Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 23. veebruar 2023, Tartu 3-21-1179
Haldusasi
A. E. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. aprilli 2021. a otsuse nr 4.2-1/3165-2 ja 14. mai 2021. a vaideotsuse nr 4.2-1/3165-4 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2022. a otsus A. E. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A. E. esindaja adv Artur Maljukov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 9. aprilli 2021. a otsusega nr 4.2-1/3165-2 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks kaebaja relvaloa nr DL50008352 ning kohustas kaebajat võõrandama relva ja laskemoona seaduses sätestatud tingimustel ja tähtaja jooksul. Otsuse kohaselt on Politsei infosüsteemis kaebajaga seotud 4 tõsisemat juhtumit, millest kahel juhul on kannatajaks olnud tema endine elukaaslane ja kahel juhul teised isikud, kellest ühele tekitas ta ajukoljutrauma.
31.märtsil 2021 saatis kaebaja lähedasele isikule sõnumi oma pildiga ja kirjutas, et see jääb viimaseks. Kuna oli alust arvata, et kaebajal esinevad suitsiidsed mõtted, viis PPA läbi kodukülastuse. Kontrollimise käigus oli relv relvakapis, kaebajal oli alkoholijoove 0,24 mg/l, kohale kutsuti kiirabi, isikul enam suitsiidseid mõtteid ei olnud ja teda ei toimetatud haiglasse. PPA võttis sileraudse püssi ja laskemoona hoiule.
5.aprillil 2021 saatis kaebaja lähedastele telefoni teel pildi, kus suundus endalt elu võtma. Piirkonnapolitseinik oli kaebajaga kahel korral telefoniühenduses, sündmuse lahendamisse kaasati ka politseipoolsed läbirääkijad. Eeltoodust lähtudes võib kaebaja ka edaspidi tähelepanu saavutamiseks käituda sellisel viisil, mis välistab relvaloa omamise. Kaebaja võib käituda ettearvamatult ja ebastabiilselt ning tekitada konfliktseid olukordi. Ei saa välistada, et kaebaja võib kasutada kergekäeliselt tulirelva.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud tõendatud ja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. See, et kaebaja saatis lähedasele isikule sõnumi oma pildiga ja kirjutas, et see jääb viimaseks, tähendab üksnes seda, et rohkem üks isik teisega suhelda ei soovi ja talle rohkem ei kirjuta. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et 5. aprillil 2021 saatis kaebaja lähedastele telefoni teel pildi, kus suundus endalt elu võtma, ning et see oli mõeldud tõsiselt. Vastustaja viidatud neljast juhtumist kaks toimusid 1999. ja 2002. aastal ning alusetu ja ebaproportsionaalne on käesoleval ajal nendele viidata. Kaebajale anti relvaluba 2016. aastal ehk neid juhtumeid arvestades. Millised on kaks ülejäänud juhtumit, ei ole teada. Vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud või tõendatud ühtegi tegevust või seisundit, mis oleks seotud relva käitlemise nõuete rikkumisega või relvaga ja selle omamisega ning ohustaks kaebajat või kedagi teist. Samuti ei ole tuvastatud ega tõendatud, et kaebaja poolt oleks esinenud mingit vaimset või füüsilist vägivalda. Otsuses ei ole arusaadavalt põhjendatud, et kaebaja võib oma käitumisega ohustada enda või teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning teha seda just relvaomanikuna. See, et isikul on mingil elu ajahetkel probleemid ei tähenda, et ta ei sobi relvaomanikuks. Kaebaja ei ole kunagi soovinud endalt elu võtta. Isegi kui ta on sellise sisuga sõnumeid saatnud, millega kaebaja ei nõustu, siis ei ole need tõsiselt võetavad.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et RelvS § 43 lg 31 järgi ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Vastustaja on kaalunud kaebaja vaba eneseteostuse õigust tegeleda harjumuspärase jahipidamisega hobi korras ning teiselt poolt ohtu tema enda ja teise isiku tervisele ja elule ning leidnud, et õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele kaalub üles kaebaja soovi jahti pidada tulirelvaga. Kaebajal on õigus ja võimalus taotleda uut relvaluba ja selle menetluse käigus oma usaldusväärsust tõendada.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus jättis 25. aprilli 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamiseks võib järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole seost relvaga.
