Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 06.06.2023, Tartu 3-21-2178 D.P.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.09.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/578-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.06.2022. a otsus D.P.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja D.P. Esindaja v.adv. Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta Politsei- ja Piirivalveameti 12.04.2023. a seletuse nr 1.2-2/231-2 lisad asja materjalide juurde.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.06.2022. a otsus muutmata.
3.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtuotsuses initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.07.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14.09.2021. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-st 3, D.P.i tähtajalise elamisloa nr 1037232419/TE kehtetuks alates 14.09.2021 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ning VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:
D.P. on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele oli väljastatud tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 21.02.2022. D.P.i on karistatud kriminaalkorras 6-l korral ja väärteokorras 25-l korral. D.P.ist lähtuv oht avalikule korrale on reaalne ja jätkuv ning kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. D.P.i kuritegelikku käitumist ilmestavad alkoholi mõju all ja impulsiivsusest toime pandud kuriteod. 2004. a rikkus ta tingimisi karistamise tingimusi, pannes toime uued kuriteod. Vangistuse jooksul on teda 3-l korral karistatud distsiplinaarkorras. Täidetud on VMS § 135 lg 2 p 3 eeldus. D.P.i vanemad on surnud. Tal on 2 alaealist last (poeg ja tütar). Poja osas on D.P.ilt ära võetud isikuhooldus- ja varahooldusõigus. Seega ei saa poega lugeda tema pereliikmeks. D.P. ei ole tütre kasvatusse panustanud. D.P.iga on võimalik suhelda telefonitsi või e-kirja teel ja külastada teda Venemaal. D.P.il puudub Eestis kinnisvara. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine kui era- ja perekonnaelu riivav meede on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg 1 ja VMS § 135 lg 2 p 3 alusel. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. D.P. ei ole avaldanud soovi taotleda Eesti kodakondsust, tema riigikeele oskuse tase on null, ta räägib soravalt vene keelt. Ei ole põhjust arvata, et D.P.i integreerumine ja hakkamasaamine kodakondsusjärgses riigis oleks problemaatiline. PPA arvestas sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel D.P.i Eestis elatud aega, tema vanust, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, mis vääriksid kaitsmist ja milliseid tagajärgi tooks endaga kaasa sissesõidukeelu kohaldamine välismaalase perekonnaliikmetele.
2.D.P. esitas 23.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 14.09.2021. a otsus nr 15.3-3.4/578-2. Kaebuse põhjendused: PPA otsus ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Otsusega kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja on sündinud, käinud koolis, töötanud ja maksnud makse Eestis. Kaebajal puuduvad sugulased Venemaal. Venemaa kodakondsuse sai kaebaja alaealisena ja see oli tema ema otsus. PPA ei ole otsuses kaebaja ohtlikkust põhjendanud ega tõendanud. PPA, heites kaebajale ette riigikeele oskuse puudumist, pidanuks arvestama, et kaebaja sündis ja elas Narvas ning veetis lapsevõlve Ida-Viru maakonnas. Pidades silmas kaebaja head käitumist karistuse kandmise ajal vanglas, pidanuks PPA andma kaebajale võimaluse näidata, et vangistuse eesmärk oli täidetud ja kaebaja suudab käituda õiguskuulekalt. PPA võis VSS § 74 lg 4 alusel jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3.Tartu Halduskohus jättis 30.06.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) VMS § 135 lg 2 p 3 on imperatiivne säte, mis ei võimalda PPA-le kaalutlusruumi otsustamaks selle üle, kas peale VMS § 135 lg 2 p-s 3 sätestatud asjaolu tuvastamist tunnistada tähtajaline elamisluba kehtetuks või mitte. Kaebaja puhul esines ka teine alus ehk VMS § 135 lg 2 p 2. Kaebaja puhul esines VMS § 124 lg 2 p-s 9 sätestatud alus. 2) PPA võis ohu sisustamisel kasutada arhiivi kantud andmeid. PPA ei põhjendanud otsust arhiivi kantud kuritegudega, vaid hindas kaebaja käitumisest lähtuvat ohtu karistuste aluseks olnud kaebaja tegudega. Arhiveeritud andmed tõendasid kaebaja minevikus toime pandud tegusid ja need teod olid ohuprognoosi aluseks. 3) Kuna kaebaja viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel, ei laiene talle tagatised, mis on ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. Kaebaja puhul ei ole vaja põhistada, et ta kujutab reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajale anti tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. Siiski pani kaebaja toime uued isikuvastased kuriteod. Sellises valguses ei ole piisavad kaebaja väited, et ta on sündinud ja pikaajaliselt elanud Eestis, ei taotlenud ise Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ja tema käitumine
