Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.06.2022, Jõhvi 3-21-2178
Haldusasi
DP kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.09.2021 tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.3-3.4/578-2 tühistamiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: DP, esindaja: v. adv Andrei Matvejev Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad: Triinu Moora, Merit Heinsar
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kaebaja nimi avalikustavas kohtuotsuses initsiaalidega DP.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.DP on Vene Föderatsiooni (VF) kodanik, kellele oli väljastatud tähtajaline elamisluba.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14.09.2021 otsusega nr 15.3-3.4/578-2 kehtetuks DP tähtajalise elamisloa alates otsuse tegemise päevast, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks sundtäitmisega kinnipidamisasutusest vabanemisel ja kohaldas sissesõidukeeldu 5-ks aastaks Schengeni ala sisenemiseks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast.
3.DP esitas 23.09.2021 volitatud esindaja kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 14.09.2021 otsuse nr 15.3-3.4/578-2 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 21.10.2021 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest (määruse resolutsiooni punkt 1), jättis rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni punkt 3), võttis kaebuse menetlusse (määruse resolutsiooni punkt 4) ja kohustas vastustaja vastama kaebusele (määruse resolutsiooni punkt 6).
5.Tartu Halduskohus määras 19.01.2022 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: Kaebaja arvates ei ole vaidlusalune otsus põhjendatud ja proportsionaalne. Elamisloa kehtetuks tunnistamisega, kaebaja väljasaatmisega ja sissesõidukeelu kehtestamisega kaasneb kaebaja õigusele perekonna- ja eraelule erakordselt intensiivne riive. Vaatamata kaebaja poolt varasemalt toime pandud kuritegudele on ta viimase karistuse peaaegu ära kandnud. Kaebaja on sündinud, käinud koolis, töötanud ja maksnud makse Eestis. Kaebajal puuduvad sugulased VF-l. Eestis elab vend. Elamisloa äravõtmise tagajärjed on kaebaja jaoks rasked. Kaebaja seob enda tuleviku Eestiga ja kavatseb käituda õiguskuulekalt ja luua perekonna. VF kodakondsuse sai kaebaja alaealisena ja see oli tema ema otsus. VF-s puudub kaebajal töö- ja elukoht. Kaebaja vend on valmis võimaldama kaebajale elukohta enda korteris. Kaebaja arvates ei saa elamisloa kehtetuks tunnustamisel piirduda üksnes ühelaadse oletusega, selle kohta, et ei ole alust uskuda kaebaja elustiili muutmist ja õiguskuulekat käitumist. Vastustaja oletus on vastuolus ka vangla poolt kaebaja suhtes koostatud kokkuvõttega. Kaebaja arvates ei kujuta ta reaalset ja piisavalt tõsist ohtu ei avaliku korrale ega riigi julgeolekule. Vastustaja ei ole vaidlustatavas otsuses kaebajast tulenevat ohtu põhjendanud ja tõendanud. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 järgi tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajalise elaniku väljasaatmise kohta, arvestada järgmiste kriteeriumitega: a) elamise kestvus riigi territooriumil; b) isiku vanus; c) väljasaatmisega isikule ja tema pereliikmetele kaasnevad tagajärjed; d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine riigiga, kelle kodanik isik on. Vaidlusaluses otsuses ei ole vastustaja sellega arvestanud. Riigikohus on väljasaatmise küsimuse lahendamisel viidanud samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 23.06.2008 otsusele nr 1638/03 (Maslov vs. Austria, p 75), milles EIK märkis, et isiku puhul, kes on seaduslikult viibinud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osas sellest, saavad väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused. Kaebaja on sündinud ja elanud Eestis kogu oma elu. Kaebaja on sündinud ja elas Narvas ning veetis lapsevõlve Ida-
