Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2163 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2163 2) tühistada või tuvastada korralduse nr 305 ja seda muutvate korralduste õigusvastasus osas, milles need nõuavad või nõudsid korralduse nr 305 p 10 alap-des 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 nimetatud tegevustes osalemiseks korralduse nr 305 punktides 14, 15, 151 ja/või 16 sätestatud nõuete täitmist; alternatiivselt kohustada vastustajat tunnistama nimetatud p-d kehtetuks. Kaebajate seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised: Korraldus nr 305 on formaalselt õigusvastane. Koroonatõendi nõue kujutab sedavõrd intensiivset põhiõiguste piirangut, et nende otsustamist ei saa delegeerida täitevvõimule. NETS ei sisalda volitusnormi koroonatõendi ja laste koroonatõendi kontrolliga seonduvaks isikuandmete töötlemiseks. Samuti ei sisalda NETS volitusnormi kohustuslikuks vaktsineerimiseks. NETS § 28 lg 2 p-st 5 ning § 28 lg 5 p-dest 1 ja 3 ei tulene piisavalt selget ja täpset alust piirangute kehtestamisele. Luba kehtestada „ajutiselt muid liikumisvabaduse piiranguid“ ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 3 ja § 87 lg-s 6 sätestatud seadusereservatsiooni nõudega. NETS § 28 lg-s 5 sätestatud meetmeid võib rakendada vaid eriti ohtliku või uudse ohtliku nakkushaiguse tõkestamiseks, kuid koroonahaigus ei ole selleks. Kui koroonatõendi nõuetel on õiguslik alus, sisaldab see äärmiselt laia kaalutlusruumi. Ilma asjaomases korralduses detailselt põhjendamata, miks on vastav meede nimetatud eesmärgil vältimatult vajalik, pole seega võimalik hinnata isegi korralduse formaalset õiguspärasust, rääkimata selle materiaalsest õiguspärasusest. Korralduse nr 305 seletuskirjas ega seda muutvates korralduste seletuskirjades ei ole selgitatud, milline on koroonatõendi nõude kui meetme olemus NETS §-s 28 loetletud meetmete tähenduses ja sellest tulenev õiguslik alus. Seega on korraldus nr 305 ja seda muutvad korraldused selles osas täielikult motiveerimata. Koroonatõendi nõude ja laste koroonatõendi nõude vajalikkusega seoses oleks tulnud korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendada, miks on vajalik just konkreetses vormis ja konkreetseid alternatiive sisaldav koroonatõendi nõue. Koroonatõendi nõudega kehtestatud kaudne vaktsineerimise kohustus tekitab intensiivse PS §-s 20 sätestatud isikupuutumatuse riive. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt väljendanud oma seisukohta, et kohustuslikku vaktsineerimist loetakse tahtevastaseks meditsiiniliseks sekkumiseks ka juhul, kui isikuid pole füüsiliselt sundvaktsineeritud, kuid vaktsineerimata jätmine toob neile kaasa reaalsed tagajärjed. Korraldusega nr 305 riivatakse PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Viidatud põhiõigusega on hõlmatud nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis ning sotsiaalne heaolu. Alates 25.10.2021 ei saa vaktsineerimata, ent terved (sh nakkuskahtluseta) inimesed teha enam mitmeid eraelulisi valikuid, mis olid varasemalt nende igapäevaelu osaks. Tegevustes osalemiseks tõendi küsimine sunnib avaldama oma nime, sünniaega ja infot selle kohta, kas isik on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud. Koroonatõendi nõuetega riivatakse ka PS §-s 41 sätestatud igaühe õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Vaktsineerimisega seotud veendumused – kas vaktsineerida või mitte ning kui vaktsineerida, siis millal (nt siis, kui SARS-CoV-2 vastased antikehad on kadunud) – on põhjendatult erinevad, eriti tänases olukorras, kus COVID-19 vaktsiinidel puudub lõplik heakskiit. Koroonatõendi nõuded riivavad PS §-des 10 ja 18 sätestatud inimväärikust kui õigusriigi aluspõhimõtet. Koroonatõendi mitte omamine ja seetõttu ühiskonna tegevustes mitteosalemise võimaldamine alandab kaebajate inimväärikust ning tekitab neis tunde, et nad pole täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. 12–18 aastased vaktsineerimata isikud, keda sunnitakse alates 01.11.2021 ühiskonna elus osalemise eesmärgil regulaarselt teste tegema, tunnevad 3(28)

3-21-2163 samuti inimväärikuse alandamist sellega, et nad on kõigile nähtavalt oma teste tehes eristatavad. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Käesoleval juhul tehakse vahet inimestel vastavalt sellele, kas nad on vaktsineeritud, haiguse läbi põdenud (seda vaid 180 päeva ametlikust diagnoosist) või läbinud regulaarse terviseuuringu ehk testimise (seda vaid 12–18 aastaste korral). Enamus kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning neil on selle tõenduseks ametlik läbipõdemise tõend või antikehade test. Tänase teadusliku konsensuse järgi annab läbipõdemine võrreldes vaktsineeritusega vähemalt sama tugeva ja kauakestva, enamike teadustööde järgi aga pigem palju tugevama ja kauakestvama kaitse. Neid antikehadega kaebajaid, kel puudub ametlik tõend läbipõdemise kohta, diskrimineeritakse põhjendamatult nii võrreldes vaktsineeritutega kui ka võrreldes nende läbipõdenutega, kes on viimase 180 päeva jooksul teinud positiivse PCR–testi. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja soovib haiguse läbi põdenud isikuid, kes saavad seda tõendada antikehade olemasoluga, kohelda erinevalt nendest, kes on saavutanud immuunsuse viimase 180 päeva jooksul tõendatult läbi põdedes või 365 päeva jooksul vaktsineerides. Juriidiliste isikute puhul on koroonatõendi nõudel ka PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse riive. PS §-st 11 tuleneb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-ga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Koroonatõendi nõuete eesmärgid on ebaselged ning ajas muutuvad. Koroonatõend ja laste koroonatõend ei ole sobivad meetmed nakkuse leviku tõkestamiseks. Nakkuse leviku tõkestamise eesmärki teenib efektiivselt vaid negatiivse testi esitamise tõend, vähemalt määral ka läbipõdemise tõendi esitamine. Samas ei ole selleks sobiv tõend vaktsineerimise kohta, kuna vaktsineerimine ei taga nakkusohutust. Asjaolu, et koroonatõend ei ole sobiv meede, tõendab ka fakt, et pärast koroonatõendi nõude kehtestamist halvenes epidemioloogiline olukord Eestis ligi 2,5 kuu jooksul plahvatuslikult. Koroonatõendi nõue ei ole ka vajalik, kuna piirangu esmast eesmärki (COVID-19 nakkuse leviku piiramist) on võimalik saavutada teiste, isikuid vähem koormavate ning efektiivsemate abinõudega. Nakkuse leviku tõkestamise eesmärgil ei ole koroonatõend ka mõõdukas meede. Koroonatõend ei takista nakkuse levikut, vaid vastupidi hoogustab seda, luues laialtlevinud ja -usutud müüdi vaktsineeritute nakkusohutusest. Lisaks ei saa demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis pidada mõõdukaks meedet, kus üks grupp isikuid (antud juhul vaktsineerimata isikud) kõrvaldatakse ühiskonnast selleks, et teine, neid nakkushaigusega nakatada võiv grupp (antud juhul vaktsineeritud), saaks vabalt ja ilma nende tegelikku nakkusohutust kontrollimata ringi käia. PS §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte, mis kõige üldisemalt tähendab kehtiva õigusliku olukorra suhtes kindluse loomist. Antud juhul ei ole korralduse kehtestamisel õiguspärase ootuse põhimõttest lähtutud, sest vacatio legis ehk ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele, on olnud põhjendamatult lühike. Korraldus nr 212 on formaalselt õigusvastane. NETS § 27 lg 1 kohaselt on karantiini lubatud kehtestada üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse korral. COVID-19 haigus ei ole eriti ohtlik nakkushaigus: a) ei saa väita, et SARS-CoV-2 nakkuse levik on stabiilselt kiire ja ulatuslik.See sarnaneb teistele hingamisteede ägedatele viirusnakkustele: teatud ajaperioodil nakkuse levik suureneb ja teatud perioodil taandub; b) ei saa väita, et SARS-CoV-2 viiruse kulg oleks raske või eluohtlik, kuna suurem osa inimestest põevad seda kergelt ning tihti ka asümptomaatiliselt (nt mõne uuringu kohaselt vaktsineerimata inimestest 17% ja

4(28)

