Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
1. juuli 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-578
Haldusasi
X kaebus seonduvalt tema õiguste rikkumisega erinevates kohtumenetlustes ja sellest tuletatud nõuetega
Menetlusosalised
Kaebaja – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. mai 2022. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19. mai 2022. a määruse peale haldusasjas nr 3-22-578.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. mai 2022. a määrus haldusasjas nr 3-22-578 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 09.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja taotles: 1)
lõpetada kaebaja õiguste rikkumine jätkuva toiminguga, et riigi (kohtute) esindajad takistavad tsiviilasjas nr 2-19-15949 kaebaja poolt 14.02.2022 Tartu Maakohtule esitatud kahe määruskaebuse menetlemist kaebaja 21.09.2021 teise vastuhagi ja 10.02.2022 kolmanda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumiste määruste peale;
kohustada Tartu Maakohut viivitamata saatma kaebajale kirjalikud määrused kaebaja poolt Tartu Maakohtule 21.09.2021 esitatud teise vastuhagi ning 10.02.2022 esitatud kolmanda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise määruste peale tsiviilasjas nr 219-15949;
3-22-578 3)
kohustada Tartu Maakohut edastama Tartu Ringkonnakohtule kaebaja poolt 14.02.2022 Tartu Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaks määruskaebust 21.09.2021 esitatud teise vastuhagi ning 10.02.2022 esitatud kolmanda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise määruste peale tsiviilasjas nr 2-19-15949;
4)
kohustada Tartu Ringkonnakohut vastama määrustega, kas kaebaja poolt 14.02.2022 esitatud kaks määruskaebust 21.09.2021 esitatud teise vastuhagi ning 10.02.2022 esitatud kolmanda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise määruste peale tsiviilasjas nr 2-19-15949 võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse ning kas kaebaja määruskaebused rahuldatakse või keeldutakse sellest;
5)
kõrvaldada Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu õigusvastaste toimingute õigusvastased tagajärjed.
2.Tallinna Halduskohus jättis 06.04.2022 määrusega kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli täpsustada kaebuse nõudeid ning selgitada, milles seisneb väidetavalt tekitatud kahju, millise toiminguga see tekitati, tuua välja nõude rahaline suurus ning tasuda vastavas suuruses riigilõiv.
3.X esitas 22.04.2022 Tallinna Halduskohtule täpsustatud kaebuse ning esitas maksekorralduse riigilõivu 20 eurot tasumise kohta. Kaebaja selgitas, et esitas kohtule esitatud kaebusega praktiliselt identse taotluse kahju hüvitamiseks 09.03.2022 ka Justiitsministeeriumile ning see jäeti 28.03.2022 vastusega nr 13-5/1464-3 rahuldamata. Kaebaja esitas järgmised täpsustatud nõuded: 1)
teha kindlaks toimingu õigusvastasus, et kaebaja kaebust või hagiavaldust Tartu linna linnavarade osakonna juhataja Y 15.12.2017 kirjas nr 4-7.1/08418 esitatud avalduse (eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) tühisuse tuvastamiseks keelduvad menetlusse võtmast nii halduskohtud kui ka tsiviilkohtud ja kaebaja ei saa pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse;
2)
kohustada kohtuid võtma kaebaja kaebust või hagiavaldust Tartu linna linnavarade osakonna juhataja Y 15.12.2017 kirjas nr 4-7.1/08418 esitatud avalduse (eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) tühisuse tuvastamiseks vähemalt ühe kohtu menetlusse;
3)
tuvastada toimingu õigusvastasus, et kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud Tartu linnale kuuluva eluruumi XXX üürilepingu lõpetamise õigus on kohtute poolt Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonilt, kellel on õigus anda haldusakte, üle antud Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale, kellel haldusaktide andmise õigust pole ja kes annavad tsiviilõiguslikke tahteavaldusi ning kes jätavad munitsipaalüürniku ilma haldusmenetluse seaduses (HMS) ettenähtud kohtueelsest haldusmenetlusest enne üürilepingu ülesütlemise teate saatmist;
