X kaebus Kaitseväe keelamiseks tema teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Henno Nurmsalu Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Triinu Rumm
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaitseväe määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Kaitseväe määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-212440 ja teha uus määrus, millega jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ p-de 4 ja 5 kohaselt pidid Kaitseväe teenistujad esitama kahe nädala jooksul käskkirja andmisest tõendi COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise, COVID-19 haiguse läbipõdemise või COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta. Sama käskkirja p 8 kohaselt tuli Kaitseväe peastaabi personaliosakonna ülemal algatada nende isikute suhtes menetlustoimingud, kes ei ole nõutavat tõendit esitanud ühe nädala jooksul pärast selle esitamise tähtaja saabumist.
2.Kaitsevägi edastas küberväejuhatuse staabi tagalajaoskonna relvatehnik veebel X-le 23.09.2021 teatise nr KüVJ-1.2-3.2/21/27223-1, milles märgiti, et riskianalüüsi ning ameti- ja töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud aja jooksul
3-21-2440 võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Seetõttu eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, on Kaitseväe teenistujaid töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ alusel kohustatud esitama tõendi hiljemalt 14.09.2021. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Kuivõrd X ei ole 22.09.2021 seisuga nõutud dokumenti esitanud, esineb tema suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu (KVTS § 86 p 7), mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks (KVTS § 140 lg 1 p 4). Tegevteenistuse jätkamiseks on X-l õigus puudus hiljemalt 30.09.2021 kõrvaldada ja nõutava dokumendi esitamata jätmise korral lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 01.10.2021.
3.X esitas teatisele 30.09.2021 vastuväited, milles leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 on tühine käsk KKS § 33 lg 1 p 3 tähenduses, mida ei tohi anda ja mida ei pea täitma. Põhjendamatu vaktsineerimissund ei põhine adekvaatsel riskianalüüsil ja kujutab endast diskrimineerimist. Üle 15-aastase staažiga teenistuja 1-nädalase etteteatamisega teenistusest vabastamine oleks ebaproportsionaalne. Vaktsineerimine ei ole ainus võimalus vältida haigestumist ja see ei välista viiruse edasikandumist. X-l on õigustatud ootus teenida 30 aastat või kuni täismahus eripensionile kvalifitseerumiseni ning sellest ilma jäämise korral õigus nõuda hüvitist teenimata jäänud aastate töötasu eest.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 26.10.2021 kaebuse, milles palus keelata Kaitseväel tema teenistusest vabastamine 29.10.2021 ja kohaldada ühtlasi esialgset õiguskaitset kuni vaidluse lahendamiseni. Kaebajat ei vabastatud teenistuses 23.09.2021 teatises märgitud kuupäeval (01.10.2021), vaid Kaitseväe personaliosakonna 25.10.2021 suulise selgituse järgi kavatsetakse tema teenistusest vabastamise kohta anda käskkiri välja 29.10.2021. Teenistusest vabastamine oleks õigusvastane, sest tõendi esitamise nõue ei tulene seadusest ja see on tühine ning põhineb ebaobjektiivsel riskianalüüsil. Vaktsineerimiskohustus peab tulenema seadusest ning vaktsineerimine ei ole ainus võimalik meede ja see ei välista viiruse edasikandumist. Ka puudub riskianalüüsis teave, mis juhtub vaktsineerimisest 1 aasta möödumisel ning arvestades, et osa Kaitseväe teenistujatest vaktsineeriti juba 2021. a kevadel, siis juhul, kui vaktsineerimine nende puhul enam mingit efekti ei oma, puudub alus ka mittevaktsineerituid vabastada. Kui kaebaja vabastatakse teenistusest, katkeb tema teenistusstaaži arvestus ja kehtiva õiguse järgi ei saa kaebaja nõuda enda teenistusse ennistamist. Kaebaja teenistusstaaž on 15 aastat ja 4 kuud ning selle katkemise korral väheneks oluliselt kaebajale tulevikus määratav eripension.
5.Tallinna Halduskohus kohaldas 27.10.2021 määrusega HKMS § 251 lg 1 p 2 ja § 252 lg 4 alusel 30 päevaks ajutist õiguskaitset ning keelas Kaitseväel anda välja käskkiri X teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu kuni 25.11.2021.
