Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

3-21-2471 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Edaspidi ka koroonatõend

2(31)

3-21-2471 ettekirjutuse nr 12.1-11/21/13549-1 (ettekirjutus), kohustades teda alates ettekirjutuse kättesaamise ajast kuni korralduses nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni asuma viivitamatult kontrollima spordiklubi Sparta tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbipõetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse või testituse tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust. Ühes ettekirjutusega tegi Terviseamet ka hoiatuse kohaldada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral sunniraha 2000 eurot. Eraisikud esitasid 26.08.2021 ja 29.08.2021 Terviseametile info, et Sparta ei kontrolli tervisetõendit, negatiivse testi ehtsust ja kehtivust. Amet võttis 30.08.2021 telefoni teel ettevõtte juhatuse liikmega ühendust ja viimane kinnitas, et edaspidi kontrollitakse tervisetõendeid. Spordiklubi liige edastas 30.08.2021 ametile teate, et ta tunneb muret, kuna ettevõte ei taga oma klientide terviseohutust ja ei kontrolli tervisetõendeid. Amet alustas ettevõtte suhtes riikliku järelevalve menetlust ja tuvastas spordiklubis tehtud 08.09.2021 menetlustoimingu raames, et administraator andis kliendile võtme, kuid ei kontrollinud tema tervisetõendit ega negatiivse testi tulemust. Sparta juhatuse liige selgitas telefonis Terviseameti esindajale, et spordiklubi ei hakka tervisetõendeid või negatiivset testitulemust kontrollima ka edaspidi, kuid ei põhjendanud oma otsust. Kohapeal selgitas teine juhatuse liige, et ettevõte ei kontrolli spordiklubis tervisetõendeid või negatiivset testitulemust, kuna spordi tegemine on tervislik. Sportimise või treenimise teenuse osutamisel spordiklubis on 08.09.2021 toimunud korrarikkumine korralduse nr 305 p 10 alap 1 nõuete osas. Spordiklubi on rikkunud korda seoses sellega, et on lubanud sisetingimustes klientidel viibida sportimise ja treenimise eesmärgil spordiklubi alal, kuid ei ole kontrollinud nende nakkusohutust vastavalt korralduse nr 305 p-des 14 ja 15 sätestatud tingimustele. Lisaks tuvastatud korrarikkumisele on selgunud asjaolu, et ettevõte ei plaani ka edaspidi täita korralduse nr 305 p 10 alap 1 nõuet. Seega esineb oht, et spordiklubis ei järgita edaspidi sportimise või treenimise osutamisel korralduse nr 305 nõudeid, mis loob kõrge riski viiruse SARS-CoV-2 levikuks. Amet andis ettevõttele 15.09.2021 kirjaga võimaluse enne haldusakti andmist esitada oma arvamus ja vastuväited. Ettevõte esitas oma arvamuse ja vastuväited 17.09.2021.

3-21-2471 järgmiselt: „Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima punktis 14 või 151 sätestatud asjaolusid, sealhulgas tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust ja tuvastama esitaja isikusamasuse.“ (korralduse nr 373 p 1 alap 8). Muudatus jõustus 29.10.2021.

3-21-2471 sümptomite tekkimist, kuid juba nakkusohtlikuna) ja temaga samal ajal võtavad tegevusest osa vaktsineerimata või haigust mittepõdenud inimesed, on kaitsmata inimeste nakatumise võimalus kordades suurem. Seega on oluline riskide maandamiseks rakendada maksimaalselt kõiki nakkuse levikut piiravaid meetmeid: osalejate nakkusohutuse kontroll, hajutatuse tagamine ning piisav antiseptiliste vahendite kättesaadavus. Treeningruumides peab olema kasutusel tõhus ventilatsioonisüsteem ja paika pandud õhutamise kord. Kontrollimisel selgus, et Sparta spordisaali ja riietusruumide ventilatsioon ei ole piisav ega vasta ka tavaolukorras suurimale võimalikule külastajate hulgale. Arvestades suurt teadmata nakatumise juhtude hulka, millest osa on ka rasked, ei saa ka tervislikke eluviise harrastavate sportlike inimeste puhul välistada haiguse rasket kulgu. Majandustegevuseks on mistahes püsiv kaupade või teenuste pakkumine tulu saamise eesmärgil, sealhulgas kaupade ja teenuste tasuta pakkumine eesmärgiga saada tulu tulevikus. Majandustegevuseks ei ole Sparta põhikirjajärgsete täisliikmete poolt seltsi ruumide kasutamine ja nende poolt spordisaali kasutamine vaktsineerimis- või läbipõdemistõendit kontrollimata ei kujuta kõrgendatud ohtu avalikule korrale. Seevastu teenuste pakkumine klientidele, kui õigussuhte majanduslik sisu on kauba või teenuse tasu eest pakkumine, on majandustegevus hoolimata sellest, kuidas ettevõtja oma kliente ise nimetab.

3-21-2471 Tõendi nõuet tuleb pidada sundvaktsineerimiseks, kuna koroonatõendi nõue piirab mittetriviaalsel viisil inimeste vabadust, seades vaktsineerimise eelduseks sellele, et osaleda suures osas avalikes tegevustes. NETS ei sisalda volitusnormi sundvaktsineerimiseks ning selline nõue tuleks kehtestada seadusega. Isegi kui see oleks võimalik täitevvõimu aktiga, siis peaks selleks olema selge õiguslik alus (PS § 3 ja § 87 lg 6). Laste osas kehtib alternatiivselt ka testimise nõue, mis ei ole aga kooskõlas volitusnormiga. Testimise nõude osas viitab korralduse nr 373 seletuskiri NETS § 28 lg 2 p-dele 3 ja 5 ning lg 5 p-le 1, kuid selles ei viidata NETS-i sättele, mis võimaldab nõuda terviseuuringu korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist. Kui korraldusega nr 305 sätestatud tõendi nõude aluseks on NETS § 28 lg 5 p-d 1 või 3, siis on nõude kehtestamine lubamatu, kuna COVID-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus ega uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 tähenduses. Tegemist on hooajalise viirusega, nagu nt tuulerõuged, rinoviirus, adenoviirus, gripp jms viirushaigused. Terviseameti kodulehel oleva info kohaselt kulgeb enamikel koroonaviirusesse nakatunutel haigus kergelt ja nad paranevad. Kuigi haigus võib olla raske kuluga vanemaealiste ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste seas, saab ohuhinnang tuleneda keskmisest tervest inimesest. Koroonaviirus ei vasta tunnusele „puudub ravi“, sest olemas on ennetavad vaktsiinid ja haiglaravis on andnud häid tulemusi ravim Remdisivir. Tõendi nõude kehtestamine ei ole motiveeritud. VV korraldused ning nende seletuskirjad ei selgita tõendi nõude kui meetme olemust NETS §-s 28 loetletud meetmete tähenduses. Samuti on vastuolulised koroonatõendi nõude eesmärgid. Ühelt poolt räägitakse nakkusohutuse tõendamisest, viiruse leviku piiramisest ning ühiskonna avatuna hoidmisest, ent samas on ilmne, et tõendi kehtestamise ja kontrollimine tegelik eesmärk on sundvaktsineerimine. Seletuskirjas on viidatud EL ühtsetele standarditele vastavatele koroonatõenditele, kuid ei selgu, miks ja kuidas peaksid need mõjutama vaidlusaluseid siseriiklikke meetmeid. Samuti ei selgu VV korraldustest ja nende seletuskirjadest, kas ja milliseid alternatiive tõendi nõudele kaaluti ja miks leiti, et need teised alternatiivid on vähem sobivad. Sellest saab järeldada, et selliseid alternatiive ei kaalutudki, ehkki need olid olemas. Näiteks on võimalik koroonaviiruse levikut piirata massilise, regulaarse ning kooskõlas NETS § 43 lg-ga 1 riigi poolt tagatava ja riigieelarvest rahastatava testimisega. Selline meede oleks koroonaviiruse leviku piiramisel tõenäoliselt oluliselt efektiivsem, mittediskrimineeriv ning ligi poole Eesti elanikkonna õigusi ka oluliselt vähem piirav. Tegelikult oleks tõendi vajalikkust tulnud kaaluda ja põhjendada kõigi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste puhul, ses nende tegevustega seonduv nakatumisoht võib olla väga erinev. Samuti ei nähtu VV korraldustest ja nende seletuskirjadest, miks just ilma testimisvõimaluseta koroonatõendi nõue täiskasvanutele ning testimisvõimalusega koroonatõendi nõue 12–18-aastastele isikutele on kõige sobivam meede selleks, et nakkuse levikut piirata ja haiglatele tekkinud ülisuurt koormust vähendada. Kui aga käsitada tõendi nõude eesmärgina sundvaktsineerimist, puuduvad igasugused põhjendused. Korraldus nr 305 kohustab kaebajat rikkuma koroonatõendi kontrollimisel oma külastajate põhiõigusi, mistõttu on kaebajal tõendi kontrollijana õigus tugineda nõude vaidlustamisel põhiõiguste riivele sarnaselt tõendi esitamiseks kohustatud isikutele. Tõendi nõue kehtestab sundvaktsineerimise kohustuse, mis on isikupuutumatuse riive. Vaktsineerimata inimesed on sõnaliselt diskrimineeritud meedias, sotsiaalmeedias, valitsuse ja tööandjate poolt jne ning VV korraldused vaid hoogustavad sellist ebavõrdset kohtlemist ning vaktsineerima sundimist. Tõendi nõue riivab perekonna- ja eraelu puutumatust, kuna terved, ent vaktsineerimata inimesed ei saa teha enam mitmeid eraelulisi valikuid, sh treenida sisetingimustes. Lisaks rikub tegevustes osalemiseks tõendi küsimine isikute eraelu puutumatust, kuivõrd sunnib avaldama oma nime, sünniaega ja infot selle kohta, kas isik on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud või mitte. Tõendi nõue riivab igaühe õigust jääda truuks oma veendumustele, kuna seab vaktsineerimata isikud valiku ette ja piirab nende õigust osaleda harjumuspärastes tegevustes 6(31)

