Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-19-755
Haldusasi
PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, LÕ, PN, AK ja CMP kaebus Saaremaa valla kohustamiseks tegema vajalikud toimingud, et Tirbi külas asuvat Vanamõisa-Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud oleks juurdepääs Siia lautrikohani
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, PN, AK, CMP, esindaja v.adv Rait Sarjas LÕ, esindaja v.adv Kelli Ristal Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad KM ja v.adv Veikko Puolakainen Kolmandad isikud – Energialevi OÜ, esindaja JR RS ja RS
Menetluse alus ringkonnakohtus
Saaremaa valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Kõrvaldada haldusasja nr 3-19-755 menetlusest kolmanda isikuna Energialevi OÜ.
Lõpetada haldusasja nr 3-19-755 menetlus LÕ kaebust puudutavas osas.
Võtta vastu PN avaldus kaebusest loobumiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-19-755 menetlus tema kaebust puudutavas osas.
Võtta kaebajate 17. märtsi 2023. a seisukoha lisad 1–3 ning RS 16. märtsi 2023. a seisukoha lisad 1 ja 3 haldusasja nr 3-19-755 materjalide juurde.
Jätta RS 16. märtsi 2023. a seisukoha lisa 2 haldusasja nr 3-19-755 materjalide juurde võtmata.
Jätta rahuldamata Saaremaa valla taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19755 ning teha uus otsus, millega jätta PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK ja CMP kaebus rahuldamata.
Mõista Saaremaa valla kasuks PrügiAbi OÜ-lt, Saareaare OÜ-lt, AK-lt, PN-lt ja CMP-lt solidaarselt välja 15 (viisteist) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pihtla Vallavolikogu kinnitas 15.11.2005 otsusega nr 94 teeseaduse § 51 ja § 4 lg 3 alusel Pihtla valla kohalike teede nimekirja ja Pihtla valla hooldetavate erateede nimekirja. Kohalike teede nimekiri hõlmas mh Tirbi külas asuvat Vanamõisa-Laheküla teed (tee number 5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama teed (tee number 5920005, pikkus 0,78 km).
2.Pihtla Vallavolikogu kinnitas 13.11.2008 otsusega nr 50 Vabariigi Valitsuse 28.07.2005 määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ §-de 9 ja 10 alusel Pihtla valla teede nimekirja, mille järgi olid Vanamõisa-Laheküla tee teeosa nr 1 (tee number 5920004, pikkus 2014 m) ja Vanamõisa-Laheküla tee teeosa nr 2 (tee number 5920004, pikkus 701 m) avalikus kasutuses olevad kohalikud teed.
3.PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK, PN, CMP ja LÕ ning veel viis inimest esitasid Saaremaa Vallavalitsusele 22.03.2018 taotluse määrata Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusel paiknev Vanamõisa-Laheküla tee kuni Siia lautrikohani avalikuks kasutamiseks ning sõlmida Kadaka kinnistu omanikuga tee avaliku kasutuse leping. Saaremaa Vallavalitsus küsis 23.04.2018 kirjaga nr 6-6/2517-1 Energialevi OÜ-lt kui Kadaka kinnistu omanikult, kas ja mis tingimustel on ta nõus sõlmima lepingu tee avalikku kasutusse andmiseks. Energialevi OÜ ei nõustunud 17.05.2018 vastuses tee avaliku kasutusega ja märkis, et Siia lautrikoht on 2(16)
3-19-755 eraomandis. Pihtla osavallakogu leidis 15.11.2018, et Siia lautrikohale on vajalik tagada juurdepääs mööda ajaloolist Vanamõisa-Laheküla teed. Saaremaa Vallavalitsus otsustas 09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 mitte algatada sundvalduse seadmise menetlust Lautri katastriüksusel paikneva Vanamõisa-Laheküla tee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Vallavalitsuse hinnangul ei saa väita, et Lautri katastriüksuse osas on olemas ülekaalukas avalik huvi või avalik kasutus, mis nõuaks sellele avaliku juurdepääsu määramist (mh puuduvad Lautri katastriüksuse avaliku kasutuse osas märkused nii Pihtla valla rannikualade üldplaneeringus kui ka Kadaka kinnistut puudutavates kinnistusraamatu andmetes).
4.PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK, PN, CMP ja LÕ esitasid Tallinna Halduskohtule 22.04.2019 kaebuse kohustada Saaremaa valla tegema vajalikud toimingud, et VanamõisaLaheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ja tagatud oleks juurdepääs Siia lautrikohani. Siia lautrikoht on aktiivses kasutuses alates 1970ndatest aastatest. Pihtla Vallavolikogu 13.10.2005 määrusega nr 6 kehtestatud Pihtla valla rannikualade üldplaneeringu (ÜP) kaardil on Vanamõisa-Laheküla tee ja Laheküla sadama tee märgitud kuni Siia lautrikohani valla teeks ning tegemist oli munitsipaalteega alates 30.01.1995. Kaebajad kasutavad Vanamõisa-Laheküla teed juurdepääsuks oma kinnistutele või Siia lautrikoha kaudu merele, samuti on tegemist juurdepääsuga kallasrajale. Tee avalikuks kasutamiseks määramist ei ole ühegi aktiga tühistatud. Vanamõisa-Laheküla tee kasutamine on olnud takistatud alates 2017. a suvest, kui Energialevi OÜ sulges tee Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse piiril (vt tsiviilasi nr 2-18-8986). Vastustaja ei ole lahendanud kaebajate taotlust ega teinud toiminguid, et tagada Vanamõisa-Laheküla tee avalik kasutus kuni Siia lautrikohani, mis on avalikus kasutuses alates hiljemalt 1992. a-st. Energialevi OÜ rajas 2016. a-l Lautri katastriüksusele ehituskeeluvööndisse uue tee, mille kaudu on väidetavalt tagatud juurdepääs lautrikohale, kuid tee on ebaseaduslik ja sellel ei tohi liigelda. Kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama planeeringu järgimise ja selleks on tal võimalik koostada omanikule ettekirjutus. Vastustaja jättis sundvalduse seadmise menetluse põhjendamatult algatamata. Seda ei olnud otstarbekas eraldi vaidlustada, kuna kaebajad olid juba vaidlustanud valla tegevusetuse. Miski ei takista vallal otsustada uuesti mh sundvalduse seadmise üle või kaaluda vaidlusaluse tee alla jääva maa sundvõõrandamist. Kaebajate eesmärk on tuvastada, et vaidlusalune tee on avalikult kasutatav ja Energialevi OÜ takistab selle tee kasutamist õigusvastaselt, ning kohustada valda tegema vajalikud toimingud, et kõrvaldada takistused tee avalikuks kasutamiseks kuni Siia lautrikohani. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks määratud teega, on tegemist teega, mille kasutamise vastu on avalik huvi.
5.Saaremaa vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Praeguses haldusasjas ei ole võimalik lahendada küsimusi juurdepääsust kaebajate kinnistutele, sest see on tsiviilõiguslik vaidlus. Kaebusest ei nähtu, millist toimingut vastustajalt soovitakse. Eratee avalikku kasutust on võimalik tagada valla kasuks isikliku kasutusõiguse või sundvalduse seadmisega. Vastustaja otsustas 09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 Vanamõisa-Laheküla tee Lautri katastriüksusele jääva osa avalikuks kasutamiseks määramiseks sundvalduse seadmise menetlust mitte algatada. Kinnistu omanik ei nõustunud valla kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega ja vastustaja ei näinud piisavat avalikku huvi, mis annaks aluse seada erateele sundvaldus. Samad kaalutlused on asjakohased ka sundvõõrandamise puhul, mis ei oleks niikuinii lubatud, sest eratee avalikuks kasutamiseks määramine ei eelda kinnisasja omandamist. Siia lautrikohal puudub igasugune õiguslik alus ja seda ei käsitle ükski kehtiv planeering (sh Pihtla valla rannikualade ÜP). Lisaks ei ole ÜP kaardid nii suure täpsusastmega, et nende alusel määrata tee algust või lõppu. Valla omandis on praegu Vanamõisa-Laheküla tee (tee nr 590004) pikkusega 2,664 km, millest on moodustatud eraldi kinnistu. Munitsipaalomandis olev tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril. Lautri katastriüksusel asuv tee ei ole kunagi olnud munitsipaalomandis. Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsuses nr 50 on valla teede nimekirjas kaks kohalikku teed nr 59200004 pikkusega 3(16)
3-19-755 2014 m ja pikkusega 701 m. Need erinevad teeregistris märgitust, aga isegi kui tegemist ei ole mõõtmisveaga, ei viiks ka 2. teeosa pikkusegi 701 m siiski Siia lautrikohani. Kehtiv Saaremaa Vallavolikogu 12.10.2018 määrusega nr 54 kehtestatud „Saaremaa valla arengukava 2019– 2030“ ei näe ette sadamate ega lautrikohtade korrastamist. Endine Pihtla vald võis küll soovida taotleda nii Siia lautrikohta kui ka Lautri katastriüksusel asuvat Vanamõisa-Laheküla teed munitsipaalomandisse, kuid asjaomaseid menetlusi pole kunagi lõpule viidud.
