Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-1634 29. märts 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot Tallinna linna ja Sihtasutuse Tallinna Haigla Arendus kaebus Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. a istungi päevakorrapunkti nr 19 protokollilise otsuse (p 1 alap 2 ja p 2) tühistamiseks või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamiseks Kaebajad Tallinna linn ja Sihtasutus Tallinna Haigla Arendus, esindajad Kent Märjamaa ja Terje Krais Vastustaja Vabariigi Valitsus (Rahandusministeeriumi kaudu), esindaja Heili Jaamu Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2022. a määrus Tallinna linna ja Sihtasutuse Tallinna Haigla Arendus määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna linna ja Sihtasutuse Tallinna Haigla Arendus määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2022. a määrus muutmata, täiendades määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2.Jätta Tallinna linna ja Sihtasutuse Tallinna Haigla Arendus taotlus kaebuse täiendamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. a istungi päevakorrapunkti nr 19 protokollilise otsusega arvati Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2021. a istungi protokollilise otsusega kinnitatud „Taaste- ja vastupidavuskavast“ (taastekava) välja Põhja-Eesti meditsiinilinnaku loomine (p 1) ja Rahandusministeeriumil tuli alustada p-s 1 nimetatud otsuse alusel Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi taastekava muutmiseks ning esitada pärast läbirääkimiste lõppu uuendatud taastekava Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks (p 2).
2.Tallinna linn ja Sihtasutus Tallinna Haigla Arendus (kaebajad) palusid halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. a istungi päevakorrapunkti nr 19 protokollilise otsuse (p 1 alap 2 ja p 2, vaidlustatav otsus) või alternatiivselt tuvastada selle tühisus, samuti kohaldada esialgset õiguskaitset. Vaidlustatud otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane haldusakt, sest see on vastu võetud kvooruminõuet rikkudes; valitsus oli sisuliselt tagasi astunud ega tohtinud langetada põhimõttelist otsust; otsus on täielikult põhjendamata ja ei ole kohtulikult kontrollitav; kaebajaid ei kaasatud haldusmenetlusse ning rikuti ärakuulamisõigust; vaidlustatav otsus
3-22-1634 rikub kaebajate subjektiivseid õiguseid. Vastustaja otsustas taastekavast eemaldada konkreetsed projektid, põhjendamata, miks just need projektid eemaldatakse. Kaalutlus- ja otsustusõigus on Vabariigi Valitsusel, Euroopa Komisjonil ja EL Nõukogul on vaid kontrollifunktsioon. Vaidlustatav otsus toob kaebajatele kaasa varalist kahju 30 miljoni euro ulatuses. Kaebajad on asunud projekti ellu viima usus, et taastekava ei muudeta. Taastekava muutmise meelevaldsusele viitab asjaolu, et taastekava rahastus vähenes ainult 119 miljoni euro võrra, kuid projekte jäeti taastekavast välja üle 360 miljoni euro ulatuses. Kaebajad ei eita, et põhimõtteliselt on taastekava muutmine võimalik ja teatud tingimustel vajalik, aga selleks peavad esinema objektiivsed asjaolud ning otsus peab olema kaalutletud.
3.Vabariigi Valitsus (Rahandusministeeriumi kaudu) leidis, et kaebus tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu jätta menetlusse võtmata. Tegu on ettevalmistava otsusega, mille alusel tehakse ettepanek alustada läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/241 (määrus 2021/241) art 18 lg-s 1 nimetatud taastekavas ja EL Nõukogu poolt kinnitatud taastekava rakendusotsuses muudatuste tegemiseks. Vaidlustatud on menetlustoiming ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 3 eeldused toimingu vaidlustamiseks pole täidetud. Isegi kui oleks tegu haldusaktiga, kaebeõigus puuduks, sest üksnes projekti taastekavasse lisamine ei tekita subjektiivset õigust toetusele (vt Vabariigi Valitsuse 29. novembri 2021. a määrus nr 108 „Taaste- ja vastupidavuskava elluviimise korraldus ja toetuse andmise üldtingimused“, (määrus nr 108)). Arvestades toetuse lõpliku mahu täpsustamist 30. juuni 2022. a seisuga, vähenes toetus Eestile 119 miljoni euro võrra. Lisades siia ehitussektoris toimunud hinnatõusu, ei ole võimalik taastekava kokku lepitud mahus ellu viia ning osa projektidest tuleb loobuda (vt määruse 2021/241 art-d 18 ja 21).