3-21-2471 piiramata ajaks. On mõeldamatu eeldada, et vaktsineerimata inimesed oleksid tähtajatult valmis loobuma korralduse p-s 10 loetletud tegevustest. Seetõttu on tõenäoline, et ühel hetkel on paljud vaktsineerimata isikud sunnitud oma vaadetest ja veendumustest loobuma, et jätkata harjumuspärast elu ning selle osaks olevaid tegevusi. Tõendi nõue riivab inimväärikust, kuna tekitab seda mitteomavates isikutes tunde, et nad ei ole täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Samuti rikub vaktsineerimisele sundimine PS §-i 18. Tõendi nõue riivab liikumisvabadust, kuna keelab vaktsineerimata ja „tõendikõlbulikult“ läbipõdemata isikutel viibida ruumides ja kohtades, kus toimuvad korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused, ning neis tegevustes osaleda. Lisaks toob noorte testimiskohustus kaasa raha- või ajakulu, mistõttu on tegevustes osalemine ebamõistlik või võimatu. Tõendi nõue riivab omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuna ei võimalda kaebajal oma omandit vabalt vallata, kasutada ja kasutada lasta, seejuures ei ole vastavad kitsendused kehtestatud seaduse, vaid täitevvõimu poolt ilma seadusliku aluseta. Kaebaja tegevus ei ole majandustegevus, ent kui kaebaja tegevust selleks pidada, tuleb koroonatõendi nõuet pidada ettevõtlusvabaduse riiveks, kuna tõendi nõue mõjutab vahetult isikute arvu, kes korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes saavad osaleda. Lisaks ei võimalda korraldus nr 305 koroonatõendit isikutele, kelle poolt COVID-19 haiguse läbi põdemist tõendab antikehade test, kuid kelle läbipõdemise aeg ei ole teada või kellel on läbipõdemisest möödas enam kui 180 päeva. Tänase teadusliku konsensuse järgi annab läbipõdemine võrreldes vaktsineeritusega vähemalt sama tugeva ja kauakestva, enamiku teadustööde järgi aga pigem palju tugevama ja kauakestvama kaitse. Põhiõiguste riived ei ole proportsionaalsed ning tõendi nõudmine korralduse nr 305 p 10 alapdes 1 ja 2 nimetatud tegevustes osalemiseks ei ole sobiv meede nakkuse leviku tõkestamiseks. Nakkuse leviku tõkestamise eesmärki teenib efektiivselt vaid negatiivse testi esitamise tõend, vähemal määral ka läbipõdemise tõendi esitamine. Samas ei ole selleks sobiv tõend vaktsineerimise läbimise kohta, kuna vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Tegemist on ilmselgelt ebasobiva meetmega nakkusleviku tõkestamisel, kuna enamikel juhtudel toimub nakatumine väljaspool korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevusi. Arvestatud ei ole, et p-s 10 nimetatud tegevustes osalevad oluliselt suurema tõenäosusega alla 60-aastased isikud, mistõttu ei saa nende osalemine tegevustes tekitada juurde ka suurt haiglakoormust. Arusaamatu on ka see, kuidas isikute, kellel on antikehad, ent kelle läbipõdemise aeg ei ole teada või kellel on läbipõdemisest möödas enam kui 180 päeva, täielik kõrvaldamine kontrollitud tegevustest eelmärgitud eesmärkide saavutamiseks sobib. Kuna neil on antikehade tõendid, mis tõendavad haiguse läbipõdemist, ei saa neid võrdsustada vaktsineerimata isikutega. Ettekirjutus põhineb õigusvastasel ja tühisel korraldusel nr 305 ning lisaks on ettekirjutusega kaebajale asetatud kohustus muutunud kehtetuks korralduse nr 305 muutmise tõttu korraldusega nr 362. Ettekirjutusega kohustati kaebajat kuni korralduse nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni asuma kontrollima tõendit. Kuna korraldusega nr 362 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 15, mis võimaldas sportimises ja treenimises osaleda ka negatiivse testi alusel, ning muudeti p 16 selliselt, et tegevuse eest vastutaval isikul kadus ära õigus ja kohustus sellise tõendi olemasolu, ehtsust ja kehtivust kontrollida, siis ei ole alates 25.10.2021 vastavasisulised nõuded enam tervikuna kehtivad ning ettekirjutuse täitmine ei ole enam võimalik. Korraldusega nr 373 muudeti korraldust nr 305 veelgi ning toodi sisse teise isikutegrupi osas testituse tõendi kontrollimise nõue. Sellises olukorras tuleb nende nõuete kehtetuks muutumist käsitada HMS § 61 lg-s 2 sätestatud haldusakti kehtivuse lõppemise alusena. Sunniraha rakendamine oli õigusvastane, kuna seda võib kohaldada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, kuid kehtetuks muutunud ettekirjutuse täitmisele kallutamine ei ole objektiivselt võimalik. Keelamiskorraldus põhineb õigusvastasel ettekirjutusel ja tühisel või õigusvastasel korraldusel nr 305, mistõttu tuleb keelamiskorraldus tühistada. Kaebaja majandustegevuse keelamiseks 7(31)

3-21-2471 puudub õiguslik alus, kuna MSÜS § 36 lg 1 p 1 kaebaja suhtes ei kohaldu. Nimelt ei ole kaebaja ettevõtja, vaid mittetulundusühing, kelle eesmärgiks ei ole tulu teenimine, vaid sportlike eluviiside propageerimine, tervise- ja võistlusspordi edendamine, seltsi liikmete spordialase tegevuse toetamine ja sportimisvõimaluste tagamine, spordiürituste, treeninglaagrite, õppeseminaride ja kursuste korraldamine ning stipendiumite määramine (vt MSÜS § 3 lg 1). MSÜS § 3 lg 2 järgi loetakse tegevus, mille eesmärgiks ei ole tulu saamine, majandustegevuseks üksnes juhul, kui selle suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus. Ainus kaebaja tegevus, mille suhtes kehtib teatamis- või loakohustus, on toitlustamine, mis aga ei ole „spordisaalis osutatav teenus“ ja mida keelamiskorraldus ei puuduta. Kui kaebajat saab siiski pidada ettevõtjaks ja tema tegevust majandustegevuseks, ei ole tema tegevuse keelamine MSÜS § 36 lg 1 alusel võimalik, kuna korralduse nr 305 p-ga 16 kehtestatud koroonatõendi kontrollimise nõue ei ole majandustegevuse nõue MSÜS-i tähenduses. Majandustegevuse nõuded on nõuded, mis kehtestatakse ettevõtjate majandustegevusele (MSÜS § 6 lg 1), mitte aga üldised, nii majandustegevusele kui ka muule tegevusele kehtivad käitumisreeglid. Korralduse nr 305 p-des 10 ja 14–16 sätestatud reeglid kehtivad mitmetele tegevustele, mis juba olemuslikult ei kujuta endast majandustegevust, samuti tegevustele, mis sõltuvalt asjaoludest võivad, kuid ei pruugi kujutada endast majandustegevust. Majandustegevuse nõuded kehtestatakse seadusega või seaduses sisalduva volitusnormi alusel muu õigustloova aktiga. Seega haldusaktiga nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks kehtestatud nõuded ei ole majandustegevuse nõuded MSÜS-i tähenduses. Kaebaja majandustegevuse keelamisel on rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid, kuna keelamise põhjendused on osaliselt valed või asjakohatud. Ei vasta tõele, et kaebaja jätkas majandustegevusega pärast tema majandustegevuse peatamist. Peatamiskorralduse järel peatas kaebaja klientidelt ja liikmetelt tasu küsimise ning teenust kasutati varem tasutud liikmemaksude alusel. Vastustaja teistsugune seisukoht põhineb vastustaja poolt mõiste „liikmed“ erineval sisustamisel võrreldes kaebajaga ning tasutud liikmemaksu ümbertõlgendamisel teenustasuks. Lisaks käsitletakse keelamiskorralduses kaebaja ventilatsiooni nõudeid, kuid ei nähtu, kas ja milliseid konkreetseid õigusaktidest tulenevaid nõudeid on kaebaja rikkunud ning milline on nende nõuete rikkumise tähendus keelamise otsustamisel. Keelamiskorraldus on motiveerimata ja ebaproportsionaalne ning rikub kaebaja õigust olla ära kuulatud. Korralduste pealkiri ja resolutsioon ei lähe kokku, kuna pealkirjade kohaselt puudutab korraldus spordisaali tegevusi, kuid resolutsioonis on keelatud kaebaja majandustegevus tegevusalal. Ka Terviseameti vastusest kaebaja selgitustaotlusele selgus, et kaebaja majandustegevuse keeld hõlmab tõesti kogu tegevusala „spordiklubide tegevus“. Keelamiskorralduses puuduvad mistahes põhjendused selle kohta, millistel kaalutlustel on menetluses, mis puudutas üksnes nn kontrollitavaid tegevusi, ühtäkki rakendatud keeldu, mis hõlmab ka tegevuse, mille läbiviimiseks koroonatõendi kontrollimise nõue ei kehti.

