Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 15.12.2022, Tartu 3-20-1596 Arseni Jakovlevi kaebus Viru Vangla põhjustatud kahju hüvitamiseks ning vangla kohustamiseks kirjalikult vabandama Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.11.2021. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Arseni Jakovlevi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – Arseni Jakovlev Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Arseni Jakovlevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 15.12.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Arseni Jakovlev (kaebaja) esitas 01.07.2019 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/63-1. Kaebaja selgitas, et 09.06.2019 tekkis tema kambri tualetis leke. Kaebaja teavitas sellest kohe valvurit. Valvur vastas sama päeva õhtul, et remondimehed tulevad järgmisel päeval. Kaebaja selgitas, et nii kaua ei saa asjaga oodata, kuid sellest hoolimata samal päeval olukorda ei lahendatud. Kaebaja ei saanud terve öö magada, sest pidi jälgima, et vesi ei ujutaks kambri põrandat üle. Alles järgmisel päeval likvideeriti leke. Kuna remonti ei tehtud õigel ajal, võeti kaebajalt võimalus öörahu ajal magada. Kaebaja nõudis inimväärikuse alandamise, mõnitamise ja tekitatud piinade eest hüvitiseks 300 eurot.
2.Kaebaja esitas 01.07.2019 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/65-1. Kaebaja selgitas, et 24.06.2019 õhtusöögi ajal anti talle supp, mille sees oli sipelgas. Kaebaja teavitas sellest kohe valvurit ja palus supi välja vahetada. Seda aga ei tehtud ja sel õhtul jäi kaebaja näljaseks. Kaebaja leidis, et vangla rikkus vangistusseaduse (VangS) § 41 lõiget 1 ja § 47 lõiget 1 ning nõudis moraalse kahju tekitamise eest hüvitiseks 300 eurot.
3.Viru Vanglas registreeriti 27.03.2020 kaebaja venekeelne avaldus nr 6-10/13106-1. Vangla tagastas 31.03.2020. a vastusega nr 6-10/13106-2 kaebaja venekeelse avalduse. Vangla viitas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dele 6 ja 52, keeleseaduse (KeeleS) § 10 lõikele 1 ja § 12 lõikele 1, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lõikele 1 ja Viru Vangla kodukorra punktile 11.1.4 ning märkis, et kaebajal tuleb oma pöördumine esitada eesti keeles.
4.Kaebaja esitas 17.06.2020 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/94-1. Kaebaja selgitas, et tal oli laos töökorras teler. 23.03.2020 toodi laost tema teler, kuid see oli katki ega läinud käima. Kaebaja teavitas sellest valvurit ja palus leida lahenduse, kuid keegi tema probleemi ei lahendanud. Muu hulgas pöördus kaebaja 2020. a märtsis kirjalikult vene keeles materiaalse kahju hüvitamise nõudega vangla poole, kuid vangla vastuses nr 6-10/13106-2 ignoreeriti tema pöördumise sisu. Kaebaja leidis, et vangla on teda diskrimineerinud ja nõudis, et kompenseeritaks talle tekitatud materiaalne kahju summas 180 eurot, et ta saaks osta uue teleri. Samuti nõudis kaebaja kirjalikku vabandust diskrimineerimise eest.
5.Kaebaja esitas 23.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: varalise kahju hüvitamise nõue summas 180 eurot seoses mittetöökorras televiisoriga; mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 300 eurot seoses sipelgaga toidu sees; mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 300 eurot seoses veeavariist ja vee koristamisest tingitud unetu ööga; nõue vangla kohustamiseks kirjalikult vabandama diskrimineerimise pärast kaebaja 27.03.2020 registreeritud venekeelse avalduse nr 6-10/13106-1 menetlemisel. Kaebuse põhjendused kattusid kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtadega. Venekeelse avalduse menetlemisega seoses märkis kaebaja, et vangla oleks pidanud korraldama ise tema avalduse tõlkimise eesti keelde.
6.Viru Vangla rahuldas 06.10.2020. a otsusega nr 6-16/94-2 kaebaja kahjunõude nr 6-16/94-1 osaliselt ning otsustas, et kaebajale tekkinud varaline kahju tuleb kõrvaldada vangla kulul uue teleri ostmisega. Samuti leidis vangla, et kaebajale tema venekeelse pöördumise tagastamine ei ole käsitatav diskrimineerimisena.