vangistuse ajal oli suhteliselt hea. Kaebaja pani vanglas toime 3 distsiplinaarrikkumist, mis ei anna alust arvata, et kaebaja käitumine vanglas oli eeskujulik. Arvestades kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvust, mis oli mõnevõrra maandatud vangistuse ajal, ei ole välistatud selle taas tekkimine peale vanglast vabanemist. Kaebaja suhteliselt heal käitumisel vangistuse ajal on suhteliselt väike kaal. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja viibib vangistuses 4-ndat korda ja iga kord, kui ta vabanes vanglast, pani ta uued kuriteod toime, olles alkoholijoobes. 4) Kaebaja ei kujuta ohtu riigi julgeolekule. PPA kaalus piisava põhjalikkusega nii kaebaja toimepandud süütegusid kui tema ohtlikkust avalikule korrale. 5) Kaebajal puudub eriline sõltuvussuhe lähedastega. Kaebajal ei ole terviseprobleeme, mis viitaksid pideva abi vajaduse järele. Kaebaja on vanglast vabanemise ajaks 35-aastane vene keelt emakeelena kõnelev mees, kes peale Venemaale saabumist saab seal abi elementaarsete vajaduste rahuldamiseks (toit, riided, elamispind). Ei nähtu, et seos Eestiga oleks kaebajal tugev ja väljasaatmine oleks tema või tema lähedaste suhtes äärmiselt negatiivse tagajärjega. PPA otsusega on riive kaebaja era- ja perekonnaelule proportsionaalne. 6) Lahkumisettekirjutus on põhjendatud. Kohaldatud 5-aastane sissesõidukeeld on põhjendatud ja proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.D.P. esitas 29.07.2022 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.06.2022. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Veel palus kaebaja peatada PPA otsuse kehtivus lahkumisettekirjutuse täitmise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ignoreeris taotlust asja kohtuistungil läbivaatamiseks. Sellega on kaebaja põhiõigusi alusetult ja ebaseaduslikult piiratud ning see annab aluse kohtuotsuse tühistamiseks. 2) Kaebajale laienevad tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. 3) Arvesse tuleb võtta, et kaebaja poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega karistusseadustiku mõttes. Elamisloa kehtetuks tunnistamine VMS § 135 lg 2 p 3 alusel ei saa olla lisakaristuseks. Varasemad karistused ei tähenda, et isik jätkab tulevikus kuritegude toimepanemist. Distsiplinaarkaristuste arvesse võtmine ei ole asjakohane. Kaebaja käitumisest kinnipidamise ajal ja peale vabastamist nähtub, et kaebaja teeb pingutusi, et muuta käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. Nii PPA kui kohtu otsustes puuduvad kaalutlused ja hinnangud antud asjaolu kohta. 4) Kas kaebaja soov vabaneda alkoholisõltuvusest on tõsine või mitte, on võimalik otsustada üksnes tema vabaduses käitumise pinnalt. Vangla iseloomustuses on kajastatud kaebaja soov vabaneda alkoholisõltuvusest. 5) Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on II astme kuriteod. Asjas nr 3-17-1545 karistati isikut 10-l korral kriminaalkorras. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras 6-l korral ja vangistusega 4-l korral. Asjas nr 3-17-1545 märgiti, et isikul elavad Eestis õde ja ema. Kaebajal elavad Eestis tütar, poeg, vend ja tädi. Asjas nr 3-17-1545 oli isikut karistatud väärteokorras, nagu ka kaebajat. Asjas nr 3-17-1545 oli vangla hinnangul isikust lähtuva uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%. Kaebaja osas esineb uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 69% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 51%. Kuriteo toimepanemise tõenäosuse arvutamine ei ole selge. PPA ega kohus ei võrrelnud kaebajaga seotud asjaolusid Riigikohtu otsuses nr 3-17-1545 tuvastatud asjaoludega. Seega on otsused kaalutlusveaga ja rikuvad põhiseaduse (PS) §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. 6) Kaebajal puuduvad sugulased Venemaal. Asjaolu, et kaebaja suhted poja ja tütrega on purunenud, ei tähenda, et kaebaja ei suuda ega soovi neid taastada. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebajal puuduvad seosed Venemaaga. Venemaale väljasaatmisega kaebaja võimalused naasta tagasi normaalsele elule vähenevad. Isiku seos riigiga ei seisne üksnes selles, et ta oleks ära õppinud riigikeele. Arvesse tuleb võtta, et viibides vabaduses töötas kaebaja ametlikult,
maksis makse jne. Kaebajal elab Eestis vend, kes avaldas valmisolekut toetada kaebajat vabaduses.
