kinnita, et tegemist olnuks kaebaja laenuga äriühingule. Esmalt on tähelepanuväärne, et kaebaja ei esitanud äriühinguga väidetavalt sõlmitud laenulepingut maksumenetluses ega vastutusotsuse menetluses vaatamata sellele, et maksuhaldur kummaski menetluses nõudis käibemaksuarvestuse aluseks olevate dokumentide esitamist. Laenulepingu dokumendi kohaselt (dtl 481-482) on see koostatud 5. mail 2016. aastal. Raske on näha põhjust, miks kaebaja ei esitanud äriühingu maksukohustust ja seega ka kaebaja võimalikku vastutust vähendavat dokumenti juba maksumenetluses või siis hiljemalt vastutusotsuse menetluses. On selge, et laenulepingu esitamata jätmise tõttu ei saanud MTA sellega arvestada vastutusotsuse andmisel. Et väidetavalt oli laenuleping sõlmitud juba 2016. aasta kevadel ja kaebaja sai selle esitada kohtumenetluses, siis pidi lepingudokument olema kaebaja valduses ka maksu- ja vastutusotsuse menetluse ajal. Seega jäi dokument esitamata kaebaja hooletuse või tahtluse tõttu ning tulenevalt MKS § 102 lg 1 p-st 2 ei ole põhjendatud maksukohustuse vähendamine selle tõendi alusel. Teiseks leiab ringkonnakohus, et laenuleping tõendina ei ole usaldusväärne. Lepingudokument on koostatud lihtkirjalikult, sellele on käsikirjaliselt mõlema poole nimel alla kirjutanud kaebaja ja dokumendile märgitud kuupäevale lisaks puuduvad sellel tunnused, mille alusel tuvastada lepingu koostamise aega. Kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud tõendi usaldusväärsust vähendab lisaks kaebaja käitumine maksumenetluse ja vastutusotsuse menetluses, kus kaebaja jättis olulises osas esitamata maksuhalduri nõutud raamatupidamisandmed ja nende aluseks olevad dokumendid väites, et neid tema valduses ei ole (dtl 456), kuid esitas seejärel arvukalt dokumente vastutusotsuse menetluses. Seega väitis kaebaja maksuhaldurile maksumenetluses ilmselt tõele mittevastavat asjaolu. See viitab võimalusele, et kaebaja ka muus osas on valmis esitama tõele mittevastavaid andmeid ja/või tõendeid, kui ta peab seda endale soodsaks. Kaebaja tegevus ilmestab valmidust esitada teadlikult valeandmeid ning suurendab tõenäosust, et ka kaebaja koostatud kirjalik lepingudokument ei kajasta õigesti kaebaja ja äriühingu suhteid. Laenusuhte olemasolu hindamisel ei saa mööda vaadata sellestki, et ainult väike osa väidetavast laenust jõudis äriühingu pangakontole ülekandega. Ülejäänud osas tegi kaebaja sularahas sissemakse äriühingu arvelduskontole. Laenuna antud raha äriühingu arvelduskontole sissemaksmist ei saa pidada tavapäraseks, kuna kaebaja pidi selleks sularaha väidetavalt oma arvelduskontolt esmalt välja võtma. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta pidas väidetava laenu andmist vajalikuks sularaha sissemaksete tegemisega, kui ilmselt lihtsam ja selgem olnuks teha ülekanne oma arvelduskontolt äriühingu arvelduskontole. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks, et kaebaja ei ole kuidagi selgitanud laenu tagastamisega seonduvat – kas LMTK Servis OÜ tegi makseid laenu tagastamiseks; kui makseid ei tehtud, siis miks ning kuidas reguleeriti omaniku laenu osaühingu osa võõrandamisel. Tegeliku laenusuhte korral oleks laenu tagastamise küsimus ilmselt tõusetunud hiljemalt äriühingu osa võõrandamisel ja kaebaja oleks seda vastutusotsuse menetluses selgitanud. Andmete puudumine laenu tagastamise kohta viitab samuti sellele, et tegelikkuses ei olnud kaebaja
ja äriühingu vahel laenusuhet. Selge on seegi, et G ja E sularaha sissemaksete tegemisega ei vahendanud kaebaja laenu LMTK Servis OÜ-le.
22.Kokkuvõttes on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et teadmata allikast pärit vahendite arvel tehtud maksed tuleb lugeda äriühingu käibeks. Ka Ringkonnakohtule ei ole teada, et äriühing võiks teenida sularaha muul viisil kui kaupu ja teenuseid müües. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et tegemist võinuks olla maksuvaba käibega, siis on põhjendatud sissemaksete maksustamine käibemaksuga. Kuigi kaebajal võib olla õigus selles, et tavapäraselt toimub veoteenuse eest tasumine äriühingute vahel ülekandega müüja arvelduskontole, ei välista see siiski, et LMTK Servis OÜ võis leida võimaluse pakkuda mingis osas teenuseid ka füüsilistele isikutele, kes olid valmis tasuma selle eest sularahas. Näiteks selgitas G 13. märtsil 2018 (dtl 1270), et E tegeles ettevõtte nimel vahel ka „puu müügiga“.