7.Viru Vangla jättis 31.12.2020. a otsusega nr 6-16/63-2 kaebaja kahjunõuded nr 6-16/63-1 ja 6-16/65-1 rahuldamata. Vangla leidis, et tualetis tekkinud lekkega seoses ei ole kaebaja inimväärikust alandatud. Vangla reageeris lekkele kiiresti. Kui tegu oleks olnud nii suure lekkega, nagu kaebaja väidab, oleksid vanglaametnikud sellele ka vastavalt reageerinud. Ei ole eluliselt usutav, et leke kambris oli niivõrd suur, et kaebaja ei saanud hirmu tõttu öösel magada. Lekke tekkimine kambris võib ebameeldiv olla, kuid tegu ei ole sellise raskusastmega ebameeldivusega, et õigustatud oleks rahalise hüvitise maksmine. Kaebaja teavitas valvurit sipelgast supi sees 24.06.2019 kell 17.50, kui avati kambriuksed. Õhtusöök toimub ajavahemikul 17.00‒17.45. Seega teavitas kaebaja valvurit alles siis, kui õhtusöök oli lõppenud. Ei saa tõsikindlalt väita, et sipelgas oli supi sees juba enne supi kaebajale andmist. Isegi kui sipelgas sattus supi sisse vangla tegevuse tõttu, oli tegu ebamugavusega, mida ei saa lugeda väärikuse alandamiseks. Ka ühe õhtusöögi vahelejäämine ei saa põhjustada kannatusi ja alandada inimväärikust sellisel määral, et ainuke võimalus oleks rahalise hüvitise
maksmine. Vangla vabandas kaebaja ees võimalike ebamugavuste pärast.
8.Tartu Halduskohus jättis 22.11.2021. a otsusega kaebuse mittevaralise kahjuga seotud nõuetes rahuldamata ning eraldas käesolevast haldusasjast varalise kahju hüvitamise nõude, mis seondus A. Jakovlevi katkise teleriga. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
8.1.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui avaliku võimu kandja on toime pannud süülise õigusvastase teo, sellega on rikutud füüsilise isiku RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul kui üks nimetatud eeldustest pole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
8.2.Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et 09.06.2019 tema kambri tualetis tekkinud leket ei likvideeritud samal, vaid järgmisel päeval, mistõttu ei saanud ta väidetavalt terve öö magada, sest pidi jälgima, et vesi ei ujutaks kambri põrandat üle. Kaebaja hinnangul alandas vangla sellega tema inimväärikust. Asja materjalidest nähtuvalt on ebakõlad selles osas, millal teavitas kaebaja esmakordselt valvurit tekkinud lekkest. Kaebaja sõnul teavitas ta valvurit kohe 09.09.2019. Sama kinnitas ka valvur J. Valem (tl 67). Valvur P. Murulaid on aga öelnud, et esimene teade tuli 10.06.2019 (tl 68) ja sama kuupäev on Viru Vangla 31.12.2020. a otsusest nr 6-16/63-2 nähtuvalt kantud ka rikete tabelisse (tl 64p). Valvur J. Valem selgitas 01.10.2019, et mäletab, et käis leket kontrollimas, kuid ei mäleta täpselt lekke suurust. Samas oli ta kindel, et kui leke oleks olnud suur, siis ta oleks kohe sellest teavitanud ja töömehed kohale kutsunud (tl 67). Seega käis valvur samal päeval lekke suurust hindamas, kuid ei pidanud seda nii suureks, et oleks olnud vajalik töömeeste viivitamatu kohale kutsumine. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda valvuri võimes lekke suurust hinnata ja selles, et suure lekke korral oleks koheselt ka reageeritud. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et vangla oleks lasknud suure torustikulekke korral vangla varal kuni järgmise päevani kahjustada saada. Väikese või mõõduka lekke kõrvaldamist järgmisel päeval ei saa pidada ebamõistlikuks. Kohtu hinnangul on vangla kõiki asjaolusid arvestades reageerinud lekkele mõistliku aja jooksul, mistõttu puudub vangla õigusvastane tegu. Täiendavalt märkis halduskohus, et isegi kui vangla tegevust pidada õigusvastaseks, ei saanud üks magamata öö alandada kaebaja inimväärikust. Magamata öö võis põhjustada kaebajale kehva enesetunnet, kuid see ei ole sellise intensiivsusega kannatus, et kvalifitseeruks inimväärikuse alandamiseks. Igasugune ebamugavus ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Seega ei ole kaebajale tekkinud RVastS § 9 lg 1 tähenduses ka rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Eeltoodust tulenevalt jäi kaebaja kahjunõue seoses väidetavalt torustikulekke tõttu magamata ööga rahuldamata.
