X kaebus Tallinna Vangla vastu 300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X; Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 11.04.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 22.02.2022 Tallinna Vanglale venekeelse pöördumise 300 euro suuruse kahju hüvitamiseks ning taotluse saata tema pöördumine tõlkesse. Viimasele oli märgitud, et kaebaja on nõus tasuma tõlketeenuse eest, kui tema isikuarvel on raha.
2.Tallinna Vangla andis 08.03.2022 kirjaga nr 5-37/22/43-2 kaebajale 10-päevase tähtaja pöördumise tõlkimiseks.
3.X esitas 14.03.2022 Tallinna Vanglale uuesti taotluse pöördumise tõlkesse saatmiseks.
Tallinna Vangla tagastas 24.03.2022 kirjaga nr 5-37/22/43-4 kaebaja võõrkeelse pöördumise.
5.X esitas 31.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud 300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja tahtliku COVID-19 viirusega nakatamise, arstiabist ilmajätmise ja kannatuste tekitamise eest. Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamiseks ning menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkimise kulude ja muude kohtukulude kandmiseks.
6.Vastuseks vastavasisulisele kohtunõudele selgitas Tallinna Vangla oma 13.05.2022 vastuses, et Xel jäi kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata (vangistusseaduse § 11 lg 8).
7.Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 määrusega jäeti Xe menetlusabi taotlus rahuldamata ja tagastati kaebus läbivaatamatult, sest nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ei oldud kinni peetud.
8.X esitas 01.06.2022 Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, milles palus kohustada halduskohut esitama talle 17.05.2022 määruse venekeelne tõlge, et ta saaks määrusega tutvuda ja mittenõustumisel selle peale edasi kaevata.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17.06.2022 määrusega Xe määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 määruse ning saatis asja tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise ning menetlusabi andmise uueks otsustamiseks. Samuti rahuldas ringkonnakohus Xe menetlusabi taotluse kohtulahendi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks ning tõlkis ringkonnakohtu määruse vene keelde.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 25.07.2022 määrusega osaliselt Xe 29.03.2022 menetlusabi taotluse ning vabastas ta täielikult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning kohtumääruste tõlkimise kulude kandmisest (resolutsiooni p 1) võttes kaebuse ühtlasi ka menetlusse (resolutsiooni p 2).
11.X esitas Tallinna Halduskohtu 25.07.2022 määruse resolutsiooni p 1 peale määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2022 määrusega rahuldamata.
12.Vastustaja esitas oma seisukoha kaebusele 24.08.2022.
13.Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kohus andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
14.Kaebaja esitas oma täiendava seisukoha 10.02.2023.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
15.Kaebaja selgituste kohaselt oli ta Tallinna Vanglas Covid-19 viiruse vastu kaks korda vaktsineeritud. Lisaks viibis ta alates 06.01.2022 seoses täiendavate julgeolekuabinõude rakendamisega lukustatud kambris nr 04-2 ja kambrist ei väljunud. 09.02.2022 haigestus aga kaebaja koroonasse. Kaebaja selgituste kohaselt käisid kõik kinnipeetavad maskides ja kõik olid vaktsineeritud, kuid ikkagi jäid kõik haigeks. Kaebaja hinnangul oleks saanud haiguse levikut vältida, kui vangla direktor oleks kohusetruult ja professionaalselt korralduslikke küsimusi lahendanud ning õigeaegselt reageerinud riskidele seoses viiruse levimisega vangla territooriumil. Kaebaja ei oleks nakatunud, ei oleks haige olnud, ei oleks kannatanud. Kaebaja ise ei saanud end isoleerida, et mitte haigestuda. Kaebaja küll palus vanglalt, et tema kambrisse ei sisenetaks kuni vanglas levib viirus, kuid teda ei võetud kuulda. Vangla lõi pahatahtlikult ja sihilikult kõik tingimused vanglas viiruse levimiseks ning nakatas kaebajat meelega, tekitades kahju kaebaja tervisele. Eeltoodu alusel soovib kaebaja Tallinna Vanglalt saada kompensatsiooni summas 300 eurot tema tervisele tekitatud kahju eest, tahtliku nakatamise eest Covid-19 viirusega, arstiabist ilmajätmise eest, kaebaja piinamise ja kannatuste tekitamise eest.
