Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1545 X, Y ja Q kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.3/55-1 tühistamiseks Kaebajad X, Y ja Q, volitatud esindajad Yulia Zaitseva ja Andres Aavik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Kristiina-Marita Alliksoo ja Ragne Õunap Kaasatud haldusorgan Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. jaanuari 2023. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y ja Q apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X, Y ja Qa apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23. jaanuari 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas 25. märtsil 2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 191 alusel (s.o ettevõtluseks). Samal päeval esitas X oma alaealiste laste Y ja Q tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 118 lg 2 alusel elama asumiseks lähedase sugulase juurde.
2.PPA keeldus 2. juuni 2022. a otsusega nr 15.3-3.3/55-1 Xle, Yle ja Qile tähtajalise elamisloa andmisest. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) VMS § 123 lg 6 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui seda näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Sanktsioon on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2022. a määruse nr 42 (määrus nr 42) §-ga 1 ja § 2 lg 1 p-ga 5. Norm ei näe ette kaalumisõigust; 2) kuna Xl kui kutsujal puudub kehtiv elamisluba Eestis, puudub alus ka lastele elamisloa andmiseks (VMS § 123 p 2).
3.PPA jättis 8. juuli 2022. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/61 taotlejate vaided rahuldamata.
4.X, Y ja Q esitasid halduskohtule kaebuse PPA 2. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.3/55-1 tühistamiseks. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) haldusakt on põhjendamata. Kaalumata on kaebaja, tema pere ja äri huvid. Kaebajal on Eestis asutatud ettevõte, mis tegutseb meditsiini valdkonnas. Vastustaja ei ole analüüsinud, kas nimetatud äri on kasulik Eesti ühiskonnale. Ettevõtte jaoks on oluline, et ainus juhatuse liige elaks Eestis, et tegeleda ettevõtte arendamiseks vajalike tegevustega. Otsuses ei ole hinnatud ka ühiskonna, tervishoiusüsteemi ning maksusüsteemi huve. Esimese kaebaja lapsed kaotavad võimaluse õppida Eestis; 2) määrus nr 42 on vastuolus põhiseadusega, kuna ei jäta vastustajale kaalutlusõigust ega arvesta kaebajate ega Eesti ühiskonna huvidega. Määrus nr 42 on vastuolus ka diskrimineerimiskeeluga, kuna sanktsioon on kehtestatud ilma isikute maailmavaatelisi seisukohti, suhtumist sõtta jne välja selgitamata. Määrus nr 42 sellisel kujul õhutab rahvuste vahelist vihkamist. Kaebajad ei toeta sõda Ukrainas ega ole ka mobilisatsioonikohuslased Venemaal. Kaebajad ei kujuta Eesti Vabariigile ohtu ega riski.
5.PPA on vastuses seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustajal puudus kaalutlusõigus. Määruse nr 42 kohaselt kohaldatakse sanktsiooni kõigile Venemaa kodanikele, kes taotlevad elamisluba ettevõtluseks; 2) kaebajate väited, et kaebajaga seotud äri on kasulik Eesti ühiskonnale, on asjakohatu. Nimetatud asjaolu otsuse andmisel ei kaalutud. Määrus nr 42 ei võimalda ettevõtte tegevusest sõltuvalt erandi tegemist; 3) kuivõrd vastustajal puudub kaalutlusõigus, on tegemist erandliku olukorraga, kus ei ole kõigi asjaolude tuvastamine vajalik ega kaalutlusotsuse tegemine võimalik.
6.Kaasatud haldusorgan märkis vastuses kokkuvõtlikult järgmist: 1) sanktsioon on välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist. Sanktsiooni olemuslikuks tunnuseks on kellegi või millegi ebasoodsam kohtlemine, mõjutamaks riikide või mõjuvõimsate isikute käitumist. Riigil on välispoliitika elluviimisel väga avar otsustusruum;
2(7)
3-22-1545 2) sanktsioon on kehtestatud Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanike, mitte vene rahvusest isikute suhtes. Isikul puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks. Konkreetse sanktsiooni eesmärk on mõjutada VF-i ja selle elanikkonda lõpetama julgeolekut ohustav provotseerimata ja põhjendamata sõda Ukraina vastu; 3) olukorras, kus VF sõdib aktiivselt Euroopas ja tema kodanikud on asunud senisest enam otsima võimalusi koduriigist lahkumiseks, tuleb arvestada VF-i mõjutustegevusega Eestis. Venemaad valitsev režiim võib kasutada ära kodanikke, et pääseda sanktsioonidest kõrvale. Ka on iga kodaniku kohustus isamaad kaitsta. Suurem osa VF-i kodanikke toetab sõjategevust Ukraina vastu. Kodakondsuse alusel välis- ja migratsioonipoliitikas erinev kohtlemine on tavapärane.
