Teenistussuhted › Riigiteenistus

kaebuse PPA peadirektori 24.11.2020 käskkirja nr 1.3-3/53d õigusvastasuse tuvastamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ning hüvitise väljamõistmise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja vaidleb esitatud distsiplinaarsüüdistusele vastu, kuna ta ei ole rikkumisi toime pannd ning on täitnud oma teenistuskohustusi vastavalt seadusele. Menetleja järeldused, et kaebaja on õpetanud äriühingu esindajat/töötajaid politseiametnikele valetama ja valedokumente esitama, lisaks, et ta üritas mõjutada oma kolleegi, on umbmäärased ja vasturääkivad ning ei ole eluliselt usutavad. Tegemist on väga karmide süüdistustega, mis peavad olema tõendatud. Kogu menetluse käigus on jäänud selgusetuks, mille alusel on tuvastanud distsiplinaarasja menetleja käskkirja punktis 1.1 mainitud Usbekistani kodanike ebaseaduslik viibimine Eestis. Passidest seda ei selgu, samuti on esmased klienditeeninduses võetud seletused pealiskaudsed ja dikteeritud klienditeenindaja poolt. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, millised usbekid on ületanud viibimisaega. Menetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, kuidas ja millise eesmärgiga kaebaja pani toime väidetavad süüteod. Antud juhul on tegemist menetleja paljasõnalise väitega. E. seletusest on näha, et isikute dokumendid olid juba edastatud menetlemiseks ning palutud oodata menetleja telefonikõnet. Kaebaja selgitas tööandjale, et temaga võetakse ühendust. Kaebajale sai teatavaks, et kohale tulnud tööandjale on teada mõned isikud, kes on võib-olla oma viibimisaega Eestis ületanud. Kaebaja sai informatsiooni võimaliku rikkumise kohta, mida ta pidi kas ise kontrollima ja/või edastama selle pädevatele isikutele kontrollimiseks. Asjaolu, et isikud ootasid väljas autos selgus kaebajale alles 10.11.2020, kui tal lubati tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Puuduvad kirjalikud tõendid kaebaja otseste teenistuskohustuste kohta (kehtiv ametijuhend jne). Menetluses ei ole esitatud ühtegi ametijuhendit, millele on kaebaja alla kirjutanud. Käskkirja punktis 1.2 süüdistatakse kaebajat usbeki kodanikele soovituse andmises esitada valeandmeid viisa taotlemisel. Eelkõige lähtub distsiplinaarasja menetleja T.e ütlustest, samas eirab ta pidevalt kaebaja poolt korduvalt tähelepanu juhtimist T.e mõjutamisele sisekontrolliametnike poolt ning vastuoludele selgitustes ja menetleja järeldustes. Menetlusdokumentidest selgub, et sisekontrolli poole pöördus T. ise läbi M ja E. On ilmne, et 06.07.2020 pidid sisekontrolliametnikud ähvardama T.t kriminaalasja algatamisega tema suhtes, kui ta ei kirjuta, mida tahetakse. T.e telefonisalvestustes on mainitud, et T.ele on avaldatud survet. Samuti toimus enne 07.07.2020 T.e poolt sisekontrollis ütluste andmist kohtumine E. kabinetis, kus lisaks nimetatud isikutele osales ka sisekontrolliametnik. Seega ei saa T.e poolt antud ütlusi pidada usaldusväärseks. Juhul, kui tema oli algataja, siis oleks pidanud ta kohe 06.07.2020 andma ütlusi ja teda ei oleks olnud vaja sisekontrolliametnike poolt mõjutada. Kaebaja kutsuti sisekontrolli kahel korral (03.07.2020 ja 06.07.2020) ning vestluse sisu oli, et kirjuta lahkumisavaldus ja kui sa seda ei tee, siis algatame sinu suhtes kriminaalasja või distsiplinaarasja ja laseme lahti nagunii. T.e lindistusest nr 3 ilmneb, et temalt sooviti kaebajat diskrediteerivat seletust. Sellise sisuga vestlus ei ole käsitletav juriidiliste tagajärge selgitamisena seaduse mõttes. Eeltooduga on kindlaks tehtud, et sisekontrolli büroo ametnikel oli eesmärk juba 03.07.2020 kaebaja suhtes algatada näilikel alustel distsiplinaarmenetlus eesmärgiga ta lahti lasta. Sisekontrollil ei ole ühtegi tõendid, et kaebaja oma töökohustusi on rikkunud. Vastustaja selgitustest jääb mulje, et ta ei kuulanud kaebajat lõpuni. Vasturääkivad on versioonid usbekkide Eestisse saabumise ja siin viibimise aja kohta. Käskkirja punktis 1.3 süüdistatakse kaebajat oma kolleegi T.e mõjutamises, esitades tõendina kolm 07.07.2020 salaja tehtud salvestust. Kuidas saab menetleja rääkida pidevast mõjutamisest, kui lindistused on tehtud ainult 1,5 tööpäeva jooksul, samas kui kaebaja kõrvaldati teenistusest alates 27.07.2020 ehk siis nad töötasid veel koos 3 nädalat ning suhtlesid igapäevaselt. Lindistustel on tavaline jutt kolleegide vahel, keda survestavad sisekontrolli ametnikud. Kaebaja rahustab T. ja soovitab võtta rahulikult ning rääkida nagu oli, et T. oli arvutis, mida kinnitab ka menetleja poolt tehtud videosalvestus. Arusaamatuks jääb menetleja väide T.e pideva psühholoogilises töötlemise kohta. Samuti menetleja on jätnud välja asjaolu, et lindistamise ideele ei tulnud T. ise, vaid seda soovitas talle

