3-21-2719/14 - Korrakaitse - Muu korrakaitse - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) erinevad COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-Co-V-2 leviku tõkestamiseks mõeldud meetmed ja piirangud. Korraldus on antud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 pde 1 ja 2 ja lg 3, ning § 28 lg 2 p-de 1-3 ja 5 ning lg-te 3, 5, 6 ja 8, samuti NETS § 452 lg 1 ja riigipiiri seaduse § 17 lg 1 p 1 alusel inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi (sh riigi toimepidevuse) kaitseks. Muu hulgas näeb korralduse p 10 riigisiseste meetmete ja piirangutena ette, et sisetingimustes sportimine ja treenimine (alap 1), avalikes saunades, spaades, basseinides jmt viibimine (alap 3), kinoseansside, teatrietenduste ja kontsertide korraldamine (alap 4), muuseumides ja näituseasutustes viibimine (alap 6), toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimine, v.a kaasaostmiseks (alap 7) on lubatud, kui täidetakse korralduse p-des 7–9 ja III osas sätestatud nõudeid. Korralduse p 13 kohaselt tuleb p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimisel mh tagada korralduse p 14 täitmine. Korralduse p 14 sätestas loetelu isikutest, kes võivad loetletud tegevustes osaleda. Kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse redaktsiooni kohaselt kuulusid sellesse loetellu teiste hulgas järgmised isikud (korralduse p 5 alap-d 2–4): 2) on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 3) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 31) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 4) on võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alap-s 2 sätestatut.

4.X, Q, W, C ja F esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusele nr 305. Kaebajate eesmärgiks on lõpetada enda diskrimineerimine. Kaebajad taotlevad sisuliselt korralduse nr 305 tühistamist osas, milles see välistab nende jaoks p-s 10 loetletud tegevustes osalemise pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest, ning vastustaja kohustamist pikendada diagnoosi kinnitamisest arvestatavat 180-päevast tähtaega ühe aastani. Põhjendamatu on kohelda kaebajaid kui läbipõdenuid kehvemini vaktsineeritud isikutest. Teaduspõhiseid põhjendusi selliseks vaheteoks ei esine. Kui eesmärgiks on nakkuse leviku vähendamine, on põhjendamatu seada piiranguid isikutele, kes on nakkuse vastu kaitstud, arvestades, et nii läbipõdemise kui vaktsineerimise kaudu omandab isik COVID-19 vastu antikehad. Vastustaja seisukoht, et läbipõdenute koroonatõendi kehtivus on vaktsineeritute omast poole lühem, ei ole teaduspõhine. Ka Eesti teadlased on avaldanud arvamust, et haiguse läbipõdemine annab parema, pikemaajalise ja laiapõhjalisema kaitse kui vaktsineerimine; vaktsineeritutel on 13 korda suurem risk nakatuda; läbipõdemise kaitse on olnud vaktsineerimisest kordades parem; vaktsiinist tulenev kasu ei kaalu üles nende kõrvaltoimeid; läbipõdenute immuunsus püsib samal tasemel vähemalt 10 kuud ja tõenäoliselt kauemgi; immuunsus on tõhus ka uute tüvede vastu ning seega peaks läbipõdenute koroonatõend kehtima vähemalt 12 kuud ja vaktsineeritutel 6 kuud. Ka Terviseameti andmetest nähtub läbipõdemise parem kaitse. SARS-CoV-1 kogemus näitab, et läbipõdenutel on immuunkaitse isegi 17 aastat pärast haiguspuhangut. Kaebajad ei muutu 6 kuud pärast läbipõdemist nakkusohtlikeks. Kaebajad kuuluvad vaktsineeritutega võrreldavasse gruppi, see nähtub ka korralduse nr 305 seletuskirjast, mistõttu tuleks neid kohelda võrdselt. Kaebajatele piirangute seadmine on ebaproportsionaalne. Vastustaja on korralduse eesmärgiks seadnud viiruse leviku tõkestamise. Kuna kaebajad on haiguse läbi põdenud, ei ole proportsionaalne neile piirangute seadmine 180 päeva möödumisel. P-ga 10 piiratakse olulisel määral isikute õigust osaleda ühiskondlikus elus. Meede ei ole sobiv, kuna kaebajate suhtes kehtestatud piirangud ei aita eesmärki täita, sest kaebajad juba omavad viiruse vastu kaitset. Meede ei ole vajalik, sest viiruse leviku vähendamine on kaebajate puhul juba saavutatud. Meede ei ole mõõdukas, sest arusaadav ei ole ühiskonnale tekkiv kasu sellest, et kaebajatel kui haiguse läbipõdenutel ei ole nakatumisest 180 päeva möödumisel peaaegu üldse võimalik ühiskondlikust elust osa võtta. Üleüldiste piirangute rakendamine kõigile isikutele ei ole proportsionaalne, kui need piirangud ei arvesta isiku individuaalse riskitasemega – proportsionaalne oleks kehtestada piiranguid üksnes nende isikute suhtes, kes kuuluvad riskirühma. Kaebajate õiguste piiramine ei aita olulisel määral nakatumisi vähendada. Läbipõdenud isikute korduvnakatumine on olnud väiksem kui vaktsineeritud isikute nakatumine, seega kujutavad läbipõdenud endast oluliselt väiksemat koormust haiglasüsteemile. Kui vaktsineeritute õiguste piiramine ei ole avalikes huvides vajalik, ei saa seda olla ka läbipõdenute õiguste piiramine. Piirangute tegelik eesmärk – inimeste vaktsineerimisele survestamine – on ebaseaduslik. Vaktsineerimisega kaasneb terviserisk, sh on ka Eestis dokumenteeritud enam kui 200 inimesel tõsiseid kõrvalmõjusid. 3(15)

