XXXXAS-i hagi XXXX ja XXXX vastu täitemenetluses abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõudes
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXXXAS (registrikood XXXX, aadress XXXX) Hageja lepinguline esindaja Sulev XXXX (e-post [email protected]) Kostja I XXXX(isikukood XXXX, aadress XXXX) Kostja II XXXX(isikukood XXXX, aadress XXXX) Kostjate lepinguline esindaja Artjom Morozov (e-post [email protected])
Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnistada Tallinna notar Mari-Liis Parmase asendaja notari ülesannetes Eve Biene’i poolt 18.02.2013 tõestatud abieluvaraleping, ühisvara jagamise kokkulepe ja asjaõiguslepingud (notari ametitegevuse raamatu registri nr XXXX) tagasivõitmise korras kehtetuks.
3.Kohustada XXXX andma nõusolek XXXX sissekandmiseks XXXX kaasomandi osa ühisomanikuna Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXX. Asendada XXXX nimetatud nõusolek (tahteavaldus) käesoleva kohtuotsusega. 1 (12)
4.Kohustada XXXX andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXX ühisomanikuna XXXX sissekandmiseks. Asendada XXXX nimetatud nõusolek (tahteavaldus) käesoleva kohtuotsusega.
5.Kohustada XXXX andma nõusolek Maanteeameti liiklusregistrisse sõiduki Toyota Land
Cruiser
(registreerimismärk
XXXX)
ühisomanikuna
XXXX
sissekandmiseks. Asendada XXXX nimetatud nõusolek (tahteavaldus) käesoleva kohtuotsusega. Menetluskulude jaotus
6.Jätta menetluskulud solidaarselt XXXX ja XXXX kanda.
7.Välja mõista solidaarselt XXXX ja XXXX XXXXAS-i kasuks menetluskulud summas 1 683,33 eurot, s.o riigilõiv summas 300 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 1383,33 eurot.
8.Välja mõista solidaarselt XXXX ja XXXX XXXXAS-i kasuks viivis menetluskulude 1683,33 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XXXXAS (hageja) esitas 09.12.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXX(kostja I) ja XXXX(kostja II) vastu (tl-d 2-12). Hageja palub tunnistada kehtetuks Tallinna notar MariLiis Parmase asendaja notari ülesannetes Eve Biene’i poolt 18.02.2013 tõestatud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud (notari ametitegevuse raamatu registri nr XXXX). Samuti palub hageja kohustada kostjat II andma nõusoleku Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXX ning registriossa nr XXXX ühisomanikuna kostja I sisse kandmiseks ja asendada kostja II vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) kohtulahendiga. Samuti palub hageja kohustada kostjat II andma nõusolek Maanteeameti liiklusregistrisse sõiduki Toyota Land Cruiser 120 (registreerimismärk XXXX) 2 (12)
ühisomanikuna kostja I sisse kandmiseks ja asendada kostja II vastavasisuline nõusolek (tahteavaldus) kohtulahendiga.