7.Tallinna Halduskohus jättis 23. jaanuari 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad ei saa nõuda seda, et PPA oleks otsuses kaalunud avalikke huve (huvi ettevõtluse, tervishoiusüsteemi arendamise ja maksude laekumise vastu). Tegemist on avalike huvidega, mille kaitseks ei saa kaebajad kohtusse pöörduda; 2) kaebajaks ei ole kaebaja tööandjaks olev ettevõte, mistõttu ei ole kaebajatel võimalik ettevõtte huve ega õiguseid kaitsta; 3) VMS § 123 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Määrus nr 42 (9. aprilli kuni 6. juuni 2022. a redaktsioon) § 1 sätestas, et määrusega kehtestatakse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse sanktsioonina piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele tähtajalise elamisloa andmiseks töötamise või ettevõtluse eesmärgil. Sama määruse § 2 lg 1 p 5 sätestas, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad VMS § 118 punktis 5 nimetatud tähtajalist elamisluba ettevõtluseks; 4) kaebajad on VF-i kodanikud. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba ettevõtluseks. Seega kohaldus esimese kaebaja suhtes piirang tähtajalise elamisloa andmiseks ettevõtluse eesmärgil. Määrus nr 42 ei sisalda kaalutlusõigust, mida PPA saanuks rakendada. Eeltoodust tulenevalt on PPA kooskõlas kehtivate õigusaktidega keeldunud esimesele kaebajale elamisloa andmisest, kuivõrd seda keelab sanktsiooni kehtestav õigusakt; 5) VMS § 150 lg 1 kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eestis elava ja elamisluba omava välismaalasest lähedase sugulase juurde. Kuivõrd esimesele kaebajale on keeldutud elamisloa andmisest, oli täitmata ka tema lastele elamisloa andmise tingimus – elama asumine Eestis elamisluba omava välismaalasest sugulase juurde; 6) vastustaja pole rikkunud uurimis- ja põhjendamiskohustust. Vastustajal puudus õigus ja ka kohustus kaaluda kaebaja ja tema pere õiguseid, sh ka seda, et kaebaja lapsed õpivad Eestis. Välismaalasel, sh kõigil kaebajatel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks, kui neil puudub vastav viisa või elamisluba. Kaebajad on selgitanud, et neil on Eestis viibimiseks viisa. Viisa on oma olemuselt lühiajaline luba riigis viibimiseks, mis ei anna õigustatud ootust, et seda luba pikendatakse või isikule antakse muu Eestis viibimise alus. Seega pidid kaebajad oma elukorraldust valides arvestama, et viisa kehtivuse lõppemisel tuleb neil ühe võimalusena Eestist lahkuda. Kuivõrd esimene kaebaja taotles viisat seoses ettevõtlusega tegelemisega, oleks ka viisa andmisel kaebajate viibimisalus seotud ettevõtlusega tegelemise aja ja põhjendatusega (s.o kooskõlaga avaliku huviga). Välismaalasel on sisuliselt üksnes menetluslik põhiõigus, et tema avaldus vaadatakse läbi kooskõlas õigusaktidega. Välismaalasel võiks olla subjektiivne õigus Eestis viibimiseks, kui tagasipöördumine seaks ohtu tema elu, tervise ja inimväärikuse või vaidluse all oleksid olulised perekondlikud sidemed. Neid viibimisaluseid tuleks aga kaaluda mõne muu menetluse raames (vastavalt rahvusvahelise kaitse taotlus või kõigil kaebajail elamisloa taotlemine lähedase sugulase juurde elama asumiseks); 3(7)