3-21-2163 vaktsineeritud inimestest 27%); c) Eestis kasutatakse ennetava ravimina COVID-19 vaktsiine, mis on olnud kõigile alates 16-ndast eluaastast kättesaadavad alates 17.05.2021. Lisaks on haiglates rasketel juhtudel kasutusel ravim Remdivisir. Korraldus nr 212 riivab kaebajate õigusi põhiseadusevastaselt. PS § 34 järgi igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Koroonatõendi nõue riivab ilmselgelt ja oluliselt liikumisvabadust, kuna keelab vaktsineerimata isikutel viibida ruumides ja kohtades, kus viiakse läbi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevusi, ning neis tegevustes osaleda. Karantiinikohustusega võib liikumisvabadust piirata üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse puhul, millega COVID-19 näol tegemist ei ole. Lisaks rikuvad vaidlustatud korraldused avalikkusele teenuseid pakkuvate kaebajate õigust keelduda teiste isikute põhiseaduslike õiguste rikkumisest. PS mõttega oleks teravas vastuolus see, kui isik talle riigi asetatud kohustuste täitmisel ei peaks austama ja arvestama teiste isikute põhiõigusi ning ei võiks keelduda selliste täitevvõimu aktide täitmisest, mis vastuolus põhiseadusega kohustavad teda rikkuma teiste isikute põhiõigusi. Korraldusest nr 212 ega selle seletuskirjast ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist ega seda, milliste meetmetevahel on vastustaja valinud. Täielikult puudub korralduses ja seletuskirjas jälgitav mõttekäik selle kohta, miks on vastustaja otsustanud, et läbipõdenud isikutel on võimalik enda nakkusohutust tõendada vaid 180 päeva jooksul ning vaktsineeritutel 1 aasta jooksul. Vastustaja ei ole seletuskirjas arvestanud karantiini mõjudega, mh ei ole vastustaja arvestanud, milliseid sotsiaalseid probleeme, radikaliseerumist, ühiskonna lõhestamist, vihakõnesid, vaimse tervise häireid ja diskrimineerimist selline meede tekitab. Täiesti on jäetud kaalumata sotsiaalsete tagajärgede tekkimine ning sellest tulenevalt on tegemata kasu ja kahju analüüs.

5(28)

3-21-2163 2) NETS § 28 lg 2 p 5 ja sama paragrahvi lg 6 kohaselt võib vastustaja nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks haldusaktiga kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. NETS § 28 lg 5 p 3 annab õiguse kehtestada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vältimatu vajaduse korral muid liikumisvabaduse piiranguid. NETS § 28 lg 5 p 1 annab õiguse sulgeda eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vältimatu vajaduse korral asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust. NETS § 28 lg-st 8 tuleneb seejuures õigus rakendada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks muu hulgas nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on seaduses või seaduse alusel ette nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Õige on vastustaja seisukoht, et COVID-19 haigus on seadusandja tahte kohaselt käsitatav uudse nakkushaigusena NETS § 2 lg 2 mõttes. Samas on haiguse leviku algust ja sellest möödunud aega ning asjaolude muutumist arvestades COVID19 haiguse uudsus iseenesest kohtuotsuse tegemise aja seisuga küsitav. Nakkusohutuse ettevaatusabinõude järgmiseks kohustamise õiguse kaudu on vastustajale antud sisuliselt volitus ka immuniseerimiseks kohustamiseks. Seejuures on ettevaatusabinõude sisustamise ulatus piiramatu ning arvestades, et NETS § 28 lg 5 p-s 3 nimetatud muud liikumisvabaduse piirangud ei ole samuti määratletud ega sisustatud, on võimalik järeldada, et haiguse levikut tõkestava ettevaatusabinõuna (koosmõjus liikumispiirangute kehtestamise õigusega) on käsitletav ka nt vaktsineerimata isikute liikumise ja viibimise vältimine kohtades, kus käib ja viibib suuremal hulgal inimesi koos. NETS § 28 lg 5 p-st 1 saab tuleneda, et selliseks kohaks võib olla ka ettevõtete ja asutuste territoorium, arvestades, et nimetatud säte võimaldab haiguse leviku tõkestamiseks ettevõtete ja asutuste sulgemise või nende tegevuse piiramise. NETS § 28 lg 8 võimaldab kohaldada eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamise meetmeid ka COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 5 p-de 1 ja 3 alusel on võimalik piirata ka isikute tegevustes osalemine, kui nad pole vaktsineeritud. NETS § 28 lg 2 p 5 ja lg 5 p 3 alusel ei tulene vastustajale aga õigust kohustada tegevuse eest vastutavat isikut kontrollima vaktsineerimise või läbipõdemise tõendatust. 3) Vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi kontrollimine on oma olemuselt käsitletav isikuandmete töötlemisena ning järelevalve teostamisena NETS nõuete täitmise üle. Ettevõttele ei saa NETS-i alusel panna järelevalvefunktsiooni ning sellega seotud isikuandmete töötlemise kohustust. Kõik korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviijad ei saa olla korrakaitseorganid korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg 1 mõttes. Nii nagu järelevalve teostamise õigus, peab ka isikuandmete töötlemise õigus tulenema vahetult seadusest (IKÜM art 5 lg 1, preambul p 45) ning antud juhul selline õiguslik alus puudub. Vaktsineerimist ja haiguse läbipõdemist puudutavad isikuandmed on terviseandmed ning käsitatavad eriliigiliste andmetena IKÜM art 4 ja art 9 mõttes. Üks võimalik andmete töötlemise õiguslik alus on ka inimese nõusolek, kuid nõusolek IKÜM art 7 mõttes peab olema antud vabatahtlikult ja selle andmata jätmisel ei tohi olla mingeid negatiivseid tagajärgi. Vaidlust ei saa olla selles, et antud juhul ei saa isik nõusoleku andmata jätmise korral tegevustes osaleda. Seega ei ole tegemist nõusolekupõhise andmete töötlemisega. Vastustaja on vähemalt neid kontrollinõudeid kehtestades väljunud volitusnormi raamidest ja ületanud seadusest tuleneva volituse ulatust ning ainuüksi sel põhjusel on vaidlustatud korralduse nr 305 p 16 tervikuna ja p 14 alap-d 3 ja 4 tõendi esitamiseks kohustamise osas õigusvastased. 4) Vaidlusalused piirangud ja meetmed riivavad isikute põhiõigusi sedavõrd ulatuslikult ja intensiivselt, et need tulnuks kehtestada seadusega. Seega tuleb jaatada seadusreservatsiooni põhimõtte rikkumist. Volitusnormidega kehtestatavate piirangute ja

6(28)

3-21-2163 nõuete ulatus on seejuures äärmiselt üldine ja avar ning puuduvad põhiõiguste riivega kooskõlastatult määratletud piirid, milles täidesaatev võim tohib tegutseda. Üldjuhul on sobimatu selline volitusnorm, millega antakse volitatavale üldvolitus reguleerida mingit suhete valdkonda tervikuna. Vastustajale on antud volitusnormiga õigus kehtestada nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks sisuliselt uus regulatsioon, mille sisu ei ole seejuures volitusnormi alusel aimatav. Seejuures võimaldavad normid vastustaja omavoli ning väheste piiride tõttu suvalist muutmist ja piirangute püsivat kohaldamist õigustloovale aktile omasel viisil. NETS 27 lg 3 ning § 28 lg-d 2, 5, 6 ja 8 ei ole kooskõlas seadusreservatsiooni ja õigusselguse põhimõttega ning need normid tuleb kaebuse lahendamisel jätta kohaldamata. 5) Vaidlusalused piirangud riivavad ennekõike PS § 34 kohast liikumisvabadust, PS § 31 kohast ettevõtlusvabadust, PS §-s 28 sätestatud tervisepõhiõigust, PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust, PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele (enesemääramis- ja enesekujutamise õigus), PS § 37 kohast õigust haridusele, PS §-st 29 tulenevat õigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta, PS § 32 kohast omandipõhiõigust, PS § 41 kohast õigust jääda truuks oma veendumustele, PS §-st 10 tulenevat inimväärikust, PS §-st 16 tulenevat õigust elule, PS §-st 20 tulenevat isikupuutumatust. Materiaalses mõttes peab riivel olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne, st kaaluma üles riivete ebasoodsa mõju. Korralduse nr 305 põhjenduste kohaselt on tegemist COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamiseks kehtestatavate meetmetega, mille eesmärk laiemalt on inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitse, sh riigi toimepidevuse kaitse. Korralduses on rõhutatud, et esiteks on kaitsealas inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti on kaitsealas avalik huvi, et viiruse levik ja inimeste massiline haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks. Korralduse nr 305 seletuskirja kohaselt on koroonatõendi nõude eesmärk ühiskonna avatuna hoidmine ning tagada kõigile inimestele kontrollitud tegevustes osalemise võimalus nakkusohutuse tõendamise kaudu nii vaktsineerituse, haiguse läbipõdemise kui ka eelnevalt tehtud negatiivse testi tulemuse abil. Seega oli esmalt piirangute (st nii testimiskohustus, vaktsineerimiskohustus ja nende asjaolude tõendamise kohustus või haiguse läbipõdemise tõendamise kohustus) eesmärk hoida ära nakkusohutuse tõendamisega nakkushaiguste levik nakkusohtlike isikute kaudu ja inimeste massiline haigestumine, et vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust ning tagada riigi toimepidevus. Nakkusohutuna käsitles vastustaja korralduse nr 305 kehtestamise hetkel vaktsineeritud isikuid, haiguse läbipõdenud isikuid ning neid isikuid, kes tõendasid nakkusohutust negatiivse testi tulemuse kaudu. Nakkusohtlikeks peeti seega kõiki neid isikuid, kes ei olnud vaktsineeritud, haigust läbipõdenud (ega esitanud selle kohta tõendit) või ei tõendanud nakkusohutust negatiivse testi tulemusega. Inimeste nakatumise vältimist tuleb pidada NETS kontekstis legitiimseks, samuti tuleneb selline positiivne kohustus riigile vahetult põhiseadusest. Seejuures on legitiimne ka nende eesmärkide sidumine tahtega vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist ja tagada riigi toimepidevus. 6) Vastustaja kehtestas 21.10.2021 korralduse nr 362 alusel muudatuse, mille kohaselt ei saanud isikud enam kontrollitud tegevustes osaleda negatiivse testi alusel (alates 01.11.2021 taastati see võimalus 12–18 aastastele isikutele). Seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks hoida ära oht nende isikute enda tervisele võimalikel üritusel vaktsineerituna või läbipõdenuna osalevate asümptomaatiliste viirusekandjate eest. Seega muutis vastustaja selle muudatusega ühelt poolt seisukohta nakkusohtlike isikute käsitlemise osas, pidades nakkusohtlikeks ka vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikuid, ning sõnastas ümber ka koroonatõendi eesmärgi. Enam polnud eesmärgiks nakkusohutuse tõendamine. Tegelikkuses 7(28)

