Teenistussuhted › Riigiteenistus

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Töötukassa (ETK) 27.10.2020 ja 08.10.2021 otsustega on tõendatud, et seoses teenistusülesannete täitmisega tekkinud haigusega on tuvastatud kaebajal puuduv töövõime. Kaebajale ei oleks puuduvat töövõimet tuvastatud, kui teenistusülesannete täitmise juures ei oleks haigust tekkinud. Seega on tõendatud seos kaebaja töövõime ulatuse ja teenistusülesannete täitmise tagajärjel saadud haiguse vahel. Kaebaja leiab, et vastustaja on ekslikult tõlgendanud ATS § 49 lg-t 6 kitsendavalt ja piiranud õigusvastaselt teenistusülesannete täitmise käigus tekkinud püsiva töövõime kaotusest tulenevat hüvitise saamise õigust kui ametnikule ettenähtud sotsiaalset garantiid ainult õnnetusjuhtumi puhul. Kaebaja hinnangul on ATS § 49 sätestatud sotsiaalse garantii mõte tagada ametnikule hüvitis juhul, kui ta on teenistusülesannete täitmise käigus saanud tervisekahjustuse, mis vähendab tema töövõimet. Seejuures ei ole põhjendatud kohelda erinevalt ametnikke tervisekahjustuse põhjustanud algpõhjuse alusel. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu kohelda erinevalt ametnikke, kes on saanud teenistusülesannete täitmise käigus tervisekahjustuse õnnetusjuhtumi tagajärjel (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) järgi tööõnnetus), eelistatuna võrreldes ametnikega, kes on saanud teenistuse käigus haiguse (nt tööst põhjustatud haigestumine), mis on kujunenud välja pikema aja jooksul (TTOS järgi kutsehaigus või tööst põhjustatud haigestumine). Kaebaja leiab, et materiaalne tagajärg on töövigastuse ja tööst põhjustatud haigestumise puhul samad – mõlemal juhul on töövõime vähenemise põhjustanud teenistusülesannete täitmine. 3.2 ATS § 49 lg 6 alusel makstakse puuduva töövõime korral hüvitist seitsme aasta keskmise palga ulatuses. Kaebajal on tuvastatud puuduv töövõime ETK 27.10.2020 otsusega perioodiks 12.10.2020 - 11.10.2021 ja 08.10.2021 otsusega perioodiks 12.10.2021 - 11.10.2022. Seega on püsiv töövõime tuvastatud kahe aasta ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on SKA kohustatud ATS § 49 lg 6 alusel tasuma kaebajale hüvitise vähemalt kahe aasta palga ulatuses. Kaebaja keskmine töötasu oli 1908,60 eurot (enne ajutiselt töövõimetuks jäämist 12 kuu keskmine, s.o periood märts 2019 kuni veebruar 2020 – lisa 9). Käesoleval hetkel on töövõime vähenemine tuvastatud vähemalt kaheks aastaks (12.10.2020 kuni 11.10.2022). Seega on kaebajal õigus nõuda hüvitist ATS § 49 lg 6 alusel summas 45 806,40 eurot (1908,60 x 24). 3.3 Kaebaja nõuet on võimalik lahendada ka riigivastutuse seaduse (RVastS) sätete alusel. Vastustaja õigusvastane tegevus seisneb asjaolus, et vastustaja rikkus õigusaktides sätestatud kohustusi ja töötervishoiunorme, mille kohaselt peab tööandja tagama, et töötajal on võimalik töötada võimalikult ohutus töökeskkonnas (vt VÕS § 1045 lg 1 p 7). Eelkoige ei rakendanud vastustaja piisavalt ennetusabinõusid psühhosotsiaalsete ohutegurite vältimiseks. Muuhulgas jättis vastustaja kaebaja nõuetekohaselt juhendamata iga tööga seotud olukorra kohta ning ei koostanud nõuetele vastavat riskianalüüsi, milles oleks kaebaja töökohal psühhosotsiaalseid ohutegureid piisavalt hinnatud. Samuti ei ole kaebajale riskianalüüse tutvustatud ega koostatud tegevuskava asjakohaste ohutegurite vältimiseks ja ennetamiseks. Lisaks puudus vastustaja organisatsioonis nõutav sise- ja tervisekontroll psühhosotsiaalsete terviseriskide adekvaatseks seireks. Nõuetekohase riskianalüüsi ning selle alusel tegevuskava tegemata jätmine tekitas olukorra, kus vastustaja jättis kaebajale tervisekahjustuse põhjustanud psühhosotsiaalsed riskid hindamata, riskianalüüsist lähtuvad ennetustegevused kavandamata ja vajalikud abinõud tarvitusele võtmata. Sisekontrolliga pidi vastustaja enne kaebajale tervisekahju tekkimist leidma, et kaebajale ei sobi antud töökorraldus, millest tulenevalt oli võimalik leida kaebaja tervisele

ohutum lahendus või selle puudumisel teenistussuhe kaebajaga lõpetada. Kuna vastustaja ei ole nõuetekohaselt täitnud sisekontrolli tegemise kohustust, on ta soodustanud kaebajale tööga seotud haiguse tekitanud ohutegurite negatiivset mõju kaebaja tervisele. Kuna vastustaja jättis korraldamata kaebajale nii esmase kui ka perioodilise tervisekontrolli, puudus tal info kas kaebaja on tervise poolest üleüldse sobiv vastustaja juures töötamiseks. 3.4 Saamata jäänud tulu kindlakstegemiseks tuleb tuvastada kaebaja keskmine sissetulek, mille suurus on arvutatud sissetuleku kaotusele eelnenud aasta tasude alusel. Kaebaja keskmine töötasu enne kahju tekkimist oli 1908,60 eurot (enne ajutiselt töövoimetuks jäämist 12 kuu keskmine sissetulek, s.o periood märts 2019 kuni veebruar 2020). Kaebajal on ka õigus nõuda lisaks saamata jäänud tulule viivist, kuna vastustaja on viivitanud hüvitise maksmisega. Riigikohus on selgitanud, et viivis on käsitatav eriliigilise kahjuhüvitisena (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-66-14, p 19). Seega on kaebajale tekkinud saamata jäänud tulu 31.08.2022 seisuga 8882,50 eurot ja viivis 08.09.2022 seisuga 670,07 eurot. 3.5 Kaebaja hinnangul on nii emotsionaalsete kui hingeliste üleelamiste tõttu õigustatud, et talle määratakse keskmisest suurem mittevaralise kahju hüvitis, s.o vähemalt summas 9000 eurot.

Kõik muudatused seoses kaebaja ühelt ametikohalt teisele üleviimisega, sealhulgas muudatused tööülesannetes, räägiti kaebajaga läbi ning tehti tema nõusolekul. Juhtivspetsialistina oli kaebaja tööülesanneteks meeskonna juhtimine ja tööõnnetusest ning kutsehaigusest tingitud kahjuhüvitise teenuse ja riikliku kuriteoohvri hüvitise teenuse juhtimine. Kui kaebaja asus tööle nõunikuna äriteenuste talituses, siis personalitöö ehk meeskonna juhtimise ülesandeid ta enam täitma ei pidanud. Inimeste juhtimisega seotud ülesanded asendati ID-kaardi projekti ja toimetulekutoetuse ja matusetoetuse teenuse juhtimisega. Toimetulekutoetuse ja matusetoetuse teenusega seonduvas olid lisaks kaebajale meeskonnas veel kolm inimest, kes tegelesid infosüsteemi tehniliste küsimustega, sisuliste vastustega ja korraldatud oli kaebaja asendamine tema töölt eemalviibimise ajal. ID-kaardi projekt oli lühiajaline, kuid intensiivne ja kaebaja panus projekti oli väga suur. Ka selles projektis oli kaebajal partnerid. Kaebajaga juhtus 2018 õnnetus ja ta viibis pikalt töövõimetuslehel. Pärast õnnetust väljendas kaebaja kartust kukkumise ees ning soovis teenistusest lahkuda seoses raskendatud liikumisega. Teenistussuhte jätkamiseks nägi kaebaja võimalust töötamist kodukontoris. Kodukontoris töötamise ajal kaasati kaebaja koosolekutele ja nõupidamistele, vahetul juhil olid temaga regulaarselt üks-ühele vestlused. Vahetu juht juhtis tema tähelepanu tihti sellele, et ta üle ei töötaks ja soovitas pöörduda ka perearsti vastuvõtule. Kaebaja osales veebi teel talituse koosolekutel ja kohtumistel ning üks-ühele vestlustel. Lisaks oli kokku lepitud, et üks päev nädalas viibib ta kontoris. Meeskond ja juht olid alati kättesaadavad kõikide töös võimaldatud kanalite kaudu. Tööalane suhtlus oli tagatud telefoni, Skype, e-kirja teel ja füüsiliselt kontoris. Kaebaja ei avaldanud kordagi, et juhtivad ja vastutusrikkad tööülesanded tekitavad kaebajale lisakoormust, et töökoormus on liiga suur ning et avalikud esinemised tekitasid lisapinget. Ka ei avaldanud kaebaja, et kaugtöö tekitas kaebajale vaimset lisakoormust, pigem vastupidi – kaebaja oli ise soovinud sellist töökorraldust ja oli sellega rahul. Ka kaebajal endal oli võimalik temale tekkida võivat kahju vältida, andes tööandjale teada, et töö ei ole talle jõukohane või koormus on liiga suur või et kaugtöö talle siiski ei sobi. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kaebajal oli töökoht olemas ka kontoris ja alati võimalus seal töötada. Ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et varasema õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse (mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, liigeste valulikkuse ning liikuvuse piiratus, sõrmede ja randmete valulikkus ning liikuvuse piiratus) mõju hiljem tekkinud vaimse tervise probleemidele. 4.4 Kaebaja nõusolekul tutvusid SKA ekspertarstid terviseinfosüsteemis terviseandmete ja töötukassa ekspertarsti hinnanguga. Ekspertarstid leidsid, et kaebaja puuduv töövõime on põhjustatud mitmetest erinevatest tervisehäiretest. Nende hinnangul on varasema terviseseisundi mõju 70% ja tööst põhjustatud haigestumine on põhjustanud töövõime vähenemise täiendavalt 30% ulatuses. Vastustaja asus seisukohale, et kaebajal tuvastatud puuduv töövõime ei ole kogu ulatuses tööandja põhjustatud ja tegi 03.09.2021 kaebajale ettepaneku maksta talle ühekordset hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ehk 5700 eurot. Kaebaja sellega ei nõustunud. 4.5 Vastustaja leiab, et kuna kaebaja on taotlenud 20.12.2020 vastustajalt kahju hüvitamist ning saanud 19.10.2021 vastustajalt keelduva vastuse, on kaebaja läbinud RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis. Seega oleks kaebajal olnud õigus pöörduda menetluse tulemusega mittenõustumise korral halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. Kaebaja halduskohtule kaebust hüvitise

väljamõistmiseks ei esitanud vaid esitas uue nõude ATS § 49 alusel hüvitise 45806,40 eurot maksmiseks. Seega on RVastS alusel hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg möödunud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kaebaja väitel pole vastustaja rakendanud piisavalt ennetusabinõusid psühhosotsiaalsete ohutegurite vältimiseks. Kaebaja väitel ei koostanud vastustaja nõuetele vastavat riskianalüüsi, milles oleks kaebaja töökohal psühhosotsiaalseid ohutegureid piisavalt hinnatud. Samuti puudus vastustajal kaebaja väitel psühhosotsiaalsete terviseriskide adekvaatne seire ja tegevuskava selliste ohutegurite ennetamiseks. Vastustaja ei ole eeltoodut kummutanud. Vastustaja nõustus, et ta ei ole kaebaja kaugtöö korraldamisel täitnud vajalikul määral TTOS-s sätestatud nõudeid (vt vastustaja 21.11.2022 menetlusdokumendi p 2.5). TTOS § 9 lg 2 kohaselt peab tööandja psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks rakendama abinõusid, sealhulgas kohandama töökorralduse ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töötaja töökoormust, võimaldama töötajale tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda. Sama seaduse § 13 lg 1 p 3 ja § 134 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitab välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdab vajaduse korral nende parameetrid, hindab riske töötaja tervisele ja ohutusele ning § 13 lg 1 p 1 kohaselt kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi tulemuste alusel viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Seega on vastustaja on rikkunud TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud kaebaja tervise kahjustumise. Kaebaja taotleb töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist summas 8882,50 eurot. Nimetatud summa kindlakstegemisel on kaebaja aluseks võtnud 12 kuu keskmise töötasu enne kahju tekkimist (1908,60 eurot). Hüvituse suuruse kindlaksmääramisel on kaebaja arvestanud RVastS § 8 lg-ga 3, mille kohaselt ei saa hüvitist töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu eest nõuda osas, milles kannatanul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimehüvitist (vt kaebaja 08.09.2022 menetlusdokumendi p 3.46). Vastustaja pole kaebaja saamata jäänud tulu arvestusele vastuväiteid esitanud, vaid on avaldanud valmisolekut nimetatud summa kaebajale kompromissi sõlmimisel väljamaksta (vt vastustaja 05.12.2022 menetlusdokumendi lk 5). Seega kuulub kaebaja töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu summas 8882,50 eurot vastustajalt kaebaja kasuks RVastS § 8 lg 2 p 3 alusel väljamõistmisele. 6.4 Põhjendatud on ka viivisenõue. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avalikõiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu (vt RKHKo 27.11.2014, 3-3-1-66-14, p 19). Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused (vt samas). Käesoleval juhul on nimetatud eeldused täidetud (vt käesoleva otsuse p 6.3). Vastustaja ei ole viivise arvestusele (vt kaebaja 08.09.2022 menetlusdokumendi p 3.46) vastuväiteid esitanud. Seega kuulub kaebaja taotletud viivis 670,07 eurot vastusajalt kaebaja kasuks RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 113 lg-ga 1 väljamõistmisele. 6.5 Mittevaralise kahju nõue pole kohtu hinnangul põhjendatud. Kaebaja põhjendab nimetatud nõuet vaimse tervise probleemide ja pikaajalise töökoha kaotusega. Kohus leiab, et kaebaja kasuks käesoleva otsusega väljamõistetav 8882,50 eurot on juba piisav hüvitis tema tervise kahjustamise eest. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et kaebaja ei teinud temalt mõistlikult oodatava kahju tekkimise ärahoidmiseks (vt RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1). Kohtu arvates oleks kaebaja saanud vaimse tervise kahju tekkimist ära hoida või selle suurenemist vältida. Selmet informeerida vastustajat, et tema töökoormus ja vastutus on liiga suur, avaldas kaebaja vastustajale töö ja töökorraldusega rahulolu (vt aastavestluse kokkuvõte 16.12.2019 – vastustaja

21.11.2022 menetlusdokumendi lisa 5; Karina Madise 30.11.2020 e-kiri kaebajale vastustaja 11.04.2022 menetlusdokumendi lisa 2). Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja võtnud enda peale järjest suurema koormuse andes nõusoleku enda üleviimiseks spetsialisti ametikohalt peaspetsialisti ametikohale (01.12.2014), peaspetsialisti ametikohalt juhtivspetsialisti ametikohale (01.02.2017), juhtivspetsialisti ametikohalt nõuniku / teenuste juhi ametikohale (01.09.2018 / 01.01.2020). Puudub vaidlus, et ka kodukontoris töötas kaebaja enda soovil. Läbipõlemine on seisund, mis tekib vastusena pikalt kestnud ebasoodsatele töötingimustele ja tööga seotud läbipõlemise riskifaktorid on ühtlasi ka depressiooni ennustajad (vt https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2019/10/30/kust-alustada-kui-oledlabipolenud-voimasenduses). Oma 08.11.2020 avalduses on kaebaja kirjeldanud tööstressi kujunemisprotsessi (vt vastustaja 11.04.2022 menetlusdokumendi lisa 1). Sellest nähtub, et kaebajal tekkisid ebasoodsate töötingimuste tagajärjel unehäired ja ärevus. Seega oleks kaebaja pidanud nendele häiretele reageerima ja taotlema tingimuste muutmist, et vältida tervise edasist halvenemist. Kaebaja poolt teise põhjusena esile toodud töökohakaotus ei anna alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist (vt RVastS § 9 lg 1).

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.