16.Täiendavas 10.02.2023 seisukohas leiab kaebaja, et vaatamata COVID-19 viiruse levikule Tallinna Vangla siseselt, ei kuulutanud vangla välja karantiini. Kinnipeetavad liikusid mööda vanglat. Sektsioonid
olid avatud. Vangla direktor oli teadlik epideemiast vanglas, kuid vangla ei võtnud ette mingeid meetmeid, millega teadvalt aitas kaasa kõigi kinnipeetavate nakatumisele COVID-19 viirusega. Seda tehti meelega. Kõik need vangla direktori käskkirjad 31.01.22 nr1-1/22/9; 8.02.22 nr 1-1/22/16; 7.03.22 nr 1-1/22/24 ja 25.05.22 nr 1-1/22/55 väljastasid vahetuse korrapidajad õhtuse loenduse ajal. Kõik käskkirjad olid eesti keeles ning nende sisu mitte keegi ei selgitanud, vaatamata kaebaja nõudmistele nende vene keelde tõlkimise kohta. Rahulolematuid survestati, pandi karantiini või kartserisse. Kogu vangla tegevus toimus teadvalt. Kaebaja istus lukustatavas kambris üksinda ja ei tulnud spetsiaalselt kambrist välja isegi mitte jalutuskäikudele, et mitte nakatuda COVID-19-ga, kuna kõik need kinnipeetavad, kes ei olnud kinni pandud ja võisid sektsioonis ringi liikuda, nakatusid viirusega. Korrapidaja I. Mai keeldus arstiabi osutamisest, kui kaebaja üleni vappus külmavärinatest, oli palavik ja tundis ennast väga halvasti.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
17.Vastustaja kaebust põhjendatuks ei pea, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
17.1.Vaidlust ei ole selles, et 09.02.2022 tuvastati kaebajal COVID-19 haigestumine. Küll aga on alusetud kaebaja väited, selle kohta, et vangla on teda tahtlikult COVID-19 viirusega nakatanud. Vangla direktor ei saa kohaldada meetmeid oma suva järgi ning konkreetsel juhul tuli direktoril jälgida, et kohaldatavad meetmed on minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral ning piirangud, arvestades kaalul olevat õigushüve, on proportsionaalsed. Ilmselgelt ei saa proportsionaalseks meetmeks olla kõikide vanglas viibivate isikute lõputult oma kambris kinni hoidmine. Kaebuses viidatud perioodil olid kinnipeetavatele nakkusohu leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud esmalt Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 ja seejärel 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16. Nimetatud käskkirjade alusel viidi vaktsineerimata vangide liikumisvõimalus miinimumini ning lukustati isolatsioonikambrisse/-osakonda paigutatud vangid (sh ka testist keeldunud vangid) kuni isolatsiooniperioodi lõpuni kambritesse, välistades selliselt nende igasuguse kambrivälise kokkupuute teiste kinnipeetavatega. Viidatud käskkirjadega kohustati kõiki kinnipeetavaid väljaspool kambrit ning vanglaametnikega kokkupuutel kandma kaitsemaski. 08.02.2022 käskkirjaga lõpetati vaktsineeritud kinnipeetavate vanglasisene saatmine, st üldjuhul oli vaktsineeritud (tervel) kinnipeetaval võimalik liikuda vaid oma osakonnas. Selleks, et viiruse vanglasse sattumise tõenäosus oleks viidud miinimumini, oli ka vanglas töötavatele isikutele kehtestatud mitmeid reegleid. Ilmselgelt ei ole vanglas, nagu ka väljaspool vanglat, võimalik viirusesse haigestumist ning selle levikut täielikult peatada. Kinnipeetavatel tuleb igapäevases vanglaelus tahes-tahtmata kokku puutuda erinevate vanglaametnikega — kinnipeetavatele tuleb tagada toitlustamine, jalutuskäik, telefonikõned jne.
17.2.Tallinna Vangla on seisukohal, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks on vangla direktor tarvitusele võtnud õiguspärased ja proportsionaalsed meetmed. Küll aga võib kaebaja käitumise pinnalt järeldada, et vastupidiselt kaebaja väidetele ei teinud kaebaja endast olenevat viirusesse nakatumise vältimiseks.
17.3.Põhjendamatu on ka kaebaja arvamus, mille kohaselt nakatas vanglaametnik Veniamin Judin kaebaja COVID-19 haigusesse. Asjaolul, et V. Judin täitis 07.02.2022 oma teenistusülesandeid O-hoones, oli tingitud vangla teenistuslikust vajadusest — kuna nimetatud päeval oli üksuses ebapiisavalt ametnikke, suunati V. Judin üksuse ametnikele appi. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et kaebaja haigestumine koroonasse ning haigustunnuste ilmnemine sai võimalikuks poole päevaga.
