X kaebus Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirja nr 52/22/54 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus, digitoimik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.02.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirjaga nr 5-2/22/54 tunnistati kinnipeetav X süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristuseks kolm ööpäeva kartserit. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et X keeldus allumast vanemvalvuri korraldusele panna asjad kokku ja minna ettenähtud kambrisse.
2.Tallinna Vangla registreeris 28.02.2022 X võõrkeelse vaide (nr 5-15/22/69-1) Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirjale nr 5-2/22/54. Vangla andis 22.03.2022 kirjaga nr 5-15/22/69-2 Xele tähtaja 10 päeva vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
3.X (kaebaja) esitas 25.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirja nr 5-2/22/54 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning menetlusdokumentide või kohtulahendite tõlke kulude kandmiseks.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 04.05.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel ning jättis menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
5.Kaebaja esitas 16.05.2022 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 04.05.2022 määrusele. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 04.05.2022 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning saatis asja tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise ning menetlusabi taotluse lahendamise uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vangla poolt kaebaja vaide tagastamine ei olnud põhjendatud, sest kaebaja piisav eesti keele oskus ei ole veenvalt tõendatud. Eelneva tõttu oli taotluse tagastamine tõlke puudumise tõttu põhjendamatu ning VangS § 11 lg-st 5 tulenevalt on kaebajal õigus pöörduda tühistamisnõudega kohtusse.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 01.08.2022 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse, vabastas ta riigilõivu ja kohtulahendite tõlkimise kulude kandmisest ning võttis kaebuse menetlusse.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
7.Kaebaja nõuab Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirja nr 5-2/22/54 tühistamist.
8.Kaebaja ei ole rikkumist toime pannud. Vangla alustas 06.01.2022 kaebaja sektsioonist O3-8 üleviimist sektsiooni O2-14. Kaebaja on alates 07.08.2020 olnud kambris üksi, mistõttu ta uuris valvurilt, kas kamber O2-14 on tühi. Valvur selgitas, et kambris on ka teine kinnipeetav. Seepeale avaldas kaebaja soovi sarnaselt varasemale üksinda kambris olla. Valvur ütles, et üksinda saab kaebaja olla vaid lukustatud kambris VangS § 69 alusel.
9.Pärast seda paigutati kaebaja kambrisse O4-2 VangS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel, kuna vangla tekitas probleemi kinnipeetav F, paigutades ta kambrisse, kus viibis kaebaja.
10.Kaebaja ei keeldunud kambrisse O2-14 minemisest, vaid avaldas soovi viibida kambris üksinda. Sektsioonis O3 on tegelikkuses mitmeid vabu kambreid. Vanglal puudus vältimatu vajadus kaebaja teise kambrisse/sektsiooni üleviimiseks.
11.Olukorras, kus vangla ise pakkus kaebajale, kas viibida kambris O2-14 koos teise kinnipeetavaga või üksinda lukustatud kambris, ei ole etteheited VangS § 67 lg 1 rikkumise osas põhjendatud.
12.Kaebajat kaks korda ühe ja sama teo eest (täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine ja ettekanne VangS § 67 lg 1 rikkumise eest) karistades on vangla rikkunud VangS § 63 lg-t 3.
2(7)
13.Kaebaja üleviimisel kambrist O3-8 ei vestelnud vangla temaga, rikkudes seega Euroopa vanglareeglistiku (Rec (2005)2 reegleid 18.6, 18.7, 18.10.
14.Vangla katse paigutada kaebaja kambrisse O2-14 on vanglapoolne katse tekitada intriige ning provokatsioon. Seal kambris viibinud isik oli kaebajast palju noorem ning nad ei sobi teineteisega. Kaebaja, teades oma äkilist iseloomu, soovib viibida kambris üksinda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
15.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.Kaebaja toime pandud distsipliinirikkumine on läbi viidud distsiplinaarmenetluses (vastustaja vastuse lisa 1) tõendatud. Vanemvalvur Ken Ojakääru 06.01.2022 ettekandest nr 1-22-193 (lisa 1, lk 12) ning distsiplinaarmenetluse käigus 26.01.2022 antud täiendavatest ütlustest (lisa 1, lk 8) nähtub, et kaebaja, saades kella 12.50 paiku korralduse asjade kokkupanemiseks seoses kambrisse nr O2-14 ümberpaigutamisega, viivitas korduvatele korraldustele vaatamata asjade kokkupanemisega kuni kella 15.30-ni. Seejärel, saades teada, et kambris nr O2-14 on juba üks kinnipeetav, keeldus kaebaja antud kambrisse minemast. Vanglaametniku ettekandes ning ütlustes kajastatut kinnitab distsiplinaarmenetluse käigus menetleja vaadeldud videosalvestiselt (lisa 1, lk 7) ja kõnelogide väljavõttelt (lisa 1, lk 5-6) kajastuv.
