Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-1027 23. märts 2023 Eesistuja Julia Laffranque, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X ja Y kaebused Kaitseväe käskkirjade ning Kaitseministeeriumi vaideotsuste tühistamiseks Kaebajad X ja Y, esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk ja vandeadvokaadi abi Simon Suuban Vastustajad: Kaitsevägi, esindaja Merle Lepp Kaitseministeerium, esindajad Tõnis Sõnum ja Meelika Väravas Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2022. a otsus X ja Y kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2022. a otsus osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata X ja Y kaebused tühistada Kaitseväe 29. märtsi 2021. a käskkirjade nr 143P ja 144P resolutsiooni p-d 1.2 ja nende lisaks olevad hüvitamisnõuded osas, millega Kaitsevägi kohustab kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (ilma käibemaksuta).
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärgiga.
1.X ja Y (kaebajad) on lõpetanud Eesti Lennuakadeemia nelja-aastase rakenduskõrghariduse õppe õhusõiduki juhtimise õppekava kopteripiloodi peaerialal.
2.X asus 2017. a novembris kaitseväeteenistusse kopteripiloot-vaatlejana. Alates 2020. aastast oli ta piloodi ametikohal. Y teenis alates 2018. a oktoobrist Kaitseväes kopteripiloot-vaatlejana ning alates 2019. a juunist täitis lisaks lennuohutusohvitseri ülesandeid. Alates 2020. a oktoobrist oli ta lennuohutusohvitser.
3.Kaitsevägi planeeris struktuurimuudatusega kaotada alates 1. jaanuarist 2021 õhuväe lennubaasis kopteripilootide ametikohad ja muuta lennuohutusohvitseri ametikoht piloodi ametikohaks.
3-21-1027 Kaitsevägi pakkus kaebajatele teenistuse jätkamiseks ühe lennukipiloodiks. Kaebajad nõustusid Kaitseväe pakkumisega.
võimalusena
õppida
ümber
4.Kaitseväe 11. novembri 2020. a ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatiste järgi suunati kaebajad nende nõusoleku alusel 16. novembrist 2020 kuni 31. detsembrini 2022 toimuvale lennukipiloodi koolitusele. Teatises märgiti muu hulgas, et koolitusega seotud kulu koolitatava kohta on 90 030 eurot ja et kaebajatel on kohustus jätkata kaitseväeteenistuses neli aastat alates
16.novembrist 2020.
5.Kaebajad esitasid 4. veebruaril 2021 Kaitseväele teenistusest vabastamise taotlused seoses sooviga asuda teenistusse Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) kopteripiloodi ametikohale. Taotlused lennukipiloodi koolituse lõpetamiseks esitasid kaebajad 19. veebruaril 2021.
6.Kaitseväe juhataja vabastas 29. märtsi 2021. a käskkirjadega nr 143P ja 144P X ja Y teenistusest omal soovil (p 1). Muu hulgas kohustas Kaitsevägi mõlemat kaebajat hüvitama ressursimahuka koolituse kulu (käskkirja p 1.2), mis vastavalt käskkirjadele lisatud nõuetele oli 14 175 eurot (koos käibemaksuga). Nõuete kohaselt moodustus hüvitis teooriaprogrammi maksumusest (15 120 eurot), millest arvestati maha 945 eurot proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta.
7.Kaebajad esitasid vaided käskkirjade lisaks olevate ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõuete kehtetuks tunnistamiseks. Kaitseministeerium jättis 30. aprilli 2021. a vaideotsustega nr 10.4-1/21/1433 ja 10.4-1/21/1434 mõlema kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuste põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Kuigi Kaitsevägi vabastas kaebajad tegevteenistusest omal soovil kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 142 lg 4 alusel, ei ole sisuliselt tegu mõjuva põhjusega teenistusest vabastamiseks ega koolituse katkestamiseks.
7.2.Kaitseväe ja koolitaja vahel 25. märtsil 2021 toimunud läbirääkimiste tulemusena jõuti koolitajaga kokkuleppele, et Kaitsevägi tasub kahe piloodikoolituse katkestanud õppuri eest kokku 30 240 eurot. Teooriatundide eest tasumine on põhjendatud, sest koolitaja kasutab teooriakoolituse tegemiseks alltöövõttu. Koolitaja on teinud eelkokkulepped ning võtnud kohustused grupikoolituste eest tasumiseks olenemata osalevate isikute arvust.
