Otsuse avalikult teatavaks 13. juuli 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-22-1199
Haldusasi
Wooluvabrik OÜ kaebus tühistada Keskkonnaameti peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus nr 13/22/163
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Wooluvabrik OÜ, esindaja advokaat Siiri Pajupuu Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja Moonika Järvela
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. augustil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaameti (KeA) peadirektori asetäitja kinnitas 22.04.2022 korraldusega nr 13/22/163 Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava aastateks 2022–2026.
2.Tallinna Halduskohtule saabus 30.05.2022 Wooluvabrik OÜ kaebus tühistada KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus nr 1- 3/22/163. 31.05.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja asus läbi viima eelmenetlust. 30.03.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja lõplikud menetlustähtajad.
3.1.Kaebaja toob välja, et KeA määrab kaitsekorralduskava kinnitamisega Jägala jõe hoiuala tegevuskava aastateks 2022–2026 ning kohustab asjaomaseid isikuid (st isikud, kellel on puutumus hoiuala territooriumiga) arvestama oma tegevuses KKK 2022–2026 meetmete ja piirangutega. Kaebaja selgitab, et Muinaslinna tee 5 kinnistu, mille suhtes on kaebajal hoonestusõigus, asub Jägala jõe hoiualal, kinnistul asuvad hüdroelektrijaama ehitised ning hoonestusõiguse kasutamine on lahutamatult seotud Jägala jõe ning looduskeskkonnaga. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja asjaomaseks isikuks, kellele on viidatud KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korralduse p-s 2. Lisaks oli kaebaja haldusmenetlusse kaasatud isik – KeA edastas 04.02.2022 kirjaga dokumendi kavand tutvumiseks kaebaja seaduslikule esindajale (kaebuse lisa 10, dtl 112-144). Seega puudutab KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldus kaebaja õigusi ning isikul on kaebeõigus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-le 1. Ekslik on KeA käsitlus, nagu oleks KKK 2022–2026 üksnes haldusesisene tegevusplaan, mida asjaomastel isikutel ei ole õigust vaidlustada. Vastuseks vastustaja seisukohale kaebeõiguse puudumisest toob kaebaja välja, et kaebaja möönab, et KKK-s ei ole tehtud vahetu mõjuga ettekirjutust Linnamäe paisu likvideerimiseks, kuid KKK-s kui strateegilises tegevusplaanis sisalduvad põhimõttelise tähtsusega otsustused selle kohta, milliseid huvisid ja väärtuseid tuleb konkreetse loataotluse puhul ülimuslikuks pidada. Seetõttu on vaidlustatud KKK regulatiivse mõjuga kaebaja suhtes osas, milles KeA on meelevaldselt ja kaebajale kahjulikus suunas täpsustanud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärke. Kaebaja hinnangul ei ole siin ka asjakohane see, et eelnevas (2017– 2021) KKK-s olid kaitseeesmärgid samas sõnastuses, sest varasem õigusvastane halduspraktika ei saa õigustada rikkumise jätkamist või korduvust. Kaebaja selgitab, et kuivõrd KKK on üldkorraldusele omase regulatiivse mõjuga osas, mis puudutab kaitse-eesmärke, nendega seonduvaid kavandatavaid tegevusi (meetmeid) ning väärtushinnanguid, siis on Jägala jõe hoiuala territooriumil asuvate isikute vara ja õiguste kasutamisega mõjutatud sellest, millised suunised KKK-st tulenevad. Kaebaja hinnangul ei saa KKK-s seatud eesmärgid olla ulatuslikumad ja isikute õigusi rohkem piiravamad sellest, millisena võeti elupaigatüüp ja liikide elupaigad kaitse alla Jägala jõe hoiuala moodustamisel või Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamisel. Samuti ei saa põhjendatuks pidada KKK-ga isikute põhiõiguste riivamist või selliste väärtuspõhiste kaalutlusotsustuste tegemist, mis omavad mõju hilisematele konkreetsetele loamenetlustele. Kaebaja märgib, et keskkonnaministri 14.02.1996 määrus nr 10 „Lõhilaste kudemis- ja elupaikade nimistu kinnitamine“ lisa 1 „Lõhilaste (lõhe, mereforell, jõeforell, harjus) kudemis-ja elupaikade nimistu“ punkti 8 kohaselt kinnitati Jägala jõgi lõhilaste elupaikade
nimistusse üksnes osaliselt – lähtest Kehra tammini. Seega Jägala jõe osa, mis ulatus Kehra tammist kuni Jägala jõe suudmeni (sh Linnamäe paisuni), ei kuulunud lõhilaste nimistus märgitud elupaikade hulka. Eeltoodust tuleneb samuti, et 2002. aastal, kui Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam rekonstrueeriti, ei olnud Jägala jõe sellele jõelõigule kehtestatud elupaigatüüpide või isendite elupaikade kaitseks piiranguid. Alles perioodil 05.08.2004–22.04.2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse (VV) 05.08.2004 korralduse nr 615 redaktsiooni lisa 1 punkti 2 alapunktiga 51 kinnitati Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas Jägala jõe loodusalal kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar). VV 23.04.2009 korraldusega nr 148 muudeti VV 05.08.2004 korraldust nr 615 ning alates 23.04.2009 kehtestati lisa 1 selliselt, et lisa 1 punkti 2 alapunktis 56 esitati Jägala loodusala kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar). VV 16.06.2005 määrusega nr 144 § 1 lg 1 p-le 1 võeti kaitse alla Jägala jõe hoiuala, mille kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse. Kaebaja rõhutab, et VV määrus nr 144 ei sõnasta Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide hulgas nende liikide elupaikade kaitset, mis lisati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja VV 23.04.2009 korraldusega (Lutra lutra ja Unio crassus). Samas kehtestati vaidlustatud KKK-s kaitsekorraldusperioodi 2022–2027 kohta üks elupaigatüüp ja viie isendi/liigi elupaigad (vt KKK p 2.1.1-2.1.5 ja 2.2.1. Ükski Vabariigi Valitsuse korraldus ega määrus ning ükski Euroopa Komisjoni otsus ei ole seadnud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkideks elupaigatüübi või liigi elupaiga taastamist või selle taastamiseks eelduste loomist sellisel kujul ja sõnastuses, nagu see on toodud 2022–2027 KKK-s. Kõik asjakohased otsused on sõnastanud üksnes elupaigatüübi kaitse vajaduse, kuid ühelgi juhul ei ole sõnastatud taastamise eesmärki. KeA viitab 01.07.2022 vastuses paljasõnaliselt, et Jägala jõe hoiuala esitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamiseks eelkõige taastamispotentsiaali pärast, kuid sellist KeA soovpõhjust ei ole üheski otsuses ega selgitavas dokumendis esitatud. KKK-s kinnitatud täpsustatud kaitse-eesmärgid ei ole muu hulgas kooskõlas VV 03.06.2022 korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“, milles VV võttis põhimõttelise seisukoha, et Jägala jõe hoiuala kaitsmine peab toimuma selliselt, et Linnamäe pais säilitatakse. Vabariigi Valitsus on pädev otsustama, kas Natura 2000 võrgustiku alal Linnamäe hüdroelektrijaamas (HEJ) paisutamine ja hüdroenergia tootmine on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Vabariigi Valitsus nõustus tegevusloa andmisega Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel muu hulgas põhjusel, et Linnamäe paisul vee paisutamine ja hüdroenergia kasutamine on jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Kaebaja hinnangul on VV 03.06.2022 korraldus nr 163 kooskõlaline nii Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide kui ka Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja arvamise otsustuste tegemise põhjendustega. Nimelt kinnitas VV oma korraldusega põhimõtteliselt, et enne 2004. aastat kehtinud loodusliku seisukorra äärmuslik muutmine (taastamine) ei ole põhjendatud ning looduskaitseliste eesmärkide saavutamine tähendab siiski eelkõige looduskeskkonna säilitamist ja kaitsmist selle kaitse alla võtmise aja seisuga. Eeltoodu tõttu ei saa kaebaja
hinnangul pidada õiguspäraseks seda, et KeA on KKK-s asunud täpsustama kaitse-eesmärke ja meetmeid viisil, mis on piiravad kaebaja õigusi VV poolt määratust suuremas ulatuses.
3.2.Kaebaja leiab, et 22.04.2022 korraldus ei ole antud selleks volitatud isiku poolt (vastav pädevus on üksnes KeA peadirektoril) ning korralduse andmisel on jäetud õigusvastaselt märkimata viide akti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmise õigusliku ja volituse alusena ei ole toodud Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Keskkonnaameti teabehalduse kord“ lisa 14 (dtl 289-355) põhjusel, et tegemist ei ole volitust andva ja esindusõigust kinnitava dokumendiga. Samuti ei ole KeA vastusest arusaadav see, milline alaleht, veerg ja rida peaksid vastustaja hinnangul olema KKK kinnitamise õigust tõendavaks kohaks. Kaebaja hinnangul on teabehalduse kord asjaajamist reguleeriv juhend, mille eesmärgid on vastavalt korra p-dele 1.1–1.3 dokumenteerimise, andmeedastuse, teabevahetuse ja sisemiste tööprotsesside kaardistamine ning selgitamine. Üksnes teabehalduse korra (koos lisadega) kehtestamisest ei saa kaebaja hinnangul tuleneda allkirjaõiguse olemasolu. Kaebaja sellist seisukohta kinnitab ka teabehalduse korra p 4.3, mille kohaselt ameti peadirektor võib käskkirjaga määrata teenistujad, kellel on õigus allkirjastada oma valdkonna dokumente. Viidatud punktist nähtub selgelt, et kuigi teabehalduse korra lisas võivad olla kaardistatud KeA tööprotsessid, teenused, osalevad ametnikud ja kinnitajad ametinimetuse kaudu, siis ei tulene sellisest dokumendist konkreetsele isikule volitust nende toimingute tegemiseks. Allkirjastamise õigus antakse peadirektori konkreetse käskkirjaga. Kaebaja juhib tähelepanu, et avaliku teenistuse seaduse § 26 lg 1 p 4 kohaselt on vajalik sõnastada isiku ametisse nimetamise korral avaliku võimu teostamise volitus haldusaktiga. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lg 1 sätestab, et volituse andmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei ole allkirjastatud pädeva isiku poolt.
3.3.Kaebaja leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust ja kaalutlusõigust.
3.3.1.Vaidlustatud korralduses ei ole viidatud HMS § 56 lg 1 tähenduses ja piisavalt selgelt ühelegi täiendavale dokumendile, millest võiks olla tuvastatavad haldusorgani põhjendused ja kaalutlused selle kohta, miks kinnitati uus dokument üksnes eelnevalt kehtinud KKK valitud osade ajakohastamise kaudu. Samuti ei ole esitatud põhjendusi selle kohta, millistest kaalutlustest lähtudes valis haldusorgan välja üksnes teatud dokumendi osad, mida ajakohastada. KeA ei ole 22.04.2022 korralduses ega kinnitatud KKK 2022–2026 tekstis esitanud põhjendusi selle kohta, milliseid ettepanekuid pidas haldusorgan põhjendatuks, millistel alustel, ning millises ulatuses on tööprojekti muudatusi sisse viidud. Puudub ka ülevaade sellest, millised ettepanekud haldusmenetluse raames esitati ning milline oli haldusorgani seisukoht esitatud ettepanekutele. Kaebaja selgitab, et KKK 2022–2026 dokumendist on võimalik tuvastada, et lisatud on viited täiendavatele hinnangutele või uuringutele (lk 10 – 2021. aastal on hinnanguid koostanud näiteks Mart Hiob ja Martin Kesler), kuid vastavate tööde järeldused või seos KKK 2022– 2026 meetmete ja seisundi hinnangutega on esitamata. Haldusorgan ei ole selgitanud, milliseid dokumendi osasid ajakohastati ning millistel kaalutlustel, samuti ei ole arusaadav ajakohastatud osade sisuline tähtsust KKK 2022–2026 kehtestamisel.
