Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.01.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2579
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Andrei Tšerednik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad HI ja IP
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.03.2022 otsus haldusasjas nr 3-20-2579 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.02.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-2579 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 14.07.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/31d algatati PPA Põhja prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse teabegrupi vanemspetsialisti X suhtes distsiplinaarmenetlus. PPA peadirektori 23.07.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/32d kõrvaldati X distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest alates 27.07.2020. PPA edastas 15.10.2020 X-le tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millele X esitas 15.11.2020 vastuväited.
2.PPA peadirektori 24.11.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/53d määrati X-le avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel. Käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluses tõendamist, et X pani 30.06.2022, 03.07.2022 ja 07.07.2020 toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuste (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus (käskkirja p-s 1.1 kirjeldatud tegu); käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda tegevustest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet (käskkirja p-s 1.2 kirjeldatud tegu); juhinduda kolleegidevahelises suhtlemises üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ning käituda teenistuses olles väärikalt (käskkirja p-s 1.3 kirjeldatud tegu) süülise rikkumise. X on teenistuskohustuste täitmata jätmise pannud toime raskest hooletusest, kuna ei olnud Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega tegelemisel (jättes läbi viimata illegaalimenetluse) piisavalt põhjalik. X on isikute valeandmete esitamisele suunamise pannud toime tahtlikult, kuna sellist soovitust (valetada Eestis viibimise aja kohta) ei saa anda kogemata või hooletusest. X on Y mõjutamise toime pannud tahtlikult, kuna sellist järjepidevat ja sihikindlat mõjutamist ei saa toime panna kogemata või hooletult. Süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Töökohustuse täitmata jätmise ja väärikuskohustuse rikkumise tõttu on X minetanud usaldusväärsuse. Usalduse kaotus põhineb asjaolul, et X pole enda rikkumisi mõistnud ja on andnud ennastõigustavaid selgitusi kõigi süüdistusepisoodide osas. PPA-sse pöördunud isikule antud soovitus valetada PPA-le esitatavate andmete kohta on olulisel määral diskrediteerinud X ametnikuna ning on tõsiselt kahjustanud PPA kui ametiasutuse mainet. X, olles aru saanud, et on toime pannud rikkumise, mis võib talle kaasa tuua distsiplinaarvastutuse, hakkas mõjutama oma kolleegi. Usaldussuhet niivõrd olulisel määral kuritarvitanud ametnikuga on võimatu koostööd jätkata. Vahetu juhi antud iseloomustus ei näita X positiivses valguses. Pikaaegne senini distsiplinaarkaristusteta kulgenud teenistuskäik ei ole süüd vähendavaks asjaoluks ega kaalu üles toime pandud rikkumiste olulisust. Võttes arvesse, et X on kolmest rikkumisest kaks (vääritud teod) pannud toime tahtlikult ning neist üks (kolleegi mõjutamine) oli pandud toime selleks, et vabaneda eelnevate rikkumistega kaasneda võivast vastutusest, on X pannud toime olulise rikkumise ATS § 75 lg 6 p 1 ja PPA peadirektori 31.05.2020 käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökord“ p 76 mõistes. Kolm rikkumist on omavahel sisuliselt ja vahetult seotud, mistõttu kohaldatakse kogumis ATS § 70 p-s 3 sätestatud distsiplinaarkaristust – teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel. 2(11)
3-20-2579
