X. Xe kaebus Sotsiaalkindlustusameti 01.08.2022 otsuse ja 06.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/38383-3 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 11.07.2022 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kaebaja – X. X, esindaja Ene Muts Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus Kohtuistung 09.03.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 29.05.2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) esitas 11.07.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA/vastustaja) taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) alusel ja represseeritule tervise taastamise toetuse määramiseks. SKA tegi 01.08.2022 otsuse, millega jättis kaebaja taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata. Otsuses on märgitud, et rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt sündis kaebaja XX.XX.XXXX Krasnojarski linnas, Daurski rajoonis, UstDerbino-s, Venemaal. SKA infosüsteemis kaebaja ema Q. Q. represseeritu toimikus nr S01353 on Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiend nr 19896, välja antud 27.10.1989. Õiendilt nähtub, et Z. (Q.), Q. S. t, sünd.XXXX oli kohtuväliselt välja saadetud Eesti NSV Tallinnast ja viibis asumisel alates 25.03.1949 kuni 20.09.1956 Krasnojarski Krai Daurski rajoonis. Tõenditest kogumis nähtub, et kaebaja sündis XX.XX.XXXX peale ema Q. Q. vabastamist. Sotsiaalkaitse 1(6)
infosüsteemist nähtub, et Q. Q.le on arvestatud kolmekordselt pensioniõiguslikku staaži perioodi 25.03.1949-20.09.1956 eest. Õiendilt ei nähtu, et Q. Q.le oleks tehtud okupatsioonivõimude poolt pärast asumiselt vabastamist takistusi Eestisse naasmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei vasta kaebaja ReprS §-des 1 ja 2 sätestatud tingimustele.
2.Kaebaja esitas 24.08.2022 SKA 01.08.2022 otsuse peale vaide.
3.SKA tegi 06.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/38383-3, millega jättis vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 19.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 3.11.2022 määrusega menetlusse nõudes Sotsiaalkindlustusameti 01.08.2022 otsuse ja 06.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/38383-3 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 11.07.2022 taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiendites on märgitud asumisel viibimise lõpu ajaks aeg, millal isikule anti luba lahkumiseks tema asukohast. Loa andmisega ei tekkinud koheselt reaalset võimalust lahkumiseks. ReprS § 2 lg 2 sõnastuse kohaselt luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks anti võimude poolt ja praktikas lähtudes eeldusest, et luba ja reaalne võimalus naasmiseks anti samaaegselt. Ei arvestata reaalsete eluliste võimaluste olemasoluga. 6.2 On üldteada fakt, et kohtuväliselt välja saadetud isikutele ei antud asumiselt vabastamise luba üheaegselt. Samal päeval välja saadetud ja ühe pere inimesed said loa erineval ajal. Ammugi ei antud neile koos loa andmisega koheselt reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. Väljasaadetud ei teadnud, millal neile luba antakse ega saanud seetõttu ette valmistada kodumaale naasmist. Ärasõiduks oli vaja dokumente, mida väljastati sageli kolhooside esimeeste kaudu koos loaga. Kui luba anti, tuli endal osta sõidupilet ja korraldada Eestisse naasmine. Samuti pidi endal olema reisiraha. Raha tuli endal teenida ja aastatega kogunenud majapidamine maha müüa. Eestisse naasmist ei korraldanud ametivõimud. 6.3 Seega ei saanudki reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkida koos loa saamisega. Seda kinnitab ka kaebaja ema ja vanaema, Y. Y., Eestisse naasmise aeg- aprill 1957. Q. Q. ja Y. Y.le loa andmisest kuni faktiliselt Eestisse naasmise vahele jääv aeg pool aastat on mõistlik aeg ärasõiduks reaalsete võimaluste tekkimiseks või leidmiseks. 6.4 Konkreetselt mõjutasid Eestisse naasmist kolm asjaolu: ühel pereliikmel, Y. Y.l, ei olnud luba ärasõiduks; Q. Q. oli üheksandat kuud rase, laps sündis enne Y. Y. loa saamist. Ema ja lapse tervislik seisund ei võimaldanud pikka reisi ette võtta; talv ja sellega reisimisel kaasnevad ilmastikuoludega toimetuleku raskused. Ei ole mingit konkreetset asjaolu, miks Q. Q. pidi rasedana viivitamatult pikale reisile asuma. Lahkumisega viivitamine ei toonud ka kaasa loa tühistamist. Vastupidi, raseda ja hiljem imikuga oma ema Y. Y. juurde jäämine oli konkreetsetel asjaoludel parim kõigi huvides. Vaideotsuses ei ole neid asjaolusid kaalutud. 