Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. jaanuar 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-18548
Tsiviilasi
R AS-i hagi NB ja VB vastu täitemenetluses abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. mai 2016. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NB ja VB apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja R AS (registrikood XXXXXXXX, lepinguline esindaja Sulev Mander Kostja I NB (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II VB (isikukood XXXXXXXXXXX) kostjate lepinguline esindaja Artjom Morozov Kirjalik
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 10. mai 2016. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta solidaarselt NB ja VB kanda.
3.Rahuldada R AS-i apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus.
Määrata kindlaks NB ja VB poolt R AS-ile hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista solidaarselt NB-lt ja VB-lt R AS-i kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (õigusabikulu) 490 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb NB-l ja VB-l tasuda R AS-ile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.R AS (hageja) esitas 9. detsembril 2015. a Harju Maakohtule NB (kostja I) ja VB (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Tallinna notar Mari-Liis Parmase asendaja notari ülesannetes Eve Biene’i poolt 18. veebruaril 2013. a tõestatud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud. Samuti palub hageja kohustada kostjat II andma nõusoleku Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosadesse nr XXXXXXXX ja nr XXXXXXXX ühisomanikuna kostja I sisse kandmiseks ja asendada kostja II vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) kohtulahendiga. Samuti palub hageja kohustada kostjat II andma nõusolek Maanteeameti liiklusregistrisse sõiduki Toyota Land Cruiser 120 (registreerimismärk XXXXXX) ühisomanikuna kostja I sisse kandmiseks ja asendada kostja II vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) kohtulahendiga.
2.Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 26. oktoobri 2015. a otsusega (tagaseljaotsusega) tsiviilasjas nr 2-15-13708 mõistetud 13. märtsi 2015. a suulise müügilepingu ja 13. märtsi 2015. a käenduslepingu alusel D OÜ-lt ja kostjalt I solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 30 000 eurot ning D OÜ-lt hageja kasuks täiendavalt põhivõlg 2200,80 eurot. Menetluskuludena mõisteti D OÜ-lt ja kostjalt I solidaarselt hageja kasuks välja 1380 eurot. Kohus tunnistas tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamatult täidetavaks. Hageja esitas kohtuotsuse täitmiseks Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele, kes algatas hageja poolt esitatud täitedokumendi alusel D OÜ ning kostja I suhtes täitemenetluse nr 022/2015/6384.
3.Kohtutäitur on täitemenetluses välja selgitanud et kostjal I puuduvad sissetulekud. Kostja I ainsaks registrisse kantud varaks on D OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot. Samuti on kohtutäitur välja selgitanud, et kostjad on abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe punktis 2 kokku leppinud, et nad lõpetavad nende vahel kehtiva varaühisuse ja kehtestavad lepingu sõlmimise hetkest uue varasuhtena varalahususe varasuhte. Samuti lepiti kokku, et nad jagavad ühisvara selliselt, et kinnistu mõtteline osa, asukohaga XXX, korteriomand, asukohaga YYY Tallinn ja sõiduk Toyota Land Cruiser 120 jäävad kostja II lahusvaraks ning D OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot ja OSAÜHINGU R osa nimiväärtusega 2556 jäävad kostja I lahusvaraks. Ühtlasi kinnitasid kostjad, et lepingus nimetatud ühisvara jagamisega seoses teineteisele mingeid rahalisi kompensatsioone ei maksta.
4.Hageja leiab, et kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega on olulisel määral kahjustatud kostja I võlausaldajate huve ning seetõttu tuleb nimetatud tehing täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusel jäi kostja I lahusvaraks D OÜ osa mis on hageja hinnangul väärtusetu ja selle arvelt ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. D OÜ-l on maksuvõlg 31 412,85 eurot, millele 9. detsembri 2015. a seisuga lisandub arvestuslik intress 3902,05 eurot. Hagejale teadaolevalt D OÜ-l majandustegevus
puudub, osaühingu juhatuse liikmeks ei ole enam kostja I. Ühisvara jagamise kokkuleppe alusel kostja I lahusvaraks jäänud OSAÜHING R osa on kostja I võõrandanud 2013. a aprillis. Eelviidatust järeldub, et abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega muutis kostja I ennast sisuliselt varatuks, loobudes olulises määras oma osast ühisomandis ning seetõttu on alust eeldada, et sissenõude pööramine kostja I varale ei vii hageja nõude rahuldamiseni.
5.Kostjad on abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppes hinnanud jagatava ühisvara väärtuseks 90 240 eurot, sh kinnistu mõttelise osa väärtuseks 30 000 eurot, korteriomandi väärtuseks 35 000 eurot, sõiduki väärtuseks 20 000 eurot ning osaühingu osade väärtuseks vastavalt 2684 eurot ning 2556 eurot. Ühisvara jagamise kokkulepe tulemusel jäi kostja I lahusvaraks vara väärtuses kokku 85 000 eurot ning kostja I lahusvara väärtuseks 5240 eurot, s.o vastavalt siis 94,19% ja 5,81% jagatud ühisvara väärtusest.