4.Tallinna Halduskohus tagastas 11. augusti 2022. a määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).
4.1.Vaidlustatav otsus asuda taastekava muutma ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming, kuna sel puudub regulatiivne toime. Olgugi, et Vabariigi Valitsuse istungi protokollis nimetati konkreetseid projekte, mille valitsus soovib taastekavast välja jätta, ei ole sellega taastekava muutmist otsustatud Eesti ega EL-i vastavate institutsioonide poolt. On ilmne, et valitsuse tahe on 30. juuni 2022. a istungi protokolli päevakorrapunkti nr 19 p 1 alap 2 kohaselt Eesti taastekavast välja jätta Põhja-Eesti meditsiinilinnaku loomise toetamine, kuid p 2 näitab, et alles pärast läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga kinnitab Vabariigi Valitsus uuendatud taastekava. Sisuliselt on Rahandusministeeriumile antud juhised, millise sisuga taastekava muudatust hakata ette valmistama, kuid läbirääkimiste tulemused ega taastekava muudatused ei ole sellega ette teada ega lõplikult otsustatud.
4.2.Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused ei ole täidetud, sest valitsuse poolt taastekava muutmisele suunatud menetluse algatamine ei riku kaebajate mittemenetluslikke õigusi, samuti ei tingi menetlustoimingu õigusvastasus vältimatult kaebajate õigusi rikkuva haldusakti andmist või lõpliku toimingu tegemist. Valitsuse sooviavaldus jätta Tallinna Haigla projekt taastekavast välja ei määra veel seda, et taastekavas selline muudatus kinnitatakse ning see saab ka heakskiidu Euroopa Komisjonilt ja tehakse vastav nõukogu rakendusotsus. Kaebajatel ei ole keelatud esitada taastekava muutmise menetluses seisukohti ja vastuväiteid (sh edastada neid vahetult Euroopa Komisjonile ja EL Nõukogule) ning vaidlustada taastekava muudatusi siis, kui Vabariigi Valitsus kinnitab uuendatud taastekava. Samuti saavad kaebajad pöörduda Euroopa Komisjoni ja EL Nõukogu otsuste peale
2(7)
3-22-1634 Euroopa Liidu Kohtusse. Kohtu hinnangul on Vabariigi Valitsuse protokollilise otsusega algatatud menetlus, milles ka kaebajad saaksid arvamust avaldada ja vastuväiteid esitada. HKMS § 45 lg-s 3 ette nähtud piirangut arvestades puudub kaebajatel kaebeõigus.
4.3.Kaebus on lisaks eesmärgipäratu (HKMS § 121 lg 2 p 2). Taastekava muutmismenetluse algatamine ei eelda sellist otsust, nagu praeguses asjas vaidlustatakse. Seega ei tooks isegi kaebuse rahuldamine kaasa seda, et riik ei saaks teha taastekava muutmise ettepanekut ning taastekava ei muudetaks, ehk võimalik kaebuse rahuldamine ei kaitseks kaebajaid tagajärgede eest, mille vältimiseks see on esitatud.
5.Kaebajad esitasid määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks ja asja saatmiseks halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, leides, et pigem on tegemist haldusakti või eelhaldusaktiga, aga ka menetlustoimingu vaidlustamiseks oleks kaebajatel praegu kaebeõigus. Sõltumata Euroopa Liidu institutsioonide rollist taastekava heakskiitmisel, peab ka liikmesriigi tasandil säilima kaebajatele juurdepääs efektiivsele õiguskaitsele ning tõhusale kohtulikule kontrollile. Vabariigi Valitsuse kinnitatud taastekava on kaebajaid soodustav haldusakt, st see on otseses puutumuses kaebajate subjektiivsete õigustega. Seega on kohus jätnud kohaldamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg-te 2 ja 3 regulatsiooni, kuivõrd on ilmne, et vastustaja soov on nimetatud haldusakt kaebajate kahjuks kehtetuks tunnistada. Kaebajad ei pea ootama menetluse lõpptulemust (halduskohtu hinnangul taastekava kinnitamine), kui on üheselt selge, millise sisuga otsuse kavatseb vastustaja vastu võtta. Kaebajad kannavad igakuiseid kulusid seoses Tallinna Haigla projekti jätkuva elluviimisega ning arvestades projekti mahtu ja maksumust, on kaebajatel põhjendatud huvi, et selle rahastamist puudutavate otsuste õiguspärasust kontrollitaks võimalikult varajases staadiumis. Vabariigi Valitsuse istungil puudus isegi kvoorum sellise otsuse vastuvõtmiseks. Kaebuse eesmärk oleks vaidlustamisega saavutatav, sest uue otsuse tegemisel ei pruugi Vabariigi Valitsus kaebajate investeeringut taastekavast välja jätta.