3.3.2.Kaebaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu KeA eksitavale käsitlusele nagu oleks Vabariigi Valitsus 05.08.2004 korraldusega nr 615 otsustanud jõelõigu taastamise alates Jägala jõe suudmest kuni joani. Viidatud korralduse punkti 2 alapunktis 56 on määratletud
üksnes vastavate elupaigatüüpide ja liikide kaitse. Vabariigi Valitsus ei otsustanud ühelgi juhul elupaigatüüpide või liikide taastamist. See, et Vabariigi Valitsus pidas vajalikuks sõnastada looduskaitselised väärtused, ei tähenda seda, et otsustatud oleks aktiivne tegevus vastavate elupaigatüüpide laiendamiseks või loomiseks. Seega on eksitav ja väär KeA seisukoht, nagu oleks 2004. aastal otsustatud põhimõtteliselt Jägala jõe vastavas olukorras jõelõigu taastamine, st olemasolevate rajatiste ja looduskeskkonna muutmine paisutuse likvideerimise kujul.
3.3.3.Samuti rõhutab kaebaja, et Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ seati Jägala jõe hoiualal (sh Linnamäe paisjärv) kaitse-eesmärgiks erinevate liikide ja elupaigatüübi kaitse, kuid ei määranud ega seadnud eesmärgiks elupaigatüübi taastamist või uute elupaikade loomist. Hoiualade täpsemates kaitsekorralduskavades võib kaitse-eesmärke täpsustada, kuid selleks ei saa pidada kõrgemate ja ulatuslikumate kaitse-eesmärkide seadmist. Vastasel juhul ületatakse volitusnormidega antud pädevust, sest alamalseisva haldusaktiga seatakse ulatuslikumad kitsendused ja nõuded kui õigusaktidega ette nähtud. Seega on KeA KKK 2022–2026 kinnitamisel ületanud VV määrusest tulenevaid volitusi ja asunud sisustama kaitseeesmärkide (liikide ja elupaigatüübi kaitse) saavutamiseks selliseid meetmeid (elupaigatüübi taastamine ja laiendamine), mida Vabariigi Valitsuse korralduse nr 615 ja määruse nr 144 alusel pole ette nähtud. Kaebaja rõhutab, et Riigikohus selgitas otsuses nr 3-17-1739, et Eesti riik ei saanud Euroopa Liiduga ühinedes võtta kohustust 100 aasta taguse olukorra taastamiseks. Riik võis võtta vaid proportsionaalseid kohustusi.
3.3.4.Kaebaja leiab, et üheks oluliseks KeA 22.04.2022 korraldusega kinnitatud KKK 2022– 2026 sisuliseks puuduseks on asjaolu, et KeA on kaitsekorralduskava tulemuslikkuse hindamiseks määratlenud p-s 5 (lk-d 28–29) indikaatorid ja kriteeriumid, mis lähtuvad ekslikust eeldusest, nagu oleks Vabariigi Valitsus otsustanud Jägala jõesängi taastamise Jägala jõe suudmest kuni joani. Hindamiskriteeriumitest nähtub, et tulemuste hindamiskriteeriumiks on muu hulgas ligipääsetavate kasvulavade saavutamine ning Linnamäe paisjärve aluses jõesängi osas looduslähedase seisundi ja kudealade taastumine. Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkidega kooskõlas olevaks saab pidada kaitsealuste liikide ja elupaikade seisundi kaitsmist seisuga, millal väärtused kaitse alla võeti, kuid mitte KeA poolt omaalgatuslikult eesmärgiks seatud looduskeskkonna loomist (taastamist). Kaebaja hinnangul on KeA seadnud KKK 2022–2026 tulemuslikkude hindamise osas kaitse-eesmärke laiendavad ja ületavad tulemuste kriteeriumid.
3.3.5.Lisaks ei ole KeA arvestanud kaebaja ettepanekute ja arvamusega selle kohta, et Jägala hoiuala kaitse-eesmärkide ja kaitsekorralduskava kinnitamisega seonduvalt on otstarbekas ja mõistlik küsida Vabariigi Valitsuse seisukohta. Käesolevaks ajaks on Vabariigi Valitsus esitanud oma põhimõttelise seisukoha, et Linnamäe paisutus on oluline väärtus, mis tuleb säilitada. Sealjuures on Vabariigi Valitsus pidanud oluliseks kultuuripärandi arvestamist ja säilitamist. Kaebaja hinnangul võis Vabariigi Valitsuse arvamuse kujunemisel rolli mängida ka asjaolu, et Jägala jõgi võeti kaitse alla ja hoiuala moodustati olukorras, kus Linnamäe pais oli taastatud ning hüdroelektrijaam toimis.
3.3.6.Kaebaja leiab, et KeA on 22.04.2022 korralduse andmisel jätnud põhjendamatult arvestamata kaebaja 01.03.2022 arvamused ja ettepanekud. Isegi kui aktsepteerida KeA kitsendatud tõlgendust, et KKK kehtestamisega lahendatakse eelkõige Natura 2000 ala kaitseeesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste, meetmete ja väärtuste sõnastamine, siis ei põhjenda see looduskeskkonna ja olemasolevate liikide ning elupaikade terviklikku käsitlemist. KeA ei ole KKK 2022–2026 koostamisel esitanud arusaadavaid põhjendusi selle kohta, miks ei ole võimalik saavutada samaaegselt hoiuala kaitse-eesmärkidena määratletud väärtuste kaitse ilma, et selle käigus muudetaks oluliselt olemasolevat looduskeskkonda ning käesolevaks ajaks tekkinud ökoloogilisi kooslusi. Samuti on KeA väljendanud vastuolulist
seisukohta, et maastike ja kultuuriväärtuste kaitse hindamine ei ole KKK ülesandeks, kuid vastavate väärtuste hindamise pädevus on siiski üksnes KeA-l, kes hindab neid väärtusi osana keskkonnast.
3.3.7.Kaebaja rõhutab samuti, et KKK 2022–2026 ei saa pidada üksnes haldusesiseseks tegevuskavaks ka põhjusel, et kinnitatud dokumendi erinevates osades on selgesõnaliselt ette nähtud, et kaitseväärtusi mõjutada võivate otsuste tegemisel lähtutakse kaitsekorralduskavas ja asjakohases administratiivmenetluses kogutud teabest (vt KKK 2022–2026, lk 16, 17, 18, 20 ja 24). Sellega kinnitab KeA, et kaitsekorralduskavas seatud eesmärgid ja ette nähtud meetmed on alusdokumendiks, mis kohustab asjaomaseid isikuid KKK-s sisalduvaga arvestama ning on tõendusliku väärtusega dokumendiks muudes haldusmenetlustes. Kaebaja juhib tähelepanu, et ka Linnamäe paisutamise ja hüdroenergia tootmise keskkonnaloa menetluses on KeA olulises osas viidanud just kaitsekorralduskavas KeA enda poolt sõnastatud eesmärkidele ja hindamiskriteeriumitele, seega omab KKK 2022–2026 olulist mõju kaebaja õigustele ja huvidele.
3.3.8.Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korralduse andmisel on oluliselt rikutud haldusaktile ja selle andmisele esitatavaid nõudeid, mistõttu palub kaebaja HKMS § 37 lg 2 p 1 alusel tühistada KeA 22.04.2022 peadirektori asetäitja 22.04.2022 korralduse nr 1-3/22/163.
3.4.Kaebaja ei nõustu KeA seisukohaga, nagu tuleks KKK-s sõnastatud kaitse-eesmärgid Vabariigi Valitsuse määrusest nr 144 ja korraldusest nr 615. Kaebaja on selgitanud, et ühestki Vabariigi Valitsuse otsustusest ei tulene sellise ulatuse ja sõnastusega kaitse-eesmärke, nagu vaidlustatud KKK-s on sõnastatud.
3.5.KeA on oma vastuses välja toonud, et KKK-s ei otsustata seda, milline lahendusvariant on kõige sobivam paisutuse likvideerimiseks, kuid on ka märkinud, et paisutuse likvideerimine on vajalik kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Eeltoodust tuleneb kaebaja hinnangul üpriski kompromissitu suunis ja seisukoht, mida loamenetluse raames järgitakse. Kuigi KeA on oma vastuses viidanud, et KKK-st võib justkui konkreetses loamenetluses kõrvale kalduda, siis kaebajale ei ole halduspraktikast teada ühtegi juhtumit, kus haldusorgan oleks loamenetluses eiranud või muutnud KKK suuniseid ja meetodeid.
3.6.Kaebaja leiab, et eksitav on vastustaja väide, nagu oleks Jägala loodusala puhul on ainus võimalus kaaluda ala kaitse alt maha võtmist või ala kaitse-eesmärkide ja piiride muutmist. Vastustaja on KKK-s juba muutnud (täpsustanud) Vabariigi Valitsuse poolt määratud kaitseeesmärke viisil, mis moonutavad kaebajale kahjulikus suunas Jägala jõe hoiuala moodustamise ja Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamise hetkel seatud eesmärke. Paljasõnaline on vastustaja väide, nagu oleks Eesti riik võtnud endale kohustuse Jägala jõel paisutuste likvideerimiseks ja 100% jõelise elukeskkonna taastamiseks. Vastustaja enda poolt viidatud loodusdirektiivi ja looduskaitseseaduse sätetest tuleneb elupaigatüüpide ja liikide seisundi säilitamine või taastamine. Seega on kaitse eesmärk valikuliselt kas säilitamine või taastamine, kusjuures loodusdirektiivi selgitustest tuleneb, et esmajärjekorras toimub olemasoleva olukorra säilitamine.
3.7.Kaebaja hinnangul on vastustaja esitanud erinevaid väiteid kaitse-eesmärkide seadmise motiivide kohta ning Jägala jõe ja liikide elupaikade seisundite kohta, kuid sealjuures ei ole esitatud ega viidatud selliste seisukohtade alusdokumentidele. KeA vastusele lisatud dokumendid ei kinnita vastustaja väiteid kaitse-eesmärkide või seisundi eesmärkide tulemuskriteeriumite nõuete kohta.
3.8.Käesolevas asjas on vaidluse all muu hulgas sisuline küsimus selle üle, kas Jägala jõe KKK andmisel on õigesti teostatud kaalutlusõigust ning põhjendamiskohustust. Eelkõige riivab kaebaja huvisid ja õigusi asjaolu, et korralduse andmisel ei ole sisuliselt analüüsitud kaebaja poolt haldusmenetluses tehtud tähelepanekut selle kohta, et ei saa seada kohustust
taastada olukorda, mis valitses Linnamäe paisu asukohas enne paisu rajamist enam kui sada aastat tagasi. Kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu riivab vastu võetud korraldus kaebaja õigusi, sest sellega nähakse ette Muinaslinna tee 5 kinnistul asuva Linnamäe paisutuse ja seega ka paisjärve likvideerimine.