3-21-2178 Viru maakonnas, mistõttu oleks vastustaja pidanud sellega arvestama, heites kaebajale ette riigikeele oskuse puudumist. Euroopa Liidu kohtupraktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlusel võtta meetmeid kasutusele üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud ja on tõendatud, et isiku käitumine kujutab endast tõelist vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna peahuvi. Selle hindamise käigus peavad need ametiasutused arvestama nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa automaatselt võtta kohtuotsuse tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil. 1 Kaebaja toonitas, et sõltumata sellest, et teda oli varem karistatud kriminaalkorras, puudub elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Vastustustaja on viidanud muudele kaebajal kehtinud kahele karistusele ja neljale arhiveeritud karistusele. Karistuste arhiveerimine tähendab seda, et isik on määratud karistused täies mahus ära kandnud ja ärakandmisest on möödunud palju aega. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on palunud Viru Vanglalt esitada kaebaja iseloomustus. Vangla poolt koostatud iseloomustuse kohaselt oli kaebaja suhtlemine ametnikega vangistuse ajal rahulik ja viisakas. See asjaolu annab võimaluse asuda seisukohale, et kaebaja käitumine ja suhtlemine teiste isikutega võib olla ohutu. Vastustaja oli kohustatud kaalutlusotsuse langetamisel arvestama ka kaebaja käitumisega vanglas. Pidades silmas kaebaja head käitumist karistuse kandmise ajal vanglas, oleks vastustaja pidanud andma kaebajale võimaluse vabaduses näidata, et vangistuse eesmärk oli täidetud ja kaebaja suudaks käituda õiguskuulekalt. Juhul, kui kaebaja enda käitumist vabaduses ei muuda, on vastustajal võimalus tunnistada elamisluba kehtetuks. Kuna elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on kaebajale kahjulik, kohaldatakse kaebaja arvates selle otsuse langetamisel muu hulgas haldusmenetluse (HMS) §-des 64 ja 66 sätestatut. Lisaks on vastustaja kohustatud arvestama HMS § 67 järgi isiku usaldust. Kokkuvõttes oli kaebaja arvamusel, et vaidlusalune otsus ei vasta HMS-s sätestatud nõuetele ja on kaalutlusvigane. Kaebaja leidis, et tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Vastustaja võis väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 4 alusel jätta sissesõidukeelu humanitaarsetel kaalutlustel kohaldamata. Sellest tulenevalt palus kaebaja rahuldada kaebus ja tühistada otsus nr 15.3-3.4/578-2.
7.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised: Vastustaja arvates ei ole kaebus põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemisel lähtunud seaduses sätestatud nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seadusest (VMS) ega VSS-st tulenevaid õigusnorme. Vastustaja on vaidlusaluse haldusakti väljastamisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõike huve ja langetanud õiguspärase otsuse. Vastustaja märkis, et tema seisukoht ühtib Viru Vangla ettepaneku ja iseloomustusega, mille kohaselt on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ja täpsustatud, et oht seisneb selles, et alkoholijoobes tal tekkib konflikt teiste isikutega, mis halvemal juhul võib lõppeda teise isiku surmaga. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb vastustaja ohuhinnangu ja vangla iseloomustuse vastuolu. Ainuükski riigis pikaajaline viibimine ei anna isikule direktiivist 2003/109/EÜ tulenevalt kõrgendatud kaitset väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele. Piaajalise elaniku
EIKo asjas nr C-371/08, p-d 82-83.
