Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1137 28. aprill 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti käskkirja tühistamiseks Kaebaja X, esindaja advokaat Anneli Aab Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2022. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2022. a otsus. Saata asi tagasi samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1.3.-3/20d karistati Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhti X teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo eest ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks. X-ile etteheidetavaks teoks oli Narva politseijaoskonna Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanemale Y-le teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõiduki kasutamine ajavahemikul 1. jaanuar 2019 – 31. oktoober 2019 teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel. X pani toime politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 nimetatud süüteod ning rikkus PPA peadirektori
15.veebruari 2015. a käskkirjaga nr 1.1.-1/73 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti töökorra“ p 67.7 ja 71.5, PPA peadirektori 31. mai 2019. a käskkirjaga nr 1.1-1/55 kinnitatud ,,Politsei- ja Piirivalveameti töökorra“ (2019. a PPA töökorra) p 75.7 ja 79.5 ja PPA peadirektori
22.detsembri 2017. a käskkirjaga nr 1.1-1/162 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti maismaasõidukite kasutamise korra“ (PPA maismaasõidukite kasutamise korra) p 6.1 ja 6.8. X tekitas PPA-le varalise kahju vähemalt 239 eurot. Distsiplinaarsüüteod on toime pandud tahtlikult. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt.
2.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirja nr 1.3.-3/20d tühistamiseks. PPA rikkus käskkirja andmisel õigust heale haldusele ning õiguspärasele menetlusele ja õigusnormide järgimisele täidesaatva võimu poolt, samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ja HMS § 56 lg-tes 1–3 toodud haldusakti põhjendamise nõudeid. Seetõttu ei ole täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused. Kaebaja pole distsiplinaarsüütegu
3-20-1137 toime pannud. Vastustaja pole määratlenud, millist konkreetset teenistusülesannet kaebaja rikkus. Kaebaja pole ennast diskrediteerinud ega kahjustanud ametiasutuse mainet ning see pole tõendatud. Vastustaja eksis varalise kahju määramisel ning tegu pole toime pandud tahtlusega. Karistuse määramisel eksiti kaalutlusnormide vastu. Mõistetud karistus ei ole proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on möödunud. Sisekontrollibüroo ametnikele pidi 2019. a aprillis olema selge, et Y sõidab tööle ja töölt koju koos X-ga. Sisekontrollibüroo ametnikud oleksid pidanud kohe teavitama kaebaja vahetut juhti prefekt C. Alternatiivselt sai prefekt kaebaja tegevusest teadlikuks hiljemalt 2019. a septembris, kui kaebaja selgitas telefonivestluses, et kasutab mõnikord ametisõidukit tööle tulemiseks ja Y tuleb talle järele. Kui võtta aluseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, pidi kaebaja vahetu juht saama väidetavast distsiplinaarsüüteost teada 4. novembril 2019, mil Ida sisekontrollitalituse juhil oli tekkinud kahtlus ametisõiduki väärkasutamise osas.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 25. juuni 2021. a otsusega kaebuse ja tühistas käskkirja nr 1.3-3/20d. Käskkirjas märgitud rikkumise ajavahemik on ebaõige. Kaebaja eiras PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-st 6.8 tulenevat teenistuskohustust ajavahemikul 1. jaanuar 2019 – 1. september 2019. Alates 2019. a septembrist oli kaebajal prefekti luba Y-le usaldatud sõiduki kasutamiseks isiklikul otstarbel. Kaebajat sõidutati viis korda ka 2019. a novembris. Vastustaja põhjendas, miks on kaebaja tegevus vääritu tegu ning miks ta on ennast ametnikuna diskrediteerinud. Kaebaja viide väärteoasjale nr 4-20-2766 ei ole asjakohane. Kaebaja tegutses tahtlikult. Kaebaja ei tõendanud, et sisekontrollibüroo ametnikud oleksid 2019. a aprillis saadud informatsiooni edastanud kaebaja vahetule juhile. Kaebaja vahetu juht sai kaebaja poolt teenistussõiduki väärkasutamisest teada 2019. a septembris. Kohtumenetluses selgitas kaebaja, et 2019. a septembris peetud telefonivestluse käigus ütles ta prefektile, et kasutab Y-le usaldatud teenistussõidukit koju ja tööle sõitmiseks. Samad ütlused andis kaebaja distsiplinaarmenetluses ja väärteomenetluses. Prefekti ütlused on vastuolulised. Prefekt selgitas, et ta sai aru, et kaebaja vajadus kasutada teenistusautot on lühiajaline. Distsiplinaarmenetluses selgitas prefekt, et tal puudus 2019. a septembris teadmine, et kaebaja kasutas teenistussõidukit juba varem. Eluliselt on usutav, et pärast 2019. a septembris toimunud nõupidamist hakkas kaebaja enda varasemat käitumist kahetsema ja otsustas sellest prefektile teada anda. Oluline pole, kas ülemus mõistis, et tegu on õigusrikkumisega. Vastustaja ei ole tõendanud, et prefekt sai kaebaja süüteost teada 12. novembril 2019. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei selgu rikkumisest teadasaamise täpne kuupäev. Kui lähtuda sellest, et vestlus leidis aset septembri viimasel päeval, 30. septembril 2019 ja kaebaja oli puhkusel
17.detsembrist 2019 kuni 23. detsembrini 2019 (seitse päeva) ja 30. detsembrist 2019 kuni
2.jaanuarini 2020 (kolm päeva), tuli distsiplinaarkaristus määrata hiljemalt 10. aprillil 2020. Seega ei ole distsiplinaarkaristuse määramine tähtaegne.