3-21-2163 oli koroonatõendi nõude kehtestamise eesmärk sellisel kujul soov saavutada rohkemate isikute vaktsineerimine, et hoida ühiskonda avatuna. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestati vaktsineeritud isikutele märkimisväärsed eelised, sh nii haiguse läbipõdenud kui ka testimiskohustusega isikute ees. Vaktsineerimine ning vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ise ei saa olla põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk. Sel põhjusel ei ole vaidlustatud korralduste eesmärgid legitiimsed ning sellisele eesmärgile suunatud piirangud ei saa olla proportsionaalsed. NETS-i kontekstis saab piirangute eesmärk olla varajane nakkushaige või nakkuskahtlase isiku avastamine ning tema uurimine ja ravimine, haigestunud isiku nakatumise põhjuste ja viiside selgitamine, nakkushaiguse leviku tõkestamine ning tervete nakatumise vältimine (NETS § 2 lg 1 p 6). 7) Järgnevalt tuleb hinnata, kas abinõu – mittevaktsineeritute või haigust mitte läbipõdenud isikute ning mittetestitud isikute, sj kehtivate normide mõttes 12–18 aastaste testimata isikute (kui nakkusohtlike isikute), ühiskondlikes tegevustes osalemise keelamine – aitab kaasa nakkushaigete isikute tuvastamisele, tervete nakatumise ja haigestunud isikute poolt nakkuse edasikandumise ärahoidmisele ning haigestunud isikute raske haigestumise ärahoidmisele. Kohtul tuleb lähtuda ennekõike korralduste andmise hetkel vastustajale teadaolnud andmetest ja teadmistest, kuid arvestades et üldkorralduse vormis kehtestatud piirangud on kehtinud sedavõrd kaua, ei saa jätta tähelepanuta ka peale korralduste kehtestamist selgunud teavet. Korralduse nr 305 seletuskirja põhjenduste kohaselt on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vaktsineerimine, sellele järgnevad piirangud ja meetmed. Vaktsiinide tõhususe kohta ei ole seejuures seletuskirjas rohkemat välja toodud, mis viitab põhjendamiskohustuse rikkumisele. Vastustaja kohtumenetluses mainitud seisukohad ja järeldused viitasid iseenesest vaktsiinide arvestatavale tõhususele nii nakatumise, haiguse edasikandmise kui ka raske haigestumise ärahoidmisel. Riigikohus on 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 nõustunud sellega, et COVID-19 vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed, ning neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Eeltoodule vaatamata ei saanud vastustaja eirata, et kõik viidatud seisukohad ja järeldused lähtuvad siiski samal ajal asjaolust, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust edasi ning ka vaktsineeritud isikud satuvad haiglasse, sh ajal, mil vaktsineerimise tõend kehtib. Sellest omakorda järeldub, et nakkushaigete isikute tuvastamise eesmärgil ei ole vaktsineerimise ega haiguse läbipõdemise nõuded sobivad, vähemalt mitte kogu tõendi kehtimise perioodil. Vastustaja pole kaalunud vaktsineeritud isikute mõju viiruse levikule. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega. Vastustaja pole isegi väitnud, et tema seatud piirangutel oleks seos nakatumise vähenemisega, vaid on aktsepteerinud vaktsineeritud isikute poolt haiguse levitamist, pidades seda põhjendusi esitamata väheoluliseks. Korralduses nr 305 on rõhutatud, et esiteks on kaitsealas inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut. Korralduse nr 305 seletuskirja kohaselt on lisapiirangute ja –meetmete eesmärk vähendada nakkuse leviku suurenemise riski. Aktsepteerides viiruse levitamist vaktsineeritud isikute kaudu, on vastustaja seega sõnamurdlik ja vastuoluline. Vastustajale pidi juba korralduse kehtestamise ajal olema selge, et vaktsineeritud isikud ei ole nakkusohutud, sest mitmed uuringud viitasid küll väiksemale nakatumisriskile, kuid mitte selle puudumisele. Korralduse nr 305 muutmisel korraldusega nr 362 oli aga igal juhul üheselt selge, et vaktsiinide efektiivsus ei ole haiguse leviku tõkestamiseks piisav, vähemalt määral, mis võimaldaks vaktsineerimisele omistada sedavõrd 8(28)

3-21-2163 olulise kaalu. Kaebajad viitavad õigesti ENPA õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 07.06.2021 raportile, mille kohaselt on komitee juba sellel hetkel tõstatanud küsimuse teaduspõhiste andmete, sh vastustaja viidatud ECDC raportite, ebakindlusest ning järeldanud, et isegi kui vaktsineerimine ja läbipõdemine vähendavad nakatumisriski, on selle ulatus ja kestus ebaselge. Kaebajad esitasid kohtule Terviseameti andmed perioodi 28.08-02.09.2021 testide osakaalu kohta. Neist andmetest nähtub iseenesest, et vaktsineeritud isikuid on testitud oluliselt vähem kui vaktsineerimata isikuid (nt 31.08.2021 vastavalt 4095 vaktsineerimata isikut ja 1266 vaktsineeritud isikut), kuid positiivsete testide osakaal vaktsineeritud isikute seas oli suurem. Vaktsineeritud isikute vähesem testimine tõstatab tõsise kahtluse igasuguste vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute haigestumist võrdlevatele andmetele tuginedes tehtud uuringute usaldusväärsuses. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata (sh uurimispõhimõttest tulenevalt ka välja selgitamata) Terviseameti statistikat testide osakaalu kohta, mis oli antud konkreetselt riigisisese olukorra kohta, ning puudus mõistlik põhjus omistada riigiüleste organisatsioonide tervikraportite andmetele suurem osakaal kui viiruse leviku tegelike andmeid kajastavatele riigisisestele andmetele. Täielikult on jäetud arvestamata nende riikide praktikaga, kus vaktsineerimisnõuded kehtisid kauem ja ulatuslikumalt, samuti, kus vaktsineerituse tase oli erakordselt kõrge. Mitmed teaduspõhised andmed viitavad vahetult vaktsiinide efektiivsuse vähenemisele juba esimesel kuul pärast kuuri lõpetamist. Kuigi teadusandmed kinnitasid vaktsiinide kaitset, oli ilmne, et see on lühiajaline ning nakkushaiguse levikut ei tõkesta. Kohtuotsuse tegemise hetkeks ja uute viirustüvede leviku taustal teadaolevad andmed vaktsiinide tõhususe kohta kinnitavad vaieldamatult vaktsiinide sobimatust nakatumise ja haiguse edasikandumise ärahoidmisel, arvestades, et nakatutakse ja haigus levitatakse edasi nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritud isikute seas, kusjuures osakaalud selles eristuses olid 2022. a alguses peaaegu võrdsed. Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise või õigusliku surveta. Seoses haiglaravi vajadusega esitasid kaebajad Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) kogutud andmed, mis kajastavad isikute haiglaravil viibimist lähtuvalt sellest, kas haiglaravil viibinud isik oli vaktsineeritud või vaktsineerimata, haiguse läbipõdenud või mitte või poolelioleva vaktsineerimiskuuriga. Neist andmetest nähtub üheselt, et juba 10.09.2021 ületas haiglaravil viibivate vaktsineeritud isikute arv vaktsineerimata isikute arvu ning alates 2021. a oktoobri keskpaigast on haiglaravil viibinud vaktsineeritute arv olnud suurem kui vaktsineerimata isikute arv. TEHIK-u andmete alusel saab järeldada, et haiglaravil viibivate isikute peamiseks tunnuseks on nende kõrgem iga, mitte niivõrd asjaolu, kas isik on vaktsineeritud või vaktsineerimata. Koroonaviirusega surnud isikute puhul on seejuures TEHIK-u andmetel suremus kõrgeim eakamate isikute seas. See asjaolu viitab samuti sellele, et isikute suremus on seotud pigem nende kõrgema vanusega, mitte niivõrd sellega, kas isik on vaktsineeritud või mitte. Vaktsineerimissund pole seega ühelgi juhul proportsionaalne ega põhjendatud. 8) Mis puudutab laste testimiskohustust, siis tänase teadusteadmise valguses on selge, et negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Küll aga saab testimiskohustust pidada sobivaks nakkushaigete isikute tuvastamise ja selle kaudu nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ning ennekõike testi tegemise hetkel. Tegevustes osalemise lubamiseks viisil, nagu testimiskohustust tegelikult rakendatakse, ei saa testimine olla sobiv, sh koosmõjus sellega, et vaktsineeritud isikud saavad 9(28)