6.Energialevi OÜ palus jätta kaebus rahuldamata. Juba vaidlus tsiviilasjas nr 2-18-8986 kinnitab, et Lautri katastriüksusel ei asu avalikult kasutatavat teed. Teeregistri ja maakatastri kohaselt lõpeb avalikult kasutatav Vanamõisa-Laheküla tee Kadaka kinnistu Lautri maaüksuse piiril (ca 100 m enne rannajoont). Kaebajad on esitanud teadlikult ebaõige väite, et kolmas isik takistab avalikult kasutatava tee kasutamist. Kaebajad taotlevad konkretiseerimata toimingute tegemist, et kasutada eraomandis olevat Lautri maaüksust. Kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki kasutada kolmanda isiku kinnistut mootorsõidukitega juurdepääsuks kallasrajale, sest tegemist on ranna või kalda piiranguvööndiga. Kaebajatel on olemas pääs avalikule veekogule nendele kuuluvatelt kallasrajaga kinnisasjadelt.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.09.2020 otsusega kaebuse ning kohustas Saaremaa valda tegema vajalikke toiminguid, tagamaks, et Tirbi külas asuvat avalikus kasutuses olevat Vanamõisa-Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud oleks juurdepääs Siia lautrikohani. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 4635 eurot ning jättis kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Käesoleva haldusasja raames ei ole võimalik lahendada eraõiguslikke küsimusi juurdepääsust kaebajate kinnistutele, sest sellised vaidlused lahendatakse maakohtus. Kaebajate etteheited on suunatud vastustaja tegevusetusele olukorras, kus avalikku teed ei ole võimalik kasutada ning ajalooline juurdepääs kallasrajale ja lautrikohale on takistatud. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 33 lg 1 ja §-d 37–38 sätestavad igaühe õiguse kasutada avalikult kasutatavaid teid, avalikke veekogusid ja kallasradu. Kaebajate hinnangul on Vanamõisa-Laheküla tee mh Lautri katastriüksusel kuni avalikus veekogus oleva Siia lautrikohani avalik tee ning vastustajal on kohustus tagada selle kasutamise võimalus igaühele, sh kaebajatele. Vaidlust ei ole, et Lautri katastriüksus piirneb ajaloolise Siia lautrikohaga ning Vanamõisa-Laheküla teed on sõidukitega liiklemiseks võimalik kasutada üksnes kuni Lautri katastriüksuse piirini. Samuti on tõendatud, et Lautri maaüksusel asub tee, mis viib mh Siia lautrikohani. Kaebajate arvates tuleneb kohustus tagada Vanamõisa-Laheküla tee avalik kasutus kuni Siia lautrikohani Pihtla Vallavolikogu 13.10.2005 määrusega nr 6 kehtestatud ÜP-st ning Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr 94 ja 13.11.2008 otsusest nr 50, millega on vaidlusalune tee juba määratud avalikku kasutusse. Vastustaja ja kolmanda isiku väitel pole Lautri katastriüksusel asuv tee olnud kunagi avalikult kasutatav, vaid avalik tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril. Kaebajad esitasid vastustajale 20.03.2018 taotluse tagada läbipääs mööda Vanamõisa-Laheküla teed kuni Siia lautrikohani ja määrata see avalikult kasutatavaks. Seega on kaebajad esitanud vastustajale kohustamisnõude eelduseks oleva taotluse. Pärast kaebuse esitamist on Saaremaa Vallavalitsus otsustanud 09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 mitte algatada sundvalduse seadmise menetlust vaidlusaluse teeosa avalikuks kasutamiseks määramiseks. Praegusel juhul on oluline, et sundvalduse seadmine on üks võimalus veel avalikus kasutuses mitteoleva eratee avaliku kasutuse tagamiseks, kuid sundvalduse seadmine ei ole asjakohane olukorras, kus tee on kehtiva haldusaktiga juba määratud avalikuks kasutamiseks. Pihtla valla rannikuala ÜP seletuskirja p 9 sõnastus ei võimalda üheselt väita, et planeeringuga sooviti konkreetselt Lautri katastriüksusel olev tee taotleda munitsipaalmaaks. ÜP kaardil on 4(16)
3-19-755 vaidlusalune tee tähistatud vallateena ning ulatub selgelt rannajoone lähedale ja ehituskeelu vööndi muudatusettepaneku alale, samuti üle Vanamõisa-Laheküla teega ristuva kohaliku tee. Seejuures ei ole vaidlusalust teed tähistatud avalikuks kasutuseks määratud reserveeritud teena. Ei saa olla kahtlust, et vallateedena olid ÜP kaardil tähistatud juba avalikus kasutuses olevad teed, mida kinnitavad ka enne ja pärast ÜP kehtestamist vastu võetud haldusaktid. ÜP kaardi täpsusastmele vaatamata on sellelt võimalik tuvastada vallatee lõpp-punkti asukoht ehituskeelu vööndi alas rannajoone lähistel, kusjuures ÜP seletuskirja p 11 järgi on ehituskeeluvööndi laius 100 m. Seega saab järeldada, et tee lõpp-punkt on merele lähemal kui 100 m ja asub seega ka Lautri katastriüksusel. Võrdlus teeregistri kaardirakenduse andmetega kinnitab, et ÜP kaardil näidatud tee on ilmselgelt pikem teeregistrisse kantud avalikus kasutuses oleva tee pikkusest. Kuna samas asukohas pole teist teed olnud, siis ei saa olla kahtlust, et tegemist on sama teega. ÜP kaardil näidatud tee asukoht ja ÜP seletuskirja lk 17 võimaldavad kogumis järeldada, et tee avaliku kasutuse üks eesmärke on tagada mh juurdepääs kallasrajale ja ajaloolisele lautrikohale. Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 otsus taotleda mh Siia paadisadam vallavalitsuse haldusesse ja Pihtla Vallavolikogu 30.01.1995 otsus taotleda mh Vanamõisa-Laheküla tee (pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (pikkus 0,78 km) munitsipaalomandisse tõendavad, et kohalik omavalitsus oli küll teinud tahteavalduse tee munitsipaalomandisse taotlemiseks ja ajaloolise Siia paadisadama haldamiseks, kuid puuduvad tõendid, et munitsipaalomandisse jätmise otsus oleks tegelikult tehtud. Toimikust nähtuvalt otsustas vastustaja õiguseellane omandireformi käigus anda Lautri katastriüksuse maa-ala asendusmaana eraomandisse koos sellel olnud teega, seades samas tingimused tagada läbipääs maaüksuse avalikel teedel ja jätta paadisadama juures olevast maast 0,1 ha avalikuks kasutamiseks (vt Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldus nr 84). Saaremaa Vallavalitsus on 09.07.2019 korralduses nr 2-3/1187 (p 3.3) kinnitanud, et Lautri katastriüksuse maa-ala asub Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusega nr 84 hõlmatud alal. Kuigi 25.03.1996 korraldus on realiseeritud ja seetõttu kehtivuse kaotanud, nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 määrusest nr 2-15-19639 (p-d 74–75, 91), et kolmas isik omandas Kadaka kinnistu tingimusega, et tagab juurdepääsu kaluritele Siia lautrikohani. Järelikult lasub kolmandal isikul tegelikult lepinguline kohustus tagada juurdepääs lautrikohale. Vastustaja ei vaidle iseenesest, et 25.03.1996 korralduses mõeldi paadisadamana vaidlusalust lautrikohta ja asendusmaa saajal tuli tagada läbipääs lautrikohani. Kuigi kinnitust ei ole leidnud, et tee oleks kuni Siia lautrikohani võetud munitsipaalomandisse, saab järeldada nii ajaloolise tee olemasolu kuni lautrikohani kui ka Lautri katastriüksusel oleva tee ja Siia lautrikoha avalikku kasutust. Vaidlust ei saa iseenesest olla selles, et Lautri katastriüksus koos sellel asuva teega on kolmanda isiku eraomandis. Arvestades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 tulenevat kohaliku omavalitsuse kohustust korraldada teede korrashoidu ning planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p-st 6 tulenevat kohustust tagada planeeringu järgimine, on vastustaja kohustatud tagama ÜP-s näidatud avalikuks kasutamiseks mõeldud teede sihtotstarbelise kasutamise võimaluse. Mida peab vastustaja selleks tegema, sõltub konkreetsest olukorrast. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb eratee avalik kasutus tagada selle avalikes huvides omandamise või sundvalduse seadmisega (vt ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2). Siiski ei saa vastustaja eirata olukorda, kus planeeringus avaliku kasutusega märgitud eratee on kehtivate haldusaktide alusel juba määratud avalikku kasutusse. Sellisel juhul tuleb tee avaliku kasutamise tagamiseks leida kohane lahendus. Isik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või tee kasutamist takistada ega keelata (vt ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 1). Kuni 01.07.2015 kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 järgi piisas eratee avaliku kasutuse tekkeks vastava lepingu sõlmimisest ja asjakohasest haldusaktist. Need lepingud ja seega neist tulenev tee avalik kasutus jäid kehtima ka pärast 01.07.2015 (vt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 24).