Korraldus nr 305 on õiguspärane. Seadusandja on NETS § 28 lg-s 6 sellise võimaluse sõnaselgelt ette näinud ning valitud vorm ei kahjusta piirangute mõjualasse jäävate isikute õigusi. Vastustaja on korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoja soovitused põhinevad lisaks ka Terviseameti statistikal haigestumiste ja haiglaravi vajajate kohta ja nendele andmetele tuginevatel prognoosmudelitel ning Tartu Ülikooli uuringul „Koroonaviiruse levimus“. Korralduse eesmärgiks on tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistlik tasakaal. Selleks on kehtestatud erinevad meetmed, millega on rohkem piiranguid seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda, viirust edasi kanda ning haigust põdeda raskelt. Vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Ühiskondlikult võimalikult rohke vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks, kuna vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski. Pandeemia tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28), mh tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Vaktsineerimata läbipõdenuid ei saa seniste parimate teadmiste kohaselt pidada nakkusohutuks pärast 180 päeva möödumist positiivsest PCR-testist, mistõttu puudub põhjendus kehtestada kaebajate suhtes erandeid ühiskondliku tervishoiukriisi kestel. Kaebuses toodud väited ei ole kooskõlas korralduse eesmärkide ega arstide ja teadlaste arvamusega. Üksikuuringute asemel on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja kontrolli keskus (CDC), Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO)). SARS-CoV-2 viirus on ka teadlaste jaoks jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mille osas viiakse järjepidevalt läbi teadusuuringuid. Nakkushaiguse leviku tõkestamisele aitab kaasa ka see, et vaktsineerimata isikud ei saa sotsiaalsetest üritustest nii igakülgselt osa võtta kui vaktsineeritud isikud, sest vaktsineerimata isikutel on suurem oht nakatuda ning viirust edasi kanda, samuti nakatumise korral haiglasse sattuda. Vaktsineerimata inimeste kaitsmine nakatumise eest on ka hädavajalik haiglate töökoormuse vähendamiseks. Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus on põhjendatud, see lähtub EL-s tunnustatud seisukohast ja tugineb ECDC ametlikul seisukohal ja 10.05.2021 tehnilisel raportil.1 Euroopa Terviseohutuse Komitee (HSC) andis kinnituse 18.10.2021, et ECDC 10.05.2021 raport ja selles antud hinnangud on endiselt kehtivad, kuna pole uusi andmeid, mis annaks alust neid hinnanguid teistkordselt tõlgendada ning ümber vaadata. ECDC on kinnitanud ka 17.09.2021 HSC kohtumisel riikidele, et ECDC seisukohad läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse Kättesaadav https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-for-SARS-COV2-in-the-context-of-Digital-Green-Certificates.pdf.