6.Politsei infosüsteemi andmetel 2021. aastal: - 31. märtsil 2021. a teatas kaebaja endine elukaaslane politseile, et kaebaja saatis oma tütrele sõnumi, milles saatis oma pildi ja ütles, et see jääb viimaseks. Kolm kuud on pere lahus elanud. Patrull läks kohale, kaebaja seisundit kontrollis kiirabi. Relv võeti hoiule; - Kaebaja endine elukaaslane avaldas, et alates 2021. aasta algusest on kaebaja otsinud järjepidavalt ja häirivalt palju kontakti sidevahendite teel. Helistanud, saatnud sõnumeid ja e-kirju,
tekitades sellega hirmu ja kartust turvalisuse karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 järgi.
pärast.
Alustatud
kriminaalmenetlus
- 5. aprillil kaebaja endine elukaaslane teatas, et kaebaja saatis sõnumi, et võtab endalt elu. Saatis pildi autost ja köitest, sõnum oli, et enam ma ennast kätte ei anna, otsige! Alates kella 13:08 tegeles politsei kaebaja asukoha tuvastamisega. Kell 14:12 patrull nägi autot, kiirus suur, kaotas silmist. 14:29 edastati info läbirääkijale. Pärast seda tehti korduvaid toiminguid kaebaja leidmiseks ning kaebajaga suhtlesid läbirääkijad. 20:44 läbirääkijad lõpetasid. 20:46 kihutas kaebaja VõruKuigatsi teel Leevi suunas, siis võttis kiiruse maha, arvatavalt sõitis koju. Teave kaebaja abivajadusest saadeti KOV-i Infosüsteemi andmeid kinnitab piirkonnapolitseinik K. Kuntuse 7. aprilli 2021.a ettekanne (tl 3738). Sellest ilmneb muu hulgas, et 5. aprilli 2021.a juhtumi ajal suhtles piirkonnapolitseinik kahel korral kaebajaga telefoni teel, selle käigus nõudis kaebaja relva tagastamist, vestluse ühel hetkel oli kuulda taustaks mootorsõiduki kiirendamist ja kaebaja nõudmist, et patrull lõpetaks tema jälitamise. Samal hetkel luges kaebaja enda kiirust 140 kuni 180 km/h.
7.Vaidlustatud otsuses esitatud asjaolud kattuvad PPA andmebaasi sisuga piirkonnapolitseiniku ettekandega. Puudub põhjus kahelda vastustaja esitatud tõendite usaldusväärsuses. Kaebaja ei ole selgitanud, miks peaksid politseiametnikud selliseid sündmusi välja mõtlema. Tegelikult ühilduvad vastustaja tõenditega ka kaebaja esitatud tõendid. Nii kaebaja endine elukaaslane kui ka tütar kinnitavad, et kaebajal olid eraelus probleemid ning ta saatis lähedastele häirivaid ja ennast kahjustava sisuga sõnumeid.
