Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-20-786 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eesti Töötukassa palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on tehtud kooskõlas töövõime hindamist reguleerivate õigusaktidega ja õiguspärane. Otsusega on tuvastatud puuduv töövõime maksimaalse võimaliku kestusega 5 2(7)

3-20-786 aastat ning otsuse põhjendused eraldiseisvalt ei saa kaebaja õigusi rikkuda, kuna need ei muuda otsuse tulemust. Kaebajal ei ole vastuväiteid puuduva töövõime ja selle kestuse osas. Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks 20.02.2020 töövõime hindamise taotluses kaebaja märgitud hinnangud oma tervisele ning tervise infosüsteemi kantud terviseandmed. Tervishoiuteenuse osutaja Tartu Arstiabi Keskus OÜ ekspertarst dr AK koostas 22.03.2020 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt on kaebajal rasked tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, mõõdukad tegutsemispiirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades ja kerge tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on üldhaigestumine. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS), tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) ja töövõime hindamise metoodika alusel puudub vastustajal töövõime hindamise raames alus haiguste (sh kutsehaiguste) diagnoosimiseks. Töövõime hindamisel ei tuvastata põhjuslikku seost isiku tervisekahjustuse tekkimise põhjuse (sh teenistusülesannete täitmisel tekkinud vigastuse) ja tekkinud tervisehäirete/piirangute vahel. Vastustaja pädevuses ei ole diagnooside panemine, töövigastuse ja nendega seotud põhjuslike seoste tuvastamine. ETK teeb töövõime hindamisel nn lühiotsuse, kus piirangute põhjuseks on toodud üldhaigestumine juhul, kui isiku raviarst on lähtuvalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 4 pst 2 teinud otsuse, et isikul ei ole õigust ravidokumendiga tutvuda. Antud juhul on ekspertiisi teostanud ekspertarst dr AK soovitanud teha vastustajal töövõime hindamise lühiotsus, kuna tuvastas kaebajal käitumis- ja psüühikahäire. Otsuses märgitud piirangute põhjus üldhaigestumine on õige ja sellel ei saa olla kaebaja jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi. Põhjus üldhaigestumine hõlmab kõiki kaebaja piiranguid põhjustavaid haigusi, olenemata nende seosest teenistusülesannete täitmisega. Peamiseks piiranguid põhjustavaks haiguseks on loetud F07.2 (traumajärgse ajukahjustuse sündroom), mis on kaebaja põhihaigusena välja toodud juba 16.02.2010 koostatud neuroloogi statsionaarses epikriisis. Töövõimet hindaval ekspertarstil ei ole õigust haigusi diagnoosida ega raviarstide poolt väljapandud diagnoose muuta ning ta peab lähtuma raviarstide poolt diagnoositust. Kui kaebaja leiab, et tema tegelik tervislik seisund ei vasta diagnoosile F07.2 ja põhjustab valesid järeldusi, peab ta pöörduma oma raviarstide poole. Töövõime hindamisel ei tuvastata, millest tulenevalt on haigus tekkinud (nt kutsehaigus, tööõnnetus jm). Põhjendust „teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus ja/või tekkinud haigus“ kasutati varem, kui SKA tuvastas püsivat töövõimetust sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ (määrus nr 57) § 10 alusel. Nimetatud määrus on alates 01.01.2017 tunnistatud kehtetuks.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

TVTS § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Lisaks võetakse arvesse ka isiku enda hinnangut oma tegutsemisvõimele. Määruse nr 39 § 8 lg 6 järgi tuvastab ETK isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Määruse nr 39 § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa, mis 3(7)

3-20-786 tähendab, et inimese töövõimet hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, suhtlemise) võtmetegevuste alusel ning töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Töövõime hindamisel lähtutakse lisaks ka töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, st kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Vastustaja selgituse kohaselt võetakse hindamisel arvesse isiku üldist terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Töövõime hindamisel tuvastatakse isiku tegutsemis- ja osalemispiirangud erinevates tegevusvaldkondades, mis kajastub ka töövõime hindamise otsuses. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse pikaajalise tervisekahjustuse mõju töövõimele, sõltumata tervisekahjustuse põhjusest (nt kutsehaigus või teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus). Vastustaja on õigesti märkinud, et ETK pädevuses ei ole diagnooside panemine ning töövigastuste ja nendega seotud põhjuslike seoste tuvastamine, mistõttu ei ole võimalik neid andmeid tuua põhjendusena töövõime hindamise otsuses. Töövõimet hindav ekspertarst peab lähtuma raviarstide poolt diagnoositust. Kui kaebaja leiab, et tema tegelik tervislik seisund ei vasta diagnoosile F07.2, sh põhjustab ebaõigeid järeldusi, peab ta pöörduma oma raviarstide poole diagnoosi täpsustamiseks/muutmiseks. ETK ei tuvasta isiku töövõime hindamisel seda, millest tulenevalt haigus on tekkinud (nt kutsehaigus, tööõnnetus vm). Vaidlustatud otsus on kaebaja jaoks positiivne (selle alusel määrati kaebajale ka töövõimetoetus) ning kaebaja ei ole välja toonud ega tõendanud kahjulike/ebasoodsate tagajärgede tekkimist seonduvalt diagnoosiga F07.2. Töötukassa lähtub temale esitatud andmetest. Haldusasja materjali hulgas on dokumendipõhine töövõime hindamise 22.03.2020 eksperthinnang, milles on üksikasjalikult kirjeldatud, mida on ekspertarst dr AK hinnanud ning millisele järeldusele jõudnud. Vaidlustatud otsuse põhjendus on piisav ja arusaadav ning selles toodud põhjus üldhaigestumine eraldiseisvalt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega huve. Kaevatava otsuse näol on tegemist kaebajale positiivse haldusaktiga, mida ei pea pikemalt põhjendama. Kaebaja suhtes tehtud positiivne otsus on õiguspärane vaidlustatud piirangu põhjusena märgitud üldhaigestumise osas, seega puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4(7)