8.3.Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist ka selle eest, et 24.06.2019 õhtusöögi ajal anti talle supp, mille sees oli sipelgas. Kaebaja sõnul teavitas ta sellest kohe valvurit ja palus
supi välja vahetada, kuid uut suppi ta ei saanud. Kaebaja viitas VangS § 41 lg 1 rikkumisele, millest saab järeldada, et kaebaja hinnangul alandas vangla sellega tema inimväärikust. VangS § 47 lg 1 sätestab, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet, ning et kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vangla viitas 31.12.2020. a otsuses nr 6-16/63-2 valvur M. Meriranna 24.06.2019. a ettekandele nr 6-20/3134-1. Valvuri sõnul teavitas kaebaja teda sipelgast supi sees 24.06.2019 kella 17.50 paiku, kui avati kambri uksed. Kaebaja väitis, et teavitas valvurit kohe, kuid ei ole täpsustanud, mis kell. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda valvuri öeldud kellaajas. Vangla osutas sellele, et Viru Vangla kodukorra lisa 1.10 kohaselt on S1 osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakava järgi õhtusöögi aeg kell 17.00‒17.45. Seega teavitas kaebaja valvurit sipelgast supis alles pärast õhtusöögi lõppemist. Viru Vangla kodukorra p 9.15 kohaselt peab kinnipeetav kohe teavitama korruse valvurit või vanemvalvurit, kui tal tekib pretensioone toidu kvaliteedi kohta. Kohus nõustus vanglaga selles, et asjaolu, et kaebaja teavitas valvurit alles pärast õhtusöögi lõppemist, tekitab kahtluse, et sipelgas ei pruukinud supi sees olla enne supi kaebajale jagamist. Puudub tõsikindel alus väita, et vangla tegutses õigusvastaselt. Isegi kui sipelgas sattus supi sisse vangla tegevuse tulemusena, ei saa selline ühekordne toiduhügieeni nõuete rikkumine ega ka ühest toidukorrast ilmajäämine olla kvalifitseeritav inimväärikuse alandamisena. See võis tekitada kaebajale ebamugavust, kuid tegu ei ole nii raske rikkumisega, et kaebajale saanuks tekkida RVastS § 9 lg 1 mõttes rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Piisavaks saab pidada seda, et vangla on 31.12.2020. a otsuses nr 6-16/63-2 kaebaja ees vabandanud. Eeltoodust tulenevalt jäi kaebaja kahjunõue seoses sipelgaga supi sees rahuldamata.
8.4.Kaebaja leidis, et vangla on teda 27.03.2020 registreeritud venekeelse avalduse nr 6-10/13106-1 menetlemisel rahvus- ja keeletunnuse alusel diskrimineerinud ja nõudis, et vangla selle pärast kirjalikult vabandaks. RVastS § 11 lg 1 kohaselt võib kannatanu avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. RVastS § 11 lg 2 sätestab, et avaliku võimu kandja on tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist. PS § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kaebaja eksib, kui leiab, et vangla peab alati korraldama tema venekeelsete pöördumiste tõlkimise eesti keelde. Haldusmenetluse keel on eesti keel (HMS § 20 lõige 1). Kui riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele esitatakse võõrkeelne avaldus või muu dokument, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde (KeeleS § 12 lõige 1). Kui nõutud tõlget ei esitata, võib riigiasutus või kohaliku omavalitsuse asutus dokumendi tagastada või esitaja nõusolekul ja kulul tõlkida (KeeleS § 12 lõige 2). VSKE § 491 kohaselt toimub vaiete ja kahjunõuete tõlkimine vangla kulul üksnes juhul, kui kinnipeetaval puudub vanglasisesel isikukontol raha. Kaebaja sõnul oli tema avaldus nr 6-10/13106-1 kahjunõue. Kaebaja avaldus oli koostatud vene keeles, ainsana oli eesti keeles märgitud pealkiri „Taotlus“. Kohus nõustus vanglaga, et eeldada ei saa, et vangla tõlgib pöördumise ära, et teada saada, kas tegu võib olla vaide või kahjunõudega. Kinnipeetaval tuleb endal teha mõistlikke pingutusi selleks, et juhtida vangla tähelepanu asjaolule, et tegu on vaide või kahjunõudega. Näiteks saab kinnipeetav pöördumise pealkirjas esile tuua täpse pöördumise liigi või sellele vanglaametniku tähelepanu eraldi juhtida. Üksnes eestikeelsest pealkirjast „Taotlus“ ei saanud vanglal tekkida äratundmist, et tegu on
kahjunõudega. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks vanglaametniku tähelepanu eraldi juhtinud sellele, et tegu on kahjunõudega. Seetõttu ei saa vanglale ette heita, et ta ei kohaldanud
VSKE § 491.