23.Tõendite kogum ei kinnita seega kaebaja selgitust, et sularaha sissemaksed tehti äriühingule laenu andmiseks. Kui tegemist ei olnud laenu, vaid äriühingu müügist laekunud vahenditega (käibega), siis kaebaja teadis seda ning nagu ringkonnakohus eelnevalt põhjendas, jättis teadlikult käibe osaliselt deklareerimata. Seega on vastutusotsusega kaebajale selles osas solidaarkohustuse panemine õiguspärane.
24.Kaebaja tegevuse ja käitumise LMTK Servis OÜ raha kasutamisel ja selle kajastamisel äriühingu maksuarvestuses on vastustaja samuti põhjendatult hinnanud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi tahtlikult rikkuvaks. Vastustaja on äriühingu arvel tehtud kulutusi põhjalikult analüüsinud ning kõrvutanud neid talle esitatud kuludokumentidega. Seejuures on vastustaja maksukohustust vähendavana arvestanud neid kuludokumente, mida kaebaja LMTK Servis OÜ (endise) juhatuse liikmena maksumenetluses ei esitanud, väites, et dokumendid ei ole tema valduses, kuid esitas siiski vastutusotsuse menetluses. Vastustaja esitas halduskohtule detailse tabeli (25. märtsi 2022. a menetlusdokumendi lisa Lisa_1 Vastusmenetluse materjalid ja nimekiri.zip, fail 8) vaidlusalusel perioodil LMTK Servis OÜ arvel sularahas, kaardimaksetega ja arvete alusel ülekandega tehtud kulutuste kohta. Vastustaja esitas tabelis andmed kokkuvõttes ning iga maksustamisperioodi kohta eraldi nimekirjana maksustamisel maksukohustust vähendavana arvesse võetud ja arvestamata jäetud maksete kohta. Kaebaja omakorda esitas täiendavad selgitused mõnede maksete kohta täiendustena maksuhalduri koostatud tabelis ühes kaebusega (dtl 239)2. 16. veebruaril 2023 esitas vastustaja täiendava selgituse (dtl 1781-1782) maksete kohta, mille kohta kaebaja vastutusotsuse menetluses esitas kuludokumendi, kuid mida vastustaja ei arvestanud.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega uurinud äriühingu vahendite arvel tehtud makseid ja objektiivselt hinnanud nende seotust äriühingu majandustegevusega. Suures osas on tegemist maksetega, mille kohta kuludokumendid puuduvad. Kui kaebaja otsustas kajastada neid kulusid äriühingu maksuarvestuses sõltumata kuludokumentide puudumisest, pidi ta möönma, et rikub sellega enda kohustusi LMT Servis OÜ seadusliku esindajana, s.t esitab andmed sisendkäibemaksu mahaarvamiseks vastuolus KMS § 29 lg-ga 1. Seega kaebaja vähemalt kaudselt soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Siinkohal on arusaamatu kaebaja väide, et dokumentide arhiveerimata jätmise võis tingida LMTK Servis OÜ-le raamatupidamisteenuse osutaja vahetus. Kaebaja on küll selgitanud, et Tarkavara vahetamise tõttu tuli suures mahus andmeid käsitsi uuesti sisestada, kuid see ei selgita, miks äriühingu majandustegevuse dokumendid võinuks kaduma minna. Pigem osutab andmete käsitsi uuesti sisestamine sellele, et võis tekkida vajadus kontrollida andmeid algdokumentidelt ja seega neid just säilitada.
Tabel ei avane digitoimikus, kuid on failina allalaetav.