3-20-786 oma järeldustes. Kohus tuvastas õigesti, et vastustajal puudub pädevus, kuid tegi vastuolulise otsuse termini üldhaigestumine õiguspärasuse kohta. Vastustaja ei võtnud arvesse kaebaja tegelikku terviseseisundit ega kaebaja hinnangut oma tegutsemisvõimele. Vastustaja ja kohus ei ole arusaadavalt ja jälgitavalt selgitanud, kuidas diagnoos F07.2 tekitab kaebajal niivõrd laia ulatusega piiranguid, kui nimetatud diagnoosiga on hõlmatud ainult psüühilised piirangud. Diagnoosiga F07.2 ei saa kajastada kaebaja tegelikku seisundit ja selline diagnoos on ebaõige. Määrusest nr 39 ei saa järeldada, et kõike saab põhjendada ainult psüühilise funktsiooni häirega. Seega on eksperdiarvamuses vääralt tuvastatud kaebaja terviseseisund. Ekspertarst peab aru saama, et meditsiinilises teabes on vastuolud ning ebaõigete põhjenduste esitamine töövõime hindamise otsuses on õigusvastane. Kaebajal on tegelikkuses häiritud peaaju anatoomilise struktuuri terviklikkus, mis põhjustab erinevaid peaaju füsioloogilise talituse häireid (peavalu; häired vererõhus, südametegevuses, liikumises, lihastes, liigestes, tasakaalus, kõnes, kuulmises, nägemises; oksendamine ja iiveldus). Need häired ei ole psühhosomaatilised. Seega ei ole need hõlmatud psüühilise põhjusega. Kaebajal on uuringutega tõendatud muutused peaaju struktuuris trauma tunnustena. Seetõttu on ebaõige kasutada diagnoose F07.2 ja T95.0. Kui kaebaja seisund oleks hõlmatud psüühilise häirega, siis oleksid kaebajal luulud, mida ei ole võimalik kuulmisaparaadiga korrigeerida. Samuti ei ole kaebajal hallutsinatsioone, vaid nägemishäired tulenevad kahjustatud piirkonnast ajus ja aju füsioloogilistest talitlushäiretest. Spastic tetraparesis on neuroloogiline seisund ega tulene psüühikahäirest. Kuna kaebajale on pikaaegselt pandud ebaõigeid diagnoose, on samas võimalik, et tekkinud on ka psüühikahäire. See on aga kahjustuse tagajärg, mitte põhjus ning eraldivõetuna ei põhjusta neuroloogilisi jm talitlushäireid. Ekspertarst ja ETK peavad kaebaja häireid vääralt psühhosomaatilisteks ning lähtuvad vääralt psüühika- ja käitumishäirest ehk üldhaigestumisest (diagnoos F07.2). Kohus leiab vääralt, et kaebaja soovib ETK poolt diagnooside panemist ja muutmist. Ekspertarst eriteadmistega isikuna jättis tuvastamata sisulised vastuolud meditsiinilises teabes, millega on rikutud kohustust tagada aus, tõhus ja erapooletu menetlus. Sisuliste vastuolude avaldamine ei ole diagnoosimine. See tagab tervishoiuteenuste kvaliteedi ning võimaldab esitada raviarstidele konkreetsed tõendid diagnooside muutmiste nõuetes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(7)

3-20-786

3-20-786 ammendavalt ja lõplikult tsiviilasja nr 2-08-29561 esemeks olevad nõuded ja kaebaja kinnitas tingimusteta ja tagasivõtmatult, et tal ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning kaebaja luges nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks. Kui kaebajal on kellegi teise vastu mingeid kahjunõudeid seoses oma tervisliku seisundiga, siis ei välista ETK 23.03.2020 otsus kuidagi nende nõuete esitamist, vaid iga nõue tuleb kaebajal ETK 23.03.2020 otsusest sõltumata eraldi tõendada, sh põhjuslik seos. ETK 23.03.2020 otsus on siduv üksnes selle resolutsiooni osas, kuid mitte põhjenduste osas (vt haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.