SPARTA Spordiselts kaebus: Terviseameti 16.11.2021 korralduse nr 12.1-11/21/13549-8 tühistamiseks (3-21-2927); ning Terviseameti 14.10.2021 ettekirjutuse 12.1-11/21/13549-1 tühistamiseks ja tasutud sunniraha tagastamiseks; ning Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305, 21.10.2021 korralduse 362 ja 28.10.2021 korralduse nr 373 osalise tühistuse tuvastamiseks või alternatiivselt nende korralduste osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – SPARTA Spordiselts, volitatud esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik Vastustaja I – Terviseamet, volitatud esindaja Sander Põllumäe Vastustaja II – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ning vandeadvokaadi abi Kairi Kilgi
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 26.01.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele tõendite kogumisel rahuldamata.
2.Jätta kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunktide 1 ja 2, punkti 14 ning punkti 16 tühistamiseks osas, milles see kohustas kaebajat kontrollima tõendit, mis kinnitab, et isik on COVID19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik, või negatiivse testi tõendit, osaliseks tühistamiseks rahuldamata ning lõpetada nendes nõuetes haldusasja menetlus.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.03.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“1 (edaspidi korraldus nr 305) piirangud sportimisega ning treenimisega seotud tegevustele (punkt 10 ja selle alapunktid 1 ja 2). Korralduse nr 305 punkti 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse punktides 10 ning 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korraldust nr 305 muudeti 21.10.2021 korraldusega nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“2 (edaspidi korraldus nr 362) ning 28.10.2021 korraldusega nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“3 (edaspidi korraldus nr 373). Korralduse nr 305 muutmise korraldustega muudeti muu hulgas korralduse nr 305 punkti 10 alapunkte 1 ja 2, punkti 14 ja 16 ning lisati punkt 151.
2.Võttes aluseks korralduse nr 305, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) ning korrakaitseseaduse tegi Terviseamet 14.10.2021 SPARTA Spordiseltsile (edaspidi ka spordiselts) ettekirjutuse nr 12.1-11/21/13549-1 (edaspidi ettekirjutus), asuda viivitamatult kontrollima spordiseltsi tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbi põetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse või testituse tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust. Ühes ettekirjutusega tegi Terviseamet ka hoiatuse ettekirjutuse täitamata jätmisel või mittekohase täitmise korral sunniraha 2000 eurot kohaldamiseks.
3.Terviseamet rakendas 22.10.2021 otsusega nr 12.1-11/21/13549-2 ettekirjutuses märgitud sunniraha, kuna ettekirjutuse täitmise kontrollimisel selgus, et spordiselts ettekirjutust ei täida. Spordiselts (edaspidi ka kaebaja) tasus sunniraha 28.10.2021 ning esitas 29.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks ning tasutud sunniraha tagastamiseks (haldusasi nr 3-21-2471). Ühes kaebusega taotles spordiselts ka esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse kehtivuse peatamist.
4.Terviseameti (edaspidi ka vastustaja I) 01.11.2021 korraldusega nr 12-11/21/13549-5 (edaspidi majandustegevuse peatamise otsus) otsustati peatada spordiseltsi majandustegevus kuni 14.11.2021, kuna ka pärast ettekirjutuses rakendatud sunniraha tasumist ei asunud spordiselts ettekirjutust täitma. Kaebaja täiendas 29.10.2021 esitatud kaebust 08.11.2021, ja lisaks ettekirjutuse ning sunniraha määramise vaidlustamisele vaidlustas kaebaja ka majandustegevuse peatamise otsuse ning ettekirjutuse aluseks olevad ja tema igapäevast tegevust puudutavad Vabariigi Valitsuse (edaspidi ka vastustaja II) korraldused nr 305, 362 ja 373 (korraldused nr 305, 362 ja 373 edaspidi ühiselt VV korraldused). Ühes esitatud kaebuse täiendamisega täpsustas Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/323082021001 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/321102021002
kaebaja ka esitatud esialgse õiguskaitse taotlust, mille halduskohus jättis 15.11.2021 rahuldamata. Lubatavates nõuetes4 võttis kohus kaebuse menetlusse 22.11.2021. Majandustegevuse peatamise otsuse tühistamise nõudes lõpetas kohus aga asja menetluse, kuna majandustegevuse peatamise otsuse kehtivus lõppes 14.11.2021 ning kaebaja ei ole taotlenud selle otsuse õigusvastasuse tuvastamist.
5.Terviseameti 16.11.2021 korraldusega nr 12.1-11/21/13549-8 „Sparta Spordiseltsi majandustegevuse keelamine spordisaalis osutatavate kontrollitavate tegevuste osas“ (edaspidi majandustegevuse keelamise otsus) keelati spordiseltsi majandustegevus tegevusalal spordiklubide tegevus (EMTAK kood 93121). Majandustegevuse keeld hõlmab kogu tegevusala „spordiklubide tegevus“.
6.SPARTA Spordiselts esitas 16.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse majandustegevuse keelamise otsuse tühistamiseks ning asja liitmiseks haldusasjaga 3-21-2471 ühte menetlusse (haldusasi nr 3-21-2927). Lisaks taotles kaebaja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ vastuolu tõttu põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 3, §-ga 11 ja § 87 punktiga 6. Kohus võttis esitatud kaebuse menetlusse 17.12.2021 ning liitis haldusasjad nr 3-21-2927 ja 3-21-2471 üheks menetluseks, mille numbriks jäi nr 3-21-2471.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukoht Korralduse nr 305 ja selle muutmise korralduste nr 362 ja 373 õigusvastasus
7.1.Korraldus nr 305 on materiaalses mõttes õigustloov akt ehk määrus (kaebaja põhipositsioon) ning kohtul on õigus ja kohustus see vastavalt ümber kvalifitseerida. Ükski NETS-i paragrahv ei anna Vabariigi Valitsusele volitust nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks õigustloovaid akte (määrusi) anda. Seega on korraldus nr 305 vastuolus PS §-s 3 sätestatud seadusereservatsiooni põhimõttega, PS §-s 11 sätestatud kõigi õiguste piiramise üldiste tingimustega ning PS § 87 lg-ga 6, mille kohaselt võib määrusi anda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuna korraldus nr 305 on määrus ja nendele nõuetele ei vasta, siis on see vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata.
7.1.1.Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 ja § 88 kohaselt on haldusakti ja määruse eristamisel oluline, kas õigusakt reguleerib üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtumeid. Korraldusel nr 305 puuduvad tunnused, mis lubaksid seda käsitada haldusaktina. See ei ole suunatud avalik-õigusliku seisundi muutmisele ning üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele. Ka ei ole tegemist üksikjuhtumite reguleerimisega, kuna nende mõju ei ole ajaliselt, territoriaalselt või isikuliselt piiratud. Korraldus nr 305 kehtib tähtajatult kogu Eesti Vabariigi territooriumil ja kõigi siin tegutsevate isikute suhtes. Seega on korralduse nr 305 sisu vastuolus ka selle enda põhiteksti lõpus oleva selgitusega, mille järgi NETS § 28 lg-tes 2, 5 ja 6 sätestatud meetmed peavad olema ajutised ehk ajaliselt piiratud. Korraldusega nr 305 kehtestatud piiranguid 1) tühistada ettekirjutus; 2) kohustada vastustajat I hüvitama 28.10.2021 tasutud sunniraha 2000 eurot; 3) tuvastada korralduse nr 305 punkti 10 alapunktide 1 ja 2 tühisus osas, milles need nõuavad või nõudsid punktis 14, 15, 15 1 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti punktide 14, 15, 151 ja 16 tühisus või alternatiivselt tühistada korraldus nr 305 selles osas; 4) tuvastada korralduse nr 362 tühisus osas, milles see tunnistab kehtetuks korralduse nr 305 punkti 15 ja muudab punkti 16 või alternatiivselt tühistada korraldus nr 362 selles osas; 5) tuvastada korralduse nr 373 tühisus osas, milles see täiendab korraldust nr 305 punktiga 15 1 või alternatiivselt tühistada korraldus nr 373 selles osas.
3 (32)
ei muuda ajutiseks ka asjaolu, et korralduse seletuskirja kohaselt kehtivad piirangud vähemalt kuni 10.01.2022 või et sellega kehtestatud meetmeid ja piiranguid kavatsetakse iga kahe nädala tagant uuesti hinnata. Sisuliselt sellist hindamist ei toimu.
7.1.2.HMS § 92 kehtestab määruse vorminõuded, sh allkirjastamise korra. NETS ja selle alusel kehtestatavad nõuded kuuluvad Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning asjaomaseks ministriks saab käesoleval juhul olla üksnes tervise- ja tööminister või sotsiaalkaitseminister. Mitte kumbki nendest ei ole korraldust nr 305 allkirjastanud. HMS § 89 lg 1 järgi on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Kuna korraldus nr 305 on sisult määrus, siis ei vasta see allkirjastamise osas vorminõuetele ning ei ole formaalselt õiguspärane.
7.2.Kuigi kaebaja hinnangul on korraldus nr 305 oma olemuselt määrus, siis sõnastab kaebaja ka alternatiivpositsiooni, mille kohaselt on korraldus nr 305 üldkorraldus (haldusakt). Sellisel juhul on korraldus nr 305 vaidlustatud osas tühine või õigusvastane. Haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan (HMS § 63 lg 2 punkt 3) või kui see kohustab adressaati toime panema õigusrikkumise (HMS § 63 lg 2 punkt 4). Vabariigi Valitsus ei ole koroonatõendi nõude kehtestamiseks pädev haldusorgan, kuna seadusandja ei ole talle kooskõlas PS §-ga 3 ja § 87 lgga 6 vastavat pädevust andnud. Lisaks kohustavad VV korralduste vaidlustatud sätted kaebajat toime panema isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) §-s 65 sätestatud õigusrikkumise, kuna kohustavad kaebajat töötlema isikuandmeid ilma seadusliku aluseta. Seega on VV korraldused tervikuna või vaidlustatud osas tühised ehk kehtetud algusest peale.
7.3.Korraldusega nr 305 kehtestati koroonatõendi ja testituse tõendi (edaspidi ühiselt tõend) nõue ning nende tõendite kontroll kujutab endas isikuandmete, sh eriliiki isikuandmete töötlemist. Seda kinnitab ka Andmekaitse Inspektsioon (edaspidi AKI). Koroonatõendit kontrollides saab QRkoodi lugeja teada isiku ees- ja perekonnanime, sünniaja ning asjaolu, kas isik on koroona vastu vaktsineeritud (millega ja millal) või koroona läbi põdenud (millal diagnoositud). Testituse tõend eeldab negatiivse koroonatesti olemasolu, mille eelduseks on aga nakkushaiguse diagnoosimine või terviseuuring NETS § 28 lg 2 punkti 3 tähenduses. Seega kohustab laste koroonatõendi nõue, mis sisaldab endas ka võimalust osaleda tegevustes testituse tõendi alusel, nõuet terviseuuringuks või diagnoosimiseks.
7.4.Kaebajal puudub õigus teostada tõendi ehtsuse ja kehtivuse kontrolli ning selle kontrolli läbiviimine kohustaks kaebajat toime panema IKS §-s 65 sätestatud väärteo. NETS ei sisalda volitusnormi koroonatõendi kontrolliga seonduvaks isikuandmete töötlemiseks ning seda õigust ei saa tuletada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrusest (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus; edaspidi IKÜM). IKÜM artikli 6 lg 1 kohaselt peab isiku andmete töötlemine olema seaduslik. IKÜM artikli 6 lg-s 1 toodud loetelust võiks praegusel juhul kohalduda alapunktid c) ja e), mille puhul tuleb isikuandmete töötlemise alus kehtestada Euroopa Liidu õigusega või liikmesriigi õigusega. IKÜM preambuli punkt 45 viitab seejuures kehtestamise alusena õigusaktile, milleks kaebaja hinnangul saab olla õigustloov akt, mitte aga haldusakt. Isegi kui jääda seisukohale, et IKÜM ei kehtesta erinõudeid õigusakti liigile, siis peab töötlemise aluseks olev õigusakt olema kehtestatud kooskõlas liikmesriigi põhiseaduse ja muude seadustega (IKÜM preambuli punkt 41). PS-ist tulenevalt peaks isikuandmete töötlemise kohustus tulenema kas seadusest või selle alusel antud täittevvõimu aktist. NETS ega ükski muu seadus ei näe ette isikuandmete töötlemise nõude kehtestamist. Seega puudus Vabariigi Valitsusel pädevus tõendi nõude ning selle 4 (32)
kontrollikohustuse kehtestamiseks. Terviseamet on viidanud, justkui võiks koroonatõendi kontrollimise nõude aluseks olla inimese enda nõusolek, kuid see on vastuolus AKI meedias väljendatud seisukohaga, mille kohaselt koroonapassi kontrollimise õiguslikuks aluseks ei saa pidada inimese enda nõusolekut.
7.5.Tõendi nõuet tuleb pidada sundvaktsineerimiseks WHO sundvaktsineerimist puudutava juhendi tähenduses, kuna koroonatõendi nõue piirab mittetriviaalsel viisil inimeste vabadust, seades vaktsineerimise eelduseks sellele, et osaleda suures osas avalikes tegevustes. NETS ei sisalda volitusnormi sundvaktsineerimiseks ning selline nõue tuleks kehtestada seadusega. Isegi kui see oleks võimalik täitevvõimu aktiga, siis peaks selleks olema selge õiguslik alus (PS § 3 ja § 87 lg 6). Kuna koroonatõendi puudumine takistab isikute juurdepääsu korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevustele, siis sunnitakse nõude kehtestamisega inimesi vaktsineerima. Sellise regulatsiooni kehtestamiseks NETS-is volitusnormi ei ole, kuna see ei ole käsitatav liikumisvabaduse piiranguna (NETS § 28 lg 5 punkt 3) ega ettevõtte tegevuse ajutise piiramisena (NETS § 28 lg 5 punkt 1). Teoreetiliselt võiks see olla käsitatav nakkusohutuse ettevaatusabinõuna (NETS § 28 lg 2 punkt 5), kuid selline tõlgendamine oleks vastuolus seadusandja tahte, seadusereservatsiooni põhimõttega ja õigusselguse põhimõttega ning NETS tuleb vastavas osas jätta kohaldamata.
7.6.Laste osas kehtib koroonatõendi nõudes alternatiivselt ka testimise nõue, mis ei ole aga kooskõlas volitusnormiga. Testimise nõude osas viitab korralduse nr 373 seletuskiri NETS § 28 lg 2 punktidele 3 ja 5 ning lg 5 punktile 1, kuid selles ei viidata NETS-i sättele, mis võimaldab nõuda terviseuuringu korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist. Laste diagnoosimise või terviseuuringu kohustus on kehtestatud kõigi 12–18 aastaste isikute suhtes ning sel põhjusel on korralduse nr 305 punkt 10 koosmõjus punktidega 14 ja 151 vastuolus NETS § 28 lg 2 punktiga 3 ja lg-ga 3, kuna kõik vaktsineerimata (ja „tõendikõlbmatult“ haiguse läbi põdenud) 12–18 aastased inimesed ei ole „nakkuskahtlased isikud, kes on seotud haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, asunud isikutega“. Kui eeltoodule vaatamata tuleks NETS § 28 lg 2 punkti 3 tõlgendada selliselt, et „haiguskoldena“ või „piirkonnana, kus on oht nakkuskolde tekkimiseks“ tuleks käsitleda kogu Eesti Vabariiki ning „nakkuskahtlaste isikutena“ kõiki Eesti 12–18 aastasi elanikke, siis ei ole NETS § 28 lg 2 punkt 3 kooskõlas PS §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Kuna NETS § 28 lg 2 punkt 3 ei anna ka selget volitust isikuandmete töötlemiseks, siis on NETS 28 lg 2 punkt 3 vastuolus ka IKÜM artikli 6 lg-ga 3 ning PS §-ga 3 ja § 87 p-ga 6. Sellisel juhul palub kaebaja NETS § 28 lg 2 punkti 3 kohaldamata jätta.