5(16)
3-19-755 Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr 94 nähtuvalt on Vanamõisa-Laheküla tee (nr 5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (nr 5920005, pikkus 0,78 km) kantud valla kohalike teede nimekirja. Vaidlust ei ole, et need lõigud on lautrikohani viiva tee osad. Otsuse aluseks olid tollal kehtinud TeeS § 51 ja § 4 lg 3. Seega saab järeldada, et kõnealuse otsusega on vaidlusalune tee (kogupikkus 2,81 km) määratud avalikku kasutusse tee omanikuga sõlmitud lepingu alusel. Arvestades otsuse nr 94 õiguslikke aluseid ja sisu, samuti EhSRS § 24 sisu, ei saa otsust pidada üksnes informatiivseks dokumendiks. Kohalike teede nimekiri on haldusakt (täpsemalt asja avalik-õiguslikku seisundit muutev üldkorraldus – vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2), sest sellest sõltusid mh kohaliku omavalitsuse õigused ja kohustused (nt TeeS § 16 lg-d 3–4, § 25 lg 3, § 34 lg 2), samuti tee kasutamise õigus (TeeS § 4 lg 1). Vastustaja ei ole tõendanud, et seda haldusakti oleks kehtetuks tunnistatud või muudetud. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik (vt HMS § 60 lg 2). Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsusega nr 50 kinnitatud Pihtla valla teede nimekirjas on nimetatud ka vaidlusalune tee (nr 5920004 kogupikkusega 2715 m, sh Vanamõisa-Laheküla tee 1 pikkusega 2014 m ja Vanamõisa-Laheküla tee 2 pikkusega 701 m). Ka see otsus on jätkuvalt kehtiv. Kuigi otsustes on vaidlusaluse tee pikkus erinev (varasemas 2,81 km ja hilisemas 2,72 km), ei ole otsused omavahel vastuolus. Otsusega nr 50 ei ole otsust nr 94 kehtetuks tunnistatud, mistõttu kehtivad nimekirjad samaaegselt, kuna HMS § 61 lg-s 2 märgitud kehtivuse lõppemise aluseid ei esine. Seega on vaidlusalune tee kehtivate haldusaktidega määratud avalikuks kasutamiseks kokku 2,81 km ulatuses. Seda järeldust ei lükka ümber kolmanda isiku esitatud 1943. a topograafiline kaart ega asjaolu, et teeregistris on tee pikkuseks näidatud 2715 m ja tee lõpeb ca 100 m enne rannajoont. Teeregistri andmetel on üksnes informatiivne tähendus. Ka asjaolu, et vastustajale kuuluva transpordimaa sihtotstarbega kinnistuna on kinnistusraamatusse kantud VanamõisaLaheküla tee (kogupikkus 2664 m) kuni Lautri katastriüksuse piirini, ei tähenda, et kolmanda isiku kinnistul kulgev tee poleks avalikus kasutuses. Avalik kasutus ei eelda, et tee peaks olema munitsipaalomandis. Vastustaja varasemad ja kehtivad haldusaktid viitavad, et Lautri katastriüksusel asuva tee avalik kasutus on määratud vastavalt TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud korrale. Kuigi lepingut ei ole suudetud leida, tuleb selle sõlmimist eeldada, sest tsiviilasjas nr 2-15-19639 on tuvastatud, et kolmas isik omandas Kadaka kinnistu tingimusega, et tagab kaluritele juurdepääsu Siia lautrikohale. Kui eratee on juba määratud avalikuks kasutamiseks ja seda ka faktiliselt sellisel viisil kasutatakse (st tee avalik kasutus muutub tavaks), ei või eratee igakordne omanik lõpetada ega takistada tee kasutamist (vt AÕS § 155 lg 1). TeeS § 4 lg 3 alusel kord juba avalikuks kasutamiseks määratud eratee jätkuvaks kasutamiseks ei ole vaja uue omaniku nõusolekut. Vastustaja ei saa kehtivate haldusaktidega vastupidiseid haldusakte anda enne, kui eelnevad haldusaktid on HMS §-des 64–70 sätestatud korda järgides kehtetuks tunnistanud või muudetud. Seega tuleb vastustajat kohustada tagama Vanamõisa-Laheküla tee avaliku kasutamise võimalus kogupikkuses 2,81 km, s.o mh kallasrajani ja Siia lautrikohani. Kuidas ja milliseid meetmeid selleks rakendada, otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Näiteks on võimalik rakendada EhS-s sätestatud sunnimeetmeid või KeÜS-s sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid (KeÜS § 38 lg 71, § 622 lg 2). Isegi kui tee avalikku kasutust määratlevad haldusaktid tunnistatakse kehtetuks, tuleneb kehtivast ÜP-st siiski vastustajale kohustus tagada tee avalik kasutus vähemalt kallasrajani (vt KeÜS § 38 lg 7; Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 22). Vastustaja ei saa ennast seaduses tuleneva avaliku ülesande täitmisest distantseerida mh põhjendusega, et osadel kaebajatel on ligipääs kallasrajale nende endi kinnistutelt. ÜP järgimiseks võib olla vajalik kaaluda uuesti kolmanda isikuga kokkuleppe sõlmimist või sundvalduse seadmist. Lautrikoht ei kuulu kolmanda isiku kinnisomandi juurde (AÕS § 133 lg 1), sest lauter ei ole ehitis, vaid looduslik randumiskoht ja sellisena avaliku veekogu osa. Isegi kui ÜP senine lahendus vajaks muutmist, lasuks vastustajal kohustus kaaluda vastandlikke huve ja erinevaid lahendusi, kuidas
6(16)
3-19-755 tagada avalik juurdepääs kallasrajale. Avalik huvi võib väljenduda mh kohalike elanike soovis jätkata ala ajalooliselt kujunenud kasutust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Saaremaa vald palub 28.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 23.03.2023) halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on asunud pädevust ületades sisuliselt lahendama kaebajate ja kolmanda isiku vahelist tsiviilõiguslikku vaidlust Siia lautrikohale juurdepääsuks üle Lautri katastriüksuse. See vaidlus tuleks lahendada AÕS-s sätestatud alustel ja korras tsiviilkohtus ning sama eesmärki ei ole põhimõtteliselt võimalik saavutada halduskohtule esitatud kohustamiskaebusega. Neid asjaolusid arvestades tuleks kaebus jätta HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 p 1 või § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte sisu ja iseloom. Eristada tuleb nõuet juurdepääsuks Siia lautrikohale ja nõuet juurdepääsuks osadele kaebajatele kuuluvatele kinnistutele. Avalik-õiguslik vaidlus saab kõne alla tulla vaid esimese puhul. Kinnistutele juurdepääsu küsimus tuleb lahendada tsiviilasjas nr 2-18-8986 või maakohtule eraldi esitatava avalduse alusel. Juurdepääsuga seotud küsimused on olemuselt eraõigusliku iseloomuga ning ka praegune vaidlus on tegelikult tsiviilõiguslik, sest kunagised Pihtla valla aktid ei ole juurdepääsu küsimuses praegusel juhul määravad. Halduskohus lähtus väärast eeldusest, et kolmanda isiku omandis oleval Lautri katastriüksusel asuv tee on juba varasemalt määratud avalikku kasutusse. Kohalik omavalitsus võis mh varem kehtinud õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus (vt Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p 11.3). Praegusel juhul ei ole kohalik omavalitsus sõlminud maaomanikuga lepingut maa kasutamiseks, sest kolmas isik lükkas ettepaneku tagasi. Samuti otsustas Saaremaa Vallavalitsus 09.07.2019 korraldusega nr 2-13/1187 sundvalduse seadmise menetlust mitte algatada, sest sundvalduse seadmiseks puudub faktiline ja õiguslik alus. Seda otsust ei ole keegi vaidlustanud. Kuna eratee avalikku kasutusse määramiseks