6.Tallinna Halduskohtu 15.03.2022 otsusega jäeti kaebus rahuldamata (p 2) ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 3). Korralduse ainsaks eesmärgiks ei olnud kitsalt haiguse edasikandumise takistamine ühelt inimeselt teisele. Korralduse seletuskirjas10 on WHO veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik saada nakatunuga lähikontaktis olles. Sellise piisknakkusena leviva viiruse puhul on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Vabariigi Valitsus arvestas seejuures, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi pakkuda ning seega tuleb korralduse andmist analüüsida ka sellest eesmärgist lähtudes. Seletuskirjas on põhjendatud, et nakkuse leviku prognoositavas tõusutrendis mõjutab nakatunute ja haigestunute hulk tervishoiuteenuse osutajate tavapärase abi osutamise võimekust. Sellises olukorras tuleb pidada põhjendatuks teatud tegevustes osalemiseks piirangute kehtestamist, mis olemuslikult vähendavad inimeste vahelisi kontakte, piirates selliselt nii viiruse levimist soodustavate olukordade teket kui ka aidates tagada, et COVID-19 haigusest põhjustatud ravivajadus ei hakka ohustama meditsiinisüsteemi jätkusuutlikku toimimist. Diskrimineerimisega on isikute ebavõrdsel kohtlemisel tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjendus. Kaebajate puhul on nakatumine koroonaviirusega PCR-testi tulemusega kinnitatud. Võrreldavateks gruppideks on praegusel juhul seega vaktsineerimata läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist ja täielikult vaktsineeritud inimesed. Jätkuvalt lünklikud teadusandmed ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimata 5(15)

3-21-2719 läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse ilmselgelt tõhusam. Kaebajad on kaebuses viidanud küll mitmele üksikuuringule, mis nende hinnangul kinnitavad nn loomuliku immuunsuse tõendatud efektiivsust, ent selliste uuringute tulemuste osas tuleb esiteks võrdlusgruppide puhul arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav, sest vastavaid uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes, läbipõdemise puhul aga on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega. On ebaselge, kas ja kuivõrd ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. SARS-CoV-1 kogemuse pinnalt ei ole võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi praeguse pandeemia kontekstis. Viimaks on ka praeguseks kujunenud kohtupraktikas rõhutatud, et üksikuuringute asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada pigem maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), Eesti-spetsiifiliste teadmiste osas on aga eriline roll teadusnõukoja koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel. Kohtu rolliks saab olla selle hindamine, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Puuduvad veenvad teadusandmed, mis kinnitaksid, et läbipõdemise järgne kaitse püsiks kauem kui 180 päeva. Läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus vastab ECDC ametlikule seisukohale ja 10.05.2021 tehnilisele raportile ning selle seisukoha kehtivust on ECDC kinnitanud ka 17.09.2021 HSC kohtumisel. Ka EL digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva. CDC 29.10.2021 uuendatud teaduslikust ülevaatest nähtub küll, et nii läbipõdenute kui ka täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal, kuid ehkki sama on järeldatud ka ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), on selles rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. ECDC 15.12.2021 riskihinnangu järgi viitavad esialgsed uuringud, et uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt tõhustusdoosi manustamist. Kohus nõustus seisukohaga, et üksnes statistikast korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste koguarvu kohta Eestis ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Kaebajate poolt graafiliselt kujutatud statistilistest andmetest ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda nii sellest, et läbipõdenute üldarv elanikkonnas on olnud väiksem kui vaktsineeritute üldarv, kui ka sellest, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu ongi neil nakatumise võimalusi olnud vähem. Nii ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus. Seega, isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Seni puuduvad usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres. Sellises olukorras ja viidatud teadusandmetele tuginedes tuleb pidada mõistlikuks nakatumise võimaluste 6(15)