5.Tartu Ringkonnakohus peatas 29.08.2022. a määrusega PPA 14.09.2021. a otsuse täitmise Eestist lahkumise ettekirjutuse osas ja keelas kaebaja riigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
6.PPA esitas 02.09.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus toimepandud kuritegude eest, vaid tegemist on haldusõigusliku ohutõrjemeetmega. Õigus viibida Eestis tähtajalise või pikaajalise elaniku elamisloaga ei ole absoluutne ja riik saab seda piirata. Pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist 2011. a on kaebaja toime pannud 22 süütegu, s.h 2 kuritegu ja 20 väärtegu. Kaebaja ei ole välja toonud, millised positiivsed asjaolud on jäetud õigusvastaselt kaalumata ja millised neist on toonud kaasa otsuse ebaproportsionaalsuse. Kaebaja 2-3-kuulisi perioode, mil ta ametlikult töötas, on otsuses hinnatud. 2) Tulenevalt direktiivi nr 2003/109/EÜ art 2 p-st 2 on pikaajaliseks elanikuks ja direktiivi kõrgendatud kaitse all väljasaatmise mõistes kolmanda riigi kodanik, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. Tähtajalise elamisloa saamisega 21.02.2017 kaotas kaebaja eelviidatud direktiivist tulenevad tagatised, mis kehtivad pikaajalise elaniku elamisluba omavatele isikutele. Kaebaja esindaja ei ole aru saanud, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks 2011 temast lähtuva ohu tõttu. 3) Kaebaja suhtumine püsis muutumatuna ka viimase karistuse kandmise ajal, sest sarnaselt varasematele vanglakaristustele on ta kinnipidamisasutuses toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Kuigi kinnipidamisasutuse kontrollitud keskkonnas ei ole võimalik alkoholi tarbimine, siis lähtuvalt varasemast käitumisest on suur tõenäosus, et isik jätkab vabaduses alkoholi kuritarvitamist, mis suurendab raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise ohtu. 4) Lastega seonduvaid asjaolusid on otsuses põhjalikult analüüsitud. Hüpoteetiline mööndus, et kaebaja võib tahta suhteid taastada, ei ole sellise kaaluga, et otsus oleks ebaproportsionaalne. 5) Kirjaliku menetluse määrus on põhjendatud.
7.PPA teatas 12.04.2023. a seisukohas, et 29.12.2022, 15.01., 17.03., 04.04 ja 10.04.2023 on kaebaja olnud avalikus kohas alkoholijoobes ning on olnud alkoholijoobe seisundis agressiivselt meelestatud. Kaebaja käitumist vabaduses ei saa pidada õiguskuulekaks ja tuleb eitada tema tõsimeelset soovi vabaneda alkoholisõltuvusest. Kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mistõttu on ületatud vajalik ohulävend lahkumisettekirjutuse koostamiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks.
8.D.P. märkis 19.04.2023. a seisukohas järgmist: 1) Kaebaja on direktiivi nr 2003/109/EÜ mõttes pikaajaline elanik, kuna elab alates sünnist kuni elamisloa kehtetuks tunnistamiseni Eestis seaduslikul alusel. Asjaolu, et kaebaja ei saanud õppida eesti keelt, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja ei jaga Eesti Vabariigi väärtusi ja elukorda. Kaebaja kodakondsus valiti tema vanemate poolt. Kaebajal ei ole võimalik loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest, sest loobuda saab ainult teise kodakondsuse kasuks. Eesti kodakondsuse saamiseks on aga takistuseks kriminaalkaristused. 2) Kaebaja väljasaatmine ohustab tema elu. Kaebaja vanust arvestades võib tema väljasaatmine kaasa tuua sõjaväeteenistusse kutsumise ja saatmise Ukrainasse sõdima. 3) Vangla iseloomustuses mainitud distsiplinaarkaristused ei anna alust prognoosiks, et kaebaja tulevikus kujutab ohtu avalikule korrale. Kohtul ei ole võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel võeti arvesse kõiki olulisi andmeid.