6.Vabariigi Valitsus (Rahandusministeeriumi kaudu) vaidles määruskaebusele vastu.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2022. a määrusega määruskaebuse rahuldamata.
7.1.Vaidlustatud protokollilisel otsusel puudub regulatiivne toime ning taastekava muutmist pole veel ära otsustatud, tegemist pole haldusaktiga. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna vaidlustatud otsusega ei ole tehtud siduvalt kindlaks taastekava muutmise tingimusi ja asjaolusid, vaid piiritletud ulatus, millises osas taastekava muutmist ette valmistama asutakse (st menetluse uuendamine ei puuduta muid projekte).
7.2.Vaidlustatud otsus on otsustus menetluse algatamise kohta, mida käsitatakse menetlustoiminguna. HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud. Vaidlustatud otsus ei riku kaebajate mittemenetluslikke õigusi. Kui kaebajate kulutused seoses Põhja-Eesti meditsiinilinnaku projekti elluviimisega osutuvad lõppastmes tarbetuks, on neil õigus taotleda tehtud kulutuste hüvitamist või pöörduda hüvitamisnõudega kohtusse. Eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamine ei ole HKMS § 45 lg 2 alusel lubatud. Samuti ei tingi vaidlustatud protokolliline otsus vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmist või lõpliku toimingu tegemist. Tallinna Haigla projektist loobumiseks taastekava muutmise algatamine ei tingi vältimatult seda, et taastekava muudatused samal kujul ka Vabariigi Valitsuse poolt tegelikult kinnitatakse. Kaebajad ei ole toonud välja sellist väidetavat menetlusviga, mille kõrvaldamine poleks edasise menetluse käigus võimalik.
3(7)
3-22-1634
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebajad taotlevad määruskaebuses kohtute määruste tühistamist ja asja saatmist tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.1.Kaebeõiguse puudumine pole ilmselge ja juba sellepärast oleks tulnud kaebust menetleda. Otsus on regulatiivse toimega lõplik otsus, sest riigisisesel tasandil on otsus Tallinna Haigla väljajätmise kohta tehtud. Seda kinnitab peaministri vastus Riigikogule ja asjaolu, et pole algatatud menetlust taasterahastu valikute kaalumiseks. Kohtud pole eristanud riigisisest menetlust riigi suhtlusest EL institutsioonidega. Riigisisese menetluse reeglid – kaalutlusõigus ja kohane haldusmenetlus – ei tohi kannatada seetõttu, et EL institutsioonidel on kinnituse andmise õigus. Kuna kaebajale soodsat taastekava soovitakse muuta selliselt, et kaebaja investeering jääb sellest välja, peab kaebajal olema võimalus seda vaidlustada. Kui tegemist pole haldusaktiga, on tegu eelhaldusaktiga, sest haigla väljajätmine on siduvalt kindlaks tehtud. Algatatud menetluse tulemus sõltub üksnes komisjoniga peetud läbirääkimistest.
8.2.Kaebajatel oleks HKMS § 45 lg 3 järgi kaebeõigus ka menetlustoimingu vaidlustamiseks. Otsus puudutab kaebajate mittemenetluslikke õigusi ja selle vaidlustamine pärast lõpptulemuse, s.o taastekava muudatuse kinnitamist ei tagaks kaebaja õiguste efektiivset õiguskaitset, sest kaebajad kannavad kogu aeg kulusid ja neile on oluline, et oleks tagatud rahastamist puudutavate otsuste õiguspärasus.