6.5 Igat väljasaadetuga seotud küsimust tuleb lahendada sisuliselt, mitte formaalselt. Eesti Vabariigis on perekonnal põhiseaduslik kaitse. Peetakse aga põhjendatuks sama pere liikmete lahutamist teineteisest ja tütre Eestisse naasmist enne elatanud ema. Okupatsioonivõimud ei arvestanud sellega, et sama pere liikmed saaksid load samal ajal. Y. Y. oli 1956. aastal 63- aastane ning oma ea tõttu kahtlemata pere tuge vajav. Tema üksi asumisele jätmine ei olnud pere poolt eetiline. Asumisel elati ühe perena. 2(6)
6.6 Kaebaja sündis XX.XX.XXXX, s.o tema emale ja vanaemale asumiselt vabastamiseks lubade väljastamise vahelisel ajal. Reaalselt Eestisse naasmise võimalus tekkis peale Y. Y.le loa andmist 16.10.1956. Kuna kaebaja sündis ajal, kui tema emal vaatamata loa olemasolule puudus reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on põhjendatud lugeda kaebaja ReprS § 2 lg 2 järgi represseerituks ja väljastada talle represseeritu tunnistus. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 7.1 Represseeritu tunnistus on dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lõike 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele (ReprS § 8 lg 1). Represseeritule makstakse represseeritu toetust (ReprS § 61 lg 1). ReprS § 2 lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka ReprS § 1 lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. 7.2 Kaebaja sündis peale ema asumiselt vabastamist ehk ta ei sündinud vanema asumisel oleku ajal. Haldusmenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja emale ei antud luba või tal ei olnud reaalset võimalust Eestisse naasta. 7.3 Dokumentidest ei nähtu, et pärast asumiselt vabastamist oleks kaebaja emale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel õigusvastaselt takistatud Eestisse naasmist. Lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Sellele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-16-897. Samas asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus, et ReprS § 2 lg-s 1 (kaebaja ema) ja lg-s 2 (kaebaja ehk laps) nimetatud isikud ei saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab peale vanema represseerimise lõppemist. 7.4 Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et emal puudusid isikut tõendavad dokumendid. Tallinna Ringkonnakohus on oma 12.09.2018 otsuses nr 3-17-2270 selgitanud, et kaebaja peab tõendama Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumist ajavahemikul 18.02.1956-21.03.1958, arvestades seejuures mõistetele „reaalne võimalus“ kohtupraktikas antud tõlgendust. Analoogselt lasub ka ReprS § 2 lg 2 puhul oma väidete tõendamiskohustus kaebajal. 7.5 Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabanemist ning ei ole tõendamist leidnud, et okupatsioonivõim oleks teinud takistusi tema Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Seetõttu ei ole vastustajal võimalik väljastada kaebajale ReprS § 8 alusel represseeritu tunnistust ega maksta ReprS § 61 alusel represseeritu toetust.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja ema, Q. Q. on represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sündis XX.XX.XXXX aastal Krasnojarski linnas, Daurski rajoonis, Ust-Derbino külas, Venemaal represseeritu (ema Q. Q.) lapsena. Nähtuvalt Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiendist oli kaebaja ema, Z. (Q.), Q., S. t, sündinud XXXX. aastal, kohtuväliselt välja saadetud Eesti NSV Tallinnast ja viibis asumisel 3(6)
alates 25.03.1949 kuni 20.09.1956 Krasnojarski krai, Daurski rajoonis. Pooled ei vaidle, et kaebaja sündis peale ema vabastamist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et asumisel olles elas kaebaja ema Q. Q. koos oma ema Y. Y.ga (sündinud XXXX. a). Eesti NSV Siseministeeriumi 27.10.1989 õiendi nr 19897 kohaselt viibis Y. Y. asumisel Krasnojarski krai, Daurski rajoonis alates 25.03.1949 kuni 20.09.1956.