2.Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 26.10.2015 otsusega (tagaseljaotsusega) tsiviilasjas nr 2-15-13708 mõistetud 13.03.2015 suulise müügilepingu ja 13.03.2015 käenduslepingu alusel XXXX OÜ-lt ja kostjalt I solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 30 000 eurot ning XXXX OÜ-lt hageja kasuks täiendavalt põhivõlg 2200,80 eurot. Menetluskuludena mõisteti XXXX OÜ-lt ja kostjalt I solidaarselt hageja kasuks välja 1380 eurot, millest riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 380 eurot. Kohus tunnistas tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamatult täidetavaks. Hageja esitas kohtuotsuse täitmiseks Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele, kes algatas hageja poolt esitatud täitedokumendi alusel XXXX OÜ ning kostja I suhtes täitemenetluse nr 022/2015/6384. Kohtutäitur on täitemenetluses välja selgitanud et kostjal I sissetulekud puuduvad. Kostja I ainsaks registrisse kantud varaks on XXXX OÜ osa, nimiväärtusega 2684 eurot. Samuti on kohtutäitur täitemenetluses välja selgitanud, et kostja I ning tema abikaasa kostja II on 18.02.2013 sõlminud abieluvaralepingu ning ühisvara jagamise kokkuleppe. Eelviidatud lepingudokumendi punktis 2 on kostja I ja kostja II kokku leppinud, et nad lõpetavad nende vahel kehtiva varaühisuse ja kehtestavad lepingu sõlmimise hetkest uue varasuhtena varalahususe varasuhte. Samuti lepiti kokku, et nad jagavad ühisvara ning tunnistavad, et kinnistu mõtteline osa asukohaga XXXX, jääb kostja II lahusvaraks, lepingu punktis 1.1.2. nimetatud korteriomand asukohaga XXXX jääb kostja II lahusvaraks, lepingu punktis
1.1.3.nimetatud sõiduk (Toyota Land Cruiser 120) jääb kostja II lahusvaraks, lepingu punktis 1.1.4. nimetatud osaühingu osa nimiväärtusega 2684 eurot (XXXX OÜ) jääb kostja I lahusvaraks, lepingu punktis 1.1.5. nimetatud osaühingu osa nimiväärtusega 2556 (OSAÜHING XXXX) jääb kostja I lahusvaraks. Lepingu punktis 2.2. on kostja I ja kostja II avaldanud, et nad ei oma pärast lepingu sõlmimist lepingu alusel jagatava ühisvara jagamise osa teineteise vastu mingeid nõudeid ega pretensioone ning nad on kokku leppinud, et lepingus nimetatud ühisvara jagamisega seoses teineteisele mingeid rahalisi kompensatsioone ei maksta. Hageja leiab, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega on olulisel määral kahjustatud kostja I võlausaldajate huve ning seetõttu tuleb nimetatud tehing täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusel jäi kostja I lahusvaraks XXXX OÜ osa. Hageja hinnangul on nimetatud osa väärtusetu, selle arvelt ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada. XXXX OÜ-l on maksuvõlg summas 31 412,85 eurot, millele seisuga 09.12.2015 lisandub arvestuslik intress 3902,05 eurot. Maksuvõlg on alates 10.11.2014. Lisaks on esitamata tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon 2015. aasta juuli kohta ning käibemaksudeklaratsioon 2015. aasta augusti kohta. Hagejale teadaolevalt XXXX OÜ-l majandustegevus puudub, osaühingu juhatuse liikmeks ei ole enam kostja I. Ühisvara jagamise kokkuleppe alusel kostja I lahusvaraks jäänud OSAÜHING XXXX osa on kostja I võõrandanud aprillis 2013. Eelviidatust järeldub, et 18.02.2013 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppega muutis kostja I ennast sisuliselt varatuks, loobudes olulises määras oma osast ühisomandis ning seetõttu on alust eeldada, et sissenõude pööramine kostja I varale ei vii hageja nõude rahuldamiseni. Pooled on 18.02.2013 lepingu punktis 1.2.3. jagatava ühisvara väärtuseks hinnanud 90 240 eurot, sh kinnistu mõttelise osa väärtuseks 30 000 eurot, korteriomandi väärtuseks 35 000 eurot, sõiduki väärtuseks 20 000 eurot ning osaühingu osade väärtuseks vastavalt 2684 eurot ning 2556 eurot. Ühisvara jagamise kokkulepe tulemusel jäi kostja I lahusvaraks vara väärtuses kokku 85 000 eurot ning kostja I lahusvara väärtuseks 5240 eurot, so vastavalt siis 94,19% ja 5,81% jagatud ühisvara väärtusest. 3 (12)