3-22-1545 7) haldusakt ei ole tühine. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 63 lg 2 sätestab tühisuse alused, millest ükski ei ole käesolevas asjas asjakohane. Haldusakti tühisus peab olema ka ilmselge, s.o arusaadav või olulisi küsimusi tekitav juba esmasel tutvumisel keskmisele mõistlikule inimesele. Kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud võivad olla ka sisult õigusvastased haldusaktid; 8) rahvusvahelise sanktsioonide kohaldamise eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Sanktsiooni võib kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks (RSanS § 4). Rahvusvaheline sanktsioon on välispoliitiline meede. Välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu poolt kontrollitavad. Sarnaselt ei ole isikul võimalik vaidlustada, kui riik ei loo välisriigiga diplomaatilisi suhteid, ei toeta Schengeni ala laienemist (või vastupidi, toetab), ei saavuta viisavaba reisimist, ei edenda kindla välisriigiga otsereise vms. Rahvusvahelise sanktsiooni korral saaks selle olemust arvestades kohtulikult sekkutav olla ainult sanktsioon, mis on ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega. Selle olukorraga ei ole käesoleval juhul tegemist. Sanktsioonimääruse seletuskirjast nähtub sanktsiooni eesmärk survestada VF-i lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Siinkohal tuleb arvestada, et mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest, nagu välisreisid turismi eesmärgil, välismaal töötamine või äritegevusest kasu teenimine, ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik oma kodakondsuse järgse riigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Välisriigis elamine ja töötamine on välisriigi pakutav hüve, mille lubamine on ka tavaolukorras selle riigi otsus. Kehtestatud sanktsioon on sanktsiooni subjektide maailmavaate osas neutraalne. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet. Selline väljaselgitamine oleks ühelt poolt oluline sekkumine igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (põhiseadus (PS) § 40 lg 1). Teiselt poolt ei ole objektiivselt kontrollitav, kas isiku väljendatu vastab tema tegelikule maailmavaatele. VF võib proovida oma kodanikke kasutada mõjutustegevuseks või sanktsioonide vältimiseks. Selle ohu väljaselgitamine on ennetavalt võimatu. Kui VF-i kodanik oma riigi poliitikaga ei nõustu, on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Kui võimaldada kõigil mittenõustujatel asuda vabalt muudesse riikidesse elama ja töötama, kaoks ka VF-l vajadus oma tegevuse muutmiseks. Venemaa kodanikele Eestis ettevõtlusega tegelemiseks elamisloa andmise absoluutne keeld on kooskõlas nii sanktsioonide eesmärgi, võimaliku julgeolekuohu kui ka asjaoluga, et VF-i kodanikul puudub subjektiivne õigus Eestis ettevõtlusega tegeleda ja siin elada. Seetõttu ei ole sanktsioonimäärus vastuolus põhiseadusega ning vaidlustatud haldusakt on kooskõlas kehtiva, põhiseaduspärase õigusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:
4(7)
3-22-1545 1) määrus nr 42 on PS-ga vastuolus, kuna see ei jäta PPA-le kaalumisruumi ega arvesta kaebajate ja Eesti ühiskonna huvidega. PPA peab tuvastama taotleja isiku, tema elukäigu, seotud ärid ja nende alusel esitama põhjendused, miks tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse; 2) kohus ja PPA pole analüüsinud seda, et kaebajaga seotud äri on Eesti ühiskonnale (s.o patsientidele, terviseasutustele ja maksusüsteemile) kasulik. Kavas oli luua uusi töökohti. Analüüsitud pole seda, kas ja millist ohtu kaebajad Eestile põhjustavad. Kaebaja lapsed kaotavad võimaluse õppida Eestis. Kaebaja ei saa Eestist töötamist jätkata. Eeldada võib, et kui kaebajad peavad kodakondsusjärgsesse riiki naasma, siis muutub nende majanduslik olukord halvemaks; 3) halduskohus ei analüüsinud kaebaja taotlust tunnistada määrus nr 42 PS-ga vastuolus olevaks; 4) PPA otsus on põhjendamata ja vastuolus HMS §-ga 56.
