X. X.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.07.2023 otsuse nr 12301240019-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X. (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud xx.xx.xxxx), volitatud esindajad Kertu Tuuling ja Uljana Ponomarjova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 24. oktoobril 2023
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X.i kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.07.2023 otsus nr 1230120019-1 tervikuna, sh kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeld, ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 326 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg, samuti Q. Q. tähemärgiga ning avaldada kohtuotsusest üksnes selle resolutsioon ning põhjendava osa punktid 9–17 ja 20–23 ning punkt 18 alates 6. lausest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.12.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse
kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada. Pagulasseisund antakse välismaalasele, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu (VRKS § 4 lg 1). Täiendava kaitse seisund antakse aga välismaalasele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).
10.VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks oleva tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS-is. Tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või vaimset vägivalda; diskrimineerivaid seadusandlikke, täidesaatva või kohtuvõimu meetmeid ja nende rakendamist; diskrimineerivat süüdimõistmist või ebaproportsionaalset süüdimõistmist või karistuse kehtestamist; samuti ligipääsu puudumist õiguskaitsele, mis peab kättesaadavuse korral olema tõhus ja püsiv (VRKS § 19 lg 6). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3). Seejuures tuleb tähele panna, et nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/951 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).
11.Ehkki kohus nõustub PPA 24.07.2023 otsuse põhjendustega osas, mis puudutavad objektiivse tagakiusukartuse aluse puudumist seoses kutsega tulla sõjaväekomissariaati oma andmeid täpsustama kui ka kaebaja kuulumisega LGBT+ kogukonda, siis tuleb kaebus rahuldada sel põhjusel, et kohtu hinnangul on kaebaja tegevus poliitilise meelsuse avaldamisel ületanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
künnise, mille puhul ei saa tõsikindlalt väita, et see ei ole Venemaa ametivõimudele teatavaks saanud ning et Venemaale naastes ei seisa kaebaja silmitsi Eestis avaldatud seisukohtade avaldamise eest tagakiusuga.
12.Kuna kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada ainuüksi sel põhjusel, et asjaolud on muutunud ning PPA on kaebaja poliitilise meelsuse avaldamisel põhjendamatult asunud seisukohale, et selle teatavakssaamine Venemaa ametivõimudele on ebatõenäoline, siis ei ole vajalik kohtul eraldi peatuda küsimustel, mis puudutavad kaebajale esitatud kutset sõjaväekomissariaati ilmumiseks või kaebaja kuulumist LGBT+ kogukonda. Küll aga peab kohus vajalikuks seoses ajateenistusse kutsumisega ja kaebaja kuulumisega LGBT+ kogukonda märkida, et:
12.1.Ainuüksi asjaolu, et kaebaja võidakse kutsuda sõjaväeteenistusse, ei anna alust taotleda varjupaika. Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuse nr C-238/19 punktis 48, et ainuüksi hirm seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras kaasnevad, ei too kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana. Direktiivi 2011/95 artikli 9 lg 2 punkti e ja artikli 9 lg-t 3 tuleb nende sätete koostoimes tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi artikli 2 punktis d ja artiklis 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi artikli 9 lg 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud (C-238/19, punktid 45‒61). Viimatisest päritoluriigi informatsioonist ilmneb samuti, et kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta teenima Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma4. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et nõustub PPA seisukohaga, mille kohaselt ei ole kaebajale kutset sõjaväekomissariaati ilmumiseks toimetatud kätte isiklikult.
12.2.Kaebaja ei ole väljendanud eraldiseisvat tagakiusuhirmu LGBT+ kogukonda kuulumisega seonduvalt, mistõttu puudus PPA-l ka vajadus seda tagakiusualust eraldiseisvalt hinnata. Küll aga nõustub kohus kaebajaga, et tegemist on sellise isikliku asjaoluga, mida tuleb arvesse võtta kumulatiivse asjaoluna tagakiusukartuse või tõsise ohu väljaselgitamisel.
13.Vaidlust ei ole, et Venemaal elades ei olnud kaebaja aktiivne oma poliitilise meelsuse avaldamisel, kuid Eestis elades on kaebaja osalenud erinevatel meeleavaldustel. Samuti nähtub tõenditest, et kaebaja on osalenud meeleavalduste korraldamisel.
14.VRKS poliitilise vaate mõistet ei ava. Küll aga teeb seda VRKS-i aluseks olev direktiiv 2011/95. Viidatud direktiivi artikli 10 lg 1 alapunkti e) kohaselt „poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Nii õigus omada poliitilist veendumust kui sõnavabadus (mis hõlmab ka oma poliitilise meelsuse väljendamise vabadust) on fundamentaalsed vabadusõigused.