4) PPA poolt mainitud olukordade, kus kaebaja oli joobeseisundis, kohta puuduvad andmed, et kaebaja pani toime süüteod. Arvestada tuleb, et kaebaja on stressis, oodates väljasaatmist. Kaebajal ei ole võimalik pöörduda psühhiaatri poole (puudub ravikindlustus). PPA-l puuduvad etteheited kaebaja käitumise suhtes seoses järelevalvemeetmetele allumisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2022. a otsus muutmata. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist (I), seejärel ettekirjutust Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga (II), kaebaja väiteid halduskohtu menetlusnormide rikkumise kohta kaebuse menetlemisel (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse (IV). I
10.Kaebaja arvates laienevad talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga elanikele. Nimelt leiab kaebaja, et Euroopa Nõukogu 25.11.2003. a direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate kodanike staatuse kohta käsitletakse pikaajalise elanikuna ka isikut, kes ei ole liikmesriigi kodanik ja elab liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt 5 aasta jooksul. Kaebaja elab Eestis sünnist, seaduslikult ja pidevalt.
11.Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga talle laienevate tagatiste osas ei nõustu. VMS § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine VMS tähenduses välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Seetõttu tuleb eristada, kas kaebaja Vene Föderatsiooni kodanikuna elab Eestis tähtajalise elamisloa (§ 112) või pikaajalise elamisloa (§ 230) alusel. Vaid pikaajalise elaniku elamisluba annab välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ III peatükis sätestatud õigused (§ 231). Vastustaja on käesolevas haldusasjas selgitanud, et kaebaja omas pikaajalise elaniku elamisluba kuni 22.07.2011, mil see tunnistati temast lähtuva ohu tõttu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks. Vaidlust ei ole selle üle, et PPA 21.02.2017. a otsusega anti kaebajale tähtajaline elamisluba nr 1037232419/TE kehtivusega kuni 21.02.2022. Kohtupraktikas on leitud, et tähtajalise elamisloaga isik kaotab direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 36). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja puhul ei olnud PPA-l vaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tähtsust omavaid asjaolusid (VMS § 241 lg 3).
12.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks viitega VMS § 135 lg 2 p-le 3, mis sätestab, et tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja arvates oli ebaõige halduskohtu järeldus, nagu ei annaks norm haldusorganile igasugust kaalutlusruumi. PPA peab sätte kohaldamisel igal konkreetsel juhul esitama kaalutlused selle kohta, mis põhjusel ta leiab, et isik kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
13.Ringkonnakohus sedastab, et ilmselt on kaebaja halduskohtu otsust valesti mõistnud. Halduskohus ei pidanud silmas seda, nagu ei peaks PPA otsuse tegemisel kaaluma kaebajast lähtuvat võimalikku ohtu. Halduskohus märkis vaid, et kui VMS § 135 lg 2 p-s 3 sätestatud asjaolu on tuvastatud, st oht on kindlaks tehtud, puudub PPA-l kaalutlusruum selle üle, kas tunnistada tähtajaline elamisluba kehtetuks või mitte (otsuse p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, kuid lisab järgmist. KorS § 5 lg 2 järgi on oht olukord, kus ilmnenud
asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri. Siiski saab kohus kontrollida nii ohu mõiste sisustamist kui ka olukordade kvalifitseerimist ohuks (vt RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 26).
14.Halduskohus asus otsuses Riigikohtu (RKHKo 3-20-915, p 26) ja Euroopa Kohtu praktikale (C-82/16, p 91) tuginedes seisukohale, et kaebaja ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule (otsuse p 12.2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kohtupraktikast nähtub, et ohtu riigi julgeolekule tuleb tõlgendada pigem kitsalt ning määravaks ei saa pidada vaid isiku karistamist tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Küll aga jaatas halduskohus kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Halduskohtu arvates võttis vastustaja kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel õigesti arvesse kuritegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust, sh nende toimepanemist erandina antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal, samuti Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi. Halduskohtu arvates ei teinud vastustaja kaalutlusvigu (otsuse p 12.2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et tema kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. Kuigi kaebaja möönab kuritegude toimepanemist, leiab ta, et varasemalt määratud karistused ei tähenda, et ka tulevikus jätkab kaebaja vältimatult kuritegude toimepanemist. Vangistuses viibides on kaebaja oma käitumise ümber hinnanud ja soovib muuta oma elu õiguskuulekamaks, samuti vabaneda alkoholisõltuvusest. Distsiplinaarkaristuste arvesse võtmine ei ole asjakohane, sest karistuste määramine on tihti põhjustatud vaenulikest suhetest valvuritega.
15.VMS § 135 lg 2 p 3 kohaldamiseks tuleb tuvastada välismaalase tegevusest lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Ringkonnakohus on seisukohal, et avaliku korra mõistet VMS-is ei saa tuletada vaid avaliku korra vastaste süütegude liigitusest KarS-i 16. peatüki 2. jaos. Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel KorS-ist1. KorS § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, nagu peaksid tema kuriteod olema seotud konkreetselt avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. Samas märgib ringkonnakohus, et PPA otsuse põhjendustest nähtub, et kaebajat on karistatud ka avaliku korra rikkumiste eest väärteomenetluses kuuel korral ning kriminaalmenetluses ühel korral, millisel juhul oli tegemist avaliku korra raske rikkumisega.