7.7.Ent isegi kui koroonatõendi nõue ei ole vastuolus isikuandmete töötlemise seaduslikkuse põhimõttega ning laste koroonatõendi nõudele alternatiivsele testituse tõendile ei ole kohaldatav NETS § 28 lg 2 punkt 3, siis ei tulene NETS § 28 lg 2 punktist 5, § 28 lg 5 punktist 3 ega § 28 lg 5 punktist 1 õiguslikku alust nende nõuete kehtestamisele. Kui NETS § 28 lg 2 punkti 5 tuleks tõlgendada selliselt, et „nakkusohutuse ettevaatusabinõuna“ tuleks käsitleda ka tõendi nõuet, siis ei ole NETS § 28 lg 2 punkt 5 kooskõlas PS §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna viidatud NETS-i sätte eesmärgiks oli õigusliku aluse loomine isikukaitsevahendite kasutamisele ja nakkusohutuse hügieeni järgimiseks. Samuti ei ole õigusselguse põhimõttega kooskõlas NETS § 28 lg 2 punkt 3, millest tuleneb õigus kehtestada ajutiselt muid liikumisvabaduse piiranguid, kuna seadusandja ei ole kirjeldanud, milliseid piiranguid täitevvõim kehtestada võib ning lisaks ei ole korralduse kohaselt tegemist ajutise piiranguga.
7.8.Kui VV korraldusega sätestatud tõendi nõude aluseks on NETS § 28 lg 5 punkt 1 või 3, siis on nõude kehtestamine lubamatu, kuna COVID-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus ega uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 tähenduses.
5 (32)
Ohtliku uudse nakkushaiguse üheks tunnuseks on „levib kiiresti ja ulatuslikult“. COVID-19 viiruse levik on olnud Eestis lainetena leviv ehk tegemist on hooajalise viirusega leviku osas nagu on seda ka nt tuulerõuged, rinoviirus, adenoviirus, gripp jms viirushaigused, mis samuti ulatuslikult Eestis levivad, nakatades suuri inimgruppe, kes haiguse nakkusperioodil koos viibivad. Samas teatud ajaperioodil, nt suvel, haiguste ulatuslik ja kiire levik taandub. Eriti ohtlike nakkushaiguste nimekirjas olevad haigused aga ei levi lainetega ehk hooajaliselt. Teine ohtliku uudse nakkushaiguse tunnuseks on „mille kulg on raske või eluohtlik“. Terviseameti kodulehel oleva info kohaselt kulgeb enamikel koroonaviirusesse nakatunutel haigus kergelt ja nad paranevad. Kuigi haigus võib olla raske kuluga vanemaealiste ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste seas, siis ohuhinnang saab tuleneda keskmisest tervest inimesest ja ohtlikkusest keskmisele tervele inimesele. Riskigrupp on vastuvõtlik paljudele haigustele. Lisaks on uudse ohtliku nakkushaiguse tunnuseks veel „puudub ravi“, kuid olemas on ennetavad vaktsiinid ning haiglates on kasutusel ravim Remdisivir, mis on haiglaravis andnud häid tulemusi. Seega ei vastanud COVID-19 VV korralduste andmisel enam uudse ohtliku nakkushaiguse tunnustele, mistõttu ei saanud selle suhtes NETS § 28 lõike 8 alusel NETS § 28 lõikes 5 sätestatud meetmeid rakendada.
7.9.Tõendi nõude kehtestamine ei ole motiveeritud. VV korraldused ning nende seletuskirjad ei selgita tõendi nõude kui meetme olemust NETS §-s 28 loetletud meetmete tähenduses. Samuti on vastuolulised koroonatõendi nõude eesmärgid. Ühelt poolt räägitakse nakkusohutuse tõendamisest, viiruse leviku piiramisest ning ühiskonna avatuna hoidmisest, ent samas on ilmne, et tõendi kehtestamise ja kontrollimine tegelik eesmärk on sundvaktsineerimine. VV korraldused ei ole tõendi nõuete sobivuse osas motiveeritud. Sobivuse põhjendamiseks tuleks korralduste põhjendustes esiteks selgitada, kuidas peaks tõendi nõudmine aitama koroonaviiruse levikut piirata ja miks lubab see paralleelselt muude piirangute rakendamist vältida. Paraku seda tehtud ei ole. Samuti ei ole VV korraldustes põhjendatud, miks on vajalik just konkreetses vormis ja konkreetseid alternatiive sisaldava tõendi nõude kehtestamine. Seletuskirjas on viidatud EL ühtsetele standarditele vastavatele koroonatõenditele. Miks ja kuidas need standardid peaksid mõjutama vaidlusaluseid siseriiklikke meetmeid, seletuskirjast ei selgu. Samuti ei selgu VV korraldustest ja nende seletuskirjadest, kas ja milliseid alternatiive tõendi nõudele kaaluti ja miks leiti, et need teised alternatiivid on vähem sobivad. Sellest saab järeldada, et selliseid alternatiive ei kaalutudki, ehkki need olid olemas. Näiteks on võimalik koroonaviiruse levikut piirata massilise, regulaarse ning kooskõlas NETS § 43 lg-ga 1 riigi poolt tagatava ja riigieelarvest rahastatava testimisega. Selline meede ei eeldaks mistahes „koroonatõendite“ kasutamist, oleks koroonatõendi nõudest koroonaviiruse leviku piiramisel tõenäoliselt oluliselt efektiivsem, mittediskrimineeriv ning ligi poole Eesti elanikkonna õigusi ka oluliselt vähem piirav. Isegi kui analüüs näitaks, et lõppastmes on tõend nt riigieelarvest rahastatavale masstestimisele mingitel põhjustel eelistatav, ei saa kohus teha seda analüüsi Vabariigi Valitsuse eest, samuti ei saa Vabariigi Valitsus tagantjärgi tehtava ja esitatava analüüsiga kompenseerida asjakohaste põhjenduste puudumist korraldustes. Tegelikult oleks tõendi vajalikkust tulnud kaaluda ja põhjendada kõigi korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevuste puhul, ses nende tegevustega seonduv nakatumisoht võib olla väga erinev. Samuti ei nähtu VV korraldustest ja nende seletuskirjadest, miks just ilma testimisvõimaluseta koroonatõendi nõue täiskasvanutele ning testimisvõimalusega koroonatõendi nõue 12-18 aastastele isikutele on kõige sobivam meede selleks, et nakkuse levikut piirata ja haiglatele tekkinud ülisuurt koormust vähendada. Kui aga käsitleda tõendi nõude eesmärgina sundvaktsineerimist, siis selles osas puuduvad igasugused põhjendused.
7.10.Korraldus nr 305 kohustab kaebajat rikkuma koroonatõendi kontrollimisel oma külastajate põhiõigusi, mistõttu on kaebajal tõendi kontrollijana õigus tugineda nõude vaidlustamisel põhiõiguste riivele sarnaselt tõendi esitamiseks kohustatud isikutele. 6 (32)
7.10.1.Tõendi nõue kehtestab sundvaktsineerimise kohustuse, mis on isikupuutumatuse riive. Vaktsineerimata inimesed on sõnaliselt diskrimineeritud meedias, sotsiaalmeedias, valitsuse poolt, tööandjate poolt jne ning VV korraldused vaid hoogustavad sellist ebavõrdset kohtlemist ning vaktsineerima sundimist. Sundvaktsineerimine seisneb seega ka selles, et vaktsineerimata inimesed on VV korraldusi põhjendava ja toetava avaliku retoorikaga stigmatiseeritud.
7.10.2.Tõendi nõue riivab perekonna- ja eraelu puutumatust, kuna terved ent vaktsineerimata inimesed ei saa teha enam mitmeid eraelulisi valikuid, sh treenida sisetingimustes. Lisaks rikub tegevustes osalemiseks tõendi küsimine isikute eraelu puutumatust, kuivõrd sunnib avaldama oma nime, sünniaega ja infot selle kohta, kas isik on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud või mitte. Eraelu kaitse üheks oluliseks valdkonnaks on isikuandmete kaitse ning informatsiooniline enesemääramine tähendab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta käivaid andmeid töödeldakse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist (Riigikohtu 12.07.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, punkt 19). Tõendi nõue riivab isikute informatsioonilise enesemääramise õigust (ning kaebajale on pandud kohustus seda riivata). Teave isiku vaktsineerimise, haiguse läbipõdemise, testimise ning testi tulemuste kohta on IKÜM artikli 4 lg 1 punkti 15 kohaselt isiku terviseandmed, mis kuuluvad IKÜM artikli 9 lg 1 kohaselt eriliiki isikuandmete hulka. IKÜM põhjenduspunkti 51 kohaselt väärivad sellist laadi isikuandmed erilist kaitset, sest nende töötlemise kontekst võib põhiõigusi ja -vabadusi olulisel määral ohustada. Seetõttu on eriliiki isikuandmete töötlemine IKÜM artikli 1 kohaselt keelatud, v.a kui esinevad artikli 9 lg-s 2 sätestatud alused. IKÜM artikli 9 lg 2 punkt g sätestab, et eriliiki isikuandmete töötlemise keeld ei kohaldu, kui töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete kaitse õiguse olemust ja tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide kaitseks. Tõendi nõue ei arvesta ega austa isikuandmete kaitse õiguse olemust ning tõendi nõudmine on samastatav mittevajalike andmete töötlemisega IKS § 14 punkti 3 tähenduses. Lisaks tuleb IKÜM artikkel 5 lg 1 punkti c kohaselt isikuandmete töötlemisel tagada, et isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt. Eeltoodust tulenevalt on Euroopa Komisjon digitaaltõendi suunistes märkinud, et juhul, kui liikmesriik soovib kasutada tõendit muul eesmärgil kui meditsiinilisel (milleks see peamiselt loodud on), tuleks limiteerida tõendil esitatud isikuandmeid. Seda tehtud aga ei ole.
7.10.3.Tõendi nõue riivab igaühe õigust jääda truuks oma veendumustele, kuna seab vaktsineerimata isikud valiku ette ja piirab nende õigust osaleda harjumuspärastes tegevustes piiramata ajaks. On mõeldamatu eeldada, et vaktsineerimata inimesed oleksid tähtajatult valmis loobuma korralduse punktis 10 loetletud tegevustest. Seetõttu on tõenäoline, et ühel hetkel on paljud vaktsineerimata isikud sunnitud oma vaadetest ja veendumustest loobuma, et jätkata harjumuspärast elu ning selle osaks olevaid tegevusi.
7.10.4.Tõendi nõue riivab inimväärikust, kuna tekitab seda mitteomavates isikutes tunde, et nad ei ole täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Samuti rikub vaktsineerimisele sundimine PS §-i 18. VV korraldustega loodud eristamine ning tervete inimeste grupeerimine selle alusel, millise otsuse nad oma tervise osas teevad, süvendab inimväärikuse alandamist veelgi enam. 12-18 aastased vaktsineerimata isikud, keda sunnitakse alates 01.11.2021 ühiskonna elus osalemise eesmärgil regulaarselt teste tegema, tunnevad samuti oma inimväärikuse alandamist sellega, et nad on kõigile nähtavalt oma teste tehes eristatavad. Viidatud vanuses on noored aga eriti haavatavad ning selline inimväärikust alandav regulatsioon võib nende noorte jaoks lõppeda traagiliste tagajärgedega nende vaimsele tervisele. 7 (32)
7.10.5.Tõendi nõue riivab liikumisvabadust, kuna muudab vaktsineerimata ja „tõendikõlbulikult“ läbi põdemata isikutel viibida ruumides ja kohtades, kus viiakse läbi korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevusi, ning neis tegevustes osaleda. Lisaks toob noorte testimiskohustus kaasa raha- või ajakulu, mistõttu on tegevustes osalemine ebamõistlik või võimatu.
7.10.6.Tõendi nõue riivab omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kuna ei võimalda kaebajal oma omandit vabalt vallata, kasutada ja kasutada lasta, seejuures ei ole vastavad kitsendused kehtestatud seaduse, vaid täitevvõimu poolt ilma seadusliku aluseta. Kuigi kaebaja tegevus ei ole majandustegevus, ent kui kaebaja tegevust pidada majandustegevuseks, siis tuleb koroonatõendi nõuet pidada ettevõtlusvabaduse riiveks, kuna tõendi nõue mõjutab vahetult isikute arvu, kes korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevustes saavad osaleda.
7.10.7.Tõendi nõue rikub õigust võrdsele kohtlemisele, kuna sõltuvalt inimese vaktsineeritusest või haiguse läbi põdemisest seatakse neile erinevaid nõudeid korralduse nr 305 punktis 10 loetletud tegevustes osalemiseks. Käesoleval juhul tehakse vahet inimestel vastavalt sellele, kas nad on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud (seda vaid 180 päeva ametlikust diagnoosist) või läbinud testimise (seda vaid 12-18 aastaste korral). VV korralduste seletuskirjadest nähtub, et isikuid ei tahetagi võrdselt kohelda ning piirangute eesmärgiks ongi teatud ühiskonna grupi (eelduslikult vaktsineerimata isikute) välja tõrjumine erinevate tegevuste juurest, vähendades nii tegevustes olijate arvu ja väidetavalt tagades sellega väiksema haiglate koormuse vaktsineerimata haigestunute osas. Kui inimene on mistahes põhjustel otsustanud end mitte vaktsineerida, ei saa põhjendatuks ega lubatavaks pidada selliste veendumuste või teadliku tervisega seotud otsuse tegemise tõttu tema diskrimineerimist, mida antud juhul on aga tehtud, keelates vaktsineerimata isikutel korralduse nr 305 punktis 10 loetletud tegevustes osalemise. Lisaks ei võimalda korraldus nr 305 koroonatõendit isikutele, kelle poolt COVID-19 haiguse läbi põdemist tõendab antikehade test, kuid kelle läbipõdemise aeg ei ole teada või kellel on läbipõdemisest möödas enam kui 180 päeva. Tänase teadusliku konsensuse järgi annab läbipõdemine võrreldes vaktsineeritusega vähemalt sama tugeva ja kauakestva, enamike teadustööde järgi aga pigem palju tugevama ja kauakestvama kaitse. Selliseid isikuid diskrimineeritakse põhjendamatult nii võrreldes vaktsineeritutega kui ka võrreldes nende läbipõdenutega, kes on viimase 180 päeva jooksul teinud positiivse PCR-testi.