Küll aga on kaebajal õigus selles, et nii õigusaktide kui ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt oleks vangla pidanud kõigepealt andma kaebajale võimaluse ise puudus kõrvaldada, st esitada oma pöördumise tõlge eesti keelde. Vangla seda ei teinud, vaid tagastas kohe 31.03.2020. a vastusega nr 6-10/13106-2 kaebaja venekeelse avalduse. Samas on vangla 24.09.2021. a vastuses oma eksimust tunnistanud ja selle pärast ka kaebaja käest vabandust palunud. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist kaebaja diskrimineerimisega rahvus- ja keeletunnusel, vaid eksimusega haldusmenetluse läbiviimisel ja vangla tööprotsessi korraldamisel. Lisaks märkis halduskohus, et kui kaebaja leidis, et tema venekeelne kahjunõue on õigusvastaselt tagastatud, oli tal VangS-st tulenevalt õigus kohe pöörduda hüvitamiskaebusega kohtusse. Seega ei mõjutanud kahjunõude õigusvastane tagastamine kaebaja kohtusse pöördumise õigust. Kuna kohtu hinnangul polnud tegu diskrimineerimisega, puudub alus kohustada vanglat täiendavalt vabandama väidetava diskrimineerimise pärast. Oma eksimuse pärast seoses kaebaja venekeelse avalduse tagastamisega, võimaldamata tal see ise eesti keelde tõlkida, on vangla kaebaja ees juba vabandanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus rahuldada. Kaebaja arvates kohaldas halduskohus vaidlusalust otsust tehes ebaõigesti materiaalõigust, hindas ebaõigesti tõendeid ning tuvastas ebaõigesti ja mitte piisavalt vajalikke asjaolusid.
9.1.Mis puudutab nõuet kirjalikult vabandada diskrimineerimise pärast, siis oma avalduses märkis kaebaja konkreetselt, et pöördus korduvalt ametnike poole 3 nädala jooksul. Just vanglaametnik ütles, et tuleb kirjutada avaldus, aga kuidas seda kirjutada keegi ei selgitanud. Ametnikul oli kohustus HMS § 36 lg 1 ja 2 alusel anda põhjalikud selgitused, kuidas avaldust koostada ja millised õigused on, sh õigus ka tõlkele. Selliseid selgitusi keegi ei andnud, tagastades koheselt venekeelse vaide. Kohus üldse ei tuvastanud seda asjaolu. Kohtule oli teada, et olen korduvalt pöördunud ametnike poole, järelikult ametnikud teadsid suurepäraselt kaebajale varalise kahju tekitamisest. Seepärast ei kannata kohtu väited, et pidin eraldi pöörama ametniku tähelepanu sellele, et tegemist on kahjunõudega, mingit kriitikat. Kui ametnikud oleksid täitnud oma selgitamiskohustust, oleks ma nõude õigesti koostanud, aga enne seda ma ei saanud teada, kuidas seda õigesti teha, mulle öeldi, et kirjuta avaldus vene keeles ja ma kirjutasin. Otsuse p-s 20 kohus väidab, et jutt ei käi diskrimineerimisest, vaid eksimusest haldusmenetluse läbiviimisel ja vangla tööprotsessi organiseerimisel. Seega kohus tunnistas, et vangla tegi vea. Vangla viis mind faktiliselt eksitusse, mille abil venitas probleemi lahendamist mitmeks aastaks. Avaldus vene keeles esitati 27.03.2020, mille järel kirjutasin avalduse eesti keeles, millele vangla ei vastanud tähtajaks. Vangla veenis mind, et pean ootama vastust, aga kui ma kinnipeetavatelt sain teada, et võin kohe esitada kohtusse kaebuse, tegin seda 23.08.2020. Minult menetluslike õiguste võtmine keele tõttu on PS § 12 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 14 rikkumine. Vaidlus on vaide tagastamise õiguspärasuses. Halduskohus hindas vaide tagastamise õiguspärasust, tuginedes ainult vangla otsuses toodud argumentidele. Riigikohtu praktika kohaselt, kontrollides kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist, ei saa kohus piirduda ainult formaalse kontrollimisega. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldades peab kohus veenduma, et
tegelikkuses olid olemas alused, millele viidates isiku taotlus tagastati kohustuslikus kohtueelses menetluses (Riigikohtu 29.04.2014. a määruse nr 3-3-1-78-13 p 20). Seega on minu õiguste rikkumine ja nende ära võtmine keele tõttu täielikult tõendatud ja sellest järeldub, et mind diskrimineeriti. Seepärast tuleb kohustada Viru Vanglat vabandama diskrimineerimise pärast keele tõttu.
9.2.Lekke õigeaegselt likvideerimata jätmise osas kinnitas J. Valem, et käis leket kontrollimas ja seda, et ta täpselt ei mäleta, kui suur leke oli. Arutlused selle üle, et ta oli kindel, et kui leke oleks olnud suur, siis ta oleks kohe remontijad kutsunud, on paljasõnalised väited. J. Valem faktiliselt üldse ei teatanud lekkest ja ei märkinud rikete tabelisse ühtegi teadet. See tõendab tema hooletust. Arutlused lekke tõsidusest on seega kohatud. P. Murulaid järgmisel päeval hindas leket ja kohe tegi märke rikete tabelisse ja leke kõrvaldati viivitamatult, järelikult leke oli tõsine. J. Valemi hooletus põhjustaski selle, et ma ei maganud terve öö ja koristasin lapiga vett. Seega kohus hindas ebaõigesti tõendeid ja ei tuvastanud piisavalt asjaolusid. Inimese ilma jätmine magamisest on piinamine, selles ei saa vaidlust olla. Jätmine kambrisse rikkis, lekkiva sanitaartehnikaga on inimväärikuse alandamine.