3-21-2471 või ei kujuta see enam sellist ohtu, mis õigustaks korraldusega nr 305 kehtestatud piirangute jätkamist. Kaebaja nõue VV korralduste tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt nende osaliseks tühistamiseks on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Seejuures on korralduse nr 305 tühistamiseks esitatud kaebuse kaebetähtaeg möödas. Korralduse nr 362 ja korralduse nr 373 peale esitatud kaebused võib lugeda tähtaegseteks üksnes juhul, kui kaebaja on vaidlustanud viidatud korralduste konkreetset muudatust, mitte korralduste kehtivust üleüldiselt. Kaebaja kaebuse rahuldamise vastu esineb ülekaalukas avalik huvi – eesmärk tagada meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkus ja rahvatervise kaitse. Riik on kohustatud looma tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav või isegi kohustuslik (PS § 14, riigi soorituskohustused). Pandeemia ja kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28), tagades selleks mh tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Koroonaviirus on uudne ohtlik nakkushaigus, mille osas jätkuvate teadusuuringute tulemusel teave pidevalt muutub ja täieneb. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid. Nakkushaiguse leviku tõkestamisele aitab vaieldamatult kaasa ka tõendite ja testi tegemise kohta küsimine enne külastajate spordiklubisse sportima lubamist. Vaktsineerimata inimestel on võrreldes vaktsineeritutega märkimisväärselt suurem risk nakatumise korral sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete tagajärgede tekkeks, mistõttu on vaktsineerimata inimesed ohustatud inimgrupp. Vaktsineerimata inimeste kaitsmine nakatumise eest on hetkel ka hädavajalik haiglate töökoormuse vähendamiseks, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse sattunutest on vaktsineerimata. Vajalik on võimalikult igakülgselt vältida vaktsineerimata isikute rasket haigestumist, et tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus – seda eriti olukorras, kus vaktsineerimata isikud on hõivanud intensiivravi kohad ning nende hulgas on suremus kõrge. Seda eesmärki täidavad meetmed, millega saab piirata vaktsineerimata isikute liikumist ja selle kaudu vähendada inimestega kokkupuute võimalusi. Korralduse nr 305 sissejuhatuses viidatud NETS-i sätetes on seadusandja andnud vastustajale II volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, sh ettevõtte tegevusvabaduse piirangu lubada isikuid treeningsaali üksnes vastava COVID-19 viirushaigusega seonduva tõendi kontrollimise alusel. Sedalaadi piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel on vastustajal II võrdlemisi avar kaalutlusõigus ning puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes ei pea tingimata valima isikute, sh juriidiliste isikute, õiguste ja vabaduste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Koroonatõendi nõue ei ole samastatav sundvaktsineerimisega. Vaktsineerimine on kõige efektiivsem meede sotsiaalses elus (sh spordiklubis treeningutel) osalemiseks, nakkusohu vähendamiseks ja raske nakatumise ärahoidmiseks. Nakkuse leviku tõkestamisel ei ole negatiivne test efektiivne. Vaktsineerimata isikutel on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Kui vaktsineerimata isik tõestaks negatiivse testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad teised isikud talle siiski ohtlikud olla. Erinevalt vaktsineerimisest ei kaitse negatiivne testitulemus nakatumise eest. Ühtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu, seega võib sellest saadav kindlustunne olla võrdlemisi petlik. Igal juhul on negatiivsest testist saadav teatav kindlustunne ainult lühiajaline. Väär on kaebaja väide, et NETS ei sisalda volitusnormi koroonatõendi kontrollimisega kaasnevate isikuandmete töötlemiseks. Tegemist on isiku terviseandmetega, mis kuuluvad 9(31)

3-21-2471 IKÜM art 9 lg 1 kohaselt eriliiki isikuandmete hulka ning nende töötlemise õiguslikuks aluseks saab olla isiku nõusolek (IKÜM art 6 lg 1 p a). Seejuures ei töödelda spordiklubis koroonatõendi kontrollimisel isikuandmeid pikaajaliselt. Spordiklubis kontrollitakse hetkeks vaid koroonatõendit ja koroonatõendi omaja nime. Selline teguviis on igal juhul kooskõlas IKÜMiga (art 5 lg 1 p c). Isegi kui isiku nõusolek ei saa mingil põhjusel olla koroonatõendi kontrollimise aluseks, võib selle aluseks olla õigusakt tulenevalt IKÜM art 6 lg 1 p-st c, sest isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks. Praegusel juhul annab isikuandmete töötlemiseks aluse korralduse nr 305 p 16. Korralduses nr 305 viidatud NETS-i sätetes on seadusandja taganud vastustajale II volituse kehtestada juriidilisele isikule tegevusvabaduse piirang selliselt, et treeningsaali võib isiku lubada juhul, kui spordiklubi kontrollib koroonatõendit. Vastustaja II ei nõustu kaebaja väidetega korralduste materiaalsest õigusvastasusest ning kaebaja väited väljuvad tema kaebeõiguse piiridest (HKMS § 44 lg 1). Kolmandate isikute õigustele tuginemine on asjakohatu ja põhjendamatu. Asjakohatu on ka kaebaja väide, et koroonatõendi nõue riivab ettevõtlusvabadust. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramiseks on olemas seaduslik ja põhjendatud alus ning eesmärk – rahvatervise kaitse ja meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse toimimine.

3-21-2471 mõistele ning hõlmab ka mittetulundusühinguid, kui nad tegelevad majandustegevusega. Ettevõtjaks võib olla ka juriidiline isik, kelle peamiseks eesmärgiks ei ole majandustegevusest tulu saamine. Majandustegevuse tuvastamisel tuleb lähtuda tegevuse majanduslikust sisust, mitte sellest, kuidas isik enda tegevust nimetab. Asjaolu, et kaebaja nimetab enda kliente liikmeteks, kuigi ei anna neile mittetulundusühingu liikmele omaseid õigusi osaleda üldkoosolekul ja olla valitud organitesse, ja müüb kuupileteid liikmemaksu nimetuse all, ei muuda seda tegevust vähem majandustegevuseks ega anna alust hoida kõrvale seaduse alusel kehtestatud piirangutest ja nõuetest.

3-21-2471 piiranguid, et tõkestada nakkushaiguste epideemilist, eriti ohtliku nakkushaiguse või uudse ohtliku nakkushaiguse levikut (NETS § 28 lg-d 2, 5 ja 8) ning seda tingimusel, et meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju. Kui kohaldatavatel piirangutel või meetmetel puudub oluline ühiskondlik või majanduslik mõju, siis on otsustajaks Terviseamet (NETS § 28 lg 6). Seega on seadusandja andnud vastustajale II õiguse kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks meetmed korralduse, mitte määrusega ning VV korraldused on kooskõlas seadusandja kehtestatud volitusnormiga. Vaidlusaluseid piiranguid ja kohustusi ei ole kaebuse esitamise aja seisuga põhjust pidada sedavõrd pikaajaliseks, et see õigustaks nende õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. PS ei välista Vabariigi Valitsusel piisavalt selge seaduse alusel üldkorralduse andmist ning seda seisukohta toetab ka kaebaja viidatud kohtupraktika. VV korralduste erinevus määrustest seisneb selles, et tegemist on ajutiste piirangutega, mille eesmärgiks on uudse ohtliku nakkushaiguse (COVID-19) leviku tõkestamine. Seejuures ei ole seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele piiramatut õigust piirangute ja meetmete kehtestamisel, vaid need on seotud konkreetse eesmärgiga, milleks on nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamine või eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamine. Seega on seadusandja sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning taganud isikute õiguste kaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma. Meetmete ajutisust kinnitavad ka korralduste aluseks olevad NETS § 28 lg-d 2 ja 5. Korraldus nr 305 on ajaliselt piiratud ning ajaline piirang võib olla seotud ka nt COVID-19 haiguse leviku vähenemisega või nii, nagu on korralduse nr 305 p-s 19 märgitud. Lisaks on vastustaja II märkinud korralduse nr 362 seletuskirjas, et sellega kehtestatud piirangud peaksid kehtima vähemalt kuni 10.01.2022, kui vastustaja ei otsusta teisiti. Et piiranguid vaadatakse üle ca iga 2 nädala tagant, kinnitab ka see, et korraldust nr 305 on sagedasti muudetud. Üldkorraldusena vastu võetud akti ei muuda määruseks ega tähtajatuks ka asjaolu, et vastustaja on pidanud vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada. Esialgsete vaidlustatud korraldustega oli siiski kehtestatud konkreetne ajaline piirang. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas kaitseks piirangute ja meetmete kehtestamine määrusega tema õigusi enam. Seejuures puudub igasugune alus arvata, et kui meetmed ja piirangud oleks kehtestatud määrusega, siis oleks vastustaja lähtunud teistsugustest kaalutlustest. Haldusakti vormi valik NETS-is annab isikutele oma õiguste kaitseks oluliselt laiemad hoovad. Vabariigi Valitsusel oli pädevus korralduste kehtestamiseks NETS § 28 lg-te 6 ja 8 alusel. Vaidlust ei ole, et COVID-19 ei sisaldu NETS-i eriti ohtlike nakkushaiguste loetelus. NETS § 2 lg 2 kohaselt on uudne ohtlik nakkushaigus suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust ning COVID-19 vastab nendele kriteeriumitele. Kaebaja vastupidised väited on meelevaldsed ega põhine reaalsel elul. NETS § 2 lg-s 2 loetletud tunnused on alternatiivsed ega pea esinema samaaegselt. Vaidlust ei saa olla selles, et COVID-viirus on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. See levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele vaatamata. Selle kulg on raske või isegi eluohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad ja kaasuvate haigustega inimesed). Vaatamata asjaolule, et praegu on ravijuhendite kohaselt võimalik kasutada Remdesiviri, ei saa olla vaidlust, et tegemist ei ole COVID-19 ravimiga. Samuti näitab ravimi ebaefektiivsust asjaolu, et praeguseks on haiglate ravivõimekuse piir korduvalt kätte jõudnud. Haiglates on tulnud ajutiselt peatada paljude mitte-COVID patsientide plaaniline ravi. Arvestades viiruse kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on olukorrale reageerimine, piirangute seadmine ja muutmine üldjuhul ajakriitiline. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu, sest seaduseelnõude menetlemine kestab reeglina pikka aega. 12(31)