4.Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2022. a otsusega jäeti PPA apellatsioonkaebus ja X vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25. juuni 2021. a otsus muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. X apellatsioonimenetluse kulud jäeti tema enda kanda. Kaebaja on toime pannud vaidlusaluses käskkirjas talle ette heidetud ning PPVS § 86 p-des 1 ja 3 sätestatud rikkumised. Kaebajal oli kohustus täita PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-de 6.1 ja 6.8 nõudeid. Käskkirjas märgitud ajavahemik 1. jaanuar 2019 – 31. oktoober 2019 on õige. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli X sõnul tema sõiduk remondis ühe nädala septembri alguses ning prefektilt küsis ta nõusolekut kasutada Y teenistussõidukit remondi ajal. X vabastati 2(7)
3-20-1137 distsiplinaarkaristusest 9. septembrist 10. septembrini 2019 ja 1. oktoobrist 11. oktoobrini 2019 tehtud sõitude osas, sest tal oli prefekti luba sõita isikliku sõiduki remondi ajal koos Y-ga.
28.oktoobril 2019 toimus teenistusalane sõit. Ülejäänud septembri- ja oktoobrikuu sõidukuupäevi ei arvestatud rikkumiste ajavahemiku hulgast välja. Kaebaja pani rikkumise toime süüliselt. Kaebaja diskrediteerimine sisustati seeläbi, millist eeskuju ta alluvatele andis. X diskrediteeris ennast ka vahetu ülemuse silmis. Vastustaja on usutavalt põhjendanud, miks oli kaebaja tegevus vääritu. Lisaks oli X käitumine vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Süüliselt teenistuskohustuste täitmata jätmise tagajärjena tekitas X PPA-le varalist kahju vähemalt 239 eurot. Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Puudub vaidlus selles, et prefekt ei saanud kaebaja distsiplinaarsüüteost teada 2019. a aprillis. Tõendatud ei ole, et 2019. a septembris rääkis kaebaja telefonivestluses prefektile, et kasutas Y-le usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba varem. Samuti ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebaja ütlused on usaldusväärsemad kui prefekti ütlused. Prefekti ütlused ei ole vastuolulised. Prefekt on järjekindlalt väitnud, et 2019. a septembris toimunud vestlusel ei olnud juttu X poolt sõiduki kasutamisest isiklikul otstarbel alates aasta algusest. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses tunnistas kaebaja, et käitus hooletult, kui detailidest ja teenistussõiduki kasutamise ulatuse üksikasjadest oma vahetu juhiga 2019. a sügisel ei rääkinud. Kaebaja kasutatud väljenditest ei olnud prefektil võimalik 2019. a septembris aru saada, et tegemist on süsteemse rikkumisega. Seega ei olnud 2019. a septembris prefektile teada kaebaja distsiplinaarsüütegu sellisena, nagu seda kirjeldati vaidlusaluses käskkirjas. Tõendatud ei ole, et prefekt sai kaebaja teost teada mitte varem kui 12. novembril 2019. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 77 lg 1 teises lauseosas mõiste „distsiplinaarsüütegu“ kasutamisel ei pidanud seadusandja silmas teenistuskohustuse süülisest rikkumisest teadasaamist. Distsiplinaarmenetluse võib algatada, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta (ATS § 72 lg 1). ATS § 77 lg-s 1 kasutatud sõnastust „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ tuleb mõista laialt. Selleks on iga organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli- ja järelevalvepädevus teenistuja suhtes. Mõiste hõlmab muu hulgas haldusorgani