26.Samuti on vastustaja arusaadavalt põhjendanud vastutusotsuse menetluses kaebaja esitatud dokumentide alusel osa kulude osas siiski järeldust, et need ei ole seostatavad kaebaja majandustegevusega. Maksuhalduri põhjendused on asjakohased ning kaebaja selgitused ei ole piisavad, et asuda vastustajast erinevale seisukohale kulutuste käibemaksuarvestuses kasutamise lubatavuse osas. Kaebaja selgitused mõne kulutuse kohta on ilmselt tõele mittevastavad. Nii ei ole äriühingu majandustegevusega seostatavad näiteks kulutused mänguasjadele, kontaktläätse vedelikule või väikekiskjate (minkide) püüdmiseks mõeldud kastlõksu soetamine. Ka teiste kulutuste puhul saab järeldada, et selgitused on hiljem otsitud. Otsitud ja ilmselt põhjendamatute selgituste andmine seab kahtluse alla ka kaebaja selgitused muude kulutuste kohta. Kuna need selgitused on antud alles kohtumenetluses, siis ei saanud vastustaja arvestada nendega vastutusotsuse andmisel. Maksumenetlus ega vastutusotsuse andmise menetlus ei saa kanduda olulises osas kohtumenetlusse, kuna halduskohtu ülesanne on kontrollida haldustegevuse õiguspärasust. Lisaks oli kulutuste osas väljaminekuid, mille arvesse võtmine eeldas nende deklareerimist maksudeklaratsiooni lisas, kuid LMTK Servis OÜ seda ei teinud. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus vastustaja talle teadaolevate andmete pinnal arusaadavalt põhjendas kulutuste ettevõtlusega mitteseotuks lugemist vastutusotsuses ja täiendavalt veel ka vaideotsuses, ei ole kaebaja kohtumenetluses esitatud selgitused piisavad, et asuda vastupidisele seisukohale.
27.Seejuures on oluline, et vastustaja olulises osas võttis arvesse kaebaja vastutusotsuse menetluses esitatud dokumente ja vähendas vastavalt maksukohustust ning seega ka kaebajalt vastutusotsusega nõutavat summat. Vastustaja osutas, et need kulutused, mida vastutusotsuse menetluses ei arvestatud LMTK Servis OÜ majandustegevusega seotud kuludena on tõendatud loetamatute kuludokumentidega, kulude tasumine on tõendamata, tasutud on kaardimaksega tundmatult kontolt või on kulutus omane füüsilise isiku tarbimisele. Ringkonnakohus jagab arusaama, et loetletud tunnustega kulutusi ei saanud käibemaksuarvestuses arvesse võtta ja tegemist on ettevõttest väljaviidud vahenditega, millest tekkis kohustus tasuda tulumaksu. Vastupidist väites vaatab kaebaja jätkuvalt mööda sellest, et iga kviitung kulutuse kohta ei anna alust lugeda kulutust konkreetse äriühingu ettevõtlusega seotuks. Kui kuludokument ei ole loetav, siis on kahjustatud selle kvaliteet tõendina. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et kuludokumentide loetamatuks muutumist ei ole põhjendatud arvestada kaebaja kasuks. Nimelt saab asjaoludest järeldada, et kuludokumendid olid kaebaja valduses juba maksumenetluse ajal ning nende esitamata jätmine varem oli tingitud kaebaja hooletusest või teadlikust otsusest. Olukorras, kus kaebaja kuludokumente ei esitanud, ei olnud maksuhalduril võimalik koguda maksukohustust vähendavaid tõendeid ega neid maksukohustuse määramisel arvestada. Seega on tegemist erineva olukorraga, kui kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses asjas nr 3-15-706/20, kus loetamatuks muutunud tõend ei olnud isiku valduses. Sarnaselt ei saa äriühingu kuluna arvestada kulutusi, millega soetatu võib olla kasutatav äriühingu majandustegevuses, kuid mille eest tasumine äriühingu poolt ei ole tuvastatav. Nii ei piisa kulutuse lugemiseks LMTK Servis OÜ kulutuseks, kui sularaha arvele on arve saajana märgitud äriühingu nimi, kui arve tasumine äriühingu arvel sularaha eest või ülekandega ei ole tuvastatav. Sama kehtib kolmandate isikute arvelduskontolt kaardimaksena tasutud arvete kohta. Ka sellist kulutust saab pidada äriühingu kuluks, kui äriühing on kulutuse hüvitanud selle tegijale. Vaidlusaluste kulutuste kohta aga sellised andmed ja tõendid puuduvad.