7.11.Põhiõiguste riived ei ole proportsionaalsed ning tõendi nõudmine korralduse nr 305 punkti 10 alapunktides 1 ja 2 nimetatud tegevusest osalemiseks ei ole sobiv meede nakkusleviku tõkestamiseks. Nakkusleviku tõkestamise eesmärki teenib efektiivselt vaid negatiivse testi esitamise tõend, vähemal määral ka läbipõdemise tõendi esitamine. Samas ei ole selleks sobiv tõend vaktsineerimise läbimise kohta, kuna vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Tegemist on ilmselgelt ebasobiva meetmega nakkusleviku tõkestamisel, kuna enamikel juhtudel toimub nakatumine väljaspool korralduse nr 305 punkti 10 nimetatud tegevuste. Tõendi nõude kehtestamisel ei ole Vabariigi Valitsus arvestanud ka asjaolu, et punktis 10 nimetatud tegevustes osaleb oluliselt suurema tõenäosusega elanikkond, kes on pigem noorem kui 60 aastat, mistõttu ei saa nende osalemine tegevustes tekitada juurde ka suurt haiglakoormust. Selleks, et vähendada haiglakoormust, on vaja meetmeid vanemaealistele, mitte alla 50/60-aastastele. Arusaamatu on ka see, kuidas n-ö „tõendikõlbmatute läbipõdenute“ (isikud, kellel on antikehad, ent kelle läbipõdemise aeg ei ole teada või kellel on läbipõdemisest möödas enam kui 180 päeva) täielik kõrvaldamine korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevustest eelmärgitud eesmärkide saavutamiseks sobib. Kaebaja hinnangul on selliste isikute kõrvalejätmine nende eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. Vaidlus puudub selles, et kuna neil on antikehade tõendid, mis tõendavad nende poolt haiguse läbipõdemist, siis ei saa neid võrdsustada vaktsineerimata
8 (32)
isikutega, keda „nende endi kaitseks“ on Vabariigi Valitsuse hinnangul justkui vaja ühiskonnast eraldada. Ettekirjutuse ja sunniraha õigusvastasus
7.12.Ettekirjutus põhineb õigusvastasel ja tühisel korraldusel nr 305 ning lisaks on ettekirjutusega kaebajale asetatud korraldus muutunud kehtetuks korralduse nr 305 muutmise tõttu korraldusega nr 362. Ettekirjutusega kohustati kaebajat kuni korralduse nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni asuda kontrollima tõendit. Kuna korraldusega nr 362 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 punkt 15, mis võimaldas sportimises ja treenimises osaleda ka negatiivse testi alusel, ning muudeti punkti 16 selliselt, et tegevuse eest vastutaval isikul kadus ära õigus ja kohustus sellise tõendi olemasolu, ehtsust ja kehtivust kontrollida, siis ei ole alates 25.10.2021 vastavasisulised nõuded enam tervikuna kehtivad ning ettekirjutuse täitmine ei ole enam võimalik. Korraldusega nr 373 muudeti korraldust nr 305 veelgi ning toodi sisse teise isikutegrupi osas testituse tõendi kontrollimise nõue. HMS § 61 lg 2 järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. „Kehtivusaja lõppemine“ võib olla seotud nii kindla tähtajaga kui haldusakti aluseks olevate nõuete kehtivusaja lõppemisega. Seega olukorras, kus ettekirjutus on tehtud haldusakti aluseks olevate „vastavasisuliste nõuete kehtivuseni“ (nagu käesoleval juhul), tuleb nende nõuete kehtetuks muutumist käsitleda HMS § 61 lõikes 2 sätestatud haldusakti kehtivuse lõppemise alusena.
7.13.Sunniraha rakendamine oli õigusvastane, kuna seda võib kohaldada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, kuid kehtetuks muutunud ettekirjutuse täitmisele kallutamine ei ole objektiivselt võimalik. Majandustegevuse keelamise otsuse õigusvastasus
7.14.Majandustegevuse keelamise otsus põhineb õigusvastasel ettekirjutusel ja tühisel või õigusvastasel korraldusel nr 305, mistõttu tuleb majandustegevuse keelamise otsus tühistada. Kaebaja majandustegevuse keelamiseks puudub õiguslik alus, kuna majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (edaspidi MSÜS) § 36 lg 1 punkt 1 kaebaja suhtes ei kohaldu. Nimelt ei ole kaebaja ettevõtja, vaid mittetulundusühing, kelle eesmärgiks ei ole tulu teenimine, vaid sportlike eluviiside propageerimine, tervise- ja võistlusspordi edendamine, seltsi liikmete spordialase tegevuse toetamine ja sportimisvõimaluste tagamine, spordiürituste, treeninglaagrite, õppeseminaride ja kursuste korraldamine ning stipendiumite määramine. MSÜS § 3 lg 1 järgi majandustegevus on iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. MSÜS § 3 lg 2 järgi loetakse tegevus, mille eesmärgiks ei ole tulu saamine, majandustegevuseks üksnes juhul, kui selle suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus. Ainus kaebaja tegevus, mille suhtes kehtib teatamis- või loakohustus, on toitlustamine, mis aga ei ole „spordisaalis osutatav teenus“ ja mida majandustegevuse keelamise otsus ei puuduta.
7.15.Kui kaebajat eeltoodule vaatamata võiks pidada „ettevõtjaks“ ning tema mittetulunduslikku ja eelkõige oma liikmetele suunatud tegevust pidada „majandustegevuseks“, siis ei ole tema tegevuse keelamine MSÜS § 36 lg 1 alusel võimalik, kuna korralduse nr 305 punktiga 16 kehtestatud koroonatõendi kontrollimise nõue ei ole majandustegevuse nõue MSÜS tähenduses. MSÜS § 6 lg 1 sätestab, et seadusest tulenevalt võib kehtestada nõudeid, millele ettevõtja ja tema majandustegevus peavad vastama (edaspidi majandustegevuse nõuded). Seega majandustegevuse nõuded on nõuded, mis kehtestatakse ettevõtjate majandustegevusele, mitte aga üldised, nii ettevõtjatele kui muudele isikutele, nii majandustegevusele kui muule tegevusele kehtivad 9 (32)
käitumisreeglid. Korralduse nr 305 punktides 10 ja 14-16 sätestatud reeglid kehtivad mitmetele tegevustele, mis juba olemuslikult ei kujuta endast majandustegevust, samuti tegevustele, mis sõltuvalt asjaoludest võivad, kuid ei pruugi kujutada endast majandustegevust. Seega ei ole tegemist majandustegevuse nõuetega, vaid üldiste käitumisreeglitega. Lisaks peavad majandustegevuse nõuded olema kehtestatud „seadusest tulenevalt“. Hoolimata sõnastuse mõningasest ebamäärasusest tuleks seda nõuet kooskõlas põhiseaduse §-s 3 ja § 87 punktis 6 sätestatud seadusreservatsiooni nõudega tõlgendada selliselt, et majandustegevuse nõuded on sellised nõuded, mis kehtestatakse seadusega või seaduses sisalduva volitusnormi alusel muu õigustloova aktiga. Haldusaktiga nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks kehtestatud nõuded ei ole majandustegevuse nõuded MSÜS tähenduses.
7.16.Kaebaja majandustegevuse keelamisel on rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid, kuna keelamise põhjendused on osaliselt valed ja/või asjakohatud. Keelamise korralduse punkti 2.2 ja selles viidatud Terviseameti 09.11.2021 kontrollprotokolli kohaselt jätkas kaebaja majandustegevusega pärast tema majandustegevuse peatamist, kuid see väide ei vasta tõele. Majandustegevuse peatamise otsuse järgselt peatas kaebaja klientidelt ja liikmetelt tasu küsimise ning teenust kasutati varem tasutud liikmemaksude alusel. Vastustaja teistsugune seisukoht põhineb vastustaja poolt mõiste „liikmed“ erineval sisustamisel võrreldes kaebajaga ning tasutud liikmemaksu ümbertõlgendamisel teenustasuks. Seega on tegemist majandustegevuse peatamise otsuse tõlgendamist puudutava küsimuse, mitte rikkumisega kaebaja poolt. Lisaks käsitletakse keelamise korralduses kaebaja ventilatsiooni nõudeid, kuid otsest ei nähtu, kas ja milliseid konkreetseid õigusaktidest tulenevaid nõudeid on kaebaja rikkunud ning milline on nende nõuete rikkumise tähendus keelamise otsustamisel. Keelamise korralduse punkti 2.4 teise lõigu kohaselt ei ole kaebaja spordisaali ja riietusruumide ventilatsioon „piisav“ ning punktis 2.7 on kõrgendatud ohuhinnangu andmise ja kaebaja majandustegevuse keelamise alusena otsesõnu viidatud ka sellele, et puuduvad täpsed andmed spordisaali ja riietusruumide ventilatsiooni võimsuse kohta. Mõlemas punktis sisalduv etteheide on õiguslikult sisustamata. Seega on majandustegevuse keelamisel tuginetud kaalutlustele, mis ei vasta tegelikkusele ja/või ei ole asjakohased.
7.17.Majandustegevuse keelu otsus on motiveerimata ja ebaproportsionaalne ning rikub kaebaja õigust olla ära kuulatud. Korralduste pealkiri ja resolutsioon ei lähe kokku, kuna pealkirjade kohaselt puudutab korraldus spordisaali tegevusi, kuid resolutsioonis on keelatud kaebaja majandustegevus tegevusalal spordiklubide tegevus (EMTAK kood 93121). Kuna korralduse resolutsiooni sõnastus oli selges vastuolus nii korralduse enda pealkirja kui kogu varasema menetluse sisuga, siis pöördus kaebaja Terviseameti poole eelpool viidatud selgitustaotlusega, kuid sellele antud vastusest selgus, et kaebaja majandustegevuse keeld hõlmab tõesti kogu tegevusala „spordiklubide tegevus“. Keelamise korralduses puuduvad mistahes põhjendused selle kohta, millistel kaalutlustel menetluses, mis läbivalt puudutas üksnes nn kontrollitavaid tegevusi, on ühtäkki rakendatud keeldu, mis hõlmab ka tegevuse, mille läbiviimiseks koroonatõendi kontrollimise nõue ei kehti. Seejuures ei ole kogu menetluse jooksul sellise „laiendatud keelu“ rakendamise kohta küsitud ka kaebaja seisukohta. Seega on majandustegevuse keelamise otsus meelevaldne, ebaproportsionaalne, motiveerimata ja HMS § 40 lõikes 1 sätestatud ärakuulamisõigust rikkuv, rakendades kaebaja suhtes keeldu, mida ei ole menetluse käigus kordagi sellisena kirjeldatud, mille suhtes kaebaja ei ole oma arvamust avaldada saanud ja mille rakendamist ei selgita mitte ükski keelamise korralduses sisalduv põhjendus.
8.Vastustaja II (Vabariigi Valitsus) seisukoht
8.1.Korraldus nr 305 on üldkorraldus (haldusakt), mitte õigustloov akt (määrus) ning kui lähtuda kaebaja primaarsest eeldusest, et korraldus nr 305 on määrus, siis on kaebaja väited VV korralduste õigusvastasusest sisutühjad. 10 (32)
NETS sätestab Vabariigi Valitsusele õiguse piirangute kehtestamiseks haldusaktiga, mitte õigustloova aktiga. Üldkorraldus on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Ehkki võib möönda, et korraldusega nr 305 kehtestatud piirangute õiguslik alus on mõneti vaieldav ning kaebaja on viidanud kohtulahenditele, mis seavad osaliselt kahtluse alla üldkorralduse õiguspärasuse, siis senises kohtute praktikas on valdavalt siiski kinnitatud, et piirangute kehtestamiseks on üldkorralduse vorm sobilikum. VV korraldusi on üldkorraldusteks peetud ka tänaseks jõustumata kohtuotsustes. Lisaks on ka Riigikohus kinnitanud määruses 3-21-2241, et riik saab mistahes vaktsineerimisnõude kehtestada ainult seaduse alusel ning vaktsineerimisnõude kehtestamist üldkorraldusega HMS § 51 mõttes saab pidada kohaseks. Korraldus nr 305 sätestab erinevad piirangud ja meetmed, sh kaebajale kohalduva tõendi kontrollimise nõude (korralduse nr 305 punktis 16), mille kehtestamist üldkorraldusega tuleb Riigikohtu tõlgenduse valguses pidada sobilikuks. Kuna korraldus nr 305 on üldkorraldus, mitte määrus, siis ei ole NETS-is teistsuguse volitusnormi olemasolu vajalik. Samuti ei ole sel põhjusel asjakohased kaebaja väited, et korralduse nr 305 ja selle muutmisel ei ole järgitud HMS §-s 92 sätestatud määruse allkirjastamise nõudeid.
8.2.Vastustaja II ei nõustu kaebajaga ka selles, et korraldus nr 305 ei ole ajutine ning ajaliselt piiratud. Kaebaja sellekohased väited tuginevad meedias avaldatud üksikisikute hinnangutel. Meetmete põhjendatuse hindamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse ja Teadusnõukoju ametlikest seisukohtadest. Korraldust nr 305 tuleb pidada tähtajaliseks ainuüksi sel põhjusel, et kas COVID19 haiguse levik ühiskonnas lõpeb mingil hetkel või ei kujuta haiguse levik endast enam sellist ohtu, mis õigustaks korraldusega nr 305 kehtestatud piirangute jätkamist. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seega on selge, et korraldusega nr 305 kehtestatud meetmed ei saa jääda kehtima määramata ajaks või liialt pikaks ajaks. Nii on ka korralduse nr 305 punktis 19 märgitud, et kehtestatud meetmed ja piirangud kehtivad korralduses nimetatud tähtajani, selle korralduse muutmiseni või kehtetuks tunnistamiseni ning et meetmete ja piirangute vajalikkust hinnatakse hiljemalt iga kahe nädala tagant.
8.3.Kaebaja nõue VV korralduste tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt nende osaliseks tühistamiseks on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Seejuures on korralduse nr 305 tühistamiseks esitatud kaebuse kaebetähtaeg möödas. Kuna korralduse nr 305 tühisuse tuvastamise kaebuste osas puudub seaduses sätestatud menetlustähtaeg, ei vaidle vastustaja II selles osas kaebuse esitamisele ja kaebetähtaja järgmisele vastu. Korralduse 362 ja korralduse nr 373 peale esitatud kaebused võib lugeda tähtaegseteks üksnes juhul, kui kaebaja on vaidlustanud viidatud korralduste konkreetset muudatust, mitte korralduste kehtivust üleüldiselt.
8.4.Asja lahendamisel tuleb arvestada Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 haldusasjades nr 321-2473, 3-21-2432 ja 3-21-2412 tehtud kohtumääruseid, milles kohus on toonitanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib eeskätt kaalukas avalik huvi COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ja meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks. Olgugi, et ringkonnakohus esitas oma seisukohad esialgse õiguskaitse taotluste lahendamise raames, on vastustaja II hinnangul teise astme kohtu järeldused analoogia korras ülekantavad ka põhimenetluses toimuvale kohtuvaidlusele, kuivõrd kaebaja kaebuse rahuldamise vastu esineb ülekaalukas avalik huvi, eesmärk tagada meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkus ja rahvatervise kaitse. Praeguses epideemia olukorras ei saa majanduslikud argumendid ning majandustegevusega jätkamise soov olla tähtsamad klubikülastajate ning kolmandate isikute elu ja tervise kaitsest.
11 (32)
8.5.Korralduse nr 305 eesmärgiks on: − kehtestada inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidavuse kaitseks, vältimatult vajalikud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmed ja piirangud; − piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidavus; − hoida ühiskonda avatuna ning võimaldada teenuste tarbimist viisil, et hoida ära oht tervisele ja suremus; − kaitsta inimeste elu ja tervist koroonaviiruse eest ning ka laiemalt, kuna riigil tuleb tagada ka muude haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Praeguses olukorras on riik kohustatud looma tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Pandeemia ja kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28), muuhulgas tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Seejuures puudub riigil võimalus jätta meetmed võtmata (PS § 14, riigi soorituskohustused).