8.Vastustaja on põhjendatult omistanud tähtsust sellele, et kaebaja taotles esmakordselt relvaluba 2016. aastal ning vastustaja keeldus sellest, kuna kaebaja on iseloomult tasakaalutu ning tema käitumine võib olla ettearvamatu. 2017. aastal otsustas vastustaja kaebajat usaldada ja talle relvaloa anda. Kaebaja tasakaalutu ja ettearvamatu käitumine taastus, kui tema eraelus taas probleemid tekkisid. Kaebaja käitumist ei mõjutanud see, et relva omamine on talle oluline ja just sellise käitumise tõttu ei saanud ta relvaluba esimesel taotlemisel. RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks ei pea isiku enda või teiste turvalisust ohustav käitumine olema tingimata seotud relvaga. Tähtis on, kas sätte kohaldamise aluseks olevad asjaolud on piisavalt kaalukad. Vaidlustatud otsuses välja toodud juhtumid seda on. Kaebaja ohustas oma käitumisega teise isiku turvalisust ning sedavõrd usutavalt ähvardas ohustada oma elu ja tervist, et ohu ärahoidmiseks korraldati tunde vältav politseioperatsioon. Tegemist on käitumisega, mis näitab, et kaebaja on sobimatu relva omama.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja endiselt seisukohal, et vaidlustatud otsuses puuduvad täpsemad põhjendused, mille alusel tuleb relvaluba tunnistada kehtetuks. Otsusest ei selgu, miks ning milliste tõendite alusel PPA leiab, et kaebaja võib oma käitumisega ohustada enda või teiste isikute turvalisust, elu ja tervist. Ainuüksi PPA sellekohane hüpoteetiline hinnang ei anna alust RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks. Asjaolude esinemist ei ole võimalik tõendada haldusorgani enda andmebaasi tehtud sissekannetega. Kui haldusorgan ei ole põhjendamiskohustust täitnud, ei saanud kaebajal tekkida kohustust lükata ümber asjaolusid, millele vaidlustatud otsus tugineb. Tuvastatud ei ole ühtegi tegevust või seisundit, mis oleks isegi kaudselt seotud relva käitlemise nõuete rikkumisega või relva omamisega või, mis ohustaks kaebajat või kedagi teist. Otsus oleks õigusvastane isegi juhul, kui faktilised asjaolud oleks tõendatud. Selleks, et isiku käitumist saaks relvaloa kehtetuks tunnistamisel tõsiselt võtta, ei saa olla madalam standard kui KarS § 120 lg 1 puhul ehk peab olema kahtlusteta tuvastatud, et on alust karta ähvarduse
täideviimist. Käesolev asi sellele nõuetele ei vasta. Kaebaja ei ole kunagi soovinud ega olnud valmis endalt elu võtma. Vaideotsuses puuduvad üldse põhjendused seoses vaide lahendamisega ning selles sisuliselt ei ole vastatud ühelegi kaebaja vastuväitele ega seisukohale. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kui jättis tunnistajad kohtuistungil üle kuulamata. Tunnistajad selgitavad, et kaebaja ei ole kodus kunagi kasutanud relva ebaeetiliselt, ei ole kunagi pereliikmete ega teiste isikute juuresolekul teinud relvaga midagi ohtlikku. Samuti kinnitab tunnistaja, et kaebaja saadetud sõnumi peale ta midagi halba ei aimanud, kuna ei pea kaebajat endale ega teistele ohtlikuks. Varasemalt oli tunnistaja saanud korralduse teavitada kindlasti politseid, kui peaks saama apellandilt kirju, millest võib välja lugeda ohtu kas temale või iseendale. Kaebaja palus tunnistajad kohtuistungil üle kuulata, kui halduskohtul oleks olnud kahtlusi kirjalike seletuste tõepärasuses, kuid kohus seda ei teinud. Halduskohus ei ole arvestanud ka sellega, et kaebaja on 2021. aasta aprillis läbinud tervisekontrolli, milles muu hulgas kontrollitakse, kas relvaomanikul esinevad psüühika- ja käitumishäired.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei ole halduskohus rikkunud menetlusõigust kaebaja kahjuks, jaganud valesti tõendamiskoormust või jätnud kaebaja õiguste kaitseks olulised selgitused andmata. Apellatsioonkaebuses tugineb kaebaja suuresti juba halduskohtule esitatud väidetele ja põhjendustele, millele kohus on vastanud. Vaidlustatud otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud, kaebajal oli võimalik tõenditega tutvuda ja nende kohta seisukohta avaldada või esitada omapoolseid tõendeid. Vaidlustatud otsuses PPA ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, vaid otsustas, et kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama. Halduskohus on tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud järeldusele, et tegemist on kaebaja sellise käitumisega, mis ohustab nii tema enda kui ka teiste isikute turvalisust, mistõttu ei saa tema kätte usaldada tulirelva kui suurema ohu allikat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni tähendust ning seda, samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks tuvastatud asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Esmalt märgib ringkonnakohus, et jagab halduskohtu seisukohta RelvS § 43 lg 31 tõlgendamise osas. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega. Sätte suunab PPA-d arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad relvaloa omaja eluviisi või käitumist, s.h nii teda negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Keelatud ei ole võtta arvesse isiku käitumist ja tegusid enne relvaloa väljastamist, eelkõige, kui need võivad kirjeldada isiku käitumismustrit. Sellisena võivad olla asjakohased ka ammu toimunud sündmused, kui on põhjust arvata, et need iseloomustavad isiku käitumist sarnases olukorras.