3-21-2163 saamaegselt viirust takistamatult levitada. PCR–testide tulemuse kohta on teada, et see kajastab inimese terviseseisundit minevikus. Kiirtestide puhul, mis annavad vastuse vahetult kohapeal, ei ole vastustaja hinnanud nende usaldusväärsust ega arvestanud valenegatiivsete tulemuste ulatust. Suunates testimiskohustuse üksnes 12–18-aastasetele lastele, kusjuures piirates selle vaktsineerimata isikutega, jääb testimise efektiivsus ka nakkushaigete tuvastamise ja selle kaudu haiguse leviku tõkestamise eesmärgil küsitavaks, kuivõrd nakkushaigus levib kõikides vanusegruppides. Seetõttu ei ole testimiskohustus sobiv viisil, nagu seda on rakendatud. 9) Meetmega kaasnev põhiõiguse riive peab olema möödapääsmatu, st vajalik. Kohtu hinnangul saanuks meetmeid rakendada mõistlikult ja koosmõjus ning vabatahtlikkusel põhinev vaktsineerimine saanuks olla mitme meetme hulgas üks võimalikest. Vastustaja pidi igal juhul kaaluma vähemintensiivsete meetmete rakendamist. Inimeste kokkupuutumise võimaluste piiramine ei võrdu vaktsineerimisega. Samas on selline kokkupuutumise piirang kohaldatud meelevaldselt vaid vaktsineerimata isikutele ning sõltumata sellest, kas tegemist on raske haigestumise mõttes riskigruppi kuuluva isikuga või mitte. Samal ajal ei ole lähikontaktsetel vaktsineeritud isikutel kokkupuuted teiste inimestega piiratud, ehkki viiruse levik sel moel on ilmne ja võib väita, et ka üldteada. Kohtu hinnangul olnuks nakkushaiguse leviku ja haigestumise ärahoidmiseks igal juhul tõhusam piirata kõigi lähikontaktsete isikute kokkupuuted teiste isikutega, mitte eristada piirangute kohaldumist vaktsineerimise staatuse järgi. Meetmed pole kehtestatud kujul vajalikud ka raske haigestumise vältimiseks, sest haiglaravi vajavate inimeste peamiseks tunnuseks on nende kõrge iga. Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes osaleb oluliselt suurema tõenäosusega elanikkond, kes on pigem noorem kui 60 aastat. Seetõttu ei saa tegevustes osalemisega toimuvate nakkuste osas kaasneda olulist mõju haiglakoormusele. Siinkohal on asjakohane ka statistika, mis kinnitab, et enamasti toimuvad nakkused hoopis perekonnaringis. Korralduse nr 305 seletuskirja andmetel on meelelahutusüritustel haigestunute osakaal vaid 4%. Raske haigestumise ärahoidmine tähendab samal ajal ka aktiivsemaid samme ravivõimaluste uurimisel, propageerimisel ja toetamisel. Pidades raske haigestumise ärahoidmisel oluliseks isiku immuunkaitse kujunemist ja püsimist, on aga arusaamatu, miks ei ole vastustaja kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldab isikutel laboratoorsete uuringute kaudu tõendada immuunkaitse püsivust. Pole vaidlust, et selline võimalus tegelikkuses eksisteerib (antikehade testi kaudu). 10) Meetme mõõdukus tähendab, et isikute õiguste ja vabaduste riive ja selle õigustused oleksid teineteisega adekvaatses proportsioonis ehk mida intensiivsem on riive, seda kaalukam peab olema riive põhistus. Vastustaja ei ole andnud hinnangut vaktsiinide ohutusele. Vastustaja peab ohutuse mõttes piisavaks, et vaktsiinid on saanud pädevalt organilt müügiloa mitte üksnes Eestis, vaid ka EL tasandil. Samas puudub vaidlus, et kõik kasutusel olevad COVID-19 vaktsiinid on saanud tingimusliku müügiloa ning nende ohutusuuringud ei ole lõppenud. Vaidlus puudub ka selles, et vaktsiinide väljatöötamine on toimunud kordades tavapärasest kiiremini. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist asjas 4762/13 tuleb kohustusliku vaktsineerimise puhul hinnata, kas nimetatud vaktsiin on ennast tõestanud ehk olnud kaua turul ja läbinud kõik uuringud. Euroopa Komisjoni ja Pfizer Inc ja BioNTech Manufacturing GmbH vahelisest ostu-müügilepingust nähtub, et vaktsiini pikaajalised mõjud ja tõhusus pole praegu teada ning vaktsiiniga võib kaasneda kahjulikke kõrvalnähte, mida veel ei teata. Ühtlasi kinnitasid lepinguosalised teadlikkust asjaolust, et vaktsiinid, nende komponendid ja koostismaterjalid on välja töötatud kiirkorras COVID-19 pandeemia tõttu

10(28)

3-21-2163 ning nende uuringud jätkuvad pärast vaktsiinide tarnimist osalevatele liikmesriikidele. Seejuures on lepinguosalised viidatud lepingu alusel tootjal lasuva vastutuse välistanud. Isiku enda heaolu ja tervise riski sunduslik võtmine ei saa olla põhjendatud üldise huvi tõttu. Arvestades, et vaktsineerimise puhul saab lühiajaliselt olla sobiv vaid rasket haigestumist ärahoidev mõju, saanuks vaktsineerimine olla vaid üks võimalik meede isiku enda kaitseks, mitte niivõrd üldise huvi kaitseks. Vastustaja ei ole arvestanud meetmetega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme ja tagajärgi ühiskonnast tõrjutud isikutele, mh kaebajatele, ja laiemalt kogu ühiskonnale. Korralduse nr 305 seletuskirjas on viidatud justkui põhiseaduslike väärtuste ja õiguste tasakaalustamise vajaduse analüüsimisele, kuid sellist analüüsi põhjendustest ei nähtu. Korralduse seletuskirjas on üksnes nenditud avaliku huvi, inimeste elu ja tervise kaitse kaalukust. Põhiõiguste riivest on jaatatud vaid ettevõtlusvabaduse ja liikumisvabaduse piiramist. Käsitledes tegevustes osalemise piiratust vaid mugavusteenustest ilmajäämisena, nagu vastustaja seda kohtumenetluses on teinud, ei ole vastustaja ka kohtumenetluses esitanud kaalutlusi, millest võiks järeldada kaasnevate riivete mõõdukust. Õige pole Riigikohtu 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 väljendatud seisukoht, et vaktsineerimisnõue ei alanda inimväärikust. Piirangute ulatus ja intensiivsus viitavad sellele, et piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine. Nimetatud eesmärki kinnitab iseenesest ka asjaolu, et tööandjatele anti luba kehtestada töötajatele vaktsineerimiskohustus. Tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka sundvaktsineerimiseks. Kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega. Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas inimese (keha) kasutamine ühiskondliku eesmärgi saavutamise vahendina – antud juhul tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamiseks, täpsemalt vältimaks hospidaliseerimistest tulenevat haiglate ülekoormust. Samuti pole inimväärne riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel, ning riigi poolt inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus. Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast. 11) Laste testimisnõue pole proportsionaalne, sest testimisega seotud kulud tuleb tegevustes osalemise tingimusena kanda lastel, kusjuures testimise kulu on samaväärne või suurem tegevuses osalemise kuluga. Vastustaja on seejuures põhjendanud kulude osalejate kanda jätmise vaid rahvatervise huviga ja tegevuses osalemise riski maandamisega, kuid on võimaldanud samal ajal vaktsineerimise kulude katmise riigieelarveliste vahendite kaudu. 12) Nii korralduse nr 212 kui ka nr 305 alusel esineb ka PS §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõiguse riive. Kuna kaebajad omandasid antikehadel põhineva immuunsuse haiguse läbipõdemisega, ei kohaldu neile vaidlusalused piirangud 180 päeva vältel (võrdlusena vaktsineeritud isikutega, kellele piirangud ei kohaldu aasta vältel) ning üksnes sel põhjusel koheldakse kaebajaid halvemini kui võrreldavat gruppi ning järelikult on tegu võrdsuspõhiõiguse riivega. Nendele kaebajatele, kellel pole haiguse läbipõdemine diagnoositud PCR–testiga, kuid sellele viitab antikehade test, ei kohaldu seejuures ka need eelised, mis kohalduvad haiguse PCR– testiga läbipõdenud isikutele. Seega koheldakse neid kaebajad halvemini üksnes põhjusel, et nad pole teinud haiguse põdemise ajal PCR–testi,