8.6.Koroonaviirus on uudne ohtlik nakkushaigus, mille osas viiakse läbi jätkuvalt teadusuuringuid ja mille osas teave muutub ja täieneb pidevalt. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja ka piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. Nakkushaiguse leviku tõkestamisele aitab vaieldamatult kaasa ka vastavate tõendite ja testi tegemise fakti küsimine enne külastajate spordiklubisse sportima lubamist. VV korraldustega kehtestatakse piirangud eeskätt vaktsineerimata isikutele, kuivõrd sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Sel põhjusel jäeti korraldusest nr 305 välja ka negatiivse testi alusel tegevustes osalemine. Vaktsineerimata inimestel on võrreldes vaktsineeritutega märkimisväärselt suurem risk nakatumise korral sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete tagajärgede tekkeks, mistõttu on vaktsineerimata inimesed ohustatud inimgrupp. Vaktsineerimata inimeste kaitsmine nakatumise eest on hetkel ka hädavajalik haiglate töökoormuse vähendamiseks, kuna suurem osa sümptomaatilise COVID-19 tõttu haiglasse sattunutest on vaktsineerimata. See tähendab, et vajalik on võimalikult igakülgselt vältida vaktsineerimata isikute rasket haigestumist, et tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus – seda eriti olukorras, kus vaktsineerimata isikud on hõivanud intensiivravi kohad ning nende hulgas on suremus kõrge. Seda kaitse-eesmärki (vaktsineeritute kaitse ning haiglate töökoormuse vähendamine) täidavad meetmed, millega saab piirata vaktsineerimata isikute liikumist (näiteks osalemist spordiklubis treeningul) ja läbi selle vähendada erinevate inimestega kokkupuute võimalusi. Kuivõrd suur hulk inimesi osaleb spordiklubides treeningutel, suurendab see paratamatult inimeste vaheliste kontaktide arvu ning nakkuse leviku võimalusi, mis aga vaktsineerimata isiku vaatepunktist on ebasoodne.
8.7.Väär on kaebaja väide korralduste formaalsest õigusvastsusest põhjusel, et korraldused ei ole kooskõlas PS §-s 3 ja § 87 punktis 6 sätestatud seadusereservatsiooni nõudega ning puudub volitusnorm, mis annaks õiguse koroonatõendi kontrolliga seonduvaks isikuandmete töötlemiseks.
8.7.1.Korraldusest nr 305 tulenevad nõuded on kehtivad ning mh juriidilisele isikule, nagu kaebaja, järgimiseks kohustuslikud. Vastustajal II oli pädevus kehtestada koroonatõendi kontrollimise nõue (korralduse nr 305 punkt 16) ning see õigus tuleneb sisuliselt NETS-ist. Nii on ka korralduse nr 305 sissejuhatuses viidatud NETS § 27 lõikele 3, § 27 lõike 1 punktidele 1 ja 2, § 28 lõike 2 punktidele 1–3 ja 5 ning lõigetele 3, 5, 6 ja 8 ning § 452 lõikele 1. Korralduse 12 (32)
nr 373, millega muudeti korraldust nr 305, seletuskirja kohaselt „COVID-19 tõendi kontrollimise /.../ puhul on tegemist majandustegevuse piiramisega, mille õiguslik alus tuleneb NETS § 28 lõike 2 punktist 5, lõike 5 punktidest 1 ja 3 ja lõikest 8“. Vastustaja II hinnangul tuleneb korralduse nr 305 punkti 16 aluseks olev volitusnorm viidatud sätete koosmõjust, mitte konkreetselt ühest sättest, ning tagab vastustajale II õiguse kehtestada koroonatõendi kontrollimise nõude. Viidatud NETS-i sätetes on seadusandja andnud vastustajale II volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, sh ettevõtte tegevusvabaduse piirangu üksnes vastava COVID-19 viirushaigusega seonduva tõendi kontrollimise alusel isikute treeningsaali lubamise. Sedalaadi piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel on vastustajal II võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Taolised piirangud ei tohi küll olla meelevaldsed (mida nad täna ei olegi), kuid samas ei pea vastustaja II puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes tingimata valima isikute, sh juriidiliste isikute, õiguste ja vabaduste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid.
8.7.2.Korralduse nr 305 formaalset õiguspärasust hindas Tallinna Ringkonnakohus 02.12.2021 asjas 3-21-2473 ning leidis, et korralduse nr 305 andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses ning NETS § 28 lg-te 5 ja 8 alusel on Vabariigi Valitsusel volitus sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust ning kehtestada liikumisvabaduse piiranguid (punkt 9).
8.7.3.Kaebaja väitega, et koroonatõendi nõue on samastatav sundvaktsineerimisega, ei saa nõustuda ning seda on kinnitanud ka Tallinna Halduskohus 11.01.2022 otsuses nr 3-21-2469. Vaktsineerimine on kõige efektiivsem meede sotsiaalses elus (sh spordiklubis treeningutel) osalemiseks, nakkusohu vähendamiseks ja raske nakatumise ärahoidmiseks.
8.7.4.Negatiivne test ei ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Negatiivse testi alusel sotsiaalsetes tegevustes osalemise piiramisel lähtus vastustaja II eeskätt vaktsineerimata isikute kaitsest, kuna sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Vastustaja II hinnangul on immuunkaitseta isikud suuremas nakatumisohus kui vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud isikud. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestaks negatiivse testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Erinevalt vaktsineerimisest ei kaitse negatiivne testitulemus nakatumise eest. Ühtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu, seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla võrdlemisi petlik. Igal juhul on negatiivsest testist saadav teatav kindlustunne aga ainult lühiajaline. Vastustaja II eesmärgiks on vältida vaktsineerimata isikute võimalikku rasket haigestumist, et tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus ning lähtuvalt sellest eesmärgist on vaktsineerimata isikute suhtes kehtestatud täiendav liikumispiirang sobiv, vajalik ja proportsionaalne ning kaebaja seisukoht on ebaõige.
8.8.Väär on kaebaja väide, et NETS ei sisalda volitusnormi koroonatõendi kontrollimisega kaasnevate isikuandmete töötlemiseks.
8.8.1.Isikuandmete töötlemise seaduslikkust reguleerib IKÜM artikkel 6 ning selle kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik juhul, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil (IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt a). Teave isiku vaktsineerimise, haiguse läbipõdemise või vaktsineerituga võrdsustatuse kohta on IKÜM artikli 4 lg 1 punkti 15 kohaselt isiku terviseandmed, mis kuuluvad IKÜM artikli 9 lg 1 kohaselt eriliiki isikuandmete hulka ning nende töötlemise õiguslikuks aluseks saab olla isiku nõusolek. Samal seisukohal on ka Terviseamet (vastustaja I). Isiku antav nõusolek on vabatahtlik ning välistatud ei ole vaba tahte väljendamine. Seejuures tuleb tähele panna, et spordiklubis koroonatõendi kontrollimisel ei toimu isikuandmete pikaajalist töötlemist, samuti ei ole tegemist isikuandmete pikaajalise ega detailse kogumise, dokumenteerimise, korrastamise, struktureerimise, säilitamise, 13 (32)
kohandamise ja muutmise, kasutamise või edastamisega vmt. Spordiklubis koroonatõendi kontrollimine toimub lühikese aja jooksul, kontrollides hetkeks vaid koroonatõendit ja koroonatõendi omaja nime. Seega on isikuandmete töötlemine piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt – isikuandmeid töödeldakse üksnes hetkeks, eesmärgiga tagada koroonatõendi omajatele sissepääs spordiklubisse, nagu korralduse nr 305 punkti 10 alapunkt 1 ning punkti 14 alapunkt 4 ette näeb. Teisisõnu toimub koroonatõendi kontrollimisel võimalikult väheste andmete kogumine, selline teguviis on igal juhul kooskõlas IKÜM-iga (artikkel 5 lg 1 punkt c)). Järelikult on isikuandmete töötlemiseks antav nõusolek vabatahtlik ning teistsugune käsitlus ei saa olla põhjendatud.
8.8.2.Ent isegi, kui väita, et isiku nõusolek ei saa mingil põhjusel olla koroonatõendi kontrollimise aluseks, siis isikuandmete töötlemise aluseks võib olla õigusakt tulenevalt IKÜM artikkel 6 lg 1 p-st c. Nimetatud IKÜM-i artikkel sätestab, et isikuandmete töötlemine on seaduslik juhul, kui see on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks. Teisisõnu on IKÜM artikli 6 lg 1 punktis c sätestatud õiguslik alus olukordadeks, kus isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse, näiteks COVID-19 tõendi kontrollimise kohustuse, täitmiseks. IKÜM põhjenduspunktis 45 täpsustatakse, et kui isikuandmeid töödeldakse vastavalt vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmisele, peaks töötlemise alus olema sätestatud Euroopa Liidu või liikmesriigi õigusaktis. Käesoleval juhul annab isikuandmete töötlemiseks aluse korralduse nr 305 punkt 16. Korralduses nr 305 viidatud NETS-i sätetes on seadusandja taganud vastustajale II volituse kehtestada juriidilisele isikule tegevusvabaduse piirang selliselt, et treeningsaali võib isiku lubada juhul, kui spordiklubi kontrollib koroonatõendit. Seega on isikuandmete töötlemine igal juhul võimalik ka tulenevalt IKÜM artikli 6 lg 1 p-st c ehk vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks.
8.8.3.Eelnevatel põhjusel ei kohusta ka korralduse nr 305 punkt 16 kaebajat panema toime IKS §-s 65 sätestatud väärtegu, kuna tõendi kontrollimise aluseks on isiku nõusolek ning see on asjakohane ja seaduslik alus andmete töötlemiseks.
8.9.Vastustaja II ei nõustu kaebaja väidetega korralduste materiaalsest õigusvastasusest ning kaebaja väited väljuvad tema kaebeõiguse piiridest. Nimelt leiab kaebaja, et kuna ta on korralduse 305 punkti 10 alapunktides 1 ja 2 nimetatud tegevuse eest vastutav isik, kel on kohustus koroonatõendit kontrollida, siis juhul, kui koroonatõendi nõue ei ole õiguspärane, paneb ta seda tõendit kontrollides sisuliselt toime oma külastajate põhiseaduslike õiguste rikkumise, mistõttu on kaebajal koroonatõendi kontrollijana õigus tugineda koroonatõendi nõude vaidlustamisel muuhulgas samadele põhiõiguste riivetele nagu tõendi esitamiseks kohustatud isikud. See kaebaja seisukoht on väär. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, st kaebaja, üksnes oma õiguse kaitseks. Seega on kolmandate isikute õigustele tuginemine asjakohatu ja põhjendamatu.
8.10.Asjakohatu on ka kaebaja väide, et koroonatõendi nõue riivab ettevõtlusvabadust. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib seadusega piirata ning tingimusel, et piiramise eesmärk ei ole vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramiseks on olemas seaduslik ja põhjendatud alus ning eesmärk, st rahvatervise kaitse ja meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse toimimine ehk laiem avalik huvi. Seega on kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramiseks olemas õiguspärased, mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis vastab Riigikohtu väljakujunenud praktikale.
14 (32)
Terviseameti haldusaktid
8.11.25.10.2021 muudeti korralduse nr 305 punkte 14 ja 16 ning välistati tegevustes osalemine negatiivse koroonatesti alusel. Selliselt kehtis vaktsineerituse ja läbipõdenute suhtes siseruumides kontrollitud tegevustes osalemise luba ning nende tõendite kontrollimise nõue edasi. Seega alates 25.10.2021 saab rikkumisettekirjutust ja korraldust lugeda lõppenuks täiskasvanud antigeeni testiga testitute ja antigeeni testimise tõendi alusel kontrollitud tegevustes osalemise suhtes korraldusest nr 305 tulenevate muudatuste tõttu, kuid vaktsineeritute ja läbipõdenute suhtes kehtib see endiselt edasi. Seega on rikkumisettekirjutus, millega Terviseamet kohustas kaebajat asuma viivitamatult kontrollima spordiklubi Sparta tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbi põetuse, vaktsineerituga võrdsustatud isiku tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust, kaebajale täitmiseks endiselt kohustuslik. Sel põhjusel on väär ka kaebaja seisukoht, et kuna ettekirjutuses oli määratud, et rikkumisettekirjutus on tehtud haldusakti aluseks oleva korralduse nr 305 „vastavasisuliste nõuete kehtivuseni“, siis on ettekirjutuse kehtivus korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamist arvestades lõppenud (HMS § 61 lg 2). Korralduses nr 305 kehtib siiani tegevuse eest vastutavale isikule kohustus kontrollida koroonatõendit ning see ei ole korralduses nr 305 muutunud. Asjaolu, et korralduse nr 305 punkt 15 tunnistati kehtetuks ning ettekirjutuses märgitud kohustus kehtib muudetud kujul korralduse nr 305 punktis 151, ei põhjusta tervikuna ettekirjutuse kehtivuse lõppemist.
9.Vastustaja I (Terviseamet) seisukoht
9.1.Oluline osa kaebaja väidetest ei oma puutumust kaebaja õigustega, ehkki need moodustavad kaebaja väidete tuumiku. Täpsemalt leiab kaebaja, et koroonatõendi nõue on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane, kuivõrd toob kaasa intensiivseid isikupuutumatuse (vt kaebuse täienduse p 6.3 jj), perekonna- ja eraelu puutumatuse (vt kaebuse täienduse p 6.9 jj), arvamus- ja veendumusvabaduse (vt kaebuse täienduse p 6.16 jj), inimväärikuse kui õigusriigi aluspõhimõtte (vt kaebuse täienduse p 6.19 jj) ning liikumisvabaduse riiveid (vt kaebuse täienduse p 6.22 jj). On ilmne, et eelnevalt toodud põhiõigused laienevad füüsilistele isikutele, mitte kaebajale kui juriidilisele isikule. Lisaks on asjakohatud ka kaebaja viited võrdsuspõhiõiguse rikkumisele (vt kaebuse täienduse p 6.28), kuivõrd needki ei puuduta kaebaja, vaid väidetavalt kaebaja klientide ebavõrdset kohtlemist. Kõik need etteheited on ka sisult ainetud.
9.2.Asjakohased on eeskätt väited ettevõtlusvabadusest ja omandipõhiõigusest, kuid nende riivete osas on kaebaja väited napid ja paljasõnalised. Sisuliselt taandub kaebaja argumentatsioon sellele, et riik on teinud põhjendamatuid takistusi kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse teostamisele (vt kaebuse täienduse p 6.24 jj), s.o tõendi nõue mõjutab vahetult isikute arvu, kes saavad ja/või soovivad korralduse nr 305 punktis 10 nimetatud tegevustes osaleda. Kaebaja sellesisuline väide on tõendamata. Liiatigi ei väida kaebaja, et piirangute puudumisel või nende järgimata jätmisel oleks kaebaja spordiklubi külastajate arv oluliselt suurem. Asjaolu, et spordiklubi külastajad on pidanud korduvalt esitama kaebaja tegevuse peale kaebuseid, kinnitab, et klubi külastajad on vastupidiselt häiritud sellest, et kehtivaid piiranguid kaebaja poolt ei järgita. Lisaks tagab just asjakohaste piirangute järgmine, et nakatumisnäitajad ning raskelt haigestumine on kontrolli all ning ühiskonda ja asutusi on võimalik avatuna hoida.
9.3.Kaebaja väited ettekirjutuse õigusvastasusest on vastuolulised. Ühelt poolt leiab kaebaja, et ettekirjutus on lõppenud ning teisalt, et selle täitmisele kallutamine ei ole objektiivselt võimalik. Ettekirjutus on kehtiv ning seda ei muuda asjaolu, et 25.10.2021 muudeti korraldust nr 305. Ettekirjutuse resolutsioonis on dünaamiline viide korralduses nr 305 kehtestatud kohustustele ning ettekirjutus lõppeb üksnes osas, kui Vabariigi Valitsus kohustuse kehtetuks tunnistab. Kui Vabariigi Valitsus muudab viidatud kohustusi, siis viite kaudu muutub küll ettekirjutuse sisu, aga 15 (32)
ettekirjutus ei muutu sellest kehtetuks. Selline viide on vajalik selleks, et Terviseameti haldusakt ei koormaks adressaati rohkem, kui on Vabariigi Valitsus üldkorraldusega kindlaks määranud. Kiiresti muutuvas olukorras on see Terviseameti hinnangul ainuke võimalik viis tagada järelevalve käigus tehtud ettekirjutuste vastavus kiiresti ja sageli muutuvatele üldkorraldustele.