ei saa olla muud alust, siis on asjakohatu tugineda Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusele nr 84 ja Pihtla valla rannikualade ÜP-le. Kuna sundvaldust pole seatud, pidanuks halduskohus tuvastama TeeS § 4 lg-s 3 nimetatud lepingu sõlmimise, kuid kohus on täiesti põhjendamatult leidnud, et lepingu sõlmimist tuleb eeldada. Kohtuotsus ei saa põhineda oletustel, vaid lepingu olemasolu peaks tõendama menetlusosaline, kes selle olemasolu väidab. Olukorras, kus TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud lepingu olemasolu eitavad nii kohalik omavalitsus kui ka kinnistu praegune omanik, pidanuks halduskohus järeldama, et lepingut ei ole sõlmitud. Omandireformi käigus mh tee avaliku kasutuse tagamise tingimuse seadmist ei saa samastada TeeS § 4 lg 3 kohase lepingu sõlmimisega. Kuivõrd tuvastatud ei ole kokkuleppe saavutamist üheski lepingu olulises tingimuses, siis lepingut ei eksisteeri. Kuna kohalikul omavalitsusel ei olnud ega ole õigust Lautri katastriüksusel asuvat teed kasutada, siis ei ole vastustajal olnud ega ole võimalik haldusaktiga kehtivalt muuta eratee avalik-õiguslikku seisundit. Isegi kui TeeS § 4 lg-s 3 sätestatule vastav leping oleks sõlmitud, muutub tee avalikult kasutatavaks alles pärast selle eraldi otsusega avalikult kasutatavaks tunnistamist (vt Riigikohtu 09.11.2016 otsus nr 33-1-57-16, p 15). Valla kohalike teede nimekirja kinnitamine ei ole selliseks haldusaktiks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2019 otsus nr 2-17-18122, p 34). Halduskohus on omistanud Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 ja 30.01.1995 otsustele ning Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusele tähenduse, mida neil tegelikult ei ole. Vaidlust ei ole selles, et munitsipaalomandis olev tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril ja Kadaka kinnistul olev tee ei ole kunagi olnud munitsipaalomandis. Maareformiga seotud küsimused ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ega puuduta kinnistu praegust omanikku. Vastustajat ei puuduta ka see, 7(16)
3-19-755 millistel tingimustel kolmas isik kinnistu omandas, sest vastustaja ei ole selle lepingu pooleks. Ükski otsus ei käsitle vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramist. Sellekohast otsustust ei ole tehtud mh Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, sest kohalike teede nimekiri on koostatud eeskätt teehoolduse kontekstis ja on üksnes informatiivne (vt Vabariigi Valitsuse 28.07.2005 määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ §-d 9 ja 10). Nimekirjast üksi ei piisanud, et tegemist oleks avalikult kasutatava teega. Vastustaja ei oska selgitada, miks tema õiguseellane deklareeris Vanamõisa-Laheküla tee sellises pikkuses avalikus kasutuses olevana. Kui varasem Pihtla vald oleks näinud vajadust tee avaliku kasutuse järele suuremas ulatuses kui Lautri katastriüksuseni, siis oleks ilmselt võetud midagi ette, et tee saaks munitsipaalomandisse või sõlmitaks leping selle avalikuks kasutamiseks. Halduskohus on asjakohatult lähtunud ka Pihtla valla rannikualade ÜP-st, sest selle põhjal ei ole võimalik järeldada Siia lautrikoha avalikku kasutust ja ükski planeering ei asenda eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks sõlmitavat lepingut. ÜP ei oma juurdepääsu küsimustes määravat tähendust (vt PlanS § 74 lg 1). ÜP ei ole ka nii detailne, et selle alusel saaks väita, et seletuskirjas on peetud silmas just Lautri katastriüksusel asuvat lautrikohta, mida ei ole ÜP-s kusagil eraldi tähistatud. See muudab väga küsitavaks ka võimaluse koormata konkreetset kinnistut avaliku kasutusega. Halduskohus jättis lisaks arvestamata, et vastustaja peab juhinduma kehtivast õigusest ja ei saa ignoreerida, et kehtiv õigus annab piiratud võimalused eratee avalikku kasutusse määramiseks (sh sundvalduse seadmiseks). Vastustaja on teinud Kadaka kinnistu omanikule ettepaneku sõlmida leping Lautri katastriüksusel asuva tee avalikuks kasutamiseks, kuid kolmas isik lükkas ettepaneku tagasi. Seega puudub maaomaniku nõusolek eraomandi kitsendamiseks ja vastustaja hinnangul ei esine ka sellist ülekaalukat avalikku huvi, mis õigustaks eraomandi kitsendamist. Kohalik omavalitsus ei ole teinud EhS § 94 lg-s 1 toodud otsust eratee avalikuks kasutamiseks määramise kohta ja jättis kehtiva 09.07.2019 korraldusega algatamata ka sundvalduse seadmise menetluse. Puuduvad alused ka eratee avalikes huvides omandamiseks ja eraõiguslik vaidlus juurdepääsu üle tuleb lahendada tsiviilkorras. Vastustajale teadaolevalt on Siia lautrikohale ligipääs olemas, küll mitte mööda sama teed, mille kasutamise tagamist on nõutud kaebuses. Eeltoodust järelduvalt ei ole kaebajate õigusi rikutud ja kaebajatel puudub seega kaebeõigus, mistõttu tuleks kaebus jätta läbi vaatamata ka HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel. Kaebajate subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda olukord, kus avalikus kasutuses mitte oleva tee suhtes ei ole maaomanik ja vald sõlminud teekasutuse lepingut, teele ei ole seatud sundvaldust ja puudub ka õiguslik alus algatada sundvõõrandamise menetlust. Kohustamiskaebuse rahuldamise üldised eeldused on täitmata ja halduskohtu otsus ei ole täidetav. Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta HKMS § 5 lg 1 p 2, § 37 lg 2 p 2, § 41 lg 3 ja § 162 lg 1 nõuetele, sest sellega ei ole kohustatud andma konkreetset haldusakti või tegema konkreetset toimingut ega ka nende andmist või tegemist uuesti otsustama, vaid kohus on pannud vastustajale abstraktse tagamiskohustuse. Otsuse resolutsioonist ega põhjendustest ei selgu, milliseid on väidetavalt vajalikud toimingud, mida vastustaja peaks otsuse täitmiseks tegema. Halduskohtu viidatud järelevalvemeetmete rakendamist saab puudutatud isik taotleda iseseisvates haldusmenetlustes ja vajaduse korral pöörduda hiljem kohtusse konkreetse kohustamiskaebusega. Halduskohus ei saa kohustamiskaebuse lahendamisel piirduda ettekirjutusega, millisele lõpptulemusele peaks haldusorgan jõudma. Praegusel juhul korraldas vastustaja põhjaliku haldusmenetluse ja kaalus selle raames erinevaid võimalusi ning jõudis järeldusele, et sundvalduse seadmiseks pole alust. Seda otsust ei ole kaebajad vaidlustanud. Ringkonnakohtul tuleks täiendavalt kontrollida, kas 22.04.2019 esitatud kohustamiskaebus on tähtaegne, sest praegusel juhul puuduvad nii vastustaja keeldumine kui ka tegevusetus või viivitus. Viide kaebajate 22.03.2018 taotlusele ei ole piisav. Kaebajate esitatud täiendavad tõendid ei ole asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta.
8(16)
3-19-755 Saaremaa vald korraldab lumetõrjet nii avalikel teedel kui ka erateedel ning lumetõrjeteenuse tellimine ei muuda tee staatust ega kinnita avalikku huvi tee kasutamiseks.