4)
teha kindlaks avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu, kas Eesti Vabariigi seaduste järgi on õiguslikke tagajärgi Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Y 15.12.2017 kirjas nr 4-7.1/08418 esitatud avaldusel (eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine), mis tsiviilasjas nr 2-19-15949 kaebaja esimese vastuhagi menetluses tehtud määruste järgi ei ole HMS mõttes haldusakt ning mis on kohtu poolt jäetud õigusvastaseks tunnistamata, kui haldusakt sama üürilepingu ülesütlemise kohta puudub;
5)
tunnistada õigusvastaseks, et tsiviilkohtud tunnistasid kaebaja ja Tartu linna vahelise üürilepingu lõpetamise vaidluses vastavat kohtumenetlust läbi viimata, et üürileping 2(6)
3-22-578 olevat muutunud tähtajatuks ning seda saab haldusakti andmata ja mingi põhjuseta üles öelda; 6)
keelata kaebaja ja tema pereliikme eluruumist väljatõstmine enne, kui Tartu linna pädev haldusorgan on andnud vastava haldusakti ja võimaldanud seda kohtus vaidlustada.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 19.05.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 2). Arvestades asjaolu, et kaebaja on tasunud 20 euro suuruse riigilõivu ega ole otseselt nimetanud, et ta soovib kahju hüvitamist, järeldas kohus, et kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud. Kaebaja 22.04.2022 täpsustatud kaebuse nõuded seonduvad õiguste väidetava rikkumisega tsiviilkohtumenetlustes (kaebuse lisade nimekirjas sisaldub Riigikohtu 28.09.2004 lahend nr 33-1-42-04, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahendid nr 2-18-582, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahendid nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 ning hulgaliselt erinevaid lahendeid veel mitmetes kohtuasjades, kusjuures kokku on osutatud kahekümnele kohtulahendile), kuid kahju hüvitamise nõuet üheselt mõistetavalt 22.04.2022 täpsustatud kaebusest ei nähtu. Kui tõlgendada 22.04.2022 täpsustatud 38-leheküljelist kaebust taoliselt, et selles võib kaudselt sisalduda ka kahju hüvitamise nõue ja seda (näiteks) ulatuses, millelt oli vaja tasuda vähemalt 20 euro suurune minimaalne riigilõiv, oleks tsiviilkohtumenetluse raames lahendatavate küsimuste- ja erinevate kohtulahendite (millega kaebaja ei ole nõustunud) pinnalt tuletatud kahju hüvitamise nõue, aga ka muud võimalikud nõuded ilmselgelt perspektiivitud või siis sellised, millega ei ole võimalik kaebuse eesmärke saavutada ning need peaks tagastama HKMS § 121 lg 2 p 1 või 2 alusel. Praegu saab tõlgendada kaebust siiski selliselt, et sisuliselt on soovitud vaidlustada teistes kohtuasjades tehtud lahendeid, milleks on aga teistsugune menetluskord ja mis seetõttu halduskohtu pädevusse ei kuulu ja mida halduskohtu kaudu eraldi kaebusega uuesti vaidlustada ei saa. Olenemata kaebuse eesmärgi tõlgendusest võib nõustuda kaebusele lisatud Justiitsministeeriumi 28.03.2022 vastusega nr 13-5/1464-3 kaebaja kahju hüvitamise taotlustele seonduvalt Tartu Maakohtu, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu tekitatud (väidetava) kahjuga. Nimetatud vastuses on kokkuvõtvalt leitud, et 24.02.2022, 01.03.2022 ja 09.03.2022 taotlustes esitatud asjaoludest ei ilmne kahju hüvitamise aluseid, kuna kohtud on ise pädevad lahendama kaebaja etteheiteid kohtute tegevusele, kusjuures vastavad taotlused tuleb esitada kohtumenetlustes. Ministeerium on õigesti märkinud, et menetlusosaliste taotlused seoses menetlusnormi (väidetava) rikkumisega tuleb lahendada kohtute siseselt ja kui edasikaebe võimalused on ammendatud ning kohtulahend jõustunud, siis on tegemist õiguspärase kohtulahendiga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
X palub 04.06.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.05.2022 määrus.