7.3.Tegevteenistusest vabastamise avalduse esitamise ajal ei olnud Kaitsevägi edastanud kaebajale konkreetset summat, mida koolituse katkestamisel tuli tasuda. 9. veebruaril 2021 saadetud kirjas tõi Kaitsevägi välja, et kirja saatmise aja seisuga oli hüvitatava summa arvestuse aluseks 5241 eurot 18 senti, lisades, et summa ilmselt kasvab. Oluline on see, et selleks hetkeks ei olnud Kaitseväel teada, mis ulatuses koolitajaga kokkuleppele jõutakse. Seega ei saanud eeldada, et hüvitada tuleb kirjas märgitud summa.
7.4.Ressursimahuka koolituse kulude sissenõudmisel pole Kaitseväel kaalutlusõigust.
8.Kaebajad esitasid kaebused Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja nr 144P resolutsiooni p-de 1.2, nende käskkirjade lisaks olevate ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõuete ning Kaitseministeeriumi vaideotsuste tühistamiseks. Kaebuste põhjendused olid järgmised.
2(10)
3-21-1027
8.1.Hüvitamisnõuetel pole õiguslikku alust. Kaitseväe ja kaebajate vahel on sõlmitud haldusleping, mis ei näinud ette koolituse kulude hüvitamist.
8.2.Koolituse katkestamine mõjuva põhjuse tõttu välistab hüvitamisnõude (KVTS § 156 lg 2 p 1). Hüvitamisnõuete esitamisel ja mõjuva põhjuse sisustamisel pole arvestatud järgmiste oluliste asjaoludega: kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust nende valitud erialal; kaebajad jätkasid avalikku teenistust nende valitud erialal PPA-s ja kaebajad on teenistusest vabastatud KVTS § 142 lg 4 alusel mõjuva põhjuse tõttu. Teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samadel asjaoludel. Koolitusel osalemine oli kaebajate jaoks sundkäik.
8.3.Isegi kui jaatada kaebajate kohustust hüvitada koolitusega seotud kulud, saaks Kaitsevägi KVTS § 156 lg 2 p 1 alusel nõuda vaid reaalselt kantud ja koolitusega otseselt seotud kulutuste hüvitamist. 22. märtsi 2021. a seisuga oli koolituse eest kokku nelja osaleja kohta tasutud 20 964 eurot 72 senti. Seega sai koolituse katkestamise ajaks maksimaalne hüvitamisnõue kummagi kaebaja kohta olla vaid 4913 eurot 61 senti (iga osaleja kohta kantud kulu 5241 eurot 18 senti, millest on maha arvestatud 327 eurot 57 senti proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta).
8.4.Haldusakti andmisel tuleb järgida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid. Vastustaja kinnitas kaebajatele, et hüvitada tuleb äärmisel juhul vaid kulu, mis on kantud enne koolituse katkestamist. Personaliosakonna ülem selgitas kaebajatele telefoni teel lisaks, et Kaitseväel võivad tekkida koolituse katkestamisest lisakulud, mis tulenevad sõlmitud hanke- ning raamlepingust, kuid nende kulude kandmise eest kaebajad ei vastuta. Kaebajad mõistsid neile antud selgitusi nii, et kui nad jätkavad koolitusel osalemist, siis kasvab ka võimalik koolituse katkestamisel hüvitatav summa. Kaitsevägi ei andnud kaebajatele pärast 9. veebruari 2021. a kirja ja enne hüvitamisnõuete koostamist teada, et hüvitatav summa kujuneb oluliselt suuremaks. Kui kaebajad oleks 9. veebruaril 2021 saanud info, et hüvitamisnõue esitatakse oluliselt suuremas ulatuses, siis oleks neil olnud võimalik teenistusest vabastamise taotlus veel tagasi võtta.