28.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja väited menetluslike minetuste kohta maksu- ja vastutusotsuse menetluses, eelkõige menetlusega kiirustamine ja kaebaja tõendite ning seisukohtade esitamise võimalusest ilmajätmine. Vastustaja ja halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks kaebaja väited ei ole põhjendatud. Mõlemas menetluses on vastustaja kaebaja palvel korduvalt pikendanud menetluses tõendite ja seisukohtade esitamiseks seatud tähtaegu. Sarnaselt vastustajale ja halduskohtule ei ole ringkonnakohtule äratuntav, et äriühingu raamatupidamisarvestuse andmete ja alusdokumentide esitamine neis menetlustes olnuks kaebaja
jaoks ülemäära koormav sõltumata kaebaja haigestumisest maksumenetluse ajal. Pigem viitab kaebaja tegevus dokumentide ja andmete esitamata jätmisel ning äriühingu osa võõrandamisel tõesti sellele, et kaebaja teadis ja mõistis, et LMTK Servis OÜ nimel maksudeklaratsioonides esitatud andmed ei kajasta õigesti äriühingu maksukohustust. Seega võis kaebaja ette näha, et tõenäoliselt määratakse täiendav maksukohustus ning kaebaja juhatuse liikmena võib vastutada selle kohustuse täitmise eest. Seetõttu võis kaebaja pidada endale soodsaks raamatupidamise algdokumentide valikulist esitamist ja enda taandumist äriühingu juhatusest. Menetlustest tervikuna ilmneb, et kaebajal oli piisavalt aega ja võimalusi oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning maksuhalduri tegevus või seatud menetlustähtajad ei takistanud kaebajal oma õigusi teostada. Isegi, kui möönda, et vastutusotsuse projektiga tutvumiseks antud kümnepäevane tähtaeg võinuks olla, pikem, ei ole kaebaja siiski suutnud näidata, millised asjaolud, väited või tõendid oleks ta pikema tähtaja korral soovinud veel esitada. Võimalikud vead oli nii kaebajal kui vastustajal võimalik kõrvaldada vaidemenetluses. See vähendas oluliselt riski, et vastutusotsuse andmisel olulised asjaolud jäidki tähelepanuta. III
29.Tööjõu maksude osas on vastustaja nii maksuotsuses kui ka vastutusotsuses eraldi iga töötaja kohta välja toonud talle sularahas või ülekandega tasutud summad, mis loeti isiku töötasuks. Samuti selgitas maksuhaldur, miks ei saa pidada tõeseks tööjõu makse tasudes esitatud andmeid töötasude kohta. Autojuhtidena tööl olnud isikute kohta nähtub vastuolu töötasu arvestamises osakoormusega töötamise eest olukorras, kus töölepingu järgi oli töötaja tööl täiskoormusega ning sõidumeeriku andmed kinnitavad töötamist täistööajaga. Töötajatele makstud töötasuna deklareeritud summad kontrollitud maksustamisperioodidel on selges vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga. Näiteks märgiti E koormusena 0,1 (4 tundi nädalas) ja kuupalgana 43 eurot kuus (10% palga alammäärast), kuigi ta töötas ekspordi-arendusjuhina, viis läbi töövestlusi, valis uusi töötajaid, leppis kokku töötingimusi, tegeles autodega seotud probleemide lahendamisega, autode remontimisega ja vedas ise ka kaupa. Seega vastasid tema töökohustused ja ka maksuhalduri poolt kogutud tõenditega tuvastatud tegelik tööpanus ilmselt enam täiskoormusega tööle kui 10%-lise koormusega tööle. Sama kehtib teiste töötajate osas, kelle deklareeritud töötasu ilmselt ei olnud piisav igakuiste kulutuste katmiseks ja kelle puhul on tuvastatud töötamine täistööajaga või sellele lähedases mahus. Tähelepanuväärselt kinnitas Gi 13. märtsi 2018. a selgitustes (dtl 1272), et äriühingus makstud kuupalga määr on ca 1200 eurot kuus, s.o ca kolm korda rohkem kui palga alammäär. Samas deklareeriti töötajate palku pigem osakoormusega palga alammääras. Kaebaja ei ole maksuhalduri järeldusi selles osas ka otseselt kahtluse alla seadnud, märkides üksnes, et töötajatele makstud või nende poolt äriühingu arvelduskontolt välja võetud raha oli vajalik ettevõtte majandustegevuse tarvis kulutuste tegemiseks või näiteks välislähetuse avansiks. Samas puuduvad tõendid nende väidete kinnitamiseks. Nendel asjaoludel, muude andmete puudumisel, tuleb pidada põhjendatuks, et vastustaja lähtus tööjõumaksude määramisel andmetest töötajatele makstud ja nende poolt sularahas äriühingu arvelduskontolt väljavõetud summade kohta. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja sellele ka otsesõnu vastu vaielnud. IV
30.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maksuhalduri etteheited kaebajale erinevate maksude osas on põhjendatud, siis nagu eespool selgitatud, on rikkumiste olemusest tulenevalt põhjendatud ka järeldus, et kaebaja rikkumine oli tahtlik MKS § 98 lg 1 tähenduses. Vastavalt on vastutusotsus antud enne aegumistähtaja möödumist ja tervikuna õiguspärane.
31.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja selles osas on halduskohtu otsus jõustunud. Apellatsioonimenetluses oli seega vaidluse all vastutusotsuse õiguspärasus osas, milles see jätkuvalt kehtib. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda menetluskulude jagamisel HKMS § 108
lg-st 1, mitte HKMS § 108 lg-st 2, mis näeb ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.
32.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja, B, D, E, Gi ja H nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.