9.PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, PN, AK, CMP ja LÕ paluvad 17.12.2020 vastuses (täiendatud 17.03.2023 ja 24.03.2023) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. Kaebajad on taotlenud Saaremaa valla kohustamist tagada Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusel kulgeva avalikuks kasutamiseks määratud VanamõisaLaheküla tee avaliku kasutamise võimalikkus. Sisuliselt nõuavad kaebajad vastustaja õiguseellase kehtestatud õigusaktide täitmist ja vaidlus on seega avalik-õiguslik. Vaidlusalust avalikku teed soovivad kallasrajale ja Siia lautrikohale pääsemiseks kasutada kõik kaebajad ning lisaks kasutavad seda teed oma kinnistutele pääsuks PrügiAbi OÜ, PN, CMP ja LÕ. Ebaõige on väide, et kohalik omavalitsus ei ole sõlminud Kadaka kinnistu omanikuga kokkulepet maa kasutamiseks ja vaidlusalust teed ei ole kunagi määratud avalikuks kasutamiseks. Kadaka kinnistu eelmine omanik ja Pihtla vald olid sõlminud TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud kokkuleppe enne Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsust nr 94. Seda tõendavad kinnistu endise omaniku ütlused tsiviilasjas nr 2-15-19639. Asjas on esitatud tõendid, et teehoidu korraldas endine Pihtla vald riigieelarvest saadud vahenditest. Kaebajatele ei ole teada, kas leping oli üldse kirjalikult sõlmitud ja on ilmne, et vastustajal ega kinnistu praegusel omanikul ei ole huvi seda kohtule esitada. Isegi kui puudub kirjalik leping, võis TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud tingimustes kokku leppida ka suuliselt. Kaebaja on tõendanud, et näiteks LahekülaTirbi tee määrati avalikuks kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsusega nr 100, kuid esimesed kirjalikud lepingud sõlmiti selleks alles 2010. a-l. Tähtsust ei oma, et Saaremaa vald on 09.07.2019 korraldusega keeldunud sundvalduse seadmise menetluse algatamisest, sest vaidlusalune tee oli juba avalikuks kasutamiseks määratud. Ebaõige on vastustaja väide, et puudub otsus, millega oleks vaidlusalune tee määratud avalikult kasutatavaks. Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 tugines TeeS §-le 51 ja § 4 lg-le 3 ning seetõttu erineb praegune olukord haldusasjas nr 3-3-1-57-16 ja tsiviilasjas nr 2-17-18122 käsitletust. Kuivõrd Kadaka kinnistu endise omaniku ja Pihtla valla vahel oli TeeS § 4 lg-le 3 vastav kokkulepe, siis muutis 15.11.2005 otsus tee avalik-õiguslikku seisundit (st määras selle avalikuks kasutamiseks) ja see on jätkuvalt kehtiv. Kaebajad ega halduskohus ei ole omistanud Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 ja 30.01.1995 otsustele ega Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusele tähendust, mida vastustaja on väitnud. Erinevalt vastustajast leiavad kaebajad, et ÜP seletuskirjast (lk 17) järeldub, et Siia lautrikoha näol on tegemist avalikkusele ligipääsetava lautrikohaga, mis peab sellisena ka säilima. Igal juhul peab kinnistuomanik tagama võimaluse kasutada kallasrada (KeÜS § 38 lg 4), mis piirneb lautrikohaga. Lautrikoha olulisust kinnitavad Pihtla osavallakogu 15.11.2018 koosolek, kolmanda isiku 25.05.2017 vee erikasutusloa taotlus, endise Pihtla valla 2015–2021 arengukava p 1.4 alap 7.1 ning kaebajate kohtusse pöördumine. Vastustaja oletused selle kohta, miks ei taotlenud endine Pihtla vald vaidlusaluse tee alla jäävat maad munitsipaalomandisse, ei mõjuta asja lahendamist. Tee kasutamise võimaluse tagas juba selle avalikuks kasutamiseks määramine ja eraldi kinnistute moodustamiseks puudus vajadus. Ilmselgelt väär on vastustaja seisukoht, et ÜP-ga ei lahendata põhimõtteliselt juurdepääsudega seotud küsimusi (vt PlanS § 74 lg 3 ja § 75 lg 1 p 11; kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 8 lg 3 p-d 9 ja 17). Vastustaja viide haldusasjale nr 3-19-2255 ei ole asjakohane, sest praegusel juhul olid olemas nii kokkulepe tee avalikuks kasutamiseks määramiseks kui ka asjaomane 15.11.2005 haldusakt, mis on jätkuvalt kehtiv. Kõnealusest lahendist tulenevalt ei mõjutaks seejuures tee aluse maa kasutamise õigusliku aluse puudumine tee avalik-õiguslikku seisundit ehk jätkuvalt oleks tegu avaliku teega. Arusaamatu on seisukoht, justkui oleks Siia lautrikoht Kadaka kinnistu osa, sest nagu on selgitanud halduskohus ja Saaremaa vald oma 06.03.2018 vastuses teabenõudele, asub 9(16)
3-19-755 Siia lauter Kadaka kinnistuga piirneval merealal. Siia lautrikoha kasutamise vastu esineb avalik huvi, mida kaebajad on ka tõendanud. Kaebajatel on kaebeõigus, sest rikutud on nende õigust kasutada avalikku veekogu (KeÜS § 37 lg-d 1 ja 5) ja kallasrada (KeÜS § 38 lg-d 1, 4 ja 7). Kõik kaebajad omavad läheduses asuvaid kinnistuid ja soovivad kasutada Lautri katastriüksusel asuvat kallasrada ja sellega piirnevat Siia lautrikohta. Mitu kaebajat soovivad lisaks kasutada avalikuks kasutamiseks määratud teed pääsemiseks oma kinnisasjadele. Kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused olid täidetud ja kohtuotsus on täidetav. Vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu alates kaebajate 20.03.2018 taotluse esitamisest. Kohtuotsuses tehtud ettekirjutus on kooskõlas HKMS § 41 lg-ga 3 (vt Riigikohtu 28.06.2017 otsus nr 3-3-1-73-16, p 41). Kuivõrd vastustaja on olnud tegevusetu, siis ei olnud võimalik kohustada teda midagi uuesti otsustama. Kohtuotsuse resolutsioonis märgitud „toimingud“ viitavad mistahes meetmetele, olgu selleks toimingu teostamine või haldusakti andmine. Kohus selgitas vastustajale erinevaid võimalusi, milliseid vahendeid oleks võimalik soovitud tulemuse saavutamiseks rakendada. Kohus ei saa vastustajale ette kirjutada, milliseid neist ta peaks kasutama. Vastustaja ülesanne on tagada seadusest tuleneva kohustuse (juurdepääs kallasrajale) ja enda õigusaktide täitmine (avalikuks kasutamiseks määratud tee avaliku kasutamise võimalikkus ja üldplaneeringu elluviimine – vt Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 22). Väide, et Siia lautrikohale on juurdepääs tagatud, on paljasõnaline ja tuleb jätta tähelepanuta. Avalikku huvi Lautri katastriüksusel asuva ajaloolise Vanamõisa-Laheküla tee kasutamise vastu kinnitab 24.08.2021 töövõtuleping, mille järgi teostatakse lumetõrjet mh tee osas, mis jääb Lautri katastriüksusele. Kadaka kinnistu uue omaniku selgitused ja tõendid on asjassepuutumatud.
10.Saaremaa Vallavalitsus kinnitas 17.11.2020 korraldusega nr 2-3/1946 Saaremaa valla Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja, mille järgi on Vanamõisa-Laheküla tee (nr 5920004, pikkus 2665 m) avalik maantee ja Vanamõisa-Laheküla tee (nr 5920004, pikkus 2 m) mitteavalik maantee.
11.PrügiAbi OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 22.01.2021 kaebuse Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korralduse nr 2-3/1946 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks osas, millega kinnitati kohalike teede ja tänavate nimekirja koosseisus Vanamõisa-Laheküla terviktee pikkusega 2667 m, ning Saaremaa valla kohustamiseks otsustada küsimus uuesti 45 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (haldusasi nr 3-21-164). Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. PrügiAbi OÜ esitas otsuse peale 29.04.2022 apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.03.2023 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
12.Saaremaa Vallavolikogu tunnistas 26.02.2021 otsusega nr 1-3/16 tulenevalt teeregistri andmete korrastamisest ning kohalike teede ja tänavate ajakohaste nimekirjade kehtestamisest Saaremaa Vallavalitsuse korraldustega õigusselguse huvides kehtetuks õigusaktid, millega olid ühinemiseelsed omavalitsused kinnitanud kohalike teede andmed. Otsuse p-dega 1.15 ja 1.16 tunnistati kehtetuks ka Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 ja 13.11.2008 otsus nr 50.