3-21-2178 staatuse saab isik siis, kui tal on pikaajalise elaniku elamisluba. Sellegipoolest on vastustaja kohustatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel hindama isiku kauakestvaid sidemeid riigiga. Kaebaja on toime pandud väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid, mille eest ta on korduvalt vanglakaristust kandnud. Sellel põhusel tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks 2011. a. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaotas kaebaja 2003/109/EÜ direktiivist tuleneva kaitse väljasaatmise vastu. Vastustaja on vaidlusaluses otsuse p-des 25-48 koostanud põhjaliku analüüsi, mille tulemusena jõudis järelduseni, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja reaalset ohtu avalikule korrale. Kaebaja on toime pandud erisuguseid kuritegusid, mis on progresseerunud järjest raskemaks. Vastustaja on kaebaja Eestis elamise kestvust analüüsinud vaidlusaluse otsuse p-s 51.11 ja kaebaja vanust p-s 51.16, tagajärgi kaebaja lähedastele, sh õiguse riivet perekonna- ja eraelule p-des 50.1-50.22 ning sidemeid elukoha- ja kodakondsusjärgseriigiga p-des 51.11-51.22, mille tulemusena on tuvastanud, et kaebajast tulenev oht on suur ja selle välistamise vajadus kaalub üles kaebaja perekonna- ja eraelu õiguse riive. Samas ei ole kaebaja põhjendanud, miks tema soov jääda Eestisse on kaalukam, kui temast tulenev oht riigis viibivatele isikutele. Ainuüksi see asjaolu, et vaidlusalune otsus on kaebajale kahjulik, et tähenda seda, et selline otsus on põhjendamata ja ebaproportsionaalne. Kaebajal oli võimalus riigikeel ära õppida nii vabaduses kui ka vangistuses viibimise ajal, kuid kaebaja ei ole seda teinud, mis näitab, et tal puudub integreerumishuvi. Vastustaja arvates annab karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 4 talle õiguse arvestada ka tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel arhiveeritud karistustega. Vastustaja arvates on kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu hindamisel. Seega on põhjendatud ja proportsionaalne tervikuna ohuanalüüsi tegemisel sisuliselt hinnata kõiki isiku poolt toime pandud kuritegusid. Vaidlusalase otsuse tegemisel on vastustaja arvestanud kaebaja käitumisega vanglakaristuse kandmise ajal ning andis põhjaliku hinnangu kaebaja võimalikule käitumisele vabanemisele (otsuse p-d 45-48). Vastustaja ei nõustunud, et kaebaja väidetav rahulik ja viisakas käitumine lubab teha järelduse, et ta ei ole ohtlik. Kaebaja poolt kuritegude toimepanemise soodusteguriks on alkoholi tarbimine, mis ei ole kinnipidamisasutuses kättesaadav. Sellest tulenevalt ei saa vastustaja arvates vanglas käitumise pinnalt teha prognoose kaebaja edasise ohutu käitumise osas. Kaebaja selgitus vanglas tööst keeldumise kohta tervislikel põhjustel jäi vastustaja hinnangul paljasõnaliseks. Juhul, kui kaebaja oleks keeldunud majandustöödest just tervislikel põhjustel, ei oleks vangla määranud talle kõige rangemat distsiplinaarkaristust ehk kartserisse paigutamist 7-ks ööpäevaks. Vastustaja on nõuetekohaselt põhjendanud kuidas eelnevad karistused mõjutasid kaebaja käitumist ja sellega on arvestatud vaidlusaluse otsuse langetamisel. Nimelt, vaidlusaluse otsuse p-des 35-43 on analüüsitud, kuidas eelnev vangistus mõjutas kaebaja õiguskuulekat käitumist. Vastustaja toonitas, et kaebajale on varasemalt antud võimalus korduvalt näidata, et tema elu on muutunud seaduskuulekaks, sh peale seda, kui vastustaja tunnistas 2011. a kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks, kuid jättis tegemata lahkumisettekirjutuse ja kohaldamata sissesõidukeeldu. 2020. a tunnistati kaebaja süüdi eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise katses ja korduvas lähisuhtevägivallas. Seega ei ole vastustaja arvates põhjendatud anda kaebajale, kelle puhul on väga suur tõenäosus, et ta jätkab vabaduses raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemist, uus võimalus, kui see toob ühiskonnale kaasa väga rasked tagajärjed. Kaebaja ei ole teinud mitte ühtegi omapoolset pingutust, mis näitaks, et talle on põhjendatud anda täiendavaid võimalusi. Kaebajal on ka varem olnud lähedaste toetus, kui see ei motiveerinud teda raskete kuritegude toimepanemisest hoiduma.