6.Kaitsevägi esitas 09.11.2021 taotluse halduskohtu 27.10.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsist tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk ning kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, siis kehtestati nõue esitada COVID-19 tõend. X ei ole tõendit esitanud, kuigi talle anti 01.10.2021 selleks täiendav 2(6)
3-21-2440 tähtaeg kuni 18.10.2021. Õigustatud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamine olulist avalikku huvi kahjustaval viisil. Tartu Halduskohtu 16.09.2021 määruses nr 3-21-2071 toodud põhjendused on asjakohased ka praegusel juhul. Kaebaja teenistussuhtega seonduvad õigused ei ole kaalukamad Eesti Vabariigi kaitsevõime tagamisest (sh rahuajal). Kaitsevõime tagamine ja enamuse kaitseväelaste ohutu töökeskkond kaalub üles kaebaja õiguse teenida Kaitseväes, jäädes samas oma siseveendumuste juurde. Kaitsevägi rakendab alates 23.09.2021 täiendavaid COVID-19 viiruse levikut piiravaid meetmeid neile teenistujatele, kes ei ole vaktsineeritud või haigust läbi põdenud. Samas on testimine nähtud ette ajutise meetmena või neile teenistujatele, kellele on vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel vastunäidustatud. Pikaajalise kasutamise korral oleks testimine tööandjale ülemäära koormav ja see ei oleks ka igas olukorras võimalik, lisaks ei aita testimine hoida ära teenistuja nakatumist. Kaebaja ametikoha ülesanded eeldavad igapäevast viibimist Kaitseväe territooriumil ja kontakte teiste teenistujatega. Kaebaja on alates 25.10.2021 viibinud töövõimetuslehel ja küberväejuhatuse juhtkond on andnud korralduse teda pärast tegevteenistussuhte peatumise lõppemist oma töökohale mitte lubada. Kaebaja peamised ülesanded on antud küberväejuhatuse ülema 01.11.2021 käskkirjaga üle teisele tegevväelasele. Sisuliselt on esialgse õiguskaitse kohaldamisega antud kaebajale võimalus vabaneda ametikoha ülesannete täitmisest koos töötasu säilitamisega. Kaitseväel ei ole praeguses olukorras võimalik kaasata kaebajat kaitsevõime tagamisse ega värvata selleks tema asemele uut teenistujat. Tööandja ei pea nakkusohutuse tagamiseks kasutama kõikvõimalikke alternatiivseid meetmeid, vaid piisab mõistlikest ja kaalutud lahendustest, mis arvestavad nii tööandja kui ka töötaja õigusi ja kohustusi. Samuti ei saa töötaja nõuda, et tööandja kasutaks just kindlaid meetmeid. Kaitseväe riskianalüüs tugineb riiklikult tunnustatud pädevate asutuste avaldatud uuringutele. Põhjendamatu on käsitada tegevteenistuspensioni kui garanteeritud tulevast hüve, mille saamine peaks olema igal juhul kindlustatud. Kaitsevägi kohtleb kõiki teenistujaid võrdselt. Kaebajale on antud piisavalt aega, et teha enda jaoks sobiv ja kaalutud otsus. Kaebaja on õigus taotleda teenistusse ennistamist avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 4 alusel. Kaebaja on teenistuses alates 01.06.2007 ja tema staaž 31.10.2021 seisuga on 15 aastat, 4 kuud ja 12 päeva. Seega on tal kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 393 lg 9 kohaselt 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile. Kaebaja tegevteenistuses jätkamine peaks olema väga hästi põhjendatud. Keelamiskaebus on teenistusvaidlustes lubamatu (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2021 määrus nr 3-21-2241).
7.X vaidles 16.11.2021 seisukohas esialgse õiguskaitse tühistamisele vastu. Tõendi esitamiseks täiendava tähtaja andmine ei muuda asjaolu, et esitatud dokumendinõue (st sisuliselt vaktsineerimiskohustus) on vastuolus põhiseadusega. Esialgse õiguskaitse määrus tagab, et kaebaja jaoks ei teki pöördumatuid tagajärgi enne, kui on antud hinnang kohustuse õiguspärasusele. Põhjendatud ei ole seisukoht, et vaktsineerimine on ainus võimalus peatada viiruse levikut, sest teadaolevalt levitavad viirust ka vaktsineeritud isikud. Seetõttu ei saa olla tegemist Eesti kaitsevõime küsimusega. Vastustajal oleks võimalik rakendada alternatiivseid meetmeid viiruse leviku piiramiseks ja see ei oleks vastustajale ülemäära koormav, arvestades kaitseväelaste vaktsineerituse määra (98%). Kaebaja teenistuskoht on struktuuriväline, sest ta sai Afganistani missioonil raskelt haavata ja Kaitseväes võimaldatakse sellises olukorras jätkata teenistust struktuurivälistel ametikohtadel. Kaitsevägi saaks leida kaebajale edaspidi mõne teise struktuurivälise teenistuskoha, mis vastab tema oskustele, võimetele ja kvalifikatsioonile.