06.07.2020 sisekontrolli ametnik, millele on juhitud tähelepanu juba vastulauses distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Menetleja tõlgendab asjaolusid valikuliselt ja seda kaebaja kahjuks, samuti ei ole ta lähtunud uurimispõhimõttest. Menetleja väited on vasturääkivad ning paljasõnalised. Kaebaja soovis koheselt ligipääsu distsiplinaarasja toimikule, seda on ta korduvalt kirjalikult taotlenud. Menetleja keeldus kaebajale toimiku näitamisest 16.07.2020, tuues keeldumise aluseks Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 4. Vastavalt HMS § 37 lg-le 1 on menetluses osalevatel isikutel õigus tutvuda materjalidega igas menetlusstaadiumis. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 73 lg 9 järgi on ametnikul, keda distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul asjassepuutuvaid taotlusi. Distsiplinaarmenetlus põhineb paljasõnalistel ja kontrollimata väidetel. Menetluse käigus on korduvalt jämedalt rikutud menetlusnorme. Teenistusest vabastamise otsus on alusetu, põhistamata ning ei ole proportsionaalne. Otsuses ja toimikus olevate materjalide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millisel eesmärgil ja millise distsiplinaarsüüteo on kaebaja toime pannud, mis annaks aluse tema teenistusest vabastamiseks. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kaebaja suhtes algatati PPA peadirektori 14.07.2020 käskkirjaga nr 1.3-3/31d distsiplinaarmenetlus, mille käigus tuvastati, et kaebaja pani toime alljärgnevad distsiplinaarsüüteod: 1.Toimingute tegemata jätmine. Kaebaja jättis detailselt välja selgitamata kolme Usbekistani kodakondsusega meesterahva seadusliku aluseta Eestis viibimise ja töötamise asjaolud ning tegemata kuni 30.10.2020 kehtinud PPA peadirektori 28.12.2018 käskkirjaga nr 149 kinnitatud „Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis“ sätestatud toiminguid ehk alustamata nn illegaalimenetluse. Illegaalimenetluse toimingute teostamata jätmisega rikkus kaebaja „Põhja prefektuuri põhimääruses“ (p 5.3.3 ja 5.3.7) ja „Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis“ (p 9 ja p 18) sätestatud kohustusi ning talituse sisemise töökorraldusega paika pandud teenistuskohustusi. Samuti rikkus kaebaja sellega Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg 1 sätestatud ametniku üldist kohustust täita oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Eeltoodust tulenevalt pani kaebaja toime ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus) süülise rikkumise (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punkt 4.1). Asjaoluga, et ka kolleeg T jättis toimingud tegemata ning ei alustanud usbekkide suhtes illegaalimenetlust, ei saa kaebaja õigustada enda poolt toimingute tegemata jätmist. Riigikohus on lahendi 3-3-1-61-01 p-s 6 selgitanud, et võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Riigikohus on lahendi 3-3-1-65-06 p-s 25 selgitanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajanes kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel. Antud asjas ei saa kaebaja tugineda võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele, sest olud olid erinevad. Just kaebaja oli isikuks, kes andis usbekkide tööandjale Z. teavet sellest, kuidas on võimalik viisataotlusi menetleda ilma, et usbekkide suhtes illegaalimenetlust alustataks. Selleks tuli aga esitada vastustajale valeandmeid. Vaidlus puudub selles, et samal päeval, s.o 30.06.2020 pärast PPA-s toimunud vestlust kaebajaga, läksid koos tööandjaga 3 Usbekistani kodanikku Pinna teenindusse ning kirjutasid viistaotluse selgitusse, et saabusid Eestisse 24.06.2020, vaatamata asjaolule, et 29.06.2020 Tammsaare teeninduses olid viisataotluse selgitusse kirjutanud Eestisse saabumise ajaks 09.01.2020 või 10.01.2020. Kohtupraktika kohaselt ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muuhulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.12.2008 otsus asjas nr 3-1-1-61-08; Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2009 otsus asjas nr 3-3-1-32- 09, p 19). Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-1-1-89-03 (RT III 2003, 27, 272) on viidanud

võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Antud juhul on vastustaja pidanud usutavateks usbekkide 29.06.2020 viisataotluste selgitustesse märgitud asjaolusid ehk Eestisse saabumise aega, sest 29.06.2020 puudus neil teave selle kohta, mida kaebaja 30.06.2020 tööandjale Z. andis. 30.06.2020 saades teabe, et selgitustes kuupäeva varasemaks märkimisega ehk nn valeandmete esitamisega on võimalik saavutada eesmärk, et nende viisataotlusi menetletakse ning nad saavad Eestis viibimist jätkata, järgnes ka koheselt nende vastav käitumine – esitati Pinna teenindusbüroos uued viisataotlused teistsuguste põhjendustega, mis erinesid 29.06.2020 taotlustes märgitust. Uute taotluste, teistsuguste andmetega ning teises teenindusbüroos esitamise põhjuseks on kaebajalt saadud teave, et teistsuguste andmete (valeandmete) esitamisega viisataotlusi menetletakse.