3-21-2719 võimalikult palju piiramist just neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat immuunsuskaitset eeldada ei saa, kuhu eelnevalt toodud põhjustel kuulusid ka läbipõdenud pärast 180 päeva möödumist. Lisaks tuleb arvestada ka asjaomaste piirangute olemust – need on avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub nende järjekindlast ja üksnes selgete eranditega rakendamisest. Kaebajate viidatud individuaalse riskitaseme arvestamine ning piirangute kehtestamine üksnes teatud riskirühmadesse kuuluvate inimeste suhtes olukorras, kus tegelikult puudub selge teadusteadmine sellest, millistele tunnustele vastavad inimesed raskesti haigestuvad, ei oleks seega põhjendatud. Vaktsineeritud isikute osas kehtivaid erinevaid reegleid, mis sisuliselt kujutab endast vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemist, põhjendab ka vajadus suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi jätkusuutlikku toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Ehkki immuunkaitse saavutamine on võimalik nii haiguse läbipõdemise kui selle vastu vaktsineerimise teel, on rahvatervise kaitse seisukohast neist mõeldavaks viisiks üksnes viimane. Nimelt, kuna COVID-19 haiguse kulg erinevatel isikutel ja selle mõjud, sh pikaajalised mõjud, ei ole tänaseni piisava kindlusega teada, haiguse vastu puudub teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravim ning haigust põhjustav viirus lisaks väga kiirele levikule ka muteerub, ei saanuks avalik võim praegusel juhul mõistlikult asuda viiruse pandeemilist levikut tõkestama massilise läbipõdemise soodustamise teel. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Praegusel hetkel ei saa olemasolevate teadmiste valguses väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanuks üldse saavutada taotletavat eesmärki – nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamist. Vaktsineerimise tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel on kinnitanud ka Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoda, kes on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimist soovitanud. Põhjendatud ei ole etteheide Vabariigi Valitsusel kõnealuste piirangute kehtestamiseks õigusliku aluse või volitusnormi laialivalguvusest. Vaidlustatud korraldust ei kehtestatud vastuolus võimude lahususe põhimõttega. NETS § 28 lg-dest 5, 6 ja 8 tulenevalt on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele õiguse uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid – sulgeda asutusi ja ettevõtteid ja piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on seega piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi, milleks on eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine, olles seejuures NETS § 2 lg 1 p-s 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lg-s 2 uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste, ja täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata. Ka on ette nähtud, et piirangud võib kehtestada üksnes ajutiselt (NETS § 28 lg 5). Seega on piirangute kehtestamine lubatud vaid seni, kuni see on vajalik seadusandja sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning korraldus ongi antud eeldusel, et seda võidakse jooksvalt ja operatiivselt muuta. Seadusandja valitud haldusakti vorm ei kahjusta praegusel juhul ka isikute õiguste kaitset, tagades inimeste seisukohast üldaktiga võrreldes tõhusama kaebeõiguse. NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusele antud avar kaalutlusõigus.

7.C esitas 14.04.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 15.03.2022 otsus, teha uus otsus, millega tuvastada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap 2 ja p 14 alap 4 õigusvastasus osas, milles see kehtestas läbipõdemistõendile lühema kestuse kui vaktsineerimistõendile, alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Korralduse nr 305 kehtivuse lõppemise tõttu soovib kaebaja üle minna tuvastamisnõudele, sh preventiivsetes huvides. Asjaolu, et praeguseks on riigisisesed meetmed ja piirangud kehtetuks tunnistatud ning kaebajal on nüüdseks võimalik kõigist tegevustest osa võtta ka ilma vaktsineerimis- või läbipõdemistõendita, ei muuda fakti, et kaebaja õiguste riive võib tulevikus korduda. Halduskohus ei ole hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Korralduse nr 305 seletuskirjas nimetas vastustaja läbipõdenud ja vaktsineerituid võrreldavateks gruppideks. Siiski on neid gruppe koheldud põhjendamatult erinevalt. Vastustaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et vaktsineerimine annab parema kaitse kui läbipõdemine. Mitmed teadusuuringud on kinnitanud, et läbipõdemine annab tõhusama ja pikaaegsema kaitse kui vaktsineerimine. See oli teada juba korralduse nr 305 kehtestamise ajal. KF analüüsist nähtub, et läbipõdenutel on oluliselt madalam risk nakatuda või sattuda haiglasse kui vaktsineeritutel. Terviseameti andmed kinnitavad, et haiguse läbipõdemine annab tõhusama ja pikaaegsema kaitse kui vaktsineerimine. Kõik kaebuses viidatud statistilised andmed esitati protsentide või suhtarvudena. Seega ei saa andmed olla ebaõiged selle tõttu, et läbipõdenute üldarv elanikkonnas on väiksem kui vaktsineeritute üldarv. Terviseameti andmetest nähtub, et läbipõdenutel on vaktsineeritutest madalam risk nakatuda COVID-19-sse ka ajal, mil läbipõdenute suhtes ei kohaldata piiranguid ning neil on võimalik 8(15)