10.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja tuleb lugeda represseerituks olukorras, kus ta sündis peale ema asumisel vabanemist, ehk ta ei sündinud vanema asumisel oleku ajal. Peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkis alles aprillis 1957. Kaebaja leiab, et reaalne võimalus Eestisse naasta sai teoks aprillis 1957, sest tema ema oli 20.09.1956 viimaseid kuid rase, tal puudusid isikut tõendavad dokumendid ja ka rahalised vahendid ning ta sai vabanemisest teada tunduvalt hiljem. Lisaks on kaebaja põhjendanud Eestisse naasmist pea 8 kuud pärast õiendil märgitud asumisel oleku lõppemise aega talveoludega ja sellega, et tema eakas vanaema viibis asumisel kuni 16.10.1956.
11.Represseeritu tunnistus on dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lõike 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele (ReprS § 8 lg 1). Represseeritule makstakse represseeritu toetust (ReprS § 61 lg 1). ReprS § 2 lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka ReprS § 1 lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Nimetatud sätteid on tsiteeritud ja kohaldatud käesoleva otsuse tegemise hetkel kehtivas sõnastuses.
12.31.08.2020 otsuses nr 3-20-283 on Tallinna Ringkonnakohus rõhutanud, et ReprS § 1 lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940-20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks sätestatakse ReprS-s represseeritud isiku mõiste, õigusvastaselt represseeritud isikutele laienevad soodustused ja toetused ning pensioniõigused (ReprS § 1 lg 2). Ringkonnakohus on seisukohal, et Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest. ReprS-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada. Neil põhjustel tuleb tõlgendada ReprS § 2 lg-t 2 kitsendavalt nii, et isik oli õigusvastaselt represseeritu üksnes ajani, kui kestavad represseerimise vahetud mõjud, s.o kuni okupatsioonivõim piiras või tegi isikule takistusi Eestisse naasmiseks. Otsuses nr 3-15-1468 (p 14) selgitas ringkonnakohus, et ReprS eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse saabumiseks, sh ilmastikuoludelt soodsamat aega.
13.Tuginedes eelpool kirjeldatud kohtupraktikale leiab kohus, et kaebaja asumisel oleku aja kindlakstegemiseks tuleb lähtuda tema represseeritud ema Q. Q. asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta just Q. Q.l olnud võimalused. Seega on käesoleva asja õigeks lahendamiseks oluline välja selgitada, millal tekkis kaebaja emal reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.
14.HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.
15.Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja emal oleks enne aprilli 1957 esinenud reaalne takistus Eestisse naasmiseks. Kohtu jaoks on usutav, et tõend kaebaja ema vabastamise kohta 20.09.1956 ei jõudnud samal päeval kaebaja emani. Seega ei saanud eeldada, et kaebaja emal oleks olnud reaalne võimalus lahkuda 20.09.1956, st vabastamise päeval. 4(6)
Kaebaja selgitas istungil, et tema ema sai enda vabastamisest teada peale tema sündi. Nimetatud asjaolu ei ole aga tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja emale tehti vabastamise loa teatavaks tegemata jätmisega takistusi Eestisse naasmisel. Kuivõrd nimetatud asjaolu ei leidnud menetluses tõendamist, siis tuleb lugeda, et kaebaja ema vabastati enne kaebaja sündi 8.10.1956 ning talle ei tehtud enne lapse sündi takistusi Eestisse naasmisel.
16.Kohtu jaoks on usutav, et olukorras, kus kaebaja ema oli vabastamise hetkel kaheksandat kuud rase võis tal olla majanduslikke raskusi Eestisse naasmisel, kuid ReprS § 2 lg 2 kehtiv sõnastus ei võimalda nimetatud isiklike asjaoludega arvestamist. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses haldusasjas nr 3-16-897 selgitanud, et lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Samas lahendis leidis ringkonnakohus ka seda, et ReprS § 2 lg 1 (vanem) ja lg-s 2 (laps) nimetatud isikud ei saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab peale vanema represseerimise lõppu. Nimetatud tõlgenduse kohaselt sündis kaebaja ajal, mil tema ema suhtes oli asumisel oleku aeg lõppenud. Tõendamist ei ole ka leidnud, et kaebaja emal puudusid isikut tõendavad dokumendid ja rahalised vahendid Eestisse naasmiseks.