3.9.Kaebaja ei nõustu KeA eksitava käsitlusega nagu oleks Vabariigi Valitsus 05.08.2004 korraldusega nr 615 otsustanud jõelõigu taastamise alates Jägala jõe suudmest kuni joani. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et Euroopa Komisjoni, Vabariigi Valitsuse ega isegi Keskkonnaministeeriumi tasemel ei ole sõnastatud eesmärki taastada Jägala jõe voolusäng praegu Linnamäe paisjärve alla jääval jõelõigul, sealjuures taastades või luues paisjärve alla jäävale jõelõigule lõhe kudealad. Ükski Jägala jõe KKK-st hierarhiliselt kõrgemal asuv haldus- või õigusakt ei sisalda eesmärki likvideerida Linnamäe paisutus ja paisjärv ning taastada Jägala jõe loomulik jõesäng. Isegi Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 ei näinud ette, et Linnamäe paisjärve alla jääv jõelõik taastatakse. Sisuliselt on Keskkonnaamet õigusvastaselt laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid seoses Jägala jõe ja Linnamäe paisu ümbritseva piirkonna kaitse-eesmärkidega ning asunud seeläbi kitsendama muu hulgas kaebaja õigusi. Vastustaja on ise avaldanud, et KKK on aluseks keskkonnakaitseloa andmise otsustamisel, seega on tegemist kaebaja õigusi mõjutava dokumendiga.
3.10.Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam rajati juba 1922–1924 aastatel ning rekonstrueeriti olemasolevale kujule 2002. aastal. Seejuures andis Keskkonnaamet pärast paisu rekonstrueerimist ja kehtinud õiguse alusel läbi viidud haldusmenetlust kõik vajalikud load paisutamiseks ja elektrijaama tegevuseks olukorras, kus käitaja kasuks oli seatud hoonestusõigus 99 aastaks ning rekonstrueeritud oli alaline ehitis. Keskkonnaminister kehtestas 15.06.2004 määrusega nr 73 nende lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaigaks olevate veekogude või veekogu lõikude nimistu, millel keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine, sh Jägala jõgi Jägala joast suubumiseni Soome lahte. Vabariigi Valitsus tegi 05.08.2004 ettepaneku Jägala loodusala arvamiseks Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja võttis 16.06.2005 määrusega nr 144 kaitse alla Jägala jõe hoiuala, Euroopa Komisjon tegi 12.11.2007 otsuse Jägala loodusala Natura 2000 võrgustiku alaks kinnitamise kohta, Linnamäe hüdroelektrijaam tunnistati 2016. aastal kultuurimälestiseks ja 2020. aastal kehtestati kultuurimälestistele ühine kaitsevöönd. Põhjendatud ja õiguspärane on mõista 2004–2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist ja Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja –keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga.
3.11.Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ andmisel väljendas riik lõhejõgede kaitse alla võtmise määruse seletuskirjas selgelt seisukohta, et keskkonnaministri määrusega ei mõjutata kaitse alla võetavatel aladel olemas olevaid vee-ehitisi (25.04.2023 seisukoha Lisa 1, dtl 446-448). Veelgi enam, 15.06.2004 määruse nr 73 §-s 1 on selgelt sõnastatud, et nimistusse kuuluvate veekogude või veekogu lõikude hüdroloogilise režiimi muutmine on keelatud. Seega kehtestati ka sisuliselt keeld Linnamäe paisjärve ja sealse jõelõigu veerežiimi muutmiseks, sh paisjärve likvideerimiseks. Viidatud määruse väljaandmise ajal oli keskkonnaminister Villu Reiljan, kes selgitas 14.11.2022 vastuses päringule (25.04.2023 seisukoha Lisad 2 ja 3, dtl 449-452), et: „Kindlasti ei olnud Jägala Hoiuala moodustamisel tahet ega eesmärki likvideerida Linnamäe vastvalminud hüdroelektrijaama ja paisjärve ega lõhkuda paisuehitist. Natura alade moodustamise põhimõtte, millest 2003-2005 lähtusime, võis kokku võtta laulusõnadega: „Las jääda nii kuis on“. Kui Linnamäe HEJ oleks soovitud Natura 2000 hoiualaks nimetamisega lammutada ja paisjärv likvideerida, et luua paisjärve alusel jõelõigul
uued kudealad, oleks see nii ka kirja pandud Teie nimetatud Vabariigi Valitsuse õigusaktidesse. Olen veendunud, et äsja rahva raha eest rajatud Linnamäe HEJ lõhkumine ei saanud 2004- 2005 Natura alade moodustamisel kõne allagi tulla, sest selline hävitustöö ei ole kooskõlas terve talupojamõistusega.“
3.12.Kaebaja rõhutab, et tolleaegse keskkonnaministri selgitused on asja lahendamisel ja Eesti riigi tahte aastatel 2002–2005 väljaselgitamisel olulised, sest Villu Reiljan oli keskkonnaminister aastatel 2003–2006, st ajal, mil kujundati Natura aladega seonduvad põhimõtted, õigusaktid ja alad. Täiendava tõendina esitatud selgitused on antud sama keskkonnaministri poolt, kelle pädevusvaldkonnas ja kelle juhtimisel otsustati esmalt Jägala jõel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade kaitse alla võtmise ulatus ja hüdroloogilise režiimi säilitamine. Vabariigi Valitsuse ettepanekud ja otsustused asjassepuutuvas (Jägala jõe) osas Natura alade moodustamiseks lähtusid ja juhindusid keskkonnaministri poolt 15.06.2004 määrusega määratletud kaitse piiridest ja ulatusest. Seega ei ole põhjendatud tõlgendada Natura alade moodustamist ja Natura alade kaitse-eesmärke teisiti, kui seda on teinud 2004. aasta keskkonnaminister Villu Reiljan. Vaidlustatud KKK-s seatud kaitse-eesmärgid on otseselt ja selgelt vastuolus varasemate ja kõrgemalseisvate õigusaktidega.
3.13.Kaebajale jääb arusaamatuks see, kuidas on käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuv keskkonnaministri 02.11.2022 määruse nr 50 § 6. Kaebaja on KKK 2022–2026 vaidlustanud tervikuna ning kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud KKK kehtivus (aasta 2026) oleks möödunud. Kaebaja peab siiski vajalikuks märkida, et määruse nr 50 § 6 ei saa olla õiguslikuks aluseks sellele, et pikendada KKK 2017–2021 kehtivust. Vastustaja on 24.04.2023 menetlusdokumendis toonud uute asjaoludena esile selle, et kaebajale väljastatud (vana) veeloa kehtivus on pikendatud kuni 31.12.204 ning sama tähtajani on pikendatud uue keskkonnaloa (veeloa) menetlus. Vastustaja ei ole selgitanud, millist tähtsust need asjaolud omavad haldusasja nr 3-22-1199 lahendamisel, st kas ja kuidas need uued faktilised asjaolud võiksid mõjutada asja sisulist lahendamist.
3.15.Kaebaja palub vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 2035,00 eurot käibemaksuta (kulud õigusabiteenusele 2015,00 eurot + riigilõiv 20,00 eurot). Kaebuse esitaja on käibemaksukohustuslane ning menetluskulud on välja arvestatud seetõttu käibemaksuta.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4.1.Esmalt märgib vastusaja, et kaitsekorralduskava ei ole haldusakt, mida saaks kohtus vaidlustada. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 25 lg 1 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamiseks koostada kaitsekorralduskava. Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord on kehtestatud ja kaitsekorralduskava kinnitaja määratud keskkonnaministri 20.10.2009 määrusega nr 60 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine” (edaspidi määrus nr 60). Määruse nr 60 §-dest 2 ja 3 tulenevalt on kaitsekorralduskava dokument, mis kirjeldab kaitstava ala loodusväärtusi, väärtustepõhiseid mõõdetavaid kaitse-eesmärke, oodatavaid tulemusi kaitsekorraldusperioodi lõpuks ja 30 aasta perspektiivis, eesmärgiga saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund ning esitab peamised kaitseväärtusi mõjutavad tegurid ja kaitsemeetmed. Samuti planeeritakse kaitsekorralduskavaga alal väärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslikud tegevused.
Kaitsekorralduskava tähtsaim ülesanne on aidata kaitse korraldajatel planeerida väärtuste säilimiseks vajalikke tegevusi. Kaitsekorralduskava koostamisel kogutakse kogu ala puudutav informatsioon (inventuurid, uuringud, seirearuanded jne). Kaitsekorralduskava koostamisel kogutud teabe (eksperdihinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) analüüsile tuginedes antakse kaitsekorralduskavas suunised, kuidas on ala looduskaitselistest kaitse-eesmärkidest lähtuvalt otstarbekas tegevusi alal suunata, et saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund. Kaitsekorralduskava koostamise eesmärk ei ole juhtumispõhiste eelotsuste tegemine. Kaalutlus erinevate otsuste vahel tehakse konkreetses loamenetluses, mis on seotud konkreetse koha ja isiku tegevussooviga. Kaitstavaid loodusväärtusi ohustavate tegevuste puhul ei ole võimalik üldjuhul (v.a LKS § 17 lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatu, mis Jägala jõe hoiuala osas ei kohaldu) rakendada konkreetseid kaitsekorralduslikke meetmeid kaitsekorralduskava alusel, vaid kaitsekorralduskavas parimaks peetud meetmete rakendamist kaalutakse vastavate lubade/nõusolekute andmisel, näiteks keskkonnakaitseloa andmise otsustamisel. Kitsendused ja kohustused seoses omandiga saavad tulla seadustest. LKS § 17 lg-t 8 saab kohaldada üksnes sama paragrahvi lõigete 1, 3, 4 alusel nimetatud ja kaitsekorralduskavas või kaitse-eeskirjas määratud tegevusi puudutavalt. Tulenevalt kaitsekorralduskava regulatsiooni sisust LKS-s ei ole kaitsekorralduskava ainsaks ja otsustavaks alusdokumendiks erinevate keskkonnakasutuslubade andmisel või sellest keeldumisel. Konkreetse tegevuse või asukohaga seotud taotlused lahendatakse juhtumipõhiselt enamasti kaalutlusotsusega, mis peab olema kooskõlas haldusmenetluse seaduses ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatuga. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava koostamisel on järgitud, et kava vastaks määruse nr 60 §-s 3 sätestatud sisule. Ala või kaitseväärtusi puudutavate administratiivsete meetmete rakendamisel lähtutakse kaitsekorralduskavas esitatust ja juhtumispõhiselt kogutud täiendavast teabest (keskkonnamõju hindamine, inventuurid, seire aruanded, muinsuskaitse nõuded jne). Kaitsekorralduskavaga ei pakuta välja lahendusi kaitse-eesmärkide saavutamiseks.
4.2.Vastustaja leiab, et korraldus on antud pädeva isiku poolt. Peadirektori asetäitja allkirjaõigus tuleneb KeA peadirektori 09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Teabehalduse korra kinnitamine“ lisast 14 „Allkirjaõigused” (01.07.2022 vastuse lisa 1, dtl 289-355).
4.3.KeA täpsustab, Eesti Energia AS Taastuvenergia ettevõte taastas Jägala jõe suudmes oleva Linnamäe hüdroelektrijaama 2002. aastal. Neile väljastati vee-erikasutusluba HA0523 (L.VT-12822), mis kehtis kuni 15.01.2008. Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas Eesti Energia Aktsiaseltsile 15.01.2008 vee-erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja Linnamäe hüdroelektrijaamas Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks (01.07.2022 vastuse lisa 2, dtl 164-169). Tänaste nõuete kohast KMH-d 2008. aastal välja antud veeloale ei tehtud, sealhulgas ei hinnatud nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) lähtuvalt mõjusid Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele. Veeluba väljastati ekspertiiside alusel ja tingimustega. Keskkonnaamet muutis 08.02.2017 korraldusega nr 1-3/17/2999 veeloa Wooluvabrik OÜ nimele (01.07.2022 vastuse lisa 3, dtl 170-179). Wooluvabrik OÜ oli teadlik, et varasem veeluba oli välja antud tähtajaliselt. Luba on pikendatud 11 korda ja käesoleva menetluse hetkel on veeloa kehtivust pikendatud KeA 10.01.2022 korraldusega nr DM-118681-1 kuni 31.12.2022. Ekslik on Wooluvabrik OÜ väide justkui kaaluti 2002. aastal, et elektritootmist peaks paisul tähtajatult jätkama. Uut veeluba pole KeA veel väljastanud.