17.Kuivõrd kaebaja pani toime VangS § 67 p 1 rikkumise, võis teda distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale võimaldati anda omapoolseid selgitusi ja esitada vastuväiteid protokollile. Olulised asjaolud on menetleja poolt välja selgitatud ja kaebaja süü on tõendatud. Distsiplinaarkaristus on määratud pädeva isiku poolt ja tähtaegselt ning määratud karistus on proportsionaalne.
18.Kaebaja arusaam, mille kohaselt oleks VangS § 67 lg 1 rikkumine toimunud vaid siis, kui kaebaja oleks üldse keeldunud teise kambrisse üle minemast, ei oleks püsti tõusnud, oleks vastupanu osutanud vms, on vale. Distsiplinaarmenetluses välja selgitatud asjaolude kohaselt anti kaebajale kell 12.50 paiku korraldus asjade kokkupanemiseks seoses kambrist nr O3-08 kambrisse nr O2-14 ümberasumisega, kuid kaebaja põhjendamatu viivituse ning seejärel ka kambrisse nr O2-14 minemisest keeldumise tõttu kestis kaebaja ümberpaigutamine kuni kella 15.51-ni. Kaebajal oli kohustus alluda korraldusele ning tal ei olnud õigust vanglaametniku antud korralduse täitmisega viivitada.
19.Kinnipeetava poolt korralduse täitmatajätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastustaja hinnangul ei olnud käesoleval juhul vanglaametniku antud korraldus ilmselgelt tühine ning kaebajal oli kohustus seaduslikku korraldust täita. Seega oli kaebaja kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus oli tema hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte. Kuivõrd õigusaktidest ei tulene vanglaametnikule kohustust anda kinnipeetavale korduvaid korraldusi ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku korraldust täidab, tuli kaebajal korraldusele alluda koheselt, mida kaebaja aga asja materjalidest nähtuvalt ei teinud.
20.Kaebaja soov kanda kambris karistust üksinda, ei muuda fakti, et kaebajal ei olnud 06.01.2022 õigust endale kambrit valida või subjektiivsetest eelistustest lähtuvalt teise kambrisse ümber paigutamisega viivitada ega talle määratud kambrist keelduda. Kinnipeetavale ei tulene ühestki õigusaktist õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe-
3(7)
või mitmekohalise kambriga, või kas ja kellega ta ühte kambrisse paigutatakse ega ka seda, kellega ta vangistuse vältel kokku puutub.
21.Kohtupraktikas on sedastatud, et õigusnormid annavad vanglale kaalutlusõiguse, otsustamaks, millisesse kambrisse ja kellega kokku isik vanglas paigutatakse. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt arvestatakse kinnipeetava paigutamisel vanglasse näiteks kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ja iseloomuomadusi. Eeltoodut saab arvestada ka kinnipeetava paigutamisel kambrisse (VangS § 11 lg 2). VangS § 12 reguleerib kinnipeetavate eraldamist lähtuvalt nende soost, vanusest, kinnipidamisalusest ja julgeoleku kaalutlustest. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist ega sobivat kambrikaaslast ning vanglal puudub kohustus paigutada isikuid vanglas ümber nende soovidest lähtuvalt. Vanglal on ulatuslik kaalumisruum kinnipeetavate otstarbekal (ümber)paigutamisel. Seega on vanglasisese paigutamise otsustamise õigus vanglal, arvestades kõikide asjaoludega, mis tagavad vangla ja kinnipeetavate julgeoleku ning tagavad vangistuse täideviimise eesmärgi.
22.Kaebaja väide, justkui oleks talle antud valida, kas minna kambrisse O2-14 või eraldatud lukustatud kambrisse, on eksitav. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei pakutud kaebajale valikuna eraldatud lukustatud kambrisse minemist. Kaebaja oli planeeritud paigutada kambrisse O2-14, kuid pärast seda kui kaebaja nimetatud kambrisse minemisest keeldus, ütles vanglaametnik, et sellisel juhul paigutatakse kaebaja lukustatud kambrisse. Sellega ei antud kaebajale valikuvõimalust, vaid selgitati, et olukorras, mil kaebaja keeldub määratud kambrisse minemast, tuleb ta eraldatud lukustatud kambrisse paigutada. Kinnipeetava negatiivne hoiak ja subjektiivne hinnang teise kinnipeetava suhtes ei ole eraldihoidmise aluseks ja seega ei ole ühe kinnipeetava suhtumine teise kinnipeetavasse põhjus, mis välistaks kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamise. Kuivõrd kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku poolt antud korraldust, rikkus ta VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust.
23.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema suhtes VangS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel täiendavaid julgeolekumeetmeid kohaldades, on teda sama teo eest kaks korda karistanud. Nähtuvalt kaebaja viidatud Tallinna Vangla 06.01.2022 käskkirjast nr 1-22/1-2/7 (lisa 2) (täpsustatud 07.01.2022 käskkirjaga nr 1-22/1-2/9 (lisa 3)) kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid abinõusid, millega paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse, keelati tal kehakultuuriga tegelemine ja piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust.
24.Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja asjaoludest nähtuvalt paigutati kaebaja kambrisse nr O3-08 (kahekohaline kamber) 06.01.2022 kinnipeetav F. Kell 13.10 helistas kaebaja Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist Andres Põdrale ning palus viisakalt, et tema kambrisse uut vangi ei paigutataks, kuna too sellist paigutust ei soovi. Kell 13.38 helistas kaebaja uuesti A. Põdrale nõudes väljakutsuval toonil F aitamist tema probleemis. Kaebaja süüdistas ametnikku paigutusvea tegemises ja teavitas, et kui vanglaametnik ei reageeri sellistele probleemidele ja vangla hakkab Froli jõuga tema kambrisse paigutama, on ka kaebajal "operativnikute" (teabe- ja uurimisosakonna ametnike) vastu piisavalt kompromiteerivat materjali, millest erinevaid instantse informeerida. Kaebaja lõpetas telefonivestluse sõnadega "kui teie minu verd imete, siis hakkan mina ka teie verd imema!". Tallinna Vangla otsustas kaebaja paigutada kambrisse nr O2-14. Ümberpaigutamisel keeldus X kambrist lahkumast ja teise elukonda kambrisse nr O2-14 minemast, kuna seal kambris juba viibis teine kinnipeetav ja nõudis, et teda tuleb paigutada tühja kambrisse. Vanglaametniku selgitusest, et teda ei ole võimalik üksi kambrisse paigutada, kaebaja ei hoolinud. Kaebaja muutus vanglaametnikega vesteldes agressiivseks ja hakkas neid käsutama, teatades, et ta läheb pigem lukustatud kambrisse, kui avatud elusektsioonis mõne teise kinnipeetavaga ühte kambrisse.
4(7)
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
25.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
26.Kohus nõustub Tallinna Vangla 04.02.2022 käskkirjas nr 5-2/22/54 ja vastustaja 30.08.2022 vastuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende kordamist vajalikuks (HKMS § 165 lõige 2). Täiendavalt märgib kohus järgmist.
27.Kohus hindab tühistamisnõude lahendamisel haldusakti (praegusel juhul distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri) õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Kohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis viitaksid vaidlustatud käskkirja õigusvastasusele.
28.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, st tuvastada, kas vastav teokoosseis on täidetud. Seega tuli kaebaja karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kaebaja süü. Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, punkt 11).
29.VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirja ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Nimetatud sätte eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte.
30.Kohus selgitab, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2015 otsust asjas nr 3-3-2-1-15, p 17). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18)
31.Vaidlusalusel juhul ei olnud tegemist korraldustega, mille tühisus oleks ilmselge. Ka ei saanud korraldus asjade pakkimiseks ning teise kambrisse minemiseks jääda kaebajale arusaamatuks. Kuigi kaebaja täitis korralduse asjad kokku pakkida pärast korduvaid meeldetuletusi suure viivitusega (s.o mitu tundi hiljem), keeldus ta täitmast korraldust minna talle määratud kambrisse. Seda, et kaebaja ei soovinud minna kambrisse, kus viibib teine kinnipeetav, on kaebaja kohtule esitatud dokumentides möönnud.
32.Kohus leiab, et vangla on põhjendatult järeldanud, et kaebaja jättis vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata ja selles väljendus allumatus. Seega on kaebaja rikkunud VangS § 67 lõiget 1.
33.Arvestades kohtule esitatud tõendeid (sh vanemvalvur Ken Ojakääru 06.01.2022 ettekanne, K. Ojakääru 26.01.2022 antud täiendavad selgitused, 06.01.2022 videosalvestisega tutvumise protokoll jm distsiplinaarmenetluse materjalid), leiab kohus, et kaebajale etteheidetav distsiplinaarsüütegu – ametniku korraldusele allumata jätmine – on tõendatud.
34.Olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, on vanglal oluline kaalumisruum otsustamaks karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida õiguspärase 5(7)
kaalumise tulemusena kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16). Distsiplinaarkaristuse määramise otsus kaalutlusotsusena peab olema antud kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2 ning selle juures ei tohi esineda kaalumisvigu. Õiguspärane kaalutlusotsus peab põhinema asjakohastel kaalutlustel ning samas ei tohi selle aluseks olla asjakohatud kaalutlused. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul muuhulgas arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
35.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas põhjendanud nii karistamise vajalikkust kui ka karistuse valikut, märkides, et kaebajale on varem määratud distsiplinaarkaristusi ning distsipliinirikkumise ajal oli tal allumatuse eest 1 kehtiv karistus (noomitus). Kokku oli tal vaidlusaluse distsipliinirikkumise ajal kolm kehtivat karistust. Vastustaja hinnangul on korduva samaliigilise süüteo eest kartserikaristuse määramine põhjendatud, kuna kaebaja ei ole kergemast karistusest õppust võtnud. Kohtu hinnangul ei saa neid kaalutlusi pidada asjakohatuteks. Ka Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava eelnevad samaliigilised rikkumised iseloomustavad tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning viitavad süstemaatilisele allumatusele. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 25-26).
36.Ka on vastustaja võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki.
37.Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Haldusasja materjalist ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente. Samuti on talle antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja ka kasutas. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
38.Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks 3 ööpäeva pikkune kartserikaristus ning vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalmäära (45 päeva) arvestades, ei ole alust pidada 3 päevast kartserikaristust distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolusid arvestades ülemääraseks. Vanglateenistuse ametniku korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Arvestades nii kaebaja selgitusi distsiplinaarmenetluses kui ka kaebuses ning täiendavates menetlusdokumentides esitatud põhjendusi, saab järeldada, et kaebaja ei ole siiani oma teost järeldusi teinud ning on jätkuvalt seisukohal, et vangla peab võimaldama tal üksinda kambris viibida.
39.Haldusmenetluse materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud enda terviseseisundist tulenevaid vastuväiteid kas karistuse määramise menetluses või kartserikaristuse täideviimisele. Seega ei esine ka kaebaja terviseseisundist lähtuvaid aluseid, mis võimaldaks järeldada karistuse määramise õigusvastasust.
40.Kaebaja väide, et tegu on vangla provokatsiooniga ning sooviga intriige tekitada, ei ole põhjendatud. Vanglal on õigus vastavalt vajadusele ja ohuhinnangust lähtuvalt kinnipeetavaid ümber paigutada. Seevastu puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda enda üksinda kambrisse paigutamist või õigus valida kambrikaaslast.
41.Põhjendamatu on kaebaja väide, et teda on sama teo eest kaks korda karistatud, kuna lisaks distsiplinaarkaristuse määramisele kohaldati tema suhtes ka täiendavaid julgeolekuabinõusid (vt vastustaja vastuse lisad 2 ja 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol ei ole tegemist karistusega ning sellega ei avaldata kinnipeetava käitumisele distsiplinaarkaristusele sarnast 6(7)
hukkamõistu. Sama intsidendi eest distsiplinaarkaristuse määramine või varem määratud kehtiv(ad) distsiplinaarkaristus(ed) ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja seejärel meetme valikul peab vangla veenduma, et asjaolud kogumis kinnitavad vähemalt ühe VangS § 69 lg 1 loetletud aluse esinemist. Selliselt võib meetme kohaldamine olla küll reaktsiooniks kinnipeetava käitumisele (mh sellisele käitumisele, mis tingib distsiplinaarmenetluse alustamise), kuid meetme kohaldamine on suunatud tulevikku, selle eesmärgiks on tagada ebasoovitava olukorra või tagajärje ärahoidmine ja/või kordumine tulevikus. Seega ei ole kaebajat ühe teo eest korduvalt karistatud.
42.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane ning vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Seega puudub alus käskkirja tühistamiseks.
43.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Tallinna Halduskohus rahuldas 01.08.2022 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ning vabastas kaebaja riigilõivu (20 eurot) tasumise ja kohtulahendite tõlkimise kulude kandmise kohustusest. Need kulud jäävad HKMS § 118 lõike 3 kohaselt riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.