psühholoogilist survet ja pani T. olukorda, kus ta pidi valima, kas olla lojaalne oma kolleegile ja rikkuda omakorda aususkohustust või riskida kolleegi meelepahaga ja anda selgitused oma südametunnistuse järgi. Eeltoodud väärikuskohustuse rikkumisega pani kaebaja toime ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuse (juhinduda kolleegide vahelises suhtlemises üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ning käituda teenistuses olles väärikalt) süülise rikkumise (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punkt 4.3). ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Rikkumise olulisust eeldatakse ATS § 75 lg 6 kohaselt muuhulgas juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult ning on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet. Vastustaja leiab, et antud juhul on rikkumine oluline ning usalduse kaotanud ametniku jaoks ei ole vastustaja juures teenistuskohta.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel: . Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas X on toime pannud distsiplinaarsüüteod (kokku kolm) ning kas tema teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena oli õiguspärane. Kaebaja eitab distsiplinaarsüütegude toimepanemist. Vastustaja leiab, et kaebaja on toime pandud distsiplinaarsüütegude tõttu usalduse kaotanud ning tema jaoks ei ole vastustaja juures teenistuskohta. Distsiplinaarsüütegu on teenistuskohustuse süüline rikkumine vastavalt Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-le 69. ATS §-s 74 on sätestatud järgnevad süü hindamise kriteeriumid: Ametnik vastutab distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral (lg 1). Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (lg 2). Hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3). Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4). Tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine (lg 5). Süü hindamisel arvestatakse ametniku haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi (lg 6). ATS § 75 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Vastavalt ATS § 94 lg-le 1 ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse § 70 punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel. ATS § 75 lg 4 kohaselt distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Rikkumise olulisust eeldatakse ATS § 75 lg 6 kohaselt muuhulgas juhul, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult ning on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p-d 1 ja 4). Kaebajat süüdistatakse kolme järgnevalt kirjeldatud distsiplinaarsüüteo toimepanemises: Esiteks toimingute tegemata jätmises. Kaebajat süüdistatakse selles, et ta jättis detailselt välja selgitamata kolme Usbekistani kodakondsusega meesterahva seadusliku aluseta Eestis viibimise ja töötamise asjaolud ning tegemata kuni 30.10.2020 kehtinud PPA peadirektori 28.12.2018 käskkirjaga nr 149 kinnitatud „Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis“ sätestatud

toiminguid ehk alustamata nn illegaalimenetluse (antud juhendi p 9 järgi vormistatakse Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase kohta arvestuskaart, p 18 järgi vormistatakse välismaalasele lahkumisettekirjutus, vajadusel otsustatakse sissesõidukeelu kohaldamine). Illegaalimenetluse toimingute teostamata jätmisega rikkus kaebaja „Põhja prefektuuri põhimääruses“ (p 5.3.3 ja 5.3.7) ja „Migratsioonijärelevalve menetlemise juhendis“ (p 9 ja p 18) sätestatud kohustusi ning talituse sisemise töökorraldusega paika pandud teenistuskohustusi. Samuti rikkus kaebaja sellega ATS § 51 lg 1 sätestatud ametniku üldist kohustust täita oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Eeltoodust tulenevalt pani kaebaja toime ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus) süülise rikkumise (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punkt 4.1). Vastustaja leiab, et asjaoluga, et ka kolleeg T. jättis toimingud tegemata ning ei alustanud Usbekkide suhtes illegaalimenetlust, ei saa kaebaja õigustada enda poolt toimingute tegemata jätmist. Vastustaja väitel ainult kaebaja oli isikuks, kes andis tööandjale Z. teavet sellest, kuidas on võimalik viisataotlusi menetleda ilma, et Usbekkide suhtes illegaalimenetlust alustataks, s.o esitada vastustajale valeandmeid. Vaidlus puudub selles, et samal päeval, so 30.06.2020, pärast PPA-s toimunud vestlust kaebajaga kolm Usbekistani kodanikku läksid koos tööandjaga Pinna teenindusse ning kirjutasid viistaotluse selgitusse, et saabusid Eestisse 24.06.2020, vaatamata asjaolule, et 29.06.2020 Tammsaare teeninduses olid viisataotluse selgitusse kirjutanud Eestisse saabumise ajaks 09.01.20 või 10.01.2020. Vastustaja on pidanud usutavateks usbekkide 29.06.2020 viisataotluste selgitustesse märgitud asjaolusid ehk Eestisse saabumise aega, sest 29.06.2020 puudus neil teave selle kohta, mida X 30.06.2020 tööandjale Z. ütles. 30.06.2020 saades teabe, et selgitustes kuupäeva varasemaks märkimisega ehk nn valeandmete esitamisega on võimalik saavutada eesmärk, et nende viisataotlusi menetletakse ning nad saavad Eestis viibimist jätkata, järgnes ka koheselt nende vastav käitumine, s.o esitati Pinna teenindusbüroos uued viisataotlused teistsuguste põhjendustega, mis erinesid 29.06.2020 taotlustes märgitust. Uute taotluste teistsuguste andmetega ning teises teenindusbüroos esitamise põhjuseks oli kaebajalt saadud teave, et teistsuguste andmete (valeandmete) esitamisega viisataotlusi menetletakse. Teiseks ebaõige teabe andmisega diskrediteeris kaebaja ennast ametnikuna kolleegi ja tööandja silmis, kahjustades PPA mainet, mistõttu PPA-l kui tööandjal usaldus kaebaja suhtes kadus. Vastustaja väitel menetluses on tuvastatud, et kaebaja andis tööandjale Z. teavet selliselt, et viimane sai kaebaja jutust aru, et kui viisataotlusi ei võeta vastu sellepärast, et usbekid on üle 90 päeva järjest Eestis viibinud, siis võib Eestis viibimise aega näidata lühemana (kui selliselt toimida, siis illegaalimenetlust ei järgne ehk kaebaja ei pea toimingutega alustama). Vastustaja leiab, et oma tegevusega PPA-le valeandmete esitamisele suunamisega rikkus kaebaja PPA peadirektori 31.05.2020 käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökorra“ punkti 77, mille kohaselt teenistuja peab teenistuses olles käituma väärikalt, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ja kahjustaks politsei mainet. „PPA töökorra“ punkti 78 järgi on süüline tegu, mis diskrediteerib teenistujat ja politseid, vääritu tegu. Samuti läks kaebaja oma tegevusega vastuollu ATS § 51 lg 1 ja lg 4 sätestatud ametniku üldise ausus- ja väärikuskohustusega. Andes politseisse pöördunud isikule mõista, et soovitud toimingu (antud juhul viisataotluse töösse võtmise) võib saada valetades ja ametiasutusele valeandmeid esitades ning et on aktsepteeritav selleks PPA-le valeandmeid esitada, diskrediteeris kaebaja ennast ametnikuna vestlust pealt kuulnud kolleegi T silmis, kes sai aru, et kaebaja on teinud lubamatu ebaeetilise ettepaneku ja kaotas seetõttu kaebaja vastu usalduse. Samuti kahjustas kaebaja PPA kui ametiasutuse mainet tööandaja (Z.) silmis, sest andis PPA-sse pöördunud isikule (Z.) arusaamise, et PPA aktsepteerib valeandmete esitamist soovitud tulemuse (antud juhul viisataotluse töösse võtmise) saavutamiseks. Kaebaja ei järginud ametnikule seatud väärikuskohustust ega hoidunud tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna ega kahjustaks PPA mainet. Väärikuskohustuse rikkumisega pani kaebaja toime ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet) süülise rikkumise (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punkt 4.2).