8.5.Kaitseväe tegevus on vastuoluline ka muus osas. Kaebajatele selgitati teenistusse asudes, et kopterite opereerimine jätkub vähemalt aastani 2025. Kaitsevägi otsustas, et kopterite opereerimine lõppeb juba 2020. aastal, kuid seejärel otsustati pärast kaebajate koolitusele asumist 2020. a detsembris, et kopterite opereerimine jätkub veel vähemalt 2021. aastal. Seega ei olnudki kaebajatel mõistlikult võimalik oma tegevust planeerida, sest poole aasta jooksul muutis Kaitsevägi oma varasemaid otsuseid kaks korda.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 28. oktoobri 2021. a otsusega kaebused ning tühistas Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja nr 144P resolutsiooni p 1.2, käskkirjade lisaks olevad hüvitamisnõuded ning Kaitseministeeriumi vaideotsused. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
9.1.Kaebuse lahendamise seisukohast ei ole tähendust, kas Kaitseväel oli kaebajate teenistusse asumisel kavatsus kasutada koptereid aastani 2025. Samuti ei ole oluline, mis põhjustel otsustas Kaitsevägi 2020. aastal loobuda kopterite kasutamisest alates 1. jaanuarist 2021 ja 2020. a detsembris jätkata kopterite kasutamist 2021. aastal. Oluline on, et muutunud oludes tegid kaebajad vabatahtliku otsuse jätkata Kaitseväes lennukipilootidena, nõustudes minema koolitusele ümberõppe eesmärgil. Samuti tegid kaebajad tegevteenistusest lahkumisavaldust esitades vabatahtliku otsuse, mis oli tingitud võimalusest asuda teenistusse PPA-s kopteripiloodina.
9.2.Ressursimahuka koolitusega seotud kulu tagasimaksmise kohustus on sätestatud KVTS § 156 lg-s 2 ja KVTS alusel kehtestatud määruses. Järelikult ei välista nõude esitamist see, et koolitusteatises pole koolituskulude tagasinõude esitamise võimalusele viidatud.
3(10)
3-21-1027
9.3.Kaebajad vabastati teenistusest omal soovil KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel. KVTS §-l 142 on tähendus teenistusest vabastamise aluste ja tähtaegade osas lähtuvalt teenistuse olemusest (määramata või määratud ajaga). KVTS § 156 lg 2 p 2 järgi tuleb omal soovil tegevteenistusest vabastamisel koolituskulu hüvitada. Seega oli Kaitseväel õiguslik alus kohustada kaebajaid hüvitama koolituskulu. Kaebajad teadvustasid, et tegevteenistusest omal soovil lahkudes tuleb hüvitada koolituskulu. See nähtub kaebajate kirjavahetusest Kaitseväe esindajatega.
9.4.Tuleb eristada kahte õigussuhet: Kaitseväe ja kaebajate õigussuhet seoses tegevteenistuse ja ressursimahuka koolitusega ning Kaitseväe ja koolitaja õigussuhet hanke- ja raamlepingu alusel. Kaitseväe ja koolitaja vahel on sõlmitud raamlepingu p 7.4, mis annab Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus. Kaitseväel oli seega õigus ühepoolselt hankelepingut muuta lähtuvalt vajadusest. Olukord, kus kavandatud kaheaastase koolituse puhul jääb koolituse alguses nelja koolitatava asemel kaks koolitatavat, vastab raamlepingu p-le 7.4. Hankelepingu muutmisele tugineb ka vastustaja. Raamlepingus ei ole reguleeritud Kaitseväe varalisi kohustusi koolitaja ees koolituse katkestamise korral. Kaitsevägi nõustus läbirääkimiste tulemusel koolitajaga hüvitama kulutusi teatud tegevuste eest, mille osas oli koolitaja eelkokkuleppeid sõlminud. Ei ole teada, mis põhjustel võttis Kaitsevägi endale kohustuse hüvitada koolituskulud ka tegevuste eest, mis olid küll planeeritud, kuid jäid toimumata. Kaitseministeeriumi esindaja ei osanud istungil selgitada, miks Kaitsevägi nõustus sellise koolitaja nõudega, kuna läbirääkimistel osalesid Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) esindajad. Seetõttu ei ole veendumust, et täiendav kulu on käsitatav ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluna KVTS § 156 lg 2 mõttes. Kaitsevägi võis läbirääkimiste tulemusel võtta endale kohustuse hüvitada koolitajale lisakulu, kuid oleks pidanud arvestama, et kaebajad ei osalenud läbirääkimistel ning kaebajatel ei saanud Kaitseväe esindajate varasematest selgitustest tulenevalt olla teadmist, et neil tuleb lisakulu hüvitada.