Kõik kaebuse nõuded on esitatud avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamiseks, mille menetlemiseks ei näe seadus ette teistsugust menetluskorda. Järelikult on vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Kaebaja ei ole täpsustatud kaebusega taotlenud rahalise hüvitise väljamõistmist, sest üürilepingu lõpetamise vaidluste käigus ei ole Eesti Vabariik kaebajale otsest kahju põhjustanud. Küll tekitati kaebajale suurt mittevaralist kahju sellega, et puudulike seaduste tõttu ei õnnestunud kaebajal oma õigusi kohtutes kaitsta ja kohtukulud jäid tema enda kanda. Täpsustatud kaebuses esitas kaebaja nõuded, mida ei ole võimalik lahendada 3(6)
3-22-578 tsiviilkohtus. Kaebaja ei ole vaidlustanud teistes kohtuasjades tehtud lahendeid, vaid ainult seda, et hoolimata arvukatest kaebustest ja hagiavaldustest ei ole kaebajal õnnestunud tõendada asjaolu, et Tartu linna tahteavaldus temaga munitsipaaleluruumi XXX, Tartu üürilepingu lõpetamiseks tegelikult puudub. Tsiviilasjas nr 2-18-582 keeldusid kohtud välja selgitamast asjaolu, kes tegi otsuse kaebajaga üürileping lõpetada. Ilmselgelt Y seda otsust ise ei teinud. Tartu linn on korduvalt kaebajale teatanud, et vastav haldusakt puudub. Tartu linn ei ole sellist haldusakti kaebajale seniajani esitanud ja kaebaja ei ole saanud seda vaidlustada. Vastavat kohtuvaidlust läbimata ei peaks olema võimalik kedagi munitsipaaleluruumist välja tõsta. Ometi nõuab Tartu linn seda tsiviilasjas nr 2-19-1549. Tsiviilasjas nr 2-19-1549 ei võimaldatud kaebajal esitada ühtegi tõendid selle kohta, et linna tahteavaldus kaebajaga üürileping lõpetada puudub. Samuti keelduti kaebaja vastuhagide menetlusse võtmisest. Ainult halduskohus saab kindlaks teha asjaolu, kas Y 15.12.2017 avaldus kaebajale on haldusakt või toiming ning kas sellega sai üürilepingut lõpetada. Kaebaja õigusi rikub see, et ta ei ole siiani saanud kohtulahendit selle kohta, kas Y avaldus on haldusakt ning kas see on tühine. Ükski kohus ei ole seda kaebuse nõuet menetlusse võtnud. Vajalik on võimalikult kiirest välja selgitada asjaolu, et tegelikult puudus Tartu linna haldusakt kaebajaga üürilepingu lõpetamiseks. Kaebuselt tasututud riigilõiv on tagastatud õigusvastaselt, sest kaebus oleks tulnud menetlusse võtta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Kaebajal tuli vastuseks halduskohtu 06.04.2022 määrusele selgitada, milles seisneb väidetavalt tekitatud kahju, millise toiminguga see tekitati, tuua välja nõude rahaline suurus ning tasuda riigilõiv vastavalt kahjunõude summale. Kuna kaebaja ei täpsustanud 22.04.2022 menetlusdokumendis, milles seisneb väidetavalt tekitatud kahju ja millega see tekitati, ei märkinud kohtu suuniste kohaselt temale tekitatud kahju suurust ega jätnud seda kohtu otsustada, ning 22.04.2022 kaebuse täpsustuse kuus nõuet ei kvalifitseeru kahju hüvitamise nõueteks, on halduskohus põhjendatult järeldanud, et kaebaja ei soovi kohtute tekitatud kahju hüvitamist.
8.Kaebuse ja selle täpsustuse nõuded seonduvad kaebaja õiguste väidetava rikkumisega tsiviilasjades nr 2-18-582 (kaebaja hagi Tartu linna vastu hooldustasude nõudmise ja üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks), nr 2-19-3720 (kaebaja hagi Tartu linna vastu üürilepingu 28.03.2018 korralise ülesütlemise vaidlustamiseks) ja nr 2-1915949 (Tartu linna hagi kaebaja ja W vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks). Kaebaja selgitab määruskaebuses, et hoolimata arvukatest kaebustest ja hagiavaldustest, mida ta on oma õiguste kaitseks kohtutele esitanud, ei ole tal õnnestunud tõendada asjaolu, et Tartu linna tahteavaldus temaga üürilepingu lõpetamiseks tegelikult puudub. Kaebaja on seisukohal, et üürilepingu lõppemist ei saa tuletada ühegi seaduse alusel ning kaebajale ei ole edastatud üürilepingu lõpetamise kohta haldusakti, mistõttu ei saa ta nõuda sellise haldusakti kehtetuse või tühisuse tuvastamist, ning seetõttu ei saa kaebajat eluruumist välja tõsta (mida nõutakse tsiviilasjas nr 2-19-15949). Kaebaja leiab, et Tartu linna linnavarade osakonna juhataja Y 15.12.2017 kirja nr 4-7.1/08418 (eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) alusel ei saanud üürilepingut lõpetada. Lisaks ei ole kaebaja rahul sellega, et tsiviilasjas nr 2-18-582 keelduti tema vastuhagide menetlusse võtmisest.