Kolmandaks kolleegi ebaeetiline ja moraalitu mõjutamine, lojaalsus- ja aususkohustuse rikkumine. Vastustaja leiab, et kaebaja mõjutas ja psühholoogiliselt töötles kolleegi T.t, rääkides T.ele, mida ta peaks vastama, kui temalt 30.06.2020 kohta selgitusi küsitakse – täpsemalt seda, et T. oli süvenenud töösse arvutiga ega kuulnud, millest kaebaja Z. rääkis. Samuti sisendas kaebaja T.ele, et tema suhtes võidakse algatada distsiplinaarmenetlus (või mõni teine menetlusliik) ainult T.e ütluste põhjal ja T. ei peaks andma ütlusi, mis võiks kaebajat süüstada. Sellist mõjutamist kasutas kaebaja T. suhtes korduvalt. Vastustaja väitel kaebaja rikkus „PPA töökorra“ punkti 65 nõudeid, mille kohaselt peavad teenistujad omavahel suheldes juhinduma üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest. Töökorra punkti 77 järgi peab ametnik käituma väärikalt ning järgima 11.03.2015 ametnikueetika nõukogu koosolekul heaks kiidetud ametniku eetikakoodeksit. Punkti 78 järgi on vääritu tegu teenistuses toime pandud süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku. Samuti läks kaebaja vastuollu ATS § 51 lg 4 sätestatud ametniku üldise väärikuskohustusega ning ametniku eetikakoodeksis sätestatud usaldusväärsuse nõudega, mis tähendab, et ametnik peab olema tööl väärikas ning tegutseb ausalt ja väärikalt riigi ja ühiskonna hüvanguks. Vastustaja selgituse kohaselt vastuolu ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega seisneb selles, et kaebaja ametnikuna ei pidanud kolleegiga suheldes kinni üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest olla kolleegiga suheldes viisakas ja lugupidav. Kaebaja poolt kolleegi T.e mõjutamine selleks, et ta annaks selgituste küsimisel kaebajale sobivaid ja teda mittesüüstavaid selgitusi, ei ole kantud üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest, kuna avaldas T.ele psühholoogilist survet ja pani T.e olukorda, kus ta pidi valima, kas olla lojaalne oma kolleegile ja rikkuda omakorda aususkohustust või riskida kolleegi meelepahaga ja anda selgitused oma südametunnistuse järgi. Eeltoodud väärikuskohustuse rikkumisega pani kaebaja toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuse (juhinduda kolleegide vahelises suhtlemises üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ning käituda teenistuses olles väärikalt) süülise rikkumise (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punkt 4.3). Kohus märgib, et etteheidetav distsiplinaarsüütegu peab olema selge ja arusaadav ning menetleja poolt tõendatud. Tõendite valiku teeb distsiplinaarmenetluse läbiviija ehk menetleja. Vastustaja tõendite loetelus on muuhulgas 30.06.2020 PPA Pärnu mnt 139 asuva ülekuulamisruumi nr 173 salvestis (hääleta). Kohus on tutvunud nimetatud salvestisega. Kohus märgib, et salvestise pilt on kvaliteetne, sellelt on selgelt näha ruumis viibivate isikute asukoht ja tegevus. Paraku salvestiselt ei ole võimalik kindlaks teha kes mida räägib, kuna puudub hääl. Salvestiselt on näha, et ülekuulamisruum nr 173 on väike ning selles on vaid üks kirjutuslaud, mille taga istub T. X seisab tema selja taga/kõrval kogu lindistuse vältel. Toolidel istuvad T.e vastas usbekkide tööandja Z ja üks usbekkidest. Salvestuselt on näha, et isikutega suhtlevad nii T. kui ka X. Valves olevate politseiametnikega suhtleb usbekkide tööandja Z. Salvestiselt on näha, et kaebaja suhtleb tööandjaga ja selgitab talle midagi. T. tegeleb menetlusdokumentidega, kontrollib neid ja teeb passidest koopiaid. Siis logib T. arvutisse ja hakkab otsima lennureiside aegu, seda on salvestiselt näha. Tööandja ja usbekk vaatavad midagi oma mobiiltelefonides. X T. selja taga vaatab samuti arvuti ekraanilt lennureiside aegu. Ruumis viibijate kehakeelest võib aru saada, et sobivaid lennureise ei leitud. Tööandja võtab passid enda kätte. T.e ees laual on menetlusdokumendid, millised T. võtab enda kätte ruumist lahkudes. Xl midagi käes ei ole. T. oma 08.07.2020 seletuses märgib, et viis dokumendid oma vahetu ülemuse M kätte illegaalimenetluseks menetleja määramiseks. T. selgitus: „/.../Ma tegin koopiad A. passist ja viisast. Samal õhtul viisin koopiad M (T. vahetu juht - menetleja märkus) ja palusin, et ta määraks menetleja illegaalimenetluseks/.../“. M määras menetlejaks J. X vahetu juhi E 17.09.2020 selgituses märgitakse, et „/.../30.06.2020 juhtumi lahendamise üksikasjadega ma ei ole kursis, kuna ei viibinud menetlustoimingute juures ja minuga sel teemal ei konsulteeritud. Sama juhtumi materjalid edastati mulle teeninduse ametniku poolt ja mina suunasin need edasi lahendamiseks R.le (kui ma õigesti mäletan), kes oleks pidanud isikutega ühendust võtma. Tagantjärele on selgunud, et isikud ei oodanud ära R. kõnet, vaid tulid ise samal päeval Põhja prefektuuri valvelauda, kust helistati meie valvetelefonile. Valves olid sellel päeval