6.Hageja hinnangul on vaidlustatud tehingu sõlmimisel mõlema kostja poolt tegemist teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamisega, sest olukorras, kus üks tehingupool saab vastusooritust tegemata sisuliselt kogu vara endale, pidid tehingupooled teadma või aru saama ning mõistma tavapärasest oluliselt erinevate tingimustega tehingu sisu ja mõju, sh asjaolu et tehing kahjustab kostja I võlausaldajate huve. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas tehingu pooled teadsid asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Lepingu eesmärk oli kantud vajadusest vältida kostja I võimalike võlausaldajate (sh tulevaste võlausaldajate) nõuete rahuldamist kostjale I kuuluva osa arvelt ühisomandis ning seeläbi oli mõlema kostja poolt tehingu sõlmimisel tegemist teadlikult kostja I sissenõudjate huvide kahjustamisega. Kostjate vastus
7.Kostjad palusid jätta hagiavalduse rahuldamata. Hageja ei ole põhjendanud, mille alusel ta arvab, et abieluvaraleping sõlmiti üksnes eesmärgiga kantida kogu vara ja sellega kahjustada hageja huvisid, võttes arvesse, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal kostjate ja hageja vahel puudusid kontaktid või võlaõiguslikud suhted. Kostjad on seisukohal, et tuleb lähtuda konkreetse nõude olemasolust abieluvaralepingu sõlmimise ajal ja konkreetsest situatsioonist ning uurida tahet ja eesmärki kahjustada võlausaldaja huvisid. Juhul, kui sellised alused puuduvad, ei ole õiglane, et kostjal I kaob õigus käsutada oma vara üksnes võimalikke tulevikus tekkivate nõuete rahuldamiseks. Konkreetsed nõuded lepingu sõlmimisel või lähitulevikus tekkiva nõude olemasolu on tähtis antud asja raames. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal puudusid kostja I vastu mistahes nõuded, mistõttu ei saa lugeda oma vara valitsemist, müümist, kinkimist vms automaatselt võlausaldajate huvide kahjustamiseks.
8.Tehing, mis on tehtud abikaasaga ei saa olla automaatselt tehtud teadlikult huvisid kahjustataval viisil, sest tehingu ajal puudusid nii võlausaldajad kui ka nõuded. Hagejal puudub õigus otsustada ühisvara jagamise proportsionaalsuse üle, sest tegemist on perekonna siseasjaga.
9.Käenduslepingu sõlmimise tingimused ei kohustanud käendajat käenduslepingu kehtivuse ajal vara omama, vaid ta vastutab oma varaga. Lepingute sõlmimise ajal olid D OÜ finantsnäitajad konkurentsvõimelisel tasemel ning ettevõte oli maksevõimeline. Seega ei saa lugeda, et kostja I toimingud oma varaga on automaatselt võlausaldaja huvisid kahjustavad ajal, mil hageja ja kostja I vahel puudusid mistahes suhted. Käenduslepingu sõlmimine isikuga, kellel puudub vara, on võlausaldaja iseseisev otsus. Käenduslepingu sisuks ja eesmärgiks on solidaarvastutus põhivõlgnikuga, mitte
vara säilitamine võlausaldaja kasuks. Kostja I suudab tõendada oma maksevõimelisust abieluvaralepingu sõlmimise hetkel ja ka pärast lepingu sõlmimist.
10.D OÜ võlg hageja ees oli tingitud üksnes tema äripartneri M OÜ kohustuse rikkumisega, mida ei olnud võimalik ette näha. Seega ei saa lugeda abieluvaralepingu sõlmimist võlausaldaja huvide kahjustamiseks. Toimub võlamenetlus nimetatud ettevõtte osas, mille tulemusena soovitatakse kustutada võlgnevus hageja ees. Maakohtu otsus
11.10. mai 2016. a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks ning kohustas kostjat II andma nõusolek kostja I sissekandmiseks 10000/38100 kaasomandi osa ühisomanikuna Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX ja ühisomanikuna Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX, asendades nimetatud nõusolekud (tahteavaldused) kohtuotsusega.
12.Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et TMS § 190 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks TMS § 190 alusel on möödunud, kuid vaidlusalust lepingut on võimalik tagasi võita tehingu tagasivõitmist üldaluste järgi (TMS § 188 lg 1).