16.Ringkonnakohut ei veena kaebaja väide, et kaebaja on vangistuses viibides oma käitumise ümber hinnanud ning talle varasemalt määratud karistustest ei saa järeldada, et ta ka tulevikus jätkab kuritegude toimepanemist. Kuigi kohtupraktikas on leitud, et isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, võib teatav käitumine minevikus anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks2. PPA põhjendas kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale 14 kehtiva väärteokaristusega aastatest 2012-2019, mille hulgas on kuus avaliku korra rikkumist, üks varavastane süütegu, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamine viiel korral ja eritalituste valeväljakutsed kahel korral ning 11 arhiveeritud väärteo karistusega, mille seas on narkootiliste ainete ja alkoholi tarvitamisega seonduvad rikkumised, pisivargused, avaliku korra rikkumised, koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumised. Ka põhjendas PPA kaebajast lähtuvat ohtu Viru Maakohtu poolt 17.05.2007 ja 13.03.2020 mõistetud kriminaalkaristustega, mille andmed ei olnud karistusregistrist kustunud: esimesel korral oli tegemist tapmise ja avaliku korra raske
Vt näiteks TlnRKK 11.11.2022. a otsus asjas nr 3-20-2389, p 11. RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51.
rikkumisega, teisel korral raske tervisekahjustuse tekitamisega, kui sellega kaasnes oht elule ning korduvalt lähisuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemisega. 17.05.2007. a kohtuotsusega mõisteti kaebajale karistuseks vangistus 6 aastat, 13.03.2020. a kohtuotsusega vangistus 2 aastat 7 kuud ja 25 päeva. Samuti põhjendas PPA otsust nelja arhiveeritud kriminaalkaristusega: grupis toime pandud vargused, sh sissetungimise teel, ja vägivaldne raske avaliku korra rikkumine ning mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Lisaks võttis PPA otsuse tegemisel arvesse ka Viru Maakohtu kaalutlusi kaebaja ennetähtaegselt vabastamata jätmisel 2009., 2010. ja 2011. aastal. Kõigil juhtudel leidis maakohus, et mõistetud karistused ei olnud kaebaja puhul täitnud oma eesmärki hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning mingeid järeldusi kaebaja enda jaoks teinud ei olnud. Viru Maakohus leidis, et võimaluse tekkimisel eirab kaebaja jätkuvalt kehtestatud reegleid ning ei ole usutav, et vabaduses hakkab ta elama õiguskuulekalt. Vangla 13.08.2021. a iseloomustusest nähtuvalt karistati kaebajat vanglas kolmel korral distsiplinaarkorras 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega vanglaametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise eest.
17.Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab kahtlemata tema korduv karistatus3. Sealjuures annab KarRS § 20 lg 1 p 4 PPA-le õiguse kasutada VMS-is sätestatud menetluste läbiviimisel ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks ning seda on kinnitanud ka Riigikohus4. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel on oluline jälgida kaebaja õigusrikkumiste dünaamikat ajas. PPA on otsuses leidnud, et kaebaja poolt toimepandud süütegude kronoloogiast nähtub selgelt, et ajavahemikul 2004 kuni 2019 ei ole kaebaja käitumismustris toimunud pööret paremusele ega seaduskuulekusele, vaid vastupidi – varavastastest kuritegudest on välja kasvanud rasked isikuvastased kuriteod, mis näitavad, et lisaks teiste inimeste varalisele puutumatusele ei hooli kaebaja ka teiste inimeste eludest ega tervisest. Samuti on jätkunud alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine aastast aastasse.
18.Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et eeltoodud kuritegude dünaamika kinnitab kaebaja ohtlikkust avalikule korrale. Kaebaja ei ole järjepidevalt järginud õigusnorme, tema kuriteod on läinud ajas raskemaks ja kinnitavad, et ta võib olla ohuks teistele isikutele, sh lähedastele. Vähetähtsaks ei saa pidada ka asjaolu, et kaebaja on jätkanud süütegude toimepanemist pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist 2011. aastal, pannes toime 2 kuritegu ja 20 väärtegu. Viru Vangla poolt PPA-le 13.08.2021 edastatud kaebaja iseloomustusest nähtub, et kaebaja on hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Vastavalt viimasele riskihindamisele on kaebaja poolt uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 66% ning uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 55%. Oht seisneb selles, kui kaebaja on alkoholijoobes ja tekib konflikt teiste isikutega ning seda ei suudeta lahendada sõnadega, vaid kasutatakse probleemi lahendamiseks füüsilist vägivalda. Halvimal juhul võib see lõppeda teise isiku surmaga. Samuti selles, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi ning peale seda sõidab mootorsõidukiga, seades oma tegevusega ohtu kaasliiklejad ning ühiskonna tervikuna. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja on tarvitanud alkoholi (dtl 115).