17.4.Kaebaja väidab ka, et vangla jättis teda peale COVID-19 haigusesse nakatumist abita. Vangla sellise etteheitega ei nõustu. Haigusjuhust A2294 2022 nähtub, et kinnipeetava võimalik nakatumine fikseeriti
09.02.2022 kiirtestiga. Praeguseks on üldteadaolevaks asjaoluks, et COVID-19 haigusele puudub otsene ravi ning ravitakse sümptomeid – nt alandataks tugevat palavikku. Jälgides kinnipeetava tervisekaarti nähtub, et tema terviseseisund on olnud vangla tervishoiutöötajate kontrolli all ning tal ei ole diagnoositud seisundeid, mis vajaksid erakorralist sekkumist. Pigem võib kaebusest aimata seda, et kinnipeetav ise hindab oma terviseseisundit halvemaks kui seda tegi tervishoiutöötaja ning arvab, et teda oleks tulnud nö rohkem ravida. Teatud ebamugavus COVID-19 haigusega kaasneb üldjuhul paratamatult ning sellisel juhul ei saa ükski ravi kaebusi täiesti välistada. Vangla jääb seisukohale, et vangla tervishoiutöötajate poolt osutatud tervishoiuteenused vastasid keskmistele ja ka väljaspool vanglat tavapäraselt esitatavatele nõuetele ning vangla tervishoiuteenuse osutajad ei ole rikkunud tervishoiuteenuse osutamise kohustust. Seetõttu on ka kahjunõue selles osas põhjendamatu ja vangla palub kinnipeetava nõude jätta tagajärjetuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Käesolevas haldusasjas on esitatud 300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõue Tallinna Vangla vastu. Nõue on ajaendatud kaebaja haigestumisest 09.02.2022 Covid-19 viiruse leviku tõttu, kusjuures kaebaja hinnangul oleks saanud haiguse levikut vältida, kui vangla direktor oleks kohusetruult ja professionaalselt korralduslikke küsimusi lahendanud ning õigeaegselt reageerinud riskidele seoses viiruse levimisega vangla territooriumil. Kaebaja märgib, et sel juhul ei oleks ta nakatunud ega olnud haige ning ei oleks kannatanud. Veel selgitab kaebaja, et ise ta end isoleerida ei saanud ja et ta oli küll palunud, et tema kambrisse ei sisenetaks kuni vanglas levib viirus, kuid teda ei oldud kuulda võetud. Kaebaja leiab, et vangla lõi pahatahtlikult ja sihilikult kõik tingimused viiruse levikuks ning nakatas teda meelega tekitades tervisele kahju.
19.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest hüvitisi välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on nõutud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist seoses tervise (väidetava) kahjustamisega.
20.Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ning võimalikke kumulatiivseid mõjusid. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega.
21.Kaebaja on seisukohal, et tingimused viiruse levikuks lõi vangla, kusjuures haiguse levikut võinuks vältida, kui vangla direktor oleks korralduslikke küsimusi kohusetruult lahendanud ning riskidele õigeaegselt reageerinud. Kaebaja arvates nakatati teda (isegi) meelega, mistõttu ta pidi kannatama ning tervis kahjustus.
22.Vastustaja peab kaebaja väiteid tahtlikust COVID-19 viirusega nakatamisest alusetuks, märkides, et vangla direktor ei saa kohaldada meetmeid oma suva järgi ning et konkreetsel juhul oli vaja direktoril ka seda jälgida, et kohaldatavad meetmed oleksid teiste isikute elu ja tervise kaitseks minimaalselt vajalikud ja vastavad piirangud proportsionaalsed. Vastustaja märgib, et kõikide vanglas viibinud isikute lõputu kinnihoidmine kambrites ei oleks olnud proportsionaalne meede. Veel selgitab vastustaja, et seoses haigestumise võimalikkusega ei teinud ka kaebaja ise kõike endast olenevat viirusesse nakatumise vältimiseks tuues kaebuse kohta esitatud 24.08.2022 kirjaliku vastuse punktis 5 välja 6 erinevat juhtumit ajavahemikus 28.01.2022 kuni 05.02.2022, mil kaebaja keeldus loendusel maski kandmisest.
23.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata. Selles, et kaebaja haigestus, vaidlust ei ole ning selles mõttes on ka riigivastutuse seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud moraalse kahju hüvitamiseks vajalik eeldus olemas. Arvestades asjaolu, et tervise kahjustumist objektiivselt mõõta ei saa, eeldatakse taolistes situatsioonides mittevaralise kahju tekkimise võimalikkust kui menetlusosaline seda väidab. Seega on üks põhilistest mittevaralise kahju rahalise hüvitamise tingimustest vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 formaalselt vaadatuna täidetud, sest vanglas haigestumise kui sellise üle vaidlus puudub. Järgmisena tuleb hinnata kas nõude rahuldamiseks on ka kõik muud vajalikud tingimused täidetud ehk antud juhul eelkõige seda kas haigestumine võis olla põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest, kas võimaliku õigusvastase tegevuse ja haigestumise vahel oli olemas põhjuslik seos ning kas teatavate võimalike minetuste puhul võiks rääkida ka vastustaja süülisest tegevusest.