13.Tehingu tagasivõitmise eelduste kontrollimisel tuvastas maakohus, et täidetud on kõik TMS § 188 lg 1 sätestatud neli alust tehingu tagasivõitmiseks. Tehingu on teinud võlgnik ehk kostja I ning see on tehtud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Tehingust nähtuvalt ei saanud kostja I kostjalt II sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Olukorras, kus üks tehingupool saab vastusooritust tegemata sisuliselt kogu vara endale, pidid tehingupooled teadma või aru saama ning mõistma tavapärasest oluliselt erinevate tingimustega tehingu sisu ja mõju, sh asjaolu, et tehing kahjustab kostja I võlausaldajate, s.h tulevikus tekkivate võlausaldajate huve. Kostja I muutus pärast tehingut sisuliselt varatuks. Maakohtu hinnangul on TMS § 188 kohaldamise seisukohast ilmne, et kostja II vara vähendamine nimetatud lepingu sõlmimisega nii suures ulatuses on võlausaldajate huvidega vastuolus, sest see vähendab mistahes tingimustel müümisega võrreldes veelgi suuremal määral sissenõudja võimalusi võlgniku vara arvelt nõudeid maksma panna. Tehingu teiseks pooleks on kostja I lähikondlane (TMS § 188 lg 3, PankrS § 117 lg 1 p 1), kelle puhul eeldatakse, et tehingu kahjulikust mõjust teadmist või teadma pidamist. Kuna TMS § 188 lg 2 järgi tuleb eeldada kostja II teadmist või teadma pidamist hageja huvide kahjustamisest, siis lasub vastupidise tõendamise kohustus kostjatel. Kostjad ei toonud esile usutavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja II ei võinud teada, et lepinguga kahjustatakse võlausaldajate (sh tulevaste võlausaldajate) huve.
14.Antud juhul on täitedokumendiks viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-13708, mis muutus sissenõutavaks kohtuotsuse tegemise hetkest, s.o 26. oktoobrist 2015. a. Kohtu hinnangul on alust eeldada, et kostja I varale sissenõude pööramine ei vii hageja nõude rahuldamiseni.
15.Kohus märkis, et asjaolu, et vaidlustatud tehingu ajal puudus hagejal nõue kostja I vastu, ei oma antud juhul tähtsust. Riigikohus on 2. juuni 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 p-s 12 leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.
16.Kohtu hinnangul on kostjate selgitus, mille kohaselt seisnes abieluvaralepingu tegelik eesmärk perekonnasiseste probleemide lahendamises, paljasõnaline.
17.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohus asus seisukohale, et hageja esindamisele kulunud aeg oli põhjendatud ja vajalik kokku 13 tunni ja 50 minuti ulatuses ning ebavajalik ja põhjendamata 45 minuti ulatuses. Samuti asus kohus seisukohale, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu tehtud toimingute osas 100 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Kohus rahuldas hageja avalduse osaliselt, määrates kindlaks ja mõistes solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja menetluskuludena lepingulise esindaja kulud 1383,33 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivu 300 eurot. Apellatsioonkaebus
18.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostjate nõue tunnistada kostjate vahel sõlmitud abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe tagasivõitmise korras kehtivaks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
19.Kaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusnorme, jättes kostjate esitatud tõendid ja seisukohad hindamata. Kohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud väidetavalt kogumis ja vastastikuses seoses, kuid kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole see tuvastatav.
20.Kostjate hinnangul on asja õigeks lahendamiseks vajalik tuvastada ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal kostjate teadlikkus tulevaste sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Kostjad rõhutavad, et maakohtu viidatud Riigikohtu seisukoha järgi ei ole konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal alati tähtis, mis ei tähenda, et üldse ei ole tähtis, vaid on sõltuvuses konkreetsest juhtumist. Konkreetsed nõuded lepingu sõlmimisel või lähitulevikus tekkiva nõude olemasolu on praeguses asjas ülitähtis. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal puudusid kostja I vastu mistahes nõuded, ta oli maksevõimeline ning juhtis konkurentsivõimelist ettevõtet. Ka peale abieluvaralepingu sõlmimist omas kostja I keskmist määra ületavat sissetulekut, mis oli hageja jaoks piisava tagatisena käenduslepingu sõlmimiseks. Käendaja kui tagatise väärtus sõltub eelkõige käendaja maksevõimest.
21.Kostjad on seisukohal, et kostja I maksevõimetus oli tingitud ettenägematust olukorrast, kuna D OÜ äripartner M OÜ ei täitnud oma lepingulisi kohustusi.
22.Kostjad ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt puudub mõistlik selgitus ühe abikaasa sisuliselt varatuks muutumine perekondliku küsimuse lahendamisel. Kohus ei palunud kostjatel täiendavalt selgitada abieluvaralepingu eesmärki. Kostjad esitasid abielulahutuse tõendi, millega maakohus ei ole arvestanud.
