Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 23. november 2023, Tartu 3-21-148
Haldusasi
X kaebus Tartu Vangla poolt mittenõuetekohases kambris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a otsus X apellatsioonkaebus ja Tartu vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - X Vastustaja - Tartu Vangla
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a otsus muutmata.
2.Võtta Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. detsember 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X paigutati 3. novembril 2020 kambrisse, mille ümberehitamine oli hiljuti lõppenud.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest. Kaebuse kohaselt oli kambris pärast ümberehitamist tugev värvi ja lahusti lõhn. Esimesel päeval kaotas kaebaja seetõttu lausa teadvuse ning kukkus pea katki. Hüvitise suuruseks on 500 eurot.
3.Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks kaebaja paigutamine kambrisse, mis ei vastanud ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Hüvitist kaebajale välja ei mõistetud. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kaebaja paigutati 3. novembril 2021. eraldatud lukustatud kambrisse nr 102 täiendavate julgeolekuabinõude raames.
3.2.Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri.
3.3.Vangla on viidanud üksuse juhi selgitusele, mille järgi enne kaebaja kambrisse 102 paigutamist kontrollis ta isiklikult kambrit ja ehkki kamber lõhnas õrnalt värskelt remonditud ruumi järgi, olid kambri seinad päevi varem värvitud ning kamber oli piisavalt tuuldunud. Samas on kaebaja tervisekaardi väljavõttes toodud meditsiiniõe märge, millest järeldub, et meditsiiniõde tuvastas kambris värvi lõhna sellise tugevusega, mis võib juhul, kui kaua seal viibida, põhjustada selle, et inimesel võib seal halb hakata.
3.4.Remont kambris lõppes küll 11 päeva enne kaebaja paigutamist, kuid ainult üks päev varem oli värvitud kambri narivoodi redel.
3.5.Vastustaja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et õhk kambris oli nõuetekohane. Sellega tekitati kaebajale rohkem kannatusi, kui on tarvilik vangistuse kandmiseks.
3.6.Riigikohus on leidnud, et kohaseks viisiks mittevaralise kahju hüvitamisel võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (nt RKHKo 3-3-1-43-11, p 18). Sellise võimaluse näeb ette ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 5. Kohus arvestas hüvitise rahas välja mõistmata jätmisel muuhulgas seda, et kaebaja ei olnud rohkem arsti poole seoses kambris nr 102 hoidmisega pöördunud. Ka aeg, mil kaebaja pidi värvi järgi lõhnavas kambris viibima, oli suhteliselt lühike (üks päev). Kambri seinte värvimiseks kasutatud värv oli tootekirjelduse järgi täielikult kõvenenud 7 ööpäevaga. Kaebaja paigutati kambrisse 11-l päeval. Päev varem värvitud narivoodi redeli pind oli sedavõrd väike, et ei saanud pikalt intensiivselt värvi lõhna eritada. Seetõttu polnud kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebust ei rahuldatud ja kaebus ka selles osas rahuldada ning hüvitis välja mõista järgmistel põhjendustel.
4.1.Kuna kamber oli umbne ja lõhnas vängelt, oli kaebajal halb olla, ta oksendas, siis kaotas teadvuse ja kukkus pea katki ning sai toksilise mürgituse osaliseks.
4.2.Kaebaja andmetel kasutati redeli värvimiseks nitrovärvi, mis on mürgine.
4.3.Kaebajale põhjustati intensiivseid kannatusi ning kahjustati tema inimväärikust. Sellega rikuti Euroopa inimõiguste kohtu praktika järgi Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 3.
4.4.Kohus rikkus kaalutlusõigust ning andis ebaõige hinnangu riive intensiivsusele. Nende kompenseerimiseks on vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine.
5.Tartu Vangla vastuapellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ning jätta kaebus tervikuna rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kamber 102 vastas nõuetele. 2020. aastal mõõdistati vanglas ventilatsiooni õhuvahetust ning õhuvahetus oli nõuetekohane isegi kambrites, milles pole võimalik tuulutusluuki avada. Pole põhjust arvata, et kambris 102 oleks õhuvahetus olnud teistsugune.
5.2.Jääb arusaamatuks, miks pidas kohus kaalukamaks meditsiiniosakonna õe poolt tervisekaarti tehtud märget. Lõhna tajumise osas ei ole meditsiiniosakonna töötaja eriteadmistega isikuks. Õde pidi kambrisse jõudmiseks viibima lühiajaliselt välistingimustes ning on võimalik, et see mõjutas tema hinnangut. Ta ei väitnud ka tõsikindlalt, et sellises värvilõhnas hakkab inimesel halb, vaid üksnes möönis seda võimalust.