9.3.Mis puudutab vangla poolt VangS § 47 lg 1 rikkumist seoses sipelga avastamisega supis ja keeldumisega suppi ümber vahetada, siis kohus ei tuvastanud piisavalt asjaolusid, millel on oluline tähendus õige otsuse tegemiseks. Täiesti õige on see, et valvur sai teate sipelga kohta supis kell 17.50, kuid kohus ei tuvastanud, miks aeg on just selline ja kas mul oli võimalus varem teatada, kuigi ma märkisin, et tegin seda kohe. Toitu jagatakse ukseluugi kaudu kahele inimesele, 2 taldrikut ja 2 kruusi. Pärast toidu saamist ei ole seda võimalik kontrollida vahetult üleandmise hetkel, kuna on võimatu valvureid ja toidujagajaid kinni pidada ning seistes, hoida ühes käes taldrikut ja teises lusikat, iga kord suppi läbi segada, kontrollides, kas seal pole midagi liigset. Kui söök kätte saadakse, pannakse see tavaliselt lauale ning pärast leiva saamist istutakse sööma. Selles asjas oli samamoodi, sain toidu, panin laua peale, läksin leiva järele, sain leiva, suundusin laua juurde, ukseluuk suleti, istusin laua taha ja tahtsin toidu juurde asuda, kuid avastasin sipelga. Kuna kambrid suletakse õhtusöögi ajaks, oli ainsaks võimaluseks teatada valvurile sipelgast, hüüda suletud ukse taga või kutsuda välja selektori kaudu, mida ma tegingi, kuid valvur oli juba teise kambri juures ja ei reageerinud minu hüüde peale. Selektori peale keegi ei reageerinud hetkeni, kui valvur tuli sektorit avama ja avades ukse, kohe sel hetkel teatasin sipelgast ning teist varianti mul polnud. Mina ei ole süüdi, et vangla ei reageerinud selektori peale, seepärast teavitasin valvurit kohe, kui tekkis võimalus. Seepärast see, et kohus nõustus minu jaoks solvavate kahtlustustega, et sipelgas võis mitte olla supis enne mulle supi andmist, on ilmselt alusetu. Ma märkisin, et palusin valvurit lihtsalt supp välja vahetada ja probleem oleks lahendatud, kuid vangla ei teinud midagi. Antud asjas oli vaidluse esemeks just vangla tegevusetus, mitte sipelga olemasolu supis. Vangla rikkus VangS § 47 lg 1, jättes mind ilma söögist ja kuna toit on vanglas minimaalne ja halb, seepärast isegi supist ilma jäämine tekitab näljatunnet. See on ebainimlik kohtlemine, mis alandab inimväärikust.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja peab apelleeritavat kohtuotsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Halduskohus nõustus käesolevas menetluses vangla poolt esitatud seisukohtadega, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekitatud. Vastustaja on enda sisulised seisukohad vaidlusaluses küsimuses esitanud halduskohtu menetluses ja jääb nende juurde, paludes kohtul nendega arvestada ka ringkonnakohtu menetluses. Vastuseks apellatsioonile märgib vastustaja täiendavalt järgmist.
10.1.Halduskohus on õigesti leidnud, et vangla ei ole kaebajat diskrimineerinud. Võõrkeeles esitatud avalduse puuduste kõrvaldamiseks, st tõlke esitamiseks tähtaja andmata jätmine on küll haldusmenetluse viga, kuid ükski tõend ei viita kaebaja diskrimineerimisele. Ei ole ka põhjust arvata, et elades Eestis ja olles Eesti Vabariigi kodanik, ei tea kaebaja seda, et eesti keel on
Eesti Vabariigis nii riigi- kui ka asjaajamiskeel ning jääb arusaamatuks, kuidas leiab kaebaja, et tegu oli diskrimineerimisega.
10.2.Vangla ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks vangla toit halb. Kohus on õigesti järeldanud, miks kaebaja nõue seoses toitlustamisega tuleb jätta rahuldamata.
