Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 28.11.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-21-2440/31
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 28.11.2023
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 10 606

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2440

Haldusasi

X kaebus Eesti Kaitseväe küberväejuhatuse 03.01.2022 käskkirja nr 1P „Tegevteenistusest vabastamine“ tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest puudutud aja eest tasu väljamaksmiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja - X, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja - Kaitsevägi, esindaja Merit Jõgi

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1.Tühistada Eesti Kaitseväe küberväejuhatuse 03.01.2022 käskkiri nr 1P „Tegevteenistusest vabastamine“ ja ennistada X tegevteenistusse Eesti Kaitseväe küberväejuhatuse staabi tagalajaoskonna relvatehniku ametikohale.

2.Mõista Eesti Kaitseväelt Xu kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Teha Eesti Kaitseväele ettekirjutus määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks ühe kuu jooksul arvates Xult teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta andmete saamisest vastavalt palgale, mida X oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud. Kohustada Eesti Kaitseväge ühe kuu jooksul arvates rahasumma kindlaksmääramisest maksma Xule välja kindlaksmääratud summa, millest võib Eesti Kaitsevägi maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.

Sarnased lahendid

Teenistussuhted

Kaebuse põhjendused. 11.1 Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 on kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 33 lg 1 p-s 3 nimetatud tühine käsk, mida sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja lg 3 kohaselt ei pea täitma. Käsk ei ole antud teenistuslikul eesmärgil ning vaktsineerimise sund ei ole teenistuskohustustega seotud ega ole seetõttu kooskõlas § 30 lg 1 erandiga. Põhjendamatu vaktsineerimissund on diskrimineerimiskeeluga vastuolus. 11.2 Riskianalüüs ei ole objektiivne, ei lähtu teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta sellise riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele. Lisaks on vaktsineerimisotsus lähtudes mh põhiseaduse §dest 12, 26, 28, 41 ja 20 igaühe isiklik otsus ja olulise põhiõigusena seaduse kaitse all. Lisaks ei vasta riskianalüüs hetke ohuolukorrale Eestis. Sellise riskianalüüsi eesmärkidele ja võimalikele puudustele seoses vaktsineerimissunniga on viidanud ka õiguskantsler. 11.3 Kaebaja teenistusest vabastamine on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest (TTOS) ei tulene Kaitseväe juhataja käskkirjaga nõutavate dokumentide esitamise kohustust. TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab kohustuse tööandjale korraldada töökeskkonna riskianalüüs. KKS § 24 p 1, p 111 sätestab Kaitseväe juhataja õiguse kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad. Vabariigi Valitsuse (VV) 05.05. 2000 määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” kehtestab eelkõige töökeskkonna riskianalüüsi nõude tööandjale. Sedavõrd ulatusliku nõude kehtestamine, mis läheb vastuollu põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, ei ole lubatud, sest selline nõue rikub ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi. Kokkuvõtvalt on juba kaitseväe tegevusel teenistujatele vaktsineermissunni kehtestamisel hoopis inimeste vaktsineerimisele sundimise eesmärk, mitte aga kaitseväes nakkuse leviku PS-le vastava (proportsionaalse) tõkestamise eesmärk. 11.4 Kaebaja hinnangul võib vaktsineerimine iseenesest olla tööohutuse tagamise abinõuks, aga kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed (nt distantseerumise nõue,

vaheseinad, töökorralduse muutmine vms) ja alles seejärel individuaalsed abinõud (nt maskid, kaitseriietus, kiirtestimine vms). Kui riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav, tagatakse töötaja ohutus kas vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimisega või töötajate testimisega. Praeguses õigusruumis saaks nende alternatiivide hulgast sobiva valida üksnes töötaja ise. Juhul kui leitakse, et teatud ametikohtadel on eeltingimuseks vaktsineerimine, siis tuleb vastav kohustus sätestada ka seaduses, käesoleval juhul siis kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) §-s 83. Praegusel juhul on tegemist ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi rikkuva nõudega, mis oluliselt piirab põhiõigusi ja seetõttu saaks selline piirang tuleneda vaid otseselt seadusest. 11.5 Käskkirja nr 162 lisaks olevas seletuskirjas on nimetatud, et antud hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kaebaja märgib, et Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) poolt 24.08.2021 avaldatud uuringu tulemuste kohaselt on ka Eestis laialt kasutatud vaktsiinide (PfizerBioNTech, Moderna ja Janssen) efektiivsus viiruse Delta tüve levides täienevalt kahanenud. Enne Delta tüve levimist täheldati vaktsineeritud inimeste puhul 91 %-se määraga kaitset koroonaviiruse suhtes ja peale Delta tüve dominantseks muutumist 66%- se määraga kaitset. Samas näiteks 27.03.2021 teadusajakirjas The Lancet avaldatud Taanis läbi viidud uuringu kohaselt kaitses 2020. aastal kogutud andmete põhjal koroonaviiruse läbipõdemine keskmiselt 80,5 %-se määraga uuesti nakatumise eest. Üle 65aastaste puhul oli see määr aga 47,1 %. Eeltoodu tõendab, et riskianalüüsis toodud väide üksnes vaktsiini tõhususe kohta on sisuliselt vale, mistõttu on ka võetavad meetmed tõendite esitamise näol ebaproportsionaalsed ja võrduspõhiõiguse rikkumised. 11.6 Riskianalüüsi lk 8 on märgitud, et Eestis kogutud statistika näitab, et koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Fakti illustreerib joonis 4, millest järeldub, et läbipõdemine kaitseb kõige paremini uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega. Kaebaja on seisukohal, et vaktsineerimine annab võrreldes läbipõdemisega inimesele viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema kaitse, mida kinnitab 25.08.2021 avaldatud Iisraelis läbi viidud uuring. Uuringu tulemuste kohaselt on SARS-CoV-2 vastu BioNTech/Pfizeri kaks doosi saanud vaktsineeritutel 13,06 korda suurem tõenäosus viiruse deltatüvesse nakatuda, kui läbipõdenutel. Kõik teadaolev viitab sellele, et COVID-19 läbi põdemine tagab tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine mistahes levinud vaktsiiniga. Lisaks on teada, et haiguse läbipõdemine on enamasti kerge kuluga eriti vanusegrupis, kuhu kuulub kaebaja. Seega on riskianalüüs jä lähtunud valest eeldusest ning vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest ohutegurite minimeerimises, mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Lisaks, VV määruses nr 144 § 22 on sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodivälja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbiriskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. 11.7 Riskianalüüsis ei sisaldu ka analüüsi, kuidas igal ametikohal võiksid muud meetmed olla efektiivsemad kui valitud meetmed. On vaid nenditud, et erinevate tegevuste riskitase on kõrge ja lisameetmena on vajalik: Vaktsineerimine – tööandjal ei

