Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja ei nõustu Töötukassa 23.03.2020 otsuse nr TVH/20/011910 punktis 4 „Hinnang taotleja töövõime ulatusele koos põhjendustega” lõikes 2 tuvastatud ja avaldatud puuduva töövõime erinevate võtmetegvuste piirangute põhjusega „üldhaigestumine” ning leiab, et haldusakt on selles osas õigusvastane. Üldhaigestumine ei ole diagnoos. Otsuses ei ole avaldatud jälgitavat, arusaadavat ja kontrollitavat teavet puuduva töövõime ja piirangute kujunemise kohta väljendatuna meditsiinilise teabena (diagnoosidena või vähemalt organismi terviklikkuse häiret põhjustava organismi valdkonna tuvastamisena). 2015 tuvastati tsiviilasjas nr 2-15-2015, et kaebajal on ainult traumajärgsed häired. Kaebajale teadaolevalt on tal MRT uuringuga tõendatud püsivad ja pöördumatud kahjustused aju frontaalpiirkonnas kontusioonikolletena (4-5 tk) ja olivopontotserebraalpiirkonnas atroofiana 27.10.2002 trauma järgselt (teenistusülesannete täitmisel), mis põhjustavad püsivalt erinevaid häireid. Muutused on tekkinud trauma ja eeldatavalt SA PERH poolt 2002. aastal ebakvaliteetselt osutatud tervishoiuteenuste tagajärjel. Muutused ajukoes on käesoleva ajani kajastamata sisuliste diagnoosidega ja ravivigadega, mille tuvastamise ja avaldamise kohustus lasus avaliku võimu kandjal avalik-õiguslikus suhtes ning olukord tekitab kaebajale jätkuvalt kahju. „Üldhaigestumine”, millega välistatakse põhjusliku seose puudumine kaebaja puuduva töövõime ja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse ja/või tekkinud haiguse vahel, võib talle tuua automaatselt negatiivseid õiguslikke tagajärgi seonduvalt varaliste õigustega. „Üldhaigestumine“ ei ole piirangu põhjus meditsiiniliselt väljendatuna, vaid näitab põhjusliku seose puudumist organismi terviklikkuse häire (diagnoosi, piirangu) ja elulise sündmuse/välisteguri (kaebaja puhul teenistusülesannete) vahel. Seega Töötukassa poolt on ebaõige, eksitav ja meelevaldne kasutada välistava eesmärgiga terminit „üldhaigestumine” diagnoosi/piirangu meditsiinilise põhjusena. Töötukassa haldusakt „üldhaigestumise“ osas on nõuetekohaselt sisuliselt jälgitavalt ja arusaadavalt põhjendamata. Vaidlustatud otsuse p 4 pealkirjast „Hinnang taotleja töövõime ulatusele koos põhjendustega” nähtuvalt ei ole Töötukassa otsuses kohustatud tuvastama ja esitama puuduva töövõime ja piirangute põhjuslikku seost (tekkimist) elulise sündmusega/välisteguriga. Vaidlustatud otsus on õigusvastane osas, milles on tuvastatud ja avaldatud piirangute põhjusena „üldhaigestumine”. Õigusvastane ja sisuliselt kontrollimatu haldusakt riivab kaebaja õigusi varale, elule, ausale menetlusele ning ei kaitse kuritarvituste eest. Vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud ja avaldatud, millistest organismis tuvastatud ja tõendatud muutustest on piirangud põhjustatud. Töötukassa otsusest ei selgu arusaadavalt piirangute põhjendused, need on vastuolulised, tuginedes ebaõigel ja meelevaldsel diagnoosil, mistõttu ei ole tegemist õiguspärase haldusaktiga. Töötukassa eriteadmistega isikuna pidi aru saama, et peamine piiranguid tekitav diagnoositud ja Töötukassa poolt tuvastatud seisund F07.2 ei saa tekitada töövõime hindamisel kaebajal kõiki arvestatud ja diagnoositud seisundeid ning nendest põhjustatud tegevuspiiranguid juba 2010. aastal. Kaebaja nõustub, et Töötukassal puudub õigus ise diagnoosida ja diagnoose muuta. Asjaolu, et Töötukassa peab lähtuma raviarstide välja pandud diagnoosidest ja dokumenteeritust ei tähenda, et Töötukassal puudub õigus ja kohustus haldusmenetluses välja selgitada olulised sisulised asjaolud, need viivitamatult tuvastada ja avaldada osapooltele (kaebajale ja raviarstidele) vaatamata sellele, et otsuse tulemus (puuduv töövõime) jääb samaks. Avaliku võimu kandja Töötukassa kohustus on igas menetlusetapis tagada põhiõigused. Seega oli ja on Töötukassal kohustus tagada, et menetluses eraldiseisvalt ega haldusakti põhjendustega ei rikutaks kaebaja põhi- ja inimõigusi. Sisuliste põhjenduste puuduste tõttu on Töötukassa rikkunud oma kohustust tagada aus, tõhus, kallutamata sisuline menetlus ja selles osas (üldhaigestumine, F07.2) on otsus õigusvastane. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus on tehtud kooskõlas töövõime hindamist reguleerivate õigusaktidega, on õiguspärane ning ei kahjusta kaebaja õigusi. Otsusega on tuvastatud puuduv töövõime maksimaalse võimaliku kestusega 5 aastat ning otsuse põhjendused eraldiseisvalt ei