3-21-2471 Kuna vaidlusalused korraldused ei ole määrused, vaid üksikaktid, siis ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et need on allkirjastamise osas vastuolus vorminõuetega. Vaidlust ei ole, et vaidlustatud korraldused on allkirjastatud VVS § 30 lg 4 kohaselt. Seega ei ole vaidlusalused korraldused õigusvastased ega tühised HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses. Vaidlusalused korraldused ei ole tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 tähenduses. Koroonatõendi või testimise kontrollimiseks on olemas seaduslik alus. Esiteks on selleks andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest vabaneda (IKÜM art 6 lg 1 p a ja art 9 lg 2 p a). Teiseks on isikuandmete töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus (IKÜM art 6 lg 1 p c), sest vastustaja II on kaebajale kui tegevuse eest vastutavale isikule pannud korralduse nr 305 p-ga 16 kohustuse kontrollida, kas tegevuses osalev isik vastab korralduse nr 305 nõuetele. Alates korralduse nr 305 vastuvõtmisest on olnud ka reegel, et tegevuse eest vastutaval isikul on keelatud isikuandmeid säilitada, välja arvatud juhul, kui isik annab selleks IKÜM art 4 p-le 11 ja art-le 7 vastava nõusoleku või esineb muu õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks IKÜM kohaselt (p 17). Selle nõude täitmiseks lõi riik ka rakenduse kontroll.digilugu.ee, et välistada, et tegevuse eest vastutav isik võiks kontrolli teostamiseks kasutada ebausaldusväärseid rakendusi, mis võivad andmeid ise salvestada ja edastada. Kaebaja esitas 08.11.2021 halduskohtule 29.10.2021 esitatud kaebuse täpsustuse, kus vaidlustas ka korraldused nr 305, 362 ja 373. Kooskõlas HKMS § 49 lg-ga 1 tuleb seega lugeda, et kaebaja vaidlustas korraldused nr 305, 362 ja 373 esialgse kaebuse esitamise ajal ehk 29.10.2021. Seega kaebaja esitatud VV korralduste tühistamisnõuete lahendamise seisukohast tuleb määratleda see aeg, millal kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine alguse sai. Ei saa nõustuda, et korralduse nr 305 vaidlustatud punktide sõnastuse muutmine võiks tuua kaasa konkreetse punkti osas uuesti kaebetähtaja kulgemise, kui kaebajale sellest täiendavaid kohustusi või piiranguid ei lisandu. Küll tuleb möönda, et kui muutub konkreetsete õiguste ja kohustuste sisu, kohaldamise tingimused ja isikuline kohaldamisala, mis võib kaebaja tegevust piirata, tuleb kaebetähtaja arvestamisel lähtuda sellest, millal on asjassepuutuvaid sätteid muutes antud teatud piirangule või kohustusele selline sisu ja ulatus, et seda saab käsitada uue ja varasemast erineva piirangu või kohustuse kehtestamisena. Korralduste nr 305, nr 362 ja 373 võrdlusest nähtub, et Terviseameti ettekirjutuse aluseks olev kontrollikohustus tekkis kaebajal juba 26.08.2021, kuid selle sisu muudeti korraldusega nr 373 ning alates 01.11.2021 oli kaebajal kohustus kontrollida koos koroona- või testituse tõendiga ka isikusamasust. Varem oli kaebajal kohustus kontrollida koroona- või testituse tõendi esitaja isikusamasust tõendil märgitud isiku nimega üksnes põhjendatud kahtluse korral. Seega ei saa olla vaidlust, et alates 01.11.2021 muutus kontrollikohustuse ulatus. Järelikult on kaebus tähtaegne osas, mis puudutab korralduse nr 373 vaidlustamist osas, millega muudeti korralduse nr 305 p 16 ning lisati sinna viide korralduse p-le 151 ning kohustati kaebajat lisaks koroonatõendile ja testituse tõendile kontrollima ka tõendi esitaja isikusamasust. Muus osas on aga korralduse nr 305 p 16 vaidlustamise kaebetähtaeg möödunud. Samuti tuleb kaebus lugeda tähtaegseks osas, mis puudutab korraldusega nr 362 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamist (korralduse nr 362 p 1 alap 7) ning korraldusega nr 373 korraldusse nr 305 p 151 (korralduse nr 373 p 1 alap 7) lisamist. Lisaks ei ole kaebus tähtaegne ka korralduse nr 305 p 10 alap 1 ja 2 osalise tühistamise osas ning p 14 tühistamise nõudes. Nende osas möödus kaebetähtaeg 30 päeva korralduse nr 305 avaldamisest Riigi Teatajas. Ehkki kaebaja esitas kohtuistungil kaebetähtaja ennistamise taotluse, ei nähtu objektiivseid asjaolusid, mis oleksid võinud õigustada kaebetähtaja järgimata jätmise. Terviseameti ettekirjutusest nähtub, et seoses korralduse nr 305 täitmise vajadusega võeti kaebaja juhatuse liikmega ühendust telefoni teel 30.08.2021 ning selgitati talle korralduse nr 305 p 10 alap 1 nõudeid. Samuti viidi spordiklubis 08.09.2021 läbi menetlustoiming ning 13(31)

3-21-2471 koostati kohapeal riikliku järelevalve menetlustoimingu protokoll. Seega hiljemalt 08.09.2021 pidi kaebaja mõistma korraldusega nr 305 kehtestatud kohustuste olemust ning seda, kas sellega rikutakse tema ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Seega jääb kaebaja kohtuistungil esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Korralduse nr 362 p 1 alap 7 (korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamine) ei ole omandipõhiõigusesse ja ettevõtlusvabadusse puutuvalt õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. Korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 välistati spordiklubi külastajate hulgast 19aastased ja vanemad inimesed, kellel on võimalik end vaktsineerida, ning selle kaudu vähendati kaebaja klientide hulka. Ehkki omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, ei ole kaebaja tõendanud, et korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamine oleks tema omandipõhiõigust piiranud, s.t tal oleks keelatud oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seejuures on kaebaja väited omandiõiguse rikkumisest vastuolus väitega, mille kohaselt on tema näol tegemist kasumitaotluseta klubilise organisatsiooniga. Korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamine võib riivata ettevõtlusvabadust kui õigust otsustada vabalt oma tegevuse üksikasjade üle. Omandipõhiõigus ja ettevõtlusvabadus on piiratavad üldistes huvides, seejuures PS-s sätestatud õigusega tervise kaitsele. Vastustaja II on asjakohased piirangu põhjendused esitanud korralduse nr 362 seletuskirjas. Kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse piiramine on vajalik ja proportsionaalne, et vähendada viiruse levikut ning selle kaudu haiglajuhtude arvu tagamaks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja rahvatervise kaitse. Riigil on kohustus tagada abivajajatele nõuetele vastav tervishoiuteenus. See ei piirdu üksnes võimekusega pakkuda raviteenuseid COVID-19 patsientidele, vaid viimaste oluline kasv võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasilükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 raviks. Vaidlust ei ole, et COVID-19 on nakkushaigus, mis levib piisknakkuse teel inimeselt inimesele ning peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Võttes aluseks korralduste nr 305 ja 362 seletuskirjad, tuleb nõustuda vastustajaga II, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi ning arvestades vaktsineerimata inimeste osakaalu raskesti haigestunute ja haiglaravi vajavate isikute hulgas, on põhjendatud piirata nende osalemist kontrollitud tegevustes. Haiglakoormuse jätkuva kasvu ja vaktsineerimata inimeste seas viiruse leviku vältimiseks tuleb vähendada esiteks inimestevahelisi kontakte ja teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama. Tuleb nõustuda korralduse nr 362 seletuskirjas tooduga, et isegi kui vaktsineerimata või COVID-19 läbipõdemata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad teised üritusele (kaebaja puhul treeningule) tulnud isikud (asümptomaatilised viirusekandjad) talle ohtlikud olla. Seega ei ole vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine käsitatav diskrimineerimisena, sest sellel on mõistlik ja asjakohane põhjus: vajadus suurendada elanikkonnas COVID-19 vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks selle kaudu avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Sarnastel põhjustel ei saa pidada ka õigusvastaseks korralduse nr 373 p 1 alap 7, millega täiendati korraldust nr 305 p-ga 151. Selle muudatusega kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja eesmärgipärased ning kooskõlas NETS-i § 28 lg-tega 5 ja 2. Vastustaja II on toonud põhjendatult esile, et kuni 24.10.2021 said kuni 18 aasta vanused noored osaleda sporditegevuses ilma piiranguteta, kuid seisuga 25.10.2021 on kõrgeim nakatumise määr just koolilaste hulgas. Ei saa olla vaidlust, et kuni 18 aasta vanused isikud käivad üldjuhul koolis. Korralduse nr 373 seletuskirjas on märgitud, et kuigi kooliealised lapsed ja noored ei haigestu üldjuhul raskelt, on nad oluline osa nakkusahelast, levitades viirust oma pereringis ning tihti ka just riskirühma kuuluvatele 65-aastastele ja vanematele vanavanematele. Seega on esiteks 14(31)

