Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-22-2241 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-22-2241 olema reisiraha. Raha tuli endal teenida ja aastatega kogunenud majapidamine maha müüa. Eestisse naasmist ei korraldanud ametivõimud. Seega ei saanudki reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkida koos loa saamisega. Seda kinnitab ka kaebaja ema ja vanaema, Q, Eestisse naasmise aeg ‒ aprill 1957. Cle ja Qle loa andmisest kuni faktiliselt Eestisse naasmise vahele jääv aeg pool aastat on mõistlik aeg ärasõiduks reaalsete võimaluste tekkimiseks või leidmiseks. Konkreetselt mõjutasid Eestisse naasmist kolm asjaolu: 1) Ql ei olnud luba ärasõiduks; 2) Y oli üheksandat kuud rase, laps sündis enne Q loa saamist. Ema ja lapse tervislik seisund ei võimaldanud pikka reisi ette võtta; 3) talv ja sellega reisimisel kaasnevad ilmastikuoludega toimetuleku raskused. Ei ole mingit konkreetset asjaolu, miks Y pidi rasedana viivitamatult pikale reisile asuma. Lahkumisega viivitamine ei toonud ka kaasa loa tühistamist. Vastupidi, rasedana ja hiljem imikuga oma ema Q juurde jäämine oli konkreetsetel asjaoludel parim kõigi huvides. Vaideotsuses ei ole neid asjaolusid kaalutud. Igat väljasaadetuga seotud küsimust tuleb lahendada sisuliselt, mitte formaalselt. Q oli 1956. a-l 63-aastane ning oma ea tõttu kahtlemata pere tuge vajav. Tema üksi asumisele jätmine ei oleks olnud pere poolt eetiline. Asumisel elati ühe perena. Kaebaja sündis XX.XX.XXXX, s.o tema emale ja vanaemale asumiselt vabastamiseks lubade väljastamise vahelisel ajal. Reaalselt Eestisse naasmise võimalus tekkis pärast Qle loa andmist 16.10.1956. Kuna kaebaja sündis ajal, kui tema emal vaatamata loa olemasolule puudus reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on põhjendatud lugeda kaebaja ReprS § 2 lg 2 järgi represseerituks ja väljastada talle represseeritu tunnistus.

SKA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Represseeritu tunnistus on dokument, mis tõendab isiku vastavust ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 või § 4 lg-s 1 sätestatud tingimustele (ReprS § 8 lg 1). Represseeritule makstakse represseeritu toetust (ReprS § 61 lg 1). Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabastamist ehk ta ei sündinud vanema asumisel oleku ajal. Haldusmenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja emale ei antud luba või tal ei olnud reaalset võimalust Eestisse naasta. Dokumentidest ei nähtu, et pärast asumiselt vabastamist oleks kaebaja emale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel õigusvastaselt takistatud Eestisse naasmist. Lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Sellele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-16-897. Samas asjas leiti, et ReprS § 2 lg-s 1 (kaebaja ema) ja lg-s 2 (kaebaja ehk laps) nimetatud isikud ei saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise lõppemist. Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et emal puudusid isikut tõendavad dokumendid. ReprS § 2 lg 2 puhul lasub oma väidete tõendamise kohustus kaebajal. Kaebaja sündis pärast ema asumiselt vabanemist ning ei ole tõendatud, et okupatsioonivõim oleks teinud takistusi tema Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Seetõttu ei ole vastustajal võimalik väljastada kaebajale ReprS § 8 alusel represseeritu tunnistust ega maksta ReprS § 61 alusel represseeritu toetust.

3(7)