9.4.Sunnivahendi rakendamise eeldusi tuleb kontrollida ning nende õiguspärasust hinnata sunnivahendi otsustamise hetke ehk selle rakendamise eelse seisuga. Sunniraha rakendamise keelamine on õiguslikult seotud sellega, kas haldusorgan rakendas sunniraha õiguspäraselt või õigusvastaselt ajal, millal sunniraha rakendamise otsus tehti. Juhul, kui sunniraha suurus ja vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on määratud õiguspäraselt ning ettekirjutuse täitmise kontrollimine ja sunnivahendi rakendamine on samuti toimunud õiguspäraselt, ei tohiks hilisemad asjaolud mõjutada enam sunniraha sissenõudmist. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus pärast sunniraha rakendamist muutunud õigusnorm või faktilised asjaolud annaksid alust keelata sunnivahendi rakendamist või see tagasi täita.
9.5.Kaebaja vastab ettevõtja mõistele vastavalt MSÜS § 5 lg-le 1 ning MSÜS § 43 lg 1 punkt 1 kohaldub. MSÜS § 5 lg-s 1 sisaldub ettevõtja autonoomne mõiste, mille kohaselt on ettevõtja majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. MSÜS seletuskirja kohaselt vastab eelnõus kasutatav ettevõtja mõiste Euroopa õiguse funktsionaalsele ettevõtja mõistele ning hõlmab ka mittetulundusühinguid, kui nad tegelevad majandustegevusega. Seisukohale, et mittetulundusühing võib olla ettevõtjaks MSÜS § 5 lg 1 tähenduses, on asunud ka Riigikohus (Riigikohtu otsus 3-3-1-26-15, punkt 18). Ettevõtja määratluse seisukohalt ei ole õiguslikku tähendust juriidilise isiku liigil. Ettevõtjaks võib olla ka juriidiline isik, kelle peamiseks eesmärgiks ei ole majandustegevusest tulu saamine. Majandustegevuse tuvastamisel tuleb lähtuda tegevuse majanduslikust sisust, mitte sellest, kuidas isik enda tegevust nimetab. Asjaolu, et kaebaja nimetab enda kliente liikmeteks, kuigi ei anna neile mittetulundusühingu liikmele omaseid õigusi osaleda üldkoosolekul ja olla valitud organitesse, ja müüb kuupileteid liikmemaksu nimetuse all, ei muuda seda tegevust vähem majandustegevuseks ega anna alust hoida kõrvale seaduse alusel kehtestatud piirangutest ja nõuetest.
KOHTU PÕHJENDUSED
I – seni lahendamata taotluste lahendamine
10.Kaebaja esitas kohtule 10.01.2022 taotluse kohustada Vabariigi Valitsust esitama kohtule: 1) koopia Eesti Vabariigi poolt Euroopa Liidu asjaomasele ametiasutusele esitatud ettepanekust (kiri, elektronkiri või vastavat ettepanekut kajastava koosoleku protokoll), mille järgi koroonatõendi väljastamise aluseks võiks olla ka antikehade olemasolu tõendav test; 2) koopia Teadusnõukoja poolt Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanekust (kiri, elektronkiri või vastavat ettepanekut kajastava koosoleku protokoll), mille järgi teatud hulga antikehadega inimesed saaksid lühiajalise tõendi COVID- 19 haiguse läbipõdemise kohta; 3) koopia Teadusnõukoja poolt Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanekust (kiri, elektronkiri või vastavat ettepanekut kajastava koosoleku protokoll), mille järgi läbipõdemis- ja vaktsineerimisjärgse koroonatõendi kehtivusaeg tuleks võrdsustada.
11.Kohus jättis kaebaja taotluse halduskohtu 26.01.2022 istungil rahuldamata, misjärel esitas kaebaja vastuväite kohtu tegevusele tõendite kogumisel (HKMS § 90). Kohus jätab kaebaja vastuväite rahuldamata. Vabariigi Valitsuse korralduste aluseks on Terviseameti ning Teadusnõukoja soovitused. Teadusnõukoja soovitused on kättesaadavad www.kriis.ee kodulehelt. Asjaolu, et erinevad Teadusnõukoja liikmed on avaldanud meedia vahendusel isiklikke arvamusi, 16 (32)
ei ole Vabariigi Valitsusele otsuste kujundamisel siduvad. Lisaks märgib kohus, et kaebaja soovitud tõendid seonduvad eeskätt võimalike kolmandate isikute õigustega, mistõttu ei oleks sellised tõendid käesoleva asja lahendamisel asjakohased (HKMS § 62 lg 2). II – kaebeõiguse ulatusest
12.Kaebaja vaidlustas korralduse nr 3055 punkti 10 alapunktid 1 ja 2 osas, milles need nõuavad punktides 14, 151 ja 16 sätestatud nõuete täitmist ning samuti punktid 14, 151 ja 16. Kaebaja vaidlustas ka korralduse nr 3626 ja korralduse nr 3737, kuna nendega muudeti korralduse nr 305 vaidlustatud punkte. Nii vaidlustas kaebaja korralduse nr 362 osas, millega tunnistati kehtetuks punkt 15 ja muudeti punkti 16 (punkti 1 alapunktid 7 ja 8) ning korraldust 373 osas, millega täiendati korraldust nr 305 punktiga 151 (punkti 1 alapunkt 7).
12.1.Vaidlustatud osas oli korraldus nr 305 selle vastuvõtmise ajal sõnastatud järgmiselt: „10. COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil kohaldatakse käesolevas punktis sätestatud tegevustele järgmisi meetmeid ja piiranguid: 1) sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe on lubatud, kui täidetud on III osas ja sisetingimustes täiendavalt punktides 7 ja 9 sätestatud nõuded. III osas sätestatud nõudeid ei kohaldata puuetega isikute tegevusele, riigi sõjalise kaitse või siseturvalisusega seotud tegevusele, kui sisetingimustes on täidetud punktides 7–9 sätestatud nõuded; 2) spordivõistlused ning spordi- ja liikumisüritused on lubatud, kui täidetud on III osas ja sisetingimustes täiendavalt punktides 7 ja 9 sätestatud nõuded. III osas sätestatud nõudeid ei kohaldata käesolevas alapunktis nimetatud tegevustele, kui need toimuvad välistingimustes piiramata alal. Samuti ei kohaldata III osas sätestatud nõudeid puuetega isikute tegevusele, riigi sõjalise kaitse või siseturvalisusega seotud tegevusele, kui sisetingimustes on täidetud punktides 7–9 sätestatud nõuded;“.
14.Isik võib punktis 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ta on alla 18-aastane; 2) ta on erivajadusega, mille tõttu ei ole tema testimine punktis 15 kehtestatud korras tervislikku seisundit arvestades mõistlik; 3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.
15.Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi SARSCoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist. Kui tegevuses osalev isik ei ole käesolevas punktis esitatud nõudeid täitnud, võib tegevuse eest vastutav isik korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Tegevuses osalemiseks peab nimetatud testi tulemus olema Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/323082021001 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/321102021002
negatiivne. Samuti on käesolevas punktis nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeenRTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.
16.Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima punktis 14 või 15 sätestatud asjaolusid, sealhulgas tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust. Põhjendatud kahtluse korral on tegevuse eest vastutav isik kohustatud tuvastama tõendi või testi esitaja isikusamasuse.“.
12.2.Vaidlustatud osas olid korralduse nr 362 punkt 1 alapunktid 7–8 sõnastatud järgmiselt: „7) tunnistada punkt 15 kehtetuks; 8) sõnastada punkt 16 järgmiselt: „16. Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima punktis 14 sätestatud asjaolusid, sealhulgas tõendi ehtsust ning selle kehtivust. Põhjendatud kahtluse korral on tegevuse eest vastutav isik kohustatud tuvastama tõendi esitaja isikusamasuse.“.
12.3.Vaidlustatud osas oli korralduse nr 373 punkt 1 alapunkt 7 sõnastatud järgmiselt: „151. Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib 12–18-aastane isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: 1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; 2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist. Samuti on käesolevas punktis sätestatud nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeenRTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist.”.
13.Võttes aluseks kaebaja menetlusdokumentides esitatud väited, siis vaidlustab kaebaja VV korraldusi sisuliselt järgmistel põhjustel: − VV korraldustega pandi kaebajale õigusvastane koroonatõendi ja testituse tõendi kontrollikohustus; − korraldus nr 305 ja selle muudatused piiravad spordiklubi kasutada saavate isikute ringi; − puudub volitusnorm ja õiguslik alus piirangute kehtestamiseks ning isegi, kui see õiguslik alus on, siis COVID-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus ega uudne ohtlik nakkushaigus; − puudub volitusnorm koroonatõendi kontrolliga seonduvaks isikuandmete töötlemiseks; − puudub volitusnorm sundvaktsineerimise kehtestamiseks; − testimisnõue, mis kohaldub 12–18-aastastele lastele, ei ole kooskõlas testimist puudutava volitusnormiga; − koroonatõendi nõude kehtestamine ei ole motiveeritud ning see ei ole eesmärgipärane, sobiv ja vajalik ning mõõdukas piirang haiguse leviku piiramiseks; − koroonatõend riivab põhiõigusi ja -vabadusi (isikupuutumatus, perekonna- ja eraelu puutumatus, õigust jääda truuks oma veendumustele, inimväärikus, liikumisvabadus, omandipõhiõigus, ettevõtlusvabadus, õigus võrdsele kohtlemisele);
18 (32)
− korralduste rikkumine on aluseks vaidlustatud Terviseameti ettekirjutusele8, sunniraha kohaldamisele9, kaebaja majandustegevuse ajutisele peatamisele10 ning lõpuks kaebaja majandustegevuse keelamisele11.
14.Halduskohtusse pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste rikkumine ning soov rikkumist ära hoida või lõpetada. Nimelt sätestab HKMS § 44, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (lg 1) ning muul eesmärgil, sh teise isiku või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (lg 2). Kohus nõustub vastustajate avaldatud seisukohtadega, et kaebaja väidete põhituuma moodustavad väited, mis on kantud eesmärgist kaitsta spordiklubi külastada soovivate, kuid koroonatõendit mitteomavate või testida mittesoovivate 12–18-aastaste isikute õigust spordiklubi külastada. Nii on kaebaja hinnangul tõendi nõue nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastane, kuna toob kaasa intensiivse isikupuutumatuse riive (kaebuse täienduse punkt 6.3 jj) ja võrdsuspõhiõiguse rikkumise (kaebuse täienduste punkt 6.28), samuti perekonna- ja eraelu puutumatuse (kaebuse täienduse punkt 6.9 jj), arvamus- ja veendumusvabaduse (kaebuse täienduse punkt 6.16 jj), inimväärikuse kui õigusriigi aluspõhimõtte (kaebuse täienduse punkt 6.19 jj) ning liikumisvabaduse riive (kaebuse täienduse punkt 6.22 jj). Eelnevalt loetletud põhiõigused laienevad füüsilistele isikutele, mitte kaebajale kui juriidilisele isikule ning nende väidete abil püüab kaebaja kaitsta enda kliente, kellel tegevuses osalemiseks vajalik tõend puudub. Kohtu hinnangul puudub kaebajal selles osas kaebeõigus. Kaebaja kaebeõigus ei ole tuletatav ka kaebaja loodud õiguslikust konstruktsioonist, mille kohaselt kui tõendi kontrollikohustusega kaasneb isikute põhiõiguste rikkumine, siis on kaebajal võimalik tugineda ka kolmandate isikute põhiõiguste riivele. Sel põhjusel on asjakohatud ning kaebaja kaebeõigusest väljuvad ka need kaebaja väited, et korraldusega nr 305 kehtestati sundvaktsineerimine. Samuti on asjakohatud kaebaja väited, mis puudutavad klientide väidetavat andmekaitset, kuivõrd ka need väited on seotud sooviga kaitsta kolmandate isikute õigusi.
15.Kohus nõustub aga kaebajaga, et tal on subjektiivne õigus vaidlustada Vabariigi Valitsuse korraldusi omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivesse puutuvalt (kaebuse täienduste punktid 6.24-6.27). Samuti ei välju kaebaja kaebeõigusest väited, mis on seotud asjaoludega, et korralduste vastuvõtmiseks puudub vastav volitusnorm ning et VV korraldused kohustavad vaidlustatud osas kaebajat toime panema õigusrikkumist, mistõttu on need kas osaliselt või tervikuna tühised. Need väited on kaitstavad omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive kaudu. Muus osas on aga kaebaja väited seotud kolmandate isikute õigustega ning väljuvad kaebeõiguse piiridest.
16.Kaebeõiguse puudumine on kaebuse tagastamise alusena sätestatud HKMS § 121 lg-s 2, st tegemist on kohtu diskretsioonil põhineva kaebuse tagastamise alusega. Seega kohus ei pea sõltuvalt menetlusstaadiumist kaebust tagastama või jätma läbi vaatamata, vaid kohus võib jätta kaebeõigusest väljapoole jäävas osas kaebuse rahuldamata, mida kohus praegusel juhul teebki. III – Vabariigi Valitsuse korralduste õiguslik iseloom
17.Kohus ei nõustu kaebajaga, et VV korraldused on määrused, mitte üldkorraldused HMS § 51 lg 2 tähenduses. NETS § 28 sõnastuse kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada haldusaktiga meetmeid ja piiranguid, et tõkestada nakkushaiguste epideemilist, eriti ohtliku nakkushaiguse või uudse ohtliku nakkushaiguse levikut (NETS § 28 lg-d 2, 5 ja 8) ning seda 29.10.2020 kaebuse lisa 1. 29.10.2020 kaebuse lisa 2.
03.11.2020 kaebaja avalduse lisa 1.
10.12.2020 haldusasjas 3-21-2927 esitatud kaebuse lisa 10.
19 (32)
tingimusel, et meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju. Kui oluline ühiskondlik või majanduslik mõju kohaldatavatel piirangutel või meetmetel puudub, siis on otsustajaks Terviseamet (NETS § 28 lg 6). Seega on seadusandja andnud vastustajale II õiguse kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks meetmed korralduse, mitte määrusega ning VV korraldused on kooskõlas seadusandja kehtestatud volitusnormiga. Ehkki õige on kaebaja väide, et kui õiguste ja kohustuste kehtestamiseks on valitud vale õigusakti liik, siis on kohtul õigus see ümber kvalifitseerida, siis praegusel juhul ei ole akti liigi valikul eksitud. Kui haldusorgan on valinud volitusnormile vastava õigusakti liigi, siis ei saa kohus seda ümber kvalifitseerida pelgalt sel põhjusel, et nt piirangud on kehtinud liiga kaua või nende ülevaatamine ei toimu vastavalt haldusaktis märgitule. See ei muuda haldusakti määruseks, vaid sellisel juhul võib haldusorgani tegevus osutuda õigusvastaseks. Kohtu hinnangul ei ole põhjust pidada vaidlusaluseid piiranguid ja kohustusi kaebuse esitamise aja seisuga sedavõrd pikaajaliseks, et see õigustaks nende õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist.
18.Kaebaja leiab, et piirangute kehtestamine haldusaktiga (üldkorraldusega) on vastuolus põhiseadusega ning korralduses nr 305 kehtestatud piirangute seadmine on võimalik üksnes õigustloova aktiga (määrusega), milleks aga volitusnormi kehtestatud ei ole. Kohus sellega ei nõustu. PS ei välista Vabariigi Valitsusel piisavalt selge seaduse alusel üldkorralduse andmist ning seda seisukohta toetab ka kaebaja viidatud kohtupraktika. Küsimuse, kas VV korraldused on üldkorraldused (haldusaktid) või õigustloovad aktid (määrused), lahendamisel on oluline vastata küsimustele, kas piirangute kohaldamise aluseks olev NETS on piisavalt selge ning kas juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt (vt Riigikohtu 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 punkt 23).