3-21-2471 oluline tagada avalikus ruumis ja juhukontaktidega tegevustes osalevate laste ja noorte suurem nakkusohutus, et kaitsta nende endi elu ja tervist. Teiseks on vajalik vähendada laste ja noorte kontakte, mis toimuvad väljaspool nende tavapärast ja regulaarset kontaktide ringi (kool ja huviringid) selleks, et vähendada nakkusahelate hulka ja samuti teha kindlaks lähikontaktsed. Alaealistele nähakse ette võimalus oma nakkusohutust tõendada lisaks vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisele ka RT-PCR või antigeen-RT testi negatiivse tulemuse tõendamisel, sest neil on olnud võimalik vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendamisega liiga järsk meede. Õiguspärane on ka korralduse nr 373 p 1 alap 8 osas, millega muudeti korralduse nr 305 p 16 nii, et sellesse lisati p 151 ja lisati tegevuse eest vastutava isiku kohustus tõendit kontrollides veenduda ka tõendit esitava isiku isikusamasuses. Kuna korralduse nr 305 p 151 on õiguspärane, on õiguspärane ka p 16 muutmine vastavas osas. Samuti on õiguspärane korralduse nr 373 p 16 muutmine osas, mis kohustas kontrollima ka isikut tõendavat dokumenti, sest selleks on olemas seaduslik alus, nagu eespool märgitud. Kaebaja taotlus tunnistada VV korralduste aluseks olevad NETS-i sätted PS-ga vastuolus olevaks jääb rahuldamata. Vabariigi Valitsusel NETS § 28 lg-test 5, 6 ja 8 tulenevalt õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi – eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine. Seadusandja on ka piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestatud ühtlasi, et kehtestatud piirangud peavad olema ajutised. Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lg-test 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest. Kuna korraldus nr 305 ei ole tühine ning samuti ei ole see osas, milles kaebus on tähtaegne, õigusvastane, siis on Terviseameti ettekirjutus õiguspärane ning selle tühistamisnõude rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja subjektiivne hinnang VV korralduste õigusvastasusest ei ole alus selle täitmisest keeldumiseks. Ka õigusvastane haldusakt on täitmiseks kohustuslik, kuna HMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole haldusakti kehtivuse eelduseks mitte selle õiguspärasus, vaid adressaadile teatavaks tegemine. Erandiks sellest reeglist on olukord, kus haldusakt on sedavõrd tõsiste vigadega, et pole üldse võimalik jaatada selle kehtivust. Kui haldusaktis on puudused, mida ei ole seaduses otsesõnu märgitud, või kui seaduses märgitud puudused ei ole ilmselged, siis kehtib haldusakt selle võimalikule õigusvastasusele vaatamata seni, kuni pädev organ selle kehtetuks tunnistab või halduskohus selle tühistab. Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS) § 8 lg-d 1 ja 3). Sunniraha rakendamisel omab praegusel juhul tähendust, kuidas pidi kaebaja mõistma temale ettekirjutusega pandud kohustust ja kas ta täitis määratud kohustuse tähtaegselt. Sunnivahendi rakendamise alus saab ATSS § 8 lg 3 p 1 tähenduses ära langeda eelkõige siis, kui adressaat on tähtaegselt täitnud ettekirjutuse nõude viisil, nagu keskmine mõistlik adressaat pidi sellest ettekirjutuse või selle kohta haldusorgani antud selgituste põhjal aru saama. Sunnivahendit ei ole õiguspäraselt võimalik rakendada ka olukorras, kus isikul puudub objektiivselt võimalus ettekirjutuse nõuet täita. Ettekirjutusega kohustas Terviseamet kaebajat alates ettekirjutuse 15(31)

3-21-2471 kättesaamise ajast kuni korralduses nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni korraldama ohu tõrjumiseks järgmise tegevuse: asuda viivitamatult kontrollima spordiklubi Sparta tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbipõetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse või testituse tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust. Tuleb nõustuda vastustajatega, et ettekirjutuse kehtivus ei lõppenud pärast seda, kui vastustaja II korraldusega nr 362 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistas. Sellega ei lõppenud korralduse nr 305 p-st 16 tulenev kontrollikohustus. Ei saa olla vaidlust, et pärast korraldusega nr 362 testituse tõendi kontrollimise kohustuse ärakaotamist jäi kaebajale kohustus kontrollida vaktsineerituse, läbipõetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse tõendeid ning alates 01.11.2022 taastas vastustaja II ka testituse tõendi kontrollikohustuse teistsuguses ulatuses. Seega ei ole vastustaja ettekirjutusega hõlmatud kohustust kehtetuks tunnistanud. Praegusel juhul ei esine ATSS § 8 lg-s 3 nimetatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid. ATSS § 8 lg-s 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud ning halduskohus ei ole peatanud sunniraha rakendamist. Samuti ei väida kaebaja ega ole esitanud ka tõendeid, et ta oleks ettekirjutuse täitnud. Sunniraha rakendamine ei olnud ka ebaproportsionaalne, sest kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmine oleks olnud võimatu. Riik on loonud lihtsa süsteemi tõendite kontrollimiseks ning selle nõude täitmist välistas üksnes kaebaja soovimatus korraldust täita. Keelamiskorraldus on õiguspärane ning kaebuses esitatud väited ei ole selle tühistamise aluseks. Nagu eelnevalt märgitud, on Terviseameti ettekirjutus, korraldus nr 305 ja selle muutmise korraldused õiguspärased. Tuleb nõustuda vastustajaga I, et mittetulundusühingu vormis tegutsemine ei välista ettevõtjaks olemist. MSÜS § 5 lg 1 sätestab, et ettevõtja on majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. Mittetulundusühing on eraõiguslik juriidiline isik (MTÜS § 2 lg 1). Seega on kaebaja ettevõtja MSÜS tähenduses. MSÜS § 3 lg 1 kohaselt on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Vastustaja I on keelamiskorralduses põhjendanud, miks kaebaja tegevus on käsitatav majandustegevusena ning kohus ei korda seda (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja I väidet, et kaebaja tegevus on suunatud tasu eest spordiklubi teenuse pakkumisele. Ei saa nõustuda kaebajaga, et koroonatõendi kontrollimise nõue ei ole majandustegevuse nõue MSÜS § 6 tähenduses. MSÜS § 6 lg 1 kohaselt võib eriseaduses kehtestada nõudeid, millele ettevõtja ja tema majandustegevus peavad vastama (nn majandustegevuse nõuded). Seejuures eristab seadus isikulisi, informatsioonilisi ja esemelisi nõudeid (MSÜS § 6 lg-d 3, 4 ja 5). MSÜS seletuskirjas (lk 23) märgitakse, et majandustegevuse nõue on avalik-õiguslikku laadi ning eriseaduses selle nõude sätestamise eesmärk saab seejuures olla vaid majandustegevuse ohutuse ja sobivuse kontrollimine. Seega eriseaduses sätestatud majandustegevuse nõude mõtteks on kaitsta avalikke huve, mitte eraõigussuhteid. Majandustegevuse nõude eesmärgiks peab olema tagada eeskätt teenuse ja asjade ohutu pakkumine. Seega on korraldusega nr 305 pandud kontrollikohustus majandustegevuse nõue. Kaebaja majandustegevuse keelamisel ei ole rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid, samuti ei ole otsus motiveerimata ega ebaproportsionaalne ja selle andmisel ei ole rikutud ärakuulamisõigust. Menetlust alates telefonikõnest kaebaja juhatuse liikmele 30.08.2021 kuni keelamiskorralduseni tuleb vaadelda ühtse tervikuna. Asjaolu, et pärast ettekirjutuse tegemist lõpetas kaebaja klientidelt ja liikmetelt tasu küsimise, ei lõpeta kaebaja majandustegevust ega välista ettekirjutuse täitmata jätmisega kaasnevat vastutust. Samuti ei muuda see asjaolu, et peatamiskorralduse järel jätkas kaebaja tegevust. Tõendeid selle kohta, et selline tegevus oleks vastanud mõnele sellisele tegevusele, millele korraldus nr 305 ei kohaldu, ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja väited, et keelamiskorralduse pealkiri ja resolutsioon on vastuolus, on otsitud ega too kaasa otsuse tühistamist. HMS § 60 lg 2 sätestab haldusakti resolutiivosa kohustuslikkuse; haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud 16(31)

3-21-2471 asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Praegusel juhul keelas Terviseamet kaebaja majandustegevuse tegevusalal „spordiklubide tegevus“ (EMTAK kood 93121). Muudel tegevusaladel on kaebajal lubatud tegutseda, ent seda tingimusel, et täidetud on korraldusega nr 305 kehtestatud tingimused. Ehkki ventilatsiooninõuete osas ei ole vastustaja I konkreetsete õigusaktide nõuetele tuginenud, tugineb vastustaja I standardile EV 906:2010, millele on viidatud dokumendis „Spordiklubi Sparta riietus- ja duširuumide ventilatsioon. Põhiprojekt“. Keelamiskorraldusest nähtub, et vastustaja analüüsis kaebaja ventilatsiooniga seonduvat just eesmärgist teha kindlaks, kas oleks võimalik kohaldada mõnd kaebajat vähem koormavat meedet, ning jõudis järeldusele, et see ei ole piisav. Kaebaja ei ole selgitanud, milles väidetav ärakuulamisõiguse rikkumine seisneb. Asjaolu, et arvamuste ja vastuväidete esitamise järel jäi vastustaja I seisukohale, et ohu tõrjumiseks on ainuvõimalik kaebaja majandustegevuse keelamine, ei ole ärakuulamisõiguse rikkumine. Vastustaja I on otsuses kaebaja vastuväidetele vastanud. Kui kaebaja hinnangul oli keelamiskorralduse resolutsioon liialt piirav, oleks tal tulnud vastustajale I oma tegevuse iseloomu täiendavalt selgitada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

17(31)