T. ja X, kes asusid juhtumit lahendama/.../“. X vahetu juhi E. selgituse kohaselt politseiametnik R juba määrati selle asjaga tegelema, kes pidi ka nendega ühendust võtma, kuid ei jõudnud seda teha, kuna usbekkide tööandja, ootamata ära menetleja kõne, tuli koos oma töötajatega PPA-sse (Pärnu mnt 139) asja uurima (1 neist ja tööandja läksid PPA-sse, 3 jäid tööandja väitel autosse ootama). PPA-s olid sel ajal valves T. ja X. E. selgitas: „/.../Kusagil 2019 sügisest on seoses töökoormuse kasvuga talituses kokku lepitud, et teeninduses tuvastatud seadusliku aluseta riigis viibivate isikute materjalid edastatakse menetluse läbiviimiseks teabegruppi. Materjalid saadetakse minule ja mina suunan need edasi ametnikele, kes viivad läbi illegaalimenetluse/.../“. PPA täiendavalt selgitas oma 16.11.2021 kirjas/seisukohas nr 1.2-2/75-23, et antud juhul oli välistatud n-ö topeltmenetlus, sest kuigi R. oli määratud menetlejaks, kes ei olnud alustanud veel menetlustoimingutega ja valves olevatele ametnikele (T. ja X) ei olnud teada menetleja määramine, olid viimased kohustatud valves olles politseiasutusse ilmunud isikud (usbekid) ära menetlema. Sellisel juhul jäänuks infosüsteemidesse teave, et isikud on ära menetletud ning R. ei oleks olnud enam vajadust pöörduda ise menetlusaluste isikute poole, kes ei oodanud ära teenindusest saadud teavet, et menetleja võtab nendega ise ühendust. PPA väitel valvetöötajatel oli kohustus viia läbi PPA peamajja saabunud usbekkide suhtes menetlus või juhul, kui neil oleks olnud teave menetleja määramisest, siis vastav teave usbekkide kohalolekust määratud menetlejale või E. edasi anda ning edasised tegevused menetluse osas kokku leppida. Antud juhul aga valvetöötajatele ei olnud teada, et teenindusest 29.06.2020 saabunud teabe põhjal oli juba usbekkidele menetleja määranud 30.06.2020 E. e-kirja teel. Põhjusel, et valves olevatel töötajatel puudus teave menetleja määramisest, olid nad kohustatud illegaalimenetluse läbi viima. PPA-s kehtib jätkuvalt praktika, et kui isikud, antud juhul usbekid, ise kohale tulevad, siis menetletakse nad ära (valves olevate politseiametnike poolt). Nimetatud kirjas PPA märgib: „/.../Kuna nii PMVJT teabegrupil kui migratsioonijärelevalve menetlusgrupil oli pädevus illegaalimenetluste läbiviimiseks, andis M kehtetu viisaga usbeki menetlemiseks enda grupi ametnikule J., kes illegaalimenetluse ka läbi viis (vt kaebusele vastuse lisa 32). Juhul, kui R. oleks asunud sama usbeki suhtes illegaalimenetlust läbi viima, oleks ta infosüsteemist näinud, et menetlus on juba läbi viidud ja topelt menetlust ei oleks tekkinud/läbi viidud/.../.“ Vastustaja selgitab, et „antud juhul asjaolu, kes kuidas edasi usbekke menetles, ei oma kaebaja õigusvastase tegevuse seisukohalt tähendust, sest kaebaja vääritu tegu eelnes järgnevale ehk tagajärg ei mõjutanud kaebaja tegu/käitumist, st tegemist on olukorraga, kus piisab, kui on tuvastatud teo õigusvastasus (tegemist ei ole koosseisuga, mil omab tähendust tagajärg). Saabunud tagajärg teo õigusvastasusele oli asjaolu, et usbekid, saades kaebajalt teabe, pöördusid kohe 30.06.2020 Pinna teenindusse uute taotlustega, milles Eestis viibimise aeg oli märgitud lühemana, kui 29.06.2020 Tammsaare teeninduses esitatud taotlustes. Nimetatud asjaolu on vastustaja poolt tõendatud. Seega edasised sündmused (kes, millal, kuidas jne usbekke menetles) ei mõjuta kaebaja tegu.“ Kõnealuses kirjas PPA kinnitab kohtule, et M ei määranud T.t 30.06.2020 pärast usbekkide lahkumist ülekuulamisruumist menetlejaks ning T. ei ole koostanud lahkumisettekirjutust. PPA selgitab 16.11.2021 kirjas, et „kaebaja kohustus oli valves olles läbi viia illegaalimenetlus (teostada kõik vajalikud toimingud asjaolude väljaselgitamiseks) ning kui asjaolud olnuks välja selgitatud, tulnuks korraldada seadusliku aluseta Eestis viibiva välismaalase Eestist lahkumine, vastu võtta otsustus ehk lahkumisettekirjutuse tegemine. Antud juhul aga jäi menetlus n-ö pooleli/lõpetamata (tööülesanded täitmata) põhjusel, et kaebaja avaldas teabe, kuidas on võimalik usbekkidel pääseda menetlusest ning jääda jätkuvalt Eestisse. PPA selgitas kohtule, et usbekki, kelle viisa oli kehtetu, menetles J., usbekke kelle viisa oli veel kehtiv, pidi edasi menetlema R., kuid usbekid kohale ei ilmunud ning ei olnud enam menetlejale kättesaadavad/.../. Nimetatust nähtub selgelt, et vastustaja praktika menetleda isikud kohe ära, on õigustatud, sest hiljem võivad isikud hoiduda menetlusest kõrvale.“ PPA selgituse kohaselt asjaolude tuvastamise staadiumis selgus, et kolm Usbekistani kodakondsusega isikut, keda Z. soovis enda firmasse tööle võtta ja kellel olid kehtivad viisad, olid Eestis viibinud järjest kauem kui 90 päeva ehk neil puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, millest tulenevalt kaebaja pidas vajalikuks avaldada Z., et Usbekistani kodakondsusega töötajatega on paljud välismaalased sarnases situatsioonis olnud ning