19.Kuigi kohus nõustub kaebajaga, et VV korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit ning samuti hõlmab nende isikuline kohaldamisala kõiki Eestis viibivaid isikuid ning ruumiline kohaldamisala Eesti territooriumi avalikku ruumi, siis ei saa sellest järeldada, et VV korraldused oleks määrused HMS § 88 tähenduses. VV korralduste erinevus määrustest seisneb selles, et tegemist on ajutiste piirangutega, mille eesmärgiks on uudse ohtliku nakkushaiguse (COVID-19) leviku tõkestamine. Seejuures märgib kohus, et seadusandja ei ole andnud Vabariigi Valitsusele piiramatut õigust piirangute ja meetmete kehtestamisel, vaid need on seotud konkreetse eesmärgiga, milleks on nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamine või eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamine. Seega on seadusandja sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning taganud isikute õiguste kaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma.
20.Et tegemist on ajutiste meetmetega, kinnitavad ka korralduste aluseks olevad NETS sätted, mille kohaselt peavad kohaldatavad meetmed olema ajutised (NETS § 28 lg-d 2, 5). Seega nõustub kohus vastustajatega, et korraldus nr 305 on ajaliselt piiratud ning ajaline piirang võib olla seotud ka nt COVID-19 haiguse leviku vähenemisega või nii, nagu on korralduse nr 305 punktis 19 märgitud, et: „Korraldusega kehtestatud meetmed ja piirangud kehtivad korralduses nimetatud tähtajani, selle korralduse muutmiseni või kehtetuks tunnistamiseni haldusmenetluse seaduse § 53 lõike 1 punkti 4 ja lõike 2 punkti 3 ning § 66 lõike 2 punkti 1 alusel ning nende vajalikkust hinnatakse hiljemalt iga kahe nädala tagant.“. Lisaks on vastustaja II märkinud korralduse nr 362 seletuskirjas, et sellega kehtestatud piirangud peaksid kehtima vähemalt kuni 10.01.2022, kui vastustaja ei otsusta teisiti. Et piiranguid vaadatakse üle ca iga 2 nädala tagant, kinnitab ka korralduse nr 305 muutmine, mis on nähtav Riigi Teatajast. Nii on korraldust nr 305 muudetud 09.09.2021, 24.09.2021, 15.10.2021, 21.10.2021, 28.10.2021, 02.11.2021, 11.11.2021, 30.11.2021, 13.12.2021, 16.12.2021, 23.12.2021, 06.01.2022, 20.01.2022, 27.01.2022, 04.02.2022, 08.02.2022, 10.02.2022, 15.02.2022. Täiendavalt märgib kohus, et üldkorraldusena 20 (32)
vastu võetud akti ei muuda määruseks ega tähtajatuks ka asjaolu, et vastustaja on pidanud vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada. Esialgsete vaidlustatud korraldustega oli siiski kehtestatud konkreetne ajaline piirang.
21.Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas kaitseks piirangute ja meetmete kehtestamine määrusega tema õigusi enam. Seejuures puudub igasugune alus arvata, et kui meetmed ja piirangud oleks kehtestatud määrusega, siis oleks vastustaja lähtunud teistsugustest kaalutlustest.
22.Kuigi üldakti ja üksikakti piiritlemisel ei oma kaebeõiguse tõhus realiseerimine iseseisvat tähendust, siis nõustub kohus vastustaja II väidetega, et haldusakti vormi valik NETS-is annab isikutele oma õiguste kaitseks oluliselt laiemad hoovad. Kui Vabariigi Valitsus peaks piirangud kehtestama määrusega (õigustloova aktiga), siis oleks kaebajal piirangute vaidlustamine oluliselt keerulisem ning piirangute vaidlustamine halduskohtus eeldaks piirangu sisuks oleva kohustuse või keelu rikkumist ning reaktsioonina tehtava avaliku võimu otsuse (nt väärteokaristuse, ettekirjutuse, haldussunnimeetme) vaidlustamise raames vastavat kohustust või keeldu sisaldava määruse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotlemist. Selline lahendus oleks ilmselgelt tõhusa õiguskaitse tagamise seisukohast ebamõistlik, ehkki praegusel juhul oleks kaebaja puhul see võimalus olemas. Teine võimalus oleks pöörduda Riigikohtusse individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, kuid selline kaebeõigus eeldaks, et isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele.
23.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et korraldus nr 305 ja seda muutvad korraldused 362 ja 373 on üldkorraldused (haldusaktid). Seega on nende vaidlustamisel asjakohasteks säteteks HMS-ist haldusaktide kohta käivad sätted ning HKMS-i need sätted, mis puudutavad haldusaktide vaidlustamist. Vabariigi Valitsuse pädevus piirangute kehtestamisel
24.Kohus ei nõustu kaebajaga, et Vabariigi Valitsusel puudus pädevus VV korralduste kehtestamiseks. Sellise pädevuse andsid vastustajale II NETS § 28 lg-d 6 ja 8. Kaebaja väited, et COVID-19 näol ei ole tegemist eriti ohtliku nakkushaigusega või uudse ohtliku nakkushaigusega NETS § 2 tähenduses, ei ole asjakohased.
25.Vaidlust ei ole, et COVID-19 ei sisaldu NETS-i eriti ohtlike nakkushaiguste loetelus. Vabariigi Valitsus on piirangute ja meetmete kehtestamisel lähtunud sellest, et COVID-19 on uudne ohtlik nakkushaigus. Uudne ohtlik nakkushaigus on defineeritud NETS § 2 lg-s 2 ning seda on tehtud läbi haiguse leviku iseloomulike tunnuste. NETS § 2 lg 2 kohaselt on uudne ohtlik nakkushaigus suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. COVID-19 vastab nendele kriteeriumitele ning kaebaja vastupidised väited on meelevaldsed ega põhine reaalsel elul. Lisaks on kaebaja tõlgendanud mõistet „uudne ohtlik nakkushaigus“ meelevaldselt ning leidnud, et alternatiivsed tingimused peavad olema täidetud samaaegselt. Nt tunnused „mis levib kiiresti ja ulatuslikult“ või „mille kulg on raske või eluohtlik“ on NETS-is esitatud alternatiivsena ning need ei pea esinema samaaegselt. Ka tingimused „millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi“ või „mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust“ on alternatiivsed. Seega kaebaja arutlus sellest, et uudse ohtliku nakkushaiguse korral peaksid olema täidetud kõik NETS § 2 lg-s 2 sätestatud tingimused, sh seaduses sätestatud alternatiivid, on meelevaldne.
21 (32)
26.Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et COVID-viirus on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. See levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele vaatamata. Selle kulg on raske või isegi elukohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad ja kaasuvate haigustega inimesed). Kaebaja väide, et COVID-19 viirus ei ole ohtlikum kui gripiviirus või teised hooajalised viirused, on meelevaldne. Kaasajal levivad gripiviirused ning teised hooajalised viirused ei ole olnud sedavõrd kiire ja laiaulatusliku levikuga ega ole toonud kaasa sedavõrd suurel hulgal haiglajuhtumeid ning surmasid kui COVID-19 viirus. Sel põhjusel on meelevaldne kaebaja võrdlus tuulerõugete, rino- või adenoviirusega.
27.Kohus ei nõustu kaebajaga, et võitluses COVID-19 viirusega on olemas ravi, mis välistaks COVID-19 viirushaiguse lugemise uudseks ohtlikuks nakkushaiguseks. Vaatamata asjaolule, et täna on ravijuhendite kohaselt võimalik kasutada Remdesiviri, ei saa olla vaidlust, et tegemist ei ole COVID-19 viiruhaiguse ravimiga ning samuti näitab ravimi ebaefektiivsust asjaolu, et tänaseks on haiglate ravivõimekuse piir korduvalt kätte jõudnud. Haiglates on tulnud ajutiselt peatada paljude mitte-COVID patsientide plaaniline ravi. Et seadusandja on pidanud uudse ohtliku nakkushaiguse all silmas COVID-19 viirust, nähtub ka meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE seletuskirjast12, millega uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste NETS-i toodi.
28.Võttes aluseks senist teavet, siis ei saa väita, et VV korralduste andmise ajaks või ka tänaseks oleks saabunud hetk, et COVID-19 viiruhaigust võiks pidada tavapäraseks viirushaiguseks. NETS § 28 lg 8 võimaldab rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja II korraldusega. Järelikult on vastustajal II olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks. Arvestades viiruse kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on olukorrale reageerimine, piirangute seadmine ja muutmine üldjuhul ajakriitiline. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu, kelle poolt seaduseelnõude menetlemine kestab reeglina pikka aega. IV – Vabariigi Valitsuse korralduste vaidlustamine Vabariigi Valitsuse korralduste tühisuse tuvastamine
29.HKMS § 46 lg 5 sätestab tuvastamiskaebuse esitamise kaebetähtaja ning selle kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest arvates ning muu tuvastamiskaebuse võib esitada tähtajatult. Seega ei sätesta HKMS tühisuse tuvastamise nõude esitamisele kaebetähtaega ning selles osas tuleb kaebaja nõudeid VV korralduste tühisuse tuvastamiseks pidada tähtaegseteks.
30.Haldusakti tühisuse tuvastamise alused on sätestatud HMS §-s 63 ning arvestades nimetatud sätet, siis on õige kaebaja väide, et haldusakti tühisuse aluseks on muu hulgas asjaolud, et haldusakti ei ole andnud pädev haldusorgan (punkt 3) või kui see kohustab toime panema õigusrikkumise (punkt 4).
31.Kohus jääb osas III toodud seisukohale, mille kohaselt on vaidlustatud VV korraldused üldkorraldused, mitte määrused, ning Vabariigi Valitsus oli pädev piiranguid kehtestama. Vabariigi Valitsuse pädevus tuleneb NETS-ist ning korraldused on kooskõlas seadusandja
volitusnormiga. Kuna vaidlusalused korraldused ei ole määrused, vaid üksikaktid, siis ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et need on allkirjastamise osas vastuolus vorminõuetega. Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 4 järgi kirjutavad Vabariigi Valitsuse korraldusele alla peaminister ja riigisekretär. Vaidlust ei ole, et vaidlustatud korraldused on allkirjastatud VVS § 30 lg 4 kohaselt. Seega ei ole vaidlusalused korraldused õigusvastased ega tühised HMS § 63 lg 2 punkti 3 tähenduses.
32.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vaidlusalused korraldused on tühised HMS § 63 lg 2 punkti 4 tähenduses, kuna kohustavad kaebajat panema toime IKS § 65 rikkumise. Kohus nõustub vastustajaga II, et koroonatõendi või testimise kontrollimiseks on olemas seaduslik alus. Esiteks on selleks andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest vabaneda (IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt a ja artikkel 9 lg 2 punkt a). Seejuures isiku nõusolekul võib töödelda nii tavalisi kui ka eriliigilisi isikuandmeid ning seda tingimusel, et tegemist oleks vabatahtlikult antud nõusolekuga. Isikuandmete töötlemise õigusliku alusena on IKÜM artikli 9 lg 2 punktile a) viidatud ka nt korralduse nr 373 seletuskirjas. Teiseks on isikuandmete töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus (IKÜM art 6 lg 1 punkt c), sest vastustaja II on kaebajale kui tegevuse eest vastutavale isikule pannud korralduse nr 305 punktiga 16 kohustuse kontrollida, kas tegevuses osalev isik vastab korralduse nr 305 nõuetele.
33.Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et ehkki korraldus nr 305 kohustas kaebajat kontrollima, et tegevustes osalev isik vastaks kehtestatud nõuetele, siis ajavahemikul 26.08.2021– 30.10.2021 nägi korralduse nr 305 punkt 16 ette, et koroonatõendit esitava inimese isikusamasuse tuvastamine sai toimuda vaid põhjendatud kahtluse korral. Alates 01.11.2021 on teenuse osutamise eest vastutaval isikul kohustus igakordselt kontrollida ka tõendi ja selle esitaja isikusamasust. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et alates korralduse nr 305 vastuvõtmisest on olnud ka reegel, et tegevuse eest vastutaval isikul on keelatud isikuandmeid säilitada, välja arvatud juhul, kui isik annab selleks IKÜM artikli 4 punktile 11 ja artiklile 7 vastava nõusoleku või esineb muu õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks IKÜM kohaselt (punkt 17). Selle nõude täitmiseks lõi riik ka rakenduse kontroll.digilugu.ee, et välistada, et tegevuse eest vastutav isik võiks kontrolli teostamiseks kasutada ebausaldusväärseid rakendusi, mis andmeid ise salvestada ja edastada võivad. Kontroll.digilugu.ee rakenduse kasutamine aitab tagada, et andmeid töödeldakse üksnes kontrolli eesmärgil ning tegevuse eest vastutaval isikul ei ole õigust andmeid mistahes ajal säilitada, välja arvatud juhul, kui isik annab selleks isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud korras nõusoleku või esineb muu õiguslik alus andmete säilitamiseks isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt13. Sel põhjusel on asjakohatu ka kaebaja viide Riigikohtu 12.07.2012 otsuse nr 3-3-1-3-12 punktile 19, mille kohaselt on eraelu puutumatuse riiveks muu hulgas isikuandmete kogumine, säilitamine, kasutamine ja avalikustamine.
34.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et VV korraldused ei ole vaidlustatud osas tühised ning kaebaja nõuded tuleb tühisuse tuvastamise nõuetes jätta rahuldamata. Kaebaja alternatiivsed nõuded Vabariigi Valitsuse korralduste osaliseks tühistamiseks
35.HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kaebaja esitas 08.11.2021 halduskohtule 29.10.2021 esitatud kaebuse täpsustuse, kus vaidlustas ka VV korraldused nr 305, 362 ja 373. Kooskõlas HKMS § 49 lg-ga 1 tuleb seega lugeda, et kaebaja vaidlustas korraldused nr 305, 362 ja 373 esialgse kaebuse esitamise ajal ehk 29.10.2021. Seega kaebaja esitatud VV korralduste Vt ka korralduste seletuskirjad, mis on kättesaadav www.kriis.ee jaotusest „COVIDi kriisi juhtimine, küsimused ja vastused“ alajaotusest „Kriisi juhtimine. Õigusaktid ja seletuskirjad“. Korralduse nr 305 seletuskiri on kättesaadav https://kriis.ee/media/673/download ning korralduse nr 373 seletuskiri https://kriis.ee/media/1051/download.
23 (32)
tühistamisnõuete lahendamise seisukohast tuleb määratleda see aeg, millal kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine alguse sai. Kohus ei nõustu, et korralduse nr 305 vaidlustatud punktide sõnastuse muutmine võiks tuua kaasa konkreetse punkti osas uuesti kaebetähtaja kulgemise, kui kaebajale sellest täiendavaid kohustusi või piiranguid ei lisandu. Küll aga möönab kohus, et kui konkreetsete õiguste ja kohustuste sisu, kohaldamise tingimused ja isikuline kohaldamisala, mis võib kaebaja tegevust piirata, muutub, siis tuleb kaebetähtaja arvestamisel lähtuda sellest, millal on mingisuguseid asjassepuutuvaid sätteid muutes antud teatud piirangule või kohustusele selline sisu ja ulatus, et seda saab käsitada uue ja varasemast erineva piirangu või kohustuse kehtestamisena.
36.Võttes aluseks kaebaja väited ning kohtule esitatud kaebused, siis on VV korraldustest mõjutatud isikute ring järgmine:
36.1.Korralduse nr 305 kohaselt said ajavahemikul 26.08.2021–24.10.2021 osaleda spordiklubi tegevuses: 1) alla 18-aastane isik 2) erivajadusega isik, kui tema testimine ei ole tervislikku seisundit arvestades mõistlik; 3) COVID-19 läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik, tingimusel, et ta esitab selle kohta tõendi; 4) tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isikud (punkt 14); ning PCR või antigeen-RTD testi alusel kõik ülejäänud isikud, kes eelnevatele tingimustele ei vasta (punkt 15). Kaebajale kui tegevuse eest vastutavale isikule pandi kohustus kontrollida, et tegevuses osaleksid ainult sellised isikud, kes vastavad korralduse nr 305 punktide 14 ja 15 nõuetele (punkt 16).