Hageja hinnangul on vaidlustatud tehingu sõlmimisel mõlema kostja poolt tegemist teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamisega, sest olukorras, kus üks tehingupool saab vastusooritust tegemata sisuliselt kogu vara endale, pidid tehingupooled teadma või aru saama ning mõistma tavapärasest oluliselt erinevate tingimustega tehingu sisu ja mõju, sh asjaolu et tehing kahjustab kostja I võlausaldajate huve. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas tehingu pooled teadsid asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Lepingu eesmärk oli kantud vajadusest vältida kostja I võimalike võlausaldajate (sh tulevaste võlausaldajate) nõuete rahuldamist kostjale I kuuluva osa arvelt ühisomandis ning seeläbi oli mõlema kostja poolt tehingu sõlmimisel tegemist teadlikult kostja I sissenõudjate huvide kahjustamisega. Hageja on seisukohal, et TMS § 187-190 sätestatud eeldused abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks on täidetud. Kostjate vastus
3.11.01.2016 esitasid kostjad kohtule vastuse hagile (tl-d 67-70). Kostjad paluvad jätta hagiavalduse rahuldamata. Hageja ei ole põhjendanud, mille alusel ta arvab, et abieluvaraleping sõlmiti üksnes eesmärgiga kantida kogu vara ja sellega kahjustada hageja huvisid, võttes arvesse, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal kostjate ja hageja vahel puudusid kontaktid või võlaõiguslikud suhted. Kostja on seisukohal, et tuleb lähtuda konkreetse nõude olemasolust abieluvaralepingu sõlmimise ajal ja konkreetsest situatsioonist ning uurida tahet ja eesmärki kahjustada võlausaldaja huvisid. Juhul, kui sellised alused puuduvad ei ole õiglane, kus kostjal I kaob õigus käsutada oma vara üksnes võimalikke tulevikus tekkivate nõuete rahuldamiseks. Konkreetsed nõuded lepingu sõlmimisel või lähitulevikus tekkiva nõude olemasolu on tähtis antud asja raames. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal puudusid kostja vastu mistahes nõuded, mistõttu ei saa lugeda oma vara valitsemist, müümist, kinkimist vms automaatselt võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Tehing, mis on tehtud abikaasaga ei saa olla automaatselt tehtud teadlikult huvisid kahjustataval viisil, sest tehingu ajal puudusid nii võlausaldajad kui ka nõuded. Hagejal puudub õigus otsustada ühisvara jagamise proportsionaalsuse üle, sest tegemist on perekonna siseasjaga. Käenduslepingu sõlmimise tingimused ei kohustanud käendajat käenduslepingu kehtivuse ajal vara omama, vaid ta vastutab oma varaga. Lepingute sõlmimise ajal olid XXXX OÜ finantsnäitajad konkurentsvõimelisel tasemel ning ettevõte oli maksevõimeline. Seega ei saa lugeda, et kostja I toimingud oma varaga on automaatselt võlausaldaja huvisid kahjustav ajal, mil hageja ja kostja I vahel puudusid mistahes suhted. Käenduslepingu sõlmimine isikuga, kellel puudub vara on võlausaldaja iseseisev otsus. Käenduslepingu sisuks ja eesmärgiks on solidaarvastutus põhivõlgnikuga, mitte vara säilitamine võlausaldaja kasuks. Kostja I suudab tõendada oma maksevõimelisust abieluvaralepingu sõlmimise hetkel ja ka pärast lepingu sõlmimist. OÜ XXXX võlg hageja ees oli tingitud üksnes tema äripartneri XXXX OÜ kohustuse rikkumisega, mida ei olnud võimalik ette näha, seega ei saa lugeda abieluvaralepingu sõlmimist võlausaldaja huvide kahjustamiseks. Toimub võlamenetlus nimetatud ettevõtte osas, mille tulemusena soovitatakse kustutada võlgnevus hageja ees. Kohtu põhjendused
4 (12)
4.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostjate vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
5.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
6.Käesoleval juhul on hageja esitanud kostjate vastu hagi tuginedes täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dele 187-190. Hageja palub tunnistada kehtetuks 18.02.2013 kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud.
