Kohaliku elu küsimused › Kohaliku elu küsimused

4) Kohustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni andma haldusakti, millega uuesti otsustada määruskaebuse esitajaga sõlmitud üürilepingu lõpetamise küsimus; 5) Teha kindlaks Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingu õigusvastasus, millega komisjon delegeeris määruskaebuse esitajaga üürilepingu lõpetamise otsustamise ja üürilepingu ülesütlemise menetluse korraldamise Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale; 6) Teha ettekirjutus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile õigusvastase delegeerimise toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks. Määruskaebuse esitaja hinnangul oli Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017. a protokolliline otsus nr 40 haldusakt, mille andmiseks oleks eluasemekomisjon pidanud eelnevalt läbi viima ka haldusmenetluse, mistõttu tuleb see haldusmenetlus uuendada. Määruskaebuse esitaja pidas vajalikuks uue üürilepingu lõpetamise küsimust otsustava haldusakti andmist, kuna see haldusakt oleks oluliseks tõendiks tsiviilasjas nr 2-18-582. Määruskaebuse esitaja selgitas, et tema õiguste kaitseks tsiviilkohtumenetluses nr 2-18-582 on vaja tuvastada ka asjaolu, et Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnal ei olnud pädevust otsustada määruskaebuse esitajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

esitaja hinnangul on halduskohus omavoliliselt kaebuse faktilisi asjaolusid moonutanud, kuna tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et määruskaebuse esitaja ja Tartu linna vahel sõlmitud üürileping öeldi Tartu linna poolt 05.12.2017 üles. Samuti märgib määruskaebuse esitaja, et nimetatud protokollilises otsuses komisjon vaid delegeeris üürilepingu ülesütlemise otsustamise ja menetluse läbiviimise linnavarade osakonnale. Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond teatas 15.12.2017 määruskaebuse esitajale, et temaga lõpetatakse korraliselt üürileping, kuid selles teates ei olnud mitte mingit viidet eluasemekomisjoni 05.12.2017. a protokollilisele otsusele. Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtuga, et üürilepingu ülesütlemise aluseks oli võlgnevus, sest määruskaebuse esitajal ei olnud üürivõlgnevust. Kuna üürilepingu ülesütlemine oli korraline, siis ei eelda see ka üürivõlgnevuse olemasolu. Määruskaebuse esitaja hinnangul on Tartu Halduskohus oma 15.01.2019. a määruses selle väite ise välja mõelnud, et määruskaebuse esitajat laimata. Seetõttu leiab määruskaebuse esitaja, et esineb alus halduskohtu kohtuniku J. Siideri taandamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus oleks pidanud iga nõude puhul eraldi põhjendama, miks ta leiab, et nende nõuete menetlemine ei ole halduskohtu pädevuses. Määruskaebuse esitaja ei nõustu, et linnavalitsuse eluasemekomisjoni protokolliline otsustus üürilepingu ülesütlemiseks oli antud eraõigusliku suhte raames ja see on käsitatav tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Määruskaebuse esitaja hinnangul on tegemist siseaktiga, mis on halduskohtumenetluses vaidlustatav. Samas ei vaidlustanud määruskaebuse esitaja käesolevas haldusasjas mitte ühtegi haldusakti, vaid Tartu linna haldusorganite toiminguid, mistõttu kohtute seisukohad haldusasjades 3-18-1779 ja 3-18-2163 ei ole käesolevas haldusasjas asjakohased. Määruskaebuse esitaja hinnangul on Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni otsused haldusaktid, mille andmiseks oleks pidanud läbi viima ka haldusmenetluse, ning halduskohtu vastupidine seisukoht on põhjendamata. Määruskaebuse esitaja poolt kaebuses nimetatud toimingud on iseseisvalt halduskohtus vaidlustatavad. Tartu Halduskohus ei ole ka selgitanud, mille alusel ta leiab, et kaebuse kolm kohustamisnõuet ja ettekirjutuse tegemise nõue ei ole halduskohtu pädevuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne“ (RKHKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01, p 20). Ringkonnakohus on seisukohal, et sarnane võib olukord olla ka siis, kui isikul, kellega linnavalitsus soovib üürilepingut lõpetada, on seadusest tulenev subjektiivne õigus munitsipaaleluruumile. Selline olukord võib esineda näiteks juhtumil, kui isik on sotsiaaleluasemeteenuse vajaja. Määruskaebuse esitaja ei ole aga väitnud, et ta oleks sotsiaaleluasemeteenuse vajaja. Kui üürnikul puudub õigusaktist tulenev subjektiivne õigus munitsipaaleluruumi kasutamiseks, siis ei saa talle anda protsessuaalset eelisseisundit võrreldes nende üürnikega, kes üürivad korterit eraisikult, vaid teda tuleb üüriõiguses kohelda samamoodi kui mistahes muud üürnikku. Üürniku õigused ja kohustused on kindlaks määratud võlaõigusseaduses sätestatud üürilepingu regulatsiooniga ja üürilepingu ülesütlemist tuleb vaidlustada tsiviilkohtumenetluses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.