Erinevalt kaebajast mõistab ringkonnakohus RelvS § 43 lg-t 31 selliselt, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise tuvastamist ega seega ka mitte süüteomenetlusele omase tõendamisstandardi rakendamist ja/või süütuse presumptsiooniga arvestamist. Relv on suurema ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36 ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise kahtluse korral on seega eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid, mis kahtluse ümber lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks samuti välistada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku poolt. Seetõttu ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides selgitada ja tõendada, miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii ohu suurenemise ega järelduseni, et isik on sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnal tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Selle tõttu võib kõrvaldamata kahtlus isiku potentsiaalse ohtlikkuse kohta viia asja lahendamiseni isiku jaoks ebasoodsalt.
13.Apellatsioonimenetluses väidab kaebaja jätkuvalt, et talle omistatud ennast ohustav käitumine ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt kirjeldatud ega tõendatud. Isegi kui käitumine oleks tõendatud, siis ei ole see piisav relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14.Vastustaja leiab, et kaebaja ei sobi relva omama, tuginedes eelkõige kaebaja käitumisele
31.märtsi ja 5. aprilli 2021. a intsidentides, pidades silmas ka kaebaja varasemat käitumist, kaebaja õigusrikkumisi varem sarnases olukorras (s.o elukaaslase lahkumise järel). Ringkonnakohus nõustub, et need asjaolud on piisavalt tõendatud. Väljavõtted politsei infosüsteemist, piirkonnapolitseiniku ettekanne, samuti kaebaja endise elukaaslase ja tütre kirjalikud avaldused on suuresti samasisulised. Kõigist neist ilmneb, et kaebaja ei suutnud leppida elukaaslase etteütlemata lahkumisega kaebaja juurest kaebaja jaoks teadmata elukohta. Kaebaja otsis 2021. aasta esimestel kuudel elukaaslasega kontakti telefonikõnede ja e-kirjade kaudu elukaaslase jaoks häiriva intensiivsusega. Kui see tulemust ei andnud, siis 31. märtsil ja 5. aprillil 2021. saatis kaebaja oma tütrele sõnumid, mille tähenduseks oli ähvardus võtta endalt elu. Ühel juhul tütar, teisel juhul endine elukaaslane teavitasid PPA-d sõnumist teatavaks saanud kavatsusest, millele politsei reageeris. Esimesel korral külastasid politseiametnikud kaebaja kodu, vestlesid temaga ning võtsid hoiule kaebaja kodus olnud sileraudse jahirelva ja laskemoona. Teisel korral hoidus kaebaja terve päeva jooksul vahetust kontaktist politseiametnikega, nõudis relva tagastamist ja telefonikõnedes vastustaja ametnikega keeldus koostööst. Sama päeva kohta on andmeid, et kaebaja võis käituda liikluses ohtlikult ületades lubatud maksimaalset sõidukiirust. Tõendikogum on veenev ega jäta kahtlust, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti arvestanud kaebaja käitumisega nende intsidentide ajal. Koostoimes kaebaja varasema käitumisega reaktsioonina sellele, et kaebaja elukaaslane lahkus kaebaja juurest, ilmneb, et kaebajale on sarnases pingeolukorras omane käitumine, mis võib ohustada teisi isikuid või ka kaebajat ennast. Nii tekitas kaebaja 1998. aastal vigastuse kolmandale isikule, 2002. aastal kasutas füüsilist vägivalda elukaaslase suhtes ja kolmanda isiku suhtes ning tekitas viimasele ka varalist kahju, samuti otsis pealetükkivalt kontakti kaebaja juurest lahkunud elukaaslasega, kui viimane seda ei soovinud. Tegemist on küll ca kakskümmend aastat tagasi toimunud sündmustega, kuid kaebaja käitumine 2021. aasta esimestel kuudel ja 31. märtsi ning 5. aprilli intsidentide ajal on varasemate intsidentidega suuresti sarnane. Vahepealsete aastate jooksul ei ole kaebaja küll teadaolevalt sarnasel viisil käitunud, kuid käitumismustri kordumine 2021. aastal viitab