-
-
-
Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et: Harju Maakohtu 26.10.2015 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-15-13708 mõisteti 13.03.2015 suulise müügilepingu ja 13.03.2015 käenduslepingu alusel XXXX OÜ-lt ja XXXX solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 30 000 eurot ja XXXX OÜ-lt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõlg 2200,80 eurot. Menetluskuludena mõisteti XXXX OÜ-lt ja kostjalt I välja solidaarselt hageja kasuks 1380 eurot, millest riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 380 eurot (tlk 14-15); Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus on alustanud hageja poolt esitatud täitedokumendi alusel XXXX OÜ ning kostja I suhtes täitemenetluse nr 022/2015/6384 (tlk 19,20). Kostjate vahel on sõlmitud abieluvaraleping, ühisvara jagamise kokkulepe ja asjaõiguslepingud, mis on tõestatud Tallinna notar Mari-Liis Parmas asendaja notari ülesannetes Eve Biene notaribüroos 18.02.2013 (tl 23-29); abieluvaralepinguga ja ühisvara jagamise kokkuleppega jagati kostja I ja kostja II vahel nende ühisvara järgmiselt: 1) kinnistu mõtteline osa asukohaga XXXX (registriosa nr XXXX), jääb kostja II lahusvaraks; 2) korteriomand asukohaga XXXX(registriosa nr XXXX) jääb kostja II lahusvaraks; 3) sõiduk Toyota Land Cruiser 120 jääb kostja II lahusvaraks; 4) XXXX OÜ osa nimiväärtusega 2684 eurot jääb kostja I lahusvaraks; 5) OSAÜHINGU XXXX osa nimiväärtusega 2556 jääb kostja I lahusvaraks. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise alus on sätestatud TMS §-s 190 ja selle p 3 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe 18.02.2013 (I kd, tl 23). Täitemenetlus kostja I suhtes alustati novembris 2015. Seega on möödunud 5 (12)
TMS § 190 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks TMS § 190 alusel. Samas on Riigikohus leidnud, et kui täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa tehingut tagasi võita, saab tehingut tagasi võita üldalustel (vt nt RKL 32-1-41-13 p 13, 3-2-1-18-14 p 39). Seega on kohus seisukohal, et kuna kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingut ja ühisvara jagamise kokkulepet ei ole võimalik tagasi võita TMS §-190 sätestatud alustel, ei välista see tehingu tagasivõitmist üldaluste järgi.
7.TMS § 188 lg 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 sätestab, et eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Seega on TMS § 188 lg 1 tulenevad tagasivõitmise üldised alused järgmised: 1) tehingu on teinud võlgnik; 2) tehing on tehtud kuni kolm aastat enne hagi esitamist; 3) tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks; 4) tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehinguga sissenõudjate huvide kahjustamisest. Käesolevas asjas on tehingu teinud võlgnik ehk kostja I – sõlmides oma abikaasaga abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe 18.02.2013. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitati kohtule 09.12.2015. Seega on tehing tehtud (abieluvaraleping sõlmitud) vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt on täidetud esimesed kaks eeldust. Järgnevalt analüüsib kohus tehingu tagasivõitmise kolmandat eeldust ehk võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist. Sissenõudja huvide kahjustamise all tuleb mõista majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada (vt ka A. Alekand, Täitemenetlusõigus, Tallinn: Juura 2011, lk 175, Riigikohtu otsused nr 3-2-1-113-09 ja 32-1-120-10). Kohus selgitab, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal vähemalt äratuntav (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-62-12, p 10; nr 3-21-149-13, p 45; nr 3-2-1-39-08, p 12 ja nr 3-2-1-62-12, p 10). Abieluvaralepingu punkti 1.2.3 kohaselt avaldasid abikaasad, et nende ühisvara väärtuseks on kokku 90 240 eurot, sealhulgas lepingu p 1.1.1 nimetatud kinnistu mõttelise osa väärtuseks 30 000 eurot, punktis 1.1.2 nimetatud korteriomandi väärtuseks 35 000 eurot, punktis 1.1.3 nimetatud sõiduauto väärtuseks 20 000 eurot, punktis 1.1.4 nimetatud osa väärtuseks 2684 eurot, punktis 1.1.5 nimetatud osa väärtuseks 2556 eurot. 6 (12)
Nimetatud lepingu punkti 2.1.2 kohaselt on abikaasad leppinud kokku, et jagatakse nende käesolevas lepingus nimetatud ühisvara ning tunnistatakse lepingus nimetatud ühisvara hulka kuuluvad esemed lahusvaraks alljärgnevalt: 1) Lepingu p 1.1.1 nimetatud kinnistu mõtteline osa (registriosa nr XXXX) jääb XXXX lahusvaraks; 2) Lepingu p 1.1.2 nimetatud korteriomand (registriosa nr XXXX) jääb XXXX lahusvaraks; 3) Lepingu p 1.1.3 nimetatud sõiduauto jääb XXXX lahusvaraks; 4) Lepingu p 1.1.4 nimetatud osaühingu osa jääb XXXX lahusvaraks; 5) Lepingu p 1.1.5 nimetaud osaühingu osa jääb XXXX lahusvaraks. Seega jäi kostja II vara lõppväärtuse summaks 85 000 eurot ja kostja I vara lõppväärtuse summaks 5240 eurot. Seega jäi koguvarast ligikaudu 94% kostjale II ja ligikaudu 6% kostjale I. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Käesoleval juhul ei saanud kostja I kostjalt II sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Olukorras, kus üks tehingupool saab vastusooritust tegemata sisuliselt kogu vara endale, pidid tehingupooled teadma või aru saama ning mõistma tavapärasest oluliselt erinevate tingimustega tehingu sisu ja mõju, sh asjaolu, et tehing kahjustab kostja I võlausaldajate, s.h tulevikus tekkivate võlausaldajate huve. Kostja I muutus pärast tehingut sisuliselt varatuks. Kohtu hinnangul on TMS § 188 kohaldamise seisukohast ilmne, et kostja II vara vähendamine nimetatud lepingu sõlmimisega nii suures ulatuses on võlausaldajate huvidega vastuolus, sest see vähendab mistahes tingimustel müümisega võrreldes veelgi suuremal määral sissenõudja võimalusi võlgniku vara arvelt nõudeid maksma panna. Kostjate vahel sõlmitud lepinguga on hageja huvisid kahjustatud, sest tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja seetõttu ei ole hageja kasuks tehtud kohtulahendit senini õnnestunud täita. Käesolevas asjas on tehingu teiseks pooleks kostja I abikaasa, kes on kostja lähikondlane (TMS § 188 lg 3, PankrS § 117 lg 1 p 1). Lähikondlase puhul eeldatakse, et tehingu kahjulikust mõjust teadmist või teadma pidamist. Kuna TMS § 188 lg 2 järgi tuleb eeldada kostja II teadmist või teadma pidamist hageja huvide kahjustamisest, siis lasub vastupidise tõendamise kohustus kostjatel. Kostjad ei ole toonud esile usutavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja II ei võinud teada, et lepinguga kahjustatakse võlausaldajate (sh tulevaste võlausaldajate) huve. Eeltoodust tulenevalt on täidetud kõik TMS § 188 lg 1 sätestatud neli alust tehingu tagasivõitmiseks.