4.4.Linnamäe hüdroelektrijaama pais tunnistati kultuurimälestiseks Jõelähtme valla ettepaneku alusel alles 2016. aastal ning kaitsevööndi laiendamine 18.12.2020 toimus Wooluvabrik OÜ 2019. aastal tehtud ettepaneku alusel. Mõlemad ettepanekud tehti ajal, kui arutuse all oli uue veeloa väljastamine. MTÜ Jägala Kalateed vaidlustas kultuuriministri otsuse kaitsevööndi laiendamise kohta ning kohtuvaidlus on täna pooleli. Asja arutatakse haldusasja nr 3-21-150 raames. Tallinna Halduskohtu 28.07.2021 otsusega rahuldas halduskohus kaebuse ja tühistas kultuuriministri 18.12.2020 käskkirja nr 190 „Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamine” punktid 4 ja 5. Kultuuriministeerium esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonikaebuse. Tallinna Ringkonnakohus võttis 09.09.2021 kohtumäärusega apellatsioonikaebuse menetlusse.
4.5.Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 56 hõlmab Jägala jõe hoiuala Jägala loodusala (EE0010150). Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio), lõhe (Salmo salar), paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse.
4.6.KeA selgitab, et on perioodiks 2022‒2026 koostatava kava sisuliselt ja tervikuna üle vaadanud ja kavas parandanud ilmselged ajakohastamist vajavad punktid. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava uueks perioodiks koostamine toimus vastavalt määruses nr 60 sätestatud korrale. Tulenevalt määruse nr 60 § 3 lg-st 1 on kaitsekorralduskava dokument, mis sisaldab kaitstava ala üldiseloomustust, kirjeldab kaitstava ala loodusväärtusi (hinnang iga kaitseeesmärgiks oleva liigi ja elupaigatüübi seisundile), väärtustepõhiseid mõõdetavaid kaitseeesmärke, oodatavaid tulemusi kaitsekorraldusperioodi lõpuks ja 30 aasta perspektiivis eesmärgiga saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund ning esitab peamised kaitseväärtusi mõjutavad tegurid ja kaitsemeetmed. Samuti planeeritakse kaitsekorralduskavaga alal väärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslikud tegevused. Tulenevalt määruse nr 60 §-st 3 keskendutakse kaitsekorralduskavas ala kaitse-eesmärgiks seatud väärtustele. Seda on silmas peetud ka Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 5-aastasel kaitsekorraldusperioodil, kus samuti keskendutakse Jägala jõe hoiuala ja Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks olevate väärtuste soodsa seisundi saavutamisele. Ala kaitse-eesmärgid ei ole võrreldes perioodil 2017‒2021 kehtinud kavaga muutunud, mistõttu tuleb uueks perioodiks kinnitatavas kavas keskenduda samadele kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele.
4.7.Kaitsekorralduskavaga ei pakuta välja uusi kaitse-eesmärke, sest Jägala jõe hoiuala ja Jägala loodusala kaitse-eesmärgid on sätestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruses nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas” (edaspidi määrus nr 144) ja Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduses nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” (edaspidi korraldus nr 615). Jägala jõe hoiuala kaitseeesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade kaitse. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio), lõhe (Salmo salar), paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Ettepanekuid riiklike kaitsealuste objektide kaitse-eesmärkide, piiride ja kaitsekorra muutmiseks esitatakse vastavalt LKS §-le 8 keskkonnaministrile ning tegemist on eraldi menetlusega, mitte kaitsekorralduskava kinnitamise raames toimuva menetlusega. Ettepaneku saab esitada siseriikliku kaitse all oleva objekti kaitse-eesmärkide, piiride või kaitsekorra muutmisele. Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala kaitsekorra muutmise korralduse eelnõu valmistab
Keskkonnaministeerium ette siseriikliku kaitsealuse objekti kaitse-eesmärkide või kaitsekorra muutmise otsuse järgselt.
4.8.Euroopa Komisjoni juhendmaterjalides1 on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse alt välja arvamise ning kaitse-eesmärkide ja piiride muutmise kohta selgitatud, et kuigi liikmesriikidel on teatud kaalutlusõigus alade Natura 2000 võrgustikku esitamise korral 2, puudub neil samasugune kaalutlusõigus juba võetud kohustustest loobumiseks või nende vähendamiseks. Vastavalt viidatud Euroopa Komisjoni juhendmaterjalile on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse alt välja arvamine või piiride ja kaitse-eesmärkide muutmine võimalik vaid kolmel juhul: 1) Kui Natura alaks määramisel on tehtud teaduslik viga, st väärtust tegelikkuses ei esine ega esinenud ka Natura 2000 võrgustikku esitamise ajahetkel ja see on teaduslikult tõendatud. 2) Kui eesmärgiks seatud väärtused on kadunud loodusliku arengu tõttu ega ole enam taastatavad. 3) Kui ala väärtused on Natura erandi rakendamise tagajärjel pöördumatult kadunud ning ala ei panusta puhvrina ka teiste väärtuste kaitsesse. Siinkohal on äärmiselt oluline, et Natura erandit on rakendatud korrektselt ja kasutusele on võetud hüvitusmeetmed. Jägala loodusalal puhul on seega ainus võimalus kaaluda ala kaitse alt maha võtmist või ala kaitse-eesmärkide ja piiride muutmist, kui on tõendatud, et tegevusele on kohaldatav Natura erand ja seda rakendatakse korrektselt. Samas tuleb silmas pidada, et paisutamise tulemusena ei hävi väärtused pöördumatult. Kui huvi tegevuse vastu kaob, on võimalik jõelise elupaiga taastamine.
4.9.KeA on nahkhiirte (sh tiigilendlase) kaitse teemat põhjalikult kaalunud, kui Jõelähtme Vallavalitsus esitas 17.08.2017 kirjaga nr 3342 keskkonnaministrile ettepaneku muuta Jägala jõe hoiuala piire ja kaitse-eesmärke (vt ka haldusasi nr 3-18-1611). Kuna nahkhiired ei ole hoiuala ega loodusala kaitse-eesmärgiks, siis kaitsekorralduskavaga neile määruse nr 60 §-st 3 tulenevaid seisundi hinnanguid ei esitata ning väärtuspõhiseid mõõdetavaid kaitse-eesmärke ja meetmeid ei kavandata. Eelnevat silmas pidades on KeA seisukohal, et kaitsekorralduskava nahkhiiri käsitlev osa on piisav ja kooskõlas määruse nr 60 §-s 3 sätestatuga. Lisaks juhime tähelepanu, et nahkhiirte kõrval leidub Jägala jõe hoiualal ka veel teisi ala kaitse-eesmärgiks mitte seatud, kuid looduskaitseliselt väärtuslikke liike (harjus, meriforell, jõeforell, hink), keda kavas on käsitletud nahkhiirtele sarnase detailsusega.
4.10.Kaebaja rõhutas kaebuse punktis 30, et Riigikohus selgitas otsuses nr 3-17-1739, et Eesti riik ei saanud Euroopa Liiduga ühinedes võtta kohustust 100 aasta taguse olukorra taastamiseks. Riik võis võtta vaid proportsionaalseid kohustusi. KeA selgitab, et Riigikohtu Halduskolleegiumi 28.01.2021 otsust nr 3-17- 1739 tuleb analüüsida tervikuna, mitte valida vaid enda jaoks sobivaid lauseid. Viidatud kohtuotsuse punktis 29 on toodud: „Ennekõike on loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärgiks hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine halvenemine”. Täiendavalt on punktis 31 toodud: „Vastustajal tuleb taotluse lahendamisel ennekõike selgitada, kas paisutuse säilimine toob kaasa jõe kui elupaiga või hoiualal kaitstavate liikide seisundi halvenemise, võrreldes Natura ala moodustamise hetkega või hilisema olukorraga, kui jõe või liikide seisund on vahepeal paranenud. Lisaks tuleb vastustajal selgitada, kas asjaomastel hoiualadel on konkreetseks eesmärgiks seatud vaid olemasoleva olukorra halvendamise vältimine või ka parandamine ning kas paisutamise jätkamine kahjustaks neid eesmärke. Esmajoones tuleks hinnata, kas olulist mõju on võimalik välistada leevendavate meetmetega. Üksnes juhul, kui leevendavad meetmed olulist mõju ei
Natura 2000: De-designation of Sites or Part of Sites – Conditions & Justifications. 22-23 May 2019 Document N°: Doc Nadeg (expert group on the Birds and Habitats Directives) 19-05-03. Kättesaadav: Circabc (europa.eu).
Komisjon vs Austria, C 209/04, EU:C:2006:195 p-d 33 ja 42
välista, võib kõne alla tulla varem lubatud tegevuse keelamine”. Seega tuleb analüüsida alapõhiseid kaitse-eesmärke, hinnates, kas konkreetsel alal on eesmärgiks vaid ala seisundi säilitamine või ka soodsa seisundi taastamine.
4.11.Kaitsekorralduskava koostamisel kogutud teabe (nt inventuurid, eksperdihinnangud, seirearuanded) analüüsile tuginedes antakse kaitsekorralduskavas suunised, kuidas on ala looduskaitselistest kaitse-eesmärkidest lähtuvalt otstarbekas tegevusi alal suunata, et saavutada kaitse-eesmärgina toodud liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund. Kui erinevad eksperdid on leidnud, et Jägala jõe paisutamine omab kahjulikku mõju kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele ja on pidanud väärtuste soodsa seisundi saavutamise parimaks meetmeks paisutuse likvideerimist, on põhjendatud see kaitsekorralduskavas ka selliselt fikseerida. Kuna kaitsekorralduskava aluseks olevatest eksperdiarvamustest (esitatud kasutatud materjalide loetelus) tuleneb, et Jägala jõe elustikule on parim, kui jõel puuduks paisutus, ei saa seda kaitsekorralduskavas teisiti kajastada. Kuna kaitsekorraldusperioodil ei ole kaitse-eesmärgiks seatud väärtuste osas selliseid täiendavaid teaduslikke uuringuid, mis annaksid alust alternatiivsetele meetmetele, tehtud, siis ei ole meetmete täiendamine põhjendatud. Kaitsekorralduskavas toodud meetmed on otseselt vajalikud kaitse-eesmärkide soodsa seisundi saavutamiseks.
4.12.LKS § 4 lg 3 kohaselt on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Maastike kaitse toimub LKS-ist tulenevalt kaitsealadel. Kaitsekorralduskava on kaitstavate loodusobjektide alapõhise kaitse korraldamise aluseks ning selle sisu sätestab määruse nr 60 § 3 ja millest lähtuvalt keskendutakse kavas ala kaitseeesmärgiks seatud väärtustele. Kuna kaitsekorralduskava olemusest tulenevalt vaadeldakse kaitsekorralduskavas looduskaitselisi aspekte, siis ei ole Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava ülesandeks hinnangute andmine muinsuskaitse objektidele, samuti maastikele, mida LKS-ist tulenevalt ei saa seada hoiuala kaitse-eesmärgiks.