10.3.Vangla nõustub samuti halduskohtu põhjendustega veeavarii likvideerimise osas. Küsimus, millal või milline ametnik tegi kande nn. rikete tabelisse, ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Oluline oli, et rike kõrvaldati selle ulatust arvestades esimesel võimalusel. Pole mingit põhjust kahelda ametniku sõnades, et kui ta oleks õhtul suurt leket näinud, oleks sellele vangla poolt ka reageeritud. Vangla jääb seisukohale, et seoses kaebuses välja toodud asjaoludega ei ole vangla kaebajale mittevaralist kahju tekitanud ning halduskohus on vastavad põhjendused ka esitanud. Asjaolu, et kaebaja halduskohtu otsuse põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et kohtu otsus oleks ebaõige.
11.Vastuseks vangla vastusele esitas kaebaja 30.10.2022 täiendava seisukoha, milles märgib, et tema väite kohaselt seisneb vangla diskrimineerivate tegevuste sisu selles, et avalduse vastuvõtmisest keelduti üksnes põhjusel, et see oli kirjutatud vene keeles. Faktiliselt on see isiku õiguste piiramine keele tunnusel. VSkE § 491 alusel on mul õigus vaide tõlkimisele vene keelest eesti keelde sel juhul, kui ma ei oska eesti keelt ja mul ei ole raha ning vangla on kohustatud teostama selle tõlke omal kulul. Samuti oli vangla kohustatud HMS-i alusel selgitama, millised õigused mul on, kuid ei teinud seda. Antud kontekstis palun kohut pöörata tähelepanu, et on olemas suur ühiskondlik huvi lõpetada Viru Vangla õigusvastane tegevus inimõiguste ja euroopalike väärtuste rikkumisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu 22.11.2021. a otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme, samuti on halduskohtu otsus põhjalik, selle selgitused jälgitavad ning kooskõlas uuritud tõendite ja seisukohtadega, mistõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks nõudes vabandada kirjalikult kaebaja eest tema diskrimineerimise pärast 27.03.2020 registreeritud venekeelse taotluse menetlemisel. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas 26.03.2020 Viru Vanglale venekeelse pöördumise, mis oli pealkirjastatud taotlusena ja mille vastustaja 31.03.2020 tagastas, viidates HMS § 20 lg-le 1 ja vangla kodukorra p-le 11.1.4 ning selgitades, et haldusmenetluse keel on eesti keel ning kodukorra kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada pöördumisi üksnes riigikeeles (tl 14-15). Seega on tuvastatud, et vastustaja registreeris kaebaja võõrkeelse taotluse, kuid seda ei menetletud ja tagastati läbivaatamatult. HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile, kuid vastustaja ei alustanud haldusmenetlust. VangS § 11 lg 1 kohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis. HMS § 15 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui
seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega pidi vastustaja andma kaebajale aega taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. HMS § 20 lg 1, mille kohaselt haldusmenetluse keel on eesti keel ja millele vastustaja kaebaja võõrkeelse pöördumise tagastamisel ühe alusena viitas, ei sätesta, et võõrkeelse taotluse saab koheselt tagastada. HMS ei näe ette taotluse (avalduse) tagastamist põhjusel, et see on esitatud võõrkeeles. HMS § 20 lg 2 sätestab, et haldusmenetluses kasutatakse võõrkeeli keeleseaduses sätestatud korras. Ka keeleseaduse § 8 lg 1 kohaselt on asutusel juhul, kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on võõrkeelne, õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. Vastustaja on 24.09.2021. a vastuses kaebusele (tl 60) ise ka tunnistanud, et ei järginud seaduse nõuet (HMS § 15 lg 2) ja tagastas kaebajale tema võõrkeelse pöördumise, andmata talle eelnevalt võimalust puudust kõrvaldada, s.o esitada taotlus eesti keeles.
13.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi VSKE § 491 sätestab erisuse, mille kohaselt menetletakse teatud tingimustel ka esitatud võõrkeelset vaiet või kahju hüvitamise taotlust, siis ei saa käesoleval juhul Viru Vanglale ette heita seda, et ta ei käsitlenud kaebaja poolt 26.03.2020 esitatud pöördumist võõrkeelse vaide või kahju hüvitamise taotlusena, sest venekeelne pöördumine ei olnud pealkirjastatud vaide või vanglale esitatava kahju hüvitamise taotlusena. Ka 31.03.2020. a pöördumise tagastamise kirjast nähtuvalt käsitles vastustaja seda võõrkeelse pöördumisena HMS-i mõttes. Kuna kaebaja pöördumine oli tervikuna vöörkeelne ja ainsana oli sellel eesti keeles märgitud pealkiri „Taotlus“, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ei saa eeldada, et vangla tõlgib võõrkeelse pöördumise ära juba üksnes sel põhjusel, et teada saada, kas tegu võib olla vaide või kahjunõudega. Kinnipeetaval tuleb ka endal teha mõistlikke pingutusi selleks, et juhtida vangla tähelepanu asjaolule, et tegu on võõrkeeles esitatud vaide või kahjunõudega.
13.2.Mis puudutab kaebaja viiteid vanglaametnike selgitamiskohustusele ning HMS § 36 lg-tele 1 ja 2, siis need sätted ei ole kaebajale võõrkeelse pöördumise tagastamisega seonduvalt asjakohased, kuna HMS § 36 lg-d 1 ja 2 käsitlevad seda, et haldusorganil on selgitamiskohustus menetlusosalise või taotluse esitamist kaaluva isiku soovil ning juhul, kui taotletava haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks on vajalik eelnevalt mõne muu haldusakti andmine. Ka kaebaja väitest, et ta pöördus korduvalt vanglaametnike poole ja just vanglaametnik ütles, et tuleb kirjutada avaldus, aga kuidas seda kirjutada ei selgitanud keegi, ei saa ringkonnakohtu hinnangul välja lugeda selgitamiskohustuse rikkumist, sest kaebaja teadis võimalusest kirjutada vanglale vastav avaldus ja ametniku selgitamiskohustus ei hõlma sõnasõnalist avalduse etteütlemist või -kirjutamist.
13.3.Alusetud on kaebaja jätkuvad väited selle kohta, et tema võõrkeelse pöördumise tagastamise näol oli tegemist tema diskrimineerimisega rahvus- ja keeletunnuse alusel. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel ning eesti keel on ka haldusmenetluse keeleks. Üldjuhul tuleb seega ka kinnipeetaval selleks, et tema avaldust sisuliselt menetletaks, esitada see eesti keeles, v.a juhul, kui on selgelt tegemist VSKE § 491 lg-s 1 kirjeldatud võõrkeelse vaide või kahju hüvitamise taotlusega. Halduskohus leidis seega õigesti, et vangla ei pea alati korraldama ise ja oma kuludega kinnipeetavate kõigi võõrkeelsete pöördumiste tõlkimist eesti keelde. Samuti asus halduskohus õigesti seisukohale, et kaebaja võõrkeelse taotluse tagastamise näol oli käesoleval juhul tegemist üksnes eksimusega haldusmenetluse läbiviimisel ja vangla tööprotsessi korraldamisel, mitte kaebaja teadliku ja tahtliku diskrimineerimisega põhjusel, et esitatud taotlus oli võõrkeelne. Lisaks märkis halduskohus õigesti ka seda, et vangla on 24.09.2021. a vastuses oma eksimust kaebaja 26.03.2020. a võõrkeelse pöördumise tagastamisel tunnistanud ja selle eest kaebaja käest vabandust palunud. Kuna tegemist polnud kaebaja diskrimineerimisega rahvus- ja keeletunnuse alusel, puudub alus kohustada vanglat veel täiendavalt kaebaja ees vabandama.
13.4.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vangla viis ta võõrkeelse pöördumise tagastamisega faktiliselt eksitusse ja venitas probleemi lahendamist mitu aastat. Pöördumine tagastati 31.03.2020 ja kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 22.08.2020 ning muuhulgas esitati kaebuses ka varalise kahju hüvitamise nõue samal alusel (seoses kaebaja teleri kahjustumisega vangla süül), mis kaebuse põhjenduste kohaselt oli ka tagastatud 26.03.2020. a pöördumise sisuks. Halduskohus võttis 23.03.2021. a määrusega teleri kahjustamisega seotud varalise kahju nõude menetlusse ja menetleb seda vaidlusaluse otsuse kohaselt edasi haldusasjana nr 3-21-2749. Samamoodi võttis halduskohus lõppkokkuvõttes menetlusse ka kõik teised kaebaja 22.08.2020. a kaebuses välja toodud nõuded ning menetles neid sisuliselt, tehes nende osas vaidlusaluse 22.11.2021. a otsuse. Seega ei jäänud kaebaja tema 26.03.2020. a võõrkeelse pöördumise tagastamise tõttu iseenesest ilma ühestki menetluslikust õigusest ning väide, et temalt menetluslike õiguste võtmine keele tõttu on PS § 12 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 14 rikkumine, ei pea paika.
13.5.Kuna käesolevas asjas ei tagastanud halduskohus ühtegi kaebuses esitatud nõuet seoses sellega, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis on asjakohatud apellatsioonkaebuse viited HKMS § 121 lg 1 p-le 4 ja Riigikohtu praktikale, mis seondub vaide tagastamise õiguspärasuse hindamisega halduskohtu poolt.