3-21-2471 Eelnevast hoolimata on kaebaja seisukohal, et kõnealune nõue ei ole esitatud tähtaega rikkudes. Koroonatõendi nõude mõju intensiivsus sõltub selle detailidest, mh sellest, kas vastav nõue muudab tegevustes osalemise teatud isikute jaoks üksnes raskendatuks (korraldus nr 305) või välistab selle täielikult (korraldus nr 362), samuti sellest, kas see puudutab üksnes täiskasvanuid või ka alaealisi (korraldus nr 373). Seetõttu algab iga koroonatõendi nõude olulise muudatuse kehtestamisel kaebetähtaeg uuesti koroonatõendi kui terviku suhtes ning kaebajal oli õigus vaidlustada korralduses nr 305 sisalduv koroonatõendi nõue tervikuna 30 päeva jooksul alates korralduse nr 362 ja korralduse nr 373 kehtestamisest. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et tühistamiskaebus korralduse nr 305 algse redaktsiooni osas oli esitatud kaebetähtaega rikkudes ja see omab õiguslikku tähendust, palub kaebaja tuvastada, et kaebetähtaja ennistamine oleks olnud põhjendatud ja seda samadel põhjustel. Kui kaebetähtaja kulgemine ei hakka mitte akti teatavakstegemisest, vaid selle mõju avaldumisest adressaadile, on akti muutmisega seotud akti mõju intensiivistumine kaebetähtaja kontekstis oluline. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 31.10.2022 otsuse nr 5-22-4, milles leidis, et NETS-i sätted, mis olid aluseks korralduse nr 305 kehtestamisele, on kooskõlas PS-ga ning Vabariigi Valitsus ei ole koroonatõendi nõuet kehtestades väljunud talle asjaomaste volitusnormidega antud õigustest. Seetõttu loobub kaebaja oma järgmistest põhjendustest: vaidlustatud VV korraldusi tuleks käsitada õigustloovate aktidena; need on tühised või õigusvastased õigusliku aluse puudumise tõttu; NETS ei ole PS-ga kooskõlas. Tulenevalt Riigikohtu 31.10.2022 otsuse nr 5-22-4 p-des 45–48 esitatud seisukohtadest ei ole inimväärikuse põhimõttega kooskõlas see, et halduskohus lähtus nii üldise koroonatõendi nõude kui laste koroonatõendi nõude proportsionaalsuse hindamisel vajadusest kaitsta tegevustest eemale hoitavaid isikuid endid. Ehkki sellele kaalutlusele on lisatud viide vajadusele „nakkusahelaid vähendada“ (ja seega kaudselt ka riskirühmi mõjutada), puuduvad seejuures selgitused ja viited tõenditele, millest nähtuvalt 2021. a sügise teaduslike teadmiste järgi oleks viirusesse nakatumine või selle levitamine teistele isikutele oluliselt või üleüldse erinenud sõltuvalt sellest, kas viiruse kandja oli vaktsineeritud või mitte. Osutatud Riigikohtu otsuse seisukohad lükkavad ümber ka vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukohad, et koroonatõendi nõude täitmine toimub vabatahtlikult ja see ei kujuta endast sundvaktsineerimist ning samuti ei riiva see tõendi kontrollija ettevõtlusvabadust. „Sundvaktsineerimise“ all on kaebaja pidanud silmas kaudset vaktsineerimiskohustust ehk kaudset vaktsineerimisnõuet ning on seda menetluses ka selgitanud. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et tähelepanuta tuleb jätta kõik kaebaja väited, mis on kantud eesmärgist kaitsta spordiklubi külastada soovivate, kuid koroonatõendit mitteomavate või testida mittesoovivate 12–18-aastaste isikute õigust spordiklubi külastada. Kaebaja jääb endiselt seisukohale, et koroonatõendi nõude õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda, kuidas see mõjutas kaebaja ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, vaid ka seda, kuidas see mõjutas kaebaja spordiklubi teenuseid kasutada soovinud isikute õigusi. Riigikohtu 31.10.2022 otsus lõpetas vaidlused teemal, kas tegemist on oluliste riivetega nende isikute põhiõigustele. Kaebaja on selgitanud, et tema hinnangul rikuvad vaidlustatud korraldused kaebaja õigust keelduda teiste isikute põhiseaduslike õiguste rikkumisest. Halduskohus ei ole sellele väitele sisuliselt vastanud. Igal isikul on õigus keelduda täitmast õigustloovaid akte või nende alusel kehtestatud haldusakte, mis kohustavad teda rikkuma teiste isikute põhiseaduslikke õigusi (vt ka ÜRO Peaassamblee 08.03.1999 vastu võetud deklaratsiooni nr 53/144 art 10). Seega peaks isikul, keda seadus või haldusakt kohustab jõustama teiste isikute põhivabaduste riiveid, mis tema hinnangul kujutavad nende põhivabaduste rikkumist, olema õigus vastavat kohustust kohtus vaidlustada. Kui koroonatõendi nõude proportsionaalsuse hindamisel asetatakse ühele kaalukausile sellest väidetavalt saadud kogukasu nt haiglakoormuse vähendamise näol, tuleks teisele kaalukausile 18(31)

3-21-2471 kaebaja õiguste riive kõrval asetada mitte üksnes kaebaja potentsiaalsete ja tegelike klientide õiguse riive, vaid ka kõigi teiste koroonatõendi nõudest mõjutatud isikute õiguste riive. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, sest jättis otsuses vastamata kaebaja põhiargumentidele seoses VV korralduste põhjendamiskohustuse rikkumisega. Nagu kaebaja on esile toonud, oli koroonatõendi nõude eesmärk ebaselge, sest korralduste seletuskirjadest ja valitsuse avalikest seisukohtadest ei selgu, kas selle eesmärk oli ka vaktsineerituse taseme tõstmine. Põhjendamata oli koroonatõendi nõude sobivus, vajalikkus ja mõõdukus. Vabariigi Valitsuse tagantjärele tehtava ja esitatava analüüsiga ei saa kompenseerida asjakohaste põhjenduste puudumist korraldustes. Koroonatõendi kehtestamisel oleks tulnud vastata järgmistele küsimustele: miks rakendada sellist meedet ja mitte muid piiranguid (nt kaugtöö nõue, erinevad hajutatuse nõuded jms); miks valiti meetme sihtrühm lähtuvalt vaktsineeritusest, mis on haiglaravi koormuse seisukohalt küll statistiliselt eristatav, ent pigem teisejärguline kriteerium, ja mitte lähtuvalt kuulumisest riskirühma (eelkõige eakad, ent lisaks ka näiteks teatud haigustega või tugevalt ülekaalulised isiku); miks rakendati koroonatõendi nõuet eelkõige kohtades, kus registreeritud haigusjuhtude arv oli madal ja jäi madalaks, ning mitte kohtades, kus see oli kõrge ja jäi kõrgeks (nt töökohad). Korralduse nr 305 ja seda muutvate korralduste seletuskirjadest neile küsimustele vastuseid ei leia. On ilmne, et koroonatõendi nõue ei saanud olla sobiv, vajalik ja mõõdukas meede, sest sellest saadava kasu kohta (erinevalt mitmetest alternatiividest) ei ole mitte kunagi eksisteerinud ega eksisteeri senini mistahes teaduspõhist tõendusmaterjali2. Proportsionaalsuse hindamisel on koroonatõendi nõude rakendamise põhjendamine iseäranis oluline seetõttu, et selle kehtestamisel ja muutmisel mindi otsesesse vastuollu kahe peamise Vabariigi Valitsusele vastavate otsuste tegemisel teaduspõhist sisendit andnud organi, teadusnõukoja ja immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitustega. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid kinnitavad, et teadusnõukoda soovitas läbipõdemisjärgse ja vaktsineerimisjärgse koroonatõendi kehtivusajad võrdsustada ning lisaks väljastada koroonatõendi isikutele, kelle puhul viitas läbipõdemisele antikehade olemasolu. Neist esimese otsustas Vabariigi Valitsus nii avalikkusele kui kohtule süstemaatiliselt valetades lihtsalt maha vaikida. Teise soovituse jättis Sotsiaalministeerium kooskõlastamata, mis blokeeris selle ametliku soovitusena valitsusele esitamise. Lisaks andis immunoprofülaktika ekspertkomisjon 29.07.2021 soovituse, et positiivse antikehatesti tulemuse korral on soovitav vaktsineerida ühe COVID-19 vaktsiinidoosiga soovitavalt kuuendal kuul pärast positiivse antikehatesti tulemuse kuupäeva3. Koroonatõendi nõue asetas aga kõik „mitteametlikult“ läbipõdenud isikud olukorda, kus nad koroonatõendi saamiseks pidid vaktsineerima kahe vaktsiinidoosiga. Vaktsineerimata 15–59-aastaste isikute kui koroonatõendi nõude peamisse „sihtrühma“ kuuluvate isikute osakaal COVID-19-ga haiglaravil viibivate isikute seas koroonaviiruse kolmanda laine ajal oli läbivalt alla 5%. Haiglaravil viibinute peamiseks ühiseks tunnuseks ei olnud mitte vaktsineerituse staatus, vaid kuulumine riskirühma ehk üle 60 aasta vanuste isikute hulka. Halduskohus asus Vabariigi Valitsuse eest hindama seda, kas koroonatõendi nõue on tema arvates põhjendatud. Vaidlustatud korralduste motiveerimisvead on liiga olulised selleks, et kohtul oleks võimalik veenduda korralduste materiaalses õiguspärasuses. Korraldustes ei ole ühtegi koroonatõendi nõude alternatiivi käsitletud, seega ei ole võimalik tuvastada, et nende käsitlemata jätmine ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kaebaja jääb ka kõigi muude menetluses korralduste materiaalse õigusvastasuse kohta esitatud argumentide juurde. Nagu nähtub kaebaja esitatud Terviseameti COVID-19 epiidülevaadetest, oli korralduses nr 305 nimetatud tegevuste käigus toimuval nakatumisel täiesti marginaalne roll üldises

Vt nt artikkel veebiaadressil https://www.err.ee/1608713014/martin-kadai-piirangud-ei-suutnud-koroonaviiruse-levikut-ara-hoida

Kättesaadav veebiaadressil https://www.sm.ee/immunoprofulaktika-ekspertkomisjon#item-2

19(31)