19.Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriik võib avaliku korra säilitamiseks võtta seisukoha, et narkootiliste ainete kasutamine kujutab endast ohtu ühiskonnale5. Ka on Riigikohus sedastanud, et narkokuritegude puhul on korduvate kuritegude toimepanemise tõenäosus suur. Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale6. Kuigi kaebajal ei ole diagnoositud narkosõltuvust, on ringkonnakohus
RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27. RKHK 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18.
Vt kohtuasi C-348/96 otsuse p 22 ning liidetud kohtuasjad C-482/01 ja C-493/01, otsuse p 67.
RKKrK 11.12.2006. a määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 15; RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27. .
seisukohal, et korduvate kuritegude toimepanemise oht on suur ka alkoholisõltuvuse puhul. Vangla poolt kaebaja kohta 13.08.2021 koostatud iseloomustusest nähtub, et Viru Vangla meditsiiniosakonna hinnangul on kinnipeetaval alkoholisõltuvus. Halduskohus on otsuses õigesti märkinud, et arvestades kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvust, mida vangistus mõnevõrra maandas, ei ole välistatud selle taas tekkimine peale vanglast vabanemist (otsuse p 12.2). Vastustaja 12.04.2023 täiendavast kirjalikust seisukohast koos sellele lisatud joobeseisundi tuvastamise protokollidega nähtub, et ringkonnakohtumenetluse ajal on kaebaja jätkanud alkoholi (29.12.2022, 15.01.2023, 17.03.2023, 10.04.2023), kuid ka narkootikumide (04.04.2023 kokaiin ja heroiin) tarvitamist, mistõttu on kaebaja toimetatud kainenema, varjupaika või politseisse. 17.02.2023 ja 04.04.2023 oli kaebaja ka agressiivselt meelestatud. Ringkonnakohus võtab vastustaja 12.04.2023. a seletuse lisad asja materjalide juurde. Kaebaja poolt 19.04.2023 esitatud vastuväide, et ta oli stressis, kuna ootas väljasaatmist, ei õigusta ringkonnakohtu hinnangul alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Asjaolu, et kaebaja järgis samas järelevalvemeetmeid, ei väära asjaolu, et kaebaja ei ole oma käitumisega vabaduses näidanud üles soovi elada edaspidi õiguskuulekalt, mistõttu ei saa ekslikuks pidada ka vangla hinnangut kaebajast lähtuvale ohule.
20.Seonduvalt kaebajale vanglas määratud distsiplinaarkaristustega (iseloomustusest nähtuvalt on kõik need määratud seoses majandustöödest keeldumisega) ei saa ringkonnakohus samuti kaebajaga nõustuda. Distsiplinaarkaristused on kehtivad, st neid ei ole vaide- või kohtumenetluse korras tühistatud, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus eeldada nende õigusvastasust. Samas iseloomustavad need kaebaja suhtumist õiguskorda ning motivatsiooni elada seaduskuulekalt. Seetõttu oli vastustajal õigus neid otsuse tegemisel arvesse võtta. Kaebaja väide, et tema käitumisest kinnipidamises ja peale vabanemist nähtub, et ta teeb pingutusi selleks, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks, on põhistamata. Kaebaja distsipliinirikkumised näitavad selgelt, et ka alkoholi tarvitamata on kaebaja motivatsioon reegleid järgida vähene.
21.Kaebaja arvates pidanuks PPA ja halduskohus võrdlema kaebajaga seotud asjaolusid Riigikohtu otsuses nr 3-17-1545 tuvastatud asjaoludega, mistõttu on otsused kaalutlusveaga ja rikuvad PS §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ning leiab, et viidatud otsuse asjaolud on käesolevast juhtumist erinevad. Viidatud kohtuasjas karistati isikut küll kriminaalkorras kaebajast enam, kuid uimastikuritegude ja varguste eest ning isik vabastati karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Kaebajat on kummatigi karistatud ka raskete isikuvastaste kuritegude eest ning tema vanglast tingimisi vabastamisest on kohus kolmel korral keeldunud. Ühtlasi puudutas Riigikohtu otsus pikaajalise elaniku elamisloa, mitte tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist. Ka isikust lähtuva uue kuriteo toimepanemise tõenäosus järgneva kahe aasta jooksul oli nimetatud asjas väiksem (36%) kui seda on tuvastatud kaebajal, samuti ei nähtu, et isik oleks olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi vanglas. Seetõttu ei leia ringkonnakohus, et PPA või halduskohus oleksid käesoleval juhul võrdsusõigust kaebaja kahjuks rikkunud.