9.5.Kaitseväe esindajate selgitused mõiste „otsene kulu“ kohta andsid kaebajatele aluse eeldada, et hüvitusnõue ei puuduta lisakulu. See järeldus põhineb kaebajate kirjavahetusel Kaitseväe esindajatega ajavahemikus 2. veebruar kuni 9. veebruar 2021. Kaebajatega peetud kirjavahetuses esitatud Kaitseväe esindaja selgituste järgi on otseseks kuluks juba tehtud kulutused. Sellest lähtusid kaebajad ka 4. veebruaril 2021 tegevteenistusest lahkumise avaldust tehes. Kuigi kaebajad ei teadnud
4.veebruari 2021. a seisuga hüvitatavat summat, arvestasid nad õhuväe personaliosakonna ülema selgitusega, et tasuda tuleb juba läbitud teooria osa eest, mis ei tohiks olla kuigi kulukas.
9.veebruari 2021. a e-kiri, mille kohaselt tuleb kummalgi kaebajal hüvitada 5241 eurot 18 senti, on kooskõlas varasema kirjavahetusega. Vaneminstruktori 4. veebruari 2021. a e-kirjas esitatud väide, et hüvitatav summa on 12 000 kuni 16 000 eurot, kummutati personaliosakonna vastusega. Keegi ei seadnud hiljem personaliosakonna selgitust kahtluse alla. Kaebajate selgitused on kooskõlas vaneminstruktori e-kirja sisuga (kinnitatud vastuse ja täpsemad detailid annab siiski A1 ehk õhuväe personaliosakond) ja kronoloogiaga (personaliosakonna ülema vastused on hilisemad). Arvestades, et kaebajate brutotöötasu PPA kopteripiloodina on 1800 eurot, on usutav kaebajate väide, et nad ei oleks esitanud teenistusest lahkumise avaldust, kui nad oleksid teadnud, et hüvitamisnõue koolituse eest on üle 14 000 euro.
9.6.Haldusorgani poolt enne haldusakti andmist antud selgitustest tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, mida vastustaja oleks pidanud hüvitamisnõude esitamisel arvestama. Kaitsevägi ei rakendanud kaalutlusõigust ning see rikkumine tingib hüvitamisnõuete õigusvastasuse.
10.Vastustajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldamata jätta. 4(10)
3-21-1027
11.Vastuses apellatsioonkaebusele märkisid kaebajad muu hulgas, et vastustajad ei ole tõendanud, et nad oleks kaebajate koolitamise tõttu hüvitamisnõuetes nimetatud otseseid kulutusi kandnud.
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
22.veebruari 2022. a otsusega vastustajate apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis kaebajate kaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
12.1.Kaebajad pidid arvestama, et koolituse katkestamisel ilma mõjuva põhjuseta või tegevteenistusest omal soovil enne nelja aasta möödumist lahkumisega kaasneb kohustus hüvitada koolituskulu kuni 90 030 euro ulatuses. Nõusolekut hüvitada koolitusega tekkinud kulud seisuga 19. veebruar 2021 avaldasid kaebajad ka piloodikoolituse lõpetamise taotlustes.
12.2.Vabastamise aluseks olevat mõjuvat põhjust ei saa samastada koolituse katkestamise aluseks oleva mõjuva põhjusega (KVTS § 156 lg 2 p 1). Isiku vabastamine tegevteenistusest omal soovil - sõltumata vabastamise taotluse esitamise tinginud asjaoludest - toob KVTS § 156 lg 2 p 2 järgi kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga.
12.3.KVTS § 156 lg-st 2 ning kaitseministri 6. veebruari 2013. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ (määrus nr 8) § 3 lg 2 p-st 6 ja lg-st 3 tuleneb, et kui tegevväelane on koolituse läbinud osaliselt, saab temalt nõuda nende koolituskulude hüvitamist, mis on juba tekkinud või tekivad vältimatult.