3-21-2471 nakatumise arvus (nakatumise osakaal jäi 1% peale) ja veelgi väiksem oli nende haiglaravi vajadus. Sellest hoolimata otsustas Vabariigi Valitsus 21.10.2021, et keskenduda ei tule eelkõige kontaktide piiramisele seal, kus nakatumisi esineb kõige rohkem (epiidülevaadetest nähtuvalt näiteks töökohad, reisimine ning tervishoiu- ja hoolekandeasutused), vaid tuleb veelgi karmistada piiranguid just sellele valdkonnale. Vaktsineerimistempo ei tõusnud, vaid pigem langes, ning sai ilmseks, et koroonatõend kui kaudne vaktsineerimiskohustus ei ole inimeste vaktsineerima mõjutamiseks efektiivne meede. Seega ei ole koroonatõendi nõue mitte kunagi olnud sisuliselt põhjendatud haiglaravi koormuse vähendamise või vaktsineerimistempo suurendamisega. Kaebaja väited ettekirjutuse ja sunniraha õigusvastasuse kohta põhinevad eelkõige nende aluseks olevate korralduste õigusvastasusel. Halduskohus on viidanud Riigikohtu seisukohale, mille järgi sunniraha rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. See aga ei puuduta olukorda, kus isik on sunniraha vabatahtlikult tasunud ning vaidlustab hiljem selle tasumise õiguspärasuse. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et ettekirjutuse kehtivus lõppes tegelikult juba 25.10.2021, mil jõustusid korraldusega nr 362 kehtestatud korralduse nr 305 muudatused. Olukorras, kus ettekirjutus on tehtud haldusakti aluseks olevate „vastavasisuliste nõuete kehtivuseni“, tuleb nende nõuete kehtetuks muutumist käsitleda HMS § 61 lg-s 2 sätestatud haldusakti kehtivuse lõppemise alusena. Kui haldusakti aluseks olev kohustus (kohustus kontrollida testimise tõendit) on vahepeal kehtetuks muutunud, ei saa haldusakt uuesti kehtima hakata selle kaudu, et vastav kohustus hiljem uuesti kehtestatakse, seda eriti juhul, kui selle kohustuse aluseks on teine õigusnorm (korralduse nr 305 p 15 asemel p 151) ning see puudutab teist isikute gruppi (täisealiste asemel 12–18-aastaseid isikuid). Ka keelamiskorralduse osas põhinevad kaebaja väited selle õigusvastasuse kohta eelkõige selle aluseks olevate korralduste ja ettekirjutuse õigusvastasusel. Täiendavalt on kaebaja leidnud, et keelamiskorraldus on õigusvastane ka seetõttu, et selle aluseks olnud MSÜS § 36 lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav, keelamisel on rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid ning keeld ei ole motiveeritud ega proportsionaalne ja rikub kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja jääb nende seisukohtade juurde. Halduskohus ei ole oma otsuses selgitanud, milles seisneb tulu saamise eesmärk kaebaja tegevuses (vt MSÜS § 3 lg 1). Ka keelamiskorralduses puuduvad põhjendused, miks kaebaja tegevus on käsitatav majandustegevusena. Halduskohus ei ole vastanud ka kaebaja väitele, et tema tegevuse keelamine MSÜS § 36 lg 1 alusel ei ole võimalik, kuna korralduse nr 305 p-ga 16 kehtestatud koroonatõendi kontrollimise nõue ei ole majandustegevuse nõue MSÜS tähenduses, mh põhjusel, et see ei ole kehtestatud õigustloova akti, vaid haldusaktiga. Kaebaja on viidanud sellele, et keelamiskorralduses on alusetult tuginetud MSÜS § 67 p-le 3. Halduskohtu väitel pole kaebaja tõendanud, et tema tegevus (teenuste pakkumine tasu võtmata) oleks selline, millele korraldus nr 305 ei kohaldu, kuid kaebaja argument puudutab hoopis küsimust, kas väidetav peatamiskorralduse rikkumine oli teadlik ja tahtlik ning kas Terviseamet seega tugines keelamiskorralduse tegemisel õigustatult varasemate korralduste täitmata jätmisele. Tegemist oli peatamiskorralduse tõlgendamist puudutava küsimusega, mitte peatamiskorralduse teadva rikkumisega. Lisaks puudutas keeld ka tegevusi, millele koroonatõendi nõue ei kehti; selles osas puudusid otsuses põhjendused ja see oli vastuolus varasema menetluse sisuga, ka ei olnud kaebaja selles osas saanud oma arvamust avaldada. Halduskohus ei ole selgitanud, miks oleks kaebaja pidanud ette nägema võimalust, et keeld on laiem, mistõttu oleks ta pidanud Terviseametile täiendavalt oma tegevuse iseloomu selgitama.

3-21-2471 jätmine olnud kaebaja valik. Seejuures ei saanud kehtivate piirangute järgimine iseenesest olla kaebaja majandustegevuse või omandiõiguse kaitse seisukohalt ülemääraselt koormav või ebamõistlik. Asjakohaste piirangute järgmine spordiklubide poolt oli vajalik selleks, et COVID-19 levikut piirata, ühiskonnaliikmete raskelt haigestumist vältida ja ühiskonda võimalikult avatuna hoida. Vastustaja II ei nõustu kaebaja seisukohaga, et jätkutuvastuskaebusele ülemineku tõttu ei oma enam tähtsust asjaolu, kas algne kaebus oli korralduse nr 305 tühistamisnõude osas tähtaegne või mitte. Tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek sama kohtumenetluse raames on seotud algse kaebuse õigeaegse esitamisega. HKMS § 152 lg 2 kohaselt kontrollib kohus jätkutuvastuskaebusele ülemineku korral üksnes seda, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks, kuid ei analüüsi uuesti ega võta arvesse algse (tühistamis)kaebuse esitamise tähtaega. Halduskohus ei ole jätnud vastamata kaebaja põhiargumentidele. Halduskohus on põhjendatult nõustunud vastustajaga II ning on õigesti selgitanud viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimaluste piiramise vajadust. Seega leidis kohus õigesti, et vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega on mõistlikult põhjendatav. Võib väita, et vaktsineerimistõend teenis ka ühiskonnas vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemise eesmärki, kuna laiapõhine vaktsineerimine ja seega vaktsineerimistõend andis vastustajale II võimaluse COVID-19 levikut paremini tõkestada ning ühiskonnaliikmete elu ja tervist efektiivsemalt kaitsta. Halduskohus on piisavalt selgitanud, miks ei riiva koroonatõendi nõue kaebaja ettevõtlusvabadust, järeldades korralduste seletuskirjade põhjal, miks on koroonatõendi nõude kehtestamine ja tõendi kontrollimine olnud COVID-19 leviku tõkestamiseks asjakohane. Kohus on õigesti järeldanud, et kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramiseks on olnud olemas õiguspärased, mõistlikud ja asjakohased põhjused. Seejuures on vastustaja II korralduste kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud teaduslikule konsensusele ning lähtunud teadusnõukoja soovitustest. Korralduse nr 305, sh koroonatõendi rakendamise eesmärgiks on olnud tõkestada COVID-19 levikut ja kaitsta isikute hüvesid võimalikult suurel määral, leides hüvede ja isikute õiguste ja vabaduste vahel mõistlik tasakaal. Selleks olid kehtestatud meetmed, millega on rohkem piiranguid seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda, viirust edasi kanda ning haigust raskelt põdeda, koormates sealjuures tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on inimeselt inimesele leviva piisknakkusega, on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine, koroonatõend ja tõendi kontrollikohustus olnud igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Kuna koroonatõendiga kaasnev väidetavate põhiõiguste intensiivne riive puudutab füüsilisi isikuid, mitte kaebajat kui juriidilist isikut, ei pidanudki kohus kaebaja esile toodud väiteid seoses koroonatõendi materiaalse õiguspärasusega igakülgselt analüüsima. Samas on halduskohus kaalunud, millised on tõendi nõude eesmärgid ning mil moel on tõendi nõue toonud takistusi kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse teostamisele. Antikehade testi alusel COVID-tõendi väljastamise osas puudus teadusnõukoja liikmete vahel oktoobris 2021 konsensus ning selle küsimusega ei tegeletud aktiivselt, mistõttu teadusnõukoja ametlikku dokumenti või ettepanekut Riigikantseleile (vastustajale) ei esitatud. Vaktsineerimisjärgse ja läbipõdemisjärgse koroonatõendi kehtivusaja võrdsustamise idee päädis teadusnõukoja seisukoha mustandi koostamise ja esitlemisega. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, justkui oleks vastustaja II teadusnõukojalt saadud teabe osas valeväiteid esitanud või üritanud kohut eksitada. Teadusnõukoja rolli COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalike piirangute seadmisel on raske ülehinnata, kuid see on siiski konsultatiivne ja piirangute osas on lõplike otsuste tegemise pädevus olnud Vabariigi Valitsusel. Kaebaja taotlus minna üle jätkutuvastuskaebusele HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole põhjendatud. Tulenevalt asjaolust, et korraldus nr 305 on tänaseks tunnistatud kehtetuks, ei mõjuta 21(31)

3-21-2471 vaidlustatud korraldus enam kaebaja õigusi. Kaebuse eesmärk, et korralduses nr 305 sätestatud nõuded ei mõjutaks negatiivselt kaebaja tegevust ja õigusi ning et spordiklubi ei peaks külastajate COVID-immuunsust tõendi alusel kontrollima, on suurel määral täidetud. Vastustajale II ei ole arusaadav, kuidas on vaidlustatud korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitse eesmärgiga kooskõlas. Kaebaja on küll avaldanud soovi esitada tulevikus täiendavalt kahju hüvitamise nõue, kuid ainuüksi kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärk ei pruugi õigustada tuvastamiskaebuse esitamist ja menetlemist (vt HKMS § 44 lg 2). Pealegi ei ole kaebaja täiendavalt selgitanud, milles seisneb väidetav kahju. Praegusel juhul ei saa kaebajal olla menetluse jätkamiseks ka preventiivset huvi, kuna puudub alus eeldada, et vastustaja II kehtestab taaskord vaidlustatud meetmetega võrdväärsed meetmed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses

22(31)

3-21-2471 õigusvastased õigusliku aluse puudumise tõttu ja NETS ei ole PS-ga kooskõlas. Seega ei ole nimetatud küsimused apellatsioonimenetluses enam vaidluse all.