8.Tallinna Halduskohus pikendas 26.11.2021 määrusega 27.10.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitset kuni asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni. Vastustaja on tuginenud mh Tartu Halduskohtu 16.09.2021 määrusele nr 3-21-2071 ja Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2021 määrusele nr 3-21-2241. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2071 (p 9), et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 on halduse siseakt, mis on halduskohtus 3(6)
3-21-2440 vaidlustatav, sest ei puuduta üksnes teenistuskohustusi, vaid ka teenistussuhte eeldusi. Seega on kaebajal kaebeõigus Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 ja selle alusel Kaitseväe teenistujatele teenistussuhte jätkamiseks kehtestatud nõuete vaidlustamiseks. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 33–34) lisaks, et sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg ning õiguslikud ja praktilised võimalused immuniseerimata kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks on pigem piiratud, kuid neid tuleb vabastamiskäskkirja proportsionaalsusega seoses täpsemalt uurida. Riigikohtu lahend asjas nr 3-21-2241 käsitles olukorda, kus kaebajad olid juba teenistusest vabastatud, kuid Riigikohus ei eitanud siiski keelamiskaebuse esitamise lubatavust (enne teenistusest vabastamise otsustamist). Kaitseväel lasub kõrge vastutus tagada Eesti kaitsevõime ja julgeolek, mis on tähtsad riiklikud ülesanded. Vaktsineerimine on ilmselt üks tõhusamaid ettevaatusabinõusid tagada riigikaitse ja rahvatervis. Olukorras, kus kaebajat ei ole veel teenistusest vabastatud, on tema õiguste kaitseks põhjendatud keelata teenistusest vabastamine enne kohtuvaidluse lõppemist. Ka Riigikohus viitas 25.11.2021 määrustes, et Kaitseväe tegevuse õiguspärasust kontrollib kohus alles asja sisulisel läbivaatamisel. Kuna kaebaja sai Afganistani missioonil raskesti haavata, siis laieneb talle võimalus jätkata teenistust struktuurivälisel ametikohal. Kuni selgub võimalus kaebajat Kaitseväes edaspidi rakendada, on põhjendatud jätkata 27.10.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse meetme kohaldamist kuni asjas tehetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui kohus ei pikenda esialgset õiguskaitset, vabastatakse kaebaja tõenäoliselt teenistusest juba kohtuvaidluse ajal ning vaidlus muutuks sellega sisutühjaks. Õiguskaitsevajadust ei kõrvalda kahju hüvitamise nõude esitamise või kaebaja hiljem taas teenistusse võtmise võimalus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2021 määrus asjas nr 3-21-2237, p 8). Esialgne õiguskaitse ei kahjusta ülemääraselt avalikku huvi ega sea ohtu Eesti kaitsevõime tagamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaitsevägi palub 14.12.2021 määruskaebuses halduskohtu 26.11.2021 määrus tühistada. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei olnud põhjendatud ning halduskohus tugines vaid kaebaja selgitustele, jättes vastustaja seisukohad tähelepanuta. Kohus ei ole põhjendanud, miks kaalub kaebaja huvide kaitse üles olulise avaliku huvi ja kolmandate isikute õigused. Kaitseväe eesmärk on tagada ja hoida riigi kaitsevõimet. Selleks rakendab Kaitsevägi mh meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks. Tööprotsesside tõhusaks toimimiseks ei saa Kaitseväes rakendada kontakte vältivat töökeskkonda. Kaitsevägi peab olema valmis kriisiolukorras tegutsema (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237, p 13). Prof. KF andmetel on vaktsineeritud inimesel 4 korda väiksem tõenäosus koroonaviirusesse nakatuda kui vaktsineerimata inimesel ning vaktsineerimise üks peamisi eesmärke on kaitsta raske haigestumise eest. Vaktsineerimine aitab takistada ka viiruse edasi kandumist. Esialgse õiguskaitse rakendamisega on seatud ühe inimese teenistusega seotud huvid olulisemaks kui temaga teenistusalaselt kokku puutuvate isikute õigus turvalisele töökeskkonnale. Järeldades, et üksikud immuniseerimata kaitseväelased ei kujuta endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele, on kohus ületanud oma pädevuse piire, hinnates sisuliselt ümber tööandja (s.o Kaitseväe) riskianalüüsi, milles on leitud, et kõige tõhusam viis ohutu töökeskkonna loomiseks on vaktsineerimine. Halduskohus lähtus kaebaja paljasõnalisest väitest, et kuna tema ametikoht on struktuuriväline, saaks Kaitsevägi leida kaebajale edaspidi mõne teise struktuurivälise teenistuskoha. Kaitseväes peetakse haavatute ametikohtade üle küll eraldi arvestust ja ametikoha nõuded on kohandatud vastavaks haavatu tervislikule olukorrale, kuid riskianalüüsist tulenev vaktsineerimiskohustus laieneb mh kõigile neile ametikohtadele. Seega ei ole Kaitseväel võimalik nimetada kaebajat 4(6)
3-21-2440 sellisele ametikohale, kus puudub vaktsineerimiskohustus, sest selliseid ametikohti Kaitseväes ei ole. Kõiki teenistujaid koheldakse võrdselt ja kaebaja suhtes erandi tegemine peaks olema väga hästi põhjendatud. Kaebajal ei ole meditsiinilisi vastunäidustusi vaktsineerimiseks ja tema tervislik seisund võimaldab täita teenistuskohustusi igapäevaselt teenistuses viibides. Kaebaja ametikoha ülesanded eeldavad igapäevaselt tööandja territooriumil viibimist ja kontakte teiste teenistujatega. Halduskohtu määrus on kaebeõigust puudutavas osas vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 määrusega nr 3-15-2788 (p 5), millest tulenevalt ei saa teenistusest vabastamisest ette teatamist eraldiseisvalt vaidlustada. Isegi kui esialgse õiguskaitse kohaldamine hoiaks ära kaebaja kirjeldatud tagajärjed, kahjustaks esialgse õiguskaitse abinõu oluliselt avalikku huvi (vt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16). Kaebaja õigused ei jää esialgse õiguskaitseta täiesti kaitseta, vaid tal on ATS § 105 lg 4 alusel võimalus mh nõuda teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja huvid ei ole kaalukamad kui avalik huvi tagada Eesti kaitsevõime (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2021 määrus nr 3-21-2237). Halduskohus ei ole vastupidist seisukohta põhjendanud. Viited kaebaja haavata saamisele ja teenistuskoha struktuurivälisusele ei ole asjakohased, sest neist ei tulene erandit vaktsineerimiskohustuse suhtes. Kaebajat ei saa ametiülesannete tõttu rakendada kaugtööl ega kontakte vältivas töökeskkonnas. Tegevväelane peab kaitsevalmiduse tõstmise korral olema alati valmis asuma täitma oma teenistuskohustusi, mis toimuvad suuresti ühistegevustena (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p-d 35–36; Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237, p 11). Kuna kaebajal on ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda ka enda teenistusse ennistamist, siis oleks tal mh võimalik vältida ka teenistusstaaži katkemist ja sellega seoses tulevase eripensioni olulist vähenemist. Kaebajal on olnud piisavalt aega, et teha enda jaoks sobiv ja kaalutud otsus. Kaebajal on täitunud 13 aastat tegevteenistusstaaži ning seega on tal 50-aastaseks saamisel õigus saada tegevteenistuspensioni. Kaebaja õigusi saab tõhusalt kaitsta ka tema teenistusest vabastamise haldusakti vaidlustamise raames. Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 30.11.2021 määruses nr 3-21-2237 põhjendatuks esialgset õiguskaitset kohaldada, tuginedes mh Riigikohtu 25.11.2021 määrusele nr 3-21-2241.
10.X palub 22.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja on lähtunud üksnes riskianalüüsis toodud alustest ja riigi kaitsevõime tagamisest, jättes isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riive samas tähelepanuta. Riskianalüüs on oluliste puudustega ja tugineb valedel alustel. Vaktsineerimine ei taga taotletavate eesmärkide täitmist, mida kinnitab mh nakatumisstatistika Eestis ja ka teistes riikides, kus on oluliselt kõrgem vaktsineerituse tase. Tegemist on vaktsineermissunniga, mis ei arvesta kaebaja varasemat eeskujulikku teenistuskäiku ja toodud ohvreid. Kaitseväel puudub tahe leida olukorrale mõistlik ja proportsionaalne lahendus. Ühetaoline vaktsineerimise kohustus kõigile teenistujatele ei ole põhjendatud, vaid sellest peab võimaldama teha erandeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Praeguses asjas on halduskohtule esitatud keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3), milles taotletakse Kaitseväe keelamist anda välja haldusakt kaebaja teenistusest vabastamise kohta põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud COVID-19 tõendit. Ehkki halduskohus märkis õigesti, et Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2071 (p 9) kohaselt on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 halduse siseaktina halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav (vt ka HKMS § 6 lg 1), sest puudutab mh teenistussuhte eeldusi, ei ole praeguses asjas sellist nõuet esitatud. Kuna kaebus on esitatud 5(6)
3-21-2440 26.10.2021 ei oleks Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 tühistamise nõue lisaks tähtaegne (vt HKMS § 46 lg 1). Samas on kaebajal siiski võimalik esitada kõik oma sisulised vastuväited mh Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjale nr 162 teenistusest vabastamise haldusakti vaidlustamisel, kui selles tuginetakse viidatud käskkirjale. Kuna tegemist on üksnes halduse siseaktiga, siis ei laiene sellele ka haldusakti kehtivuse tagajärjed (vt haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).
12.Keelamiskaebuse lubatavuse eelduseks on HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt see, et kaebaja õiguste rikkumist poleks hiljem kohase kaebusega (nt haldusakti tühistamise kaebusega) võimalik ära hoida või kõrvaldada ega heastada (s.o haldusakti tagajärjed on pöördumatud) või see oleks ebamõistlikult keeruline või koormav (nt Riigikohtu 21.10.2021 otsus nr 3-20-286, p 11; 24.11.2017 määrus nr 3-17-1398, p 12; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 22). Riigikohus pidas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 12) praegusega sarnases vaidluses keelamiskaebust lubatavaks, kuid seda olukorras, kus kaebajal puudus ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda enda teenistusse ennistamist. Praegune vaidlus on selles osas erinev, sest rahvastikuregistri andmete järgi on Xul kolm temaga koos elavat alaealist last, kellest kaks nooremat on hetkel vastavalt 4- ja 6-aastased. Kuna kaebaja kasvatab alla 7-aastast last, siis on tal KVTS § 217 ja ATS § 105 lg 4 alusel õigus õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral nõuda ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise asemel vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et kuivõrd kaebajal on võimalik tõhusalt vaidlustada tema teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti (st kaebaja ei minetaks vabastamiskäskkirja andmise järel pöördumatult õigust tegevteenistuses jätkata ning teenistusse ennistamise korral taastuks mh teenistusstaaži arvestus ja kaebajale tuleks välja maksta ka saamata jäänud töötasu), siis ei ole keelamiskaebuse lubatavuse eeldused praegusel juhul täidetud.
13.Kuivõrd keelamiskaebus tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada, siis ei ole põhjust kohaldada ka esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 1). Isegi kui möönda kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse esinemist, ei oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud, sest see kahjustaks oluliselt tungivat avalikku huvi tagada Eesti kaitsevõime. Võimaliku teenistussuhte lõpetamise käskkirja peale esitatava tühistamiskaebuse eduväljavaated oleksid seejuures pigem kasinad, sest kaitseväelaste kaudse vaktsineerimiskohustuse proportsionaalsus ei tekita tõsiseid kahtlusi, kuna sellel on äärmiselt kaalukas eesmärk ja puudub hetkel tõhus alternatiiv ning koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev põhiõiguste riive on mõõdukas (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p-d 19–32). Viidatud Riigikohtu seisukohad on jätkuvalt asjakohased ja kaebaja ei ole toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis annaks aluse neist kõrvale kalduda. Eelkõige puuduvad igasugused sisulised põhjendused, mis seaksid kahtluse alla Kaitseväe väited, et kaebaja ametikoha teenistusülesanded on sellised, mida ei oleks võimalik nõuetekohaselt täita (sh kriisiolukorras) teiste kaitseväelastega või muude isikutega vahetult kokku puutumata. Kaebaja viited tema eeskujulikule teenistuskäigule ja toodud ohvritele ei ole asjasse puutuvad, sest need ei seondu ühelgi viisil kaebaja võimaliku nakkusohtlikkusega.
14.Eelneva põhjal tuleb Kaitseväe määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määruse ja jätab uue määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.