22.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kaalus PPA kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kui kaebaja era- ja perekonnaelu riivava meetme proportsionaalsust, asudes siiski seisukohale, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise. Otsusest nähtub, et PPA võttis arvesse asjaolu, et kaebaja mõlemad vanemad on surnud, et kaebajal on Eestis vend ja tädi ning kaks alaealist last, kellest noorema lapse isikuja varahooldusõigus on kaebajalt Viru Maakohtu 25.07.2018. a määrusega ära võetud ning laps elab kasuperes. Ka on PPA arvesse võtnud Viru Vanglalt saadud informatsiooni selle kohta, et vanema lapse kasvatamisest kaebaja osa ei võta ning kaebajal on vanema lapse osas elatise võlgnevus summas 5387,97 eurot. Ka kaebaja ise möönab, et ta ei suhtle oma vanema lapsega.
Ka on PPA arvesse võtnud kaebaja väidet, et ta on vangistuse ajal suhelnud naisterahvaga, kellega plaanib väidetavalt abielluda ja pere luua. PPA hinnangul säilib kõigil eelviidatud isikutel võimalus suhelda kaebajaga telefonitsi, interneti või e-kirja teel. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et asjaolu, et tema suhted poja ja tütrega on purunenud, ei tähenda, et ta ei suuda ega soovi neid taastada. Arvestades kaebaja senist panust laste kasvatamisse, ei ole kaebaja väide ringkonnakohtu jaoks veenev. Samas ei ole ka elamisloa kehtetuks tunnistamisel takistatud kaebaja suhtlemine nii laste, venna kui tädiga PPA poolt otsuses märgitud sidevahendeid kasutades. PPA otsuses märgitakse õigesti, et eri riikides elavate sugulaste suhtlust sidevahendeid kasutades on aktsepteerinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus7. Seoses kaebaja võimaliku uue pere loomise kavatsusega ei saa aga mööda vaadata asjaolust, et vanglas tüdruksõbraga planeeritud lühiajalised kokkusaamised jäid viimase ilmumata jätmise tõttu ära ning pikaajalisi kokkusaamisi ei toimunud. Ka nähtub PPA otsusest, et 13.03.2020 tunnistati kaebaja lisaks teisele isikule eluohtliku tervisevigastuse tekitamise eest süüdi ka selles, et ta korduvalt kehaliselt väärkohtles enda elukaaslast, millest tulenevalt on vangla 17.09.2021 koostatud iseloomustuses tuvastanud kaebajast lähtuva ohu ja riski seoses suhetega.
23.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustajaga selles, et esineb VMS § 135 lg 2 p-s 3 märgitud alus kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks seoses sellega, et kaebaja tegevus kujutab endast ohtu avalikule korrale.
II
24.Vaidlustatud otsusega tegi PPA kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel. Otsuse koostamisel tugines PPA VSS § 7 lõikele 1, mille kohaselt tehakse Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumisettekirjutuse koheselt sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kohtupraktikas on siiski leitud, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne8.
25.Pooled ei vaidle selle üle, et PPA teavitas kaebajat 01.09.2020. a teatisega tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusest viitega VMS § 135 lg 2 p-le 3, märkides ka seda, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja esitas PPA-le oma vastuväited 07.09.2020. PPA 06.08.2021. a teatises märgitakse mh, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda VSS-st tulenev lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeeld Schengenisse kuni 5 aastaks, millele kaebaja esitas täiendavad vastuväited 14.08.2021 ning kaebaja esindaja vastuväited 30.08.2021. Vaidlustatud otsuses on PPA ringkonnakohtu hinnangul kõiki vastuväiteid asjakohaselt hinnanud.
EIK-i otsus asjas nr 32570/03, Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40. RKHK 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 33.