4.13.KeA peab erinevaid huve kaaluma keskkonnaloa andmise aluseks oleva kaalutlusotsuse tegemisel, mitte kaitsekorralduskava kinnitamisel. Mis puudutab paisutuse likvideerimist, siis see nähakse kaitsekorralduskavas ette meetmena, mis on kaitsekorralduskava koostamisel aluseks olnud töödele tuginedes loetud parimaks looduskaitsega seotud kaitseväärtustest lähtuvalt ning mille rakendamist tuleb kaaluda kohaste tegevuslubade andmise menetlustes ehk administratiivsetes menetlustes. Otsustatud ei ole ja kaitsekorralduskava kinnitamise menetluses ka ei otsustata, milline lahendusvariant on kõige sobivam paisutuse likvideerimiseks, arvestades nii looduskaitselisi kui ka muinsuskaitselisi eesmärke.
4.14.Tuginedes Riigikohtu 28.01.2021 otsuse nr 3-17-1739 p-le 34 on ka kultuuripärand osa keskkonnast (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 21). Pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on seega KeA. Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab Euroopa Liidu keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4). Kui on tõendatud, et Natura erand ei kohaldu, ei ole õiguslikult võimalik Vabariigi Valitsusel anda nõusolekut Natura ala kahjustavale tegevusele ilma, et mindaks vastuollu kehtivate õigusaktide ja loodusdirektiiviga.
4.15.Kaebaja heidab kaebuses ette, et KeA ei esitanud 22.04.2022 korralduses ega kinnitatud KKK 2022–2026 tekstis põhjendusi selle kohta, milliseid ettepanekuid pidas haldusorgan põhjendatuks, millistel alustel, ning millises ulatuses on tööprojekti muudatusi sisse viidud. Puudub ka ülevaade sellest, millised ettepanekud haldusmenetluse raames esitati ning milline oli haldusorgani seisukoht esitatud ettepanekutele. KeA viib kaitsekorralduskava koostamise menetluse läbi määruses nr 60 ja haldusmenetluse seaduses sätestatud üldise reeglistiku kohaselt. LKS ega määrus nr 60 ei näe
kaitsekorralduskava puhul sarnaselt näiteks kaitse-eeskirja menetlusega ette avalike väljapanekute korraldamist või ettepanekute ja vastuväidete vastamise korda ja tähtaegasid, samuti ettepanekute tulemusel tehtud muudatuste esitamist. Kaitsekorralduskava sisu sätestab keskkonnaministri määrus nr 60 § 3 ja selle kohaselt avalikustamise tulemusi kavas käsitlema ei pea. KeA juhib tähelepanu, et täiendavad selgitused kaitsekorralduskava kohta antakse ka kava tööversiooni avalikustamise järgselt KeA poolt huvigruppidele saadetavates kirjades.
4.16.Kaebaja väidab kaebuse punktis 28, et haldusorgan ei ole selgitanud, milliseid dokumendi osasid ajakohastati ning millistel kaalutlustel, samuti ei ole arusaadav ajakohastatud osade sisuline tähtsust KKK 2022–2026 kehtestamisel. KeA on rõhutanud, et uueks perioodiks kaitsekorralduskava kinnitamisel 2017–2021 kehtinud kaitsekorralduskava sisu, k.a kaitse-eesmärke, ei muudeta, vaid parandatakse kava tekstis ajakohastamist vajavad punktid. Kaebuses näitena nimetatud Mart Hiobi ja Martin Kesler koostatud hinnangutega on ajakohastatud kava uurituse peatükki, mille eesmärk on anda ülevaade Jägala jõe hoiuala ja Jägala loodusala kaitse-eesmärkidega seotud uuringutest. Kuna vastustaja on toonitanud, et kava sisu, k.a kaitse-eesmärke, ei muudeta, siis näitena toodud hinnangutest lähtuvalt ei ole ka kava sisu muudetud.
4.17.KeA ei saa nõustuda kaebaja väitega kaebuse punktides 29–31 justkui oleks KeA seadnud omaalgatuslikult eesmärgiks looduskeskkonna loomise (taastamise). Taastamise teemat on kaebajale kaitsekorralduskava menetluse ja tagantjärele Natura hindamise ja Natura erandi hindamise raames korduvalt selgitatud.
4.18.Loodusdirektiivi artikkel 3 punkti 1 alusel ja koostoimes LKS §-dega 1, 3, 32 ja 70 on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-eesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamine või taastamine. Ettepanek Natura võrgustikku esitatavate jõgede kohta tehti 2002. aastal teadlaste poolt koondatud siseveekogude elustiku andmete põhjal Eesti Loodushoiukeskuse poolt läbiviidud projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee ja riimvee liikide ja elupaikade kaitseks” (Taani Kuningriigi poolt finantseeritud DEPA projekt nr 124/009-0107) raames. Üks selles projektis väljapakutud jõgedest oli Jägala jõgi ja selle lisajõgi, Jõelähtme jõgi, mis esitati nii loodusdirektiivi elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) kui ka sealsete liikide kaitseks. Natura 2000 võrgustikku valiti kõik nimetatud projektis välja pakutud I prioriteediga jõed, teiste hulgas ka Jägala jõgi. Eelkõige taastamispotentsiaali pärast esitati Jägala jõgi suudmest kuni joani Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. Alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe paisjärve alune Jägala jõe looduslik jõesäng on säilinud, kuid paisjärve poolt üle ujutatud ning nii elupaigatüüp jõed ja ojad kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad omavad kõrget taastamisväärtust. Vabariigi Valitsus tegi oma korraldusega otsuse esitada Jägala jõe kogu jõelõigu joast suudmeni Natura 2000 võrgustikku, sellega tehti otsus ühtlasi ka jõelõigu taastamise osas. Samuti tõendab seda asjaolu, et kogu jõelõik on elupaigatüübina Natura standardandmebaasi esitatud. Elupaigatüüp (3260) Jägala loodusalal pakuti välja kogu loodusalale jääva jõeosa pikkuses hinnanguga B. Hinnang anti koondhinnanguna kogu jõelõigu ulatuses. A väärtust ei saanud elupaik seetõttu, et osa jõest on ülespaisutatud ja vajab looduslikkuse taastamist.
4.19.Vabariigi Valitsuse korralduses nr 615 ja määruses nr 144 on sätestatud vastavalt Jägala loodusala ja Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärgid. Vastavalt loodusdirektiivi artikli 6 lg-le 1 koostatakse loodusaladele vajadusel kaitsekorralduskava, kus määratakse alapõhised täpsustatud kaitse-eesmärgid ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed. Kaitseeesmärkide seadmisel arvestatakse eesmärgiks olevate elupaikade ja liikide soodsa seisundi saavutamise vajadust (LKS § 3). Liigi või elupaiga soodne seisund ei ole seostatav loodusala moodustamise hetkel valitseva olukorraga, kuna Natura 2000 võrgustiku alade eesmärk on ka elupaikade ja liikide soodsa seisundi taastamine. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas on toodud hoiuala ja loodusala täpsustatud kaitse-eesmärgid, antud hinnang põhiväärtuseks olevate liikide ja elupaiga seisundile, kirjeldatud neid mõjutavaid tegureid ja eesmärkide
saavutamiseks vajalikke meetmeid. Alal läbi viidud uuringud kinnitavad, et Linnamäe paisjärve alune Jägala jõe looduslik jõesäng on säilinud, kuid on paisjärve poolt üle ujutatud. Nii elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) kui ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaigad omavad kõrget taastamisväärtust. Kaitsekorralduskava aluseks olevatele eksperdihinnangutele tuginedes on kaitse-eesmärkide saavutamise parimaks meetmeks peetud paisutuse likvideerimist ja selliselt on see ka kavas fikseeritud. Kavas toodud meetmed on otseselt vajalikud kaitse-eesmärkide soodsa seisundi saavutamiseks.
4.20.KeA ei nõustu väitega kaebuse punktis 33, et on 22.04.2022 korralduse andmisel jätnud põhjendamatult arvestamata kaebaja 01.03.2022 esitatud arvamused ja ettepanekud. KeA vastas kaebaja seisukohtadele ja ettepanekutele oma 29.03.2022 kirjaga nr 7-2/22/2352-7. Korduvalt on tähelepanu juhitud, et määruse nr 60 §-st 3 tulenevalt keskendutakse kavas ala kaitse-eesmärgiks seatud väärtustele. Kuna kaitsekorralduskava olemusest tulenevalt vaadeldakse kaitsekorralduskavas looduskaitselisi aspekte, ei ole Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava ülesandeks hinnangute andmine kultuuriväärtuste kaitsele, samuti maastikele, mida LKS-ist tulenevalt ei saa seada hoiuala kaitse-eesmärgiks.
4.21.Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 163 kinnitati 03.06.2022. Kaitsekorralduskava kinnitati 22.04.2022. Kaitsekorralduskava kinnitamise hetkel Vabariigi Valitsuse korraldust ei olnud ja seega ei saanud KeA kaitsekorralduskava koostamisel sellisest korraldusest ka kuidagi juhinduda. Isegi juhul, kui kaitsekorralduskavas esineks haldusaktile omaseid tunnuseid, tuleb selle õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud õiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse eeldused. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasust saab kohus hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud sätteid kohaldades. Haldusorgan annab haldusakti kehtiva seadusandluse alusel, mitte etteulatuva või näiteks kunagi potentsiaalselt kehtima hakkava korralduse alusel. Lisaks eeltoodule on Vabariigi Valitsuse korraldus vaidlustatud kahes erinevas menetluses. KeA soovib siinkohal välja tuua, et sellega on ka kaebaja ise välja toonud näite, kus kaitsekorralduskavas antud suunised ei ole alati otsuse aluseks. Juhul kui Vabariigi Valitsuse korraldus jääb sellisel kujul kehtima, tuleb KeA-l kõrvale kalduda ka kaitsekorralduskavas toodud juhistest. Ehk võib tekkida olukordi, kus KeA ei saagi lähtuda kaitsekorralduskavas toodud suunistest.
4.22.KeA märgib veel, et vahepealsel perioodil on vastu võetud Keskkonnaministri 02.11.2022 määrus nr 50 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine“ (edaspidi määrus nr 50), on pikendatud Wooluvabrik OÜ veeluba nr L.VT.HA171918 ning pikendatud uue veeloa menetlustähtaega. 22.04.2022 korraldus nr 1-3/22/163 „Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2022–2026” kehtib kuni kava muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, olenemata kaitsekorralduskavas märgitud ajaperioodist. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava on kinnitatud KeA 22.04.2022 korraldusega nr 13/22/163. Keskkonnaministri 02.11.2022 määrusega nr 50 kinnitati uus kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord. Määruse nr 50 § 6 kohaselt kehtivad enne käesoleva määruse jõustumist kinnitatud kaitsekorralduskavad kuni nende muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, olenemata kaitsekorralduskavas märgitud ajaperioodist. Oma eelnevalt esitatud vastuväidetes on KeA tuginenud keskkonnaministri 20.10.2009 määruse nr 60 sätestatule, sest isegi juhul, kui kaitsekorralduskavas esineks haldusaktile
omaseid tunnuseid, tuleb selle õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal kehtinud õiguse alusel. Wooluvabrik OÜ veeluba nr L.VT.HA-1719183 Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks on pikendatud kuni 31.12.2024 (24.04.2023 vastuse lisa 2, dtl 419-431). 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotluse menetlus on pooleli. KeA pikendas menetluse tähtaega 18.10.2022 kirjaga DM-115314-4 tähtajani 31.12.2024 (24.04.2023 vastuse lisa 3, dtl 413-418).
4.23.KeA selgitab, et taastamise teemat on kaebajale Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava menetluse, Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektritootmise tagantjärele Natura hindamise ning Natura erandi hindamise raames korduvalt selgitatud. Lisaks on taastamist selgitatud KeA 01.07.2022 kirjas nr 1-6/22/161-5 Tallinna Halduskohtule. Selgitame lisaks, et KeA ei ole kaitsekorralduskavaga taastamise kohustust pannud kaebajale, seega ei saa see kohustus riivata kaebaja huvisid.
4.24.Selgitame, et KeA lähtub faktilisest asjaolust, et kogu jõelõik on elupaigatüübina Natura standardandmebaasi esitatud. Aastateks 2015-2021 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava ei saanud konkreetseid taastamistegevusi ette näha, kuna lõplik otsus veeloa väljaandmise osas ei ole veel tehtud. Konkreetseid taastamistegevusi ei ole ette näinud ka kaitsekorralduskava. Kavas on viidatud (lk 26), et kaitsekorralduskava täiendatakse tegevuste osas pärast Natura hindamise protsessi lõppemist ja keskkonnaloa osas otsuse tegemist. Kaitsekorralduskavas saab eesmärkide seadmisel lähtuda looduskaitseseadusest, Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusest nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas”, Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusest nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri”, Natura standardandmebaasi andmestikust ja ala loodusväärtuste kohta koostatud ekspertiisidest. Seda on KeA teinud. Kirja nr 1-6/22/161-5 punktis 5.11 oleme selgitanud, et kui erinevad eksperdid on leidnud, et Jägala jõe paisutamine omab kahjulikku mõju kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele ja on pidanud väärtuste soodsa seisundi saavutamise parimaks meetmeks paisutuse likvideerimist, on põhjendatud see kaitsekorralduskavas ka selliselt fikseerida. Kuna kaitsekorralduskava aluseks olevatest eksperdiarvamustest (esitatud kasutatud materjalide loetelus) tuleneb, et Jägala jõe elustikule on parim, kui jõel puuduks paisutus, ei saa seda kaitsekorralduskavas teisiti kajastada.
4.25.Kaebaja märgib täiendavas seisukohas, et põhjendatud ja õiguspärane on mõista 2004– 2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist ja Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja –keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga“. KeA selgitab, et vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17 Eesti poolt 2019. aastal esitatud aruandes3 loodusdirektiivi rakendamise kohta on välja toodud järgmised seisukohad: *Lõhe seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Kõige olulisema survetegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, see on märgitud ka ohuteguriks. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine. *Jõesilmu seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja ohutegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, ja veekogude muutmine. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine või loomine juba rikutud alade arvelt. *Paksukojalise jõekarbi seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Ohutegurina on välja toodud veekogude ja voolurežiimi muutmine. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmetena toodud veekogude hüdroloogiliste muutuste vähendamine ja hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine. *Võldase seisund on soodne. Samas on stabiilse seisundi säilitamiseks oluline, et leevendataks surve- ja
ohutegurite mõju. Võldasele mõjuva surve- ja ohutegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine. *Elupaigatüübi jõed ja ojad seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja ohustava tegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine ja selleks rajatud infrastruktuur ning paisude mõju. Elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas toodud hüdroenergia kasutamine ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaigatüüpide taastamine nende alade arvelt, mis on juba hüdroenergia kasutamisega kaasnevate tegevuste tulemusena kahjustada saanud. Riikliku punase nimestiku kategooriate alusel (hinnangud 2019) on lõhe väljasuremisohus, võldas ohulähedases seisundi, jõesilm ohulähedases seisundis ning paksukojaline jõekarp (hinnang esitatud 2017) soodsas seisundis. Jägala loodusala suurt potentsiaali arvestades on alal oluline panus elupaigatüübi jõed ja ojad ning kaitse-eesmärgiks seatud liikide üleriigilise soodsa seisundi saavutamisse. Vastustaja leiab, et väärtuste seisund on ebasoodne peamiselt just paisutamise tõttu. Teemat on Keskkonnaamet põhjalikult käsitlenud tagantjärele Natura hindamise aruandes4.
4.26.Kaebaja märgib, et: „15.06.2004 määruse nr 73 §-s 1 on selgelt sõnastatud, et nimistusse kuuluvate veekogude või veekogu lõikude hüdroloogilise režiimi muutmine on keelatud.“ KeA kinnitab, et OÜ Wooluvabrik on keskkonnaministri 15.06.2004 määrusele nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu” viidanud eksitavalt. Määruse § 1 sätestab, et määrusega kehtestatakse nende lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaigaks olevate veekogude või veekogu lõikude nimistu, millel on vastavalt looduskaitseseaduse § 51 lõikele 1 keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Määruses viidatakse selgelt, et keelatud on loodusliku hüdroloogilise režiimi muutmine. Määruse nr 73 eesmärk on tagada nende jõgede kaitse ja soodne seisund lõhilaste elupaigana. Nimetatud määruse seletuskirjas on selgitatud, et lõhilaste kaitse seisukohalt on parimaks lahenduseks tagada jõe kaitse tervikuna, mitte püüda kaitsta vaid seda konkreetset jõelõiku, kus lõhilased elunevad. Siiski on püütud võimaluse korral määrata jõelõigud, kus lõhilaste elupaikade hüdromorfoloogilise kvaliteedi säilitamine ja tagamine on esmatähtis. Enamikul vooluveekogudel on seetõttu määratud lõhilaste püsiasuala või neile olulisim jõelõik. Seetõttu on nende jõgede hea kvaliteedi tagamine äärmiselt oluline just lõhilaste kudemis- ja elupaikadena. OÜ Wooluvabriku määruse tõlgendus on ilmselges vastuolus määruse eesmärgiga. Elupaiga hüdroloogiline režiim on üks tegur, mis määrab elupaiga sobilikkuse, paisuga jõel on see juba rikutud ja paisutuse likvideerimine ei saa olla keelatud, sest see taastaks soodsa seisundi liikidele.
4.27.Kaebaja rõhutab, et: „tolleaegse keskkonnaministri selgitused on asja lahendamisel ja Eesti riigi tahte aastatel 2002– 2005 väljaselgitamisel olulised“. KeA leiab, et kunagise keskkonnaministri Villu Reiljani 2022. aastal antud isiklik arvamus ei ole praegusel hetkel asjasse puutuv. Villu Reiljani kommentaarist nähtub, et ta pole õigusaktide ja alusdokumentidega tutvunud. Vabariigi Valitsuse ja keskkonnaministri määrustega ei kirjeldata selliseid konkreetseid tegevusi, nagu näiteks uute kudealade rajamine, vaid nendega määratakse alade eesmärk ja sätestatakse keelatud ja lubatud tegevused. Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega, millega Jägala ja Jõelähtme jõe lõigud kaitse alla võeti, kirjeldatakse ala kaitse-eesmärgid. Kaitsekorralduslikult planeeritakse selliseid tegevusi, mis aitavad kaasa ala soodsa seisundi saavutamisele ega kahjusta ala kaitse-eesmärke. Selgitame veelkord, et ettepanek Natura võrgustikku esitatavate jõgede kohta tehti 2002. aastal teadlaste poolt koondatud siseveekogude elustiku andmete põhjal Eesti Loodushoiukeskuse poolt läbiviidud projekti „Natura 2000 võrgustiku rakendamine magevee ja riimvee liikide ja elupaikade kaitseks” (Taani Kuningriigi poolt finantseeritud DEPA projekt nr 124/009-0107) raames.
Üks selles projektis väljapakutud jõgedest oli Jägala jõgi ja selle lisajõgi, Jõelähtme jõgi, mis esitati nii loodusdirektiivi elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) kui ka sealsete liikide kaitseks. Natura 2000 võrgustikku valiti kõik nimetatud projektis välja pakutud I prioriteediga jõed, teiste hulgas ka Jägala jõgi. Eelkõige taastamispotentsiaali pärast esitati Jägala jõgi suudmest kuni joani Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud KeA 22.04.2022 peadirektori asetäitja 22.04.2022 korraldust nr 1-3/22/163, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
6.Kõigepealt leiab kohus, et lähtuvalt kohtupraktikast tuleb kaitsekorralduskava käsitleda haldusaktina (täpsemalt üldkorraldusena) (vt. Riigikohtu otsused asjas nr 3-3-1-81-15 p 20) ja on sellisena vaidlustatavad isikute poolt, kelle subjektiivseid õigusi need rikuvad. Käesoleval juhul on kohtul kohustus kontrollida, kas vaidlustatud korraldusega kehtestatud kaitsekorralduskava ka tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või mitte ehk teisisõnu loob õiguslikult olukorra, kus neid õigusi rikutakse. Kohus ei nõustu eeltoodust tuleneval vastustaja seisukohaga, et kaitsekorralduskava ei ole halduskohtus vaidlustatav tulenevalt selle sisust. Kohtud on selgitanud (ka Riigikohus eelmainitud otsuses), et kuigi kaitsekorralduskava kujutab endast ennekõike halduse enda tegutsemisplaani looduobjekti kaitsmise korraldamisel (LKS § 25 lg 1), võib see sisaldada ka haldusvälisele isikule pandavaid kohustusi või tema õigusi oluliselt mõjutada. Olukorras, kus halduse tegevus sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et selliseid akte tuleb käsitleda tervikuna haldusaktina (vt ka RKHKo 12. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22) ja need on kohtus vaidlustatavad.
7.Kaebaja on tõstatanud kohtu jaoks esimesena lahendamist vajava küsimusena vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel küsimuse akti allkirjastanud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja pädevusest kaitsekorralduskava allkirjastamiseks. Juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et allkirjastajal puudus selleks pädevus ja selline sisepädevuse rikkumine võis mõjutada või mõjutas oluliselt haldusakti sisu, on kohtul võimalik kaaluda haldusakti kehtetuks tunnistamist. Ainuüksi formaalne sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust.
7.1.Vaidlustatud kaitsekorralduskava kinnitamise korralduse on allkirjastanud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. Nähtuvalt vastavast korraldusest on selle õiguslikuks aluseks olnud Looduskaitseseaduse § 25 lõike 2, keskkonnaministri 20.10.2009 määruse nr 60 „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine” § 2 lõike 1 ja § 6 lõike 1 ja 3 ning keskkonnaministri 20.09.2020 määruse nr 47 „Keskkonnaameti põhimäärus” § 9 lõike 2 punkt 4. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et keskkonnaameti peadirektori asetäitja volitus vaidlustatud kaitsekorralduskava kinnitamiseks tuleneb Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2021 käskkirja nr 1-1/21/137 „Teabehalduse korra kinnitamine“ lisast 14 „Allkirjaõigused“ ja rohkem oma seisukohta vastuses kaebusele ei täpsustanud. Kohus leidis asja menetledes, et nimetatud dokumendist ei ole võimalik välja lugeda peadirektori asetäitja õigust allkirjastada vaidlustatud kaitsekorralduskava. Kuna tegemist on käesoleva asja lahendamisel olulise küsimusega, pidas kohus vajalikuks oma uurimiskohustust täites menetluse uuendamist ja vastustajalt täiendavate selgituste ning tõendite väljanõudmist oma 07.06.2023 määrusega. Vastustaja esitas täiendavad tõendid
tähtaegselt (13.06.2023) ja kaebaja esitas uute tõendite ja vastustaja selgituste kohta oma seisukoha 21.06.2023.
7.2.Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja tõendanud, et vaidlustatud korralduse allkirjastanud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja omas selleks volitust ja pädevust. Kohus nõustub küll kaebajaga selles, et vastustaja on tõesti esitanud kohtule valet teavet oma 01.07.2022 seisukoha punktis 4.1., kuid kohus leiab, et see tegevus ei olnud oli põhjustatud hooletusest ning on sellisena ka selgelt taunitav. Kohus leiab, siinkohal, et eksimus ei ole siiski pahatahtlik või selline, et kohtul oleks põhjust rakendada vastustaja suhtes sanktsioone või jätta 13.06.2023 esitatud tõendid arvestamata. Kohus leiab, et vastustaja on näidanud ära, et Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kuke volitused kaitsekorralduskava allkirjastamiseks tulid Keskkonnaameti peadirektori 03.02.2022 käskkirjast nr 1-1/22/18 „Volituste andmine“ ja täpsemalt selle lisa 1 tabeli eluslooduse valdkonna jaotisel 21. real. Selle asjaolu üle, et vastavas dokumendis on vastav volitus antud käesolevas asjas vaidlust ei ole.