struktuuriüksust, kelle ülesandeks on teenistujate ametikohustuste täitmise kontrollimine. Oluline on, et isikul või struktuuriüksusel oleks teenistusülesannetest tulenevalt õigus ja kohustus võtta samme isiku võimaliku rikkumise tuvastamiseks. Sisekontrollibüroo juhil W-l tekkis 4. novembril 2019 kahtlus sõiduki väärkasutamise osas. Sisekontrollibürool oli olemas ajend ja alus kontrollida kaebaja teenistuskohustuste täitmist, hinnates muu hulgas distsiplinaarmenetluse algatamise ettepaneku tegemise vajadust. Seega ei olnud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks nõutav, et sõiduki väärkasutamine kaebaja poolt oleks saanud teatavaks kaebaja vahetule juhile. Prefektil ei olnud keskset rolli teenistusliku kontrolli tegemisel. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas ning distsiplinaarkaristuse määras PPA peadirektor. Seetõttu tuli PPA sisekontrollibürood pidada isikuks, kellele kaebaja teenistusalaselt allub. Arvestades, et kaebaja oli 2019. a detsembris 10 päeva puhkusel, aegus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine
14.mail 2020.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.PPA taotleb kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus on ATS § 77 lg-t 1 ebaõigesti tõlgendanud. Teenistusalane allumine ATS-i tähenduses tähendab kahe isiku vahelist subordinatsioonisuhet (vt nt ATS § 51 lg 3, § 53 lg-d 1 ja 2, 3(7)
3-20-1137 § 30 lg 1). Teenistusalluvussuhtes olevatel isikutel on üksteise suhtes kindel vertikaalsuunaline mõju ning ATS § 77 lg-s 1 kasutatud sõnastus „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ ei ole juhuslik. On valdkondi, kus PPA ametnike tegevuse õiguspärasust või otstarbekust kontrollib PPA sisekontrollibüroo (nt andmebaaside või teenistussõidukite kasutamine), kuid sisekontrollibürool ei ole üldist kontrolli- ega järelevalvepädevust PPA ametnike suhtes. Järelevalvepädevus ametijuhendist tulenevate teenistusülesannete ja vahetu või kõrgemalseisva juhi ühekordsete korralduste täitmise üle kuulub isikule, kellele ametnik teenistusalaselt allub. ATS § 77 lg-s 1 nimetatud isiku puhul peetakse silmas kaebaja vahetut juhti või kõrgemalseisvat juhti (kolleegiumi otsus nr 3-16-113/47, p 11; vt ka kolleegiumi otsus nr 3-15-1879/57, p 25). PPA sisekontrollibüroo ametnikul tekivad distsiplinaarmenetluse läbiviija õigused ja kohustused konkreetse ametniku suhtes alles siis, kui ametisse nimetamise õigust omav isik on määranud distsiplinaarmenetluse läbiviija (ATS § 72 lg-d 2 ja 3). Kohtupraktikas ei ole seni tõlgendatud ATS § 77 lg-t 1 selliselt, nagu seda tegi ringkonnakohus, kuigi sisekontrolli teostav struktuuriüksus on PPA (enne 1. jaanuari 2010 Politseiameti ja prefektuuride) koosseisu kuulunud läbi aegade (viimati sätestatud siseministri 17. juuli 2014. a määruse nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ (määrus nr 33) §-s 19). Kaebaja allus teenistusalaselt Ida prefektuuri prefektile, kes sai X süüteost teada mitte varem kui
12.novembril 2019. Prefekt on seda kinnitanud haldus- ning väärteoasjas. X on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses märkinud, et tegi enda jaoks tõsised järeldused 2019. a novembris. Sõidud Jõhvi lõppesid alates 13. novembrist 2019. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks vastupidist. Kui teadasaamine oleks toimunud varem, oleks prefekt andnud kohe korralduse rikkumine lõpetada.