3.X esitas 23.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.02.2021, 18.03.2022) PPA peadirektori 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole rikkumisi toime pannud ning on täitnud oma teenistuskohustusi vastavalt seadusele. Menetleja järeldused, et kaebaja on õpetanud äriühingu esindajat/töötajaid politseiametnikele valetama ja valedokumente esitama ning üritanud mõjutada oma kolleegi, on umbmäärased, vasturääkivad ja tõendamata ega ole eluliselt usutavad. Kogu menetluse käigus on jäänud selgusetuks, mille alusel on tuvastatud käskkirja p-s 1.1 mainitud Usbekistani kodanike ebaseaduslik viibimine Eestis. Passidest seda ei selgu, samuti on esmased klienditeeninduses võetud seletused pealiskaudsed ja dikteeritud klienditeenindaja poolt. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, milliste usbekkidega on tegemist. Menetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, kuidas ja millise eesmärgiga pani kaebaja toime väidetavad teod. Tegemist on menetleja paljasõnalise väitega. B seletusest on näha, et isikute dokumendid olid juba edastatud menetlemiseks ning palutud oodata menetleja telefonikõnet. Kaebaja selgitas tööandjale, et temaga võetakse ühendust. Kaebajale sai teatavaks, et kohale tulnud tööandjale on teada mõned isikud, kes on võib-olla oma viibimisaega Eestis ületanud. Kaebaja sai informatsiooni võimaliku rikkumise kohta, mida ta pidi kas ise kontrollima või edastama selle pädevatele isikutele kontrollimiseks. Asjaolu, et isikud ootasid väljas autos, selgus kaebajale alles 10.11.2020, kui tal lubati tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Puuduvad kirjalikud tõendid kaebaja otseste teenistuskohustuste kohta (kehtiv ametijuhend jne). Menetluses ei ole esitatud ühtegi ametijuhendit, millele on kaebaja alla kirjutanud. Käskkirja p-s 1.2 süüdistatakse kaebajat usbeki kodanikele soovituse andmises esitada valeandmeid viisa taotlemisel. Eelkõige on lähtutud Y ütlustest, kuid eiratud on kaebaja väidet Y mõjutamise kohta sisekontrolliametnike poolt ning vastuolusid selgitustes ja menetleja järeldustes. Menetlusdokumentidest selgub, et sisekontrolli poole pöördus Y läbi W ja B. On ilmne, et 06.07.2020 pidid sisekontrolliametnikud ähvardama Y kriminaalasja algatamisega tema suhtes, kui ta ei kirjuta, mida tahetakse. Y telefonisalvestustes on mainitud, et Y-le on avaldatud survet. Samuti toimus enne 07.07.2020 Y poolt sisekontrollis ütluste andmist kohtumine B kabinetis, kus lisaks nimetatud isikutele osales ka sisekontrolliametnik. Seega ei saa Y antud ütlusi pidada usaldusväärseks. Kaebaja kutsuti sisekontrolli kahel korral (03.07.2020 ja 06.07.2020) ning kaebajale öeldi, et ta kirjutaks lahkumisavalduse, vastasel juhul algatatakse tema suhtes kriminaal- või distsiplinaarasi ja ta lastakse nagunii lahti. Y lindistusest nr 3 ilmneb, et temalt sooviti kaebajat diskrediteerivat seletust. Seega oli sisekontrolli büroo ametnike eesmärk juba 03.07.2020 algatada kaebaja suhtes näilikel alustel distsiplinaarmenetlus tema lahti laskmiseks. Sisekontrollil ei ole ühtegi tõendit, et kaebaja on oma töökohustusi rikkunud. Käskkirja p-s 1.3 süüdistatakse kaebajat kolleegi Y mõjutamises, esitades tõendina kolm 07.07.2020 salaja tehtud salvestust. Arusaamatuks jääb, kuidas saab menetleja rääkida pidevast mõjutamisest, kui lindistused on tehtud ainult 1,5 tööpäeva jooksul. Lindistustel on tavaline jutt kolleegide vahel, keda survestavad sisekontrolli ametnikud. Kaebaja rahustab Y ja soovitab võtta rahulikult ning rääkida nii, nagu oli. Menetleja tõlgendab asjaolusid valikuliselt ja kaebaja kahjuks, samuti ei ole lähtutud uurimispõhimõttest. Menetleja väited on vasturääkivad ning paljasõnalised. Kaebaja soovis koheselt ligipääsu distsiplinaarasja toimikule, seda on ta korduvalt kirjalikult taotlenud. Menetleja keeldus kaebajale toimiku näitamisest 16.07.2020, tuues keeldumise aluseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-i 4. Vastavalt HMS § 37 lg-le 1 on 3(11)
3-20-2579 menetluses osalevatel isikutel õigus tutvuda materjalidega igas menetlusstaadiumis. ATS § 73 lg 9 järgi on ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi. Teenistusest vabastamise otsus on alusetu, põhistamata ning ebaproportsionaalne. Otsuses ja toimikus olevate materjalide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millisel eesmärgil ja millise distsiplinaarsüüteo on kaebaja toime pannud, mis annaks aluse tema teenistusest vabastamiseks. Kaebaja palus tuvastada PPA 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastasus, muuta teenistusest vabastamise alust (ATS § 87, ametniku soovil) ning mõista välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses.
4.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkiri sisaldab selle andmise aluseks olnud asjaolusid ja kaalutlusi, on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane. Kaebaja teenistuskohustuseks oli illegaalimenetluste läbiviimine ning 30.06.2020, saades teada, et kolm Usbekistani kodakondsusega meest olid Eestis viibinud järjest kauem kui 90 päeva ehk neil puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, pidi kaebaja alustama illegaalimenetlust. Kaebaja on teadlik oma teenistuskohustustest ja põhiülesannetest ning ka muudatustest, mis on töökorralduslikult toimunud. Kaebaja ei ole esitanud tõendit, mis kinnitaks, et ta on vastu vaielnud töökorralduslikele muudatustele või ei ole nõus neid täitma. Ainetu on kaebaja etteheide, et kehtiva ametijuhendi puudumise tõttu puuduvad tõendid kaebaja teenistuskohustuste kohta. Kaebaja on tutvunud juhenditega, mis puudutavad tema teenistuskohustusi, sest on ise 21.07.2020 selgitanud, et „need põhiülesanded kajastuvad ka meie ametijuhendites“ (vastuse lisa 5). Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis ette nähtud toimingute tegemata jätmisega rikkus kaebaja oma teenistuskohustusi. Samuti rikkus kaebaja ATS § 51 lg-s 1 sätestatud ametniku üldist kohustust täita oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Kaebaja pani toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus) süülise rikkumise. Kaebaja andis ametnikuna tööandjale Q-le informatsiooni, et viisadokumentide vastuvõtmiseks võivad tema ettevõttes töötavad usbekid valetada oma Eestis viibimise aja kohta, näidates seda tegelikust lühemana. Kaebaja läks oma tegevuses vastuollu ATS § 51 lg-tes 1 ja 4 sätestatud ametniku üldise ausus- ja väärikuskohustusega. Kaebaja diskrediteeris ennast ametnikuna. Seetõttu kaotas kaebaja enda vahetu juhi B silmis usalduse. Samuti kahjustas kaebaja PPA kui ametiasutuse mainet. Väärikuskohustuse rikkumisega pani kaebaja toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet) süülise rikkumise. Kaebaja tunnistab 21.07.2020 selgituses tööülesannete mittenõuetekohast täitmist või täitmata jätmist, kuna ei süvenenud dokumentidesse ega kontrollinud Eestis viibimise perioode, kuigi need olid kaebajale nähtavad. Samuti on kaebaja kinnitanud, et ühe usbeki viibimisalus oli lõppenud ning järgmisel päeval tehti isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja teenistuskohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise tuvastamiseks ei ole oluline välja selgitada, millised usbekid olid ületanud viibimisaega. Kaebaja väide, et Y on mõjutatud sisekontrolliametnike poolt, on paljasõnaline. Y tegi omal algatusel enda au kaitseks juba enne 08.07.2020 selgituse andmist oma isikliku telefoniga salvestused, mis toetavad seisukohta, et kaebaja püüdis pärast 30.06.2020 juhtumit kolleegi mõjutada valeütluste andmiseks. Kuna salvestamine toimus Y initsiatiivil, on põhjendamatu 4(11)
3-20-2579 kaebaja väide, et Y ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Oma tegevuses läks kaebaja vastuollu ATS § 51 lg-s 4 sätestatud ametniku üldise väärikuskohustusega ning ametniku eetikakoodeksis sätestatud usaldusväärsuse nõudega. Distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvumise võimaldamine menetleja määratud ajal ja viisil ei ole vastuolus ATS § 73 lg-s 9 sätestatud õigusega tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ega piira võimalust esitada asjassepuutuvaid taotlusi. Kaebajale oli tagatud teave selle kohta, millistes rikkumistes teda süüdistatakse. Vastustaja on kaebajale teada andnud, et kaebajal on võimalik tutvuda distsiplinaarmenetluse toimikuga pärast selgituste andmist ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist ning kaebaja on seda võimalust kasutanud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Etteheidetav distsiplinaarsüütegu peab olema selge ja arusaadav ning menetleja poolt tõendatud. Tõendite valiku teeb menetleja. Distsiplinaarasja menetleja on tõendina mh kasutanud Y poolt väidetavalt enda tarbeks mobiiltelefoniga salvestatud vestlust, millest tehtud väljavõte on kajastatud distsiplinaarkokkuvõttes. Y kinnitas 22.04.2021 kohtuistungil, et salvestas vestlust omal initsiatiivil ja ainult enda tarbeks ega saanud selleks kelleltki korraldust. Kohus tutvus Y töötelefonile salvestatud vestlusega. Salvestisest kuuldub, et kolleegide vestlus on üldjoontes rahulik, selles ei kasutata ründavat/süüdistavat alatooni. Vastustaja on esitanud kohtule ka väljavõtte mobiiltelefoni salvestusest, kus on välja toodud mh need kohad, mida Y tajus enda mõjutamisena. Y selgitas 22.04.2021 kohtuistungil, et kaebaja ei ähvardanud teda, kuid ta tajus vestlusi kaebajaga enda mõjutamisena. Y väitis kohtule, et ei suuda Q ja X vahelist vestlust sõna-sõnalt taastada, kuna ta seda enam täpselt ei mäleta. Y selgitas, et istus töölaua taga ja tegeles oma tööülesannetega. Tervet vestlust ta pealt ei kuulnud ja tervikuna seda taastada oma mälus ei saa, aga üks lõik sellest vestlusest jäi talle meelde ja ta sai sellest aru nii, et kaebaja soovitas usbekkide tööandjal esitada ebaõiged andmed usbekkide viibimisaja kohta, et vältida illegaalimenetlust. Y selgitas lisaks, et tema ja kaebaja olid mõlemad kohustatud algatama illegaalimenetluse ning nad ei arutanud omavahel, kas algatada illegaalimenetlus või mitte. Vastustaja selgitas kohtule, et kaebaja kohustus oli valves olles läbi viia illegaalimenetlus (teostada kõik vajalikud toimingud asjaolude väljaselgitamiseks), st oleks tulnud korraldada seadusliku aluseta Eestis viibiva välismaalase Eestist lahkumine, st teha lahkumisettekirjutus. Antud juhul aga jäi menetlus lõpetamata põhjusel, et kaebaja avaldas teabe, kuidas on võimalik usbekkidel pääseda menetlusest ning jääda jätkuvalt Eestisse. Usbekki, kelle viisa oli kehtetu, menetles D ja usbekke, kelle viisa oli veel kehtiv, pidi edasi menetlema O, kuid usbekid ei ilmunud menetleja juurde ega olnud enam kättesaadavad. Vastustaja on distsiplinaarsüüteod lahti kirjutanud nii vaidlusaluses käskkirjas kui ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mida kohus ei hakka üle kordama (HKMS § 165 lg 2). Distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 4). Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Vastustaja kinnitas kohtule, et oli kaotanud usalduse kaebaja vastu, kellega koostöö jätkamist ei pidanud enam võimalikuks. Vastustaja on sisuliselt selgitanud, millest oli tingitud usalduse kaotus, mis ei võimaldanud kaebajaga koostööd jätkata. Usalduse kaotus võib viia karistuse valikul kõige raskema distsiplinaarkaristuse – teenistusest vabastamise – määramiseni. Kuigi kaebaja ja usbekkide tööandja vahelist vestlust ei ole tehnilistel põhjustel võimalik taastada (salvestis on hääletu), võib Y ütluste põhjal aru saada, et kaebaja mainis usbekkide tööandjale võimalust viibimisaja muutmiseks, et pääseda illegaalimenetlusest. Kaebaja ise väitis samuti, et tõi näitena, kuidas on 5(11)
3-20-2579 teised isikud toiminud sarnases situatsioonis olles. Kohus möönab, et kaebaja otseselt ei suunanud usbekke valeandmeid esitama, samas aga tõi näitena sarnase olukorra teiste välismaalastega, kes pääsesid illegaalimenetlusest, kui märkisid lühema viibimisaja. Seda, et usbekkide tööandja sai kaebaja vihjest üheselt aru, kinnitab usbekkide edasine tegevus ‒ samal päeval, kui usbekkide tööandja käis töötajatega PPA-s, kus toimus vestlus kaebajaga, läksid kolm Usbekistani kodanikku koos tööandjaga PPA Pinna teenindusse ning kirjutasid viisataotluse selgitusse, et saabusid Eestisse 24.06.2020, samas olid nad päev enne, s.o 29.06.2020, PPA Tammsaare teeninduses viisataotluse selgitusse kirjutanud Eestisse saabumise ajaks 09.01.2020 või 10.01.2020. Usbekkide selline käitumine sai teoks 30.06.2020 vahetult pärast kaebajalt teabe saamist. Asjaolu, et Y ei võetud distsiplinaarvastutusele sarnaselt kaebajaga, ei mõjuta praeguse asja lahendamist. See oli vastustaja kaalutlusotsus, millesse kohus ei saa sekkuda ega seda otsustust ümber hinnata. Y viis oma ülemusele W-le menetlusdokumendid menetleja määramiseks ning W otsustas määrata menetlejaks politseiametniku D. Kaebajale edastati PPA 15.10.2020 kirjaga nr 1.3-2/32-2 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ning võimaldati sellele esitada vastuväited viie tööpäeva jooksul (ühtlasi edastati tutvumiseks distsiplinaarmenetluses süüdistatava isiku õigused). Kui kaebajale tundus tähtaeg ebapiisav, oleks ta võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga ei tehtud. Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Õige ei ole kaebaja väide, et kaebajale keelduti distsiplinaarasja toimiku tutvustamisest. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on välja antud 24.11.2020, toimiku sai kaebaja esindaja kätte 10.11.2020. Seega oli kaebajal piisavalt aega toimikuga, sh salvestistega, tutvumiseks ja seisukohtade kujundamiseks. Kui kaebajale oli kahest nädalast vähe, oleks võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga ei tehtud. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud rikkumise olemust, sh teo toimepanemise motiivi, raskust, süü vormi ja võimalikke tagajärgi. ATS § 75 lg 4 järgi võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. PPA töökorra p 73 järgi võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest vabastada ka juhul, kui tal ei ole kehtivat karistust, kuid kelle rikkumine on oluline. PPA töökorra p 76 järgi võib usalduse kaotuse ametniku vastu põhjustada teenistuskohustuste süüline rikkumine, millega on teenistuja kahjustanud usku enda ja PPA aususesse ja usaldusväärsusesse. Vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning määranud kaebajale ATS §-s 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud kolme distsiplinaarsüüteo eest kogumis. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on kaalutletud ja proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub 26.04.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.03.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtu otsus on põhjendamata, kohus on rikkunud HKMS § 165 lg-s 1 sätestatut. Kohtuotsusest ei ole võimalik loogiliselt aru saada. Kohus on korranud vastustaja seisukohti ega ole arvesse võtnud ühtegi kaebaja esitatud asjaolu. Kohtuistungil tehti kindlaks, et vastutaja on jämedalt rikkunud menetlusnorme, kuid otsuses on see jäetud tähelepanuta. Kaebaja on menetluse käigus korduvalt juhtinud tähelepanu, et usbekkide Eestis viibimise asjaolud on kuni praeguse ajani välja selgitamata. See leidis kinnitust ka kohtuistungil. Tegelikult ei olnud usbekid kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise põhjuseks. PPA 6(11)
3-20-2579 ega halduskohus ei ole selgitanud, millise seaduse alusel oleks kaebaja pidanud läbi viima haldusmenetluse isikute suhtes, kes ei viibinud kohal. Ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele lahkumiskohustuse panemine eeldab tema isiklikku osavõttu menetlusest. Ainuke usbekk, kelle riigis viibimise asjaolud olid selged, kutsuti menetlustoimingule järgmiseks päevaks kohalviibinud tööandja vahendusel. See näitab, et tööandja ei öelnud kordagi kaebajale ega Y-le, et usbekid on Pärnu mnt 139 maja ees, muidu oleks saanud menetluse kohe läbi viia. Kaebaja sai sellest teada alles kohtumenetluse ajal. Seega tegi kaebaja sel hetkel kõik endast oleneva, et saada tööandjalt informatsiooni usbekkide kohta. Kohus juhtis istungil tähelepanu küsimusele, et kui kaebaja jättis oma kohustused täitmata, siis miks ei täitnud neid Y. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ning distsiplinaarmenetluse oleks pidanud algatama mõlema ametniku suhtes. Kohus ei ole näidanud, millistele tõenditele tuginedes on õige süüdistuse punkt, mille kohaselt suunas kaebaja usbekid esitama uut viisataotlust muudetud viibimisaegadega. Y on esitanud oma isikliku arvamuse, kuid see ei ole kinnitatud faktidega. Tööandja Q ja kaebaja vestluse sisu ei ole menetleja üritanud välja selgitada. Kaebaja ei ole kuidagi aidanud kaasa sellele, et usbekid saaksid õiguse Eestis viibimiseks. Kindlaks on tehtud hoopis see, et kaebaja tegeles aktiivselt usbekkide Schengeni alale saabumise ja siin viibimise asjaolude selgitamisega. Menetlusdokumentidest ei nähtu, miks on usbekid esitanud erinevad kuupäevad ja milline kuupäev on õige. Y mõjutamine kaebaja poolt on samuti jäänud selgituseta. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja antud selgitustest ja salaja tehtud lindistuselt on aru saada, et kaebaja proovis rahustada Y. Arusaamatuks jääb, kuidas saab lugeda tunnistaja mõjutamiseks kaebaja juttu tõe rääkimisest. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et Y tegi salvestuse pärast korduvat suhtlust sisekontrolli ametnikega. Kohus on jätnud andmata hinnangu faktile, et Y on korduvalt salaja salvestanud, tema toon ja vestluse suund oli provokatiivne, eesmärgiga panna kaebaja rääkima enda vastu. Kõige jämedamaks distsiplinaarmenetluse rikkumiseks, mille halduskohus on tähelepanuta jätnud, oli kaitseõiguse takistamine. Kaebajal keelati korduvalt tutvuda distsiplinaarasja toimikuga.
7.PPA palub 30.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Asjaolu, kuidas toimus usbekkide osas edasine menetlus, ei oma kaebaja süüteo tuvastamisel tähendust. Kaebaja ja Y kohustus oli detailselt välja selgitada kõik asjaolud, sh see, kus viibisid 30.06.2020 usbekid, mistõttu ei saa kaebaja väitega, et tööandja ei öelnud kordagi kaebajale ja Y-le, et usbekid on Pärnu mnt 139 maja ees, õigustada enda ametikohustuste täitmata jätmist. Usbeki kodaniku, kelle riigis viibimise asjaolud olid selged, kutsumine menetlustoimingutele järgmiseks päevaks, leidis aset alles pärast kaebaja poolt usbekkide tööandjale teabe andmist selle kohta, et neil on võimalik seadustada Eestis viibimise tähtaega, näidates taotluses Eestisse saabumise aeg hilisemaks. Ebaõige on kaebaja väide, et ta sai sellest, et usbekid on PPA maja ees autos, teada alles kohtumenetluse ajal. Usbekkide tööandja Q andis juba 09.07.2020 selgituse, et ülejäänud kolm meest ootasid õues autos. Seega, kui kaebaja ei oleks avaldanud usbekkide tööandjale teavet, et viisataotlused on võimalik ära menetleda, näidates Eestis viibimise aega lühemana, selgunuks ka asjaolu, et usbekid on väljas ootamas ning nendega oleks olnud võimalik illegaalimenetlus eeldatavalt lõpuni viia. Vastustaja on selgitanud ning esitanud tõendid, mis kinnitavad, et Y-l ei olnud võimalik jätkata enam ametiülesannete täitmist, sest nende täitmise oli kaebaja oma ebaeetilise teabe andmisega 7(11)
3-20-2579 katkestanud. Y on kinnitanud, et kolleegi selline käitumine tuli talle üllatusena. Sel põhjusel oli just Y ametnik, kes toimetas dokumendid ja teabe edasi oma vahetule juhile. Kaebaja väide ametnike ebavõrdsest kohtlemisest ei ole asjakohane, sest Y ei olnud ametnik, kes avaldas usbekkidele teabe, mis viis selleni, et need järgmisel päeval teises teenindusbüroos esitasid taotlused ebaõigete andmetega. Seega ei rikkunud Y ametikohustusi, vaid tema ametikohustuste täitmise lõpetas kaebaja ebaeetiline tegevus. Y poolt edasiste menetlustoimingute tegemata jätmine ei muuda kaebaja käitumist õiguspäraseks ega kõrvalda fakti, et kaebaja jättis oma ametikohustused täitmata. Kaebajal on õigus tutvuda kogutud materjalidega ja esitada vastuväiteid iga staadiumi (etapi) läbimisel, mitte igal ajal. Kaebaja on saanud kasutada oma seaduses sätestatud õigusi igas menetlusstaadiumis, sh nii õigust tutvuda kogutud materjalidega kui õigust esitada vastuväiteid. Vastustaja on põhjendanud, miks ei olnud võimalik rahuldada kaebaja 15.07.2020 taotlust distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvumiseks samal või järgmisel päeval. Samuti andis vastustaja keeldumises teada, millal on võimalik toimikuga tutvuda ning esitas ka vaidlustamisviite. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu otsuse põhjendamispuudused on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
9.Ringkonnakohtule jääb apellatsioonkaebusest ebaselgeks, milliste tõendite esitamine oli kaebajal distsiplinaarmenetluses ja kohtumenetluses takistatud. Täiendavaid tõendeid ei ole esitatud ka apellatsioonimenetluses ega taotletud kohtu abi nende välja nõudmiseks. Samuti pole apellatsioonkaebusest arusaadav, millised menetlusõiguslikud rikkumised väidetavalt halduskohtumenetluses tuvastati. Alles otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele (HKMS § 158 lg 1). Kohtuotsuses pole menetlusõiguslikke rikkumisi PPA-le ette heidetud.
10.Distsiplinaarasja materjalidega on tõendatud ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjas õigesti kvalifitseeritud, et kaebaja rikkus 30.06.2020 süüliselt oma teenistuskohustusi, kui jättis kontrollimata ja menetluse läbi viimata Eestis ebaseaduslikult viibinud Usbekistani kodanike suhtes, st ei teinud kindlaks asjaolusid ega viinud läbi nende väljasaatmismenetlust. Asjas ei oma tähtsust, mis sai nendest usbekkidest edasi, st, kas ja milline ametnik menetluse lõpuni viis, oluline on, et seda ei teinud kaebaja, kuigi oleks pidanud. Kaebaja ei vaidle vastu, et 30.06.2020 kella 15.00 paiku saabus Pärnu mnt 139 PPA majja Q koos ühe usbekist meesterahvaga ja kaasas oli tal 4 passi. Ühe passi viisa (F) oli aegunud ja kolme ülejäänu passi omanikul oli küll kehtiv viisa, aga nad olid Eestis järjest viibinud rohkem kui 90 päeva 180 päeva jooksul (välismaalaste seaduse § 44 lg 3). 06.10.2021 kohtule PPA poolt esitatud ülekuulamisruumi nr 173 salvestiselt nähtub, et kaebaja paariline Y tegi ühest passist koopia ja 3 passi anti Q-le tagasi koopiat tegemata. F-le (kelle passist tehti koopia) tehti järgmisel päeval lahkumisettekirjutus (D 07.07.2020 seletus, dtl 208). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaebaja positsioon, et kui ta oma teenistuskohustusi ei rikkunud (teenistuskohustused on põhjalikult lahti selgitatud 24.11.2020 käskkirja p-s 1.1), nagu ta väidab, siis kuidas on põhjendatud nende kolme isiku, kelle passidest koopiaid ei tehtud, suhtes menetluse läbi viimata jätmine. Kaebaja ei põhjenda ega tõenda, et tegemist oli isikutega, kellel oli Eestis viibimiseks õiguslik alus. Arusaamatuks jäävad ka kaebaja väited, et need asjaolud jäid välja selgitamata – just kaebaja ametikohustus olekski olnud ju need asjaolud välja selgitada. Vähe veenvad on kaebaja selgitused, et kuna neid kolme usbekki polnud Q-ga kaasas, 8(11)
3-20-2579 siis ei olnud nende suhtes võimalik menetlust läbi viia. Ka F ei olnud 30.06.2020 Q-ga kaasas, kuid ometi oli võimalik tema dokumendist teha koopia ja isik järgmiseks päevaks välja kutsuda (F 14.07.2020 selgitus, dtl 209). Lisaks, kui kaebaja oleks tundnud huvi, oleks selgunud, et isikud ootavad õues autos ja nende suhtes saanud kohe või järgmisel päeval alustada menetlust. Kaebaja poolt halduskohtu istungil esitatud versioon, et ta kandis asjast suuliselt ette oma ülemale B-le, on paljasõnaline ja vastuolus teiste tõenditega (vt ka B 14.07.2020 seletus, dtl 211; 17.09.2020 seletus, dtl 138 ja W 15.09.2020 seletus, dtl 136). Kõik eelnev kinnitab Y väidet (Y 08.07.2020 seletus, dtl 187), et selle asemel, et alustada asjaolude uurimisega ja lahkumisettekirjutuse tegemisele suunatud menetlusega, andis kaebaja Q-le 30.06.2020 vestluse käigus nõu valetada nende kolme isiku viibimisaja kohta ja anda sisse uus viisataotlus. Selline järeldus on kooskõlas ka ülejäänud asjas kogutud tõenditega.
11.Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (p 1) on tuvastatud, et 29.06.2020 esitasid Usbekistani kodanikud B, H ja F PPA Tammsaare teeninduses viisataotlused, mille juurde antud selgituses oli Eestisse saabumise kuupäevaks märgitud 10.01.2020. Kuna isikud olid viibinud Eestis rohkem kui 90 päeva 180 päeva jooksul, keelduti isikute viisataotluste vastu võtmisest ja küsimus suunati lahendamiseks nn PPA peamajja. 30.06.2020 kella 16.30 paiku (s.o üsna vahetult pärast isikute kohtumist PPA-s X ja Y-ga) esitasid samad isikud uue viisataotluse PPA Pinna teenindusse ja Eestisse saabumise ajaks oli märgitud 29.06.2020. Q 03.07.2020 omakäelise selgituse (dtl 184) ja 09.07.2020 selgituse (dtl 185) kohaselt sai ta sellise soovituse või vihje, et minna viidatud isikutega uuesti viisat taotlema, kuid näidata selles Eestis viibimisaega lühemana, 30.06.2020 kohtumisel PPA-s X käest. Q seletused on kooskõlas Y ja W seletustega. Ringkonnakohtule on need selgitused veenvad, sest need on omavahel kooskõlas, neis puuduvad vastuolud ning isikud on need andnud teineteisest sõltumatult, st, et politseiametnikud ei tundnud varem Q. Puudub igasugune mõistlik põhjus, miks peaksid politseiametnikud Q-ga kokku leppima X vastu valeandmete esitamises.
12.Ringkonnakohtu hinnangul võiski sarnane käitumine olla X pikaajalisem praktika. Y 08.07.2020 seletusest (ja W 15.09.2020 seletusest) nähtuvalt ütles X Y-le, et ta on sellise murega välismaalastele samasugust nõu jaganud ka varem, kui oli paaris Ž-ga. Sellele viitab ka Y 07.07.2020 kella 08.00 paiku tehtud telefonisalvestis (stenogramm dtl 203), kus X ütleb: „/.../ probleem on selles, et Tammsaare siin pool aastat tagasi hakkas, eksole, tõstis kisa umbes, et me saadame ... tähendab täpsemalt mina saadan väga tihti tagasi inimesi, kellel on eksole Poola viisa ja kes on Tammsaares seletanud seda, et nemad on kogu aeg Eestis olnud, aga meie juurde tulles peale vestlust nemad seletavad, et nad ei ole kogu aeg Eestis olnud /.../“. Eelnevale lisab omakorda kaalu kahtlus, et X võis kallutada Ž sellest distsiplinaarmenetluses vaikima (Ž võimaliku kallutamise kohta vt Y 07.07.2020 telefonisalvestis kella 08.45 paiku (dtl 204‒205), W 15.09.2020 seletus ja Y 03.09.2020 seletus, dtl 202).
13.Ringkonnkohtu hinnangul on piisavalt leidnud tõendamist ka Y mõjutamine X poolt, mille eesmärgiks oli kallutada Y valeütluste andmisele distsiplinaarmenetluses. Y 08.07.2020 seletuste kohaselt: „/.../03.07.2020 kuulsin, et X käis vestlusel sisekontrollis. Samal päeval, suitsupausile minnes, X rääkis mulle, kuidas ma peaksin käituma, kui sisekontroll küsib mu käest sel teemal selgitust. Ma ise ei soovinud sellel teemal rääkida ning ütlesin, et mõtlen sellest siis, kui selleks on õige aeg. X rääkis mulle, et ma peaksin ütlema, et ma ei kuulnud midagi, mis oli toimunud 30.06.2020 menetlustoas olles, ning olin hõivatud andmebaasidest info otsimisega või Usbekistani lendude otsimisega. Nädalavahetusel 04‒05.07.2020 ma mõtlesin sellest, kui keerulisse situatsiooni ma sattusin ning ka sellest, et mu usaldus X suhtes sai kannatada. Ma teadsin, et X proovib mind veel veenda ja suunata rääkima sisekontrolliametnikega võtmes, mis rohkem sobiks X-le. Teades seda, ma tegin salaja paar salvestust meie vestlusest 07.07.2020. Tegin seda ainult enda au kaitseks ja omal initsiatiivil /.../.“ 03.09.2020 seletuse kohaselt tegi Y salvestised enda töötelefoniga enda kaitseks, et tal oleks millegagi oma sõnu tõestada. 9(11)
3-20-2579 Ringkonnakohtu hinnangul oli Y salvestiste näol tegemist lubatavate tõenditega, sest Y püüdis kaitsta oma õigusi võimalikus teenistusvaidluses ja kaitsta end X võimalike väidete vastu (salvestistelt on kuulda, et Y kartis distsiplinaar- või kriminaalasja algatamist ka enda suhtes), muul viisil tal tõendeid koguda polnud võimalik ning X õigused ei olnud olulisemad Y õigustest (vt Riigikohtu 06.06.2019 otsus nr 3-17-842, p-d 19‒26). Kui Y oleks enne salvestamist küsinud X-lt salvestamiseks nõusolekut, oleks X vältinud Y mõjutamist. Y avaldas salvestised vaid PPA sisekontrollile X distsiplinaarmenetluse raames. Need asjaolud kinnitavad, et Y-l oli kaalukas õigustatud huvi saada enda väidete kinnitamiseks vajalikke tõendeid, et vältida enda suhtes võimaliku menetluse algatamist ning kinnitada oma väiteid X distsiplinaarmenetluses (vt ka isikuandmete kaitse üldmääruse1 art 6 p f).
14.Y salvestistelt (esitatud PPA poolt kohtule 15.10.2021) ei kuuldu, et Y käituks X suhtes suunavalt või provokatiivselt. Salvestistelt kuuldub ühemõtteliselt, kuidas X suunab Y, mida tuleks öelda sisekontrollis: Y istus arvuti taga, oli süvenenud ega kuulnud midagi. Kaebaja survestamine ei olnud „tõe“ ütlemisele suunamine (nagu on väidetud apellatsioonkaebuses), vaid Y suunamine selliste ütluste andmisele, mis oleks sobinud X vastustega sisekontrolliametnikele. Kaebaja ei teadnud, et kogu intsidendi uurimine oligi ajendatud sellest, mida Y tegelikult 30.06.2020 kuulis ja W-le ja hiljem B-le ette kandis. Seega ei saanud olla tõsi see, et Y „midagi ei kuulnud ja oli süvenenud arvutisse“. Kaebaja versiooni ei toeta ka ülekuulamisruumi nr 173 salvestis, kust nähtub, et kaebaja seisis kogu aeg Y taga või vahetus läheduses talle väga lähedal, mistõttu on täiesti välistatud, et Y ei kuulnud, mida X Q-le rääkis. Lisaks nähtub, et nii Y kui X hakkasid koos arvutist midagi otsima alles pärast seda, kui pikem jutuajamine ja selgituste andmine oli juba toimunud. Y mõjutamine X poolt on tõendatud ka W 15.09.2020 seletusega.
15.Et Y distsiplinaarvastutusele ei võetud, ei riku kaebaja õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistetav, miks Y kohe ei sekkunud, kui ta kuulis X suunamas Q ja tema kaaslasi esitama uut viisataotlust ebaõigete andmetega. X oli vanem ja kogenud ametnik ning Y-le tundus kohatu segada vahele ja teha vanemale kolleegile märkus. 08.07.2020 seletuse kohaselt: „Mina ehmatasin ja ei teadnud, kuidas reageerida õigesti, et mitte riivata X au, kuid ma kohe ei tahtnud öelda võõraste isikute juuresolekul, et ma ei ole sellega nõus ning see nõuanne on vale. Ma ise pole seda kunagi soovitanud ning kõik minu eelnevad välismaalased, kellel oli sama mure, olid ära menetletud.“ Y mõtles järele ja läks järgmisel päeval oma vahetu ülemuse juurde ja rääkis talle, mis oli toimunud ning küsis nõu. Sellest tulenevalt polnudki alust Y suhtes menetluse alustamiseks, kuna ta ei viivitanud ülemääraselt sündmusele reageerimisega ning tema reageeringu tõttu võib loota, et sellist nõu, nagu X välismaalastele andis, rohkem PPA ametnikud ei anna.
16.Kaebaja menetluslikke õigusi ei riivatud ebaproportsionaalselt, kui talle võimaldati distsiplinaarasja materjalidega tutvuda alles pärast distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist. Ehkki ATS § 73 lg 9 sätestab, et ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal on õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi, on selle sätte eesmärgiks tagada igakülgselt isiku ärakuulamisõigus (HMS § 40 lg-d 1 ja 2). Vaidlust ei ole selles, et pärast kaebaja poolsete selgituste andmist ning distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte valmimist võimaldati kaebajal kõikide kogutud materjalidega tutvuda (dtl 220) ning nende osas vastuväiteid esitada. Täiendavate tõendite esitamise võimalus oli kaebajal ka kohtumenetluses. Seega, isegi kui vastustaja piiras kaebaja ATS § 73 lg-st 9 tulenevat õigust,
https://gdprinfo.eu/et
10(11)
3-20-2579 oli kaebaja ärakuulamisõigus menetluses tagatud ning viidatud menetlusviga ei saanud muuta menetluse lõpptulemust.
17.Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja teod on kõikides süüteo episoodides õigesti kvalifitseeritud (teenistuskohustuste rikkumine ja vääritud teod) ning kaebaja süü on piisavalt tõendatud. Määratud karistus on proportsionaalne, kuna tegemist oli oluliste rikkumistega (ATS § 75 lg-d 4 ja 5). Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.