15.Mõistet „poliitilised vaated“ on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt defineeritud ning tõdetud, et seda tuleb tõlgendada laialt ning see mõiste võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. See eeldus tugineb mitmele asjaolule. Kõigepealt väljendi „eelkõige“ kasutamine selleks, et loetleda mitteammendavalt asjaolud, mis võivad seda mõistet määratleda. Seejärel ei ole mainitud mitte ainult „vaateid“, vaid ka „ideid“ ja „veendumusi“ potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende „poliitika“ või 3 (6)
„meetoditega“ seotud küsimustes, ilma et taotleja oleks tingimata tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes. Lõpuks on rõhk asetatud sellele, kuidas tagakiusajad nende „poliitilist“ laadi tajuvad (C-280/21, punktid 21 ja 27). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest /.../ veendumustest /.../ või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid liidetud asjades nr C-199-201/12 ning C71/11 ja C-99/11; C-56/17; Eesti kohtupraktika haldusasjades 3-18-388 ja 3-18-248 jm). Sellest kohtupraktikast juhindumise sobivust poliitilise meelsuse alusel tagakiusu asjades on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.04.2020 otsuse nr 319-2090 punktis 17.
16.UNCHR-i varjupaigamenetluse käsiraamatu punkti 82 kohaselt võib poliitilise tagakiusu põhjendatud kartus olla ka siis, kui isik pole oma meelsust päritoluriigis avalikult väljendanud, kuid tema kindlameelsus viib järeldusele, et ta varem või hiljem oma vaateid väljendab ja satub seetõttu ametiisikutega konflikti.
17.Seega tuleb poliitilise meelsuse hindamisel lähtuda selle mõiste laiast tähendusest ning poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates ei tule analüüsida mitte seda, kuidas kaebaja peaks või võiks tagakiusu vältimiseks päritoluriiki naastes käituda, vaid hinnata tuleb tema isiklikke asjaolusid, eeldatavat (eelkõige sisemisest veendumusest ajendatud) käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusuohtu. Samuti ei saa poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates lähtuda üksnes minevikusündmustest, vaid teha tuleb ka prognoosotsus tulevikuks, ehk ajaks, mil isik päritoluriiki naaseb.
18.Kohus on ka varasemalt juhtinud tähelepanu puudustele PPA läbiviidavas menetluses seoses ärakuulamisõiguse tagamisega (Tallinna Halduskohtu 02.05.2023 otsus nr 3-22-2684, punkt 20) ning kohtule ei nähtu, et PPA oleks oma praktikat muutunud. Vastupidi, ehkki kaebaja küsis PPA-lt kirjalikke seisukohti, et vestluseks valmistuda, siis PPA keeldus nende väljastamisest, tuues välja järgmise põhjenduse 2: „PPA on seisukohal, et me ei edasta taotlejale enne HMS vestlust PPA kujundatud arvamust tema kaitsevajaduse kohta, sooviga saada taotleja siirast ja avameelset, mitte juriidiliselt/poliitiliselt korrektset arvamust. Sealhulgas sätestab ka VRKS § 11 lg 2 p 3, et taotlejal on kogu menetluse perioodi jooksul kohustus esitada PPA-le kõiki tõendeid, mis omavad tähtsust rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses. Seega oleme andnud taotlejale võimaluse esitada haldusorganile omapoolseid selgitusi, miks temal on vaja rahvusvahelist kaitset kogu menetluse vältel. Sealhulgas tähendab see, et taotlejal on võimalus, suisa kohustus esitada täiendavaid rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud materjale pärast HMS vestlust, kui tal neid on.“ Selline PPA seisukoht näitab üheselt, et PPA ei ole aru saanud ärakuulamisõiguse sisust ning sellest, miks see on reaalselt vajalik. Nagu kohus juba 02.05.2023 otsuses selgitas, siis on: „rahvusvahelise kaitse asjades oluline, et enne ärakuulamist oleks taotlejale teada haldusorgani seisukohad, sh päritoluriigi info, millele PPA kavatseb tugineda, samuti millised asjaolud on loetud tõendatuks, millised mitte, milliste asjaolude kohta on vajalik täiendavaid tõendeid esitada, kus võivad olla omavahelised möödarääkimised.“ (02.05.2023 kohtuotsuse punkt 21). Kaebaja esindajale saadetud e-kiri näitab PPA soovimatust tagada rahvusvahelise kaitse taotlejatele sisuline võimalus olla ära kuulatud ning esitada vastuväiteid PPA seisukohtadele. Kohtuotsusest on välja võetud üksik mõte, kuid selle mõtte kontekst on jäetud täielikult tähelepanuta. PPA rõhub rahvusvahelise kaitse taotlejate kaasaaitamiskohustusele, kuid muudab selle seisukohtade esitamata jätmisega sisuliselt võimatuks. Rahvusvahelise kaitse taotleja ei pea eeldama ega mõistatama, milliseid asjaolusid oleks vaja täiendavalt tõendada või millist päritoluriigi infot esitada. Ka konkreetsel juhul ei olnud kaebajaga 18.07.2023 peetud väidetav ärakuulamisvestlus suunatud sellele, et
Kaebuse lisa „Kirjavahetus PPA-ga HMS osas“ 4 (6)
kaebaja saaks esitada omapoolseid seisukohti PPA väidetele ja järeldustele ning tutvuda kogutud päritoluriigi infoga, et esitada selles osas omapoolne seisukoht. Vastupidi, PPA ärakuulamise ja vastuväidete esitamise vestlus on suunatud lihtsalt sellele, et isikule tutvustati PPA järeldusi ning oodati, et ta siis kuidagi sellele reageeriks. See ei ole ärakuulamisõiguse sisu. Seega ei saa kaebajale ka ette heita, et ta nt 04.06.2023 meeleavaldust 18.07.2023 vestlusel pilti ei toonud.