26.Lahkumisettekirjutuse koostamisel on PPA arvesse võtnud kaebaja isikust lähtuvaid asjaolusid: kaebaja on sündinud 1987. a Narva linnas, rahvuselt venelane ja Vene Föderatsiooni kodanik, kes on põhiharidusega ning kellel vabanedes ei ole kindlat elukohta ning kes ei valda eesti keelt. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei seisne isiku seos riigiga üksnes selles, et ta on ära õppinud riigikeele. Arvesse tuleb võtta, et vabaduses viibides töötas kaebaja ametlikult ja maksis makse. Vaidlustatud PPA otsusest nähtub, et kaebaja on töötanud nii ametlikult kui ka mitteametlikult. Ametlikud töötamise perioodid on samas piirdunud maksimaalselt 2-3 kuuliste perioodidega (PPA otsuse p 51.6). Seda arvestades ei saa kaebaja sidet Eesti riigiga kuigi tugevaks pidada. PPA on otsuse tegemisel asjakohaselt arvesse võtnud ka seda, et kuigi kaebaja on sündinud ja elanud Eestis, ei ole ta teinud püüdlusi Eesti ühiskonda integreeruda ning tema riigikeele oskuse tase on 0. Ka ei ole kaebaja avaldanud soovi taotleda Eesti kodakondsust. PPA on asjakohaselt kaalunud kaebaja võimalusi Vene Föderatsioonis hakkama saamiseks ning leidnud, et pole põhjust arvata, et kaebaja sulandumine Vene ühiskonda oleks ületamatult raske. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Asjaolu, et kaebaja ei ole Vene Föderatsioonis varem elanud, tema harjumused ja elustiil on teistsugused ning kohanemine Venemaal ei pruugi olla lihtne, ei tähenda, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine oleks õigusvastane.
27.Kaebaja väitel ohustab väljasaatmine kaebaja elu, sest kaebaja vanust arvestades võib väljasaatmine kaasa tuua sõjaväeteenistusse kutsumise ja saatmise Ukraina vastu sõdima. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja väide piisav, et asuda seisukohale, et selline stsenaarium kindlasti aset leiab. Ringkonnakohtule ei ole teada, et Venemaa oleks kuulutanud või lähiajal kuulutamas välja üldmobilisatsiooni. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et lahkumisettekirjutuse tegemine koos kohese sundtäitmisega on vajalik selleks, et välistada kaebaja poolt Eestis uute süütegude toimepanemist, mistõttu kaalub kaebajast johtuv oht üles kaebaja võimalikud ebamugavused ja hirmud uue elu sisseseadmisel Vene Föderatsioonis.
28.Sissesõidukeelu pikkuse – 5 aastat - kohaldamisel on PPA vaidlustatud otsuse kohaselt arvestanud kaebaja poolt Eestis elatud aega ja tema vanust, kaebaja sotsiaalset ning kultuurilist integratsiooni ja sidemeid päritoluriigiga, samuti kaebaja majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, mis vääriksid kaitsmist ning milliseid tagajärgi tooks endaga kaasa sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja perekonnaliikmetele. PPA hinnangul on pärast 5-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale kaebajast tulenev oht vähenenud ning ta võib taotleda Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba. Halduskohtu hinnangul on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld põhjendatud ja proportsionaalne. Ka ringkonnakohus ei leia, et PPA oleks sissesõidukeelu pikkuse otsustamisel kaalutlusreegleid rikkunud. III
29.Kaebaja leiab, et kohtuasja menetleti valesti kirjalikus menetluses ja sellega rikuti oluliselt kaebaja põhiõigusi. Halduskohus asus 19.01.2022. a määruses seisukohale, et kirjalik menetlus tagab asja lahendamise kiiremini ja väiksemate kuludega, viidates ka kohtupraktikale, mille järgi olukorras, kus istungi korraldamiseks vajadust ei ole, on ökonoomne ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt põhjendatud asja lahendamine vähem ressurssi nõudvas kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus leiab, et kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste kaitsmise vahel. Võttes arvesse nii halduskohtu suurt töökoormust kui ka vajadust lahendada kohtuasi kaebaja Eestis elamist puudutavas küsimuses õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (HKMS § 2 lg 2), nõustub ringkonnakohus halduskohtuga. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus eksis otsuse tegemisel tõendite või asjaolude hindamisel, mida oleks saanud vältida kaebaja ärakuulamisega kohtuistungil. Haldusasja lahendamine kirjalikus menetluses ei toonud kaasa ka
materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Eeltoodust lähtudes ei ole asja lahendamine kirjalikus menetluses asjaolu, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. IV
30.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.06.2022. a otsus muutmata. Kaebajat kohtumenetluses esindanud riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi õigusabi tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Kaebaja eraelu kaitseks asendab ringkonnakohus HKMS § 175 lg 4 alusel kaebaja nime avaldatavas kohtuotsuses initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.