3-21-2178 Kaebajal on olemas kõik võimalused VF-s hakkamasaamiseks. Kaebaja on 34-aastane tööealine ja venekeelt emakeelena kõnelev VF kodanik, kellel on enne lahkumisettekirjutuse täitmist taotleda väljasaatmistoetust kodakondsusjärgses riigis esmaseks hakkamasaamiseks. VF-l on ka kohustus toetada enda abivajavaid kodanikke. VSS § 74 lg-st 2 nähtub, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Antud juhul ei kohaldatud kaebajale vabatahtlikku lahkumise tähtaega, vaid tehti sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus. Seega võis kaebajale kohaldada sissesõidukeeldu 5-ks aastaks. Vastustaja leiab, et kohaldatud sissesõidukeelu pikkus on põhjendatud, proportsionaalne ja vajalik. Vaidlusaluses otsuses on selgitatud, et sissesõidukeelu määramisel on arvesse võetud kaebaja Eestis elatud aega, tema vanust, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni ja sidemeid päritoluriigiga, aga samuti tema majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga. Nende asjaolude analüüsi tulemusel jõuti seisukohale, et kaebajale tuleb kohaldada maksimaalne 5-aastane sissesõidukeeld. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Esmalt märgib kohus, mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustab 14.09.2021 otsust nr 15.33.4/578-2 tervikuna ehk nii tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kehtestamise osas.
9.Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
10.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on VF kodanik, kes hetkel kannab vanglakaristust (Karistuse kandmise algus 16.12.2019 ja lõpp 10.08.2022), mille kohaselt peab lahkuma Eestist koheselt peale vanglast vabanemist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja on arvestades tema poolt toime pandud kuritegudega ja vangistuses veetud ajaga ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kas esinevad alused, lähtudes humaansetest kaalutlustest jätta tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistamata ja sissesõidukeeld kohaldamata ja kas vaidlusalune diskretsiooniline otsus vastab nõuetele.
11.Kohus selgitab, et võtab esmalt seisukoha tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamisnõude osas (I), seejärel vaatab läbi kaebuse lahkumisettekirjutust vaidlustatud osas (II), hindab sissesõidukeelu kehtestamise otsuse peale esitatud tühistamisnõude põhjendatavust (III), viimasena jagab menetluskulud (IV). I
12.Vastustaja 14.09.2021 otsuse nr 15.3-3.4/578-2 kohaselt tunnistati VMS § 135 lg 2 p-st 3 tulenevalt kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks. VMS § 135 lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kohus märgib, et tegemist on imperatiivse sättega, mis ei võimalda vastustajale kaalutlusruumi otsustamiseks selle üle, kas peale VMS § 135 lg 2 p-s 3 sätestatud asjaolu tuvastamist tunnistada tähtajaline elamisluba kehtetuks või mitte. Juhul, kui tuvastatakse isikust lähtuv oht avaliku korrale ja riigi julgeolekule tunnistatakse tema tähtajaline elamisluba kehtetuks. Kohtu hinnangul esines kaebaja puhul selle kõrval ka teine alus ehk VMS § 135 lg 2 p 2, mille järgi tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. Kaebaja puhul esines VMS §
3-21-2178 124 lg 2 p 9 sätestatud alus - kaebajat oli vaidlustatud otsuse tegemise seisuga kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kusjuures viimane karistus lisandus pärast kaebajale elamisloa andmist. See ei tähenda, et vastustaja välja toodud õiguslik alus oli vale, vaid näitab seda, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks leidus rohkemgi aluseid.
12.1.Kaebaja arvas, et vastustaja ei oleks tohtinud arvestada arhiveeritud kaebaja karistustega. Kohus on seisukohal, et kaebaja väide ei ole õige. Riigikohus on leidnud, et PPA võis kaebajast lähtuva ohu sisustamisel kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid (KarRS § 5 lg 2 p 1). Need andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks.2 Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et vastustaja ei ole otsust põhjendanud arhiivi kantud kuritegudega, vaid hindas kaebaja käitumisest lähtuvat ohtu karistuste aluseks olnud kaebaja tegudega. Kaebaja toime pandud kuritegude alusel on antud hinnang selle kohta, kui tõenäoline on, et kaebaja jätkab ka tulevikus samaliigiliste süütegude toimepanemist ja seab seeläbi ohtu ühiskonna ühe põhihuvi ehk teiste isikute elu ja tervise. Arhiveeritud andmed tõendasid kaebaja minevikus toime pandud tegusid ja need teod olid ohuprognoosi aluseks.