7.3.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastav pädevus kaitsekorralduskava allkirjastamiseks oleks pidanud tulenema tulenevalt Keskkonnaameti põhikirja § 9 lg 3 sätestatust otse asedirektori ametijuhendist ja selle andmine peadirektori poolt viidatud käskkirjas on õigusvastane ning selleks oleks vaja olnud keskkonnaameti peadirektori ühekordset ja spetsiifilist volitust. Kohus märgib, et kaebaja argumendid on siinkohal osaliselt vastuolulised. Kõigepealt nõustub kaebaja ise, et põhimõtteliselt on asutusesisene volitamine Keskkonnaameti peadirektori pädevuses tulenevalt Keskkonnaameti põhimääruse § 8 lg 2 p-st 6 tulenevalt. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et põhimääruse § 9 lg 3 on suunatud selle volituse piiramisele. Kohus märgib, et tegemist on peadirektori asetäitja tegevuse ja volituste üldise regulatsiooniga, mis ei saa põhimõtteliselt muuta ega piirata peadirektori õigust anda oma asetäitjale vajadusel täiendavaid volitusi ameti esindamiseks. Kohus märgib, et õigustehniliselt oleks ilmselt küll selgem, kui vastav volitus allkirjastada spetsiifilisi kaitsekorralduskavasid tuleneks ametijuhendist, kuid samas oleks selline volitus otseselt vastuolus ameti juhi üldise esindusõigusega ameti esindamiseks. Kohus leiab, et seetõttu ei ole õige vastavat volitust ka ametijuhendisse sisse kirjutada ja selle esitamine 03.02.2022 käskkirjas nr 1-1/22/18 oli igati õiguspärane. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vastav volitus käskkirjas on üldine ja ebamäärane. Kaitsekorralduskava on kindlatele nõuetele vastav ja kindla menetluse kohaselt vastu võetav ning eelkõige (aga mitte alati täielikult) asutusesiseks kasutamiseks ette nähtud dokument ja selle vastuvõtmise volituse andmine, arvestades peadirektori asetäitja ametijuhendist otse tulenevaid kohustusi selle koostamiseks, on igati õiguspärane. Samuti on selline töökorraldus mõistlik ja jätab võimaluse peadirektorile vajadusel lihtsalt sekkuda konkreetse kaitsekorralduskava lõpliku vastuvõtmise protsessi andes selleks vajadusel eraldi välja peadirektori asetäitja volitusi piirava käskkirja. Tavaolukorras on selliste käskkirjade arv ilmselt oluliselt väiksem, kui oleks igakordse volituse andmine kaitsekorralduskava allkirjastamiseks eraldi käskkirjaga ja seetõttu on selline lahendus ka otstarbekas. Kohus märgib täiendavalt, et kuna ükski õigusakt ei näe ette kaitsekorralduskava kinnitamist (allkirjastamist) ainult Keskkonnaameti peadirektori poolt, siis puudub sisuline vaidlus, et seda võib teha tema poolt volitatud isik ehk käesoleval juhul peadirektori asetäitja. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kuke volitused kaitsekorralduskava allkirjastamiseks on seaduslikud ja tal oli õigus ja pädevus vaidlustatud haldusakti allkirjastamiseks.
8.Kuna kohus leiab, et vaidlustatud kaitsekorralduskava on allkirjastatud selleks õiguspäraselt pädevust omanud isiku poolt tuleb tal järgnevalt asja lahendamiseks käsitleda kaebuses esitatud vastuväiteid kaitsekorralduskava sisu osas. Kuna kaitsekorralduskava on eelkõige haldussisene dokument, siis tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas selle või mõne selle osaga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus märgib, et vastustaja on muuhulgas oma vastuses kaebusele tõstatanud küsimuse kaebeõiguse puudumise osas tulenevalt subjektiivsete õiguste rikkumise võimatusest sellise dokumendiga. Tulenevalt selgelt väljakujunenud kohtupraktikast on selline väide asjatundmatu. Kaitsekorralduskava üldkorraldusena võib sisaldada haldusväliste isikute subjektiivseid õigusi rikkuvaid osasid ja seetõttu on kohtupraktikas tunnustatud selle (vastavate osade) vaidlustamise õigust (kaebeõigust). Kohtul on seetõttu kohustus kontrollida kaebaja väiteid tema subjektiivsete õiguste rikkumise osas.
9.Kohus märgib kaebuse sisulist osa lahendmaa asudes kõigepealt, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:
9.1.Muinaslinna tee 5 kinnistu, mille suhtes kaebajal on hoonestusõigus, asub Jägala jõe hoiualal, kinnistul asuvad hüdroelektrijaama ehitised ning hoonestusõiguse kasutamine on lahutamatult seotud Jägala jõe ning looduskeskkonnaga.
9.2.Kaebaja oli vaidlustatud korralduse menetlusse kaasatud isik – KeA edastas 04.02.2022 kirjaga dokumendi kavandi tutvumiseks kaebaja seaduslikule esindajale (dtl 112-144). Kaebaja on ka asjaomaseks isikuks, kellele on viidatud KeA peadirektori asetäitja 22.04.2022 korralduse p-s 2.
9.3.Kaebaja nõustub vastustaja seisukohaga, et KKK-s ei ole tehtud vahetu mõjuga ettekirjutust Linnamäe paisu likvideerimiseks. Samas märgib kaebaja, et KKK-s sisalduvad põhimõttelise tähtsusega otsustused selle kohta, milliseid huvisid ja väärtuseid tuleb konkreetse loataotluse puhul ülimuslikuks pidada. Seetõttu on vaidlustatud KKK regulatiivse mõjuga kaebaja suhtes osas, milles KeA on meelevaldselt ja kaebajale kahjulikus suunas täpsustanud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärke.
9.4.Vaidlust ei ole, et eelnevas (2017– 2021) KKK-s olid kaitse-eesmärgid samas sõnastuses ja kaebaja seda kava vaidlustanud ei ole.. Samas on kaebaja on seisukohal, et varasem õigusvastane halduspraktika ei saa õigustada rikkumise jätkamist või korduvust.
9.5.Keskkonnaministri 14.02.1996 määrus nr 10 „Lõhilaste kudemis- ja elupaikade nimistu kinnitamine“ lisa 1 „Lõhilaste (lõhe, mereforell, jõeforell, harjus) kudemis-ja elupaikade nimistu“ punkti 8 kohaselt kinnitati Jägala jõgi lõhilaste elupaikade nimistusse üksnes osaliselt – lähtest Kehra tammini ja Jägala jõe osa, mis ulatus Kehra tammist kuni Jägala jõe suudmeni (sh Linnamäe paisuni), ei kuulunud lõhilaste nimistus märgitud elupaikade hulka. Sellest tuleneb, et 2002. aastal, kui Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam rekonstrueeriti, ei olnud Jägala jõe sellele jõelõigule kehtestatud elupaigatüüpide või isendite elupaikade kaitseks piiranguid.
9.6.Vabariigi Valitsuse (VV) 05.08.2004 korralduse nr 615 redaktsiooni, mis kehtis 05.08.2004–22.04.2009, lisa 1 punkti 2 alapunktiga 51 kinnitati Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas Jägala jõe loodusalal kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar). VV 23.04.2009 korraldusega nr 148 muudeti VV 05.08.2004 korraldust nr 615 ning alates 23.04.2009 kehtestati lisa 1 selliselt, et lisa 1 punkti 2 alapunktis 56 esitati Jägala loodusala kaitstav elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar).
VV 16.06.2005 määrusega nr 144 § 1 lg 1 p-le 1 võeti kaitse alla Jägala jõe hoiuala, mille kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse. Kaebaja rõhutab, et VV määrus nr 144 ei sõnasta Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide hulgas nende liikide elupaikade kaitset, mis lisati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja VV 23.04.2009 korraldusega (Lutra lutra ja Unio crassus). Samas kehtestati vaidlustatud KKK-s kaitsekorraldusperioodi 2022–2027 kohta üks elupaigatüüp ja viie isendi/liigi elupaigad (vt KKK p 2.1.1-2.1.5 ja 2.2.1.)
10.Seoses varasema õigusliku regulatsiooniga on kaebaja kaebuse sisuline põhiväide, et ükski Vabariigi Valitsuse korraldus ega määrus ning ükski Euroopa Komisjoni otsus ei ole seadnud Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkideks elupaigatüübi või liigi elupaiga taastamist või selle taastamiseks eelduste loomist sellisel kujul ja sõnastuses, nagu see on toodud 2022–2027 KKK-s. Kaebaja leiab, et KeA viitab oma 01.07.2022 vastuses kaebusele paljasõnaliselt, et Jägala jõe hoiuala esitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja arvamiseks eelkõige taastamispotentsiaali pärast, kuid sellist KeA soovpõhjust ei ole üheski otsuses ega selgitavas dokumendis esitatud. Kaebaja leiab ka, et KKK-s kinnitatud täpsustatud kaitse-eesmärgid ei ole muu hulgas kooskõlas VV 03.06.2022 korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“, milles VV võttis põhimõttelise seisukoha, et Jägala jõe hoiuala kaitsmine peab toimuma selliselt, et Linnamäe pais säilitatakse.