ole mõistlikult võimalik väljaõppeprotsesse ümber korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad. Seega on lisameetme eelduseks vaktsineeritud isikute viiruse edasikandmisvõime oluline vähenemine. Samas on praeguseks üldtunnustatud arusaam, et vaktsineerimine ei takista viiruse edasikandumist, vaid leevendab viiruse rasket läbipõdemist. Seega ei ole valitud lisameede asjakohane vältimaks viiruse edasikandumist. 11.8 Käskkirja nr 162 lisaks oleva seletuskirja kohaselt tuleb esitada tõend, et töötaja on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning sellest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Kui vaktsineermisdoosist 1 aasta möödumise järgselt puudub praeguste teadaolevate andmete kohaselt vaktsiinil igasugune efekt. Selleks ajaks võrdsustuvad vaktsineeritud inimese immunoloogilised näitajad mittevaktsineeritud inimeste omadega. Riskianalüüsis puudub igasugune teave sellele, mida kavatsetakse teha ühe aasta möödumisel, eriti arvestades, et osad teenistujad said vaktsineeritud juba kevadel 2021. 11.9 Lisaks on määruses nr 144 sõnaselgelt esitatud näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste puudustega. Töötaja vajab tööandja poolset tuge, et töötaja saaks tunda end turvaliselt ja olla kindel, et riskianalüüsiga nakkusohutuse tagamiseks ettenähtud meetmena vaktsineerimine on tema tervisele ja elule ohutu. Tööandja saab suunata töötaja töötervishoiuarsti vastuvõtule, mis on tööandjale kohustuseks VV 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 3 kohaselt - Tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Käesoleval juhul ei ole kaebajale teadaolevalt teenistujatele sellist võimalust antud, nende personaalsete terviseandmete alusel ei ole vaktsineerimise vajalikkust ja sobivust hinnatud ning see on oluline rikkumine. Kaitseväe juhataja käskkirjas ja selle lisades sisalduvad olulised puudused, mis ei võta arvesse kõiki võimalusi ohutegurite minimeerimisel. Samuti ei lähtu riskianalüüs teadusuuringute käigus tõendatud asjaoludest viiruse edasikandumise tingimuste kohta. Kui riskianalüüs kinnitab, et rahvatervise või kriitiliste teenuste toimepidevuse tagamiseks on vältimatu tagada töötajate vaktsineerimine, tuleb asjakohaseid seadusi täiendada tegevusaladega, millel töötamiseks oleks ilmtingimata vaja tervisetõendi esitamine ning täpsustada, milliseid tõendeid on tarvis esitada. 11.10 Kaebaja arvates on ebaproportsionaalne, kui üle 15 a laitmatut tegevteenistuse staaži omavaid teenistujaid vabastatakse niivõrd lühikese etteteatamistähtajaga teenistusest üksnes seetõttu, et teenistuja ei saa kaudselt meditsiinilistel põhjustel või ei soovi siseveendumuse tõttu või muudel alustel ennast vaktsineerida ühe konkreetse vaktsiiniga. 11.11 ATS § 105 lg-tes 2 ja 4 on sätestatud nõudeõigus isikutele raseduse korral, samuti ametnikule, kellel on õigus rasedus- või sünnituspuhkusele või kes kasvatavad alla seitsmeaastast last või on valitud ametnike esindajaks. Tulenevalt ATS § 105 lg-st 4 on õigus nõuda teenistusest vabastamise haldusakti tühistamist ja teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (hüvitise asemel) üksnes ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus rasedus- ja

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 12.1 Korraldus COVID-19 tõend esitada on antud lähtudes Kaitseväe põhiülesande täitmisest ja arvestades riskianalüüsi olulist aspekti- riigikaitselist töökohustust. VV 23.09.2016 määruse nr 103 „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel on Kaitseväe juhataja 21.04.2017 käskkirjaga 190P määranud 100% Kaitseväe ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ametikohaks. Sellest tulenevalt on Kaitseväes kõik ameti- ja töökohad riigikaitselise töökohustusega. Arvestades, et Kaitsevägi on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus, siis teenistuja nakatumine COVID-19-sse võib häirida või mõjutada Kaitseväe jaoks oluliste tegevuste toimimist. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma riigi kaitseseisundi muutmisel, mille toimumist ei ole võimalik ette näha ning seega tuleb mistahes x päeval tagada kogu Kaitseväe isikkoosseisu kohene valmisolek. Kaitseolukorra muutumisel ei ole teenistujal õigust otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita. Isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. Alalises valmiduses oleva sõjalise jõu aluseks on Kaitseväe isikkoosseisu töövõime ja tegevusvabaduse säilitamine eesmärgiga vajadusel igal ajal ja viivitamatult teenistusse asuda. Nõue kehtib kogu Kaitseväe isikkoosseisule. Teenistuja ei saa otsustada, et kui tema hinnangul teenistusülesannete täitmine seab ohtu tema elu ja tervise, siis ta kaitseolukorra muutumisel teenisusse ei asu. Isik peab olema valmis koheselt ilmuma teenistusse ja seda ka raskes pandeemia olukorras ning üldist kaitsevõimet kahjustamata. See tähendab, et isikul tuleb igal juhul asuda teenistusse ja täita oma tööülesandeid. Kohustus on tagatud sunniga. 12.2 Riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Sellest tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk. Kaitseväe põhiülesanne on kaitsevalmiduse alalhoidmine läbi sõjalise jõu loomise, mis on alalises valmisolekus. Kaitsevõime tuli tagada ka teadmata kestusega pandeemia olukorras. Seadusandja ei vabastanud Kaitseväge kaitsevalmiduse tagamise kohustusest. Kaitsevägi ei saa olla 100% kaitsevõimeline olukorras, kus tuleb alati ja igas Kaitseväe linnakus ning hoones, sh ladudest sõjaliste vahendite väljastamise alustamise asemel või muude riigikaitseliste ülesannete täitmisel esmalt tegeleda vaktsineerimata personaliga, leides neile eraldi tööruumi, testides, vältides kontakte, otsides vaktsineerimata isikule kontaktivaba liikumistee ja jättes seega riigi sõjalise kaitse tähtsuselt teisele kohale või valides riigi kaitsestrateegia selliselt, et vaktsineerimata isik oleks teistest eraldatud. Riigikohus on määruse 3-21-2241 p-s 31 leidnud, et „käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel toimuv vaktsineerimine on käsitatav teenistusülesande täitmisena. Käskkirja nr 162 p 5 jättis teenistujatele võimaluse esitada tõend vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta.

12.3 Tallinna Ringkonnakohus on 30.11.2021 kohtumääruse 3-21-2237 p-s 14 leidnud, et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajal oli võimalik kaaluda, kas tema jaoks oli olulisem jätkata teenistust Kaitseväes ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas. Samas määruses märgib ka kohus, et teadmata on, millisel ajahetkel võib riigi julgeolekut puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi julgeolekut puudutavas kriisiolukorras peaks hakkama kõiki inimeste immuniseerimata jätmisest tekkivaid riske uuesti läbi mõtlema ja otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks Kaitsevägi keskenduda kriisiolukorras oma peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi kaitsevõime ja riigi julgeolek. Vaidlusaluse meetmega kavandataksegi Kaitseväe võimalikult suurt valmisoleku astet võimalike kriisiolukordade tarvis. 12.4 Kaitsevägi ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tõendi esitamise nõue ei tulene seadusest. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. Lähtuvalt kaitseväe KKS§ 23 lg-st 1 ja Kaitseväe põhimääruse § 3 lg-st 1 juhib Kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel Kaitseväe juhataja. Kaitseväe põhimääruse § 3 lg 1 täpsustab, et Kaitseväe juhataja ülesanded sätestatakse seaduse ja selle alusel antud õigusaktiga. KKS § 24 sätestab Kaitseväe juhataja ülesanded. KKS § 24 p 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. TTOS sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Riskianalüüsi eesmärk on leida töökeskkonnas olevad ohud ja hinnata töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks ning riskide maandamine on olulise tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema töövõimet ning asutuse tegevuse tulemuslikkust. TTOS § 4 lg 1 ja § 13 lõikega 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. 12.5 Riigikohus selgitas 25.11.2021 kohtumääruse nr 3-21-2241 p-s 24, et tööandjale on antud sõnaselgelt õigus kehtestada rangemaid nõudeid ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. Eelnevast lähtudes on riskianalüüsi koostamine tööandja kohustus ning tööandjal on õigus kehtestada õigusaktides ettenähtud miinimumnõuetest rangemaid nõudeid. Lisaks on Riigikohus 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-s 23 asunud seisukohale, et vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5- 1940/36, p 50).