võimalusele, et vahepealsel ajal intsidentide puudumise põhjuseks ei ole olnud kaebaja kui isiksuse muutumine, vaid sarnast stressi põhjustavate olukordade puudumine. 2021. aastal, kui kaebaja elukaaslane oli lahkunud ette teatamata, tekkis taas sarnane pingeolukord. Erinevus on selles, et kaebajale ei olnud teada endise elukaaslase viibimiskoht. Seetõttu puudus kaebajal võimalus suunata agressiivsus elukaaslase ja/või temaga koos viibivate isikute vastu. Sellega võib olla seletatav enese kahjustamise kavatsuse tekkimine. Seejuures on tähelepanuväärne, et kaebaja ise ei üritanud selgitada PPA-le oma käitumist ega selle ajendeid 31. märtsi ja 5. aprilli 2021. a intsidentides. Viimasel juhul keeldus kaebaja politseiametnikega kohtumisest enam kui seitsme tunni jooksul, vaatamata sellele, et telefonikõnedest ametnikega pidi kaebajale olema teada, et PPA-l on kahtlus, et kaebaja võib kahjustada ennast või teisi isikuid. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses pakkunud selgitust oma käitumisele ega esitanud põhjuseid, miks selliselt ei väljendu ohtlikkus tema enda või teiste isikute suhtes. Ka juhul, kui kaebaja tõepoolest tegutses üksnes tähelepanu saamiseks, nähtub kaebaja käitumisest siiski selge hoolimatus ühiskondlike normide vastu.
15.PPA on põhjendatult viidanud sellelegi, et 29. märtsi 2016. a otsusega algselt keelduti kaebajale relvaloa väljastamisest vaidlustatud otsusega sarnastel asjaoludel. Keeldumist põhjendati kaebaja käitumisega varasemates elukaaslase lahkumisega seotud intsidentides ning kogutud täiendava infoga, mille kohaselt on kaebaja väga armukade ja kergesti ärrituv. Kui kaebajal õnnestus hiljem näidata, et ohtlikkus on taandunud ning ta on sobiv relva omama, sai see tugineda eelkõige eeldusel, et sarnased intsidendid tulevikus ei korda. Paraku lükkas kaebaja oma käitumisega 2021. aasta esimestel kuudel selle eelduse ümber. Seejuures leidsid intsidendid aset olukorras, kus kaebaja oli teadlik talle esmakordsel taotlemisel relvaloa väljastamisest keeldumise põhjustest. See teadmine aga ei hoidnud ära intsidente 2021. aastal. Seetõttu ei näe ringkonnakohus alust arvata, et sarnane käitumine ei võiks tulevikus korduda.
16.Intsidentidest ilmnev käitumismuster on piisav järeldamaks, et kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relva omama. Asjas tuvastatud asjaoludest ilmneb selgelt, et kaebaja võib käituda ettearvamatult ja ohtlikult stressiolukorras. Vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud ajal kaebaja ilmselt oli suure pinge all ning see peegeldus ka tema käitumises. Seda laadi ohtlikkust ei maanda see, et kaebaja on tavapäraselt, s.o stressiallika puudumisel, rahulik ja tasakaalukas. Kaebaja ise ei ole esitanud selgitusi, mille pinnal võiks järeldada, et vaatamata aset leidnud intsidentidele ei lähtu kaebajast ohtu teistele isikutele ega talle endale. Kaebaja näib endiselt pigem eitavat oma käitumist ja selle ohtlikkust. Probleemi eitamine osutab sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumiseni seisundit ära tundma ega ohtlikkust maandama. Seega kaebaja enda suhtumine ei vähenda temaga seotud riske.