8.Käesoleval juhul on täitedokumendiks viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-13708 (tl 14-15). Kuna tegemist on viivitamata täitmisele kuuluva kohtuotsusega, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks kohtuotsuse tegemise hetkest, s.o 26.10.2015. Kohtu hinnangul on alust eeldada, et kostja I varale sissenõude pööramine ei vii hageja nõude rahuldamiseni. Kostja I suhtes algatatud täitemenetluses on kohtutäitur kindlaks teinud, et kostja I töötamise registri ja MTA andmete kohaselt püsivat sissetulekut ei oma, kostjal I puudub registervara, mille arvelt hageja nõuet saaks rahuldada. Kostjale I kuulub XXXX OÜ osa, nimiväärtusega 2684 eurot. XXXX OÜ-l on maksuvõlg summas 31 412,85 7 (12)
eurot, millele 09.12.2015 seisuga lisandub arvestuslik intress 3902,05 eurot. Maksuvõlg on alates 10.11.2014 (I kd, tl 19, 20, 31). OSAÜHING XXXX osa on kostja I võõrandanud vahetult pärast abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist (I kd, tl 34). Kostjad on oma 11.01.2015 esitatud vastuse p 1.5 ja p 1.6 kostja I varatuse omaks võtnud – kostjad on märkinud: „Kuna Hageja on sõlminud Kostjaga 1 käenduslepingu siis, kui Kostja 1 oli varatu, tuleb eeldada, et Hageja teadis või pidi teadma Kostja 1 varalisest seisundist. Käenduslepingu sõlmimine isikuga, kellel puudub vara on võlausaldaja iseseisev otsus“ (tl 68-69). Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hilisemalt oleks kostjale I tekkinud vara, mille arvelt oleks võimalik kostja I võlausaldajate nõudeid täita. Kostjad on esitanud kohtule OÜ XXXX kasumiaruande, rahavoogude aruande, bilansi, käibeandmiku ja pangakontode väljavõtted (I kd, tl-d 72-79, 83-87, 91-149). Kohus kontrollib käesolevas asjas kostja I tehtud tehingut ja seda, kas see tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Kostjate poolt kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saa asuda seisukohale, et kostjal I on vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate (sh hageja) nõudeid täita. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et osaühingu osa väärtus on erinev abieluvaralepingus toodud väärtusest (2684 eurot). Kostja ei ole sellele asjaolule ka tuginenud.
9.Kohus märgib, et asjaolu, et vaidlustatud tehingu ajal puudus hagejal nõue kostja I vastu, ei oma antud juhul tähtsust. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-39-08 punktis 12 leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Kostjad on märkinud, et abieluvaralepingu tegelik eesmärk seisnes perekonnasiseste probleemide lahendamises. Samas ei ole kostjad täpsustanud, milles perekonnasisesed probleemid seisnesid. Kuna tuleb eeldada võlausaldajate kahjustamist, siis oleks kostjatel tulnud tõendada vastupidist. Kostjad seda teinud ei ole, nende väited on jäänud paljasõnalisteks. Kohtu hinnangul puudub mõistlik selgitus ühe abikaasa sisuliselt varatuks muutumine perekondliku küsimuse lahendamisel. Samuti ei ole kostja I sissetulekuid tõendavad dokumendid asjakohased, s.o konto väljavõtted, OÜ XXXX käibeandmik, OÜ XXXX ettevõtluse aruanded, palga väljavõtted. Need tõendavad üksnes seda, et kostja sai pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist küll palgatulu, kuid ei tõenda, et kostjale I oleks pärast abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist ka vara tekkinud. Samuti ei ole kohtu hinnangul asjakohane kostjate väide, et kuna OÜ XXXX võlg hageja ees oli tingitud üksnes tema äripartneri XXXXOÜ kohustuse rikkumisega, mida ei olnud võimalik ette näha, siis ei saa kostjate hinnangul lugeda abieluvaralepingu sõlmimist võlausaldaja huvide kahjustamisega. Kohus kontrollib käesolevas asjas kostja I tehtud tehingut ja seda, kas see tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Kohus ei saa käesolevas asjas kontrollida, milliseid tehinguid on teinud OÜ XXXX.