36.2.Alates 25.10.2021 võisid spordiklubi tegevuses osaleda: 1) alla 18 aastane isik; 2) isik, kelle vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik tervislikku seisundit arvestades ning kes esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; 3) COVID-19 läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik, tingimusel, et ta esitab selle kohta tõendi; 4) tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik (punkt 14). Seega alates 25.10.2021 ei saanud spordiklubi tegevustes osaleda enam isikud negatiivse testi alusel ning samuti võrdustati erivajadustega isikute ja tavainimeste tegevustes osalemine. Kaebaja kui tegevuse eest vastutava isiku kontrollikohustust sisuliselt ei muudetud.
36.3.Alates 29.10.2021 võisid spordiklubi tegevuses osaleda: 1) alla 12-aastane isik;) 12–18aastane isik, kes õpib üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses, ning kellel puuduvad haiguse tunnused ja kes võtab osa üksnes punkti 10 alapunktis 114 loetletud tegevustest; 3) isik, kelle vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; 4) isik, kes on punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi; 5) tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud; 6) tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või Sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe on lubatud, kui täidetud on III osas ja sisetingimustes täiendavalt punktides 7–9 sätestatud nõuded. III osas sätestatud nõudeid ei kohaldata puuetega isikute tegevusele, riigi sõjalise kaitse või siseturvalisusega seotud tegevusele ning täienduskoolitusele ja sellega seotud eksamile, mis on vajalikud kvalifikatsiooni omandamist tõendava tähtajalise tunnistuse pikendamiseks.
24 (32)
hädaabitööde tegemisega seotud isik (punkt 14). Punki 10 alapunktis 2 nimetatud tegevustes võis 12–18-aastane isik osaleda alates 29.10.2021 negatiivse PCR või antigeen-RTD testi alusel. Kaebaja kui tegevuse eest vastutava isiku kontrollikohustust sisuliselt ei muudetud. Kaebetähtaeg
37.Eelnevast nähtub, et Terviseameti ettekirjutuse aluseks olev kontrollikohustus tekkis kaebajal juba 26.08.2021, kuid selle sisu muudeti korraldusega nr 373 ning alates 01.11.2021 oli kaebajal kohustus kontrollida koos koroona- või testituse tõendiga ka isikusamasust. Varasemalt oli kaebajal kohustus kontrollida koroona- või testituse tõendi esitaja isikusamasust tõendil märgitud isiku nimega üksnes põhjendatud kahtluse korral. Seega ei saa olla vaidlust, et alates 01.11.2021 muutus kontrollikohustuse ulatus. Seega leiab kohus, et kaebus on tähtaegne osas, mis puudutab korralduse nr 373 vaidlustamist osas, millega muudeti korralduse nr 305 punkti 16 ning lisati sinna viide korralduse punktile 151 ning kohustati kaebajat lisaks koroonatõendile ja testituse tõendile kontrollima ka tõendi esitaja isikusamasust. Muus osas on aga korralduse nr 305 punkti 16 vaidlustamise kaebetähtaeg möödunud. Samuti tuleb kaebus lugeda tähtaegseks osas, mis puudutab korraldusega nr 362 korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamist (korralduse nr 362 punkti 1 alapunkt 7) ning korraldusega nr 373 korraldusse nr 305 punkti 151 (korralduse nr 373 punkt 1 alapunkt 7) lisamist.
38.Lisaks korralduse nr 305 punkti 16 osas kaebetähtaja ületamisele ei ole kaebus tähtaegne ka korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 1 ja 2 osalise tühistamise osas. Samuti ei ole tähtaegne kaebus korralduse nr 305 punkti 14 tühistamise nõudes. Nende osas möödus kaebetähtaeg 30 päeva korralduse nr 305 avaldamisest Riigi Teatajas ning ehkki kaebaja esitas kohtuistungil kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis ei nähtu kohtule objektiivseid asjaolusid, mis oleksid võinud õigustada kaebetähtaja järgimata jätmise. Terviseameti ettekirjutusest nähtub, et seoses korralduse nr 305 täitmise vajadusega võeti kaebaja juhatuse liikmega ühendust telefoni teel 30.08.2021 ning selgitati juhatuse liikmele korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 1 nõudeid. Samuti viidi spordiklubis 08.09.2021 läbi menetlustoiming ning koostati kohapeal riikliku järelevalve menetlustoimingu protokoll nr 12.1-4/21/11581-115. Seega hiljemalt 08.09.2021 pidi kaebaja mõistma korraldusega nr 305 kehtestatud kohustuste olemust ning seda, kas sellega rikutakse tema ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Seega jääb kaebaja kohtuistungil esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Korralduse nr 362 punkti 1 alapunkti 7 tühistamise nõue
39.Kohus leiab, et korralduse nr 362 punkti 1 alapunkt 7 (korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamine) ei ole omandipõhiõigusesse ja ettevõtlusvabadusse puutuvalt õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. NETS § 28 lg 5 punktide 1 ja 3 kohaselt võib Vabariigi Valitsus piirata asutuste või ettevõtete tegevust (punkt 1) ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid (punkt 3).
40.Korralduse nr 362 punkti 1 alapunktiga 7 välistati spordiklubi külastajate hulgast alates 19 aasta vanused inimesed, kellel on võimalik end vaktsineerida, ning seeläbi vähendati kaebaja klientide hulka. Korralduse nr 362 punkti 1 alapunktiga 7 ei keelatud kaebajal tema omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuivõrd korralduse nr 305 sisuks ei olnud kaebaja kui spordiklubi tegevuse piiramine. Ehkki omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, siis ei ole kaebaja tõendanud, et korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamine oleks tema omandipõhiõigust piiranud. HKMS § 59 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud
Terviseameti 10.01.2022 menetlusdokumendi lisa 4. 25 (32)
oma väiteid tõendama. Ka kohtuistungil küsis kohus selle kohta, ent kaebaja sellele vastata ei osanud. Kaebuses on kaebaja väitnud abstraktselt, et teatud ühiskonnagrupi eemale jätmine spordiklubi tegevusest ei võimalda kaebajal oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, seejuures on kaebaja väited omandiõiguse rikkumisest vastuolus kaebaja väitega, mille kohaselt on tema näol tegemist kasumitaotluseta klubilise organisatsiooniga16.
41.Kohtu hinnangul võib korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamine riivata ettevõtlusvabadust kui õigust otsustada vabalt oma tegevuse üksikasjade üle. Samas sarnaselt omandipõhiõigusele on ka ettevõtlusvabadus piiratav üldistes huvides ning seda on vastustaja II praegusel juhul teinud. Seejuures on kaebaja õigusi piiratud samuti põhiseaduses sätestatud õigusega tervise kaitsele. Vastustaja II on seletuskirjas toonud välja, miks negatiivse testi alusel teatud teenuste kasutamist otsustati piirata. Korralduse nr 362 seletuskirjas17 on välja toodud, et: 1) COVID-19 viiruse nakkuse levik on hüppeliselt kasvanud ja suurendanud haiglaravi vajajate hulka; 2) Terviseamet prognoosib haigestumise kasvu; 3) haiglatele on antud suunis piirata plaanilist ravi ning kasutada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade; 4) uute juhtumite arv suurenes nädalaga 23,9%, kusjuures uued nakatunud ja haiglaravi vajavad patsiendid on erinevates vanusegruppides; 5) haiglasse jõuavad peamiselt vaktsineerimata inimesed; 6) vaktsineerimata inimeste suremus on kõrgem; 7) vaktsineerimata inimesel on enam kui kaheksa korda suurem tõenäosus COVID-19 nakatudes haigust raskelt põdeda ja seetõttu sattuda haiglasse. Täiendavalt selgitakse seletuskirjas, et uute piirangute eesmärgiks on nakkuse leviku piiramise kõrval olulisel kohal ka raskelt haigestunute arvu ning seeläbi haiglakoormuse vähendamine. Kuna vaktsineerimata või läbipõdemata isikute raskelt haigestumise risk on oluliselt kõrgem ning samas on vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui vaktsineeritute või haiguse läbipõdenud isikute hulk, siis on põhjendatud piirata just vaktsineerimata isikute ligipääsu tegevustele, kus neil on suurem oht haigestuda. Vaktsineerimata isikute raske haigestumise vältimisega soovitakse tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Piirangute kehtestamisel on tuginetud Terviseameti ja Teadusnõukoja soovitustele.
42.Kohtu hinnangul on kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse piiramine vajalik ja proportsionaalne, et vähendada viiruse levikut ning seeläbi haiglajuhtude arvu, et tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus ja rahvatervise kaitse. Seejuures märgib kohus, et asjakohatud on kaebaja väited, mis on seotud pelgalt COVID-19 viirushaigusega, kuivõrd tervishoiusüsteemi tuleb vaadata ühtse tervikuna ning riigil on kohustus tagada, et abivajajad ka nõuetele vastava tervishoiuteenuse saaksid. Kohtu hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjus, miks tuleks riigil leppida olukorraga, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-haiguse raviks.
43.Vaidlust ei ole, et COVID-19 on nakkushaigus, mis levib piisknakkuse teel inimeselt inimesele18 ning peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi, või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Viirus levib paremini halvasti ventileeritud, suure inimeste hulgaga Vt ka kaebaja põhikiri, mis on kohtule esitatud 08.11.2021 kaebuse lisana 1. Kättesaadav: https://kriis.ee/media/607/download
Vt lisaks Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjadele ka https://www.who.int/news-room/questions-andanswers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-transmitted
26 (32)
ja ülerahvastatud siseruumides, kus viibitakse pikema aja vältel. Arvestada tuleb, et aerosoolid (viiruse osakesed) võivad püsida õhus pikema aja vältel ning liikuda enam kui 1 meetri kaugusele. Mida lähemal inimesed üksteisele on, seda tõenäolisem on viiruse levik. Võttes aluseks korralduste nr 305 ja 362 seletuskirjad, siis nõustub kohus vastustajaga II, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi ning arvestades vaktsineerimata inimeste osakaalu raskesti haigestunute ja haiglaravi vajavate isikute hulgas, siis on põhjendatud piirata vaktsineerimata isikute osalemist kontrollitud tegevustes. Et vältida haiglakoormuse jätkuvat kasvu ning viiruse levikut vaktsineerimata inimeste hulgas, siis on selleks kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda, ja teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt. Seejuures nõustub kohus korralduse 362 seletuskirjas esitatud väitega, et isegi kui vaktsineerimata või COVID-viiruse läbipõdemata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, siis teised üritusele (kaebaja puhul treeningule) tulnud isikud (asümptomaatilised viirusekandjad) võivad olla talle ohtlikud. Sellest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul ka vahetegu vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vahel käsitatav diskrimineerimisena. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu.
44.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistamine ei olnud õigusvastane. Korralduse nr 373 punkti 1 alapunktide 7 ja 8 õiguspärasus
45.Sarnastel põhjustel ei saa pidada ka õigusvastaseks korralduse nr 373 punkti 1 alapunkti 7, millega täiendati korraldust nr 305 punktiga 151. Ka selles osas leiab kohus, et piirangud on vajalikud, mõõdukad ja proportsionaalsed ning kooskõlas NETS-iga. Vastustaja on toonud põhjendatult välja, et kuni 24.10.2021 said kuni 18-aastased noored osaleda sporditegevuses ilma piiranguteta, kuid seisuga 25.10.2021 on kõrgeim nakatumise määr just koolilaste hulgas. Ei saa olla vaidlust, et kuni 18-aastased on üldjuhul koolis käivad isikud. Korralduse nr 373 seletuskirjas toob vastustaja II täiendavalt välja, et kuigi kooliealised lapsed ja noored ei haigestu üldjuhul raskelt, on nad oluline osa nakkusahelast, levitades viirust oma pereringis ning tihti ka just riskirühma kuuluvatele 65-aastastele ja vanematele vanavanematele. Seega on esiteks oluline tagada avalikus ruumis ja juhukontaktidega tegevustes osalevate laste ja noorte suurem nakkusohutus, et kaitsta nende endi elu ja tervist. Teiseks on vajalik vähendada laste ja noorte kontakte, mis toimuvad väljaspool nende tavapärast ja regulaarset kontaktide ringi (kool ja huviringid) selleks, et vähendada nakkusahelate hulka ja samuti teha kindlaks lähikontaktsed. Alaealistele nähakse ette võimalus oma nakkusohutust tõendada lisaks vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisele ka RT-PCR või antigeeni-RT testi negatiivse tulemuse tõendamisel. Selle põhjuseks on asjaolu, et alla 18-aastastel on olnud võimalik vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendamisega liiga järsk meede. Kohtu hinnangul on piirangud proportsionaalsed ja eesmärgipärased ning kooskõlas NETS-i § 28 lg-ga 5 ning lg-ga 2. 27 (32)
46.Õiguspärane on ka korralduse nr 373 punkti 1 alapunkt 8 osas, millega muudeti korralduse nr 305 punkti 16 osas, et sellesse lisati punkt 151 ja lisati tegevuse eest vastutava isiku kohustus tõendit kontrollides veenduda ka tõendit esitava isiku isikusamasuses. Kuna korralduse nr 305 punkt 151 on õiguspärane, siis on õiguspärane ka punkti 16 muutmine vastavas osas. Mis puudutab aga punkti 16 muutmist osas, mis kohustas kontrollima ka isikut tõendavat dokumenti, siis selles osas on kaebaja hinnangul korralduse õigusvastasus seotud sellega, et NETS ei näe ette kontrollikohustust. Sellega kohus ei nõustu ja jääb varem otsuses avaldatud seisukohtade juurde.
47.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et osas, milles tühistamisnõuete esitamine oli tähtaegne, on kaebus põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata.
48.Rahuldamata tuleb jätta ka kaebaja taotlus tunnistada VV korralduste aluseks olevad NETS-i sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Nagu kohus on eelnevalt välja toonud, siis on Vabariigi Valitsusel NETS § 28 lg-test 5, 6 ja 8 tulenevalt õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi (eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine), olles seejuures NETS § 2 lg 1 punktis 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lõikes 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste. Seega ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Kuigi tänaseks on COVID-19 viirushaigus eksisteerinud enam kui 2 aastat, siis vaatamata sellele ei ole suudetud sellele piiri seada ning kuna haigus muteerub pidevalt, siis ei ole ka oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele kadunud. Ehkki NETS §-s 28 sisalduvatele volitusnormidele võib ette heita abstraktsust, siis on seadusandja siiski piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestatud ühtlasi, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirangud peavad olema ajutised. Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Seadusandja poolt täpsemate kriteeriumite kehtestamine Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigusele läheks vastavate ülesannete Vabariigi Valitsusele delegeerimise eesmärgiga vastuollu. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lõigetest 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel – ja sõltumata seadusandja poolsete täpsemate tingimuste seadmisest – kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest. V – Terviseameti tegevuse vaidlustamine Ettekirjutuse õiguspärasus
49.Kaebaja hinnangul on ettekirjutus õigusvastane, kuna see põhineb õigusvastasel ning tühisel korraldusel nr 305. Muid ettekirjutuse õigusvastasuse aluseid kaebaja esitanud ei ole. Kuna kohus leidis, et korraldus nr 305 ei ole tühine ning samuti ei ole see osas, milles kaebus on tähtaegne, õigusvastane, siis on ettekirjutus õiguspärane ning selle tühistamisnõude rahuldamiseks ei ole alust.