8.3.Kohtud pole õigesti aru saanud kaebuse eesmärgist. Eesmärk on see, et taastekava ei muudetaks või kui, siis kaalutlusvigadeta ja põhjendatult. Praegu on lisaks kvooruminõudele rikutud ka kõiki haldusmenetluse reegleid. Ehkki Vabariigi Valitsus võib teha samasisulise otsuse, võib ta jõuda kaalumise tulemusel ka teistsugusele otsusele. Sisulisi otsuseid taastekava sisu üle teeb Vabariigi Valitsus.
9.Kaebajad esitasid 23. veebruaril 2023 taotluse kaebuse täiendamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kaebajad soovivad täiendada kaebust nõudega tühistada Vabariigi Valitsuse
15.detsembri 2022. a istungi päevakorrapunktiga 20 vastuvõetud otsus Põhja-Tallinna meditsiinilinnakut puudutavas osas. Nimetatud otsusega kinnitati REPowerEU toetuse kasutamise ja taastekava muutmise ettepanek. Taaste- ja vastupidavusrahastu veebilehel avaldatud viidatud protokollilise otsuse lisa punktis 6.5 on märgitud Põhja-Eesti meditsiinilinnaku staatuseks „välja arvamine“. Eeltoodu kinnitab, et kaebajate suhtes on juba tehtud lõplik sisuline otsus. Rahandusministeeriumi ametnik vastas kaebajate teabenõudele, et 30. juuni 2022. a otsused taastekava mahu vähendamiseks tehti protokollilise otsusena ja fikseeriti uuesti 15. detsembril 2022 Vabariigi Valitsuse istungil protokollilise otsusena koos ülejäänud taastekava muutmist puudutavate finantsotsustega. See otsus on õigusvastane ja rikub kaebajate õigusi sarnaselt 30. juuni 2022. a otsusega. Korduva esialgse õiguskaitse taotlusega soovivad kaebajad mõlema eespool nimetatud otsuse kehtivuse peatamist ning Vabariigi Valitsusel mistahes Põhja-Eesti meditsiinilinnakut puudutava taastekava muutmisele suunatud toimingute tegemise keelamist. Kui vastustaja tegevust ei peatata, arvatakse kaebajad taastekavast välja mistahes haldusmenetlust läbi viimata. Vastustaja on rõhutanud, et EL institutsioonid võivad vastustaja meelevaldse otsuse kinnitada 2023. aasta maikuuks. Kaebajad on võtnud märkimisväärsed rahalised kohustused. Samal ajal ei esine olulist avalikku huvi esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Tuleks eelistada olemasoleva olukorra säilitamist.
4(7)
3-22-1634
10.Vastustaja jääb vastuses määruskaebusele juba varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebuse täiendamist ei pea vastustaja määruskaebemenetluses Riigikohtus lubatavaks. HKMS § 235 kohaselt võib määruskaebuses tugineda üksnes asjaolule, et ringkonnakohus on määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi või rikkunud määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. HKMS § 234 ja 213 lg 2 ei luba kassatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei pea vastustaja vajalikuks ega võimalikuks, sest kaebus on eesmärgipäratu ja perspektiivitu, lisaks kaaluks avalik huvi menetluse jätkamise vastu ka muul juhul kaebaja erahuvi üle. Euroopa Liidust rahastuse saamine on oluline avalik huvi, kuid kuna kinnitatud taastekava täielik järgimine on rahastuse vähenemise tõttu küsitav, peab Vabariigi Valitsusel olema avaliku huvi tagamiseks võimalik viia läbi kohane menetlus. Liikmesriik ei saa lihtsalt jätta taastekava alusel kokku lepitud sihte ja eesmärke täitmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Määruskaebus jääb rahuldamata, kuid kolleegium täiendab ringkonnakohtu määruse põhjendusi käesoleva määrusega (HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 6). Kaebuse täiendamine Vabariigi Valitsuse
15.detsembri 2022. a protokollilise otsuse tühistamise nõudega pole kaebeõiguse puudumise tõttu lubatud. Kuna kaebus ei ole kaebeõiguse puudumise tõttu lubatav, pole alust ka esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada.