14.Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks vanglalt seonduvalt kaebaja väidetava inimväärikuse alandamisega tulenevalt sellest, et vastustaja jättis kaebaja kambri tualettruumi lekke õigeaegselt likvideerimata. Kinnipeetav heitis asja materjalidest nähtuvalt vanglale ette, et 09.06.2019 tema kambri tualettruumis tekkinud leket ei parandatud samal päeval, kui ta sellest vanglat teavitas, vaid järgmisel päeval ja kuna kaebaja kartis, et hommikuks võib leke kambri üle ujutada, siis ei saanud ta seetõttu öösel magada, mis on käsitletav tema inimväärikuse alandamisena. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas valvur J. Valem (tl 67), et teavitus kaebaja kambrist lekke kohta tuli 09.06.2019 ja ta mäletab, et käis leket kontrollimas, kuid ei mäleta täpselt lekke suurust. Samas oli ta kindel, et kui leke oleks olnud suur, siis ta oleks kohe sellest teavitanud ja töömehed kohe kohale kutsunud. Seega käis valvur lekke suurust samal päeval hindamas, kuid ei pidanud seda nii suureks, et vajalik oleks olnud töömeeste viivitamatu kohale kutsumine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et vangla laskis kaebaja kambris suure lekke korral oma varal kuni järgmise päevani kahjustada saada. Väikese torustiku lekke kõrvaldamist järgmisel päeval ei saa pidada ebamõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole eluliselt usutav ega ka millegagi tõendatud kaebaja väide, et 09.06.2019 kambri tualettruumi torustikus tekkinud leke oli nii suur, et ta ei saanud kambri üleujutamise hirmu tõttu terve öö magada. Lekke tekkimine kambri tualettruumi torustikus võis kinnipeetavale kahtlemata ebameeldiv olla, kuid selline ebameeldivus ei olnud ilmselgelt sellise raskusastmega, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kuna Viru Vangla ei ole 09.06.2019 tekkinud torustiku leket alles järgmisel päeval likvideerides õigusvastaselt käitunud ning kaebajale sellega mittevaralist kahju tekitanud, siis jäi vastav hüvitamiskaebus põhjendatult rahuldamata.
15.VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Sama sätte teise lause kohaselt peab kinnipeetava toitlustamine olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vangla kodukorra p 9.15 kohaselt peab kinnipeetav kohe teavitama korruse valvurit või vanemvalvurit, kui tekib pretensioone toidu kvaliteedi kohta. 24.06.2019 koostas valvur ettekande nr 620/3134-1, millest nähtub, et 24.06.2019 kella 17.50 paiku sektorit avades teatas kinnipeetav A. Jakovlev, et tema supi sees on sipelgas. Valvur veendus selles ka ise. Vangla
märkis, et kodukorra lisa 1.10 kohaselt on S1 osakonna kinnipeetavate õhtusöögi aeg päevakava järgi kell 17.00-17.45. Kambriuksed avatakse 17.50. Seega teavitas kaebaja valvurit supi seest leitud sipelgast alles osakonna avamise ajal, kuid selleks ajaks oli õhtusöögi aeg juba lõppenud.
15.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja arutlused selle kohta, miks ta valvurit supi seest leitud sipelgast alles kell 17.50 teavitas, alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Asjas ei ole nimelt tõendatud, et kaebajal oleks üldse sellist kahju tekkinud. Ühe toidukorra vahelejäämist iseenesest ei saa pidada väärikust alandavaks, sest ka väljaspool vanglat tuleb selliseid olukordi igapäevaselt ette ning mitte alati isiku enda soovil. Teised korralised toidukorrad tagati kaebajale vastavalt vastava päeva nõuetele. Samuti ei ole kaebaja varasemalt väitnud ega ka millegagi tõendanud, et Viru Vangla toit on minimaalne ja halb, mistõttu tekkis talle mittevaraline kahju inimväärikuse alandamisest isegi sellega, et ta ei saanud 24.06.2019 õhtusöögi ajal suppi süüa põhjusel, et taldrikus oli sipelgas. Isegi kui sipelgas sattus supi sisse vangla tegevuse tulemusena, ei saa selline ühekordne toiduhügieeni nõuete rikkumine ega ka ühe toidukorra raames supist ilmajäämine olla kvalifitseeritav inimväärikuse alandamisena. Alandav oleks toiduta jäämine juhul, kui seda tehti sihilikult eesmärgiga põhjustada kinnipeetavale ebamugavusi või piinu. Tuvastatud ei ole, et vastustaja alandas süüliselt kaebuse esitaja väärikust või kahjustas tema tervist. Ringkonnakohus möönab, et sipelga tõttu supis sellest ilmajäämine võis tekitada kaebajale ebamugavust, kuid tegu ei ole nii raske rikkumisega, et kaebajale saanuks tekkida RVastS § 9 lg 1 mõttes rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile võib antud juhul kaebajale tekkinud ebamugavuse lugeda heastatuks ka Viru Vangla vabandusega (vangla 31.12.2020. a otsus nr 6-16/63-2). Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus põhjendatult ka selle kaebaja kahjunõude rahuldamata.
16.Ringkonnakohus jätab seega A. Jakovlevi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.
17.Kuna kaebaja on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.