5.3.Üksuse juht viibis seevastu sisetingimustes ning on usutav, et ta tajus lõhna meditsiinosakonna õest erinevalt.
5.4.Kambrit värviti 11 päeva varem ning värv oli täielikult kuivanud. Metallist narivoodi redelit ei värvita kambris, mistõttu ei saa sellest jääda ka kambrisse värvilõhna. Redel värvitakse ASs Eesti Vanglatööstus pulbervärviga ja seejärel redelit kuumutatakse. Kui redel on jahtunud, on ka värv kuivanud ning värv ei lõhna enam. Seda on kinnitanud ka vangla haldusosakonna peaspetsialist.
6.Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla viitab, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja halba enesetunnet ja oksendamist. Kaebajat näinud vanglaametnike sõnul ei näinud ta nõrk ega jõuetu välja, samuti polnud kambris mingeid jälgi oksendamisest. Redeli värvimiseks ei kasutatud nitrovärvi, vaid veepõhist värvi.
7.X vastuses vastuapellatsioonkaebusele palutakse see samuti rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt puudub alus kahelda meditsiiniosakonna õe antud hinnangutes. Kohus arvestas kõiki tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kummagi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus veenvalt põhjendanud seda, miks ei ole kaebajal tekkinud mittevaralist kahju. Halduskohus tõi välja selle, et kaebaja oli kambris ajal, mil seal oli värvilõhn, vaid lühikest aega (ühe päeva) ning ta ei pöördunud seoses väidetava tervisekahjuga rohkem kordagi meditsiiniosakonna poole (otsuse p 31). Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses neid argumente otsesõnu ümber lükanud, vaid on lihtsalt esitanud paljasõnalisi väiteid enda kannatuste suuruse kohta, sh seda, et ta oksendas, kaotas teadvuse, kukkus pea katki ja „sai toksilise mürgituse osaliseks“. Samas on vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu sellele, et kambris puudusid vähimadki viited oksendamise kohta. Seda ei ole kajastatud ka tervisekaardi väljavõttes, kus kajastati 3. novembril 2011 toimunud kahte visiiti kambrisse (kell 12.45 ja kell 14.30). Ometigi on seal kirjas muud kaebaja tervisealased kaebused (pearinglus, halb enesetunne, väidetav minestamine ja kukkumine, vt dtl 34). On tõenäoline, et kui kaebaja oleks kurtnud oksendamise üle, oleks ka see tervisekaarti märgitud. Seda arvestades on alust arvata, et kaebaja liialdab enda kannatustega, sest vähemalt oksendamine ei ole millegagi tõendatud.
9.1.Nitrovärvi kasutamine redeli värvimiseks on vastustaja poolt ümber lükatud täiendava tõendi esitamisega koos vastusega apellatsioonkaebusele, millest nähtub, et värvimiseks kasutati veepõhist värvi. Seega on ekslik ka kaebaja väide, et kasutatud oli mürgist värvi.
9.2.Kaebaja on viidanud ka Euroopa inimõiguste kohtu praktikale, kuid jätab tähelepanuta, et neis lahendites ei olnud tegemist analoogilise olukorraga, st remondijärgses kambris viibimisega.
9.3.Halduskohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi on õiguste rikkumise vähese intensiivsuse korral võimalik jätta hüvitis rahas määramata. Selline võimalus on ette nähtud ka HKMS § 41 lg-s 5. Seega on ekslik kaebaja arvamus, justkui tuleks Euroopa inimõiguste kohtu lahendeid arvestades igasuguse riive korral isikule alati välja mõista rahaline hüvitis.
9.4.Ringkonnakohus viitab siinkohal ka sellele, et tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on väidetava kukkumise tõttu tekkinud muhuga seoses esitatud kirjeldus „näha muhku paremal
kulmul, läbimõõduga ca 2,5 cm (muhu keskmes petehhiad, mis viitavad muljumisele)“ (dtl 34). Ringkonnakohtule on arusaamatu, kuidas saab kukkumise tagajärjel tekkida muhk, mille tundemärgid viitavad hoopiski muljumisele. Üks võimalik seletus sellele on, et muhk ei tekkinudki kukkumise tagajärjel, vaid hoopis kaebaja ise vigastas ennast, võimendamaks enda kannatuste suurust, mis tagaks suurema hüvitise. Kui seda asjaolu arvestada, siis on veelgi vähem alust kaebajale rahalist hüvitist välja mõista.