9.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan taotlevad vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kuna kehtiv õigus ei näinud ette kaalutlusõigust, ei pidanud vastustaja analüüsima neid asjaolusid, mida kaebaja väitis; 2) kaebaja ei saa kaitsta avalikke ja eraettevõtja huve; 3) uurimis- ja põhjendamiskohustust pole rikutud; 4) VF-i kodanike Eestisse saabumist ja siin viibimist on piiratud, selleks et kaitsta Eesti riigi julgeolekut ning välispoliitilisi huve. Sanktsioon kehtestati VF-i kodanikele, mitte vene rahvusest isikutele. Kehtiv õigus ei näe erandite tegemist ette; 5) kaebajad ei saa avalike huvide kaitseks nõuda normikontrolli läbiviimist. Määrus nr 42 on põhiseaduspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.VF-i kodanik X, kes viibis Eestis tähtajalise viisa alusel, taotles tähtajalist elamisluba VMS § 191 alusel (s.o tähtajalise elamisloa andmine ettevõtluseks). PPA keeldus tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 ning määruse nr 42 § 1 ja § 2 lg 11 p 5 alusel. Eelduslikult on vastustaja viidanud ekslikult p-le 5, sest ettevõtluse alus on sätestatud p-s 6, kuid see ei mõjuta haldusakti kehtivust, sest haldusakti põhjendused viitavad ettevõtluse alusele.
11.VMS § 123 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette mh Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Määruse nr 42 §-ga 1 on RSanS § 3 lg 1 ja § 4 alusel piiratud VF-i kodanikel tähtajalise elamisloa andmine ettevõtluse eesmärgil. Määruse nr 42 § 2 lg 11 p-d 5 ja 6 näevad ette, et määrust kohaldatakse kõigile VF-i kodanikele, kes taotlevad tähtajalist elamisluba töötamiseks või ettevõtluseks.
12.VMS § 123 p 6 ja määruse nr 42 kohaselt tuleb seega tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui tähtajalist elamisluba taotleb VF-i kodanik ettevõtluseks. Praegusel juhul on normi eeldused täidetud, sest X on VF-i kodanik ja ta taotles tähtajalist elamisluba ettevõtluseks (VMS § 118 p 5 ja § 191). Norm ei näe PPA-le tähtajalise elamisloa väljastamisel ette kaalumisõigust.
13.PPA on seega õiguspäraselt keeldunud VMS § 123 p 6 ja määruse nr 42 alusel Xle tähtajalise elamisloa väljastamisest. Kuna asjakohane norm PPA-le kaalumisõigust ette ei näinud, siis ei lasunud PPA-l kohustust arvestada volituse piire, kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, kaebaja nimetatud olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve (VMS § 12 5(7)
3-22-1545 lg 1 ja HMS § 4 lg 2). Nimetatud põhjendusi ei tulnud seetõttu kajastada ka vaidlustatud otsuses
(HMS § 56).
14.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et halduskohus on jätnud kaebaja taotluse tunnistada asjassepuutuvad sätted põhiseadusvastaseks käsitlemata. Küsimus sellest, kas seaduse ja määruse norm vastab põhiseadusele, on esmajoones õiguslik väide. Selles küsimuses on halduskohus otsuse põhjendavas osas oma seisukoha esitanud. Kohtul tuleb märge otsuse resolutsioonis teha üksnes juhul, kui kohus jätab asjas õigustloova üldakti kohaldama selle vastuolu tõttu põhiseadusega (HKMS § 162 lg 2; põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 9 lg 2).
15.Kaebaja hinnangul on PPA otsuse aluseks olnud normid põhiseadusega vastuolus, kuna need ei võimaldanud PPA-l kaaluda kaebajale tähtajalise elamisloa andmist VMS § 191 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi praegune asi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.
15.1.Isikul puudub põhiõigus sellele, et täitevvõimu tegevus toimuks kaalutlusõiguse alusel. Seadusandjal on õigus luua norme, mis ei näe ette kaalutlusõigust. Sellisel juhul kontrollib kohus, kas piirav norm on põhiseaduspärane. Kui norm peaks oma piirava iseloomu tõttu osutuma põhiseadusvastaseks, siis võib teatud olukordades kaalutlusõiguse ettenägemine tagada normi põhiseaduspärasuse.