3-21-2471 (Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et osas, milles kaebus korralduse nr 305 tühistamiseks ei olnud tähtaegne, ei ole võimalik üle minna ka õigusvastasuse tuvastamise kaebusele. Iseenesest võib kaebaja taotlust minna üle õigusvastasuse tuvastamise kaebusele tõlgendada ka kaebuse muutmise taotlusena. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kaebuse muutmine siiski lubatav. HKMS § 49 lg 1 järgi võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Pärast nimetatud tähtaega võib kaebuse nõuet muuta samadel tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel (HKMS § 49 lg 2). Tuvastamiskaebuse esitamist on HKMS § 45 lg 2 alusel piiratud. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt soovib kaebaja minna üle õigusvastasuse tuvastamise kaebusele, sest soovib tulevikus esitada kahjunõude. Muud huvi tuvastamiskaebusele üleminekuks ei ole kaebaja esile toonud. HKMS § 45 lg-s 2 nimetatud piirangust tulenevalt ei ole seega praegusel juhul kaebuse muutmine lubatav. Eelnevast tulenevalt lubab ringkonnakohus tuvastamiskaebusele üle minna üksnes nende nõuete osas, milles ringkonnakohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks (vt eespool).

Korralduste nr 362 ja nr 373 õiguspärasus

3-21-2471 võisid mõjutada ka nende perekonna- ja eraelu (PS § 26). Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid seega ka üldist võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lg 1). Lisaks tähendas koroonatõendi nõue kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mis sekkub inimese kehalisse puutumatusse (kaitstav eelkõige eraelu puutumatuse raames) ja millega kaasnevad riskid riivavad ka õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) või äärmuslikul juhul õigust elule (PS § 16).

25(31)

3-21-2471 Piiranguid ja meetmeid luues kaalutakse iga valdkonna puhul, milline on õiglane tasakaal elu, tervise ja riigi toimepidevuse kaitse ning piiratava õiguse ja vabaduse vahel.“ Korralduse nr 362 seletuskirjas4 on muu hulgas märgitud: „[---] vaktsineerimata inimesel on enam kui kaheksa korda suurem tõenäosus COVID-19 nakatudes haigust raskelt põdeda ja seetõttu sattuda haiglasse. Seetõttu saavad korralduses sätestatud tegevused olla turvalised üksnes isikutele, kes on vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbi põdenud. Meede mõjutab ennekõike neid, kes ei ole korralduse kehtimise ajaks end vaktsineerinud või COVID-19 haigust läbi põdenud. See grupp kahaneb järjest. 19. oktoobri 2021. a seisuga on üle poole Eesti elanikkonnast ennast vaktsineerinud (54,87%). Seejuures ei ole alla 12-aastastel lastel ning isikutel, kes on COVID-19 läbi põdenud, võimalik ennast vaktsineerida. Viimane grupp on aga saavutanud läbipõdemise kaudu immuunsuse. Sellest tulenevalt on mõõdukas piirata tervise kaitse eesmärgil nende isikute osalemist tegevustes, kes nakatuvad ja kannavad viirust edasi kergemini, haigestuvad suurema tõenäosusega raskelt ning kelle hulk on ajas kahanev. [---] Samas on oluline märkida, et vaktsineerimata isikutele ei piirata esmatarbeteenustele ligipääsu. Isikud, kes ei ole vaktsineeritud, saavad jätkuvalt soetada meelepäraseid kaupu ning tarbida olulisi teenuseid. Piiratakse ligipääsu just sellistele tegevustele, mis ei ole esmatähtsad, kuid mille raames võib esineda hõlpsasti nakatumist.“ Eelnevast nähtub, et vastustaja II võttis korralduse nr 362 vastuvõtmisel kaalutlusõiguse teostamisel arvesse järgmisi asjaolusid: COVID-19 levik on kasvanud ja Terviseamet prognoosib selle jätkuvat kasvu; ohus on meditsiinisüsteemi toimimine; haiglasse jõuavad peamiselt vaktsineerimata inimesed ja nende suremus on kõrgem; vaktsineerimata isikutel on oluliselt suurem tõenäosus raskelt haigestuda, samuti nakatuvad ja kannavad nad viirust kergemini edasi; elanike hulgas on vaktsineerimisega hõlmatus madal.

26(31)

3-21-2471 leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks; tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud. Seega võis ringkonnakohtu hinnangul olemasolevate teadusandmete põhjal järeldada, et vaktsineerimine oli piisavalt tõhus meede, vähendamaks COVID-19-st tingitud ohtu inimeste elule ja tervisele. Ühtlasi ei saa nõustuda kaebajaga, et võrdväärselt tõhus meede oleks olnud massiline ja regulaarne, riigi eelarvest rahastatav testimine. Negatiivne testitulemus ei kaitsenud vaktsineerimata inimest nakatumise ja raske haigestumise eest, samuti ei võimaldanud see hinnata haiguse nakatamisvõimet. Inimene võis juba testi tegemisel hetkel olla viirusekandja ja võis esineda suurem tõenäosus, et ta on pikemat aega ka nakkusohtlik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 3-21-2723, p 14.2). Lisaks oleks sellega kaasnenud väga suured kulud (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 28).

Vt https://www.postimees.ee/7382379/isamaa-algatas-vaktsiinikahjustuse-fondi-loomise-eelnou

27(31)

3-21-2471 sellekohane seisukoht põhjendatud. Kuigi kaebaja osutatud epiidülevaadete kohaselt on huvitegevuses ja meelelahutusüritustel nakatunute osakaal tõepoolest vaid mõni protsent, nähtub samas, et märkimisväärne on selliste nakatumiste osakaal, mille päritolu pole teada. Nii on nt 25.10.2021 ja 01.11.2021 ülevaadete järgi olnud nakatumiskoht teadmata 26,3% analüüsitud juhtumi puhul. Suurema osakaaluga on olnud ainult nakatumine perekonna ringis (vastavalt 38,4% ja 41%). Ringkonnakohtu hinnangul saab pidada tõenäoliseks, et just avalikes kohtades (sh treeningsaalides) nakatumise korral on täpse nakatumiskoha kindlakstegemine raskem. Seetõttu ei saa kaebaja esile toodud huvitegevuse ja meelelahutuse nakatumisnäitajatest kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Pigem võib arvata, et nendes valdkondades oli nakatumine tegelikult suurem. Asjakohane ei ole ka kaebaja osutus, et huvitegevuses ja meelelahutusüritustel nakatunute seas oli haiglavajadus veelgi väiksem. Kohaldatud meetme eesmärk oli vähendada ühiskonnas nakatumist üleüldse, sest võis eeldada, et selle kaudu väheneb ka haiglaravi vajavate haigestunute osakaal ja haiglate koormus. Kuivõrd tollaste teadmiste kohaselt võis eeldada vaktsineerimata inimeste suuremat nakkusohtlikkust, ei saa kasutatud meedet ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Nagu vastustaja II on 13.12.2021 vastuse p-s 27 osutanud (dtl 215), leidis teadusnõukoda 30.11.2021 seisuga, et COVID-19-sse nakatumine on Eestis endiselt kõrge, kuid on pöördunud langustrendi; teadusnõukoja hinnangul olid kõik hetkel kehtivad meetmed endiselt asjakohased ja vajalikud (dtl 217–218). Kohane ei ole võrrelda tööl käimist huvitegevuse ja meelelahutusega. Tööl käimine on inimestele eluliselt oluline, samas kui spordiklubis treenimisele või ka muudele piiratud tegevustele oli võimalik leida alternatiive (nt sportimine vabas õhus või kodus, toidu koju tellimine restorani külastamise asemel, teatrietenduse, filmi ja kontserdi jälgimine teleri või muu tehnilise abivahendi abil). Korralduse nr 362 seletuskirjas on mh märgitud, et piiratakse ligipääsu just sellistele tegevustele, mis ei ole esmatähtsad, kuid mille raames võib esineda hõlpsasti nakatumist. Kuigi seda on märgitud seoses teenustele ligipääsuga, ilmneb sellest siiski, et vastustaja II on võtnud arvesse ka võimalike erinevate piirangute riive intensiivsust inimeste igapäevaelule. Kuna COVID-19 puudutas kiire leviku ja uuelaadsuse tõttu lühikese aja jooksul sisuliselt kõiki Eestis viibivaid inimesi, ei olnud piirangute kehtestamisel võimalik võtta arvesse iga üksiku inimese või eluvaldkonna eripärasid. Ringkonnakohus jääb 29.11.2022 otsuses nr 3-21-2210 (p 13) ja 05.12.2022 otsuses nr 3-21-2458 (p 17) väljendatud seisukoha juurde, et lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

28(31)

3-21-2471

29(31)

3-21-2471 õiguspärasuse ja selle täitmise kohustuslikkuse kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ettekirjutuse kehtivus ei lõppenud pärast seda, kui vastustaja korraldustega nr 362 ja nr 373 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistas (täiskasvanud ei saanud tegevustes enam osaleda negatiivse testi alusel) ja korraldusse nr 305 p 151 lisas (12–18-aastased said osaleda tegevustes negatiivse testi alusel). Terviseamet kohustas kaebajat alates ettekirjutuse kättesaamise ajast kuni korralduses nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni kontrollima spordiklubi Sparta tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbipõetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse või testituse tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust. Seega ei lisandunud korraldustega nr 362 ja nr 373 kaebajale kohustusi, mida ettekirjutus ei oleks hõlmanud. Eelnevast tulenevalt on kokkuvõttes õige ka halduskohtu seisukoht, et kaebajale sunniraha rakendamine oli õiguspärane, sest ei esinenud ATSS § 8 lg-s 3 nimetatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid, ettekirjutuse täitmine oli võimalik ja sunniraha suurus ei olnud ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid.

3-21-2471 andmist oli Terviseamet andnud 01.11.2021 peatamiskorralduse, kus samamoodi oli resolutsiooni kohaselt peatatud kaebaja majandustegevus tegevusalal „spordiklubide tegevus“ (dtl 272). Seega ei saanud vastavas osas keelamiskorralduse resolutsioon kaebajale üllatus olla. Kokkuvõte ja menetluskulud

31(31)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.