11(28)

3-21-2163 mistõttu tuleb jaatada nende võrdsuspõhiõiguse riivet võrrelduna nii vaktsineeritud isikutega kui ka haiguse PCR–testiga tõendatult läbipõdenud isikutega. Vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute erineva kohtlemise aluseks on korralduste nr 305 ja nr 212 seletuskirjade kohaselt organismi immuunkaitse kestus, mis vaktsineerimiskuuri läbinud isikute puhul on immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul 12 kuud vaktsineerimiskuuri läbimisest ja haiguse läbipõdemise korral 6 kuud läbipõdemisest. Vaktsineerimisnõue saab olla proportsionaalne üksnes vaktsineeritu enda raske haigestumise ärahoidmiseks (küll lühiajaliselt), kuid mitte viisil, nagu on kehtestatud vaidlusaluste normidega. Mitmed uuringud ilmestavad, et haigestumise ja nakatumise ärahoidmisel on tegelikult haiguse läbipõdemine osutunud tõhusamaks, kui vaktsineerimise puhul. Vastustaja on rõhutanud, et ka praegu ei nähtu selget teaduslikult kinnitatud arusaama, millest piisaks, et võrdsustada läbipõdemise teel saadud immuunsust vaktsineerimise teel saadud immuunsusega. Samal ajal jätab vastustaja tähelepanuta, et kindlad teaduslikud andmed puuduvad ka ebavõrdse kohtlemise põhjendamiseks. Arusaamatu on vastustaja järeldus, et vaktsiinide teel inimese organismis esile kutsutud ja aktsepteeritava taseme saavutanud antikehade hulk on justkui tõhusamalt kaitsvad kui haiguse läbipõdemisega tekkinud analoogne või isegi kõrgem antikehade tase. Vastustaja ei ole kaalunud ühelgi moel, kuidas kohaldada meetmeid nendele isikutele, kes on teadmata ajal haiguse läbipõdenud ja nende organismis on kujunenud antikehad, mis kutsutakse inimese organismis esile ka vaktsineerimise tulemusel. Vastustaja on märkinud, et praegu ei esine piisavalt tõendeid järeldamaks, et antikehade testid võiksid sobida inimese nakkusohutuse tõendamiseks. Samal ajal on aga aktsepteeritud teadusandmeid, mille alusel hinnatakse vaktsiinide kaitse püsivust nende samade antikehade mõõtmisega. Teadusnõukoda tegi ettepaneku antikehade alusel koroonatõendi väljastamiseks juba 15.10.2021, sh saadeti vastava ettepaneku viimane versioon Sotsiaalministeeriumile ja Terviseametile. Ehkki see ettepanek ei jõudnud Vabariigi Valitsuse istungile, sest ministeerium jättis selle kooskõlastamata, on selge, et vastustaja oli siiski ettepanekust teadlik. Seega on teadlikult ja põhjendamatult jäetud kaalumata ka neid isikuid puudutava regulatsiooni kehtestamine. Seega ei ole objektiivset ega mõistlikku põhjust vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud isikute erinevaks kohtlemiseks. Põhjendused, mille alusel on määratud erinevad koroonatõendi kehtivusajad, ei ole veenvad. Vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine ei ole õigustatud olukorras, kus teadusandmed viitavad pigem läbipõdemise kaitse pikemajalisele püsimisele.

3-21-2163 väide, et ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki tagama turul nõudlust. Vaidluse all ei ole nõudluse tagamine, vaid keeld pakkuda teenust teatud klientidele. Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lg-st 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust: nii kontrollitud tegevustes osalemise piirangute kui ka karantiinikohustuse seisukohalt koheldi vaktsineeritud ja haiguse läbi põdenud isikuid erinevalt isikutest, kes ei olnud vaktsineeritud või kelle koroonahaiguse diagnoosi kinnitamisest oli möödunud rohkem kui 180 päeva. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. Vaktsineerimine seati paljude põhiõiguste realiseerimise tingimuseks. Vaktsineerimine ei olnud praeguses vaidluses tingimuseks eksklusiivsete hüvede või soodustuste saamiseks, mille üle riik saab otsustada tulenevalt oma heast tahtest, nagu väitab valitsus. Võimalus otsustada ise oma elukorralduse üle on vabadusõiguste kaitsealas. Vabaduspõhiõigus kaitseb ka võimalust tegeleda hobidega ja lahutada meelt inimese enda, mitte riigi valitud viisil. Paljude kontrollitud tegevuste väärtus inimeste jaoks ei sõltu ainult nende sisust, vaid ka toimumise kohast, viisist ja vahetust iseloomust, sh võimalusest suhelda tegevuse käigus teiste inimestega. Iseäranis tuleb tegevuse vormi olulisust rõhutada ning kohtutel põhiasja lahendamisel arvestada koolide ja huvikoolide tegevuse aspektist, kuivõrd see puudutab laste arengut ja huve. Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine (v.a lühiajaliselt kehtinud erandid). Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames. Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga. Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. Siiski vähendab kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Samuti ei alandanud kaudne vaktsineerimisnõue inimväärikust, arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena. Vaidlusaluste korralduste andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel. Vaidlusalune õiguslik regulatsioon korraldustes nr 212 ja nr 305 tõi kaasa kaebajate paljude põhiõiguste samaaegse riivamise. Kolleegium ei nõustu valitsuse seisukohaga, et see riive oli väheintensiivne. Korraldused nr 212 ja nr 305 olid kehtestatud avaralt sõnastatud volitusnormide alusel, mis sisaldasid määratlemata õigusmõisteid ja jätsid Vabariigi Valitsusele ulatusliku kaalutlusõiguse. Asjassepuutuvatest normidest või nendega seotud normidest ei tulenenud piiritlevaid eesmärke või tingimusi, mis oleks välistanud vaidlusaluste korralduste andmise. 13(28)