12.2.Kaebaja arvas, et ta ei kujuta piisavalt tõsist ja reaalset ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus märgib, et kaebaja viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Seetõttu ei laiene kaebajale tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. Seega ei ole vaja kaebaja puhul põhistada seda, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajale anti tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. Sellega andis vastustaja kaebajale võimaluse oma tegudega näidata, et ta ei ohusta Eestis elades avalikku korda. Eeltoodut teades pani kaebaja siiski toime uued isikuvastased kuriteod. Sellises valguses ei ole kohtu arvates piisavad kaebaja poolt välja toodud väited, et kaebaja on sündinud ja pikaajaliselt elanud Eestis, ei taotlenud ise VF kodakondsust ning tema käitumine vangistuse ajal oli suhteliselt hea. Kaebaja käitumise osas viimase vangistuse ajal märgib kohus, et kaebaja pani toime 3 distsiplinaarrikkumist, mis ei anna alust arvata, et kaebaja käitumine vanglas oli eeskujulik. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et arvestades kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvust, mis oli küll mõnevõrra maandatud vangistuse ajal, ei ole siiski välistatud selle taas tekkimine peale vanglast vabanemist (eelnevalt kolm korda vanglas viibimine ei aidanud sellest täielikult vabaneda ja enda hoiakuid muuta). Kuna kõik, sh viimased isikuvastased kuriteod olid kaebaja poolt toime pandud alkoholijoobes, on vangla poolt koostatud prognoos selle kohta, et kaebajal esineb üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2. aasta jooksul 69% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2. aasta jooksul 51%, tõenäoline. Eelnevat arvestades nõustub kohus vastustaja prognoosiga, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Kohus nõustub vastustajaga, et tal tuli prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning arvestada sellega, et vabaduses alkohol on vabalt kättesaadav. Seega, kaebaja suhteliselt heal käitumisel vangistuse ajal on antud juhul ka suhteliselt väike kaal. Seda kinnitab ka see asjaolu, et kaebaja viibib vangistuses juba neljandat korda ja iga kord, kui ta eelnevalt vabanes vanglast, pani toime olles alkoholjoobes uued kuriteod. Viru Vangla toetas koostatud iseloomustuses tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, et vastustaja prognoosotsus on vastuolus Viru Vangla iseloomustusega.
RKHKo 3-20-915, p 18.
3-21-2178 Kohus nõustub kaebajaga, et ta ei kujuta ohtu riigi julgeolekule. Nimelt, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab avalik julgeolek nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut, mistõttu võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Euroopa Kohus on leidnud, et ka võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu kuulub selle mõiste alla.3 Kaebaja poolt toime pandud süüteod ei kuulu eespool kirjeldatud tegevuste hulka. Kohus leiab, et vaatamata sellele on VMS § 135 lg 2 p 3 kohaldamiseks piisav, kui tuvastatakse isikust lähtuv oht avalikule korrale. Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kaalunud nii kaebaja toimepandud süütegusid kui tema ohtlikkust avalikule korrale. Vaidlusalune vastustaja otsus ei põhine üksnes kaebaja poolt toimepandud süütegude eest mõistetud karistustel, vaid arvesse on võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust, sh nende toimepanemist erandina antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal, samuti Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi. Kohtu arvates ei ole vastustaja kaalutlusvigu teinud.
12.3.Kaebaja väitis, et elamisluba peaks kehtima jääma humaansetel kaalutlustel. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohtu hinnangul puudub kaebajal eriline sõltuvussuhe lähedastega. Sisuliselt on kaebajal neli lähedast – tütar, poeg, vend ja tädi. Pojaga kaebaja ei suhtle ega kanna tema eest hoolt. Kaebajalt on poja suhtes ära võetud vanema õigused. Tütrega kaebaja ei suhtle ega kanna tema eest hoolt. Vend on täiskasvanu inimene, kes ei vaja kaebaja abi. Venna abi igapäevaste toimingutega hakkamasaamiseks ei vaja ka kaebaja. Kaebajal ei ole tuvastatud selliseid terviseprobleeme, mis viitaksid kaebaja pidava abi vajaduse järele. Kaebaja on vanglast vabanemise ajaks 35-aastane vene keelt emakeelena kõnelev mees, kes ilmselgelt peale VF-sse saabumist saab ka VF-lt abi elementaarsete vajaduste rahuldamiseks (toit, riided, elamispind). Sellest tulenevalt ei nähtu kohtule, et seos Eestiga oleks kaebajal tugev ja väljasaatmine oleks tema või tema eelpoolkirjeldatud lähedaste suhtes äärmise negatiivse tagajärjega. Järelikult vaidlusaluse otsusega kaebaja riive era- ja perekonnaelule on silmas pidades selle eesmärki kohtu hinnangul proportsionaalne.