12.4.Koolitajaga sõlmitud kokkulepet vastustajad kohtule esitanud ei ole. Kaebajad on kohtule esitanud koolitaja, Kaitseväe ja RKIK esindajate vahelise kirjavahetuse. Kirjavahetusest nähtuvalt soovis koolitaja ATP teooria programmi kogumaksumuse 48 000 euro (käibemaksuta) ja MCC teooria kursuse kogumaksumuse tasumist. RKIK esindaja märkis oma 22. märtsi 2021. a e-kirjas, et koolitaja on tegevväelaste koolitamiseks juba ette teinud kulutused teooriakoolitustele ning ühe inimese eest tasutav summa on 12 600 eurot. Eelneva põhjal on usutav, et Kaitsevägi pidi koolitajale hüvitama kogu teooriaprogrammi maksumuse, sõltumata sellest, kas kaebajad olid koolituse katkestamise ajaks programmi läbinud täies ulatuses või ainult osaliselt. Nimetatud kulu saab pidada koolitusega seotud otseseks kuluks KVTS § 156 lg 2 mõttes. Selle kirjavahetuse ega muude kohtule esitatud materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebajatelt nõutakse lisaks koolituskulule veel mingeid täiendavaid kulusid, mis olid tingitud koolitajaga sõlmitud lepingu mahu vähenemisest. Kuigi Kaitseväe 22. märtsi 2021. a e-kirjast nähtuvalt oli koolitaja esitanud selleks ajaks Kaitseväele ühe arve summaga 20 964 eurot 72 senti, ei saa sellest kirjast siiski järeldada, et tegemist oli kaebajate koolitamisega seotud kulude täieliku summaga, arvestades, et raamlepingu p 3.3 kohaselt pidi koolitaja esitama tellijale arve pärast teenuse osutamist. Ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise kohustuse suurus ei saa sõltuda koolituse eest tasumise tingimustest, s.o kas arved esitatakse ja tasumine toimub ette või tagantjärele. Lepingu ülesütlemisega raamlepingu p 7.4 alusel poleks Kaitsevägi saanud vältida kuni ülesütlemiseni tekkinud koolituskulude kandmist, arvestades ka 30-päevase ülesütlemistähtaja jooksul tekkivate kulutustega. Seetõttu ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et Kaitsevägi on koolitajaga sõlmitud kokkuleppe alusel võtnud kohustuse hüvitada lisakulud, mis ei ole käsitatavad otsese kuluna KVTS § 156 lg 2 mõttes.
5(10)
3-21-1027
12.5.Kaebajate kirjavahetusest Kaitseväega järeldub, et Kaitseväele ei olnud enne seda, kui kaebajad esitasid teenistusest vabastamise taotlused, teada konkreetne summa, mis kaebajatel tuleb teenistusest vabastamise korral hüvitada. Isegi kui kaebajatel oli veel pärast taotluste esitamist võimalik need mingi aja jooksul tagasi võtta, siis ei saanud kaebajad ka õhuväe personaliosakonna ülema
9.veebruari 2021. a e-kirjast järeldada, et hüvitatav summa on 5241 eurot 18 senti või sellele ligilähedane summa. Hüvitatava summa lõplik suurus ei saanudki selguda enne seda, kui oli teada koolituse katkestamise kuupäev. Kaebajad esitasid Kaitseväele taotlused piloodikoolituse lõpetamiseks 19. veebruaril 2021. Praegusel juhul selgus hüvitatav summa kaebajate teenistusest vabastamise käskkirja koostamise ajaks, millega koos esitati määruse nr 8 § 3 lg 1 alusel ka hüvitamisnõue.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebajad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus, jätta jõusse halduskohtu otsus, jätta kõik menetluskulud vastustajate kanda ja asendada avaldatavas kohtulahendis nende nimed tähemärgiga. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
13.1.Hüvitamisnõuetel ei ole õiguslikku alust, kuna kaebajate ja Kaitseväe vahel koolitusel osalemiseks sõlmitud halduslepingutega ei nähtud ette kulude hüvitamist.
13.2.Hüvitamisnõue on välistatud, sest koolituse katkestamiseks oli mõjuv põhjus. Ainuüksi asjaolu, et kaebajad vabastati teenistusest mõjuva põhjuse tõttu (KVTS § 142 lg 4), kinnitab, et koolitus katkestati samuti mõjuva põhjuse tõttu. Kaebajate teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samast asjaolust lähtuvalt.