3-21-2163 Volituse eesmärk oli tulenevalt normide paiknemisest NETS-i 5. ptk-s nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamine. Kõigi vaidlusaluste korraldustega kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral NETS § 2 lg 2 tähenduses. See lähtus eeldusest, et vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud inimeste puhul on nii nakatumise kui raske haigestumise tõenäosus madalam kui vaktsineerimata isikute puhul, mistõttu pole põhjust nende isikute tegevust muude isikutega samaväärselt piirata. Vaidlustatud piirangute selline eesmärk on NETS-i normidega hõlmatud. Samuti oli vaidlusalustest NETS-i sätetest tulenenud volitustega hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta. NETS-is sisalduvad volitusnormid ei olnud põhikohtuasja puututavas osas siiski nii intensiivselt kaebajate õigusi piiravad või ebatäpsed, et seaduse reservatsiooni põhimõte oleks vaidlusaluste piirangute kehtestamise välistanud. Ka Riigikohtu halduskolleegium on varem leidnud, et kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel ei saa põhimõtteliselt välistada (Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 24). Ehkki koroonaepideemia algas Eestis juba 2020. a kevadtalvel, järgnes sellele mitme erinevate omadustega viirustüve levik (teine ja kolmas viiruselaine), mille tõttu jäid teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta ka haldusasjas vaidlusaluste korralduste kehtestamise ajal ebakindlaks. Uute tüvede tingimustes tehtud hilisemad uuringud näitasid vaktsiinide mõjususe langemist üldise nakatumise ärahoidmisel võrreldes varasemaga. Selget arusaama polnud küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist, nii palju kui võimalik. Ehkki viirustüved ja vaktsineerituse tase olid võrreldes epideemia varasemate faasidega muutunud, iseloomustas olukorda jätkuvalt suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta ning paljude isikute elu ja tervist ning elutähtsaid teenuseid ohustavate tagajärgede võimalikkus. Iseäranis eksisteeris 2021. a novembri alguses tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht. Vaidlusalused volitusnormid nägid rakendatavate meetmete suhtes ette vähemalt ajalised, ruumilised ja isikulised piirid. See kinnitab, et seadusandja käsitas nakkushaiguse reaalse leviku juhtumit konkreetse olukorrana ja selle õiguslikku reguleerimist üksikjuhtumi lahendamisena, millele nähakse ette Vabariigi Valitsuse korralduse ehk üksikakti vorm. See vormivalik kätkeb omakorda piire kohaldatavatele meetmetele. Konkreetse haiguspuhangu jaoks valitsuse või Terviseameti korraldusega kehtestatud meetmeid ei tohi jätta kehtima alaliselt – isegi kui haigus ei taandu – ega pärast ohu äralangemist abstraktsena tulevaste sarnaste ohtude tõrjumiseks. Vaidlusaluste korralduste puhul ei ole ületatud piiri, mis oleks muutnud need oma materiaalselt sisult selgelt üldaktideks. Viimati nimetatud juhul oleks korraldused väljunud volitusnormide piiridest. Hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Vabariigi Valitsusel oli kohustus hinnata korralduses nr 305 sätestatud piirangute vajalikkust hiljemalt iga kahe nädala tagant (korralduse p 19) ning korraldus nr 212 oli kehtestatud tähtajaliselt 1.06.2021–30.06.2022 (korralduse p 13). Praktikas valitsus ka pidevalt hindas oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemioloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest. Kohane küsimuseastetus ei seisne mitte selles, kas seadusandja võis volitada valitsust tõrjuma 14(28)

3-21-2163 koroonat üksikaktidega, vaid selles, kas põhiasjas arutatavad piirangud jäid NETS §-des 27 ja 28 sisalduvate üksikvolituste piiridesse. Vaidlusalused normid on kehtestatud nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ja tervise kaitsmise tagamiseks. Need teenisid seega legitiimset eesmärki. Pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid kehtestada võimaldavad – karantiin, koolide, asutuste ja ettevõtete ajutine sulgemine või nende tegevuse piiramine ja liikumisvabaduse piiramine –, oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks. Koroonahaigus ei erine selles osas muudest nakkushaigustest. Samuti ei ole piiranguid alust pidada juba volitusnormi tasandil ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigi kaitsekohustuse täitmine võib uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-2163 mittevaktsineerimine. Koroonatõendi nõudele ega korralduses määratud tähtaegadele polnud alternatiive, mis oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Testimist ei saa pidada efektiivsemaks ega isikute õigusi vähem riivavaks abinõuks. Ühtlasi on vastustaja piirangute kehtestamisel sellist varianti kaalunud ning testimistõendi alusel kontrollitud tegevustes osalemine oli mõnda aega võimalik. Testimine ei taga piisavalt, et omavahel puutuvad kokku ainult terved, viirust mitte kandvad inimesed ning negatiivne test ei kaitse isikut nakatumise ega nakatumise korral raske haigestumise eest. Testimistõendi alusel üritustel osalemise võimaldamine oleks eelduslikult kaasa toonud rohkemate isikute nakatumise ning ohustanud immuunkaitseta inimeste elu ja tervist. Halduskohus ei ole arvesse võtnud, et testimine oleks paljudele inimestele füüsiliselt ebameeldiv, ajakulukas ja ressursimahukas (testi hind, tööjõukulud). Halduskohus leidis vääralt, et isikutele saaks anda õigusi osaleda sotsiaalsetes tegevustes ja tõendada immuunkaitset antikehade testi alusel. Antikehade test näitab antikehade olemasolu veres, millest saab järeldada, et isik on vaktsineeritud ja/või olnud COVD-19 haigestunud, kuid pelgalt antikehade arvu põhjal ei saa teha järeldusi immuunkaitse olemasolu ega selle tugevuse kohta. Läbipõdemise ja vaktsineerimise järgse immuunsuse kestvust uuritakse ikka veel. Teadlastel ei olnud korralduse nr 305 kehtimisel ajal ega ole ka praegu üksmeelt antikehade testide usaldusväärsuse ja referentsväärtuse suhtes. Halduskohtu hinnangul riivasid piirangud PS § 31 kohast ettevõtlusvabadust. Riigikohus sedastas, et vaidlusaluste piirangute kehtivusajal ei sõltunud ettevõtjate majandustegevus üksnes potentsiaalsete klientide vabadest valikutest, vaid avaliku võimu meetmetest. Ometi ei piiranud avalikes huvides kehtestatud meetmed ettevõtjate põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Piirangud lähtusid eesmärgist lubada sotsiaalsetes tegevustes osaleda vaid maksimaalselt nakkusohututel inimestel. Korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevuste korraldajatele koroonatõendi kontrollimise kohustuse seadmine oli sobiv meede tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda vaktsineerimata ning läbipõdemata inimesed, sealhulgas läbipõdenud, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180 päeva. Koroonatõendi kontrollimise nõudele ei olnud alternatiive, mis oleksid ettevõtlusvabadust vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Tegemist on kohustusega, mille täitmine ei takista ega piira ettevõtte majandustegevust, ei nõua erilist lisaressurssi, täiendavat väljaõpet ega majandustegevuse erilist ümberkorraldamist, pole eriti aeganõudev, ei too kaasa täiendavat vastutust. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et karantiinikohustus kujutas endast intensiivset liikumisvabaduse riivet. PS § 34 võimaldab piirata ka nende isikute liikumisvabadust, kes ise ei ole nakatunud. Tegemist oli vajaliku ja proportsionaalse põhiõiguste riivega. Koroonatõendi nõue oli korralduse kehtestamise ajal olemasolevate teadmiste alusel sobiv meede, tagamaks piisava kindlusega, et kontrollitud tegevustes ja üritustel ei saaks osaleda viimase aasta (või 270 päeva) jooksul vaktsineerimata inimesed, COVID-19 läbipõdemata inimesed ega inimesed, kellel oli läbipõdemisest möödas üle 180 päeva. Nõudele ei olnud alternatiive, mis oleksid põhiõigusi vähem riivavad, kuid vähemalt sama efektiivsed. Vaktsineerimata ja läbipõdemata kaebajate puhul on tegemist inimgruppidega, kelle erinevaks kohtlemiseks on põhjendatud alus. Tegemist ei ole alusetu ega ebaõiglase diskrimineerimisega. Liikumisvabaduse riive oli mõõdukas, arvestades kaitstavate õigushüvede olulisust. Liikumisvabaduse riive muudab vähem intensiivseks asjaolu, et liikumispiirang ei takistanud kellelgi oma esmavajaduste rahuldamist ega elutähtsate kaupade ja teenuste hankimist. Liikumispiirang ei takistanud töötamist, arstiabi saamist, toidupoodide ja apteekide külastamist, vaid eelkõige hobi- ja meelelahutustegevustega tegelemist. Lisaks on 16(28)