12.6 Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestati kõigile Kaitseväe teenistujatele töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirjast tuleneb, et kui kaebaja soovib Kaitseväes teenistust jätkata, tuleb tal ennast vaktsineerida. Tegemist on tingimusliku vaktsineerimisnõudega, mis kitsendab küll kaebaja võimalust jätkata tegutsemist senisel ametikohal, kuid tegemist ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebaja juurdepääsu avalikele teenustele (st erinevalt EIK 08.04.2021 otsuses nr 47621/13 jt, Vavřička jt vs Tšehhi). Sellest erisusest tulenevalt ei pruugi olla tingimata nõutav, et konkreetsel ametikohal jätkamiseks sätestatud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise alus peab olema seaduses samavõrra täpselt määratletud nagu üldise vaktsineerimisnõude puhul (Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241 p 20, Tallinna Ringkonnakohtu määrus 3-21-2918 p 14). Arvestades viidatud kohtute hinnanguid, saab asuda seisukohale, et vastustaja võis Kaitseväe teenistujatele ametikohal jätkamiseks sätestada vaktsineerimistõendi esitamise nõude. 12.7 Vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõue kehtestati TTOS § 134 alusel läbiviidud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusel. Riskianalüüs ja seda kinnitav käskkiri on antud kehtiva seaduse alusel, sellega kooskõlas ja on kehtivad. Seega tuleneb vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõude kehtestamise õigus seadusest, millest tulenevalt on tegemist muu seaduse alusel nõutava dokumendiga, mille teenistuja pidi tööandjale esitama. 12.8 TTOS 1999 aasta seletuskirjas märgitakse, et uueks nõudeks on töökeskkonna riskihindamise läbiviimine tööandja poolt. See nõue on väga oluline, sest riskianalüüsil põhineb kogu töötervishoiu ja tööohutuse korraldus ettevõttes, töökeskkonna parandamiseks vajaminevate meetmete väljatöötamine ja rakendamine ning töötajate teavitamine. Riskihindamise olulisust ega eesmärki ei ole seadusandja muutnud. 17.08.2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel kehtestatud VV 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ muudatused. Muudatuste eesmärk oli tagada SARS-Cov2 viiruse laialdase leviku ajal töökohtadel töötajate tervise ja ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse täpsustamine puudutas kõiki tööandjaid ja töötajaid, kes töökeskkonnas puutuvad kokku SARS-Cov-2 viirusega, suunates tööandjat riskianalüüsi uuendama ja rakendama sobivaid meetmeid. Määruse seletuskirja kohaselt on iga töökoht erinev ja seetõttu on töökeskkonna riskianalüüsi koostamine ette nähtud tööandja poolt (TTOS § 13 lg 1 p 3). Tööandjal on kõige parem ülevaade töökeskkonnast, milles tema töötajad töötavad, sh millised riskid esinevad, sh viirusnakkuse leviku oht ning tööandjal on võimalik valida, milliste meetmetega riske maandada. Tööandja võib riskianalüüsi teha ise, tellida selle teenusena või koostada Tööinspektsiooni uues iseteeninduskeskkonnas (tööelu infosüsteem TEIS), mis abistavate küsimustega võimaldab koostada riskianalüüsi. Määruse nr 144 § 6 lg 1 kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lg 2 p 7 alusel peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades teiste meetmete hulgas vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on tõhus vaktsiin. 12.9 Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt oli tööandjal kohustus tagada SARS-CoV2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Määruse nr 144 seletuskirjas on öeldud, et tööandjal on kõige parem ülevaade töökeskkonnast, milles tema töötajad töötavad, sh millised riskid esinevad, sh viirusnakkuse leviku oht ning tööandjal on võimalik valida, milliste meetmetega riske maandada. Sama seletuskirja kohaselt võib tööandja nõuda töötajalt nakkusohutuse tõestamist, kui see on töökeskkonna riskianalüüsist tulenevalt viiruse leviku tõkestamiseks ja tööülesannete ohutuks täitmiseks vajalik (lk 1). VV on pidanud SARS-CoV-2 viiruse leviku tingimustes oluliseks kokkupuuteks vähemalt 50 inimese kokkupuudet sisetingimustes ja 100 inimese kokkupuudet välistingimustes (lk 2). Tööandja peab hindama, milliste töötajate puhul on vaktsineerimise või testimise nõudmine või vaktsineerimise, testimise või haiguse läbipõdemise kohta tõendi küsimine põhjendatud ja millisel juhul mitte. Nimetatud meetmed on asjakohased töötajate puhul, kes puutuvad töökeskkonnas kokku paljude inimestega, st eelkõige klienditeenindusega seotud valdkondades (lk 2). Määruse mõjuvaldkonnas on välja toodud ka mõju tööandjale. Töökeskkonnas, kus esineb SARS-CoV-2 viirusega kokkupuute oht, aitab rangemate meetmete järgmine vältida töötajate haigestumist, viiruse levikut töökeskkonnas ja haigestunud töötajate asenduste leidmist ja sellega seotud kulutusi uute töötajate otsimisele ja koolitamisele (lk 5). Seega on määruse nr 144 seletuskirjas positiivsete mõjudena välja toodud, et läbi töötajate ohutu töökeskkonna loomise on tagatud ka tööandja eesmärkide täitmine. Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt kui tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (nt kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID riskirühma kuuluvate inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu (lk 3). Seega on määrus nr 144 pidanud võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte eeldusega. 12.10 Kohtupraktikas on leitud, et töötervishoiunõudeid saab kehtestada asutuse toimepidevuse tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks. Tallinna Ringkonnakohtu 03.01.2022 määrus asjas 3-21-2808 sedastas, et vaktsineerimisnõudega saab kõige paremini tagada, et PPA teenistujate töövõime ei oleks raske haiguse või karantiinis viibimise kohustuse tõttu takistatud ning nad saaksid võimalikult kiiresti asuda täitma vajalikke tööülesandeid ka kriisiolukorras. Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis vastustajale tekiks immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu. Ka käesolevas vaidluses on ringkonnakohus 30.11.2021 määruses öelnud, et tingimuslikule vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine. Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse), mistõttu on Riigikohus pidanud enda esialgses hinnangus piiranguga kaasnevat riivet mõõdukaks (3-21-2241). Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Riigikohus selgitas 25.11.2021 määruses nr 321-2241, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu

hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigushüvede kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus (3-21-2458 p 18). 12.11 Tööandja seadusest tulenev kohustus on koostada riskianalüüs ning ette näha riskide maandamise meetmed. Riskianalüüsis nähakse muuhulgas ette tegevuste kavandamine riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks ning tööandja peab riskianalüüsi uuendama, kui on ilmnenud uusi andmeid ohuteguri mõju kohta inimese tervisele. Riskianalüüsi tegemine on ennetustegevusena järjepidev protsess ning seda peab hoidma pidevalt vastavuses olemasoleva töökeskkonnaga. Tööinspektsiooni juhiste kohaselt tuleks riskianalüüsi läbiviies vältida ajutisi lahendusi, kuna need on üldjuhul ebapiisavad ega taga tulemust. Samuti tuleb riskide maandamise tegevuskavas eelistada lahendust, millest võidab enim töötajaid. Tõsisemaid tervisehäireid põhjustavad tegurid tuleb maandada eelisjärjekorras. Töökeskkonnas esinevaid riske ei hinnata isiku vaid teenistuskoha põhiselt. COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele. Riskianalüüsi tulemusena nähtus, et riskitase on kõrgem tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades võrreldes väljaõpet toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30.03.2021 käskkirjaga nr 79. Käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüsis hinnati nakatumisriski läbi 8 kontrollküsimuse, millest üheks küsimuseks oli, et rahuaja tegevused on laiendatavad sõjaaja tegevustele. Sõjaline väljaõpe rahuaja ametikohal on eeldus edukaks teenistusülesannete täitmiseks sõjaaja ametikohal, st et sõjaaja ametikohale valmistutakse järjepideva väljaõppega. SA tegevused sisalduvad igapäevastes rahuaja tegevustes. Valmisolek sõjaaja tegevusteks tähendab, et iga tegevväelane peab viivitamatult olema valmis sõjaaja tegevuste käivitamiseks, kus puudub võimalus hoida distantsi ning puutuma kokku erinevate gruppidega (ajateenijad, reservväelased, liitlasüksused, teenistujad teistest üksustest ja linnakutest jne). 12.12 Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks. 23.08.2021 vastu võetud VV korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 25 kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui alfatüvi, samuti nakatusid deltatüve tõttu teisesed juhud kolmandasi juhte hõlpsamini ning viiruse peiteaeg on lühem. Viirus levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Samuti on SARS-CoV-2 viirusega nakatumise oht õues, kus viibitakse paljude inimestega lähedases kontaktis. Terviseameti 02.08.2021 koostatud analüüsi kohaselt oli nakatamiskordaja üleeestiliselt 1,55 (piirid 1,45–üle 1,6). R on kasvutrendis. Kasv on seotud nii Delta tüve domineerimisega kui ka ürituste läbiviimisega. Erinevatel üritusel osalemisega seoses on tekkinud 16 kollet Nakatumiste arvu suurenemine on suuresti põhjustanud nooremaealiste nakatumistest.4 Teadusnõukoja liige ja Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer on 23.08.2021 avaldanud Eesti juuli- ja augustikuu andmete põhjal koostatud diagrammi, millest nähtub, et täielikult vaktsineeritud inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud.

12.13 Kaitseväe juhataja esmane kohustus on tagada riigi julgeolek ning reageerida koheselt tekkinud ohtudele. Puudus teadmine, milline võib olla järgmine koroonatüvi ning kas see on leebem või veel agressiivsem. Kuna deltatüvi oli agressiivsem levija kui alfatüvi, siis olemas olnud teadusuuringute ja hinnangute valguses tunnistas Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 pga 1 kehtetuks 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüsi. Käskkirja nr 162 punktiga 2 kinnitas Kaitseväe juhataja „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga. Tegevväelaste suhtes ei toonud käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüs kaasa muudatust vaktsineerimise nõude osas võrreldes 30.03.2021 kinnitatud riskianalüüsiga. Kaebajal oli vaktsineerimise kohustus alates 30.03.2021. Samal ajal kehtis testimise kohustus neile ametikohtadele, kellele ei kohaldunud vaktsineerimiskohustus. Tulenevalt asjaolust, et riskianalüüsis ettenähtud ametikohtade vaktsineerimise nõude täitmist ei kontrollitud, seda tegelikult ei täidetud. Riskianalüüsi uuendamise käigus selgus, et seni meetmena kasutusel olnud testimine ei ole piisav meede Kaitseväes nakkusohutuse tagamiseks, mille tulemusel on Kaitseväe juhataja kehtestanud kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse esitada nakkusohutuse tõendamiseks käskkirja nr 162 punktis 4 ettenähtud tõend. Andmete kogumise ja säilitamise õiguspärasuse tagamiseks sätestati käskkirja 162 punktiga 4 vaktsineerimistõendite esitamise tähtaeg ja kord. Vastustaja leiab, et viis kuud on mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks. 12.14 Kaebaja on küll seisukohal, et Kaitseväe riskianalüüs ei ole objektiivne kuid ei too välja, milles riskianalüüsi ebaobjektiivsus seisnes. TTOS § 134 sätestab riskianalüüsi sisu ja vorminõuded, millele Kaitseväe koostatud ja 31.08.2021 kinnitatud riskianalüüs igati vastab. Ka riskianalüüsi koostamise protsess on igati eeskujulik. 12.15 Vastuseks kaebaja seisukohale, et kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed ja alles seejärel individuaalsed abinõud, märgib vastustaja, et kui riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav, tagatakse töötaja ohutus kas vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimisega või töötajate testimisega. Kaitsevägi on seda kõike teinud. Esmalt suunati kõik teenistujad kaugtööle, mistõttu katkes igasugune väljaõpe. Seejärel kinnitati käskkirjaga nr 79 riskianalüüs, mis nägi ette vaktsineerimise kohustuse kõrge nakatumise riskiga tegevuskohtadele. Ülejäänud isikkoosseisule kehtis testimise ja maskikandmise kohustus. Selgus, et selle meetme rakendamine ei olnud eesmärgipärane ja endiselt olid Kaitseväe tööprotsessid häiritud. Riskianalüüsi seletuskiri (lk 2) selgitab, et on oluline, et kogu Kaitseväe isikkoosseis oleks valmis ja võimeline mistahes ajahetkel täitma kõiki oma seaduse ja teiste õigusaktidega sätestatud ülesandeid. Hetkel on teatud tööülesannete puhul võimalik rakendada küll kaugtööd või tööülesandeid muud moodi ümber korraldada, kuid Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema. Kaitsevalmiduse muutmisele eelnevad tegevused peavad olema proaktiivsed ning arvestama maksimaalselt ühelt poolt kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe vajadusi ning teiselt poolt kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse. Testimise võimaluse jätkamine ei oleks sama tõhus meede, sest ei takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitab test vaid hetkeolukorda ega ole seega usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Testi tegemine ei välista, et kaebaja võib olla juba nakatunud või nakatuda kohe pärast testimist ja nakatada teisi. Testimine ei asenda viirusohu tõrjel vaktsineerimist. Kaebaja ei saa eeldada, et kui tööandja sätestaks

testimise kohustuse, siis oleks kaebaja ainuke testitav töötaja. Tööandja peab arvestama võimalusega, et meede kehtib kõigile. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda nädalas enne tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik kulu. Testimine võtab olulise aja ühe inimese päevast. Samal ajal jäävad ta oma ametijuhendijärgsed ülesanded täitmata. Iga testi tegemise peale kulub 15 minutit, et olla kindel, et testi on teinud just õige teenistuja ja just õigel hommikul. Isegi kui tööandja korraldaks töö selliselt, et testimist lubada, siis puuduvad Kaitseväel võimalused, et kõik hommikul tööle tulnud teenistujad saaksid oma testi eraldatult teha. Ei ole mõeldav, et ühes üksuses olevad teenistujad (100-300) seisavad pääslas 2 meetriste vahedega oodates oma testi tulemust. Kuigi ühe testi tulemuse ootamine võtab aega 15 minutit, siis oma järjekorra ootamine ja testi tegemine võib kokkuvõttes võtta aega mitu tundi tööaega. Sellisel kujul teenistujate ühes kohas kogunemine on omakorda suurem risk kui hajutatult hommikul tööle tulemine. Töökeskkonda kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni töötaja nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Kaitseväe töökeskkonnas töötab igapäevaselt ka inimesi, kelle tervist tuli COVID-19 pandeemia tingimustes eriti hoida- rasedad töötajad, eakamad inimesed, vigastatud veteranid ja inimesed, kelle tervis vajab erilist tähelepanu, kuid kes ei soovi (ei pea) sellekohast teavet avalikustada. Ei ole mõeldav, et Kaitseväe töö tulnuks selliselt ümber korraldada ja eelnimetatud inimgrupid oma tööülesannete täitmiselt kõrvaldada ainult seetõttu, et kaebaja ei soovi ennast vaktsineerida ja sellest tulenevalt ei ole töökeskkond enam nii turvaline. Kaitsevägi tööandjana peab tagama kõikide töötajatele ja teenistujatele turvalise töökeskkonna. 12.16 TTOS seletuskirjast ega ka TTOS § 2 sõnastusest ei saa tuletada tõlgendust, mille halduskohus on sättele andnud. Kohus on sätet hinnanud vaakumis, mis ei ole korrektne. Sätet tuleb vaadata kooskõlas seaduse ülejäänud sätetega (TTOS § 14 lg 1 p 1, p 5, § 121 lg 3). Tööandja kohustus on tagada ohutu töökeskkond, rakendades selleks vajalikke meetmeid. See tähendab, et testimise kulu ei tohi jätta töötaja kanda, mis tähendaks Kaitseväele ka märkimisväärset materiaalset kulu nii testide ostmise kui ka ohtlike jäätmete käitlemise mõttes. Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu. Seega on riskianalüüsi tegevuskavas leitud, et meede riskitasemel keskmine-kõrge on vaktsineerimine. Kui asutuses on asutuse juht kehtestanud kohustuse, mis tugineb analüüsil ja Kaitseväes ei ole mitte ühtegi töökohta, kus võiks töötada testimisega või maski kandmisega ilma vaktsineerimata, siis ei ole ka kaebaja puhul võimalik muid meetmeid kasutada. Ka Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses 3-21-2241, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. 12.17 Riskianalüüsi kui dokumendi eesmärk pole selles erinevate otsuste vastuvõtmine vaid töökeskkonnas vastavate riskide esinemise ja esinemiste tasemete välja selgitamine sh riskide maandamise võimalused. Riskianalüüs on tuvastanud Kaitseväe töökeskkonnas esinevate riskide tasemed ja meetmete vajaduse lähtuvalt riigikaitselise töökohustuse aspektist, töötajate tegevusest või tegevuskohast ning Kaitseväe

põhifunktsioonist (kaitsevõime tagamine). Kaitsevägi on koostanud TTOS sätetele vastavalt riskianalüüsi, esitanud analüüsi selgitused ning nende põhjal on kinnitatud tegevuskava ning vastu võetud töökorralduslik otsus (käskkiri nr 162), mis konkreetselt kogumina Kaitseväe tegevust arvesse võttes on kõige tulemuslikum ja kokkuvõttes kogu Kaitseväe isikkoosseisu edaspidist tegevust toetav. Peale vaktsineerimiskohustuse kehtestamist on saanud Kaitsevägi läbi viia väljaõpet ja õppuseid ning igapäevatööd ilma takistusteta. 12.18 Kaitsevägi ei ole resoluutselt väitnud üksnes vaktsiini tõhusust vaid on riskianalüüsi seletuskirjas selgitanud, et hetketeadmise kohaselt aitab vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või rasket haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kaebaja viited lühiajaliste ja teadmata inimgruppide hulgas läbi viidud uuringutele on käesoleva kaebuse lahendamise kontekstis asjakohatud. Kaitsevägi ei ole vaktsiinide tõhususe hindamiseks/kaalumiseks pädev asutus. Samuti ole Kaitsevägi ei ole pädev asutus sellekohaseid täiendavaid uuringuid tegema või vaktsiinide ohutust kahtluse alla seadma. Tegemist ei ole asjaoluga, mida peab tööandja kaaluma, kui Eestis kasutusel olevatele vaktsiinidele on müügioad antud, mis tähendab, et nende ohutust ja toimet on piisavalt uuritud ning nende kasutamine on lubatud. Seega ei pidanud vastustaja eelnimetatud asjaolusid meetme kehtestamisel kaaluma. Kaitseväe seisukohta toetab ka Riigikohtus korduvalt väljendatud seisukoht, et ennetava meetme eesmärgiks ei ole karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist. Riigikohtu seisukoht kattub ka ELTL tuleneva ettevaatuspõhimõttega (Euroopa Üldkohtu otsus T710/21 jt seal viidatud lahendid). 12.19 Kaebaja on põhjendanud oma nõuet seisukohaga, et VV 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 3 nõuded ei ole täidetud- tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. TTOS-st tuleneva tööandja kohustuse kohaldamisel töötaja tervisekontrolli korraldamiseks tuleb arvestada KVTS § 192 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt kaitseväelase ja asendusteenistuja teenistustingimustele kohaldatakse TTOS-st, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. KVTS § 83 p 6 näeb ette erisuse, et tegevteenistusse võetakse isik, kes vastab tegevväelase tervisenõuetele ning KVTS § 98 lg 1 p 2 kohaselt toimub arstlik läbivaatus ja tervisenõuete vastavuse hindamine Kaitseväe arstlikus komisjonis määramata või määratud ajaga tegevteenistuse korral igal kolmandal aastal katkematusse tegevteenistusse asumisest arvates. Kaitseväe juhataja 02.04.2013 käskkirjaga nr 78 kinnitatud Kaitseväe sisekorraeeskirja p 63 nägi ette, et käesoleva eeskirja p-des 61 ja 62 sätestatut ei kohaldata tegevväelastele. Tegevväelaste terviseuuringuid teostatakse kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktidega ettenähtud korras. Kaebaja näol oli tegemist tegevväelasega, kelle terviseseisundit ei hinnanud töötervishoiuarst vaid Kaitseväe arstlik komisjon. Töötervishoiuarst on esmatasandi arst, kes diagnoosib ja ravib tööga seotud haigusi ning kelle teenuse eest tasub tööandja. Töötervishoiuarst pöörab tähelepanu neile tervisenäitajatele, mida mõjutab konkreetne

töökeskkond. Kaitseväe koosseisu kuulub meditsiiniüksus, mis lähtub oma töös Kaitseväe spetsiifikast ja mida juhib peaarst. Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse olid kaastatud Kaitseväe meditsiiniüksus sh Kaitseväe peaarst. Ka Sotsiaalministeerium on oma selgituses määruse 144 § 6 lg 3 sätte tõlgendamise osas juhtinud tähelepanu, et töötervishoiuarst ei hinda, kas töötajale on vaktsineerimine vastunäidustatud või mitte. Seega ei ole sätte mõte konkreetse töötaja vastunäidustuste väljaselgitamine töötervishoiuarsti poolt. Määruse 144 seletuskiri selgitab, et töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse osas peab tööandja konsulteerima eelnevalt töötervishoiuarstiga. Kuivõrd hetkel on inimeste vaktsineerimine tagatud riigi poolt, saab tööandja töötajate vaktsineerimise tagamiseks näiteks anda töötajatele vaba aega vaktsineerimas käimiseks või teha koostööd vaktsineerimist osutavate tervishoiuteenuse osutajatega, et korraldada vaktsineerimine töökohas kohapeal (näiteks vaktsineerimiskiirabi). Kaitsevägi korraldas vaktsineerimise Kaitseväe meditsiiniüksustes arstliku järelevalve all. Vastustaja leiab määruse 144 § 6 lg 3 ja määruse seletuskirja tõlgendades, et sättes nimetatud vajalikkuse ja sobivuse üle konsulteerimisel on silmas peetud, et riskianalüüsi koostamisel hinnatakse, kuidas on tööandjal vaktsineerimist kõige otstarbekam töötajatele korraldada ning sätte eesmärk ei ole riskianalüüsi koostamisele eelnevalt iga üksiku töötaja puhul vaktsineerimise vastunäidustuse väljaselgitamine. Vastava tõendi saanuks töötajale väljastada tema perearst või raviarst. Käskkirjaga nr 162 on Kaitseväe juhataja andnud Kaitseväe peaarstile pädevuse otsustada olukorrapõhiselt meditsiiniliste vastunäidustuste üle lähtudes talle esitatud arstlikust hinnangust. Kaebaja ei ole tõendit meditsiiniliste vastunäidustuste kohta esitanud. 12.20 Kaebajat ei saa ennistada kuna ta töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa olemasolu. Kaitsevägi on kaebaja riigisaladuse loa Kaitsepolitseiametile (KPA) tagastanud 07.02.2022. Kaitsevägi ei saa kinnitada, et KPA kaebajale riigisaladuse loa väljastab ning Kaitseväel ega kohtul ei ole pädevust kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale riigisaladuse luba väljastama. Kaebaja ametikohast tulenevaid ülesandeid ei ole võimalik täita riigisaladuse luba omamata. Isik saab nõuda enda ennistamist vaid senisele ametikohale kuid riigisaladuse loata ei ole võimalik kaebajat riigisaladusega kaitstud ametikohale ennistada. ATS käsiraamatus viidatakse, et Riigikohus on asunud seisukohale, et teatud vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse. Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS vr § 88; kehtiv KVTS § 143) ja teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (kehtiv KVTS § 145). Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSSVS) § 34 lg 8 kohaselt, kui isik töötab ametikohal, millel töötamise eeltingimuseks on riigisaladusele juurdepääsu õiguse omamine ja isiku juurdepääsuluba tunnistatakse kehtetuks, siis lähtutakse käesoleva seaduse § 27 lg-st 3.

10.2.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-21-2241 pidanud võimalikuks, et siseaktiga vaktsineerimiskohustuse kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja VV määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11.4 TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira Riigikohtu hinnangul ka KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit. TTOS § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. TTOS § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Arvestades, et vaktsineerimine on käsitletav meditsiiniabinõuna, nõustub kohus, et iseenesest on tööandjal (sh haldusorganil) TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada töötajate tervisekahjustuse vältimiseks rangemad meditsiiniabinõud kui seda nõuavad õigusaktide sätted. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötaja kaitseks töökeskkonda mõjutavate bioloogiliste ohutegurite eest on kehtestatud VV määrusega nr 144. Määrust kohaldatakse selle § 1 lg 2 kohaselt kõigile töödele, mida tehes töötajad on või võivad olla ohustatud bioloogilistest ohuteguritest. Määruse § 2 kohaselt jaotatakse bioloogilised ohutegurid nelja ohurühma vastavalt nende nakatumisvõimele, kusjuures 1. ohurühma ohutegurid teadaolevalt ei põhjusta inimese haigestumist; 2. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese haigestumist ning seetõttu ohustavad töötaja tervist, kuid ei põhjusta nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid; 3. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist; võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale, kuid nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid; 4. ohurühma ohutegurid põhjustavad inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist ning võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu tõhusad ennetus- ja ravivahendid tavaliselt puuduvad 1 ohurühma ohutegurid ei põhjusta teadaolevalt inimese haigestumist ning

nakatumise riski vaktsineerimine tõhusalt ei maanda ning pigem on selline toiming vajalik ennekõike isiku enda kaitseks raske haigestumise eest, mitte niivõrd haiguse leviku takistamiseks ja sellega riigi kaitsevõime tagamiseks. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata ka asjaolu, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta on sedavõrd kiiresti ajas muutuvad, mistõttu jäiga ja range ning samal ajal püsiva vaktsineerimise nõude kehtestamisel pidanuks olema eriti ettevaatlik ning koguma vajadusel täiendavat teavet. Seejuures tõendi esitamise nõude kehtestamise ajal oli juba avalikult vaktsiinide toimet kritiseeritud. 24.08.2021 artiklis on Teadusnõukogu tolleaegne juht I. Lutsar sõnaselgelt avalikult nentinud vaktsiinide toime kadumist: „vähenemine hakkab toimuma püsivalt iga kuu, mitte ei kuku äkki kuuendal või neljandal kuul.“ 6 A. Merits on 27.04.2021 öelnud: „Suurepärased vaktsiinid annavad 95% või suurema kaitse haigestumise ja 90% kaitse nakatumise vastu. Praegu on näha et sinna kuuluvad ka Moderna ja Pfizeri/BioNTechi koroonavaktsiinid“, 7 kuid 25.10.2021 (mil jõustus korraldus nr 362) viitas ta aga juba uuringutele ja reaalelu andmetele, mille järgi on vaktsiinide tõhusus 60-70 protsenti. 28.10.2021 avaldatud artiklis on statistikale tuginedes järeldatud, et vaktsiinide tõhusus on tänaseks märgatavalt langenud võrreldes sellega, mida tootjad on lubanud. Kui sümptomaatilise haigestumise vastane tõhusus peaks tootjate kinnitusel ületama 90 protsenti, siis reaalselt on Eestis nii haiglaravil olijatest kui värskelt nakatunutest kolmandik täisvaktsineeritud.8 Viiruse omikrontüve valguses on aga juba üldteada, et vaktsiinide tõhusus langes märkimisväärses ulatuses veelgi ning 2021 sügistalvel teavitasid mitmed Euroopa kõrge vaktsineerimismääraga riigid uutest nakatumisrekorditest; 25.01.2022 seisuga ei olnud Eestis vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste proportsioon ühiskonnas kuigivõrd erinev ning esines päevi, mil vaktsineeritud nakatunute osakaal oli suurem (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2547 p-d 14, 15 ja 16). Nakkuse edasikandumise osas on seoses viiruse deltatüvega 31.10.2021 ilmunud artiklis märgitud, et oma leibkonna liikmete seas levitavad vaktsineeritud viirust praktiliselt sama suure tõenäosusega kui vaktsineerimata inimesed (vastavalt 23 ja 25 protsenti).11 Seega on selge, et vaktsineeritus ei tähenda seda, et vaktsineeritud isik nakkust ei levita. Et haiguse levikut ja haigestumist, sh rasket haigestumist vaktsineerimine ei välista, ei saanud ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla sobivad, liiatigi olles teadlik, et tihedate kontaktide puhul (mida kaebaja puhul on peetud aktuaalseks) on ka vaktsineeritud töötajate kaudu haiguse levik tõenäoline. Vaktsineerimine saanuks sel hetkele teadaoleva teabe alusel olla üks ennetav meede teiste meetmete seas, kuid mitte kohustuslik ning ennekõike eesmärgiga aidata kaasa teenistujate raske haigestumise ärahoidmisele, mitte niivõrd viiruse levikule. Kohtule ei nähtu samas, et vastustaja oleks üldse hinnanud vaktsineeritud teenistujate mõju viiruse levikule kollektiivis ja meetme proportsionaalsuse hindamisel sellel eesmärgil nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Ka puuduvad igasugused analüüsid ja andmed selle kohta, kas

ja mil moel on vaktsineerimine kollektiivis rasket haigestumist ära hoidnud. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega ja haigestumise ärahoidmisega. Vastustaja on kohtumenetluses küll väitnud, et peale vaktsineerimiskohustuse kehtestamist on saanud Kaitsevägi läbi viia väljaõpet ja õppuseid ning igapäevatöö ilma takistuseta, kuid vastustaja ei ole samas selgelt väitnud, et vaktsineerimise tulemusel oleks haigestumine kollektiivis vähenenud. Lisaks tuleb ka arvestada, et SARS-CoV2 viiruse näol on tegemist sesoonse viirusega: see tähendab, et nakatumiste laine algab sügisel ja lõpeb kevadel. Nii toimis viiruse nakatumisnäitajate muutus ka ajal, mil vaktsiinid polnud kättesaadavad. Seejuures on teada, et nakatumisnäitajad tõusid plahvatuslikult vaatamata vaktsineerimisele. Seega, käesoleval juhul vastustaja pole tõendanud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste vähenemisega ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Kohtule ei nähtu adekvaatseid põhjendusi ega kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab riigikaitsevõimet säilitada – arvestades argumente, et teenistujate rasket haigestumist aitab vältida vaktsineerimine ning asjaolu, et Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%,9 ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. Selliste andmete vaates jääb äärmiselt küsitavaks kaebajast lähtuv oht riigi kaitsevõimele või teiste teenistujate tervisele. Lisaks ei ole enamus tegevväelasi tõenäoliselt raske haigestumise suhtes riskigrupp (ehk üle 60aastased ja/või krooniliste haigustega) ning vastustaja ei ole seda ka väitnud. Olukorras, kus vaktsineerimine aitab ära hoida tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist ning arvestades Kaitseväe vaktsineerituse taset ja kollektiivi enamuse mittekuulumist riskigruppi, siis ei olnud kaebajal vaktsineerimistõendi esitamine vältimatult vajalik. Vastustaja ei ole ka esile toonud, et keegi kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja haiglaravile sattunud. Ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole neid asjaolusid kaalutud ega eraldiseisvalt hinnatud, kas teenistusest vabastamine konkreetse isiku suhtes on vältimatult põhjendatud ja sobiv. Olukorras, kus kogu kollektiivi vaktsineeritus on sedavõrd kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja sellega ka kaitsevõimele olla sedavõrd tõsine ning veelgi enam selline, et kaebaja tuli vältimatult teenistusest vabastada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks eraldi esitatud teenistusest vabastamise põhjendusi ja kaalutlusi lähtuvalt personaalselt just kaebajast, tema ametikohast, kolleegidest, tööülesannetest, teiste meetmete rakendamise võimalikkusest. Sellist kaalumis- ega põhjendamisviga pole kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Kohus osundab, et kaebajal ei olnud seejuures takistatud teenistuskohustuste täitmine 1,5 aasta jooksul, mil vaktsiinid polnud haiguse leviku algusest kättesaadavad või kohustuslikud. Nagu öeldud, ei nähtu kusagilt teavet ega andmeid, et vaktsineerimine oleks olukorda kollektiivis nakkuse leviku, haigestumise ja raske haigestumise vaates muutnud. Pikaaegse teenistuja teenistusest vabastamine omakorda pigem pärsib riigi kaitsevõime tagamist, kui et aitab sellele kaasa. Seega ei saa pidada rakendatud meetmeid sobivaks.

meetmed pole piisavalt tõhusad töötajate tervise kaitseks, võib olla põhjendatud ka vaktsineerimise nõue. Eelnev eeldab, et piisava põhjalikkusega on välja toodud asjaolud, miks ei ole teiste meetmete kaudu teenistujate tervise kaitset võimalik tagada. Seejuures on kohus seisukohal, et kui ka sel juhul üksikud teenistujad otsustavad vaktsineerimisest keelduda, siis teenistusest vabastamise otsustamisel tuleb hinnata, kas teenistusest vabastamine on vältimatu – ehk kas on võimalik konkreetse teenistuja suhtes ka muude võimaluste-abinõude rakendamine. Arvestades, et RA käesoleval juhul ei olnud siiski ametikoha spetsiifiline ja baseerus ennekõike üldistaval taustinfol, pidanuks igal juhul kaaluma kaebaja suhtes eraldi kõigi muude meetmete rakendamise võimalusi, sh lähtuvalt konkreetselt kaebaja teenistusülesannete sisust, kohtadest jm nakkuseriski mõjutavatest asjaoludest, samuti võimalusest neid ülesandeid ajutiselt muuta või täitmist ümberkorraldada. Teenistusest vabastamine on üldjuhul lõpliku tagajärjega, mistõttu oli kaalumis- ja põhjendamiskohustuse järgimine eriliselt oluline. Avalikult kättesaadaval veebilehel on Kaitsevägi avaldanud, et viiruse leviku tõkestamiseks ja kaitsevõime tagamiseks Kaitseväes on võimaldatud kõigile teenistujatele vaktsineerimine, hoitakse distantsi, kantakse maske, kasutatakse isikukaitse- ja hügieenivahendeid, väljaõppes on viidud kontaktid minimaalseks, tegevväelaste ja ametnike teenistus on võimalusel korraldatud kaugtööna. 10 Riskianalüüsi seletuskirja kohaselt on ametlikule infole tuginedes peetud aga üksnes vaktsineerimist tõhusaks haigestumise ja raske haigestumise ning viiruse kandluse vähendamisel. Riskianalüüsi kohaselt kõigi madala ja kõrge nakatumisriskiga teenistujate puhul ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapäraseid meetmeid on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandumiseks on tõenäoline või vältimatu, mistõttu lisaks rakendatud meetmetele (hoonetes käte pesemise võimalused, käte desinfitseerimise võimalused, ühiskasutatavates ruumides mask, tagatud vaktsineerimise võimalus) on nakkusohutuse tagamiseks vajalik vaktsineerimine. Madala nakatumisriski puhul on võimalikud täiendavad meetmed nakkusohutust kinnitava tõendi kontroll ning SARS-CoV-2 test. Seejuures sõltub nakatumisriski tase tööruumist, kontaktide paljususest kaasteenistujatega, distantsi hoidmise võimalikkusest, linnakutes liikumise vajadusest, koosolekutel füüsilisest osalemisest ja väljaõppes osalemisest. Riskianalüüsist nähtuvalt on nakkusohutuse tagamise meetmeteks: „1.teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine; 2. SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimine; 3. teenistujate testimine SARS-CoV-2 testiga. Kui Kaitseväel ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapärased meetmed on rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline või vältimatu, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad, on asjakohane kaaluda vaktsineerimise kohustust“. Riskianalüüsi seletuskirjas on seejuures töötajate testimist nimetatud tõhusaks meetmeks nakkusohutuse tagamisel. Samuti on riskianalüüsi seletuskirjas meetmetena nimetatud ka isikukaitsevahendite kasutamise võimalust, käte hügieeni, distantsi hoidmist ja töö ümberkorraldamine. Seega nähtub ka riskianalüüsist, et võimalik meede viiruse leviku ja haigestumise ärahoidmiseks on siiski ka hügieenitoimingute rakendamine, isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine. Siinkohal osundab kohus, et testimise kaudu nakatunute tuvastamine ja eneseisolatsioon nakatunuga kontaktis olemise korral, aga ka haigustunnuste ilmnemise korral on tõenäolisemalt juba tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu ei ole kohtule selge, miks vaktsineerimine sedavõrd oluline tähtsus omistati. Eelnevast nähtub, et