15.2.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba VMS § 191 alusel ettevõtluseks. Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada selliste äriühingute ja välismaa äriühingute filiaalide asutamist Eestisse ja füüsilisest isikust ettevõtjate elama asumist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule (VMS § 191). Kaebuse p-dest 2.10–2.11 järeldub, et kaebaja tahteks oli tegeleda ettevõtlusega (s.o äriühingu asutamine 22. veebruaril 2022, soov toota meditsiinivahendeid, rajada tehas, plaan luua uusi töökohti, pidada läbirääkimisi partneritega jne). Kuna varem oli kaebajale väljastatud viisa Eestis ettevõtlusega tegelemiseks ja kaebaja soovis riigis edasist viibimist seadustada elamisloa alusel, jätkamaks alustatud ettevõtlusega, võivad asjassepuutuvad sätted riivata eeskätt kaebaja õigust jätkata Eestis ettevõtlusega tegelemist, s.o PS §-i 31. VMS § 123 p 6 ja määrus nr 42 osas, mille kohaselt keeldutakse VF-i kodanikule ettevõtlusega tegelemiseks tähtajalise elamisloa andmisest, piirab kaebaja õigust tegeleda Eestis ettevõtlusega, sest ta ei saa selleks kõiki vajalikke toiminguid Eestis sooritada. Põhiseaduse § 31 lubab seaduse alusel piirata välisriigi kodanikul Eestis ettevõtlusega tegeleda. Praegusel juhul ongi seadusandja VMS § 123 p 6 alusel piiranud kaebaja õigust tegeleda Eestis ettevõtlusega. Eeskätt saab sellise piirangu eesmärgiks olla nt riigi julgeoleku huvid (s.o piirangu legitiimne eesmärk). Kaasatud haldusorgan toob põhjendatult esile, et antud piirangute eesmärk on mh mõjutada VF-i ja selle elanikkonda lõpetama mh Eesti julgeolekut ohustav provotseerimata ja põhjendamata sõda Ukraina vastu ning mõjutada VF-i ja selle elanikkonda järgima rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja. Reeglitel põhineva rahvusvahelise korra järgimine on üks osa Eesti riigi huvist ja julgeolekut puudutav küsimus. Ühtlasi on piirangu mõtteks ennetavalt maandada neid ohte, mis kaasneksid VF-i kodanike rändega Eestisse. Riigi kohustus on ennetavalt välistada võimalik VF-i mõjutustegevus Eestis VF-i kodanike kaudu. VF-i konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt on isamaa kaitse iga VF-i kodaniku kohus ja kohustus. Kuna VF territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad VF-i kodanikud võivad sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema VF-i eesmärke. Kaasatud haldusorgan toob põhjendatult esile, et tähtajaliste elamislubade arv on alates 24. veebruarist 2022 kahekordistunud (140-lt 298-ni). Eesti riigi julgeoleku huvides pole tänases julgeolekut puudutavas olukorras tekitada tagajärge, kus suur hulk VF-i kodanikke 6(7)
3-22-1545 asuks Eestisse tähtajaliste elamisubade alusel elama – seejuures teadmata seda, millised on nende isikute tegelikud kavatsused, väärtused ja arusaamad vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide järgimisest. Riigil puudub tegelik ja tõhus võimalus selgitada välja iga VF-i kodaniku meelsust eespool nimetatud küsimustes, kuna isikud ei pruugi seda avaldada. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaidlusalust piirangut pidada riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Viimati märgitut ka põhjusel, et teises riigis ettevõtlusega tegelemise huvi ei ole põhiseaduse mõttes väga kaalukas õigushüve.
15.3.Kaebajate õigus võrdsele kohtlemisele ei anna alust pidada vaidlusalust piirangut põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuigi VF-i kodanikke võib tähtajalise elamisloa taotlemisel võrrelda nende riikide kodanikega, kellel on selline õigus olemas, esineb erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjendus. Tegemist on agressorriigi kodanikega.
16.Halduskohus on õigesti järeldanud, et kuna Xle keelduti õiguspäraselt tähtajalise elamisloa andmisest, on seda tehtud õiguspäraselt ka Yle ja Qle. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
17.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
18.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.