10.Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TMS § 187 ja § 188 alusel tunnistab kohus Tallinna notar Mari-Liis Parmase asendaja notari ülesannetes Eve Biene’i poolt 18.02.2013 tõestatud abieluvaralepingu, ühisvara 8 (12)
jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingud (notari ametitegevuse raamatu registri nr XXXX) tagasivõitmise korras kehtetuks. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuivõrd tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjel muutub ebaõigeks kinnistusraamatu kanne, tuleb kinnistusraamatusse kanda kahe ülalmärgitud kinnisasja ühisomanikuna kostja I ning kostja II tahteavaldus kande tegemiseks kinnistusraamatusse asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega. Kinnistusregistrist nähtuvalt kuulub XXXX XXXX suurune kaasomandi osa registriossa nr XXXX kantud kinnitust. Kohus kohustab seega XXXX andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXX (XXXX kaasomandist) ning registriossa nr XXXX ühisomanikuna XXXX sissekandmiseks. Kohus määrab asendada XXXX nimetatud nõusolek (tahteavaldus) käesoleva kohtuotsusega. Kohus kohustab XXXX andma nõusolek Maanteeameti liiklusregistrisse sõiduki Toyota Land Cruiser 120 (registreerimismärk XXXX) ühisomanikuna XXXX sissekandmiseks. Kohus määrab asendada XXXX nimetatud nõusolek (tahteavaldus) käesoleva kohtuotsusega. Menetluskulud
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
12.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
-
Hageja on palunud kostjatelt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu summas 300 eurot, hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu 50 eurot ning lepingulise esindaja tasu 1460 eurot (käibemaksuta, tunnihind 100 eurot). Esindaja on osutanud järgnevaid teenuseid: 08.12.2015- 09.12.2015 hagi aluseks olevate dokumentide analüüs, hagi koostamine, lisade kompl, kohtule esitamine 5 tundi 50 min; 19.01.2016 kostjate vastuse analüüs, hageja seisukohtade koostamine ja kohtul esitamine 3 tundi 55 min; 05.02.2016 kostjate 04.02.2016 vastuse analüüs, kohtule selgituste koostamine seoses kompromiss- läbirääkimistega 1 tund 10 min; 22.02.2016-23.02.2016 kostjale e-kirja koostamine seoses kompromissettepanekuga, täpsustuspäringu koostamine 0 tundi 30 min; 03.03.2016 kostja 23.02.2016.a.e-kirja osas vastuse/selgituste koostamine 0 tundi 25 min; 19.04.2016 hageja lõplike seisukohtade koostamine 2 tundi 25 min; 20.04.2016 Menetluskulude nimekirja koostamine, lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja kohtule esitamine 0 tundi 20 min; Kostjad ei ole menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. 9 (12)
12.1.TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot ja hagi tagamise esitamisel riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu tasumine hagilt on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Hagi tagamise avalduse jättis kohus rahuldamata, mistõttu ei ole mõistlik ega põhjendatud hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu väljamõistmine kostjatelt.
12.2.Kohus loeb põhjendatud kuluks hagi aluseks olevate dokumentide analüüsi, hagi koostamise, lisade komplekteerimise, kohtule esitamise 5 tunni 50 minuti ulatuses ning 19.01.2016 kostjate vastuse analüüsi, hageja seisukohtade koostamise ja kohtule esitamise 3 tunni 55 minuti ulatuses. Hagiavalduse sisuline maht on kokku umbes 10 lehte (I kd, tl-d 2-12). Hagi tõendite maht on kokku umbes 27 lehte (I kd, tl-d 14-45). Hagejate 19.01.2016 vastuse sisuline maht on umbes 6 lehte. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik aeg, et koostada hagiavaldus, analüüsida dokumente ja tõendeid, analüüsida kostjate vastust ja sellele lisatud tõendeid, koostada hageja vastus ning teha toimingud menetlusdokumentide kohtule esitamiseks. Seejuures arvestab kohus hageja seisukohtade sisulist mahtu ja tõendite mahtu ning kostjate vastuse sisulist mahtu (kostjate vastuse sisuline maht kokku umbes 3 lehte ja tõendid 74 lehte, I kd, tl-d 67-88, 91-149).