13.3.Ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, et kaebajad pidid olema teadlikud hüvitisnõuete suurusest, on vastuolulised ja ebaselged (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1). Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebajad tegid lõpliku otsuse teenistusest lahkuda Kaitseväe personaliosakonna ülema 4. ja 9. veebruari 2021. a selgitustest lähtuvalt, mille järgi ei pidanud kaebajad hüvitama koolituskulusid rohkem kui u 5000 eurot. Kui Kaitseväel ei olnud võimalik isegi ette näha hüvitatava summa suurusjärku, tulnuks seda kaebajatele selge sõnaga selgitada. Ilmselgelt ei oleks pisut üle keskmise sissetulekuga kaebajad teinud otsust teenistusest lahkuda, kui nad oleksid teadnud, et neil tuleb selle eest tasuda oma ühe aasta sissetuleku ulatuses. Kuna Kaitsevägi on andnud ebaõigeid selgitusi hüvitamisnõuete suuruse kohta, pole kaebajatel olnud võimalik riigi tegevust ette näha ja selle järgi oma tegevust kohandada.
13.4.Hüvitamisnõue ületab kantud otseseid kulusid. Kaitseväe ametniku selgitustest nähtub, et
22.märtsi 2021. a seisuga on nelja osaleja koolituse eest tasutud kokku 20 964 eurot ja 72 senti. Hüvitamisnõue ei saa hõlmata n-ö täiendavaid kulusid, s.o Kaitseväe poolt koolitajaga peetud läbirääkimistel võetud kohustusi (KVTS § 156 lg 2). Kaebaja ei saa vastutada koolitaja ja Kaitseväe omavahelises suhtes võetud kohustuste täitmise eest. Kaitsevägi ei selgitanud enne hüvitamisnõudeid kordagi, et koolituse katkestamiseni kulutatu võib hõlmata ATP täisprogrammi ja MCC teooriaprogrammi maksumust terves ulatuses. Asjaolu, et koolitaja oli sõlminud eelkokkuleppeid või väidetavalt teinud juba kulutusi etteulatuvalt, on tema enda äririsk.
13.5.Hüvitamisnõude menetlust ei viidud läbi erapooletult, sest esines huvide konflikt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10). Kaebajad on korduvalt selgitanud, et vastustaja nimel osales koolitajaga peetud läbirääkimistel õhuväe instruktor, kes on ühtlasi koolitaja üks instruktoritest. Kohtud pole nimetatud väidet kordagi sisuliselt käsitlenud, kuigi ilmselgelt oli tegu asja lahendamise seisukohast olulise asjaoluga.
6(10)
3-21-1027
13.6.Ringkonnakohus on lugenud ühelegi tõendile tuginemata tõendatuks vastustaja paljasõnalise väite, et hüvitamisnõudes näidatud summa on Kaitsevägi koolitajale tasunud.
14.Vastustajad paluvad ühises vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata jätta. Vastustajate seisukohad on muu hulgas järgmised.
14.1.Kaebajatele ei öeldud täpset hüvitatavat summat, kuna Kaitsevägi ei teadnud seda veel isegi. Kaebajate tegevuste kronoloogiast nähtub, et kaebajad olid enne tegevteenistusest vabastamise otsuse tegemist teadlikud, et neil tuleb hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud kulu teooriatundide osas, mis saadud info kohaselt võis jääda vahemikku 12 000 kuni 16 000 eurot.
14.2.Võimalik huvide konflikt ei ole asja lahendamise seisukohast oluline, kuna see ei puuduta kaebajate ja vastustaja vahelist vaidlust ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise osas. Tegemist on koolitaja ja vastustaja vahelise teenuse osutamisele suunatud suhtega, millesse ei kaasatagi teenuse saajaga teenistussuhtes olevaid isikuid.
14.3.Kuna varasemates menetlusetappides ei ole koolitusarvete tasumist Kaitseväe poolt kahtluse alla seatud, ei ole vastustajad ka neid esitanud. Kaebajate väitest lähtuvalt peavad vastustajad oluliseks arved siiski Riigikohtule esitada.
15.Kaebajad paluvad täiendavas seisukohas tagastada kassatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud arved (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). Kaebajate täiendavad seisukohad on järgmised.