11.Kohus leiab pärast hoolikat tutvumist kaitsekorralduskavaga, et kaebuse sisulisel põhiväitel nagu oleks kaitsekorralduskava üheks põhieesmärgiks elupaigatüübi või liigi elupaiga taastamine, puudub alus. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja väidetest on kaitsekorralduskava eesmärgid olnud läbi aegade samad – nendeks on vastavalt kaitsekorralduskava punktile 2.1 toodule Jägala jõe hoiuala osas loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide, lõhe (Salmo salar), hariliku võldase (Gottus gobio) ja jõesilmu (Lampetra fluviatilis) elupaikade kaitse. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on lisaks eespool nimetatud liikidele ka veel paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Koosluste osas on tulenevalt kava punktis 2.2. toodule Jägala jõe hoiuala (sh Jägala loodusala) kaitse-eesmärgiks loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse. Kohus märgib, et kaebaja on kohtu hinnangul segi ajanud kaitsekorralduskavaga ette nähtud kaitse-eesmärgid ja nende saavutamiseks välja toodud meetmed ja võimalikud rakendatavad administratiivsed meetmed ja need samastanud. Selline lähenemine on ilmselgelt vale ja muudab sisutühjaks kogu kaebaja kaebuses esitatud argumentatsiooni seoses kaitse-eesmärkide väidetava muutmisega ja nende kahjuliku mõjuga kaebaja õigustele. Asjaolu, et kaitse-eesmärkide saavutamiseks on kaitsekorralduskava koostamise käigus välja selgitatud võimalikud parimad meetmed, ei tähenda, et neid hakatakse kaitsekorralduskava rakendamisel automaatselt kasutama. Nähtuvalt kaitsekorralduskava sõnastustest iga kaitstava liigi ja koosluse juures, ei ole selles ette nähtud nende parimate meetmete automaatne ja kohustuslik rakendamine ehk need ei ole kaitsekorralduskava kohaselt rakendamisele kuuluvate tegevused, mis omaksid mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Vastupidiselt kaebaja seisukohale on kaitsekorralduskavas otsesõnu selgitatud, et administratiivsete meetmete rakendamiseks vajalike otsuste tegemisel lähtutakse nii kaitsekorralduskavas kui vastavas administratiivmenetluses kogutud teabest ja otsus tehakse
tuginedes asjakohase menetluse ja haldusmenetluse nõuetele. Veelgi enam – kaitsekorralduskavas nähakse ette kõigi kaitstavate liikide puhul, v.a. saarmas, et paisutuse likvideerimist käsitletakse „...võimaliku meetmena, kui kogutud teabe kohaselt kaalub kaitseeesmärkide saavutamine üle muud huvid ning kaitse-eesmärkide saavutamine ei ole võimalik muude lahendustega. Kultuuriväärtuslike objektide olemasolu korral arvestatakse Muinsuskaitseameti seisukohtadega.“ (kaitsekorralduskava lk 15, 16,17 ja 18). Saarma puhul on kaitse-eesmärgiks toodud saarma esinemine Jägala jõe hoiualal ja puuduvad igasugused muud eesmärgid või meetmed selle saavutamiseks. Koosluste osas on kaitsekorraldusperioodi eesmärgiks toodud „ eelduste loomine elupaigatüübi jõed ja ojad looduslähedase seisundi taastumiseks Linnamäe paisjärve aluses jõesängi osas ning kudealade taastumiseks. Elupaigatüübi esinemine 11 ha suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea) ja 5 ha suurusel alal esinduslikkusega C (arvestatav) (kaitsekorralduskava lk 22). Kohus märgib, et ka siinkohal on parima võimaliku meetmena käsitletud paisutuse likvideerimist ja toodud administratiivsete meetmete osas eraldi välja, et paisutuse likvideerimist käsitletakse ainult võimaliku meetmena, mille rakendamine eeldab haldusmenetluses täiendavat teabe kogumist ja huvide kaalumist. Ka kaitsekorralduskava muudest osadest ei suutnud kohus leida, et kaitse-eesmärgina oleks kuskil märgitud paisutuse likvideerimist. Kohus leiab, et seetõttu ei oma käesolevas asjas mingit tähendust ka kaebaja esitatud endise keskkonnaministri seisukohad tema isiklikust arusaamast seoses paisutusega. . Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja väidetele kaitsekorralduskava kaitse-eesmärkide vastuolust kõrgemalseisvate õigusaktide ja Natura 2000 ala loomisel väljendatud seisukohtadega puudub igasugune mõistulikult tajutav alus. Asjaolu, et kaebaja on segamini ajanud kaitse-eesmärgid ja võimalikud meetmed nende saavutamiseks annab kohtule aluse asuda seisukohale, et kaebusel puudub sisulises osas alus ja see tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
12.Kohus ei nõustu ka kaebaja välja toodud väidetega, et kaitsekorralduskava andmisel on rikutud põhjendamiskohustust ja rikutud kaalutlusõigust.
12.1.Kohus leiab, et alusetu on kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud eraldi selgitama milliseid dokumendi osasid muudeti võrreldes perioodil 2017-2021 kehtinud kaitsekorralduskavaga ja mis kaalutlustest nende väljavalimisel lähtuti. Kohus märgib, et kuigi vaidlustatud 2022-2026 aasta kaitsekorralduskavas on viidatud 2017-2021 aasta kaitsekorralduskavale, on tegemist iseseisva ja tekstiliselt tervikliku dokumendiga ja selle puhul ei oma mingit õiguslikku tähtsust kaebaja nõutav punkt-punktiline erisuste võrdlus, sest varasem kava on oma õigusliku tähendusetema kehtivuse tähtaja saabumise tõttu minetanud. Vajadusel on seda võrdlust võimalik igal asjasthuvitatul ise teha. Vastavate osade väljatoomine ei oma õiguslikku tähendust ja koormaks põhjendamatult uut kaitsekorralduskava.
12.2.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaitsekorralduskava koostamise menetlus tuleb läbi viia määruses nr 60 ja haldusmenetluse seaduses sätestatud üldise reeglistiku kohaselt. LKS ega määrus nr 60 ei näe kaitsekorralduskava puhul sarnaselt näiteks kaitseeeskirja menetlusega ette avalike väljapanekute korraldamist või ettepanekute ja vastuväidete vastamise korda ja tähtaegasid, samuti ettepanekute tulemusel tehtud muudatuste esitamist. Kaitsekorralduskava sisu sätestab keskkonnaministri määrus nr 60 § 3 ja selle kohaselt avalikustamise tulemusi kavas käsitlema ei pea. KeA on andnud täiendavad selgitused kaitsekorralduskava kohta kava tööversiooni avalikustamise järgselt KeA poolt huvigruppidele saadetavates kirjades. KeA vastas kaebaja 01.03.2022 seisukohtadele ja ettepanekutele oma 29.03.2022 kirjaga nr 7-2/22/2352-7ja kaebaja on vastava kirja saanud. Järelikult on kaebaja nõue selles osas põhjendamatu.
12.3.Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide nagu oleks KeA kaitsekorralduskavas asunud seisukohale, et Vabariigi Valitsus on 05.08.2004 määruses otsustanud jõelõigu taastamise alates Jägala jõe suudmest kuni joani. Kaitsekorralduskavast sellist väidet ei nähtu. Asjaolu, et vastustaja esitas taolise väite hoopis erinevas kontekstis vastuses kaebusele, ei riku kaebaja kaitsekorralduskavaga potentsiaalselt riivatavaid subjektiivseid õigusi, kuna vastav väide ei ole kajastatud mingilgi moel kaitsekorralduskavas ehk see ei annaks ka õige olemise puhul alust kaitsekorralduskava õigusvastaseks tunnistamiseks.
12.4.Kohus on juba eelpool selgitanud, miks on alusetu on ka kaebaja väide nagu oleks kaitsekorralduskavas seatud kõrgemaid või ulatuslikumaid kaitse-eesmärke võrreldes kõrgemalseisva haldusaktiga. Kohus selgitas selles osas juba, et kaebaja on siin segi ajanud kaitse-eesmärgid ja võimalikud meetmed nende saavutamiseks. Mis puudutab võimalikke meetmeid, siis on kahtlemata õigustatud kaitsekorralduskavas parimate võimalike meetmed välja toomine. See ei muuda seatud kaitse-eesmärke, vaid selgitab kuidas neid on võimalik kõige paremini saavutada. Kohus kordab, et kaitsekorralduskavas on üheselt selgitatud, et paisutuse likvideerimise näol on tegemist võimaliku parima meetmega, kuid selle rakendamist kaitsekorralduskava ette ei näe. Kohus märgib, et kaebaja ei ole püüdnudki ümber lükata vastustaja väidet, et paisutuse likvideerimine on parim võimalik meede kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja märgib õigesti, et see väide tuleneb arvukatest uurimistöödest ja eksperthinnangutest ja sellisena ka kaitsekorralduskavas igati õigustatult välja toodud. Kohus märgib, et ka administratiivsete meetmete rakendamise osas (osas mainitud meetmete rakendamisel võib kohtu hinnangul põhimõtteliselt olla tegelik mõju vastustaja õigustele ja kohustustele) annab kaitsekorralduskava selgituse, et nende rakendamise otsustamine saab toimuda alles pärast vastavate haldusmenetluste ja kaalumisprotsesside läbiviimist ehk sisuliselt ei ole nende puhul tegemist mitte kohustuse seadmisega, vaid ühe võimalusega, mida kaaluda enne tegevusse asumist. Sellise võimaluse kaalumine muude võimaluste kõrval ei riku kohtu hinnangul kuidagi kaebaja õigusi, vaid on asjaolusid arvestades paratamatult haldusorgani kohustus enne otsuse langetamist. Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et vastustaja on õigustatult toonud oma vastuses kaebusele välja asjaolu, et võimalikud rakendatavad meetmed saab määratleda alles pärast menetluses oleva vee erikasutusloa suhtes lõpliku otsuse langetamist. Seetõttu on ka kaitsekorralduskavas vastavad kaitse-eesmärkide saavutamiseks sobivad meetmed sisuliselt kavandamata jäetud (see nähtub üheselt kaitsekorralduskava tekstist) ja need on kavas lisada kavasse alles pärast vee erikasutusloa suhtes selguse saamist. Kohus märgib, et just uue veeerikasutusloa väljastamisest või mitteväljastamisest sõltub paisutuse edasine võimalikkus või selle likvideerimine ja vastav menetlus on hetkel eraldiseisva haldusmenetlusena käimas. Lisaks on käesoleval hetkel pikendatud kaebajale väljastatud veeloa nr L VT.HA-171918 kehtivust kuni 31.12.2024 ja vastava kuupäevani on pikendatud ka uue veeloa taotluse menetluse tähtaega. Seega on kaebaja õigused paisutamiseks käesoleval ajal tagatud ja edasise paisutusõiguse osas toimub haldusmenetlus ehk kaebuses on väljendatud pigem kaebaja oletuslikke hirme, kui õiguslikult tähendust omavaid asjaolusid.
12.5.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et hindamiskriteeriumites tulemuslikkuse hindamise sätestanud osas kaitse-eesmärke laiendavad ja ületavad kriteeriumid näiteks ligipääsetavate kasvulavade saavutamine ning Linnamäe paisjärve aluses jõesängis jõesängi osas looduslähedase seisundi ja kudealade taastumise. Vastustaja on kohtu hinnangul vastuses kaebusele põhjalikult selgitanud küsimust kaitse-eesmärkide saavutamisega seotud küsimustest ja nende seostest paisutusega. Kohus märgib siinkohal täiendavalt ära, et tulenevalt asjaolust, et kaitsealuseks jõeosaks (ka Natura 2000 alaks) on jõelõik Jägala jõe suudmest kuni Jägala joani, ja et sellest üht osa (lõigul Linnamäe paisust alates kuni Jägala joani) ei ole võimalik inimese loodud takistuse tõttu kaitse-eesmärgiga hõlmatud liikidel (ja eriti lõhel) üldse viibida ja kasutada looduslikult soodsat jõesängi paljunemiseks ja elukohana,
ei ole võimalik saavutada ka vastavate liikide soodsat seisundit tervel kaitsealal. Seetõttu on vastavate hindamiskriteeriumite seadmine igati õigustatud, kuid need ei riku kaebaja õigusi. Asjaolu, et riigi poolt Natura 2000 alal moodustamisel ettenähtud kaitse-eesmärgi saavutamine (liigi soodsa seisundi saavutamine) ilma paisutuse likvideerimiseta on sisuliselt võimatu, sest vastavalt ekspertiisidele eeldab see Linnamäe paisust Jägala joa suunas jääva jõelõigu looduslikku seisundi taastamist (mis on ainult omaette haldusmenetlusega rakendatav meede kaitse-eesmärgi saavutamiseks) läbi paisutuse likvideerimise. Sellest saaks loobuda eelkõige läbi adekvaatsete kompensatsioonimeetmete rakendamise (mida seni ei ole leitud) või läbi nn Natura erandi taotlemise.
13.Kohus ei nõustu eelnevat kokku võttes kaebajaga selles, et vaidlustatud korraldus rikub kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi eelkõige läbi asjaolu, et sellega seatakse kaitseeesmärgiks Muinaslinna tee 5 kinnistul asuva Linnamäe paisutuse ja seega ka paisjärve likvideerimine. Sellist kaitse-eesmärki kaitsekorralduskava üheski oma punktis ette ei näe ja üldiselt ei saagi ette näha. Ka muud kaebuses esitatud argumendid ei anna alust vaidlustatud kaitsekorralduskava tühistamiseks ja seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
Menetluskulud
14.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.