need välismaalased on viisadokumentide töösse võtmiseks valetanud oma Eestis viibimise aja kohta, näidanud seda tegelikust lühemana ja saanud sellega oma dokumendid korda. Z. mõistis kaebaja poolt saadud teavet selliselt, et neil tuleb Eestis viibimise aega näidata lühemana kui 90 järjestikust päeva. Vastustaja on seisukohal, et oma tegevusega PPA-le valeandmete esitamisele suunamisega rikkus kaebaja PPA peadirektori 31.05.2020 käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökorra“ punkti 77, mille kohaselt teenistuja peab teenistuses olles käituma väärikalt, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ja kahjustaks politsei mainet. „PPA töökorra“ punkti 78 järgi on süüline tegu, mis diskrediteerib teenistujat ja politseid, vääritu tegu. Samuti läks kaebaja oma tegevusega vastuollu ATS § 51 lg 1 ja lg 4 sätestatud ametniku üldise ausus- ja väärikuskohustusega. Andes politseisse pöördunud isikule mõista, et soovitud toimingu (antud juhul viisataotluse töösse võtmise) võib saada valetades ja ametiasutusele valeandmeid esitades ning et on aktsepteeritav selleks PPA-le valeandmeid esitada, diskrediteeris kaebaja ennast ametnikuna vestlust pealt kuulnud kolleegi T.e silmis, kes sai aru, et kaebaja on teinud lubamatu ebaeetilise ettepaneku. Sellega pani kaebaja vastustaja hinnangul toime ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo ehk teenistuskohustuse (viia Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalastega läbi illegaalimenetlus, käituda teenistuses olles väärikalt ja hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana ega kahjustaks politsei mainet, juhinduda kolleegide vahelises suhtlemises üldtunnustatud moraalse ja eetilise käitumise normidest ning käituda teenistuses olles väärikalt) süülise rikkumise. Kohus nõustub, et ametniku väärikuskohustuse järgimise eesmärgiks on ametniku ja seeläbi politsei usaldusväärsuse tagamine ning teistele eeskujuks olemine. Distsiplinaarasja menetleja on tõendina muuhulgas kasutanud T poolt väidetavalt enda tarbeks mobiiltelefoniga lindistatud vestlust, millest tehtud väljavõte on kajastatud distsiplinaarkokkuvõttes. T. kinnitas 22.04.2021 toimunud kohtuistungil, et lindistas vestlust omal initsiatiivil ja ainult enda tarbeks ning kelleltki ei ole ta selleks korraldust saanud. T. kinnitas kohtule, et X ei teadnud nendevahelise vestluse lindistamisest midagi, lindistamine toimus salaja. Kohus tutvus distsiplinaarkokkuvõttes välja toodud T. töötelefonile salvestatud vestlusega, mis on esitatud kohtule. Salvestisest kuuldub, et kolleegide vestlus on üldjoontes rahulik, selles ei kasutata ründavat/süüdistavat alatooni. Vastustaja on esitanud kohtule ka väljavõtte mobiiltelefoni lindistusest, kus on välja toodud muuhulgas need kohad, mida T. tajus enda mõjutamisena, millega on tutvunud kaebaja pool ning mida kohus ei hakka üle kordama. 22.04.2021 kohtuistungil T. selgitas kohtule, et kaebaja teda ei ähvardanud, kuid ta tajus vestlusi kaebajaga enda mõjutamisena (vastustaja on välja toonud 16.11.2021 kohtule esitatud menetlusdokumendi lisas „T. poolt enda mobiiltelefoniga tehtud salvestuste stenogramm“ punasega need kohad, mis viitavad mõjutamisele). T. lindistas vestluse oma mobiiltelefoniga, mida PPA käsitles tõendina, võttes distsiplinaarmenetluses selle aluseks distsiplinaarsüüdistuse esitamiseks kaebajale. T. väitis kohtule, et ei suuda Z. ja X vahelist vestlust sõna-sõnalt taastada, kuna ta seda enam täpselt ei mäleta. T. selgitas kohtule, et istus töölaua taga ja tegeles oma tööülesannetega. Tervet vestlust ta pealt ei kuulanud ja tervikuna seda taastada oma mälus ei saa, aga üks lõik sellest vestlusest jäi talle meelde ja ta sai sellest aru nii, et kaebaja soovitas usbekkide tööandjale esitada ebaõiged andmed usbekkide viibimisaja kohta, et vältida illegaalimenetlust. Kohus tutvus ülekuulamisruumi nr 173 salvestisega, aga kuna see on hääletu, siis ei ole võimalik vestluse täpset sisu taastada. 22.04.2021 kohtuistungil T. selgitas, et tema ja kaebaja olid mõlemad kohustatud algatama illegaalimenetluse ning et nad ei arutanud omavahel, kas algatada illegaalimenetlus või jätta algatamata. Vastustaja selgitas kohtule, et kaebaja kohustus oli valves olles läbi viia illegaalimenetlus (teostada kõik vajalikud toimingud asjaolude väljaselgitamiseks) ning kui asjaolud olnuks välja selgitatud, tulnuks korraldada seadusliku aluseta Eestis viibiva välismaalase Eestist lahkumine, vastu võtta otsustus ehk lahkumisettekirjutuse tegemine. Antud juhul aga jäi menetlus n-ö pooleli/lõpetamata põhjusel, et kaebaja avaldas teabe, kuidas on võimalik usbekkidel pääseda menetlusest ning jääda jätkuvalt Eestisse. Usbekki, kelle viisa oli kehtetu, menetles J.,