13.Gutman & Gutman OÜ (LÕ eriõigusjärglane), AK, CMP, PrügiAbi OÜ ja Saareaare OÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 01.04.2021 kaebuse Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021 otsuse p-de 1.15 ja 1.16 tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-700). AMV esitas Tallinna Halduskohtule 09.04.2021 kaebuse Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021 otsuse p 1.15 tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-764). Halduskohus liitis 21.04.2021 määrusega haldusasjad ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-21-700). Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2022 otsusega kaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Gutman & Gutman OÜ, AK, CMP, PrügiAbi OÜ ja Saareaare OÜ esitasid halduskohtu otsuse peale
10(16)
3-19-755 14.12.2022 apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.03.2023 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
14.Seoses asjaoluga, et Kadaka kinnistu omanikena kanti Energialevi OÜ asemel 29.04.2022 kinnistusraamatusse RS ja RS, kaasas Tallinna Ringkonnakohus 06.02.2023 määrusega haldusasja menetlusse kolmandate isikutena kinnistu uued omanikud.
15.RS märgib 16.03.2023 seisukohas, et kinnistu uued omanikud on püüdnud leida kaebajatega kohtuväliseid lahendusi, kuid osadega pole seda õnnestunud saavutada. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 määrusest nr 3-15-19639 on täiesti olemas ja igapäevases kasutuses juurdepääs Siia lautrikohani Vanamõisa-Laheküla teelt mööda Saadu ja Kadaka kinnistute vahelist piiri kulgevat uut teed. Kadaka kinnistu omanikud kinnitavad, et nad ei takista liiklemist Saadu ja Kadaka kinnistute piirile rajatud teel, mis on kavas seadustada detailplaneeringuga. Samuti ei tee liiklemiseks takistusi Saaremaa vald ega Keskkonnaamet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Kolmanda isiku kõrvaldamine
16.Tallinna Ringkonnakohus märkis 06.02.2023 määruses (p-d 14–16), et kohtule ei ole äratuntav, et pärast Kadaka kinnistu võõrandamist saaks praeguses asjas tehtav kohtulahend mõjutada Energialevi OÜ õigusi või kohustusi HKMS § 20 lg 1 tähenduses, mistõttu võiks tema huvi jätkata menetluses kolmanda isikuna osalemist seonduda üksnes sooviga taotleda kantud menetluskulude HKMS § 108 lg 6 alusel kaebajatelt väljamõistmist (vt Riigikohtu 30.04.2009 määrus nr 3-3-1-33-09, p-d 11–13 ja 16). Kuna Energialevi OÜ ei ole apellatsioonimenetluses menetlustoiminguid teinud ja haldusasjast nr 3-21-164 võis eeldada, et ta on kaotanud huvi ka praeguse kohtuvaidluse suhtes, andis ringkonnakohus Energialevi OÜ-le võimaluse esitada 15 päeva jooksul oma seisukoht, kas ta soovib jätkata haldusasja nr 3-19-755 menetluses kolmanda isikuna osalemist või mitte, märkides ühtlasi, et kui Energialevi OÜ seisukohta ei esita, eeldab ringkonnakohus, et ta ei soovi menetluses osalemist jätkata ja kõrvaldab ta HKMS § 21 lg 5 alusel haldusasja menetlusest.
17.Energialevi OÜ kinnitas ringkonnakohtu 06.02.2023 määruse kättesaamist 08.02.2023, kuid ei ole määrusega antud tähtajaks (23.02.2023) ega hiljem oma seisukohta esitanud. Seega tuleb eeldada, et Energialevi OÜ ei soovi kolmanda isikuna menetluses osalemist jätkata ja ta tuleb HKMS § 21 lg 5 alusel menetlusest kõrvaldada. Menetlusest kõrvaldamise korral lakkab isik olemast menetlusosaline ja ta ei saa enam taotleda asjaga seoses kantud menetluskulude hüvitamist. Seetõttu jäävad Energialevi OÜ 15.06.2020 taotluses märgitud esimese astme kohtu menetluses kantud esindajakulud (600 eurot) kolmanda isiku enda kanda. II Menetluse osaline lõpetamine
18.Praeguses asjas oli üheks kaebuse esitajaks Kõutsi kinnistu (59201:005:0594) varasem omanik LÕ, kes suri 08.09.2022. Kõutsi kinnistu omanik on alates 10.09.2021 Gutman & Gutman OÜ. HKMS § 30 lg 1 järgi ei mõjuta vaidlusega seotud eseme omandi üleandmine iseenesest asja menetlust. HKMS § 30 lg 2 näeb ette, et õigusjärglane võib astuda menetlusse õiguseelneja asemel, kui õiguseelneja sellega nõustub, samuti kui kohtuotsus ei saaks kohtu hinnangul ilmselgelt enam mõjutada õiguseelneja õigusi. Praegusel juhul on selge, et LÕ surma
11(16)
3-19-755 tõttu ei saa haldusasja nr 3-19-755 menetlus enam kuidagi mõjutada tema õigusi ja seega tuleb haldusasja menetlus teda puudutavas osas lõpetada.
19.Gutman & Gutman OÜ ei ole õiguseelneja asemel menetlusse astumist taotlenud, kuigi ta pidi ilmselgelt olema praegusest vaidlusest teadlik, sest äriühingu juhatuse ainsaks liikmeks ja ainuosanikuks on TK, kes on lisaks PrügiAbi OÜ juhatuse liige ja üks osanik ning Saareaare OÜ juhatuse liige. Samuti on Gutman & Gutman OÜ ise üks PrügiAbi OÜ osanikke.
20.PN, kes on Kiti kinnistu (59201:005:0106) üks ühisomanik ja on praeguses asjas üks kaebajatest, esitas ringkonnakohtule 22.03.2023 avalduse, millega soovib oma kaebusest loobuda.
21.HKMS § 153 lg 1 näeb ette, et kaebajal on õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 155 lg 4 kohaselt lõpetatakse kaebusest loobumise vastuvõtmise määrusega ühtlasi asja menetlus. HKMS § 155 lg-st 6 tulenevalt on menetluse lõpetamisel HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed ja halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega ja samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta (HKMS § 43 lg 1 p 2).
22.PN 22.03.2023 avaldusest nähtub, et kaebaja ei ole praegusest vaidlusest enam huvitatud ja soovib esitatud kaebusest loobuda. Kuigi kaebaja ei ole märkinud, et ta on teadlik esitatud avaldusega kaasnevatest tagajärgedest, tuleb seda eeldada, sest kaebajaid on esindanud kogemustega vandeadvokaat (HKMS § 155 lg 1 ls 2). Ringkonnakohus leiab, et PN kaebusest loobumise avaldus tuleb vastu võtta ning praeguse haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel tema kaebust puudutavas osas lõpetada.
23.HKMS § 104 lg 6 p 2 sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 50 eurot, tagastatakse pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebaja loobub kaebusest. PN on tasunud kaebuselt riigilõivu 15 eurot, mistõttu ei ole alust tasutud riigilõivu kaebajale osaliselt tagastada. HKMS § 108 lg 7 kohaselt kannab kaebusest loobumise korral menetluskulud kaebaja. Seega jäävad PNe kaebusega seotud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 7 alusel kaebaja enda kanda. Saaremaa vald on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kogusummas 3315 eueot (st riigilõiv 15 eurot, esindajakulu 3300 eurot). Riigilõivukulu tuleb PNel kanda proportsionaalselt teiste kaebajatega. Praegune vaidlus ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevasest põhitegevusest väljuv, mistõttu jäävad vastustaja esindajakulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Kuna ringkonnakohus kõrvaldas eelnevalt Energialevi OÜ menetlusest ning Lautri kinnistu uued omanikud ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. II Taotluste lahendamine
24.Kaebajad on lisanud 17.03.2023 seisukohale täiendavate tõenditena 24.08.2021 sõlmitud töövõtulepingu lumetõrje tegemiseks Pihtla 1 piirkonna teedel ja platsidel aastatel 2021–2024 (lisa 1), väljavõtte lumetõrje piirkonna kaardist (lisa 2) ning lepingu saatmise kaaskirja (lisa 3). Kaebajad on soovinud nendega tõendada, et vastustaja käsitab Vanamõisa-Laheküla teed mh Lautri kinnistule jäävas osas avalikult kasutatavana või avalikes huvides olevana. Vastustaja arvates ei saa esitatud dokumendid tõendada seda, mida nendega on tõendada soovitud, ning need tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebajate esitatud tõendid võtta HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3 alusel asja materjalide juurde, sest nendega on soovitud 12(16)
3-19-755 tõendada vaidluse all olevaid asjaolusid. Mida saab konkreetsest tõendist järeldada, ei ole tõendi vastuvõtmise, vaid hindamise küsimus. Tõendid ei ole ilmselget asjakohatud ja neid ei olnud võimalik varem esitada, sest need on saadud 01.02.2023.