6.X palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. ATS § 77 lg-t 1 tuleb tõlgendada laialt ning sätet mõista nii, et isikuks, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, on iga organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli- ja järelevalvepädevus teenistuja suhtes. Selline tõlgendus on kooskõlas normi eesmärgiga, sest isikul, kellel on kontrolli- ja järelevalvepädevus konkreetse teenistuja suhtes, lasub võimalus isikut distsiplinaarkorras karistada. ATS § 77 lg 1 eesmärgiks on sätestada, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei toimuks määramata aja jooksul. Nii vahetu juht kui ka distsiplinaarmenetlust läbiviiv isik (üksus) omavad pädevust ja kontrolli otsustamaks selle üle, kas distsiplinaarmenetlus läbi viia ja mis tulemuseni jõudma peaks. PPA pole selgitanud, kuidas on teenistusalane alluvus seotud distsiplinaarkaristuse määramisega. Kaebaja suhtes oli sisekontrollibürool õigus ja pädevus distsiplinaarmenetlus läbi viia. Isikuid, kellele teenistusalaselt allutakse või kes ametniku üle järelevalvet teevad, võib olla mitu, mistõttu pole põhjendatud piirata tähtaja kulgemist vahetu juhi teadasaamisega. Ka PPA ise on arvestanud distsiplinaarmenetluse käskkirjas tähtaja kulgema hakkamist sisekontrollibüroo teadasaamisest arvates. Ringkonnakohtu tõlgendus on kooskõlas varasema Riigikohtu halduskolleegiumi praktikaga asjades nr 3-3-1-11-97 (p 1) ja 3-3-1-65-08 (p 11). Kolleegiumi lahendid nr 3-16-113/47 ja nr 3-15-1879/57 ei välista eelnevat tõlgendust. ATS § 77 lg 1 tõlgendamine polnud viidatud haldusasjades vaidluse all. Oluline pole, kas ülemus, kes sai alluva poolt toimepandud süüteost teada, mõistis, et tegemist on õigusrikkumisega. Õigusliku hinnangu alluva käitumisele suudab anda ka sisekontrollibüroo. Kui isikuid, kellele ametnik teenistusalaselt allub, on mitu, tuleb tähtaega hakata lugema varasemast teadasaamisest.
4(7)
3-20-1137 Ringkonnakohus ei tuvastanud, millal sai prefekt väidetavast distsiplinaarsüüteost teada. Riigikohtul puudub võimalus fakte tuvastada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning saadab asja tagasi samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2).
8.Riigikohtu halduskolleegiumile esitas kassatsioonkaebuse PPA, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassatsioonkaebuses on PPA seisukohal, et kaebajale määrati distsiplinaarkaristus tähtaegselt. Asjas on vaidluse all, kuidas tõlgendada ATS § 77 lg-s 1 reguleeritud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamist.
9.ATS § 77 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Asja lahendamisel on määrav, kuidas mõista normi lauseosa kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub.
10.Ringkonnakohus asus seisukohale, et ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks piisas sellest, kui info võimaliku distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta oli olemas mis tahes organisatsiooni teenistuses oleval isikul, kellel on teenistuja suhtes kontrolli- ja järelevalvepädevus (praegusel juhul Ida sisekontrollitalituse juhil). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
11.ATS § 77 lg 1 teist lauseosa tuleb kolleegiumi arvates mõista nii, et normis on peetud silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Mõiste ,,teenistusalane allumine“ seondub vahetult juhtimispädevusega – ametniku vahetul või kõrgemalseisval juhil on õigus määrata teenistujale teenistusülesandeid, korraldada asutuse sees kehtestatud eeskirjade järgimist ning tagada nende täitmine. Ka ATS § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik teenistusalaselt juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Kõrgemalseisva juhi juhistest ja korraldustest peab ametnik teavitama vahetut juhti (vt ka ATS § 53 lg-d 1 ja 2). Seega teeb igapäevast kontrolli teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle üldiselt tema vahetu juht.
12.Kaebaja viidatud asjades nr 3-3-1-11-97 (p 1) ja 3-3-1-65-08 (p 11) lähtus kolleegium 1996. a ATS §-st 87, mis sätestas, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse muu hulgas töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6–13. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võis distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Asjas nr 3-3-1-11-97 pidas kolleegium TDVS § 6 lg-s 1 nimetatud isiku all silmas mh teenistuja vahetut juhti (lahendi p 1). Ka 1996. a ATS § 87 ning TDVS § 6 lg 1 sidusid distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgema hakkamise selle isiku teadasaamisega, kellel oli teenistuja ametikohustuste täitmise kontrollipädevus (,,mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub“).
5(7)
3-20-1137
13.Eelneva tõttu tuleb ATS § 77 lg-t 1 praegusel juhul tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või kõrgemalseisev juht (vrd ka kolleegiumi otsus nr 3-16-113/47, p 11).