24.Kaebaja väidab, et haigestumine oli tingitud vangla ebaprofessionaalsest või isegi sihilikust tegevusest. Samas ei leidu haldusasja materjali pinnalt vaadatuna sellele mingisugust kinnitust. Väide sihilikust nakatamisest on paljasõnaline. Vastustaja on esitanud haldusasja materjalide juurde üldjuhi korraldusest ajendatud 31.01.2022 ja 08.02.2022 käskkirjad 1-1/22/9 ning 1-1/22/16 Covid-19 viiruse tõkestamiseks täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamise kohta, kusjuures menetlusosalised ei ole väitnud, et need oleksid vastava vaidluse tulemusena näiteks (osaliselt) õigusvastaseks tunnistatud. Eelnimetatud käskkirjadega oli Covid-19 viiruse tõkestamiseks kehtestatud mitmeid meetmeid, mida kohus ei pea vajalikuks siinkohal üle korrata. Seonduvalt eelnimetatuga võib nõustuda vastustaja põhjendustega selles, et kinnipeetavate nakkusohu leviku tõkestamiseks viidi vaktsineerimata vangide liikumisvõimalus miinimumini. Samas peab nõustuma ka vastustaja selgitusega, mille kohaselt ei olnud võimalik viirusesse nakatumist ning viiruse levikut täielikult peatada ja et täielikult ei olnud võimalik tagada ka kokkupuute puudumist vanglaametnikega (kambris viibivate isikute ja kambri seisukorra kontrollimine, kohtumise tagamine kaitsjaga, toitlustamine jne). Käesoleva vaidluse eripära väljendub selles, et antud juhul peab kaebaja piiranguid ebapiisavateks, kuid nähtuvalt kohtute infosüsteemist on eelnevalt nimetatud käskkirjade pinnalt esitatud näiteks ka taoline nõue, mis põhineb etteheidetel piirangute liigse ranguse kohta. Sellest võib aga kaudselt pigem seda järeldada, et täiendavad julgeolekuabinõud, mida vastustaja viiruse tõkestamiseks kohaldas, olid erinevate kinnipeetavate huvisid arvestades üsnagi tasakaalus.
25.Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheited seonduvalt arstiabi osutamisest väidetava keeldumise või siis ebapiisavuse suhtes. Vastustaja on esitanud haldusasja materjalide juurde väljavõtte haigusjuhtudest, millest nähtub, et arstiabi on osutatud näiteks 09.02.2022 (s.h. üldläbivaatus), 10.02.2022, 16.02.2022 ja 19.02.2022. Arstiabi asjakohasust või konkreetse ravimeetodi valikut vangla administratsioon mõjutada ei saa. Milliseid ravimeid kinnipeetavatele määrata ning väljastada, otsustab vangla tervishoiutöötaja lähtuvalt kinnipeetava kaebustest ning oma erialastest teadmistest. Arstiabi ei saa osutada ka korrapidaja, selles mõttes ei ole kaebaja vastavasisuline etteheide samuti põhjendatud.
26.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt vastasid tervishoiutöötajate poolt osutatud teenused vähemalt keskmistele või tavapäraselt esitatavatele nõuetele ning tervishoiuteenuse osutamise kohustust ei ole eiratud. Seega võib antud juhul konstateerida, et vastustaja õigusvastast tegevust haldusasja materjalist ei nähtu, kuid isegi sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et Covid-19 viiruse tõkestamiseks oleks olnud võimalik veelgi rohkem abinõusid kohaldada, siis ei saaks taolist võimalikku vajakajäämist lugeda kuidagi selliseks, mille puhul peaks asuma seisukohale, et vangla tegevusetus oli süüline.
27.Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata, sest kõik vajalikud tingimused mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole antud juhul täidetud. Olukorras, kus vastustaja õigusvastast või süülist tegevust täheldada ei saa ning süülisuse puudumise kontekstis on see ka üsna ilmselge, ei ole muid nõude rahuldamise eelduslikke tingimusi vaja enam käsitada.
28.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Vastustaja on tegelikult teatanud, et tal puuduvad menetluskulud. Kaebaja puhul ei nähtu ka menetluskulude olemasolu, aga kui need peaksid mingisugusel kujul esinema, siis jäävad need võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.