usbekke kelle viisa oli veel kehtiv, pidi edasi menetlema R., kuid usbekid ei ilmunud menetleja juurde ning ei olnud enam kättesaadavad. Vastustaja on kaebajale inkrimineeritud distsiplinaarsüüteod lahti kirjutanud nii vaidlusaluses käskkirjas kui ka detailsemalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus siinkohal märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja ja tema esindaja), siis ei pea kohus hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 4). Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Vastustaja kinnitas kohtule, et oli kaotanud usalduse vastustaja vastu, kellega koostöö jätkamist ei pidanud enam võimalikuks. Kohus ei saa vastustaja asemel seda asjaolu ümber hinnata või sisuliselt vastupidisele seisukohale asuda. Vastustaja on sisuliselt selgitanud, millest oli tingitud usalduse kaotus, mis ei võimaldanud kaebajaga koostööd jätkata, mida kohus ei hakka üle kordama. Usalduse kaotus võib viia karistuse valikul kõige raskema distsiplinaarkaristuse – teenistusest vabastamise- määramiseni. Kohus osundab, et kuigi kaebaja ja usbekkide tööandja vahelist vestlust ei ole tehnilistel põhjustel võimalik taastada (salvestis on hääletu), võib T. ütluste põhjal aru saada, et kaebaja mainis usbekkide tööandjale võimalust viibimisaja muutmiseks, et pääseda illegaalimenetlusest. Kaebaja ise väitis samuti, et tõi näitena, kuidas on teised isikud toiminud sarnases situatsioonis olles. Kohus möönab, et kaebaja otseselt ei suunanud usbekke valeandmeid esitama, samas aga tõi näitena sarnase olukorra teiste välismaalastega, kes pääsesid illegaalimenetlusest, kui märkisid lühema viibimisaja. See, et usbekkide tööandja sai kaebaja vihjest üheselt aru, kinnitab usbekkide edasine tegevus, mis seisnes selles ja mille üle vaidlust ei ole, et samal päeval, kui usbekkide tööandja käis töötajatega PPA-s, kus toimus vestlus kaebajaga, läksid kolm Usbekistani kodanikku koos tööandjaga PPA Pinna teenindusse ning kirjutasid viisataotluse selgitusse, et saabusid Eestisse 24.06.2020, samas olid nad päev enne, s.o 29.06.2020, PPA Tammsaare teeninduses viisataotluse selgitusse kirjutanud Eestisse saabumise ajaks 09.01.2020 või 10.01.2020. Kohus osundab, et 29.06.2020 märkisid Usbekistani kodanikud täpselt, millal saabusid Eestisse, kuid järgmisel päeval, 30.06.2020, pärast vestlust kaebajaga, muutsid nad oma andmeid Eestisse saabumise aja kohta, lühendades tunduvalt oma viibimisaega. Kohus nõustub, et usbekkide selline käitumine teostus 30.06.2020 vahetult pärast kaebajalt teabe saamist (s.o mida võib teha ja on teiste isikute poolt varem tehtud illegaalimenetluse vältimiseks). Vastustaja väidab, et antud asjas ei saa kaebaja tugineda võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele, sest asjaolud olid erinevad. Riigikohus on lahendi 3-3-1-61-01 p-s 6 selgitanud, et võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Riigikohus on lahendi 3-3-1-65-06 p-s 25 selgitanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajanes kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel. Kohus märgib, et asjaolu, et T.e ei võetud distsiplinaarvastutusele sarnaselt Xga, ei mõjuta käesolevat kohtuvaidlust. See oli vastustaja kaalutlusotsus, millesse kohus ei saa sekkuda ega seda otsustust ümber hinnata. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et T. viis oma ülemusele Mle