12.3.Kohus on seisukohal, et hageja väljatoodud kulud – kostjate 04.02.2016 vastuse analüüs, kohtule selgituste koostamine seoses kompromissi läbirääkimistega 1 tund 10 min ja 22.02.2016-23.02.2016 kostjale e-kirja koostamine seoses kompromissi ettepanekuga, täpsustuspäringu koostamine, 30 minutit ning kostja 23.02.2016 e-kirja osas vastuse/selgituste koostamine 25 minutit – on põhjendatud ja vajalikud kulud. 20.01.2016 määras kohus pooltele tähtaja kompromissi sõlmiseks. 05.02.2016 teavitas hageja kohut kompromissi läbirääkimiste tulemustest (I kd, tl 172). Pooled pidasid kompromissi läbirääkimisi (I kd, tl-d 179, 178). 04.02.2016 esitas kostja kohtule vastuse (I kd, tl-d 166-168). Kostja vastuse sisuline maht on 3 lehte ja tõendite maht 1 leht. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik aeg, et pidada teise poolega kompromissi läbirääkimisi, analüüsida kostjate 04.02.2016 vastust ja suhelda kohtuga. Seejuures arvestab kohus kostjate vastuse sisulist mahtu, mida hageja analüüsima pidi (kostjate vastuse sisuline maht on 3 lehte ja tõendite maht 1 leht).
12.4.19.04.2016 hageja lõplike seisukohtade koostamise loeb kohus põhjendatuks 2 tunni ulatuses arvestades esitatud dokumendi sisu ja mahuga. 08.04.2016 määras kohus pooltele tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks (I kd, tl 181). 20.04.2016 esitas hageja kohtule lõplikud seisukohad (I kd, tl-d 184-188). Suures osas jäi hageja oma varasemate seisukohtade juurde ja tõi välja oma menetluse käigus avaldatud põhilised seisukohad. Oma vastuses vastas hageja ka kostjate 04.02.2016 esitatud vastuväidetele. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 2 tunni jooksul on võimalik oma lõplikud seisukohad kohtule koostada ja esitada. 10 (12)
12.5.Hageja väljatoodu kulud – menetluskulude nimekirja koostamine, lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja kohtule esitamine, 20 minutit – on põhjendamata kulud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.11.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 märkinud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Seetõttu loeb kohus menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu põhjendamatuks kuluks. Lõplike seisukohtade kohtule esitamise ajakulu arvestas kohus eelnevas punktis väljatoodud 2 tunni hulka. 12.6.Kokkuvõtlikult märgib kohus järgmist. Kohus asus eelneva analüüsi käigus seisukohale, et esindamisele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik kokku 13 tunni ja 50 minuti ulatuses ning ebavajalik ja põhjendamata 45 minuti ulatuses.
12.7.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.02.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 punktis 12 asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel saab lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Kostja lepinguline esindaja vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele). Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist hagimenetlusega – tehingu kehtetuks tunnistamine. Tegemist on keskmiselt keeruka asjaga ja keskmiselt mahuka asjaga, pooled on esitanud kohtule keskmise mahukusega menetlusdokumente ja tõendeid. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tunnitasu suurus 100 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks muuhulgas lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). 12.8.Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus asus seisukohale, et esindamisele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik kokku 13 tunni ja 50 minuti ulatuses ning ebavajalik ja põhjendamata 45 minuti ulatuses. Samuti asus kohus seisukohale, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu tehtud toimingute osas 100 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud kuluks kokku 1 383,33 eurot (ilma käibemaksuta).
11 (12)
Kohus rahuldab hageja avalduse osaliselt, määrab kindlaks ja mõistab solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja menetluskuludena lepingulise esindaja kulud 1 383,33 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivu 300 eurot. Lisaks palub hageja märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotluse alusel märgib kohus eeltoodu käesolevas lahendis ja mõistab solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja viivise menetluskulude 1683,33 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni.