Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

3-21-2440 võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Seetõttu eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, on Kaitseväe teenistujaid töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ alusel kohustatud esitama tõendi hiljemalt 14.09.2021. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi. Kuivõrd X ei ole 22.09.2021 seisuga nõutud dokumenti esitanud, esineb tema suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu (KVTS § 86 p 7), mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks (KVTS § 140 lg 1 p 4). Tegevteenistuse jätkamiseks on X-l õigus puudus hiljemalt 30.09.2021 kõrvaldada ja nõutava dokumendi esitamata jätmise korral lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 01.10.2021.

3-21-2440 tähtaeg kuni 18.10.2021. Õigustatud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamine olulist avalikku huvi kahjustaval viisil. Tartu Halduskohtu 16.09.2021 määruses nr 3-21-2071 toodud põhjendused on asjakohased ka praegusel juhul. Kaebaja teenistussuhtega seonduvad õigused ei ole kaalukamad Eesti Vabariigi kaitsevõime tagamisest (sh rahuajal). Kaitsevõime tagamine ja enamuse kaitseväelaste ohutu töökeskkond kaalub üles kaebaja õiguse teenida Kaitseväes, jäädes samas oma siseveendumuste juurde. Kaitsevägi rakendab alates 23.09.2021 täiendavaid COVID-19 viiruse levikut piiravaid meetmeid neile teenistujatele, kes ei ole vaktsineeritud või haigust läbi põdenud. Samas on testimine nähtud ette ajutise meetmena või neile teenistujatele, kellele on vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel vastunäidustatud. Pikaajalise kasutamise korral oleks testimine tööandjale ülemäära koormav ja see ei oleks ka igas olukorras võimalik, lisaks ei aita testimine hoida ära teenistuja nakatumist. Kaebaja ametikoha ülesanded eeldavad igapäevast viibimist Kaitseväe territooriumil ja kontakte teiste teenistujatega. Kaebaja on alates 25.10.2021 viibinud töövõimetuslehel ja küberväejuhatuse juhtkond on andnud korralduse teda pärast tegevteenistussuhte peatumise lõppemist oma töökohale mitte lubada. Kaebaja peamised ülesanded on antud küberväejuhatuse ülema 01.11.2021 käskkirjaga üle teisele tegevväelasele. Sisuliselt on esialgse õiguskaitse kohaldamisega antud kaebajale võimalus vabaneda ametikoha ülesannete täitmisest koos töötasu säilitamisega. Kaitseväel ei ole praeguses olukorras võimalik kaasata kaebajat kaitsevõime tagamisse ega värvata selleks tema asemele uut teenistujat. Tööandja ei pea nakkusohutuse tagamiseks kasutama kõikvõimalikke alternatiivseid meetmeid, vaid piisab mõistlikest ja kaalutud lahendustest, mis arvestavad nii tööandja kui ka töötaja õigusi ja kohustusi. Samuti ei saa töötaja nõuda, et tööandja kasutaks just kindlaid meetmeid. Kaitseväe riskianalüüs tugineb riiklikult tunnustatud pädevate asutuste avaldatud uuringutele. Põhjendamatu on käsitada tegevteenistuspensioni kui garanteeritud tulevast hüve, mille saamine peaks olema igal juhul kindlustatud. Kaitsevägi kohtleb kõiki teenistujaid võrdselt. Kaebajale on antud piisavalt aega, et teha enda jaoks sobiv ja kaalutud otsus. Kaebaja on õigus taotleda teenistusse ennistamist avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 4 alusel. Kaebaja on teenistuses alates 01.06.2007 ja tema staaž 31.10.2021 seisuga on 15 aastat, 4 kuud ja 12 päeva. Seega on tal kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 393 lg 9 kohaselt 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile. Kaebaja tegevteenistuses jätkamine peaks olema väga hästi põhjendatud. Keelamiskaebus on teenistusvaidlustes lubamatu (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2021 määrus nr 3-21-2241).

3-21-2440 vaidlustatav, sest ei puuduta üksnes teenistuskohustusi, vaid ka teenistussuhte eeldusi. Seega on kaebajal kaebeõigus Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 ja selle alusel Kaitseväe teenistujatele teenistussuhte jätkamiseks kehtestatud nõuete vaidlustamiseks. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 33–34) lisaks, et sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg ning õiguslikud ja praktilised võimalused immuniseerimata kaitseväelaste töö ümberkorraldamiseks on pigem piiratud, kuid neid tuleb vabastamiskäskkirja proportsionaalsusega seoses täpsemalt uurida. Riigikohtu lahend asjas nr 3-21-2241 käsitles olukorda, kus kaebajad olid juba teenistusest vabastatud, kuid Riigikohus ei eitanud siiski keelamiskaebuse esitamise lubatavust (enne teenistusest vabastamise otsustamist). Kaitseväel lasub kõrge vastutus tagada Eesti kaitsevõime ja julgeolek, mis on tähtsad riiklikud ülesanded. Vaktsineerimine on ilmselt üks tõhusamaid ettevaatusabinõusid tagada riigikaitse ja rahvatervis. Olukorras, kus kaebajat ei ole veel teenistusest vabastatud, on tema õiguste kaitseks põhjendatud keelata teenistusest vabastamine enne kohtuvaidluse lõppemist. Ka Riigikohus viitas 25.11.2021 määrustes, et Kaitseväe tegevuse õiguspärasust kontrollib kohus alles asja sisulisel läbivaatamisel. Kuna kaebaja sai Afganistani missioonil raskesti haavata, siis laieneb talle võimalus jätkata teenistust struktuurivälisel ametikohal. Kuni selgub võimalus kaebajat Kaitseväes edaspidi rakendada, on põhjendatud jätkata 27.10.2021 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse meetme kohaldamist kuni asjas tehetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui kohus ei pikenda esialgset õiguskaitset, vabastatakse kaebaja tõenäoliselt teenistusest juba kohtuvaidluse ajal ning vaidlus muutuks sellega sisutühjaks. Õiguskaitsevajadust ei kõrvalda kahju hüvitamise nõude esitamise või kaebaja hiljem taas teenistusse võtmise võimalus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2021 määrus asjas nr 3-21-2237, p 8). Esialgne õiguskaitse ei kahjusta ülemääraselt avalikku huvi ega sea ohtu Eesti kaitsevõime tagamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-2440 sellisele ametikohale, kus puudub vaktsineerimiskohustus, sest selliseid ametikohti Kaitseväes ei ole. Kõiki teenistujaid koheldakse võrdselt ja kaebaja suhtes erandi tegemine peaks olema väga hästi põhjendatud. Kaebajal ei ole meditsiinilisi vastunäidustusi vaktsineerimiseks ja tema tervislik seisund võimaldab täita teenistuskohustusi igapäevaselt teenistuses viibides. Kaebaja ametikoha ülesanded eeldavad igapäevaselt tööandja territooriumil viibimist ja kontakte teiste teenistujatega. Halduskohtu määrus on kaebeõigust puudutavas osas vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 määrusega nr 3-15-2788 (p 5), millest tulenevalt ei saa teenistusest vabastamisest ette teatamist eraldiseisvalt vaidlustada. Isegi kui esialgse õiguskaitse kohaldamine hoiaks ära kaebaja kirjeldatud tagajärjed, kahjustaks esialgse õiguskaitse abinõu oluliselt avalikku huvi (vt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16). Kaebaja õigused ei jää esialgse õiguskaitseta täiesti kaitseta, vaid tal on ATS § 105 lg 4 alusel võimalus mh nõuda teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja huvid ei ole kaalukamad kui avalik huvi tagada Eesti kaitsevõime (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2021 määrus nr 3-21-2237). Halduskohus ei ole vastupidist seisukohta põhjendanud. Viited kaebaja haavata saamisele ja teenistuskoha struktuurivälisusele ei ole asjakohased, sest neist ei tulene erandit vaktsineerimiskohustuse suhtes. Kaebajat ei saa ametiülesannete tõttu rakendada kaugtööl ega kontakte vältivas töökeskkonnas. Tegevväelane peab kaitsevalmiduse tõstmise korral olema alati valmis asuma täitma oma teenistuskohustusi, mis toimuvad suuresti ühistegevustena (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p-d 35–36; Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 määrus nr 3-21-2237, p 11). Kuna kaebajal on ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda ka enda teenistusse ennistamist, siis oleks tal mh võimalik vältida ka teenistusstaaži katkemist ja sellega seoses tulevase eripensioni olulist vähenemist. Kaebajal on olnud piisavalt aega, et teha enda jaoks sobiv ja kaalutud otsus. Kaebajal on täitunud 13 aastat tegevteenistusstaaži ning seega on tal 50-aastaseks saamisel õigus saada tegevteenistuspensioni. Kaebaja õigusi saab tõhusalt kaitsta ka tema teenistusest vabastamise haldusakti vaidlustamise raames. Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud 30.11.2021 määruses nr 3-21-2237 põhjendatuks esialgset õiguskaitset kohaldada, tuginedes mh Riigikohtu 25.11.2021 määrusele nr 3-21-2241.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2440 26.10.2021 ei oleks Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 tühistamise nõue lisaks tähtaegne (vt HKMS § 46 lg 1). Samas on kaebajal siiski võimalik esitada kõik oma sisulised vastuväited mh Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjale nr 162 teenistusest vabastamise haldusakti vaidlustamisel, kui selles tuginetakse viidatud käskkirjale. Kuna tegemist on üksnes halduse siseaktiga, siis ei laiene sellele ka haldusakti kehtivuse tagajärjed (vt haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.