50.Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja subjektiivne hinnang Vabariigi Valitsuse korralduste õigusvastasusest ei ole aluseks selle täitmisest keeldumiseks. Ka õigusvastane haldusakt on täitmiseks kohustuslik, kuna HMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole haldusakti kehtivuse eelduseks mitte 28 (32)
selle õiguspärasus, vaid adressaadile teatavaks tegemine. Isegi kui adressaat on veendunud tema suhtes antud haldusakti õigusvastasuses, siis ei saa ta jätta haldusakti täitmata. Erandiks sellest reeglist on olukord, kus haldusakt on sedavõrd tõsiste vigadega, et pole üldse võimalik jaatada selle kehtivust (s.o õiguslikku jõudu ja täitmiseks kohustuslikkust) isegi juhul, kui haldusakti kehtivuse formaalsed eeldused on iseenesest täidetud (st haldusakt on adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tehtud). Samas on kohtupraktikas juurdunud selge arusaam, et haldusakt saab olla ainult siis tühine, kui haldusaktis esinevad puudused on nii ilmselged, et haldusakti tühisuses ei ole kahtlust. Kui haldusaktis on puudused, mida ei ole seaduses otsesõnu märgitud, või kui seaduses märgitud puudused ei ole ilmselged, siis kehtib haldusakt selle võimalikule õigusvastasusele vaatamata, kuni pädev organ selle kehtetuks tunnistab või halduskohus selle tühistab. Sunniraha rakendamise õiguspärasus
51.Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS) § 8 lg-d 1 ja 3; Riigikohtu otsus nr 3-3-1-72-14, punkt 16). Sunniraha rakendamisel omab praegusel juhul tähendust, kuidas pidi kaebaja mõistma temale ettekirjutusega pandud kohustust ja kas ta määratud kohustuse tähtaegselt täitis (nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-62-16, punkt 14). Sunnivahendi rakendamise alus saab ATSS § 8 lg 3 punkti 1 tähenduses ära langeda eelkõige siis, kui adressaat on tähtaegselt täitnud ettekirjutuse nõude viisil, nagu keskmine mõistlik adressaat pidi sellest ettekirjutuse või selle kohta haldusorgani antud selgituste põhjal aru saama (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-18-2131, punktid 13–15). Sunnivahendit ei ole õiguspäraselt võimalik rakendada ka olukorras, kus isikul puudub objektiivselt võimalus ettekirjutuse nõuet täita (nt Riigikohtu 12.12.2017 otsus nr 3-11-1355, punkt 50; 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, punkt 18; Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2020 otsus nr 3-19-1198, punktid 15–16). Sunnivahendit võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks ja kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni (vt ATSS § 2 lg 2, § 3 lg-d 2 ja 3).
52.Kohus ei nõustu kaebajaga, et sunniraha rakendamise välistas asjaolu, et ettekirjutuse kehtivus lõppes 25.10.2021. Ettekirjutusega kohustas Terviseamet kaebajat alates ettekirjutuse kättesaamise ajast kuni korralduses nr 305 vastavasisuliste nõuete kehtivuseni korraldama ohu tõrjumiseks alljärgneva tegevuse – asuda viivitamatult kontrollima spordiklubi Sparta tegevuses osaleda soovivate isikute vaktsineerituse, läbi põetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse või testituse tõendi olemasolu ning selle ehtsust ja kehtivust. Kohus nõustub vastustajatega, et ettekirjutuse kehtivus ei lõppenud pärast seda, kui vastustaja korraldusega nr 362 korralduse nr 305 punkti 15 kehtetuks tunnistas. Korralduse nr 305 punktist 16 tulenev kontrollikohustus ei lõppenud punkti 15 kehtetuks tunnistamisega. Ei saa olla vaidlust, et pärast korraldusega nr 362 testituse tõendi kontrollimise kohustuse ärakaotamist jäi kaebajale kohustus kontrollida vaktsineerituse, läbipõetuse, vaktsineerituga võrdsustatuse tõendeid ning alates 01.11.2022 taastas vastustaja II ka testituse tõendi kontrollikohustuse teistsuguses ulatuses. Seega ei ole vastustaja ettekirjutusega hõlmatud kohustust kehtetuks tunnistanud. Praegusel juhul ei esine ATSS § 8 lg-s 3 nimetatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid. ATSS § 8 lg-s 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud ning halduskohus ei ole peatanud sunniraha rakendamist. Samuti ei väida kaebaja ega esita selle kohta ka tõendeid, et ta oleks ettekirjutuse täinud. Seega võib sunniraha rakendamise õigusvastasus tuleneda vaid selle ebaproportsionaalsusest.
29 (32)
Kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmine oleks olnud objektiivselt võimatu või et selle täitmine oleks olnud võimatu. Riik on loonud lihtsa süsteemi tõendite kontrollimiseks ning selle nõude täitmist välistas üksnes kaebaja soovimatus korraldust täita19.
53.Kuna kaebaja ei väida, et ettekirjutuse täitmata jätmisel määratud sunniraha oleks ebaproportsionaalne, siis ei hinda kohus rakendatud sunniraha suuruse õiguspärasust. Seega jääb kaebus ka selles osas rahuldamata. Majandustegevuse keelamise otsuse õiguspärasus
54.Kaebaja hinnangul on majandustegevuse keelamine õigusvastane põhjusel, et keelamiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja sõnul välistab majandustegevuse keelamise asjaolu, et tema suhtes ei kohaldu MSÜS § 36 lg 1 punkt 1, st ta ei ole ettevõtja, vaid mittetulundusühing, kelle eesmärgiks ei ole tulu teenimine ning lisaks ei ole koroonatõendi kontrollimise majandustegevuse nõue MSÜS tähenduses. Kohus leiab, et kaebaja majandustegevuse peatamise otsus on õiguspärane ning kaebuses esitatud väited ei ole selle tühistamise aluseks. Kuna kohus leidis, et ettekirjutus on õiguspärane ning samuti on õiguspärane korraldus nr 305 ning selle muutmise korraldused, siis ei pea kohus vajalikuks kaebaja vastavatel väidetel peatuda, vaid jääb eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde.
55.MSÜS § 36 sätestab, et majandushaldusasutus võib ettevõtjal või ettevõtjaga seotud isikul majandustegevuse nõuete olulise rikkumise tõttu keelata majandustegevuse (edaspidi majandustegevuse keeld). Kohus nõustub vastustajaga I, et MTÜ vormis tegutsemine ei välista ettevõtjaks olemist. MSÜS § 5 lg 1 sätestab, et ettevõtja on majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. Juriidilise isiku mõiste on avatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-s 24, mille kohaselt on juriidiline isik seaduse alusel loodud eraõiguslik või avalik-õiguslik õigussubjekt. Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik (TsÜS § 25 lg 1). Mittetulundusühing on eraõiguslik juriidiline isik (mittetulundusühingute seadus § 2 lg 1). Seega on kaebaja ettevõtja MSÜS tähenduses (vt ka Riigikohtu 11.09.2015 otsus nr 3-3-1-26-15, punkt 18)
56.Majandustegevuse mõiste on avatud MSÜS §-s 3 ning sätte kohaselt on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud (lg 1). Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärgiks ei ole tulu saamine (lg 2). Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuna tema põhimääruse punkti 12 kohaselt ei ole spordiklubi eesmärgiks tulu teenimine, siis ei ole kaebaja tegevus käsitatav majandustegevusena. Vastustaja I on majandustegevuse keelamise otsuses põhjendanud, miks kaebaja tegevus on käsitatav majandustegevusena ning kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ei korda kohus vastustaja I seisukohti. Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja I väidet, et kaebaja tegevus on suunatud tasu eest spordiklubi teenuse pakkumisele.
57.Kohus ei nõustu, et koroonatõendi kontrollimise nõue ei ole majandustegevuse nõue MSÜS § 6 tähenduses. MSÜS § 6 lg 1 kohaselt võib eriseaduses kehtestada nõudeid, millele ettevõtja ja tema majandustegevus peavad vastama (nn majandustegevuse nõuded). Seejuures eristab seadus isikulisi, informatsioonilisi ja esemelisi nõudeid (MSÜS § 6 lg-d 3, 4 ja 5). Isikulised on majandustegevuse nõuded, mis kehtestatakse füüsilisele isikule, nt nõuded isikuomadustele oskuste, hariduse, kvalifikatsiooni, asjatundlikkuse või terviseseisundi kohta (MSÜS § 6 lg 3). Informatsioonilised on majandustegevuse nõuded, mis kohustavad ettevõtjat esitama teda või
Vt ka Terviseameti 10.01.2022 lisad 4–6 30 (32)
tema tegevust puudutavat informatsiooni (MSÜS § 6 lg 4). Esemelised on majandustegevuse nõuded, mis ei ole isikulised ega informatsioonilised, vaid on sisulised, eelkõige nõuded tegevuskohale, ehitisele või selle osale, masinale, tootele, teenusele, tegevusele, finantsseisundile või ettevõtja majandustegevusest tingitud keskkonnamõjule (MSÜS § 6 lg 5). Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse seletuskirjas märgitakse, et majandustegevuse nõue on avalikõiguslikku laadi ning eriseaduses selle nõude sätestamise eesmärk saab seejuures olla vaid majandustegevuse ohutuse ja sobivuse kontrollimine (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse seletuskiri, lk 23). Seega eriseaduses sätestatud majandustegevuse nõude mõtteks on kaitsta avalikke huve, mitte eraõigussuhteid. Majandustegevuse nõude eesmärgiks peab olema tagada eeskätt teenuse ja asjade ohutu pakkumine. Seega on korraldusega nr 305 pandud kontrollikohustus majandustegevuse nõue.
58.Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaebaja majandustegevuse keelamisel on rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid, kuna keelamise põhjendused on osaliselt valed või asjakohatud. Samuti ei nõustu kohus sellega, nagu oleks majandustegevuse keelamise otsus motiveerimata, ebaproportsionaalne ning antud ärakuulamisõigust rikkudes. Kohtu hinnangul tuleb menetlust alates telefonikõnest kaebaja juhatuse liikmele 2021. aasta 30. augustil kuni majandustegevuse keelamise otsuseni vaadelda ühtse tervikliku menetlusena. Asjaolu, et pärast ettekirjutuse tegemist lõpetas kaebaja klientidelt ja liikmetelt tasu küsimise, ei lõpeta kaebaja majandustegevust ega välista ettekirjutuse täitmata jätmisega kaasnevat vastutust. Samuti ei muuda see asjaolu, et majandustegevuse peatamise otsuse järgselt jätkas kaebaja tegevust. Tõendeid selle kohta, et selline tegevus oleks vastanud mõnele sellisele tegevusele, millele korraldus nr 305 ei kohaldu, kaebaja esitanud ei ole.
59.Kaebaja väited, et majandustegevuse keelamise otsuse pealkiri ja resolutsioon on vastuolus, on otsitud ega too kaasa otsuse tühistamist. HMS § 60 lg 2 sätestab haldusakti resolutiivosa kohustuslikkuse ning toob välja, et haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Praegusel juhul keelas Terviseamet kaebaja majandustegevuse tegevusalal „spordiklubide tegevus“ (EMTAK kood 93121 (EMTAK 2008); NACE kood 93.12.). Muudel tegevusaladel on kaebajal lubatud tegutseda, ent seda tingimusel, et täidetud on korraldusega nr 305 kehtestatud tingimused.
60.Ehkki kohus nõustub kaebajaga, et ventilatsiooninõuete osas ei ole vastustaja konkreetsete õigusaktide nõuetele tuginenud, siis tugineb vastustaja I standardile EV 906:2010, millele on viidatud „Spordiklubi Sparta riietus- ja duširuumide ventilatsioon. Põhiprojekt.“ dokumendis. Majandustegevuse keelamise otsusest nähtub, et vastustaja analüüsis kaebaja ventilatsiooniga seonduvat just sel põhjusel, et kas oleks võimalik kohaldada mõnd kaebajat vähem koormavat meedet ning jõudis järeldusele, et see ei ole piisav. Seejuures nähtub otsusest, et: „Siseruumides sportimisel tuleb arvestada, et siseruumides sportimisel on viiruse edasikandumise ja sellest tulenevalt ka nakatumise oht suurem. Sportimise käigus suureneb hingamise intensiivsus, tekib suurel hulgal genereeritud aerosoole ning sellest johtuvalt oht SARS- CoV-2 viiruse levitamiseks on kõrgem. Olukorras, kus inimene osaleb sporditegevuses haigena või presümptomaatiliselt (enne sümptomite tekkimist, kuid juba nakkusohtlikuna) ja temaga samal ajal võtavad tegevuses osa vaktsineerimata või haigust läbi põdemata inimesed, on kaitsmata inimeste nakatumise võimalus kordades suurem. Lähtuvalt sellest, et siseruumides on sporditegevuste läbiviimine potentsiaalselt kõrgema riskiga, siis on väga oluline riskide maandamiseks rakendada maksimaalselt kõiki nakkuse levikut piiravaid meetmeid: osalejate nakkusohutuse kontroll (üritusel osalevad vaid need, kes on vaktsineeritud, põdenud, või testitud- oleneb millal rikkumised olid), inimeste hajutatuse tagamine ning piisav käte antiseptiliste vahendite kättesaadavus. Treeningruumides peab olema kasutusel tõhus ventilatsiooni süsteem, paika pandud õhutamise kord./.../ Kontrollimisel selgus, et Sparta Spordiselts MTÜ spordisaali ja 31 (32)
riietusruumide ventilatsioon ei ole piisav ega vasta ka tavaolukorras suurimale võimalikule külastajate hulgale. Nakkushaiguse COVID-19 epideemilise leviku perioodil on see veelgi olulisem, sest viirus SARS-CoV-2 levib piisknakkusena nii õhu kaudu kui ka pindadelt. Olukorras, kus siseruumis tegelevad sportimisega inimesed, kelle nakkusohutus ei ole kontrollitud, nakatumise risk suur.“.
61.Kaebaja ei ole selgitanud, milles väidetav ärakuulamisõiguse rikkumine seisneb. Asjaolu, et arvamuste ja vastuväidete esitamise järgselt jäi vastustaja seisukohale, et ohu tõrjumiseks on ainuvõimalik kaebaja majandustegevuse keelamine, ei ole ärakuulamisõiguse rikkumine. Vastustaja I on otsuses kaebaja vastuväidetele vastanud. Lisaks selgitab kohus, et kui kaebaja hinnangul oli majandustegevuse keelamise otsuse resolutsioon liialt piirav, siis oleks tulnud vastustajale I täiendavalt selgitada oma tegevuse iseloomu. VI – kokkuvõte ja menetluskulud
62.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Nõuetes, mis ei ole tähtaegsed, tuleb aga kaebetähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata ning menetlus lõpetada. Menetluskulud
63.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
64.Vabariigi Valitsus esitas kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 11 016,75 eurot. Halduskohtumenetluses on välja kujunenud kohtupraktika, mille kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Ehkki kohus nõustub vastustaja II väitega, et välise õigusabi kasutamist saab õigustada sellega, et COVID-kriisi ohjamisega kaasnenud kohtuasjade maht ületab tavapärast koormust, siis ei nõustu kohus vastustaja II väitega, et kaebus väljub vastustaja igapäevatöö raamest. Kohtu hinnangul on korralduste andmine ning COVID-kriisi juhtimine Vabariigi Valitsuse igapäevatöö ning seda kinnitab ka asjaolu, et VV korralduste kohaselt tuleb piiranguid ja meetmeid üle vaadata minimaalselt iga 2 nädala tagant. See viitab regulaarsusele ning sellele, et tegemist on igapäevatööga. Olles 2 aastat olnud koroonakriisis, on vastustajal II olnud piisavalt aega, et korraldada töö ümber selliselt, et halduskohtus esindamiseks ei oleks igal juhul tarvilik advokaatide kasutamine. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja II kanda. Samamoodi oleks need jäänud vastustaja II kanda ka siis, kui vastustajat II oleks esindanud ametnikud.
65.Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
32 (32)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.