3-22-2241

Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tuginedes ringkonnakohtu praktikale haldusasjades nr 3-20-283 ja nr 3-15-1468, tuleb kaebaja asumisel oleku aja kindlakstegemiseks lähtuda tema represseeritud ema C asumisel oleku ajast ning Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta just temal olnud võimalused. Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja emal oleks enne aprilli 1957 esinenud reaalne takistus Eestisse naasmiseks. On usutav, et tõend kaebaja ema vabastamise kohta 20.09.1956 ei jõudnud samal päeval kaebaja emani. Seega ei saanud eeldada, et kaebaja emal oleks olnud reaalne võimalus lahkuda 20.09.1956, st vabastamise päeval. Kaebaja selgitas istungil, et tema ema sai enda vabastamisest teada pärast kaebaja sündi. Nimetatud asjaolu ei ole aga tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja emale tehti vabastamise loa teatavaks tegemata jätmisega takistusi Eestisse naasmisel. Kuivõrd nimetatud asjaolud ei ole tõendatud, tuleb lugeda, et kaebaja ema vabastati enne kaebaja sündi XX.XX.XXXX ning talle ei tehtud enne lapse sündi takistusi Eestisse naasmisel. On usutav, et olukorras, kus kaebaja ema oli vabastamise hetkel kaheksandat kuud rase, võis tal olla majanduslikke raskusi Eestisse naasmisel, kuid ReprS § 2 lg 2 kehtiv sõnastus ei võimalda nimetatud isiklike asjaoludega arvestamist. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-16-897 tehtud otsuses selgitanud, et lapseootus ja sünd ning seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse ning reaalse tagasipöördumise võimatusena. Samas lahendis leidis ringkonnakohus ka seda, et ReprS § 2 lg 1 (vanem) ja lg-s 2 (laps) nimetatud isikud ei saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise lõppu. Nimetatud tõlgenduse kohaselt sündis kaebaja ajal, mil tema ema suhtes oli asumisel oleku aeg lõppenud. Tõendamist ei ole ka leidnud, et kaebaja emal puudusid isikut tõendavad dokumendid ja rahalised vahendid Eestisse naasmiseks. Kaebaja ema jaoks ei saabunud reaalne võimalus asumiselt lahkuda ajal, mil tema emale (kaebaja vanaemale) Qle anti luba asumiselt lahkumiseks. Puudub vaidlus, et nimetatud luba anti 16.10.1956. ReprS § 2 lg 2 tähenduses on oluline, millal kaebaja emale anti reaalne luba ja võimalus asumiselt lahkumiseks ning tähendust ei oma, kas vastav luba anti ka mõnele teisele pereliikmele. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust, et perekond oleks saanud reisida Eestisse koos, oodates ära teiste pereliikmete vabastamise otsused. Nimetatud n-ö ootamise aega ei ole ReprS § 2 lg-te 1 ja 2 ning kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik arvata okupatsioonivõimu repressiooni all oldud aja hulka. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on oluline tuvastada, millal vanema (mitte vanavanema) suhtes tehti vabastamise otsus ning anti reaalne luba ja võimalus lahkumiseks. Asjas puudub vaidlus, et pere naasis Eestisse alles aprillis 1957, st 8 kuud pärast kaebaja ema asumiselt vabastamist ja 6 kuud pärast vanaema asumiselt vabastamist. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud haldus- ega kohtumenetluses tõendamist, et kaebaja emal puudus Eestisse naasmiseks reaalne võimalus ajavahemikul 20.09.1956 kuni aprill 1957. Vastavate asjaolude tõendamise kohustus lasub ReprS § 2 lg 2 kohaselt kaebajal. Kuivõrd kaebaja sündis pärast tema ema asumiselt vabastamist ning ei ole tõendatud, et okupatsioonivõimud oleksid teinud takistusi tema emale Eestisse naasmiseks või et oleks puudunud reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, on vastustaja õigesti jätnud vaidlustatud otsusega väljastamata represseeritu tunnistuse ning keeldunud maksmast represseeritu toetust. Eeltoodud tõlgenduse õigsust kinnitab 22.02.2023 vastu võetud ja 01.01.2024 jõustuv ReprS muutmise seadus (770SE), millega muudetakse ReprS § 2 lg-t 2 viisil, et edaspidi ei sõltuks lapsele represseeritu staatuse andmine sellest, millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise 4(7)

3-22-2241 sisulised põhjused. Seadusemuudatuse kohaselt loetakse represseerituks asumisel sündinud lapsed, kes on sündinud 5 aasta jooksul vabanemise otsuse saamisest alates, sõltumata sellest, millised olid vanemate Eestisse mitte naasmise põhjused. Seaduseelnõu seletuskirjas on viidatud probleemidele seoses ReprS § 2 lg 2 sisustamisel ning sellega kaasnenud mõjudele. Nimetatust järeldub, et seadusandja on otsustanud muuta oma varasemat seisukohta küsimuses, keda on võimalik lugeda represseerituks. Kohus saab otsuse tegemisel lähtuda vaid otsuse tegemisel kehtivast õigusest ega saa kohaldada 01.01.2024 jõustuvaid sätteid. Samas võib kaebajal olukorras, kus seadusemuudatus 01.01.2024 jõustub, tekkida õigus nõuda oma avalduse uuesti läbi vaatamist ja represseeritu tunnistuse väljastamist või esitada pärast 01.01.2024 uue avalduse represseeritu tunnistuse saamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(7)

3-22-2241 vabastamise loa andmist. Kuna millegagi ei ole tõendatud kuupäev, millal kaebaja ema sai vabastamistõendist teada, ei saa järeldada, et see toimus enne lapse sündi. Kaebaja sündis XX.XX.XXXX, s.o tema emale ja vanaemale Qle vabastamise lubade väljastamise vahelisel ajal. Eaka pereliikme üksi asumisele jätmine ei olnud eetiline. Fakt, et Ql ei olnud luba, on küllaldane, et lugeda ka Cle reaalse Eestisse naasmise võimaluse tekkimise ajaks vähemalt Qle loa andmise aeg (16.10.1956). Ühe nädala pikkune aeg lapse sünnist ema vabastamiseni on väga lühike aeg passi taotlemiseks, mille olemasolu alles muutis ärasõidu võimaluse reaalseks. Kaebaja on nõus, et HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab ta tõendama asjaolusid, millele tema väited tuginevad. Samas ei küsinud kohus kordagi kaebajalt täiendavaid tõendeid ega teinud ettepanekuid tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kaebaja valduses ei ole rohkem dokumentaalseid tõendeid. Suuliste tõendite võimalikkusest kohus juttu ei teinud. Kohtuotsusest ei selgu, kas kaebaja seletusi kohtuistungil on käsitatud tõendina või mitte. Kaebaja ei osanud taotleda enda vande all üle kuulamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-2241

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.