14.PPA on jaotatud struktuuriüksusteks (määruse nr 33 § 14). Iga struktuuriüksuse tööd koordineerib struktuuriüksuse juht (määruse nr 33 § 14 lg 4 v.r; vt ka PPA kontroll- ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhend, p 11). 2019. a PPA töökorra p 2.6 kohaselt on vahetu juht teenistuja juht, kellele ta ametijuhendi kohaselt allub. Kaebaja töötas distsiplinaarkäskkirja andmise ajal Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhina. Politseijaoskonna/büroo juhi ametijuhendis on märgitud, et PPA Ida prefektuuri politseijaoskonna juht allub Ida prefektuuri prefektile.
15.Prefekt juhib ja korraldab prefektuuri tööd, teeb järelevalvet talle alluvate ametnike ja töötajate ülesannete täitmise üle (määrus nr 33 § 12 lg 1 p-d 1 ja 5) ning teeb peadirektorile ettepanekuid prefektuuri ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks, talle distsiplinaarkaristuse määramiseks, teenistusastme andmiseks ja muudes personaliküsimustes (määrus nr 33 § 12 lg 1 p 7). Prefektuuri koosseisu kuuluvad territoriaalsed ja funktsionaalsed struktuuriüksused ning arestimajad. Territoriaalsed struktuuriüksused on jaoskonnad, kordonid ja piiripunktid ning funktsionaalsed struktuuriüksused on bürood (PPVS § 5 lg 1 p 3). Sisekontrollibüroo ei kuulu prefektuuri koosseisu, vaid on eraldiseisev struktuuriüksus (vt ka määruse nr 33 § 14 lg 1 p-d 4 ja 8). Seega ei anna sisekontrollibüroo igapäevaselt prefektuuri koosseisu kuuluvatele ametnikele teenistusülesandeid ega taga nende täitmist. Teenistujale annab teenistus- või töökorraldusi ja -ülesandeid või muudab või peatab neid tema vahetu või kõrgemalseisev juht, samuti PPA õigusaktidega ette nähtud juhtudel ja korras selleks õigustatud teenistuja (PPA 2019. a töökorra p 21; vt ka p 28).
16.PPA-s kehtestatud struktuurijaotuse eesmärk on eraldiseisvalt koordineerida iga struktuuriüksuse tööjaotust ning juhtimiskorraldust. Seega on PPA-s organisatsiooni sees oluline subordinatsiooni suhe struktuuriüksuse juhi (vahetu juhi) ning tema alluvate vahel. Teenistusalluvussuhe tekib struktuuriüksuse sees, mitte üksuste üleselt. Silmas tuleb pidada ka seda, et nii distsiplinaarmenetluse toimetamisel kui ka hilisemal distsiplinaarkaristuse määramisel sekkutakse ametniku ning ametiasutuse vahelisse teenistus- ja usaldussuhtesse (ATS § 5 p 1). Seetõttu on nii distsiplinaarsüüteo esmaste asjaolude hindamise, distsiplinaarmenetluse algatamise kui ka karistuse määramise õigus antud isiku vahetule juhile või tema ametisse nimetamise õigust omavale isikule (vt ka ATS § 72 lg-d 1 ja 3 ja ATS § 77 lg 1; politseiteenistuses PPA peadirektor (PPVS § 91 lg 2 p 2 ja § 92 lg 1 v.r)). Politseiteenistuses on distsiplinaarsüütegude menetlejaks sisekontrollibüroo (vt ka PPA kontroll- ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhend, p 4 ja määrus nr 33 § 19 p 2). Konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse toimetamisel ei ulatu sisekontrollibüroo pädevus üldjuhul asja menetlemise õigusest kaugemale.
17.Ringkonnakohus ei teinud asja lahendamisel kindlaks, millal sai kaebaja teenistuskohustuste rikkumisest teada tema vahetu juht Ida prefektuuri prefekt.
18.Kolleegiumil ei ole võimalik nimetatud rikkumist kõrvaldada, kuna selleks on vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad (kolleegiumi otsus nr 3-15-325/63, p 14.1 esimene lause). Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (kolleegiumi otsus nr 3-14-52077/65, p 17). Seetõttu saadab kolleegium asja tagasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul esmalt kindlaks teha, millal sai kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüüteost teada kaebaja vahetu juht. Seejärel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang sellele, kas kaebajale määrati distsiplinaarkaristus 6(7)
3-20-1137 ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, võttes seejuures arvesse perioodi, mil kaebaja avaliku võimu volitus oli ATS § 83 alusel peatunud (ATS § 77 lg 2).
19.Kaebaja taotleb kassatsioonimenetluses õigusabikuludena 960 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1). Kuna kolleegium ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
20.Füüsiliste isikute (HKMS § 175 lg 3).
nimed
tuleb
avaldatavas
kohtuotsuses
asendada
tähemärgiga
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.