4(6)
3-22-578
9.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 tuvastatud, et kaebaja ja Tartu linna vahel 16.12.1998 sõlmitud üürileping eluruumi XXX, Tartu kasutamiseks on lõppenud korralise ülesütlemisega. Üürileping lõppes 28.03.2018. Tartu Maakohus rahuldas 14.02.2022 otsusega asjas nr 2-19-15949 Tartu linna hagi ja kohustas kaebajat vabastama ning linnale üle andma eluruumi Tartu linnas XXX. Kui kaebaja keeldub eluruumi vabatahtlikult vabastamast, siis tõstetakse ta eluruumist välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tartu Ringkonnakohus keeldus 06.04.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-15949 kaebaja hagi menetlusse võtmast ning kaebaja esitas 21.04.2022 määruskaebuse Riigikohtule, mis on hetkel menetlusse võtmise otsustamisel. Seega on kaebaja saanud tsiviilkohtumenetluses enda õigusi kaitsta.
10.Kohtute infosüsteemist ja kaebaja 22.04.2022 kaebuse täpsustusest nähtub mitmeid kaebajaga seotud haldusasju: nr 3-18-1779 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017 koosoleku protokolli nr 40 osalise tühisuse kindlakstegemiseks seoses üürilepingu ülesütlemisega), nr 3-18-2163 (kaebaja kaebus Tartu linna haldusakti tühistamiseks, millega otsustati üles öelda eluruumi üürileping), nr 3-19-67 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile kohustavate ettekirjutuste tegemiseks), nr 3-19-1543 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning eluasemekomisjonile kohustavate ettekirjutuste tegemiseks), nr 3-21-772 (kaebaja kaebus seoses Tartu linna teenistujate esindusõigusega tsiviilasjades nr 2-18-582 ja nr 2-19-15949 ning linnaga sõlmitud üürilepinguga), nr 3-21-926 (kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15.12.2017 avalduse nr 4-7.1/08418 tühisuse tuvastamiseks), nr 3-22-495 (kaebaja kaebus Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2019 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-18-582 ning menetlustoimingutele tsiviilasjas nr 2-19-15949), nr 3-22-510 (kaebaja kaebus Eesti Vabariigi kohustamiseks kehtestama uued seadusesätted, mis võimaldaksid linnal mitte lõpetada kaebajaga üürilepingut ja kaebaja eluruumist väljatõstmise keelamiseks enne, kui kaebaja on saanud kaitsta oma õigusi kohtutes uute vastuvõetud seadusesätete alusel). Viidatud haldusasjades esitatud väited seonduvad samuti asjaoluga, et kaebaja hinnangul ei saa temaga munitsipaalkorteri üürilepingut lõpetada ja kaebajat eluruumist välja tõsta. Esitatud kaebused on halduskohtu poolt kaebajale tagastatud.
11.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Eraõigussuhtest tulenevad vaidlused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 1 ning kohtusse pöördumisel on pädev asja lahendama maakohus (TsMS § 9 lg 1). HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
12.Tsiviilasjas nr 2-18-582 kaebaja õiguskaitsevahendite ammendumine seoses asja menetluse lõppemisega, kaebaja mittenõustumine tsiviilkohtu lahendiga ning tema soovitud eesmärgi saavutamata jäämine ei anna kaebajale õigust sama eesmärgi saavutamiseks pöörduda halduskohtusse. Kaebajale on praeguse määruse p-s 10 viidatud erinevates haldusasjades korduvalt selgitatud, et üürilepingu puhul on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, millele kohaldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) üürilepingut reguleerivaid norme (VÕS § 272). Kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille sõlmimisega tekkis kaebaja ja Tartu linna vahel eraõiguslik suhe. Üürilepingu ülesütlemisel ei saa seetõttu tekkida lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on ekslik kaebaja seisukoht, et üürilepingu ülesütlemiseks oleks Tartu linn pidanud andma haldusakti. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (nt Riigikohtu 5(6)
3-22-578 erikogu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, p 9; erikogu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p-d 13‒16). Seega on tegemist eraõigusliku suhtega ning halduskohtul puudub pädevus vaidlust lahendada. Halduskohtu pädevuses ei ole ka nõue keelata kaebaja eluruumist väljatõstmine enne, kui selleks on antud vastav haldusakt ja kaebaja on saanud seda vaidlustada. Selline vaidlus on tsiviilkohtu pädevuses. Samuti ei ole halduskohus pädev andma hinnangut tsiviilasjades tehtud lahendite ja menetlustoimingute õiguspärasusele ega sekkuda teise kohtu töösse ja kohustada teist kohut mingisuguste menetlustoimingute tegemiseks. Eeltoodu põhjal on halduskohus õigesti tagastanud X kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
13.Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot kaebajale tagastamine oli õiguspärane. Vastav kohustus tuleneb halduskohtule HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel kaebuse tagastamisel HKMS § 104 lg 5 p-st 2.
14.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.05.2022 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.