3-21-2719 vabalt isikutega läbi käia. Seega ei ole võimalik väita, nagu tuleneks läbipõdenute madalam nakatumine sellest, et neil ei ole võimalik isikutega suhelda. Piirangute erinevust ei saa õigustada sellega, et pole teada, kas haiguse läbipõdemine annab immuunsuse teise viirusetüve põhjustatud haiguse eest. Samasugune ebaselgus on ka vaktsineerimise puhul. Ebamõistlik oleks väita, et vaktsineerimistõendi kehtivuse kestust saab määrata esmaste ja ebakindlate teadusandmete põhjal, kuid läbipõdemistõendi kehtivust on võimalik pikendada üksnes siis, kui on väljaspool igasugust kahtlust tõendatud, et see annab kindlasti pikaaegse kaitse.. Halduskohus kinnitas, et vaktsineeritud isikute eeliskohtlemise eesmärk seisnes vähemalt osaliselt selles, et motiveerida isikuid ennast vaktsineerima. Tegemist on seega sisuliselt isikutele ühiskondliku surve asetamisega selleks, et nad läbiksid kindlat meditsiinilist protseduuri. Kaebajate hinnangul ei ole isikute meditsiiniliste otsuste suunamine nende põhiõiguste piiramise kaudu õiguspärane – seda eriti olukorras, kus nad on juba haiguse vastu läbipõdemise kaudu immuunkaitse omandanud. Tegemist on väga tugeva riivega isiku õigustele, millest saadav võimalik kasu on kaebajate kui läbipõdenute puhul marginaalne. Tegelikkuses tõi erinev kohtlemine kaasa vaktsineerimata inimeste diskrimineerimise ja paljudel juhtudel töölepingute lõpetamise. Piirang ei olnud väheoluline. Riigikohus selgitas otsuses asjas nr 5-22-4 (otsuse p 51), et vastustaja korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud tõid kaasa isikute paljude põhiõiguste samaaegse riivamise ning see riive oli intensiivne; kuigi vastustaja ei kehtestanud isikutele otseselt kohustust ennast vaktsineerida, siis tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle (p 48). Vaktsineerimisnõue ei aidanud edendada mingeid muid põhiseaduslikke väärtuseid niivõrd suurel määral, et kaaluda üles intensiivne riive kaebaja õigustele. Kaebaja õiguste intensiivsem piiramine võrreldes vaktsineeritutega ei olnud proportsionaalne meede teiste inimeste elu ja tervise kaitseks ehk nakkuse leviku vähendamiseks, võttes arvesse, et vastustaja ei piiranud vaktsineeritud isikute õigusi, kellel oli teadaolevate andmete kohaselt suurem tõenäosus nakatuda (sh raskelt nakatuda) kui COVID-19 viirusest põhjustatud haigluse läbipõdenud isikutel. Puudus objektiivne põhjus kaebaja selle haiguse läbipõdenud isiku õiguste piiramiseks.