3-21-2163 oluline, et ka vaktsineerimata ja läbipõdemata isikud ei olnud ühestki eluvaldkonnast täielikult ära lõigatud, vaid piirangute alla jäävatele tegevustele oli võimalik leida alternatiive, näiteks teha sporti vabas õhus, tellida restoranitoitu koju või vaadata kultuurisündmusi televiisori või interneti vahendusel. Lähikontaktse karantiininõue ning sellega kaasnevad ajutised piirangud kodust väljas vabalt liikuda, omandada haridust, samuti eneseteostuse ja omandipõhiõiguse riived olid sobivad, kuna aitasid tagada legitiimset eesmärki hoida ära nakkushaigete isikute kaudu nakkuse edasikandumist teistele isikutele ehk ära hoida teiste isikute haigestumist. COVID-19 eri tüved on kõrgete nakatumisnäitajatega. Andmed näitavad, et inimene võib nakkushaigust levitada ka mõned päevad enne seda, kui tal endal ilmnevad sümptomid. Sellest tulenevalt oli tuvastatud nakkushaigega lähikontaktis olevate isikute karantiin sobiv meede, kuna sellised isikud on suurema tõenäosusega ka ise nakkushaiguse kandjad ning seetõttu teistele ohtlikud. Meede oli vajalik ja mõõdukas. Tulenevalt parimast teadusteadmisest ja analüüsidest, oli vaktsineerimine piirangute kehtestamise ja kaebuse esitamise ajal parim võimalik meede inimeste elu ja tervise kaitsmiseks ning ühiskondliku immuunsuse tekitamiseks ettearvamatu COVID-19 haiguse vastu. Vaktsiinide ohutust kinnitab muu hulgas ka Ravimiameti statistika COVID-19 vaktsiinide kõrvaltoimete kohta Eestis. Ravimiametile on perioodil 27.12.2020–30.09.2022 COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 7159 teatist (0,35 % vaktsiiniannustest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Tõsiseid kõrvaltoimeid on kirjeldatud 379 teatises (0,018% vaktsiiniannustest). Nii Euroopa Ravimiamet kui ka Eesti Ravimiamet kontrollivad pidevalt vaktsiinide ohutust. Vaktsiinide tõhususe ja ohutuse tähelepanelik jälgimine ning analüüs on regulaarselt jätkunud ka pärast müügiloa väljastamist ning vaktsiinide kasutusele võtmist. Vaktsineerimisega seotud meetmete kehtestamine oli vajalik, kuna korralduste kehtivuse ajal puudusid vaktsineerimisele alternatiivid, millega isikud oleksid saanud enda elu ja tervist kaitsta, samuti puudus efektiivne ravi. Teadusuuringutest tuleneb, et tõenäoliselt pakub kõige tõhusamat kaitset nii nakatumise, raske haigestumise kui ka surma vastu SARS-CoV-2 läbipõdemine, mida on tõhustatud vaktsineerimisega. Samuti pakub tõhusat kaitset tõhustusdoos peale esmast vaktsineerimiskuuri. Samas on läbipõdemine ühiskonnale tervikuna kõige raskem viis kaitse saavutamiseks. Vaktsineerimisega kaasnevad ebatõenäolised riskid ei kaalu üles vaktsineerimisest saadavat kasu ega muuda vaktsineerimisega seotud korralduste norme ebaproportsionaalseteks. Asjakohatult on kohus mh väitnud, et nii vaktsiinide müügilubades kui ka vaktsiinide ostu-müüki reguleerivas lepingus on sedastatud, et vaktsiinide pikaajalised mõjud ei ole teada, mistõttu peaks vaktsiinide ohutust puudutavasse teabesse suhtuma ettevaatlikkusega. Ka enne tingimustega müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta. Riigikohtus märkis õigesti, et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust, arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel. Piirangutega ei kehtestatud otseselt kohustuslikku ega sunniviisilist vaktsineerimist. Inimestel oli võimalik end soovi korral vaktsineerida, mis tagas neile võimaluse vabaneda piirangutest, kuid avalik võim ei kohustanud kedagi end vaktsineerima, mis oleks riivanud inimväärikust. Halduskohus ei käsitlenud õigesti vastustaja volitusi korraldustega kohustuste kehtestamisel. Nagu Riigikohus selgitas, ei ole põhjust järeldada, et Vabariigi Valitsus on ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. NETS-i volitusnormide sõnastusest lähtudes ei saaks põhimõtteliselt välistada ka veelgi ulatuslikumate piirangute 17(28)

3-21-2163 kehtestamist samade volitusnormide alusel tingimusel, et need on sobivad, vajalikud ja mõõdukad eesmärgi suhtes. Halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et NETS § 28 lg 2 p-st 5 ja § 28 lg 5 p-st 3 ei saa tuletada vastustajale õigust kohustada isikuid esitama järelevalvega mitteseotud isikutele oma terviseandmeid ega kohustada NETS-i ja selle alusel kehtestatud normide üle järelevalve teostamiseks või isikuandmete töötelemiseks tegevuste eest vastutavaid isikuid, s.o ettevõtteid või asutusi nende töötajate kaudu. Riigikohus kinnitas, et Vabariigi Valitsusel oli volitus, et määrata kontrollitud sotsiaalse tegevuse eest vastutavale isikule kohustus tagada üksnes kehtiva COVID-tõendiga inimeste ligipääs sotsiaalsele üritusele. Kaebajate isikuandmeid töödeldi kooskõlas IKÜM-iga. COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või vaktsineerituga võrdsustatud isiku tõendi kontrollimise aluseks ehk isikuandmete töötlemise aluseks võis olla õigusakt (st korraldus nr 305) tulenevalt IKÜM artikkel 6 lg 1 p-st c. Lisaks võis COVID-19 viirushaiguse läbipõdemise, vaktsineerituse või vaktsineerituga võrdsustatud isiku tõendi kontrollimise aluseks olla isiku nõusolek (IKÜM artikkel 6 lg 1 p a). Isikuandmete töötlemisele eelnev nõusolek on vabatahtlik, kuna korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuse külastajal oli sisuliselt võimalik teha valik, kas koroonatõendit näidata või mitte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18(28)

3-21-2163 7) vaidlusaluste korralduste andmise ajal oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel; 8) korraldused nr 212 ja 305 tõid kaasa kaebajate paljude põhiõiguste samaaegse riivamise ning riive ei olnud väheintensiivne; 9) vaidlusaluste korraldustega kehtestatud piirangute eesmärgiks oli nakkusohu vähendamine uudse ohtliku nakkushaiguse korral NETS § 2 lg 2 tähenduses; 10) teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta olid vaidlusaluste korralduste kehtestamisel ebakindlad, sest kuigi koroonaepideemia algas juba 2020. a kevadtalvel, järgnes sellele mitme erinevate omadustega viirustüve levik. Uuringud näitasid vaktsiinide mõjususe langemist, kuid selget arusaama polnud küsimuses, mil määral põhjustavad uued tüved rasket haigestumist ning kas riigi elutähtsate ülesannete täitmise tagamiseks on tarvis vältida igasugust haigestumist nii palju kui võimalik. Olukorda iseloomustas suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus. 2021. a novembri alguses eksisteeris tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht; 11) vaidlusalused normid olid kehtestatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks ning selle kaudu inimeste elu ja tervise kaitsmise tagamiseks. Need teenisid seega legitiimset eesmärki; 12) volitusnormi tasandil pole alust pidada piiranguid ebavajalikeks ja ebamõõdukateks. Volitusnormi proportsionaalsus ei taga aga, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. Ringkonnakohus lähtub eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest ka põhivaidluse lahendamisel. Kuigi Riigikohtu otsus on tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames, pole alust väita, et sealne õiguslik analüüs ei ole põhivaidluses asjassepuutuv.

3-21-2163 Vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust. Tegemist pole tahtevastase meditsiiniega teaduskatsega, vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks.

3-21-2163 haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega). Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus, milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. CDC 29.10.2021 ülevaates märgitakse veel, et tõendid läbipõdenute immuunsuse kohta on piiratumad kui vaktsineeritute puhul osas, mis puudutab tõendite kvaliteeti ja uuringute liike; samuti ei ole piisavalt alust laiendada läbipõdenute immuunsuse kohta tehtud uuringute tulemusi asümptomaatilistele või väga kergelt läbipõdenutele ja lastele. CDC on jäänud oma seisukoha juurde, et läbipõdemisega saavutatud immuunsus pole piisavalt tõendatud, et võrdsustada seda vaktsineerimisel saaduga (seejuures tuleb võrdlusena arvestada, et erinevalt EL-st ei aktsepteeri USA kehtiv teaduslik seisukoht läbipõdemisega saadud immuunsust võrdväärsena vaktsineeritutega üleüldse, rääkimata sellest, et üle 180 päeva). Kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi, üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid (139 509 inimest). Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud. Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuli Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist.

21(28)

3-21-2163 Vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et haldusasjas nr 3-21-2432 kaebuse esitanud isikud on koroonahaiguse läbi põdenud. Samas puudus sel ajal üldtunnustatud teaduslik teadmine, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Karantiinikohustus riivab tugevalt kaebajate olulisi põhiõigusi, kuid vaidlusaluse meetmega ka kaitstakse teiste ühiskonnaliikmete vähemalt sama olulisi põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele) ja äärmiselt olulisi avalikke huve vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine.