17.RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Samas ei ole PPA kaalutlusruum väga ulatuslik. Nimelt sätestab norm kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t on asjaolude pinnalt tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et jätta relvaluba siiski kehtetuks tunnistamata, s.t jätta relv isiku valdusse, kes ei ole sobiv relva omama ja kasutama. Sättes kasutatud mõiste „sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv, kokkusobimatu1. Seega sätte eelduse tuvastamise korral on tegemist isikuga, kes on relvaga kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et vastustaja oleks jätnud kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga, mis muudaks asja lahendamist, või sarnaselt andnud asjaoludele ilmselt ebaõige tähenduse kaalumisel. Ka ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks teinud olulise kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi relvaga jahipidamiseks ei kaalu üles avalikku huvi ohutuse tagamiseks.
Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/
18.Kaebaja enda väited vaidlusaluste intsidentide kohta on vastuolulised. Ühelt poolt võtab kaebaja omaks, et ta 2021. aasta esimestel kuudel erinevate kanalite kaudu ühepoolselt suhtles oma endise elukaaslasega olukorras, kus viimane seda ei soovinud. Teisalt väidab kaebaja, et tema
31.märtsi ja 5. aprilli 2021. a saadetud sõnumitega andis kaebaja teada, et ei kavatse lähedastega tulevikus suhelda. Lisaks väidab kaebaja sedagi, et konkreetse sisuga sõnumite saatmine ei ole üldse tõendatud. See väide on aga ümber lükatud PPA-le kaebaja enda poolt esitatud tütre seletusega. Viimane otsesõnu kinnitab kaebaja ennast kahjustavate sõnumite saatmist. Kaebaja seisukohtadest ilmneb seega soov eitada toimunut, tehes seda teadlikult ebatõeseid väiteid esitades.
19.Kaebaja väidab veel, et ta ei ole kavatsenud ennast kahjustada, sõnumid olid üksnes tähelepanu saamiseks ning sõnumite adressaadid ei olnud arvamusel, et kaebaja võiks ennast kahjustada. See seisukoht ei ole veenev. Esmalt on tähelepanuväärne, et kaebaja endine elukaaslane ei avaldanud kaebajale oma uut elukohta ja palus ka PPA ametnikel seda varjata. See asjaolu osutab, et endine elukaaslane ei tundnud ennast turvaliselt ning pidas vähemalt tõenäoliseks, et kaebaja otsib temaga häirivalt kontakti uues elukohas. Endise elukaaslase seletuse järgi suutsid nad kaebaja tekkinud pinged lahendada arutlemise teel ja kaebaja ei ole kasutanud füüsilist vägivalda elukaaslase suhtes. Need väited on aga otseses vastuolus 2002. aastal toimunuga, kus politseis infosüsteemis talletatud andmete kohaselt kaebaja pildus kive vastu nüüdseks endise elukaaslase akent, kolkis ukse taga, sõimas ebatsensuursete sõnadega, lõi vastu kätt ja pead ning lükkas ta kraavi. Endise elukaaslase käitumine (elukoha varjamine ja politsei teavitamine saadud sõnumist) räägivad selle kasuks, et ta pidas kaebajat sedavõrd tasakaalutuks, et ta on võimeline ohustama nii ennast kui ka endist elukaaslast. Seega saavad endise elukaaslase ja tütre seletuses esitatud väited, et kaebaja ei ole kasutanud füüsilist vägivalda, käia perioodi kohta pärast 2002. aastat. Nagu eelpool selgitatud, ei välista see aga järeldust, et kaebaja tugeva stressi olukorras võib siiski ohtlikult käituda, nagu juhtuski 2021. aasta esimestel kuudel.