25.RS on lisanud 16.03.2023 seisukohale Maa-ameti kaardirakenduse väljavõtte, millel on tähistatud nn uus tee Saadu ja Lautri kinnistute piiril (lisa 1), Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 määruse nr 2-15-19639, millega on Liiva kinnistule (59201:005:0591) juurdepääs määratud mööda Saadu ja Lautri kinnistute piiril kulgevat teed (lisa 2), ning Keskkonnaameti 21.06.2022 vastuse nr 7-9/22/10754-2, mille kohaselt ei nõua Keskkonnaamet Saadu ja Lautri kinnistute piirile 2016. a-l rajatud ebaseadusliku tee likvideerimist ega piira selle kasutamist, kuid peab vajalikuks tee detailplaneeringu menetluse kaudu seadustada (lisa 3). Kolmas isik on soovinud tõendada, et kallasrajale ja Siia lautrikohale ning naaberkinnistutele juurdepääsuks on võimalik kasutada Saadu ja Lautri kinnistute piirile rajatud teed. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-15-19639 tehtud määrus on haldusasja toimikus juba olemas (Energialevi OÜ 17.07.2019 seisukoha lisa 8), mistõttu ei ole selle täiendavaks juurdevõtmiseks vajadust. Küll tuleb asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja toimikusse võtta Maa-ameti kaardirakenduse väljavõte, mis näitab uue tee asukohta, ja toimikus olevast Keskkonnaameti 02.11.2018 kirjas (vt kaebajate 30.08.2019 seisukoha lisa 3) toodust erinev seisukoht kõnealuse uue tee kasutamise lubatavuse kohta.
26.Saaremaa vald on apellatsioonkaebuses mh taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist kas HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, või HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel, sest kohustamiskaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki lahendada probleemid juurdepääsuga oma kinnistutele või Siia lautrikohale üle teise isiku eraomandis oleva kinnisasja, või HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel tulenevalt kaebeõiguse puudumisest, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust. Kaebajad on kohtult taotlenud Saaremaa valla kohustamist võtta vajalikud meetmed, et tagada Vanamõisa-Laheküla tee avalik kasutus mh Lautri kinnistul. Seejuures lähtub kaebus hinnangust, et vaidlusalune tee on juba täies ulatuses (sh Lautri kinnistul) määratud avalikuks kasutamiseks. Kaebajad ei ole taotlenud juurdepääsu tagamist üle võõra kinnisasja, vaid avalikult kasutatava tee kasutamise tagamist. Selline vaidlus on olemuselt avalik-õiguslik ja kohustamisnõue on taotletud eesmärgi saavutamiseks asjakohane õiguskaitsevahend. EhS § 130 lg 2 p-st 6 tulenevalt teostab kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet, kontrollides selleks mh kohaliku tee kasutamise ja kaitsmise nõuete järgimist (sh EhS § 92 lg 5, § 94 lg 3, § 97 lg 1). Samuti teostab mh kohaliku omavalitsuse üksus KeÜS § 621 lg 2 kohaselt riiklikku järelevalvet kallasrajaga seonduvate nõuete (KeÜS §-d 38 ja 39) täitmise üle.
27.Kaebuse taotluse sõnastusest olenemata on kaebajad sisuliselt taotlenud Saaremaa valla kohustamist teha Lautri kinnistu omaniku tegevuse üle riiklikku järelevalvet (vrd nt Riigikohtu 13.12.2018 otsus nr 3-16-1050). Kuigi kaebajad olid oma 22.03.2018 (dateeritud 20.03.2018) avalduses taotlenud üksnes vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramist, tuleb sellega hõlmatuks pidada ka taotlust tagada tee avalik kasutus, kui see on juba varasemalt määratud avalikuks kasutamiseks. Seetõttu olukorras, kus kaebajad olid jõudnud menetluse käigus ise arusaamisele, et vaidlusalune tee on kehtivas korras juba määratud avalikuks kasutamiseks, kuid vastustaja oli selgelt teisel seisukohal, ei pidanud nad enne kohtusse pöördumist ootama ära taotluse lõpplahendust ja 22.04.2019 kohustamiskaebus on HKMS § 46 lg 2 järgi tähtaegne. Ühtlasi ei mõjuta asja lahendamist seegi, et kaebajad ei ole vaidlustanud Saaremaa Vallavalitsus 09.07.2019 korraldust nr 2-3/1187, millega otsustati sundvalduse seadmise menetlust mitte algatada. Kaebajad on piisavalt põhistanud vaidlusaluse teelõigu kasutamist ja nende õiguste
13(16)
3-19-755 rikkumist ei saa ilmselgelt välistada, mistõttu on neil kaebeõigus. Kui Saaremaa valla väidetav tegevusetus puudub või see ei riku kaebajate õigusi, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata. III Apellatsioonkaebuse lahendamine
28.Asjas on keskseks vaidlusküsimuseks, kas Vanamõisa-Laheküla tee oli Lautri kinnistule jäävas osas määratud kehtivas korras avalikult kasutatavaks teeks või mitte. Ringkonnakohus täpsustab siinjuures, et otsuses viidatud Lautri kinnistu ja Kadaka kinnistu Lautri katastriüksus on samad maaüksused. Kinnistusraamatus registriosa nr 218734 all registreeritud kinnistu, mis koosnes algselt ühest 4,50 ha suurusest Kadaka katastriüksusest jagati hiljem 2016. a-l neljaks katastriüksuseks (sh moodustati Lautri katastriüksus) ja 09.10.2019 eraldati kolm katastriüksust iseseisvateks kinnistuteks, mille tulemusena on praeguseks Kadaka kinnistu koosseisu jäänud üksnes Lautri katastriüksus (59201:001:0908) suurusega 12 071 m2. Ringkonnakohus nõustub eespool märgitud põhjendustel halduskohtuga selles, et kui tegemist on avalikuks kasutamiseks määratud kohaliku teega, saab kohaliku omavalitsuse üksuselt nõuda meetmete rakendamist, et tee avaliku kasutamise võimalus oleks igaühele (sh kaebajatele) tagatud.
29.Halduskohus järeldas, et Vanamõisa-Laheküla tee on määratud terves ulatuses (s.o kuni Siia lautrikohani) avalikuks kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, mis oli kohtuotsuse tegemise ajal jätkuvalt kehtiv. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kohalike teede nimekirja kinnitamine ei ole informatiivse tähendusega, vaid asja (tee) avalik-õiguslikku seisundit reguleeriv haldusakt. Vastustaja viidatud otsuses tsiviilasjas nr 2-17-18122 (p 34) tehtud järeldus haldusasjast nr 3-3-1-57-16 (p 15) on ekslik (nt Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-6-17, p-d 16 ja 19; 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p 11.3). Kuivõrd kehtiva haldusakti resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2) ning haldusakti kehtivus ei olene üldjuhul selle õiguspärasusest (v.a HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse aluste esinemise korral), siis oleks TeeS § 51 alusel kohalike teede nimekirja kantud eratee avalikult kasutatav sellest sõltumata, kas eratee omanikuga oli sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud leping või mitte.