menetlusdokumendid politseiametniku J.

menetleja

määramiseks

ning

M

otsustas

määrata

menetlejaks

Kohtu hinnangul vastustaja on piisavalt põhjendanud oma seisukohti nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas. Vaidlustatud haldusaktis on lahti kirjutatud distsiplinaarsüüteod (p 1), kaebaja esitatud arvamused/vastuväited (p 2), distsiplinaarkaristuse kohaldamise põhjendused, sh karistuse valik. Põhjalikumalt on asjaolud lahti kirjutatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, millele on viidatud ka vaidlustatud käskkirjas. Kohus seejuures märgib, et kaebajale edastati distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (vormistamise kuupäev 14.10.2020) PPA 15.10.2020 kirjaga nr 1.3-2/32-2 ning võimaldati sellele esitada arvamuse/vastuväited viie tööpäeva jooksul alates kokkuvõtte kättesaamisest (ühtlasi edastati tutvumiseks ka distsiplinaarmenetluses süüdistatava isiku õigused). Kohus seejuures osundab, et kui kaebajale/esindajale tundus tähtaeg ebapiisav, siis oleks võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga kaebaja/esindaja ei teinud. Kaebaja pool oli ära kuulatud ning ärakuulamisõiguse rikkumist ei ole kohus antud asjas tuvastanud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et kaebajale/esindajale keelduti distsiplinaarasja toimikuga tutvumisest. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on välja antud 24.11.2020, toimiku sai kaebaja esindaja kätte tema enda kinnitusel 10.11.2020. Seega oli kaebajal/esindajal piisavalt aega toimikuga, sh salvestistega, tutvumiseks ja seisukohtade kujundamiseks. Kohus seejuures osundab, et kui kaebaja poolele kahest nädalast oli vähe, siis oleks võinud taotleda vastamise tähtaja pikendamist, seda aga ei tehtud. Vastustaja kinnitusel distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud rikkumise olemust, sh teo toimepanemise motiivi, raskust, süü vormi ja võimalikke tagajärgi. ATS § 75 lg 4 järgi võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. „PPA töökorra“ p 73 järgi võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest vabastada ka juhul, kui tal ei ole kehtivat karistust, kuid kelle rikkumine on oluline. „PPA töökorra“ p 76 järgi võib usalduse kaotuse ametniku vastu põhjustada teenistuskohustuste süüline rikkumine, millega on teenistuja kahjustanud usku enda ja PPA aususesse ja usaldusväärsusesse. Samuti vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning määranud kaebajale ATS § 69 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 70 p 3 järgi teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud kolme distsiplinaarsüüteo eest kogumis. Vastustaja on kohtu hinnangul arvestanud distsiplinaarkaristuse määramise põhimõtteid. Kohus leiab käesolevas haldusasjas, et distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Distsiplinaarkaristuse määramine, sh karistuse valik, on karistuse määramise õigust omava isiku kaalutlusotsus. Kohus on seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on kaalutletud ja proportsionaalne. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt HMS § 56 lg-le 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud, seda nõuet on vastustaja kaevatavat distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja välja andes järginud. Kohtu hinnangul vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne, seega õiguspärane, ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.