3-21-2719 teadusteadmist tuleb aina juurde. Kuivõrd täna pole võimalik ennustada haiguse leviku edasist kulgu ega selle mõju inimeste elule, tervisele ja avalikele huvidele, pole võimalik ka ennustada, kas ja milliste meetmete rakendamine on viiruse leviku takistamiseks ja avalike huvide kaitseks tulevikus vajalik. Seega on apellandi argumendid preventiivse huvi kaitseks väljakujunenud kohtupraktikat silmas pidades asjakohatud ega õigusta õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist. Kuna läbipõdemisega saavutatud immuunsuse osas ei olnud korralduse kehtestamise ajal (ega ole siiani) kindlaid teadmisi, ei saanud vastustaja mõistlikuks pidada läbipõdenutele ja vaktsineeritutele võrdsete piirangute kehtestamist. Olukord, kus vaktsineerimata läbipõdenud isikutele kehtivad piirangud ja vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata, ei tähenda seda, et tegemist oleks vaktsineerimata läbipõdenud isikute diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku soovimatuse tõttu end vaktsineerida. Vastustaja on COVID-19 haiguse levikut püüdnud peamiselt vähendada kahel efektiivsel moel: inimeste vaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu. Kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal teatud kohandusi tehes olnud võimalik rahuldada. Vastustaja oli igaühele teinud võimalikuks tasuta vaktsineerimise. Seoses erinevate (mh ka vastandlike) teadusandmete olemasoluga möönab vastustaja, et võrreldes vaidlustatud korralduse kehtestamise ajaga, on teadusandmeid COVID-19 haiguse suhtes juurde tulnud. Samuti on COVID-19 haiguse tüved, selle levik ja sümptomid on pidevalt muutunud. Samas, nagu kohtud on koroonapiirangute hindamisel toonitanud, ei muuda pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks. Siiski ei nähtu ühestki hilisematest ECDC või muu ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest, et teadusringkondades oleks 2021. aastal olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et näiteks läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem kui 180 päeva või, et läbipõdemise järgne immuunsus on vaktsineerimisega saavutatud immuunsusest efektiivsem või, et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist 24.11.2021 avaldatud dokumendis on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata (läbipõdenute) ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, on lünklikud ja ebakindlad. Juhtivate organisatsioonide järeldused kinnitasid korralduse kehtestamise ajal (ja praegu), et puuduvad veenvad teadusandmed, mis võimaldaksid väita, et läbipõdemise järgne kaitse püsiks kauem kui 180 päeva või, et vaktsineeritud ja läbipõdenud vaktsineerimata isikute immuunsus on samaväärne. Riigis ei ole kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist ning kohus ei ole sundvaktsineerimise olemasolu või isikute survestamist vaktsineerima ka tunnistanud. Kuna COVID-19 haiguse puhul on tegemist muteeruva haigusega, mille kulg on raskesti prognoositav ning siiani ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, siis on mõistlik, et avalik võim on propageerinud vaktsineerimist ning kasutanud erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Kohtul tuleb arvestada senise kohtupraktikaga, sh Riigikohtu otsusega asjas nr 5-22-4.

15.Korralduse nr 305 kehtestamise üks eesmärkidest oli võtta ka meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue). Ülalviidatud lahendis selgitas Riigikohus lisaks, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). 27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt oli neil juhtudel tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). Euroopa Inimõiguste Kohus on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei näinud ka nende tingimuste rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk 51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus 01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude hüvitamise temaatikaga siiski juba oluliselt varem2).

18.Ringkonnakohus selgitas 02.12.2021 määruses asjas nr 3-21-2412 (p-d 19–22) järgmist: „EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva.4 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu5 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).6 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate7 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Kaebaja esitatud andmed (vt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse 16.11.2021 vastus nr 7-1/442-2) näitavad, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi (vt Terviseameti 04.11.2021 vastus nr 57/21/10317-2 ja 10.11.2021 vastus nr 5-7/21/10633-2), üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid

3-21-2719 (139 509 inimest).8 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus9 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud. Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega (korralduse nr 212 p-ga 12 on reserveeritud võimalus seda HMS § 66 lg 2 p 1 alusel muuta). Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku10 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13). Seonduvalt viidetega kaebaja veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport11; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht).“ Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. Järelikult oli kaebuse esitamise ajal (st ka vaidlustatud haldusakti andmise ajal) teaduslik teadmine COVID-19 haiguse läbipõdenud inimeste nakkusohtlikkusest liiga ebaselge, et neile piiranguid mitte kohaldada või kohaldada neid lühemat aega.