12.Halduskohus tagastas kaebuse, leides, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ning lisaks on kaebus eesmärgipäratu. Ringkonnakohus nõustus kaebuse tagastamisega. Kohtul on õigus eelnimetatud alustel kaebuse tagastamist kaaluda, tegemist ei ole kohustusliku kaebuse tagastamise alusega (HKMS § 121 lg 2 p-d 1 ja 2). Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahendi 3-17-981/16 p 13 ja seal viidatud praktika) on leitud, et kui kaebeõiguse puudumine pole ilmselge ja kaebuse eesmärk võib teatud juhul olla saavutatav, tuleks kaebeõigust menetlemise käigus põhjalikumalt kontrollida. Kaebaja väidabki praegu, et kohtud on eksinud menetlusnormi kohaldamisel ja igal juhul kaebuse ennatlikult tagastanud. Kaebaja arvates on projekti väljaarvamine taastekavast juba otsustatud. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu.
13.Vaidlus tuleneb Eesti taaste- ja vastupidavuskavast, mis sai Euroopa Komisjonilt heakskiidu
5.oktoobril 2021 ja mille EL Nõukogu kinnitas 29. oktoobril 2021 rakendusotsusega. Taastekava koostamist, selle alusel rahastamist jms reguleerivad peamiselt EL määrus 2021/241 ning riigisiseselt määrus nr 108. Määrusega 2021/241 loodi taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF), mille eesmärgiks on mh leevendada liidus COVID-19 kriisi kahjulikku mõju ja tagajärgi, andes RRF-i kaudu liikmesriikidele otsest rahalist toetust, et hoogustada reformide läbiviimist ning avaliku sektori investeeringuid (määruse põhjendus 8). Määruse 2021/241 põhjenduse 18 kohaselt peaks rahastust eraldatav tagastamatu rahaline toetus liikmesriigile olema sui generis liidu toetuse vormis ning selle väljamaksmine peaks põhinema sellel, mil määral on saavutatud taastekavas esitatud eesmärgid ja sihid. RRF-st toetuse saamise eelduseks on liikmesriigi poolt taastekava koostamine, esitamine, Euroopa Komisjoni positiivne hinnang ja EL Nõukogu heakskiit rakendusotsusega ning liikmesriigi ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitav rahastamisleping (art-d 17–23).
14.Nõuded taastekavale on esitatud määruse artiklites 17 ja 18 – tegemist on liikmesriigi reformi- ja investeerimiskavaga, milles valitud reformid ja investeeringud peavad olema igakülgselt põhjendatud, kus on muu hulgas esitatud kavandatavad eesmärgid ja sihid ning soovituslik ajakava reformide elluviimiseks ning investeeringute tegemiseks (mis tuleb lõpule viia hiljemalt
31.augustiks 2026), kavandatavad investeerimisprojektid ja seonduv investeerimisperiood ning 5(7)
3-22-1634 eeltooduga hõlmatud hinnanguline kogukulu. Taastekava muutmine on määruse 2021/241 art 21 kohaselt võimalik, kui objektiivsete asjaolude tõttu pole enam võimalik riigil oma taaste- ja vastupidavuskava, sealhulgas selle asjakohaseid eesmärke ja sihte, osaliselt või täielikult täita. Taastekava muutmiseks on kõigepealt vaja riigi põhjendatud taotlust, seejärel Euroopa Komisjoni heakskiitu muutmiseks ja ettepaneku esitamist nõukogule ning uut nõukogu rakendusotsust. Euroopa Komisjoni teatis 2022/C 214/01 „Suunised riiklike taaste- ja vastupidavuskavade kohta RePowerEU kontekstis“ (vt I osa, II alajaotus, p 3) soovitab liikmesriikidel enne ametliku muudatustaotluse esitamist pidada komisjoni talitustega mitteametlikku dialoogi, eelkõige selleks, et jõuda ühise arusaamiseni kõnealuse menetluse praktilise korra kohta.
15.Määruse nr 108 § 4 näeb ette, et taastekava ja selle muudatused koostab ja esitab Euroopa Komisjonile Rahandusministeerium. Rahandusministeerium esindab riiki ka läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga ning taastekava rahastamislepingu sõlmimisel. Riigisiseselt toimub kindlale investeerimisprojektile toetuse andmine investeerimisprojekti rahastamislepingu alusel (määruse nr 108 § 6). Toetuse saamiseks tuleb esitada taotlus ning kui tuvastatakse taotleja ja investeerimisprojekti vastavus kehtestatud nõuetele ja on saadud vajalikud kooskõlastused, sõlmitakse investeerimisprojekti toetamiseks taotlejaga rahastamisleping.