20.Viimase osas väidab kaebaja küll, et politsei teavitamine oli tingitud sellest, et kaebaja lähedastele oli varem antud selline korraldus. Kaebaja sõnu kinnitab tütre seletus, mille järgi oli ta saanud ohvriabilt korralduse teavitada kindlasti politseid, kui peaks saama isalt kirju, millest võib välja lugeda ohtu kas temale või iseendale. Kuigi tütar arvas, et kaebaja sõnum on pigem tähelepanu äratamiseks, juhiste järgi ta siiski teavitas politseid. Ka see selgitus ei ole veenev. Asjaolu, et kaebaja lähedasi oli instrueeritud teavitama politseid kaebaja sõnumitest, ei kinnita kuidagi, et sõnumit ei olnudki põhjust tõsiselt võtta. Kui kaebaja endine elukaaslane ja tütar olnuks veendunud, et kaebaja ennast ei kahjusta, siis on tõenäoline, et nad jätnuks politsei sõnumist siiski teavitamata. Seda eriti teistkordse sarnase sõnumi saamisel
5.aprillil 2021, kui esimesel korral oli politsei sekkunud. Kujunenud olukorras politsei teavitamine näitab, et nad pidasid vähemalt võimalikuks, et kaebaja asub sõnumis antud lubadust ellu viima. Sellise järelduse kasuks räägib seegi, et PPA ametnikud tegelesid intsidendiga enam kui seitsme tunni vältel ega pidanud võimalikuks lugeda intsidenti lõpetatuks kaebajaga telefoni teel ühenduse saamise järel.
21.Kokkuvõttes ei lükka kaebaja endise elukaaslase ja tütre seletused ümber järeldust, et stressiolukorras käitus kaebaja ettearvamatult ning võis olla ohtlik iseendale ja/või teistele isikutele. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebaja poolt relvaloa taotleja terviskontrolli läbimisest 2021. aasta aprillis. See, et tervisekontrollis ei tuvastatud meditsiinilist seisundit, mis takistab relvaloa omamist, ei muuda olematuks kaebaja käitumist ega välista käitumise pinnal järelduste tegemist kaebaja ohtlikkuse kohta. See ei nõua meditsiinilisi teadmisi ning tulenevalt RelvS § 43 lg-st 31 on PPA-l endal pädevus anda hinnang isiku ohtlikkusele. Seda ongi PPA teinud selgitades, miks ta kaebajat ohtlikuks peab. Kui kaebaja leiab, et ta tänaseks on siiski sobiv relva omama, saab
ta esitada PPA-le uue relvaloa taotluse, selgitades seejuures, millel tema veendumus tugineb. Praeguses menetluses saab kohus hinnata üksnes seda, kas otsus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada anti õiguspäraselt otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2).
22.Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et halduskohus jättis kaebaja endise elukaaslase ja tütre tunnistajatena ülekuulamata ja rikkus sellega menetlusnorme. HKMS § 65 lg 1 järgi võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldusmenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi. Sel juhul kuulab kohus menetlusosalise taotlusel tunnistajana või vande all üle isiku, kelle seletusi tõend sisaldab, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks, eelkõige juhul, kui isiku antud ütlused või seletused on ebaselged, mitmeti mõistetavad, olulisel määral vastuolulised või mittetäielikud või kui on põhjendatud kahtlus, et isik on andnud valeütlusi. Praegusel juhul on asja juurde tõendina esitatud kaebaja endise elukaaslase ja tütre kirjalikud seletused. Kaebuses ja 1. aprilli 2022. a menetlusdokumendis palub kaebaja seletused andnud isikud kohtumenetluses tunnistajatena üle kuulata juhul, kui kohtul on kahtlusi selles, kas seletused on siirad või on kuidagi mõjutatud. Ringkonnakohtu arusaamisel ei ole halduskohtul tekkinud kahtlust, et seletused ei oleks seletused andnud isikute vaba tahte väljendus. Ka ringkonnakohtul ei ole sellist kahtlust. Seetõttu ei olnud halduskohtul vaja kaaluda isikute ülekuulamist tunnistajatena. Ringkonnakohus ei näe ka, et nende ülekuulamine olnuks vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Seletused langevad suuresti kokku muude asjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et kohus mõistis seletusi tõenditena kaebajast erinevalt, ei tähenda, et kohus oleks hinnanud seletused ebausaldusväärseks.
23.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 25. aprillil 2022. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
24.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.