saa kaebuse esitaja õigusi rikkuda, kuna need ei muuda otsuse tulemust. Kaebajal ei ole vastuväiteid puuduva töövõime ja selle kestuse osas. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Lisaks võetakse arvesse ka isiku enda hinnangut oma tegutsemisvõimele. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab Töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Sama määruse § 5 lg 1 kohaselt koostatakse töövõime hindamiseks eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: - taotluses olevad andmed (s.o taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja tegevustes); - TVTS § 7 lg 5 alusel sätestatud andmed (tervise infosüsteemi kantud taotleja terviseandmed); - taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral andmed taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. Määruse nr 39 § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa. See tähendab, et inimese töövõimet hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, suhtlemise) võtmetegevuste alusel ning töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Töövõime hindamisel lähtutakse lisaks töövõime hindamise metoodikast (edaspidi metoodika), milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, st kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt 20.02.2020 esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisele ja tervise infosüsteemi kantud terviseandmed. Tervishoiuteenuse osutaja Tartu Arstiabi Keskus OÜ ekspertarst dr Anne Kork, võttes aluseks kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevate piirangute kohta ja tervise infosüsteemi kantud terviseandmed, koostas 22.03.2020 eksperdiarvamuse, mille vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt on kaebajal rasked tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, mõõdukad tegutsemispiirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades ja kerge tegutsemispiirang suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on üldhaigestumine. TVTS, määruse nr 39 ja metoodika alusel puudub vastustajal töövõime hindamise raames alus haiguste (sh kutsehaiguste) diagnoosimiseks. Töövõime hindamisel ei tuvastata põhjuslikku seost isiku tervisekahjustuse tekkimise põhjuse (sh teenistusülesannete täitmisel tekkinud vigastuse) ja tekkinud tervisehäirete/piirangute vahel. Vastustaja pädevuses ei ole diagnooside panemine, töövigastuse ja nendega seotud põhjuslike seoste tuvastamine. Seega ei ole võimalik neid andmeid tuua põhjendusena ka töövõime hindamise otsusel. X soovib, et otsusel oleks kirjas, et tema haiguste põhjusteks on „teenistusülesannete täitmisel vigastuse tagajärg“. Töötukassa selgitab, et teeb töövõime hindamisel nn lühiotsuse, kus piirangute põhjuseks on toodud “üldhaigestumine” juhul, kui isiku raviarst on lähtuvalt Psühhiaatrilise abi seaduse § 4 p 2 teinud otsuse, et isikul ei ole õigust ravidokumendiga tutvuda. Antud juhul on ekspertiisi teostanud ekspertarst dr Kork soovitanud teha Töötukassal töövõime hindamise lühiotsuse, kuna tuvastas Xl käitumis- ja psüühikahäire. X töövõime hindamise otsusel märgitud piirangute põhjus „üldhaigestumine“ on õige ja sellel ei saa olla tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi. Põhjus „üldhaigestumine“ hõlmab kõiki Xl piiranguid põhjustavaid haigusi, olenemata nende seosest teenistusülesannete täitmisega. X