15.1.Vastustajate väide, et varem polnud vaidlust kulude tõendatuse üle, on vale. Seda, et hüvitamisnõuetes märgitud kulud ei ole selles toodud ulatuses tõendatud, on kaebajad märkinud juba vaides. Asjaolule, et vastustajad ei ole tõendanud kulude tekkimist, on kaebajad viidanud ka halduskohtu istungil. Arve kuupäev (31. märts 2021) on hilisem kaebajate teenistusest vabastamisest (määruse nr 8 § 3 lg 1). Sellest saab järeldada, et teenistusest vabastamise hetkeks, 30. märtsiks 2021 oli Kaitsevägi koolitusele kulutanud kõige rohkem mõlema kaebaja kohta 5241 eurot 16 senti. Läbirääkimiste tulemusena kujunenud kulu ei saa pidada koolitusega seotud otseseks kuluks ning sellist kulu ei ole igal juhul kantud kaebajate teenistusest vabastamise ajaks (KVTS § 156 lg 2).
15.2.Kaebajatelt ei saa hüvitamisnõuetega nõuda käibemaksu tasumist. Riigikohus on kinnitanud, et kui nõutav kahjuhüvitis ei ole käibeks käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 järgi, ei saa kahjuhüvitise maksmiseks esitada ka käibemaksu sisaldavat arvet (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-17-11269/54, p 12.2). Kaitseväe ega koolitaja kulutused ei ole käsitatavad käibemaksuga maksustatava käibena KMS § 4 lg 1 mõttes, kuivõrd tegemist ei ole mitte teenusega, vaid hüvitisega teenuse katkestamise eest. Lisaks on Kaitsevägi KMS-i tähenduses käibemaksukohustuslane, kes saab sisendkäibemaksu ka maha arvata. Kaebajatelt käibemaksu nõudmiseks peaks Kaitsevägi tõendama, et praegusel juhul ei saanud Kaitsevägi käibemaksu sisendkäibemaksu hulgast maha arvata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kaebajate kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebajate kaebused tühistada Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja 144P resolutsiooni p-d 1.2 ja nende lisaks olevad hüvitamisnõuded osas, millega Kaitsevägi kohustas kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (ilma
7(10)
3-21-1027 käibemaksuta). Kohtuasi tuleb saata tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 230 lg 5 p 2).
17.Kaebajatel ei olnud mõjuvat põhjust koolituse katkestamiseks (KVTS § 156 lg 2 p 1). Mõjuvaks põhjuseks on isiku haigus või ootamatult tekkinud isiklik või perekondlik takistus või ametiasutusest tulenev põhjus (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 32 lg 7). Kaebajad katkestasid koolituse, kuna nad soovisid tegevteenistusest oma soovil lahkuda eesmärgiga asuda teenistusse PPA-sse kopteripiloodi ametikohale. Seda ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks KVTS § 156 lg 2 p 1 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 32 lg 7 mõistes. Põhjust ei muuda mõjuvaks ka asjaolud, et kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust kopteripiloodi erialal ning kaebajad jätkasid nende valitud erialal avalikku teenistust, või et Kaitseväe tegevus kopterite kasutamise planeerimisel oli vastuoluline.
18.Kui tegevväelane vabastati tegevteenistusest omal soovil KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel, on ta kohustatud hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud otsese kulu, ümberasumise kulu, päevaraha ja välislähetustasu ning lähetusega seotud kulu, mida riik on kandnud (KVTS § 156 lg 2). KVTS § 156 lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on KVTS § 156 lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6).
19.Kaitseväe 11. novembri 2020. a ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatiste järgi oli koolitusega seotud kulu koolitatava kohta 90 030 eurot ja kaebajatel oli kohustus jätkata kaitseväeteenistuses neli aastat alates 16. novembrist 2020. Seega pidid kaebajad arvestama, et tegevteenistusest omal soovil lahkumisega enne nelja aasta möödumist kaasneb kohustus hüvitada koolituskulu kuni 90 030 euro ulatuses. Kaitsevägi nõuab mõlemalt kaebajalt teooriaõppe kulude täies ulatuses (s.o 15 120 euro) hüvitamist proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Praeguse vaidluse põhiküsimuseks on see, mis ulatuses on kaebajad kohustatud lennukipiloodi teooriaõppe kulud Kaitseväele hüvitama.
20.Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see KVTS § 156 lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“). Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (määruse nr 8 § 3 lg 1).