9.5.Eeltoodu tõttu ei näe ringkonnakohus neid asjaolusid, mis sunniksid riive intensiivsust halduskohtust erinevalt hindama ning kaebaja kasuks ikkagi rahalist hüvitist välja mõistma.
10.Teisalt ei näe ringkonnakohus veenvat alust ka vangla vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Keskseks tõendiks, miks luges halduskohus tõendatuks, et kambris oli värvilõhna, on kaebaja tervisekaardis meditsiiniosakonna õe tehtud märge: „Kambrisse minnes tunda värvi lõhna, pole tugev kui kaua selles lõhnas olla võib halb hakata. Kambriuks lahti siis tunda ka õhuliikumist, muus osas umbne ning tunda värvi lõhna“ (kirjaviis muutmata, vt dtl 34). Seega nähtub sellest märkusest, et kambris oli tõepoolest tunda värvilõhna, mis võimendus kinnise kambriukse korral. Iseenesest on õige vangla seisukoht, et värvilõhna tajumises ei ole meditsiiniosakonna õde erialateadmistega isikuks. Siiski tuleb arvestada seda, et meditsiinitöötaja teadmised selles osas, millistes tingimustes võib inimestel halb hakata, on eelduslikult kogemuste põhjal märksa suuremad kui meditsiinivaldkonnas mittetöötaval inimesel.
10.1.Lisaks nähtub asja materjalidest, et värvilõhna olid kambris tajunud ka teised vanglatöötajad. Nii on vangla peaspetsialist öelnud, et: „tõepoolest oli tunda väga kerget värvi lõhna.“ (dtl 32). Üksuse juht, kes kontrollis kambrit sama päeva hommikupoolikul, on öelnud, et kamber lõhnas värskelt remonditud ruumi järgi, kuid värskelt valminud kortermajades on oluliselt rohkem tunda värvilõhna (dtl 13). Seega esineb ka teisi tõendeid, mis kinnitavad värvilõhna olemasolu kambris.
10.2.Seda, et meditsiinitöötaja saabus kambrisse läbi õue, ei pea ringkonnakohus asjaoluks, mis seaks tema hinnangu kahtluse alla. Võib õige olla, et väljast saabunud isik tajub siseruumides lõhnu intensiivsemalt kui pikalt siseruumides olnud isikud. Teisalt võib aga just väljast saabunud isik tajuda lõhnu objektiivselt õigemini ning oskab vastavalt õigemini hinnata ka selle mõju inimestele.
10.3.Vastustaja on küll esitanud tõendeid kasutatud värvide omaduste kohta ja kinnitanud, et seinte värvimisest oli möödunud 11 päeva ja värv pidi olema täielikult kõvenenud juba 7 päeva pärast (tl 13) ning et nariredeli värvimine toimub üldse pulbervärvimise teel väljaspool vanglat (vt vastus apellatsioonkaebusele). Ometigi tuleb arvestada neid tõendeid koostoimes eelnevalt nimetatud tõenditega, st isikute ütlustega, kes on kinnitanud värvilõhna olemasolu kambris. Ringkonnakohus peab seda ka usutavaks, sest vastustaja esitatud andmed värvide kohta kirjeldavad küll nende omadusi, ent vastustaja pole viidanud ja ka ringkonnakohus ise ei näe neist andmetest infot selle kohta, kui kaua võib värvi lõhn siseruumides püsida.
10.4.See, et vanglas oli 2020. aastal teostatud ventilatsiooni mõõtmist ja oli tuvastatud, et ventilatsioon oli nõuetekohane, ei välista kuidagi, et värskelt värvitud kambris ei võinud ka mitme päeva möödudes olla värvilõhna.
10.5.Kokkuvõttes on asjas esitatud küll erinevaid tõendeid, kuid tõenditekogumeid omavahel kõrvutades ei näe ringkonnakohus võimalust jätta kõrvale tõendeid, mis kinnitavad värvilõhna olemasolu kambris ja lugeda seda asjaolu mittetõendatuks. Mööda ei saa vaadata ka meditsiiniosakonna õe hinnangust, mille järgi võis selles lõhnas inimesel pikema aja jooksul halb hakata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õiguspäraseks ei saa pidada kambritingimusi, mis võivad kahjustada isiku tervist. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu otsust muuta osas, milles kaebus rahuldati.
11.Eeltoodust tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Vangla poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.