töövõime hindamisel on arvestatud kõiki temal diagnoositud haigusi ja nendest põhjustatud tegevuspiiranguid, kuid peamiseks piiranguid põhjustavaks haiguseks on loetud F07.2 traumajärgse ajukahjustuse sündroom, mis on X põhihaigusena välja toodud juba 16.02.2010 koostatud neuroloogi statsionaarses epikriisis. Töövõimet hindaval ekspertarstil ei ole õigust haigusi diagnoosida ega raviarstide poolt väljapandud diagnoose muuta. Töövõimet hindav ekspertarst peab lähtuma raviarstide poolt väljapandud diagnoosidest. Kui X leiab, et tema tegelik tervislik seisund ei vasta diagnoosile F07.2 ja põhjustab vääri järeldusi, peab ta pöörduma oma raviarstide poole. Lisaks töövõime hindamisel ei tuvastata, millest tulenevalt haigus/diagnoos on tekkinud (nt kutsehaigus, tööõnnetus jm). Põhjendust „teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus ja/või tekkinud haigus“ kasutati varem, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas püsivat töövõimetust sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 10 alusel. Nimetatud määrus on kehtetuks tunnistatud alates 01.01.2017, kuna alates 01.07.2016 kehtima hakanud Töövõimetoetuse seaduse alusel hakati hindama töövõimet, mida teeb Eesti Töötukassa. Eesti Töötukassa lähtub hindamisel tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusest nr 39 “Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu”.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatud otsuse põhjenduses märgitud „üldhaigestumine“ on õigesti märgitud või mitte. Kaebaja leiab, et „üldhaigestumise“, mis ei ole diagnoos, asemel peaks olema otsuses märgitud haiguste põhjuseks „teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse tagajärg“. Kaebaja väitel vaidlusalune haldusakt on selles osas õigusvastane. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning selgitab, et põhjendust „teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus ja/või tekkinud haigus“ kasutati varem, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas püsivat töövõimetust sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 10 alusel, mis on kehtetuks tunnistatud alates 01.01.2017, kuna 01.07.2016 kehtima hakanud Töövõimetoetuse seaduse alusel hakkas hindama töövõimet Eesti Töötukassa. Töötukassa lähtub hindamisel kehtivast Töövõimetoetuse seadusest, tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusest nr 39 “Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu”, töövõime hindamise metoodikast ja isiku enda selgitustest. Kaebaja väidab, et „üldhaigestumine”, millega välistatakse põhjusliku seose puudumine kaebaja puuduva töövõime ja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse ja/või tekkinud haiguse vahel, võib talle tuua automaatselt negatiivseid õiguslikke tagajärgi seonduvalt varaliste õigustega. Kohtu hinnangul kaebaja väide on oletuslik, sellise olukorra tekkimise tõenäosust ei ole võimalik ette prognoosida. Vastustaja on selgitanud, et X töövõime hindamise otsusel märgitud piirangute põhjus – üldhaigestumine - on õige ning sellel ei saa olla isiku jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi. Vastustaja selgituse kohaselt põhjus „üldhaigestumine“ hõlmab kõiki Xl piiranguid põhjustavaid haigusi, olenemata nende seosest teenistusülesannete täitmisega.

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Lisaks võetakse arvesse ka isiku enda hinnangut oma tegutsemisvõimele. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 6 järgi tuvastab Töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Määruse nr 39 § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa, mis tähendab, et inimese töövõimet hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, suhtlemise) võtmetegevuste alusel ning töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Töövõime hindamisel lähtutakse lisaks ka töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, st kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Vastustaja selgituse kohaselt hindamisel võetakse arvesse isiku üldist terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Töövõime hindamisel tuvastatakse isiku tegutsemis- ja osalemispiirangud erinevates tegevusvaldkondades, mis kajastub ka töövõime hindamise otsusel. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse pikaajalise tervisekahjustuse mõju töövõimele, sõltumata tervisekahjustuse põhjusest (nt kutsehaigus või teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus). Vastustaja on õigesti märkinud, et Töötukassa pädevuses ei ole diagnooside panemine ning töövigastuse ja nendega seotud põhjuslike seoste tuvastamine, mistõttu ei ole võimalik neid andmeid tuua põhjendusena töövõime hindamise otsuses. Vastustaja selgitab, et töövõimet hindav ekspertarst peab lähtuma raviarsti(de) poolt välja pandud diagnoosidest. Kohus nõustub, et kui kaebaja leiab, et tema tegelik tervislik seisund ei vasta diagnoosile F07.2, sh põhjustab ebaõigeid järeldusi, peab ta pöörduma oma raviarstide poole diagnoosi täpsustamiseks/muutmiseks, milleks vastustajal pädevus puudub. Töötukassa isiku töövõime hindamisel ei tuvasta, millest tulenevalt haigus/diagnoos on tekkinud (nt kutsehaigus, tööõnnetus vm). Kohus osundab, et vaidlustatud otsus on kaebaja jaoks positiivne (selle alusel määrati kaebajale ka töövõimetoetus) ning kaebaja vaidlustab sellest vaid ühte väikest osa põhjendustes („üldhaigestumine“), millega ta ei nõustu. Eesti Töötukassa 23.03.2020 töövõime hindamise otsuse nr TVH/20/011910 alusel määrati kaebaja töövõime ulatus - puuduv töövõime kestusega 5 aastat (20.02.2020 – 19.02.2025). Kaebaja on vaidlustanud otsuse p-s 4 „Hinnang taotleja töövõime ulatusele koos põhjendustega“ toodud põhjuse „üldhaigestumine“. Vastustaja hinnangul kaebaja töövõime hindamise otsusel märgitud piirangute põhjus „üldhaigestumine“ on õige ning sellel ei ole tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi, kuna põhjus „üldhaigestumine“ hõlmab kõiki kaebajal piiranguid põhjustavaid haigusi ja seda olenemata nende seosest teenistusülesannete täitmisega. Vastustaja kinnitusel kaebaja töövõime hindamisel on arvestatud kõiki temal diagnoositud haigusi ja nendest põhjustatud tegevuspiiranguid, kuid peamiseks piiranguid põhjustavaks haiguseks on loetud F07.2, s.o traumajärgse ajukahjustuse sündroom, mis on X põhihaigusena välja toodud juba 16.02.2010

koostatud neuroloogi statsionaarses epikriisis. Kaebaja ei ole välja toonud ega tõendanud kahjulike/ebasoodsate tagajärgede tekkimist seonduvalt diagnoosiga F07.2, mida ei saa muuta Töötukassa selleks pädevuse puudumise tõttu. Töötukassa üksnes lähtub muuhulgas temale esitatud/nähtavaks tehtud andmetest. Kohus nõustub, et töövõime hindamisel Töötukassa ei tuvasta põhjuslikku seost isiku tervisekahjustuse tekkimise põhjuse (sh teenistusülesannete täitmisel tekkinud vigastuse) ja tekkinud tervisehäirete/piirangute vahel. Vastustaja pädevuses ei ole diagnooside panemine ega ka töövigastuse ja nendega seotud põhjuslike seoste tuvastamine. Samuti töövõimet hindaval ekspertarstil ei ole õigust haigusi diagnoosida ega raviarsti(de) poolt välja pandud diagnoose muuta ning töövõimet hindav ekspertarst peab üksnes lähtuma raviarsti(de) poolt välja pandud diagnoosidest. Haldusasja materjali hulgas on dokumendipõhine töövõime hindamise 22.03.2020 eksperthinnang, milles on üksikasjalikult kirjeldatud, mida on ekspertarst dr Anne Kork hinnanud ning millisele järeldusele jõudnud (kaebajal tuvastati puuduv töövõime maksimaalse võimaliku kehtivusajaga). Kohus leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendus on piisav ja arusaadav ning selles toodud põhjus „üldhaigestumine“eraldiseisvalt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega huve. Antud juhul on kaevatava otsuse näol tegemist kaebajale positiivse haldusaktiga, mida ei pea pikemalt põhjendama (kõik olulised andmed on otsuses olemas). Kohus selgitab, et juhul, kui kaebaja ei ole nõus temale pandud diagnoosiga, siis võib ta pöörduda selles küsimuses oma raviarsti(de) poole, kes on temale diagnoosi määranud. Kohus kordab, et vastustaja diagnoose ei pane ega muuda neid, kuna Eesti Töötukassal selleks seadusest tulenev pädevus puudub. Otsusega on kaebajal tuvastatud puuduv töövõime maksimaalse võimaliku kestusega - viis aastat. Samuti kohus kordab, et otsuse põhjendused eraldiseisvalt ei riku kaebaja õigusi, kuna need ei muuda otsuse tulemust, mida kaebaja ei vaidlusta. Kaebajal ei ole vastuväiteid puuduva töövõime ja selle kestuse osas. Kohtu hinnangul on kaebaja suhtes tehtud positiivne otsus õiguspärane vaidlustatud piirangu põhjusena märgitud üldhaigestumise osas, seega puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.