16.Eelviidatud normidest ei selgu otsesõnu, milline on liikmesriigi poolt Euroopa Komisjonile esitatud taastekava ja selle muutmise ettepaneku õiguslik iseloom. Määruse 2021/241 põhjenduses 18 on märgitud, et rahastust antava toetuse puhul on tegemist sui generis vormis antava liidu toetusega, seega võib kogu toetuse andmisele eelnevat menetlust pidada antud toetusele ainuomaseks. Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele.
17.Taastekava koostamisele kaasati mitmeid huvirühmi, partnerorganisatsioone ja avalikkust (vt taastekava koostamise kaasamisprotsess). Ka määruse 2021/241 põhjenduste punktis 34 on rõhutatud vajadust kaasata taastekava elluviimisel piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui partnereid ja pidada nendega konsultatsioone. Siiski ei nähtu määrusest, et viidatud institutsioonidele saaks tuleneda taastekavast õigusi või kohustusi. Taastekava näeb ette nõuded, mille täitmisel on liikmesriigil õigus saada Euroopa Liidult rahalist toetust.
18.Kinnitatud taastekavasse ehk potentsiaalselt RRF-ist rahastatavate projektide hulka kuulub mh Põhja-Eesti meditsiinilinnaku (ehk Tallinna Haigla) projekt investeeringu kavandatava kogukuluga 280 miljonit eurot (vt taastekava alates lk 292). Nimetatud investeering on märgitud ka EL Nõukogu
29.oktoobri 2021. a rakendusotsuse lisas (p 6.2). Põhja-Eesti meditsiinilinnaku projekt on seega määruse nr 108 tähenduses investeerimisprojekt, mille osas saaks muude tingimuste täidetuse korral sõlmida riigiga (ministeeriumi kaudu) rahastamislepingu (vt § 6 lg-d 2 ja 3). Rahastamislepingut pole sõlmitud, kuigi peetud on läbirääkimisi ning olemas on ka Sotsiaalministeeriumi ning Tallinna linna vahel sõlmitava rahastamislepingu projekt, mille allkirjastamiseks volitati Tallinna linnapead Tallinna Linnavalitsuse 29. juuni 2022. a korraldusega nr 658.
19.Kuna Tallinna Haigla projekt sisaldub praegu endiselt taastekavas ning taastekava muutmine on määruse 2021/241 art 21 alusel võimalik üksnes ettenähtud menetluse läbiviimise järel, on ilmne, et 6(7)
3-22-1634 vaidlustatud otsusega pole meditsiinilinnakut taastekavast välja arvatud ning otsusega algatati pelgalt menetlus taastekava muutmiseks. Seega on kohtud on õigesti leidnud, et tegemist on menetlustoiminguga.
20.Kolleegium nõustub ka sellega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks. Määruse nr 108 §-st 6 selgub, et pelgalt investeerimisprojekti taastekavasse lülitamine ei anna isikule õigust toetust saada. Seepärast ei saa taastekava muutmine teda ka sellest õigusest ilma jätta. Kaebaja subjektiivne õigus rahastusele tekiks alles pärast rahastamislepingu sõlmimist. Taastekava ei pannud kaebajale mingeid kohustusi ega andnud õigusi. Taastekavas püstitatud eesmärgid ja sihid ning nende elluviimise tähtajad on liikmesriigile siduvad ja nende järgimata jätmine võib liikmesriigile kaasa tuua rahastamise peatamise või lõpetamise (määruse 2021/241 art 24). Määruse 2021/241 art 21 nägi ette võimaluse taastekava muutmiseks pärast selle kinnitamist, seepärast ei saanud taastekava tekitada kaebajas ka kindlust, et investeeringuprojekt igal juhul ja vaatamata asjaolude muutumisele taastekavasse jääb. Ka kahjunõude esitamine riigi vastu pole praegusel juhul võimalik, sest kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlustatud otsus ei puuduta. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.