23.Kostjate hinnangul ei ole kohtuotsus põhjendatud ega jälgitav. Kohus on otsuse põhjendamisel tuginenud peamiselt hageja seisukohale ning ei ole peamiste kostjate sisuliste argumentide, sh kostjate 27. aprillil 2016. a esitatud täiendavate tõendite osas pidanud vajalikuks selgitada, miks kohus ei nõustu kostjate väidetega või miks ei ole täiendavalt esitatud tõenditega arvestanud.
24.Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus sarnaselt hagejale keskendunud peamiselt tahtluse õiguslikule analüüsile, mitte peamisele küsimusele ehk kas tehingud tehti teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamiseks või oma tavapärase tahte alusel. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
27.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
28.Hageja on tuginenud nii TMS § 188 kui ka § 190 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hagi rahuldamine tehingu tagasivõitmiseks on võimalik TMS §-s 188 sätestatud üldaluste järgi ja on õigesti tuvastanud viidatud normi kohaldamiseks vajalikud TMS § 187 lg-s 2 nimetatud eeldused ning vara tagasivõitmise üldised § 188 lg-s 1 toodud alused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohtadega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
29.Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt, et olukorras, kus kostjate ühisvara jagamise tulemusena jäi kostjale I üksnes ligikaudu 6% ühisvarast ilma, et kostja II oleks teinud vastusooritust, on ilmne, et tehingupoolte saadu oli majanduslikus mõttes tasakaalust väljas. Tehingu selline tulemus viitab eesmärgile anda vara tasuta üle kostjale II ning välistada seeläbi võimalus pöörata sissenõue jagatud varale kostja I võimalike kohustuste täitmiseks. Sellises olukorras on TMS §-le 188 kehtestamisel olnud seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudja, mitte vara enda omandisse saanud abikaasa huvisid (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13).
30.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et antud juhul on konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal otsustava tähtsusega. Maakohus on õigesti märkinud, et sissenõudja huvide kahjustamist tuleb täitemenetluses mõista kui objektiivselt majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Tehingu tagasivõitmine TMS § 188 lg 1 järgi on võimalik tehingute suhtes, mis on tehtud kolm aastat enne sissenõudja hagi esitamist. See tähendab, et tagasivõitmine on võimalik ka siis, kui tagasivõitetav tehing on tehtud enne sissenõudjaga tehingu tegemist, mille alusel hilisem sissenõutav kohustus tekib. Oluline on üksnes see, et isikut varatuks muutnud tehingu teine pool teaks või peaks teadma, et tehinguga luuakse olukord, mis võib kahjustada võlausaldajate, s.h ka tulevaste võlausaldajate huve. Kui tegemist on lähikondsega, siis TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse, et tehingu teine pool sellest teadis või pidi teadma. Selle eelduse ümberlükkamise kohustus lasub kostjatel.
31.Alusetu on kostjate etteheide, et maakohus ei nõudnud kostjatelt perekonnasiseste probleemide põhjendamist. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuna hageja on läbivalt tuginenud sellele, et abieluvaralepinguga kahjustati võlausaldaja huve, pidi kostjatele olema selge, et neil tuleb vastupidist tõendada.
32.Kaebuse etteheide, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, jättes otsuse põhjendustes eraldi käsitlemata 27. aprillil 2016. a esitatud tõendi (II kd, tl 2), ei ole samuti põhjendatud. Esiteks, esitasid kostjad 26. veebruaril 2016. a väljaantud abielulahutuse tõendi maakohtu poolt tõendite esitamiseks antud tähtaega rikkudes (I kd, tl 181), mistõttu oli maakohtul õigus jätta sellega arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Teiseks, on kostjad põhjendanud selle esitamist üksnes väitega, et see dokument tõendab perekonnasiseste probleemide olemasolu. Maakohus ei ole kahelnud viidatud probleemide olemasolus, vaid on kostjatele ette heitnud seda, et nad ei ole täpsustanud, milles seisnesid probleemid, mis tingisid sisuliselt ühe abikaasa varatuks muutumise perekondliku küsimuse lahendamisel.
33.Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
34.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti solidaarselt kostjate kanda.
35.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud ja talle kostjate poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
36.Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 490 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt seisnes õigusabi apellatsioonkaebuse analüüsimises (1 tund 15 min) ja kaebusele vastuse koostamises (3 tundi 40 min). Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta on käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
37.Ringkonnakohus, tutvunud hageja esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et arvestades käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu, tuleb hageja esindaja toimingud hinnata põhjendatuteks ja vajalikeks. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks hageja esindaja toimingutele apellatsioonimenetluses kulunud aega kokku 4 tundi 55 min.
38.Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arvete spetsifikatsioonide andmetest tulenevalt on hagejale osutatud õigusabi teenust tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabi tunnitasu mõistlik.
39.Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi 55 min ning kostjatelt kuulub solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude (õigusabi) hüvitamiseks 490 (4,9 x 100) eurot.
40.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
41.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.