19.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja osalemine meeleavaldustel ei ole olnud juhuslik või ühekordne ning poliitilise meelsuse avaldamine on osa tema identiteedist, mille varjamist Venemaale naastes ei saa kaebajalt oodata. Kaebaja selgitustest ilmneb, et talle on oluline oma veendumusi avalikult väljendada ning oma veendumustest ajendatult ka tegutseda. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja viis Venemaale poliitvangidele kirjutatud kirjad, riskides seejuures vahelejäämisega. Kaebaja suhtleb aktiivselt inimestega, kes on saanud Eestis rahvusvahelise kaitse tagakiusu eest Venemaal enda poliitilise meelsusega seonduvalt, ning kellega koos ta organiseerib meeleavaldusi, kus ta ka ise aktiivselt sõna võtab. Vastupidiselt PPA-le on kohus seisukohal, et ei saa eeldada, et Venemaa võimud ei ole tuvastanud ega kaardistanud Eestis rahvusvahelise kaitse saanud poliitiliselt aktiivseid isikuid ja nendega suhtlevaid isikuid ning isikuid, kes tegutsevad Q. Q. all ja kes aktiivselt kritiseerivad Venemaa tänast poliitikat. Kaebaja ei ole isik, kes on teinud mõne üksiku sotsiaalmeediapostituse, vaid tegemist on aktiivse isikuga, kes on avalikult meeleavaldustel avaldanud arvamust Venemaa tänase võimu suhtes. Kohtul ei ole alust arvata, et Venemaale naastes kaebaja asuks oma vaateid varjama ning täidaks ametivõimude korraldusi poliitilise meelsuse avaldamata jätmiseks. Kohtu arvates on võimalik prognoosida, et kaebaja jätkaks suure tõenäosusega ka Venemaale naastes võimude kritiseerimist (sh nii Ukraina sõja kui ka poliitvangide teemal) ja poliitilise meelsuse avaldamist. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka PPA järeldustega, et pole põhjust arvata, et Venemaale naasmisel ei satuks kaebaja võimude huviorbiiti. VRKS kohaselt puudub isikul vajadus rahvusvahelise kaitse saamiseks, kui tal on päritoluriigis võimalik saada kaitset riigilt ning see on tõhus, püsiv ja taotlejale kättesaadav (VRKS § 19 lg 6). Venemaal toimuvat silmas pidades on tõenäosus, et Venemaa kohtusüsteem kaebajat Venemaa ametivõimude tegevuse eest kaitseks, vähene.
20.Eelnevast tulenevalt tühistab kohus PPA 24.07.2023 otsuse resolutsiooni punkti 1 ja kohustab PPA-d uuesti hindama kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
22.Kuna kohus tühistab PPA 24.07.2023 otsuse resolutsiooni punkti 1, millega kaebajale keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, siis tuleb tühistada HKMS § 5 lg 1 punkti 1 alusel ka sellega õiguslikult seotud otsused, millega tehti kaebajale vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus ning määrati 1 aasta pikkune sissesõidukeeld. Seoses kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisega märgib kohus, et see oleks olnud õigusvastane ka ilma rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse tühistamiseta, kuna sissesõidukeelu kohaldamisel on täielikult jäetud arvestamata asjaolu, et kaebaja sõlmis kooslelulepingu Eestis elava Läti Vabariigi kodanikuga. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja palub PPA-lt välja mõista kohtukuluna riigilõivu 20 eurot (HKMS § 101 lg 2) ja asja läbivaatamise kuluna tõlgikulu (HKMS § 102 p 1) 306 eurot (sisaldab käibemaksu). Arve on esitatud (HKMS § 109 lg 1) ning selle on tasunud SA Eesti Inimõiguste Keskus. Nimetatud kulud tuleb vastustajalt tervikuna kaebaja kasuks välja mõista. 5 (6)
24.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse delikaatsed isikuandmed ning kaebajat identifitseerida võivad andmed (nimi, sünniaeg, ühing Q. Q.) tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Samuti peab kohus põhjendatuks jätta avaldamata kohtuotsuse asjaolud, menetlusosaliste seisukohad ning kohtuotsuse punkti 19 ja punkti 18 laused 1–5. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Osaliselt jõustunud Riigikohtu 21.06.2024 määrusega
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.