17.Kaebaja ema jaoks ei saabunud reaalne võimalus asumiselt lahkuda ajal, mil tema emale (kaebaja vanaemale), Y. Y.le, anti luba asumiselt lahkumiseks. Puudub vaidlus, et nimetatud luba anti 16.10.1956. ReprS § 2 lg 2 tähenduses on oluline, millal kaebaja emale anti reaalne luba ja võimalus asumiselt lahkumiseks ning tähendust ei oma, kas vastav luba anti ka mõnele teisele pereliikmele. Kehtiva õiguse tähenduses ei ole seadusandja näinud ette võimalust, et perekond oleks saanud reisida Eestisse koos, oodates ära teiste pereliikmete vabastamise otsused. Nimetatud n.ö ootamise aega ei ole ReprS § 2 lg 1 ja 2 ja kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik arvata okupatsioonivõimu repressiooni all oldud aja hulka. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on oluline tuvastada, millal vanema (mitte vanavanema) suhtes tehti vabastamise otsus ning anti reaalne luba ja võimalus lahkumiseks. Käesolevas asjas ei leidnud tuvastamist, et vastavad eeldused oleksid realiseerunud peale kaebaja sündi 8.10.1956. Asjas puudub ka vaidlus, et pere naases Eestisse alles aprillis 1957, st 8 kuud peale kaebaja ema asumiselt vabastamist ja 6 kuud peale vanaema asumiselt vabastamist.
18.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud haldus- ja kohtumenetluses tõendamist kaebaja emal Eestisse naasmiseks reaalsete võimaluste puudumine ajavahemikul 20.09.1956 kuni aprill 1957. Vastavate asjaolude tõendamise kohustus lasub ReprS § 2 lg 2 kohaselt kaebajal. Kuivõrd kaebaja sündis pärast tema ema asumiselt vabastamist ning ei ole tõendamist leidnud, et okupatsioonivõimud oleksid teinud takistusi tema emale Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus Eestisse naasmiseks on vastustaja õigesti jätnud vaidlustatud otsusega väljastamata represseeritu tunnistuse ning keeldunud maksmast represseeritu toetust. Vastustaja on teinud otsuse kehtiva õigusliku regulatsiooni tingimustest tuginedes ReprS § 2 lg 2 regulatsioonile ja kehtivale kohtupraktikale.
19.Eelpool toodud tõlgenduse õigsust kinnitab 22.02.2023 vastu võetud ja 01.01.2024 jõustuv ReprS muutmise seadus (770SE). Nimetatud seadusega muudetakse ReprS § 2 lõiget 2 viisil, et edaspidi ei sõltuks lapsele represseeritu staatuse andmine sellest, millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise sisulised põhjused. Seadusemuudatuse kohaselt loetakse represseerituks asumisel sündinud lapsed, kes on sündinud 5 aasta jooksul vabanemise otsuse saamisest alates, sõltumata sellest, millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise põhjused. Seaduseelnõu seletuskirjas on viidatud probleemidele seoses ReprS § 2 lg 2 sisustamisel ning sellega kaasnenud mõjudele. Nimetatust järeldub, et seadusandja on otsustanud muuta oma varasemat seisukohta küsimuses, keda on võimalik lugeda represseerituks. Nimetatu on üksnes seadusandja otsustada. Kohus saab 5(6)
otsuse tegemisel lähtuda vaid otsuse tegemisel kehtivast õigusest ega saa kohaldada 01.01.2024 aastal jõustuvaid sätteid. Samas võib kaebajal olukorras, kus seadusemuudatus 01.01.2024 jõustub, tekkida õigus nõuda oma avalduse uuesti läbi vaatamist ja represseeritu tunnistuse väljastamist või võib ta esitada peale 01.01.2024 uue avalduse represseeritu tunnistuse saamiseks menetlemiseks 2024 jõustuva seaduse alusel. Sellisel viisil on kaebaja õiguste tagamine tulevikus võimalik sõltumata käesolevas kohtulahendist.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSKULUD
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.