12.4.Kaebaja arvas, et vastustaja oleks pidanud kohaldama HMS §-tes 64, 66 ja 67 sätestatut. Kohus selgitab, et HMS on üldseadus ja VMS on eriseadus. VMS § 12 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. VMS § 135 lg 2 kohustab vastustajat tunnistama tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui ilmnevad lg-s 2 sätestatud asjaolud. Kohus rõhutab veel kord, et tegemist on sättega, millel on imperatiivse iseloom, mis ei jäta vastustajale muid valikuvõimalusi juhul, kui tuvastatakse, et tähtajalist elamisluba omav isik on näiteks ohtlik avalikule korrale. Sellisel juhul HMS § 64 lg-s 3 sätestatuga arvestamine oleks vastuolus VMS § 135 lg-s 2 eesmärgiga. HMS § 67 osas märgib kohus, et § 67 lg 4 p 2 sätestab, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses. Vaidlus puudub selles, et VMS § 135 lg 2 kohustab vastustajat tunnistama teatud asjaolude ilmnemisel tähtajaline elamisluba kehtetuks. Eelnevat arvestades ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud kohaldama HMS §-tes 64, 66 ja 67 sätestatut.
EKo C-82/16, p 91; RKHKo 3-20-915, p 26.
3-21-2178
12.5.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud ja vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud õiguspärase haldusakti nõuetele. II
13.Vastustaja tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks sundtäitmisega kinnipidamisasutusest vabanemisel. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellest tulenevalt esineb õiguslik alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks, mis kuuluks sundtäitmisele peale tema vanglast vabanemist. Kuna kaebaja ei ole lahkumisettekirjutuse osas konkreetseid etteheiteid esitanud, ei peatu kohus lahkumisettekirjutuse õiguspärasusel pikalt. Kohtu hinnangul on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus põhjendatud ja seetõttu õiguspärane. III
14.Kaebaja leidis, et tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamine ei olnud põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Vastustaja oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Vaidlusaluse otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes 5-aastase sissesõidukeeldu VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel. Vaidlusalusest otsusest on näha, et vastustaja on arvestanud kaebaja poolt Eestis elatud ajaga, kaebaja vanusega, kaebaja sotsiaalse ning kultuurilise integratsiooniga, sidemetega päritoluriigiga, aga samuti kaebaja majanduslike ning muude Eesti sidemetega, mis vääriksid kaitsmist ning tagajärgedega, mis tooks endaga kaasa sissesõidukeelu kohaldamise kaebaja perekonnaliikmete le. Kohtu hinnangul on vastustaja arvestanud kõikide asjakohaste argumentidega ning andis neile õige kaalu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et antud juhul ei esine VSS 7 4 lg 4 kohaldamiseks selliseid humaanseid aluseid nagu kaebaja lähedase ootamatu haigus, haiglaravil viibimine, õnnetusjuhtum vms, mille tõttu oleks ebahumaanne sissesõidukeelu kohaldamine (vt otsuse p-i 12.3). Halduskohus rõhutab, et kaebaja saab edaspidi suhelda nii tütrega, vennaga kui ka teiste lähedastega olemasolevate sidevahendite kaudu. Vastustaja ei ole kehtestanud kaebajale eluaegset sissesõidukeeldu, mistõttu 5 aasta möödumisel saab kaebaja uuesti taotleda vajalikke dokumentide väljastamist kas Eestisse elama naasmiseks (tähtajaline elamisluba) või lähedaste külastamiseks (viisa). Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebaja suhtes kohaldatud 5-aastane sissesõidukeeld on põhjendatud ja proportsionaalne.
15.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. IV
16.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1) Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebus jäi rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt vastustaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega, tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
3-21-2178
17.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega DP (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.