22(28)

3-21-2163 pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, Center for Disease Control and Prevention (CDC), WHO). Vabariigi Valitsus kogunes kogu koroonaviiruse leviku II laine perioodil vähemalt kaks korda nädalas ning hindas piirangute ja meetmete proportsionaalsust, arvestades mh Terviseameti epidemioloogilist hinnangut ning teadusnõukoja soovitusi. Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangud olid proportsionaalsed. Olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust, ei saanud vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuli tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

23(28)

3-21-2163 Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 321-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Ringkonnakohus kaalus nendes asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse andmist esialgse õiguskaitse korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Muu hulgas seetõttu ei pidanud ringkonnakohus proportsionaalseks kaebajatele esialgse õiguskaitse korras täiendava testimise võimaluse loomist kohtumenetluse ajaks, arvestades ka antigeeni testi tulemuste ebakindlust ning nii antigeeni kui ka PCR testide korralduse nr 305 p-ga 15 lubatud pikaajalisi ajalisi nihkeid testi tegemise ja esitamise vahel. Ringkonnakohus leidis, et avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni kaebajatest nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt lähtuti korralduses ettenähtud muudatuste tegemisel hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi vajajate arvust. 2021. a 41. nädala (11.– 17. oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu. Seisuga 18. oktoober 2021. a oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel kasvu jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates septembrist 2021. a kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud meelevaldne. Põhjendatud pole seisukoht, et mingi vanusegrupp (nooremad ja keskealised) oleks tulnud piirangute alt välja arvata. Vastustaja viitas õigesti, et puuduvad selged teaduslikud teadmised, et kindlatele kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt ning mitte mingil juhul ei vaja teatud inimgrupp haigestumisel haiglaravi. Ainuüksi asjaolust, et nooremad inimesed põevad haigust üldiselt kergemalt kui vanemad inimesed, ei saa sellist järeldust teha. Lisaks on nooremad inimesed haigestudes sama nakkusohtlikud kui vanemad ning võivad omakorda nakatada igas eas inimesi. Ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) või ühiskonna täielik sulgemine oleks kaasa toonud hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna nende tegevustega oli töiselt hõlmatud väga suur hulk inimesi. Kohane ei ole võrrelda näiteks tööl käimist kohviku külastamisega ega hariduse omandamist spordiüritustel osalemisega. Tööl käimine ja hariduse omandamine kontaktõppes oli kõigile inimestele eluliselt oluline. Vaba aja veetmisel kohaldatud piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele isikutele olid küll märkimisväärsed, kuid siiski mitte absoluutsed ega ülemäärased ning inimestel oli võimalik kasutada alternatiive (toidu koju tellimine restorani külastamise asemel, teatrietenduse jälgimine teleri või muu tehnilise abivahendi abil teatrikülastuse asemel jne). 24(28)

3-21-2163 Tuleb möönda, et testimisvõimaluse kaotamise üks eesmärkidest oli võtta meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue). Riigikohus selgitas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul.

3-21-2163 seisukohal, et vaidlusalusel hetkel kättesaadavad antikehade testid ei sobinud inimese nakatumisaja ja immuunsuse hindamiseks. Vabariigi Valitsus võttis otsuse tegemisel arvesse ka asjaolu, et vaktsineeritud inimeste tase oli 21.03.2021 suhteliselt madal võrreldes teiste enamike Euroopa Liidu riikidega. Mida rohkem inimesi oli vaktsineerimata, siis seda suurem oli tõenäosus, et haiguse levik suureneb ja see omakorda omab negatiivset mõju meditsiinisüsteemi toimimisele ja selle teenuse kättesaadavusele. Eesti epidemioloogiline olukord oli seisuga 28.12.2021 võrdlemisi halb, kuna ööpäevas lisandus üle 600 nakatunu ning haiglaravil oli üle 200 inimese. Teadusnõukoja 23.12.2021 hinnangu kohaselt oli COVID-19 nakatumine Eestis võrreldes eelneva perioodiga kasvanud umbes 20%. Seletuskirjas esitatud põhjendused ei luba järeldada seda, et testide kasutamise lõpetamise mõtteks oli varjatult sundida inimesi vaktsineerima. Vaidlusalune meede võis küll praktikas omada positiivset mõju vaktsineerimisele, kuna täielikult vaktsineeritud inimene sai osaleda korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes ja see võis motiveerida inimesi ennast vaktsineerima. Samas kinnitab seletuskiri, et tegelikuks eesmärgiks oli hoida meditsiinisüsteem sellel ajahetkel toimimas. Vabariigi Valitsus piiras vaktsineerimata inimeste ligipääsu eeskätt sellistele tegevustele, mis ei olnud inimese õiguste realiseerimise seisukohalt esmatähtsad, kuid kus inimesed võisid kergesti haigusega nakatuda ja seeläbi mõjutada meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimist ja selle teenuse kättesaadavust. Riive intensiivsust vähendas ka asjaolu, et vaidlusalused piirangud ei kehtinud liiga kaua. Seejuures oli kaebajatel võimalik teha valik vaktsineerimise kasuks, kaaludes seejuures ühelt poolt võimalikke riske ja teiselt poolt saadavat kasu, ning seeläbi mõjutada korraldusest nr 305 tulenevaid piiranguid.

26(28)

3-21-2163 Kohaldatud meetme eesmärk oli vähendada ühiskonnas nakatumist üleüldse, sest võis eeldada, et selle kaudu väheneb ka haiglaravi vajavate haigestunute osakaal ja haiglate koormus. Kuivõrd tollaste teadmiste kohaselt võis eeldada vaktsineerimata inimeste suuremat nakkusohtlikkust, ei saa kasutatud meedet pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Teadusnõukoda leidis 30.11.2021 seisuga, et COVID-19-sse nakatumine on Eestis endiselt kõrge, kuid on langustrendis; teadusnõukoja hinnangul olid kõik kehtivad meetmed endiselt asjakohased ja vajalikud. Kuna COVID-19 puudutas kiire leviku ja uuelaadsuse tõttu lühikese aja jooksul sisuliselt kõiki Eestis viibivaid inimesi, ei olnud piirangute kehtestamisel võimalik võtta arvesse iga üksiku inimese või eluvaldkonna eripärasid. Samamoodi nagu kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramisel, kaalus ka füüsiliste isikute puhul kohaldatud meetme eesmärk – tagada nakkuse leviku ja haigestumise vähendamise kaudu meditsiinisüsteemi toimimine ning selle kaudu elu ja tervise kaitse – nende õigustele kaasneva riive üles. Korralduse nr 373 p 1 alap-ga 6 kehtestati muudatus, mille järgi ilma piiranguteta võis kontrollitud tegevustes osaleda alla 12-aastane isik. 12–18-aastane isik, kes õpib üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses ning kellel puuduvad haiguse tunnused, võis ilma koroonatõendita võtta osa korralduse nr 305 p 10 alap-s 1 (s.t sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja täiendõpe) loetletud tegevustest. Lisaks koroonatõendi esitamisele võis 12–18-aastane isik kontrollitud tegevustes osaleda, kui ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus on negatiivne (korralduse nr 373 p 1 alap 7 ja korralduse nr 305 p 15 1). Seletuskirjas toodud põhjendused on asjakohased. Ka 12–18-aastaste isikute puhul aitas piirangute kehtestamine kaasa sellele, et vähendada ühiskonnas nakatumist ja selle kaudu ühtlasi koormust meditsiinisüsteemile. Koroonatõendi või negatiivse testi esitamise nõue ei kehtinud õpilastele korralduse nr 305 p 10 alap-s 1 nimetatud tegevustes, s.t sportimisel, treenimisel, huvitegevuses, huvihariduses ja noorsootöös. Nagu korralduse nr 373 seletuskirjas märgitud, lähtuti eesmärgist hoida haridus, sh huvihariduse omandamine ning sportimise võimalused kui lapse või noore arengu ja täisväärtusliku hariduse omandamise perspektiivist olulised ning vaimset tervist toetavad tegevused avatud ka neile noortele, kes ise või kelle vanemad ei ole nõus vaktsineerimise ega SARS-CoV-2 RT-PCR või antigeen-RT testi tegemisega. Lisaks oli lastel ja noortel võimalik ülejäänud kontrollitud tegevustes osaleda siiski ka negatiivse testi ettenäitamisel. Kuigi selle tegemine võis olla kulukas, vähendab jällegi piirangust tuleneva riive intensiivsust selle lühiajalisus (piirang kehtis kuni 14.02.2022). Ebaproportsionaalne ei olnud ka korralduse nr 373 p 1 alap 6 osas, millega muudeti korralduse nr 305 p 14 alap 1 nii, et ilma koroonatõendi või negatiivse testitulemuseta sai kontrollitud tegevustes edaspidi osaleda vaid alla 12-aastane isik. Kohustust kontrollida enne treeningule lubamist isiku tõendit läbipõdemise, vaktsineerituse või negatiivse testitulemuse kohta ja isikut tõendavat dokumenti ei saa ülemääraseks pidada. Riik lõi selleks rakenduse kontroll.digilugu.ee.

3-21-2163 nende alusel antud hinnanguid (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). Haldusorganil tuli ohtude prognoosimisel ja nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Teadusnõukoda pakkus Vabariigi Valitsusele kaalumiseks erinevaid abinõusid, vähendamaks COVID-19 haigusesse nakatumise tõenäosust. Millised meetmed tuli kohustuslikena kehtestada, seda otsustaski Vabariigi Valitsus, arvestades lisaks meditsiinilistele kaalutlustele ka muid olulisi kaalutlusi. Ka üksikute teadlaste teistsugustele arvamustele ei saa omistada märkimisväärset tähendust, kuna tegemist oli prognoosotsusega ning COVID-19 haigust puudutavates olulistes küsimustes polnud ühest aktsepteeritavat teaduslikku konsensust välja kujunenud. Sellel ajal oli tegemist uudse ohtlikku nakkushaigusega. Arvesse tuligi võtta toonast parimat teadmist.

28(28)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.