30.Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94 kanti Vanamõisa-Laheküla tee (sh selle osaks olev Laheküla sadama tee) valla kohalike teede nimekirja kogupikkusega 2,81 km, kuid Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsusega nr 50 kinnitatud nimekirja järgi oli vaidlusaluse tee kogupikkus 2715 m. Seega oli hilisema nimekirja järgi tee pikkus varasemast 105 m lühem. Halduskohus leidis, et kuna otsusega nr 50 ei ole tunnistatud otsust nr 94 kehtetuks ja ei esine ka muid HMS § 61 lg-s 2 toodud kehtivuse lõppemise aluseid, kehtivad mõlemad nimekirjad samaaegselt. Lisaks leidis halduskohus, et nimekirjad ei ole ka omavahel vastuolus, kuid ei ole seda seisukohta sisuliselt põhjendanud. Pidades silmas, et 15.11.2005 otsus nr 94 ja 13.11.2008 otsus nr 50 reguleerisid sama küsimust ja seejuures mõlemad ammendavalt, ei saanud nendega kinnitatud nimekirjad ringkonnakohtu hinnangul kehtida samaaegselt, vaid hilisema otsusega nr 50 kinnitatud nimekiri tunnistas ühtlasi nn konkludentselt (s.o loogilise järelmina) kehtetuks varasema otsusega nr 94 kinnitatud nimekirja (vrd Riigikohtu 30.09.2003 otsus nr 3-3-1-58-03, p 14; 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p 25; E. Vene. Ajaline faktor halduskohtumenetluses tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamist ning rahuldamist mõjutava tegurina. Tartu, 2017, lk 25–27). Määravat tähendust ei oma asjaolu, et otsustes olid välja toodud erinevad õiguslikud alused: otsus nr 94 viitas TeeS §-le 51 ja § 4 lg-le 3 ning otsus nr 50 viitas teeregistri põhimääruse §-dele 9 ja 10, sest ka teeregistri põhimääruse § 10 lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt sai kohalike teede registrisse kandmise aluseks olla üksnes TeeS §-s 51 sätestatud kohalike teede nimekiri. Seega tuleb asuda seisukohale, et alates Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsusest nr 50 oli Vanamõisa-Laheküla tee määratud avalikuks kasutamiseks 2715 m ulatuses, mitte 2,81 km ulatuses, ega hõlmanud järelikult Lautri kinnistul kulgevat teeosa vähemasti mitte kuni Siia 14(16)
3-19-755 lautrikohani või kallasrajani (teeregistrist nähtuvalt on tee nr 5920004 kogupikkuseks 2667 m ja sellest 2 m ulatub Lautri kinnistule, kuid lautrikoht jääb ka n-ö linnulennult kinnistu piirist vähemalt 90 m kaugusele).
31.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et tõendite puudumisele vaatamata saab eeldada, et Lautri kinnistul kulgeva Vanamõisa-Laheküla tee osa avalikuks kasutamiseks määramiseks oli eratee omanikuga sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 ettenähtud leping. Teeregistri põhimääruse § 7 lg 2 p-st 3, § 10 lg-st 2 ja § 11 lg-st 2 järeldub, et kui tegemist oli erateega, mis oli määratud avalikuks kasutamiseks, pidid teeregistrist nähtuma mh andmed eratee omanikuga sõlmitud tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingu numbri ja kuupäeva kohta. Seega viitab teeregistri põhimäärus, et kohaliku omavalitsuse üksuse ja teeomaniku vaheline kokkulepe pidi olema kirjalikus vormis. Vastasel korral poleks saanud selle andmeid registrisse kanda. Kadaka kinnistu varasema (11.11.1997–04.01.2016) omaniku GE ütlused Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2016 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-15-19639 (vt kaebajate 20.05.2019 määruskaebuse lisa 3) ei tõenda seda, et tee avalikuks kasutamiseks oleks sõlmitud vastustaja õiguseellasega leping, vaid isik on üksnes selgitanud, et Siia lautrikohani viiv tee on olnud pikka aega olemas ja vald on nõudnud, et kaluritel oleks seda võimalik kasutada. Samas ei saa üksnes asjaolust, et endine Pihtla vald on nõudnud kinnistuomanikult tee avaliku kasutuse võimaldamist, mida kinnitavad mh Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korralduse nr 84 p-d 5.2 ja 5.4 (vt kaebajate 03.05.2019 seisukoha lisa), järeldada, et maaomaniku ja valla vahel oleks sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 sätestatule vastav leping tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta. Vastupidist ei järeldu ka sellest, et kinnistu võõrandamisel võis varasem omanik teavitada uut omanikku mh valla esitatud nõudest tagada kaluritele juurdepääs Siia lautrikohale.
32.Kaebajate esitatud tõendid, millest nähtuvalt määrati näiteks Laheküla-Tirbi tee avalikuks kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsusega nr 100, kuid esimesed kirjalikud lepingud sõlmiti selleks alles 2010. a-l (vt kaebajate 20.05.2019 määruskaebuse lisad 1 ja 2), ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Asjaolu, et Pihtla vald asus veel mitu aastat pärast Laheküla-Tirbi tee avalikuks kasutamiseks määramist vormistama maaomanikega kirjalikke lepinguid, kuid Vanamõisa-Laheküla tee munitsipaalomandist väljapoole (st Lautri kinnistule) jääva teelõigu ulatuses seda ei teinud, viitab pigem sellele, et vaidlusaluse teelõigu osas ei olnud kinnistuomanikuga olemas mingit varasemat (sh suulist) kokkulepet nimetatud tee avalikuks kasutamiseks. Põhjendatud ei ole kaebajate kahtlus, et isegi kui leping oli olemas, siis ei ole vastustajal ilmselt huvi seda kohtule esitada. Mõistlikult ei saa eeldada, et kui eratee avalikuks kasutamiseks on kinnistuomanikuga sõlmitud jätkuvalt kehtiv leping (vt EhSRS § 24), ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel huvi nõuda lepingu täitmist, vaid ta püüab kinnistuomanikuga saavutada uut samasisulist kokkulepet (vt Saaremaa Vallavalitsuse 23.04.2018 pöördumine ja Energialevi OÜ 17.05.2018 vastus – vastustaja 29.04.2019 vastuse lisad 1 ja 2).
33.Kuna kokkuvõtlikult ei saanud Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr 94 tuleneda kaebajatele õigust nõuda Vanamõisa-Laheküla tee avaliku kasutamise tagamist Lautri kinnistul kuni Siia lautrikohani, siis tuli kohustamisnõue jätta rahuldamata, sõltumata hiljem muutunud asjaoludest (s.o Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korraldusega nr 2-3/1946 Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate uue nimekirja kinnitamisest ning Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsuse nr 94 ja 13.11.2008 otsuse nr 50 kehtetuks tunnistamisest Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021 otsuse nr 1-3/16 p-dega 1.15 ja 1.16). Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et kuigi otsust nr 94 ei saanud pärast otsuse nr 50 vastuvõtmist enam pidada kehtivaks, et olnud Saaremaa vallal takistust seda 26.02.2021 otsusega selguse huvides n-ö ületühistada. Kaebuse rahuldamist ei saanud tingida ka Pihtla valla rannikuala ÜP-ga seonduvad väited, sest ÜP-ga ei saa määrata teed avalikuks kasutamiseks, vaid ÜP võib väljendada üksnes avalikku huvi sellise eesmärgiga menetluse (nt sundvalduse seadmise) algatamiseks, ja kaebajad ei ole vaidlustanud 15(16)
3-19-755 Saaremaa Vallavalitsuse 09.07.2019 korraldust nr 2-3/1187, millega keelduti Lautri kinnistul asuva tee avalikuks kasutamiseks määramiseks sundvalduse seadmise menetluse algatamisest. Samal põhjusel ei ole asjakohane, kas avalikku huvi vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks võivad kinnitada kaebajate viidatud muud allikad (nt endise Pihtla valla arengukava ja Pihtla osavallakogu 15.11.2018 seisukoht). IV Kokkuvõte ja menetluskulud
34.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Saaremaa valla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 28.09.2020 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK ja CMP kaebuse rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).
36.Saaremaa vald ei ole esimese astme kohtumenetlusega seotud menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Apellatsioonkaebuse esitamisel on vastustaja tasunud riigilõivu 15 eurot ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 3300 eurot (ilma käibemaksuta, vastab advokaadi 20 töötunnile hinnaga 165 eurot/tund + KM). Kokku 3315 euro suuruste kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kohaliku tee avaliku kasutamisega seotud vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamidest, siis jääb vastustaja esindajakulu HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajatelt ja HKMS § 108 lg 7 alusel kaebusest loobunud PN-lt vastustaja kasuks solidaarselt välja mõista.
37.Kaebajad on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 180 eurot ning kandsid esimese astme kohtus esindajakulu 6075 eurot (koos käibemaksuga, vastab advokaadi 33,75 töötunnile hinnaga 150 eurot/tund + KM). Apellatsiooniastmes on kaebajad kandnud esindajakulu 2000 eurot (koos käibemaksuga, vastab advokaadi 11,75 töötunnile hinnaga 150 või 160 eurot/tund + KM). Kokku 8255 euro suuruste kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega esimese ja teise astme kohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda.
38.RS ja RS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.