21.Kaebajad heidavad ringkonnakohtule ette, et kohus on lugenud ühelegi tõendile tuginemata tõendatuks vastustaja väite, et Kaitsevägi on hüvitamisnõudes näidatud summa (15 120 eurot) koolitajale tasunud. Kolleegium leiab, et kaebaja etteheide teooriaõppe kulude kandmise kohta Kaitseväe poolt on osaliselt põhjendatud. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et teenistusest vabastamise käskkirja tegemise ajaks oli Kaitsevägi juba tasunud arve nelja koolitatava läbitud teooriaõppe osa eest summas 20 964 eurot 72 senti koos käibemaksuga (ühe koolitatava kohta 5241 eurot 18 senti, vt käesoleva otsuse p 13.4). Kaitsevägi leppis vahetult enne teenistusest vabastamise käskkirja ja ressursimahuka koolituskulude hüvitamise nõude esitamist, 25. märtsil 2021 läbirääkimistel koolitajaga kokku, et tasub kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses (st ka kaebajate poolt läbimata osas). Kaitsevägi ei ole tõepoolest esitanud ühtegi tõendit, et ta on selle kulu (5241 eurot 18 senti ületavas osas) teenistusest vabastamise käskkirja tegemise hetke seisuga (29. märts 2021) kandnud. Kaebajad on sellele vastuses apellatsioonkaebusele küll tähelepanu juhtinud, kuid ringkonnakohus pole seda väidet otsuses käsitlenud. Sellega on ringkonnakohus teinud olulise menetlusvea, 8(10)
3-21-1027 kohaldades valesti HKMS § 62 lg-t 2. Kuna pole tõendatud, et hüvitamisnõude aluseks olevad lennukipiloodi koolituse teooriaõppe kulud on 5241 eurot 18 senti ületavas osas teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga kantud, pole võimalik veenduda, et KVTS § 156 lg 2 kohaldamise eeldused on selles osas täidetud.
22.Kolleegiumil ei ole võimalik nimetatud rikkumist kõrvaldada, kuna selleks on vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (kolleegiumi otsus nr 3-14-52077/65, p 17). Kaitsevägi on esitanud Riigikohtule arve ja maksekorralduse, mis peaksid Kaitseväe väitel tõendama, et Kaitsevägi on kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasunud. Neid tõendeid peab asja uuel läbivaatamisel hindama ringkonnakohus. Nagu juba märgitud, on KVTS § 156 lg 2 mõistes oluline ka see, millal on Kaitsevägi nimetatud kulu kandnud. Kui Kaitsevägi on enne teenistusest vabastamise käskkirja tegemist kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasunud, tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas läbirääkimistel kokku lepitud kulu oli Kaitseväe jaoks välditav. Riigi ja koolitaja vahel sõlmitud hanke- ega raamlepingus ei reguleeritud täpsemalt riigi varalisi kohustusi koolitatava poolt koolituse katkestamise korral, kuid raamlepingu p 7.4 andis Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus (vt käesoleva otsuse p 9.4). Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõistes.
23.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel vastata ka kaebajate väitele, et kaebajatelt ei saa hüvitamisnõuetega nõuda käibemaksu tasumist. Olgugi et käibemaksusummast saab maha arvata maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu (KMS § 29 lg 1) ja riigiasutusel on maksustatav käive piiratud (KMS § 2 lg 2 neljas lause), tuleb Kaitseväel siiski tõendada, et ta ei saanud sisendkäibemaksu maha arvata. See kehtib ka kulu kohta, mille puhul on juba tuvastatud, et KVTS § 156 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud. Kaitsevägi on koolitajale teooriaõppe eest tasunud iga koolitatava kohta 5241 eurot ja 18 senti koos käibemaksuga (vt käesoleva otsuse p 21). Selle koolituse osa maksumus ilma käibemaksuta on 4367 eurot 65 senti. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebajate tühistamiskaebused osas, millega Kaitsevägi kohustas kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (vt ka käesoleva otsuse p 16).
24.Kuna kaebajad ei vaidlusta enda teenistusest vabastamist, ei ole võimalik selgitamiskohustuse rikkumine asjas määrava tähendusega. Kolleegium soovib siiski märkida järgmist. Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamusi, seisukohti, küsimusi ja vastuväiteid esitada. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-49-14, p 24). Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas (nt hüvitamisnõude suuruse osas), tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. 9(10)
3-21-1027
Menetluskulud tuleb jagada asja uuel läbivaatamisel (HKMS § 107 lg 4 ja § 109 lg 4).
Riigikohus asendab avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.