riskianalüüsist endast tegelikult ei tulene, et iga KV teenistuja puhul on ainuvõimalik meede nakkuse edasikandumise ja teenistujate haigestumise vältimisel vaktsineerimine, ehkki KV RA seletuskirjas on arusaamatult ja seda põhjendamata nimetatud tõhusaks üksnes vaktsineerimist – puuduvad igasugused arvandmed ja analüüs, kuidas juba toimunud vaktsineerimine on RA kinnitamise hetkeks olukorda kollektiivis muutnud. Puuduvad igasugused hinnangud ja analüüs, miks ei ole ruumide õhuvahetuse, väljas töötamise, inimeste hajutamise, ruumide dekontaminatsiooniks erinevate meetmete rakendamise kaudu aga ka tõhusamate kaitsemaskide kaudu ja testimise kaudu võimalik eesmärke saavutada. Kohus osundab, et VV soovitas kanda viiruse leviku takistamiseks meditsiinilisi või nendega võrdsustatud kaitsemaske, pidades neid viiruse leviku takistamisel tõhusaks. Respiratoorsete viirusnakkuste puhul on äärmiselt tõhusaks ja tõendatud kaitseomadustega kaitsemeetmeks isikukaitsevahendid (FFP2 tagavat 92% kaitsetõhususe ja FFP3 respiraatorid tagavat 95-98% kaitsetõhususe 2,0μm-0,02μm (keskmine suurus 0,6μm) osakeste puhul). Isikute testimist nakatunud inimeste tuvastamiseks on peetud üldteadaolevalt kohaseks ja sobivaks ning testimist nakatunute tuvastamiseks rakendati ka üleriigiliselt. Kohtule ei nähtu, et kõigi eelnevalt loetletud ja vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine poleks tõhus – seejuures pole ka riskianalüüsi põhjal selge, kas kaitsevägi on kõikvõimalikke abinõusid piisavalt rakendanud, arvestades, et ruumide dekontaminatsioon on võimalik mh UVC kiirguse kaudu, arvestades, et kasutada saab tugevama kaitsetõhususega maske (riskianalüüsist ei nähtu, et maskide kaitsetõhususele oleks seatud tingimused), kas ja kui tihti korraldati pindade puhastamist, ruumide õhutamist ja ventileerimist, kas teenistujate tööd korraldati ümber – kas ja millises ulatuses või miks ei ole see võimalik). Riskianalüüsis on vaid üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad, tööd ümber korraldada mõistlikult ei saa. Kohtu hinnangul ei ole üldsõnalise riskianalüüsi alusel võimalik veenvalt järeldada, et vaktsineerimisest vähemkoormavate meetmete kogumis rakendamine ei oleks vähemalt sama tõhus kui vaktsineerimine. Seega ei ole arusaadav, miks on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtestatud kõigile teenistujatele rangelt ja üksnes vaktsineerimise tõendi esitamise kohustus. Üksnes ja ainult vaktsineerimistõendi esitamise kohustus ei ole samal ajal kooskõlas ka riskianalüüside sisuga. Seejuures ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole konkreetseid kaalutlusi esitatud. Viidatud on vaid nõutud tõendi esitamata jätmisele. Ei ole esitatud konkreetseid kaebaja teenistusülesandeid puudutavaid kaalutlusi ega põhjendusi tema teenistuse ümberkorraldamise, ajutise muutmise vms võimalikkuse kohta. Tuleb märkida, et ajal, mil kaebaja teenistusest vabastati, oli testimise kaudu oma nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste piirangute vaates. Kohtule ei nähtu mistahes vastustaja argumentatsiooni, analüüsi ega põhjendusi, et püsiv ja järjepidev vaktsineerimise kohustuslikkus oleks kulutõhusam teiste meetmete, sh testimise ees või et vaktsineerimine aitab nakkushaiguse leviku tõkestamisele tõhusamalt kaasa, kui teiste meetmete samaaegne kogumis rakendamine. Sisuliselt ja arvestades, et tihedate kontaktide puhul on vaktsineeritud isikute kaudu nakkuse levitamise tõenäosus suurem, on üksnes vaktsineerimiskohustuse kaudu vaktsineeritud isikutel nakkuse levitamist sisuliselt lubatud, millega omakorda on tegutsetud vastuolus meetmete rakendamise eesmärkidega. Kohus nõustub, et testimise kaudu on kõige sobivam tuvastada kollektiivis olevad nakatunud isikud ning sel juhul saab ka koheselt rakendada meetmeid nakatunud isikute kollektiivist eemaldamiseks. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid pärssinud. Kohtumenetluses on küll vastustaja väitnud testimise kulukust ja muude meetmete rakendamise keerukust, ent oma väiteid kinnitavaid kulude analüüsi pole vastustaja oma seisukohale lisanud.

Seejuures, kui vastustaja pidas vaktsineerimist kõige tõhusamaks meetmeks ega pidanud vajalikuks vaktsineeritud isikute testimist, siis ei saa rääkida massilisest testimisest, selle korraldamise keerukusest või kulukusest, kui vaktsineerituse tase Kaitseväes oli 98%.11 Sel juhul vajanuks testimist üksikud töötajad, kes end vaktsineerima ei soostunud. Kohus osundab, et sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul pidevalt muutuvat olukorda arvestades ja teadusandmete ebakindluse vaates, samuti vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme vajalikkust ja sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata aga seejuures püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole selline vaktsineerimissund õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega ka mõõdukad. Vastustaja saanuks teenistusest vabastamise otsustamisel kaaluda lisaks teiste viiruse levikut takistavate meetmete rakendamisele võimalust kaebaja tööd ümber korraldada, kuid neid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjas ei nähtu ning kohtumenetluses ei ole vastustaja selgitanud, miks ei olnud konkreetselt kaebaja puhul võimalik tema töö kasvõi ajutiselt ümber korraldada (liiatigi olukorras, kus vaktsineerimata isikute arv on sedavõrd väike ning ümberkorralduste tegemine üksikute vaktsineerimata teenistujate osas ei ole vastustajale ka sellest tulenevalt tõenäoliselt oluliselt koormav). Kohtumenetluses on vastustaja põhjendanud muude meetmete rakendamise väidetavat võimatust kogu kollektiivi osas, ent mitte konkreetselt kaebaja osas. Lisaks võimaldab ATS § 33 (KVTS § 1 lg 3) ametniku (ka tegevväelase) viia tähtajaliselt üle teisele ametikohale, eesmärgiga suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel. Vastustaja ei ole sellist võimalust kaalunud ega selgitanud välja kaebaja nõusolekut (ATS § 33 lg 3). Samuti ei ole piiratud ka kokkuleppeline teenistussuhte peatamine ajutiselt, puhkuse võimaldamine vms. Jäigalt ja üksnes vaktsineerimisele sundimine ja vaktsineerimisega mittenõustumisel teenistusest vabastamine ei ole praegusel juhul olnud proportsionaalne. II

Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

EDASIKAEBAMISE KORD

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED