Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1643
Haldusasi
Jägala Energy osaühingu kaebus Jõelähtme valla tegevuse peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja Jägala Energy osaühing, vandeadvokaat Silja Holsmer Vastustaja Jõelähtme vald, esindaja KR
Menetluse alus ringkonnakohtus
Jägala Energy osaühingu apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
esindaja
Jõelähtme
valla
RESOLUTSIOON
Jätta asja juurde võtmata Jõelähtme valla apellatsioonkaebuse lisa 1. Jätta Jägala Energy osaühingu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a otsuse resolutsiooni p 2 muutmata osas, millega Jägala Energy osaühingu kaebus jäi rahuldamata. Rahuldada Jõelähtme valla apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2021. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 4, millega kaebus osaliselt rahuldati ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Jägala Energy osaühingu kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud tema enda kanda. Mõista Jägala Energy osaühingult Jõelähtme valla kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 20 eurot. Jätta Jägala Energy osaühingu apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 31. oktoobril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest
3-21-1643 arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebajale kuulub Jõelähtme vallas Kanali lõik V3 kinnistu (registriosa nr 13719102; katastriüksuse nr 24504:008:0865), millel asuvad Jägala-Joa hüdroelektrijaama pais ja derivatsioonikanal.
2.Jõelähtme Vallavalitsus määras 17. detsembri 2020. a korralduse nr 1078 p-ga 1 Jõelähtme valla tervikteede andmed vastavalt korralduse lisas 1 kajastatule. Korralduse lisas 1 kajastati Jõelähtme tervikteena ka Neeme kergliiklustee (nr 2451478), mille koosseisus oli ka katastriüksus nr 24504:008:0865. Korralduses märgiti, et teeregistrisse tuleb kanda ka need erateed, mis on määratud avalikuks kasutamiseks. Korralduses viidati ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg-le 7 ja § 94 lg-le 3, Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 2016. a määruse nr 1 „Teeregistri põhimäärus“ (määrus nr 1) § 7 lg-le 2, § 12 lg-le 2 ja § 13 lg-le 3 ning Jõelähtme Vallavolikogu 21. juuni 2018. a määrusele nr 20 „Kohalike teede andmete määramiseks ja teeregistrisse andmete esitamiseks volituste andmine“.
3.Jõelähtme Vallavalitsus seadis 17. juuni 2021. a korralduse nr 529 p-ga 1 Jõelähtme valla kasuks sundvalduse Kanali lõik V3 kinnistule 499,71 m2 ulatuses jalg- ja kergliiklustee talumiseks vastavalt korralduse lisas kajastatud plaanile. Korralduse p-ga 2 seati Kanali lõik V3 kinnistule sundvaldus avalikku kasutusse määratava jalg- ja kergliiklustee talumiseks, ehitamiseks, remontimiseks, korrashoiuks, hooldamiseks, asendamiseks, kasutamiseks ja muul viisil ekspluateerimiseks vastavalt korralduse p-des 2.1–2.8 määratud tingimustele. Korralduse p-ga 3 määrati Kanali lõik V3 kinnistul paiknev jalg- ja kergliiklustee avalikuks kasutamiseks 499,71 m2 ulatuses ning võeti üle avalikuks kasutamiseks määratud eratee osas kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus. Korralduses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kinnistu kuulub kaebajale ja sellel asub Jägala-Joa hüdroelektrijaama pais, derivatsiooniakanal ja ajalooline paissild; 2) paissild valmis 1914. a-l ja sellele omistati paisutamise ja raudteeveeremite ülesõidukoha funktsioon. Silda hakati kasutama ka teena, mida kinnitab 1935. a ortofoto. Tegemist on ajaloolise ülekäiguteega; 3) Jõelähtme valla 2002. a teede inventuuri kohaselt asus paisul tee nr 55. Jõelähtme vald kehtestas 2003. a-l valla üldplaneeringu, millel oli kajastatud pais koos paisul asuva teega; 4) kaebaja omandas paisu vastustajalt vallasasjana 12. septembril 2005. Omandamise hetkel oli pais kasutusel kergliiklusteena. Lepingu sõlmimisel kinnitas kaebaja, et ta on tee kasutamise asjaolust teadlik; 5) vastustaja väljastas ehitusload rajatiste rekonstrueerimiseks. Projekti kohaselt koosnes rajatis paisust ja sellel paiknevast teest. Projekti kohaselt oli Jägala-Joa poolne serv ette nähtud avatud läbipääsuna; 2(17)
3-21-1643 6) kaebaja teavitas 6. detsembril 2011, et on valmis sõlmima tee avaliku kasutamise lepingu, kuid kokkuleppele ei jõutud; 7) vastustaja tegi 16. juunil 2016 kaebajale ettepaneku sõlmida kokkulepe, kuid vastustaja ei nõustunud tee ja selle aluskonstruktsiooniks oleva paisu ümberehitusega, kuna olemasolev tehniline lahendus on toiminud aastaid. Kaebaja teavitas 10. novembril 2016, et sulgeb juurdepääsu teele 12. detsembril 2016. Vastustaja selgitas, et see seaks ohtu inimeste elu ja tervise, kuna inimesed suunatakse pimedal ja külmal ajal tiheda liiklusega riigimaanteele. Teele juurdepääsu siiski ei suletud, kuigi Koogi küla poolsesse otsa toodi koorem killustiku, mis hiljem siiski likvideeriti; 8) vastustaja rajas 2016–2017 paisul asuvate teede mõlemaid otsi ühendavad kergliiklusteed; 9) vastustaja on 2019. a lepingu alusel hooldanud paisul asuvat teed; 10) vastustaja määras 17. detsembri 2020. a korraldusega nr 1078 kaebaja kinnistul paikneva tee osaks tervikteest; 11) vastustaja on üritanud alates 2021. a-st seada kinnistule isiklikku kasutusõigust. Kaebaja sulges 23. aprillil 2021 jalg- ja kergliiklustee kividega, mis avati pärast läbirääkimisi. Kaebaja esindaja välistas 5. mail 2021 toimunud kohtumisel servituudi seadmise; 12) kaebaja piiras alates 2021. a juunist läbipääsu; 13) sundvalduse seadmiseks esineb oluline avalik huvi. Tegemist on ajaloolise ülekäiguga üle Jägala jõe. Mõlemale poole on rajatud kergliiklusteed. Kergliiklusteede võrgustik ühendab Koogi, Jägala-Joa, Jõesuu, Neeme ja Ihasalu külasid. Teed ühendavad seega suurt osa valla territooriumist. Külades asub 651 püsielanikku, kuid suveperioodil võib neid rohkem olla. Lähim ülekäik asub umbes 1 km kaugusel ja tegemist on riigimaanteel asuva sillaga, mis aga pole varustatud kõnni- ja kergliiklusteega. Elanikel (jalakäijad, ratturid, lapsed) tuleb jõe ületamiseks läbida umbes 4,8 km pikkune ring, millest umbes 3⁄4 tuleb läbida riigimaanteel. Tegemist ei ole üksnes ebamugava, vaid sõltuvalt ilmastikuoludest ka ohtliku lahendusega. Koogi külas asub ainus esmatarbekaupu pakkuv pood; 14) Jägala juga on üleriigilise tähtsusega turismiobjekt, mille külastamiseks asuvad parkimisvõimalused mõlemal pool juga ning paisul paiknev kergliiklustee on ainsaks ühenduseks kahe parkimisala vahel; 15) sama teed mööda kulgeb Euroopa pikim euromatkarada nr E9. Matkaraja säilimine ja kasutamine on oluline rahvusvahelise huvi tagamiseks; 16) uue silla rajamine ei ole tehniliselt ega majanduslikult mõistlik. Olemasolev taristu on rajatud paisul asuvat silda arvestades. Uue silla rajamine võib kaasa tuua negatiivseid mõjusid loodusele; 17) kaebaja aktsepteeris kuni 2021. a juunini paisul asuva tee kasutamist ja seda on tehtud tavaõiguse alusel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2); 18) asjaolust, et kaebaja kinnistu sihtotstarve on 100% tootmismaa, ei järeldu, et sellel ei tohi asuda jalakäijate tee. Tee talumine ei piira paisu ja derivatsioonikanali sihtotstarbelist kasutamist hüdroenergia tootmiseks. Seetõttu ei ole tarvis muuta ka maa sihtotstarvet; 19) kui üldplaneering ei sea detailplaneeringu kohustust, kuid see määrab perspektiivse maavajaduse avaliku huvi realiseerimiseks, siis saab tugineda üldplaneeringule. Sundvalduse seadmise lubatavuse alus tuleneb sellisel juhul kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg-st 1 ja kehtestatud üldplaneering toetab otsuse tegemist planeeringus näidatud asukohas. Vastustaja 2003. a üldplaneeringus on paisul paiknev kergliiklustee kajastatud osana teest nr 55 ja see on osa euromatkarajast nr E9. Tee on asunud kinnistul pikka aega. Detailplaneeringu koostamist seadus ei nõua. Aja- ja ressursimahuka planeerimismenetluse läbiviimine selleks, et kasutada ajaloolist läbipääsuteed, ei ole põhjendatud. Kehtiv üldplaneering juba kajastab vajadust määrata Kanali lõik V3 kinnisasjal paiknev kergliiklustee avalikult kasutatavaks teeks; 20) puuduvad takistused kasutada mitmefunktsioonilist tööstusobjekti teena;
3(17)
3-21-1643 21) alust pole eeldada, et pärast sundvalduse seadmist hakkaksid inimesed teed kordades rohkem kasutama, kui on tehtud seda senini. Tee ei takista paisu funktsioonide täitmist; 22) kuigi KAHOS § 4 lg 1 p 8 lubab kinnisasja omandada selleks, et erateed saaks edaspidi avalikult kasutada, on võimalik sama tulemus saavutada otstarbekamalt sundvalduse seadmisega (KAHOS § 4 lg 2). Kinnisasja sundvõõrandamine pole lubatav, kuna avalikõiguslik kitsendus ei takistaks Kanali lõik V3 kinnistu sihtotstarbelist kasutamist; 23) tee laius maismaal peab olema 2,75 m (standard EVS 843:2016). Kuna paisul pole teepeenart, siis piisab paisul 2,5 m laiusest teest. Hädaolukorras saaksid silda kasutada ka operatiivsõidukid; 24) kuna tegemist on spetsiifilise objektiga, nõuab hüvitamisele kuuluva väärtuse väljaselgitamine aega ja seda tuleb otsustada hiljem. Samas tuleb tee avada kasutamiseks kiireloomuliselt. Inimesed, sh väikeste lastega on sunnitud kasutama riigimaanteed, millel on keskmisest tihedam liiklusvoog, samuti kasutavad seda teed raskeveokid ning teel puudub kõnni- ja kergliiklustee. Avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi saada kohe hüvitist. Tasu küsimuse otsustab vastustaja eraldi esimesel võimalusel pärast hindamisaruande saamist ja seda arvestatakse sundvalduse kehtima hakkamisest alates (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41); 25) sundvaldus tuleb seada KAHOS § 2 lg 2 ja § 39 alusel.
4.Jõelähtme Vallavalitsus kohustas 14. juuli 2021. a ettekirjutus-hoiatusega nr 2112899/00091 kaebajat tagama Kanali lõik V3 kinnistul paikneva kohaliku jalg- ja kergliiklustee avalik kasutus vastavalt vastustaja 17. juuni 2021. a korralduse lisas 1 kajastatud plaanile. Kohustus tuli täita alates 23. juulist 2021. Vastustaja hoiatas, et kui kohustust ei täideta, siis täidab vald selle asendustäitmise korras ning eemaldab ise paisul olevad aiad ja postid (eelduslik kulu 500 eurot). Ettekirjutuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) Kanali lõik V3 kinnistule on ajavahemikul 11.–13. juuni 2021 paigutatud piirdeaed selliselt, et see takistab tee kasutamist. Kinnisasjalt eemaldati Koogi küla poolsest otsast 9,3 m ulatuses asfaltkate; 2) kinnistule seati sundvaldus 17. juunil 2021 korraldusega, mis edastati kaebajale 21. juunil 2021 ja paluti eemaldada takistused; 3) kontrollimisel 28. juunil 2021 selgus, et Kanali lõik V3 kinnisasjal paikneb endiselt piirdeaed, mis takistab avaliku tee kasutamist.
5.Jõelähtme Vallavalitsus määras 29. juuli 2021. a korralduse nr 656 p-ga 1 Kanali lõik V3 kinnistul 499,71 m2 sundvalduse tasuks 28,86 eurot/m2 ehk 14 420 eurot aastas. Korralduse p 2 kohaselt makstakse sundvalduse tasu kinnistu omaniku arveldusarvele järgneva kalendriaasta 10. jaanuariks eelneval kalendriaastal talutud sundvalduse eest. Korralduse p 3 kohaselt jõustub korraldus nr 656 teatavaks tegemisest ning selle kehtivus on seotud Jõelähtme Vallavalitsuse 17. juuni 2021. a korralduse nr 529 kehtivusega. Korralduses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) sundvalduse tasu suuruse tegi kindlaks 7. taseme vara hindaja kutset omav hindaja hindamisaruande nr 1258-21 alusel. Viimati nimetatud dokumendi kohaselt on sundvalduse ala hüvitusväärtus 14. juuli 2021. a seisuga 14 420 eurot aastas ehk 28,86 eurot/m2. Sellele summale lisanduvad asja majandusliku säilimise kulud ja eksperdi toodud ohutus- ja turvameetmete kasutuselevõtu kulude hüvitamine; 2) hüdrotehnikainsener sedastas oma hinnangus „Jägala-Joa hüdroelektrijaama paisu kasutamise võimalustest kergliiklustee osana“, et paisu osaline kasutamine kergliiklusteena on nii ehitustehniliselt kui ka hüdroelekrtijaamas elektrienergia tootmise tehnoloogiast tulenevalt võimalik nii, et üks ei sega teist, kui rakendatakse asjatundja hinnangu p-s 5.2 nimetatud 4(17)
3-21-1643 meetmeid. Kergliiklustee ei lõpeta hüdroelektrijaamas elektritootmist. Seega ei teki kaebajal saamata jäänud tulu; 3) eriteadmistega isiku hinnangul on paisu tehnoloogilise osa ohutuse ja turvalisuse tagamiseks võimalik võtta leevendavaid meetmeid, mida on kirjeldatud hinnangu p-s 5.2. See aga eeldab ehitustöid väljaspool korraldusega nr 529 määratud sundvalduse ala. Meetmete võtmine sõltub kaebaja tahtest, mida vastustajal pole võimalik prognoosida. Hüvitamisele kuulub tuvastatud ja tõendatud varaline kahju (KAHOS § 13 lg 1). Viimati nimetatud kahju on võimalik hinnata pärast seda, kui see on teada.
6.Jõelähtme vald esitas ehitisregistrile 18. juunil 2021 teatise nr 2111525/02735, millega kanti vaidlusalune tee registrisse koos asjaomaste tehniliste andmetega.
7.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tühistada vastustaja 17. detsembri 2020. a korralduse nr 1078 p 1 kaebajat puudutavas osas; 2) tuvastada vastustaja 17. juuni 2021. a korralduse nr 529 tühisus või alternatiivselt see tühistada; 3) tühistada vastustaja 14. juuli 2021. a ettekirjutus-hoiatus nr 2112899/00091; 4) tühistada vastustaja 29. juuli 2021. a korraldus nr 656 p 2 ja korraldus nr 656 osas, millega jäeti Kanali lõik V3 kinnistule seatud sundvaldusega tekitatud varalise kahju hüvitamine otsustamata; 5) tuvastada vastustaja 18. juuni 2021. a andmete esitamise teatise õigusvastasus ning kohustada vastustajat ehitisregistris andmeid parandama. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) korraldus nr 529 on õigusvastane. Inimesed kasutasid rajatist ilma õigusliku aluseta, millest vastustaja oli teadlik. Tegemist on tööstusobjektiga. Rajatise peal tuleb kasutada tehnikat; 2) korraldus nr 529 on HMS § 63 lg 2 p 4 ja p 5 kohaselt tühine. Sundvalduse seadmise eelduseks on, et vaidlusalusel kinnistul asuks jalgratta- ja jalgtee, mida seal tegelikkuses ei eksisteeri. Tegemist on hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanaliga. Hüdroelektrijaama rekonstrueerimise projekt ei näinud ette kinnistule tee kavandamist. Paisu peal on vaja liikuda selleks, et lahendada operatiivselt paisutamisprobleeme . Korraldus kohustab toime panema õigusrikkumise, kuna jalg- ja kergliiklusteel võivad samal ajal liikuda nii hüdroelektrijaama teenindamiseks vajalikud sõidukid kui ka jalakäijad ja ratturid. Samas on sõidukitel liiklusseaduse (LS) kohaselt keelatud liikuda jalgratta- ja jalgteel; 3) sundvalduse seadmise eelduseks on, et esineks haldusakt, mis näeb ette avalikult kasutatava tee kulgemise vaidlusalusel kinnistul. Praegu selline haldusakt puudub. Vastustaja üldplaneering ei näe vaidlusalusele kinnistule ette jalg- ja kergliiklusteed. Üldplaneering nägi ette eraldi silla rajamise. Vastustaja väide, et planeerimismenetlust polnud tarvis korraldada, on seega vale; 4) kaebaja kinnistu piirile ei ole jalg- ja kergliiklusteed rajatud; 5) tootmismaale ei ole võimalik kavandada jalg- ja kergliiklusteed, kuna seda on võimalik teha sotsiaalmaa alaliigil terviseraja maal; 6) kui tegemist peaks olema jalgratta- ja jalgteega, siis kehtiv õigus välistaks selle sihtotstarbelise kasutamise, kuna kaebaja ei saaks seal tehnikat kasutada; 7) avalik huvi jõe ületamiseks ei kahjustuks, kui sundvaldust ei seataks. Olemas on teine koht, mille kaudu saab jõge ületada. Vajadusel saab vastustaja rajada uue silla; 8) kui vaidlusalune sundvaldus seatakse, ei ole kaebajal võimalik enam rajatist käidelda ning kogu tekkiv varaline kahju tuleb hüvitada; 9) korraldus nr 1078 on kaebaja kinnistu osas õigusvastane. Kaebajat ei kaasatud korralduse nr 1078 menetlusse ja ta sai viimati nimetatud korraldusest teada korralduse nr 529 kaudu. Kinnistul puudub kergliiklustee. Tegemist on hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanaliga; 5(17)
3-21-1643 10) kuna korraldus nr 529 on õigusvastane, on õigusvastane ka ettekirjutus-hoiatus. Ettekirjutuses on vastustaja faktidega manipuleerinud. Kinnistul pole 11.–13. juunil 2021 ehitustöid teostatud. Kaebajal oli õigus piirata juurdepääsu oma kinnistule. Rekonstrueerimisprojekt ei näinud ette tee rajamist. 2005. a müügilepingus pole kinnitust, et rajatisel asus kergliiklustee. Kuna konkreetset ohtu ei esinenud, ei saanud ka ettekirjutust teha; 11) varaline kahju tuleb hüvitada (KAHOS § 39 lg 7 p 4). Eksperthinnangus oli kirjas, et ohutusja turvameetmete kasutuselevõtu kulud tuleb hüvitada. Vastustaja tugines eriteadmistega isiku arvamusele ja leidis ekslikult, et kaebajal ei teki saamata jäänud tulu. Vastustaja hindaja ei arvestanud sellega, et kaebajal ei ole võimalik jalgratta- ja jalgteel sõidukitega liigelda ja tulu teenida. Kui kohus leiab, et kaebajal on õigus sõidukitega liigelda, tuleb kaebajal kanda kulusid ümberehitustööde tõttu. Vastustaja eriteadmistega isik ei saa ette kirjutada seda, millise tehnikaga võib tehnorajatist käidelda. Vastustaja pole sisuliselt hinnanud, millised meetmed on võimalikud ega hinnanud nende maksumust. Sundvalduse tasu tuleb maksta kohe, kuna puudub teistsugune kokkulepe (KAHOS § 39 lg 5). Korralduse p-s 2 pole selgitatud, mida tähendab reaalne sundvalduse talumine. Õigusvastane on siduda sundvalduse tasu maksmine reaalse talumisega; 12) ehitisregistrisse kantud ebaõiged andmed tuleb parandada. Kannet ei saanud teha ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 26 lg 1 ja lg 2 alusel, kuna tegemist polnud hoonega. Sundvalduse seadmine ei ole ehitise registrisse kandmise aluseks. Vastustaja ei saa omaalgatuslikult aastaid hiljem asuda väitma, et rekonstrueeritud on paissild kui ehitis. Tegemist oli hüdroelektrijaama rekonstrueerimisega. Kanali lõik V3 kinnistul on kogu aeg olnud üks ehitis, s.o pais ja derivatsioonikanal, ehitisregistri kood nr 220272198. Selle ehitise kohta on dokumentatsioon olemas ning seega on sisutu ka viide ortofotodele, mis peaksid justkui tõendama siiani teadmata, aga faktiliselt eksisteeriva paissilla kui eraldiseisva ehitise olemasolu. Eraldiseisvat ehitist ei ole kunagi projekteeritud ega ehitatud.
8.Jõelähtme vald taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja kasutas Jägala-Joa hüdroelektrijaama rajatisi 29. oktoobril 1999 sõlmitud rendilepingu alusel, mille p-i 4.2 kohaselt oli tal kui rentnikul kohustus säilitada pais jalakäijate sillana. Kuna rajatis võõrandati vallasasjana, ei saanud seada piiratud asjaõigust; 2) alates maa erastamise menetlusest on peetud kaebajaga läbirääkimisi paisul asuva tee kasutamise üle, kuid tulemusteta. Lõpuks otsustas kaebaja tee sulgeda, mis tingis sundvalduse seadmise; 3) korraldus nr 1078 ei ole adresseeritud kaebajale ja see ei mõjuta tema õigusi; 4) sundvalduse alal on ajalooliselt paiknenud jalgratta- ja jalgtee; 5) üldplaneering kehtestati 2003. a ehk enne, kui kaebaja omandas vaidlusaluse rajatise vastustajalt. Üldplaneeringu koostamise ajal oli tamm ja sellel asuv jalakäijate sild munitsipaalomandis ja osa valla teedevõrgust. Üldplaneering nägi ette vajaduse kaasaegse kergliiklusteede võrgustiku ehitamise järele, mitte olemasoleva munitsipaalomandisse kuuluva paisusilla kõrvale teise silla ehitamise. Vastustaja pole kavandanud paisusilla kõrvale teise silla ehitamist. Üldplaneeringus on arvestatud ülepääsuga paisusillast kui avalikult kasutatavast kohalikust teest (vt üldplaneeringu joonis 5A); 6) kaebaja pole tõendanud väidet, et sundvalduse seadmine takistab tal rajatist sihtotstarbeliselt kasutada. Eriteadmistega isikud on pidanud võimalikuks seda, et rajatisel säilivad mõlemad funktsioonid; 7) sundvalduse seadmine ei too kaasa kindlustuskaitse kaotamist. Kui kindlustusmakse peaks kallimaks minema, siis tuleb seda tõendada;
6(17)
3-21-1643 8) kaebaja väide, et sundvalduse seadmisele peab eelnema planeerimismenetlus, tugineb vanale kohtupraktikale. KAHOS ei näe sundvalduse seadmiseks ette projekteerimistingimusi ja detailplaneeringut; 9) ettekirjutus-hoiatus on õiguspärane ja see aitab tagada korralduse nr 529 täitmist; 10) korraldust nr 656 ei saa tühistada selles osas, mida seal pole. Korraldused nr 529 ja 656 ei oma iseseisvat mõju, vaid neid tuleb vaadata koosmõjus (üks haldusakt on antud osade kaupa). Kaebaja pole selgitanud, milles seisneb talle tekkinud kahju, samuti pole ta selgitanud selle ulatust ega esitanud ühtegi tõendit. Kolme eksperdi hinnangud näitavad, et kaebajal ei ole takistatud toota hüdroenergiat, samuti ei nähtu nendest dokumentidest kahju, mida kaebaja oleks kandnud ja mida saaks hüvitada. Ohutuse tagamiseks on vastustaja otsinud erinevaid lahendusi, kuid kaebaja pole andnud nõusolekut selliste tööde teostamiseks. Sundvalduse tasu ei tulnud tingimata määrata korralduses nr 529. Ülekaaluka avaliku huvi kaalutlusel on võimalik sundvalduse tasu vajadusel määrata ka hiljem, kui nt puuduvad tasu aluseks olevad andmed ja need saadakse hiljem; 11) sundvalduse seadmine ei nõua kohe sihtotstarbe muutmist, kuna sundvaldus on kinnisasja kitsendus, mis maakatastriseadus (MaaKatS) kohaselt ei ole sihtotstarbe muutmise aluseks. Sihtotstarbe määramine võib tulla päevakorda siis, kui esitatakse derivatsioonikanali ja paisusilla kasutusloa taotlus. Avalikult kasutatava tee ehitamiseks kasutusloa taotluse esitamist seadus ette ei näe; 12) paisu teenindav veoauto ja ekskavaator on käsitatavad hooldussõidukitena (LS § 44 lg 1 p 1); 13) andmed on ehitusregistris õigesti registreeritud. Paissild rajati enne 2003. a 1. jaanuari, mistõttu tuli ehitise andmed kanda registrisse (EhSRS § 28 lg 7). Tegemist on andmete korrastamisega, mitte uue ehitise registrisse kandmisega. EhSRS § 26 lg-d 1 ja 2 võimaldavad registrisse kanda ka rajatisi. Paissild on funktsionaalselt koostoimiv ehituslik kompleks (EhS § 3 lg 3). Avaliku raha kasutamine hooldus- ja remondikuludeks nõuab, et rajatis oleks kaebajale kuuluvast rajatisest eristatav. Registriandmed ei oma õiguslikku tähendust.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 13. detsembri 2021. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osaliselt ja tühistas vastustaja 17. juuni 2021. a korralduse nr 529, 29. juuli 2021. a korralduse nr 656 ja 14. juuli 2021. a ettekirjutus-hoiatuse nr 2112899/00091. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus jätkas esialgse õiguskaitse kohaldamist ning peatas korralduse nr 529 ja ettekirjutuse-hoiatuse nr 2112899/00091 kehtivuse (resolutsiooni p 3). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4900 eurot (resolutsiooni p 4). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) korraldusega nr 1078 inventeeriti teed vastavalt teeregistri põhimäärusele. Teeregistri andmetel on informatiivne tähendus. Kui eratee kantakse teeregistrisse, ei muuda see eratee õiguslikku staatust. Teeregistrisse kantakse ajalooliselt välja kujunenud olemasolevad teed. Registrisse on tehtud seejuures märge, et see osa teest on mitteavalik; 2) korraldus nr 529 ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Korraldust on võimalik täita ja kaebajat ei kohustata sellega toime panema õigusrikkumist; 3) korralduse nr 529 tühistamist ei too kaasa kaebaja väide, et paisul puudub tee. Määrav ei ole ehitise nimetus, vaid funktsioon. Pais on ehitatud viisil, mis võimaldab jõge ületada jalgsi ja rattaga. Varem on inimesed paisu kasutanud jõe ületamiseks; 4) sundvaldust võib seada ka ehitatava tee tarvis. Kinnistu omandamise asemel on võimalik seada sundvaldust kaebajale kuuluvale paisule, sest tegemist on eriliigilise liikluspinnaga ja kinnisasja pole tarvis tervikuna võõrandada; 5) kaalukas pole argument, et umbes 100 a tagasi kasutasid paisu jõe ületamiseks rongid ja inimesed on seda jõe ületamiseks kasutanud. Sundvalduse seadmisel ei oma väljakujunenud tava ülemäärast kaalu. 2005. a müügilepingust ei tulnud kaebajale kohustust säilitada jalakäijate 7(17)
3-21-1643 sild. Vastustajal oli õigus jätta müügileping sõlmimata. Üldplaneeringu seletuskirjast ei saa järeldada, et jalgtee koos sillaga oli kavandatud kaebajale kuuluvale paisule. Hea halduse tavaga pole kooskõlas see, et vald asus enne paissilla küsimuse lahendamist välja arendama jalgrattaja jalgteid selliselt, et inimesed peaksid läbima kaebajale kuuluva kinnistu. Asjaolu, et rajatisel asuvat silda on kasutatud ka muul eesmärgil kui hüdroelektrijaamana, ei muuda selle peamist funktsiooni jalgratta- ja jalgteeks. Samas esineb jõe ületamiseks avalik huvi kohalike elanike liikumisvõimaluste ohutuks tagamiseks. Kaalukas pole aga huvi tagada turistide liikumisvõimalus. Sundvalduse seadmine ei eeldanud planeerimismenetluse korraldamist, kuna KAHOS ei nõua projekteerimistingimusi ega detailplaneeringut; 6) sundvalduse seadmine pole proportsionaalne. Kuni 2021. a juunini kasutasid inimesed paissilda umbes 1 m ulatuses. Vastustaja pole väitnud, et see oli ilmselgelt ebapiisav laius. Sundvaldust ei tulnud seada standardikohase jalgratta- ja jalgtee ehk 2,5 m ulatuses. Kaalutlused, mille kohaselt tuleb sundvaldus seada 2,5 m laiuselt, ei ole põhjendatud ega asjakohased. Paisul olev sild ei ole tavapärane liikluspind. Kuna tegemist on hüdroelektrijaama rajatisega, tuleb ennekõike tagada selle korrashoiu võimalused. Tee toimimiseks pole vajalik, et liiklejad saaksid mõlemas suunas samal ajal paisu ületada. Kui vastustaja rajaks piirdeaia sundvalduse piirile, jääks rajatise teenindus- ja hooldusalaks u 1,4 m. Sundvalduse seadmisel ei saa kaebajat kohustada tegema täiendavaid ehitustöid, et säilitada oma vara. Kaebajal oleks tarvis oma vara säilimiseks ehitada piire ja ta peaks oluliselt oma tööd ümber korraldama. Proportsionaalne pole ka see, et kaebajale ei antud õigust tööde teostamisel silda sulgeda ja tal tuleb ka tööde ajal tagada silla kasutamine. Paisu tuleks hooldada kevadel ja sügisel, mil on pime ja libe. Seeläbi ohustatakse inimeste elu ja tervist. LS ei luba paissillal paisu hooldamiseks mootorsõidukitega viibida; 7) korralduses nr 529 tuli määrata ka sundvalduse tasu ning selle tegemata jätmine on õigusvastane (KAHOS § 39 lg 7 p 3). Nimetatu aga ei pruugiks kaasa tuua korralduse tühistamist, kuna tasu määrati korraldusega nr 656; 8) korralduse nr 656 resolutsiooni p 2 on õigusvastane. Sundvalduse tasu kohta puudub kokkulepe. Sundvalduse tasu tuli määrata viivitamatult, mitte aga iga järgneva kalendriaasta
10.jaanuariks. Sundvalduse tasu pole õige määrata tagantjärele. Vastustaja jättis hindamata kaebajale kaasneva varalise kahju. Vastustaja ei saanud tugineda sellele, et täpne kulude prognoos pole võimalik. Vastustajal oli võimalik määrata kindlaks ligikaudne summa ja näha ette võimalus seda hiljem korrigeerida.; 9) kuigi kaebaja nõudis korralduse nr 656 osalist tühistamist, tuleb see õigusselguse huvides tervikuna tühistada, sest korraldused 525 ja 656 on omavahel tihedalt seotud; 10) kuna sundvalduse seadmine tühistatakse, tuleb tühistada ka ettekirjutus-hoiatus; 11) ehitisregistri kande vaidlustamine ei ole ilmselgelt välistatud. Samas tuleb kaebaja see nõue jätta rahuldamata, kuna tema õigusi pole rikutud. Vastustaja andmed tõendavad, et paissillal asub liikluspind, mida mööda saavad inimesed jõge ületada. Tegemist on ehitiste kompleksiga, mida võib teatise- ja loamenetluses käsitada ühe ehitisena. Teatud juhtudel võib sellise kompleksi erinevaid osasid eraldi registreerida, s.o pais ja derivatsioonikanal ning paissild. Sellega pole kaebaja õigusi rikutud. Tegemist ei ole seetõttu ebaõige kandega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. Samuti taotleb kaebaja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 tühistamist osas, millega kohus jättis osa menetluskulusid kaebaja kanda. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:
8(17)
3-21-1643 1) korraldus nr 1078 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Teeregistri andmed ei ole tõesed, kuna kaebaja kinnistul ei asu kergliiklusteed, vaid hüdroelektrijaama rajatis. Vastustaja tugines korralduses nr 529 asjaolule, et kaebaja kinnistul asub kergliiklustee; 2) teatis on õigusvastane. Ehitisregistri andmetel on õiguslik tähendus (EhS § 61 lg 2). EhSRS § 26 lg-d 1 ja 2 kohalduvad olemasolevatele hoonetele, mis ei ole registrisse kantud, kuid tuli kanda sinna hiljemalt 1. jaanuariks 2020. Tegemist pole hoone ega registri korrastamisega. Paissilda kui ehitist pole rekonstrueeritud, kuna seda ei eksisteeri. Rekonstrueeriti hüdroelektrijaama.
11.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) korraldusega nr 1078 ei ole reguleeritud kaebaja kinnistul paikneva tee õiguslikku staatust ja see ei oma mõju kaebaja õigustele. Tegemist on informatiivset tähendust omava kandega, mille alusel on näha teede tervikvõrk. Füüsiliselt asub kaebaja kinnistul tee. Ehitise nr 220272198 rekonstrueerimise käigus kavandati paissillale jalgtee. Kuna rajatis on kasutusele võtmata, ei ole võimalik määrata kindlaks kuupäeva, millal rajatis valmis; 2) andmete esitamise teatis esitati õiguspäraselt. Tegemist oli andmete korrastamisega. EhSRS § 26 lg-d 1 ja 2 lubavad korrastada ka rajatiste andmeid. Paissild rajati enne 1. jaanuari 2003, mistõttu tuli need andmed kanda registrisse (EhSRS § 28 lg 7). KAHOS § 4 võimaldab sundvaldust seada ka tulevase ehitise tarvis. Sundvalduse seadmist ei ole võimalik siduda ehitisregistri kannetega. Paissild rekonstrueeriti mitte iseseisva rajatisena, vaid koos hüdroelektrijaama paisu ja derivatsioonikanaliga.
12.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus kaebuse rahuldas. Vastustaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) korraldus on proportsionaalne. Vaidlusaluses kohas asub tee ja seda on pika aja jooksul kasutatud jõe ületamiseks. Väljakujunenud tava on üks kesksemaid elemente sundvalduse seadmisel ja sellele on omistatud õige kaal; 2) rendi- ja müügilepingu ajal oli kaebaja teadlik, et paisu kasutatakse teena. Korralduse nr 529 andmisel ei ole tuginetud müügilepingule. Müügilepingust ei tulenenud kaebajale kohustust taluda avalikku teed; 3) üldplaneeringu seletuskirja ja joonist tuleb analüüsida koos. Üldplaneering ei näinud ette uut silda, kuna see oli olemas ja kuulus munitsipaalomandisse. Üldplaneering kajastas vajadust rekonstrueerida olemasolev paissild ning jalgratta- ja jalgteed. Seletuskirjas mõeldi rajamise all olemasoleva taristu kasutamist. Vastustaja pole hea halduse tava rikkunud, kui rajas teedevõrgu. Avalikult kasutatav teedevõrk paiknes selles asukohas juba aastakümneid. Selle rekonstrueerimine ei ole vastustajale etteheidetav. Tagantjärele pole teid rajatud; 4) halduskohus jättis tähelepanuta, et vastustaja soov oli juba haldusmenetluses laiendada 1 m ala. Kaebaja oli sellest teadlik. Varem 1 m kaugusel asunud jalgtee koridori eraldanud aed eemaldati seepärast, et piirdeaed takistas paisu hooldada. Vastustaja eeldas, et sillal ei ole võimalik n-ö piirdega eraldada kergliiklustee jaoks vajalikku sundvalduse ala ning ülejäänud ala. Kui vastustaja määraks sundvalduse ala 1 m, siis oleks see kaebaja jaoks sama koormav kui 2,5 m. Praegusel juhul ei pidanud vastustaja standardist kõrvale kalduma, kuna füüsilisest ruumist polnud puudus. Kaebaja pole vastanud vastustaja nõudele, kas viimane on nõus 1 m laiuse sundvalduse alaga. Halduskohus ei arvestanud sellega, et vastustaja on kaebaja asemel nõustunud vajalikke töid ise teostama. Sundvaldus ei kohustaks kaebajat aktiivseks tegevuseks. Sundvalduse seadmine ei ohusta teisi isikuid seeläbi, et objektil on korraga liiklejad ja hooldustehnika. Ka avalikke teid on võimalik ajutiselt sulgeda. Halduskohus jättis hindamata ekspertarvamuse, millest nähtub, et sillal saavad hooldusmasinad ja liiklejad koos tegutseda. Vajadusel saab paigaldada liikluskorraldusvahendeid. Kaebaja väidete kohaselt tehakse hooldust 1–2 korda kuus; 9(17)
3-21-1643 5) korraldus nr 656 on õiguspärane. Varalist kahju ei ole võimalik määrata ligikaudselt. Hüvitada saab kahju, mis on tekkinud ja tõendatud (KAHOS § 13 lg 1). Praegusel juhul pole kahju tekkimine tõendatud. Arusaamatu on, mida mõtleb halduskohus sellega, et tasu tuleb maksta viivitamatult. Kaebaja ei avaldanud, milline tasu maksmise kord oleks talle sobiv; 6) ettekirjutus-hoiatuse tühistamine oli õigusvastane.
13.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) korraldus nr 529 on õigusvastane. Kaebaja kinnistul ei asu teed. Müügilepingu alusel omandas kaebaja hüdroelektrijaama rajatise, mitte tee. Üldplaneeringust ei nähtu vaidlusalusesse kohta jalgtee kavandamist. Sundvalduse seadmine eeldas planeerimismenetluse läbimist. Tee rajamiseks tuleb väljastada ehitusluba, mis omakorda nõuab kas projekteerimistingimusi või detailplaneeringut. Tootmismaale ei saa jalgratta- ja jalgteed rajada. Ülekaalukat avalikku huvi ei esine. Sundvalduse ala määramisel ei saanud lähtuda standardi nõuetest. Sisuliselt on sundvalduse mõju kogu paisu ehk 3,9 m ulatuses. Sundvaldus ei võimalda paisu hooldada, kuna tehnika ei pääse paisule. Kaebajale peab olema igal ajahetkel tagatud võimalus reageerida kiiretele olukordadele. Kaebaja esitatud hüdrotehnika inseneri arvamus lükkab ümber vastustaja eriteadmistega isiku seisukohad, kuna ohutust pole võimalik tagada. Investeeringu maksumus oleks 108 000 eurot, mida kaebajal pole võimalik kanda ning vastustaja pole nõus seda kulu kandma. Vastustaja viidatud eriteadmistega isik ei saa kohtule anda siduvaid LS-i normide tõlgendusi. Inimeste elu ja tervis pole tagatud, kui samal ajal liiklevad hooldusmasinad ja inimesed; 2) korraldus nr 656 on õigusvastane halduskohtu otsuses toodud põhjendustel. Kaebaja investeerimisvajadus on 108 000 eurot, mida vastustaja ei aktsepteeri. Hüvitatava summa saaks kindlaks määrata hinnapakkumiste alusel; 3) ettekirjutus-hoiatus on õigusvastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
14.Vastustaja taotles apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus võtaks asja juurde vastustaja
17.detsembri 2021. a kirja nr 7-7/2867-7, milles viimane tegi kaebajale ettepaneku avada Kanali lõik V3 kinnistul asuv paissild liiklemiseks. Viidatud dokumendiga on vastustaja teinud kaebajale ettepaneku, kas kaebaja on nõus 1 m ulatuses sundvalduse seadmisega, ja küsinud, milline tasu maksmise regulaarsus vastab kaebaja vajadustele. Viidatud dokument on tingitud halduskohtu otsusest ning see ei oma kohtuasjas vaidluse all olevate tegevuste õiguspärasuse hindamisel tähendust (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Seetõttu jätab ringkonnakohus selle dokumendi asja juurde võtmata. II
15.1.Kinnisasjale on lubatud seada sundvaldust nii kohaliku tee ehitamiseks kui ka olemasoleva eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p-d 7 ja 8 ning lg 2). Sundvalduse seadmise eelduseks ei ole igal üksikjuhul projekteerimistingimuste või planeeringu olemasolu. Projekteerimistingimused ja planeering on vajalikud nendes olukordades, kus seadus või teised planeeringud nõuavad ehitamiseks nende koostamist. Sellises olukorras peab kinnisasja avalikes huvides omandamine või sundvalduse seadmine olema kajastatud planeeringus, milles on kaalutud erinevaid võimalusi, sh avalikke ja erahuve (KAHOS § 4 lg 1 p 20 ning § 5; planeerimisseaduse (PlanS) § 126 lg 1 p 20). 10(17)
3-21-1643
15.2.Praegusel juhul on olemas rajatisena hüdroelektrijaama pais ja derivatsioonikanal. Fotodelt nähtub, et vett paisutava vesiehitise, mille laius on umbes 4 m (dtl 632), pealmine osa on kaetud laudadega ja see on piiretega ääristatud, ning seda saab kasutada nii sõidukitega kui ka jalgsi liikumiseks ühel kaldal asuvalt kergliiklusteelt teisel kaldal asuvale kergliiklusteele (dtl 153 ja 243). Kõnealusel juhul ei ole küsimus uue rajatise ehitamises, mis ühendaks jõe vastaskallastel asuvaid kergliiklusteid, vaid sundvaldus on seatud juba olemasolevale rajatisele, tagamaks inimestele võimalus ületada jõge. Samuti ei ole sundvalduse seadmise eesmärgi saavutamiseks vajalik teha sellises mahus ehitustöid, mis tingiks projekteerimistingimuste andmise või detailplaneeringu koostamise. Seetõttu ei olnud vastustajal kohustust koostada detailplaneering ja märkida selles, et avalike huvide täitmiseks esineb sundvalduse seadmise vajadus.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti järeldanud, et sundvalduse seadmiseks esines vajadus.
16.1.Halduskohus on ringkonnakohtu 11. augusti 2021. a määrusele asjas nr 3-21-1643 tuginedes õigesti leidnud, et määravat tähendust ei tule omistada rajatise nimetusele, vaid funktsioonile. Rajatis on ehitatud selliselt, et seda saab kasutada nii jalgsi kui ka rattaga liikumiseks jõe ühelt kaldalt teisele. Halduskohus osundab õigesti, et praktikas on rajatist sillana kasutatud ning põhimõtteliselt on võimalik seda rajatist sundvaldusega koormata.
16.2.Vastustaja toob välja, et rajatis valmis 1914. a-l ja juba sellel ajal oli sellel kaks funktsiooni, s.o paisutamine ja koht raudteeveeremi ületamiseks. Vastustaja lisab, et kaardimaterjalidelt ja ortofotodelt nähtub, et alates 1935. a-st on rajatiseni viinud teed ning seda kasutasid inimesed jõe ületamiseks. Teede olemasolu lubab järeldada ka 2002. a-l teostatud Jõelähtme valla teede inventuur „Maa ja Vesi töö nr 02379“, mille kohaselt kulges vaidlusalusel kinnistul tee nr 55 „Jägala paisu“ (ajalooliste fotode kohta vt nt dtl 738).
16.3.2003. a üldplaneeringu seletuskirjas on märgitud järgmist: „Planeeringuga on ette nähtud Jägala-Joa ja Ruu-Ihasalu teede vahele kergliiklustee (jalgtee) rajamine koos sillaga Jägala jõel, mis võimaldab lühemat ühendusteed Jõelähtme ja Neeme vahel.“ (dtl 362). Seletuskirjas märgitut, et rajada tuleb kergliiklustee koos sillaga, ei tule mõista uue silla ehitamisena. Seletuskirjas märgitut tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Nimelt nähtub 2003. a üldplaneeringu jooniselt 5A, et tee nr 55 kulgeb üle vaidlusaluse rajatise ning joonis ei näe tee kulgemist üle jõe teises asukohas koos uue sillaga. Joonis kajastab ajalooliselt juba varem välja kujunenud olukorda (dtl 262). Kohalikud teed kanti joonisele 2002. a vallateede registri alusel, mis hõlmas endas ka tee osa, mis asus vaidlusalusel rajatisel (üldplaneeringu seletuskiri, lk 29; dtl 263). 2001. a fotolt on näha, et inimesed said rajatist liikumiseks kasutada umbes pooles laiuses, ületamaks jõge (dtl 738). Seletuskirjas tuleb silla rajamise all mõelda olemasoleva rajatise korrastamist selleks, et inimesed saaksid seda edaspidi kasutada liikumiseks mööda olemasolevaid teid ja ületada jõge. Seega selles osas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et 2003. a üldplaneering ei näinud ette vaidlusaluses kohas kergliiklusteed. Seejuures oli rajatis 2003. a-l vastustaja omandis.
16.4.Asjaolu, et 2005. a müügilepinguga ei leppinud pooled kokku seda, kuidas toimub edaspidi silla kasutamine, ei välista sundvalduse seadmist. Kuigi rajatise võõrandamisel oleks saanud rajatise kasutamist puudutavat korda eelduslikult lihtsamalt reguleerida, ei välista see sundvalduse seadmise otsustamist KAHOS-e asjakohaste normide alusel. Selleks peavad aga sundvalduse seadmise eeldused täidetud olema.
11(17)
3-21-1643
16.5.Vastustaja selgitas, et vaidlusalune rajatis on üks osa teede võrgustikust, mis algab Koogi külast, kulgedes Jägala-Joa külla ning seejärel läbi Jõesuu küla kuni Neeme külani, mis omakorda on seotud Ihasalu külaga (hinnanguliselt on külades 651 inimest). Vastustaja lisab, et jõest lähim ülekäik asub umbes 1 km kaugusel, s.o Koeralooga sild, mis asub riigimaanteel, millel puudub kergliiklustee, ja selle kasutamine muudaks teekonna umbes 4,8 km võrra pikemaks. Vastustaja toob õigesti välja, et see raskendaks inimeste liikumist erinevate külade vahel, sh muutuks teekond pimedal ja libedal ajal ohtlikumaks. Kohalikele elanikele lühema ja ohutuma tee loomine selgitab ja õigustab sundvalduse seadmise vajadust. Elanikud kasutavad vaidlusalust teed Koogi poe külastamiseks. Alternatiivsete liikumisteede arvesse võtmine on asjakohane kaalutlus. Samuti võttis vastustaja asjakohaselt arvesse uue silla rajamise kulu ja juba välja arendatud taristut. Põhimõttelist võimalikkust avaliku huvi kaalutlusel seada vaidlusalusele rajatisele sundvaldus on jaatanud ka halduskohus.
16.6.Sundvalduse seadmist ja selle vajadust ei välista asjaolu, et kinnistu aluse maa sihtotstarve on tootmismaa. Vajadusel on vallal õigus määrata katastriüksusele õige sihtotstarve vastavalt maa tegelikule kasutusele (vt MaaKatS § 18 lg 1).
17.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et rajatisele sundvalduse seadmine 2,5 m ulatuses oli ebaproportsionaalne põhjusel, et kuni 2021. a juunini oli liikumiseks mõeldud umbes 1 m laiune koridor.
17.1.Esitatud fotodelt nähtub, et liikumiskoridor oli ühelt poolt ääristatud kõrge keevispaneelaiaga ja jõe poolt piiretega (dtl 632). Vastustaja toob välja, et nimetatud piirded eemaldas kaebaja 11.–13. juuni 2021. a ehitustööde käigus põhjusel, et need takistasid ekskavaatoriga rajatisel tööd teha (rajatise ja ekskavaatori laiuse kohta vt dtl 153). Asjaolu, et varasem lahendus oli teistsugune kui vaidlustatud korraldusega kavandatu, ei tähenda kaalumisviga. Ka varasem lahendus (s.o 1 m laiune liikumisala) raskendas kaebajal tööde tegemist. Vastustaja kohustus oli põhjendada, miks on õige lähtuda 2,5 m laiusest sundvalduse alast, kaaludes seejuures kaebaja ja avalikke huve.
17.2.Vastustaja lähtus 2,5 m laiuse ala määramisel standardist EVS 843:2016, mille kohaselt on jalgratta- ja jalgtee nõuetekohane vähim laius 2,5 m, kui teekasutajate arv tipptunnis on alla
100.Vastustaja tõi välja, et asfalteeritud kergliiklustee laius on 2,75 m. Standardi kohaselt tuli ette näha vaba ruum kergliiklustee ääres vähimas laiuses 0,25 m ulatuses. Kuna tegemist polnud maismaaga, ei näinud vastustaja ette teepeenart. Lisaks võttis vastustaja arvesse asjaolu, et nimetatud ulatuses saaksid vajadusel rajatist kasutada ka operatiivsõidukid, reageerimaks kiireloomulistele hädaolukordadele.
17.3.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et standardist ei ole põhjendatud lähtuda, kuna tegemist pole tavapärase liikluspinnaga. Standardi mõtteks on maandada võimalikke abstraktseid ohuolukordi inimestele linnakeskkonnas, kus eelduslikult esineb suurem liikumisintensiivsus ja -sagedus. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus inimestel tuleb ületada jõgi ehk vooluveekogu, kus liikuda saab mõlemast suunast korraga ning erinevate liikumisvahenditega (nt lapsevankri või jalgrattaga). Linnas ja vaidlusaluses kohas aset leidvaid võimalikke kõrgendatud abstraktseid ohuolukordi on seetõttu võimalik omavahel võrrelda. Võimalikke abstraktseid ohuolukordi saab maandada laiema liikumisalaga, seeläbi on võimalik vältida kokkupõrke-, kukkumis-, vigastus- jms ohte. Laiuse määramisel tuleb asjakohaseks kaalutluseks pidada ka võimalust tagada operatiivsõidukitele liikumistee hädaolukordade tarvis.
12(17)
3-21-1643
17.4.Vastustaja toob õigesti välja, et laiem kui 1 m liikumisala ei too eelduslikult kaasa kaebaja õiguste intensiivsemat riivet. Näiteks oli ekskavaatoriga töö tegemine raskendatud ka siis, kui inimestele oli tagatud aiaga piiratud juurdepääs 1 m ulatuses. Rajatise mõistlik hooldamine ja remontimine on võimalik saavutada teiste meetmetega, mis tagavad ühelt poolt kaebajale võimaluse kasutada rajatise pealmist osa paisu hooldamiseks ja remontimiseks, ning teiselt poolt inimestele võimaluse ületada jõgi. Näiteks teiste teede hooldamisel on tavapärane, et liiklus korraldatakse ümber. Vastustaja toob välja, et paisu hooldamiseks kasutatakse tehnikat harva, nt vajadusel 1–2 korda kuus. Vastustaja toob põhjendatult esile, et rajatise peal ei pea ohutust tagama üksnes piiretega, vaid seda saab teha ka leebemate meetoditega, nt: 1) liiklusmärk 435 lisatahvliga 891b; 2) liiklusmärk 186 koos lisatahvliga „Hüdroelektrijaama hooldusala“; 3) täiendavad teadete tahvlid, et kergliiklustee kasutaja veenduks enne paisul oleva tee kasutamist selle ohutuses; 4) hoolduse- ja remondi ajaks kaasata täiendavaid inimesi, kes tagaksid ohutuse; 5) teatud olukordades hooldustööde ajaks pais sulgeda. Kui liikumiskord on sillal reguleeritud liiklusmärkide, mitte aga füüsiliste tõketega, siis võimaldab see kaebajal kasutada rajatist vajalike tööde tegemiseks nõutavas ulatuses.
17.5.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et LS § 2 p-d 15 ja 78 ning § 84 lg 1 p 2 keelaksid kaebajal kasutada mootorsõidukeid paisu hooldamiseks ja remontimiseks, kui rajatisel asuks jalgratta- ja jalakäijate tee vaidlusaluses ulatuses. LS § 2 p-d 15 ja 78 defineerivad jalgratta- ja jalgtee ning sõidutee. Jalgratta- ja jalgtee on jalgrattaga, kergliikuriga, pisimopeediga, robotliikuriga ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud tee või teeosa, mis on tähistatud asjakohase liiklusmärgiga. Sõiduteega teede ristmikul on jalgratta- ja jalgtee sõidutee osa (LS § 2 p 15). Sõidutee on sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa, seejuures jalgrattatee ning jalgratta- ja jalgtee ei ole sõidutee (LS § 2 p 78). Eritalituse sõidukiks on ka sõiduk, millega täidetakse teehoiuülesandeid ja teel möödapääsmatuid tööülesandeid (LS § 84 lg 1 p 2). LS ei ava teehoiuülesannete ja teel möödapääsmatute tööülesannete mõisteid. Viimati märgitut ei tee ka EhS-i §-d 91–103. LS § 84 lg 1 p 2 käsitab hooldussõidukina ka sellist sõidukit, mida tuleb kasutada teel selleks, et teostada möödapääsmatuid tööülesandeid, nt laternapostidel lampide vahetamine, tee kraavide niitmine jms tegevus, mis vahetult ei seondu üksnes tee hooldamisega. Seega, kui jalgratta- ja jalakäijate teed on tarvis sõidukiga kasutada nt paisu hooldamiseks, siis on samuti tegemist möödapääsmatu tööülesande tegemisega, milleks on tarvis kasutada teed. Seejuures on vastustaja välja toonud, et liiklusmärk 435 „Jalgratta- ja jalgtee“ on võimalik paigutada koos tahvliga 891b „Välja arvatud“, mis tähendab, et teatud sõidukitele (nt kaebaja sõidukitele) ei kehti märk 435 (majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. veebruari 2011. a määrus nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ja nõuded fooridele“ § 21 p 29). Sellisel juhul oleks kaebaja sõidukite tarvis loodud erinorm.
17.6.Ohutuse tagamine ei nõua tingimata seda, et jalgratta- ja jalgtee peaks olema füüsilise barjääriga ülejäänud osast eraldatud. Võimalik on lahendus, et nii sõidukijuhid kui jalakäijad arvestavad liikumisel ja tööde teostamisel teineteisega nagu tavapärases liikluses. Vajadusel on võimalik kasutada muid meetmeid, nt piirata teatud ajaks inimeste liikumine lindi või märgiga.
18.Halduskohus viitas eriteadmistega isiku MP arvamuse p-s 5.2 antud seisukohale, milles viimane märkis, et paisu tehnoloogilise osa (s.o varjade) kaitsmiseks tuleb varjade poolsesse serva rajada umbes 2 m kõrgused teraspaneelidest piirded (vt dtl 648). Halduskohus märkis, et kuigi sellega ei kaasne kaebajale kohustusi, peab ta siiski oma töö olulisel määral ümber korraldama. Halduskohtu seisukohast pole siiski võimalik aru saada, milles seisneb kaebaja tegevuse olulisel määral ümberkorraldamine. MP arvamus, et 2 m kõrgused teraspaneelidest piirded, millel on avatavad sektsioonid või väravad ja mis on lukustatud nt turvapoltide või mutritega, ei võimalda järeldada, et kaebaja peaks sellise lahenduse korral oma tegevusest loobuma või seda olulisel määral ümber korraldama. Eelduslikult on tehniliselt võimalik luua 13(17)
3-21-1643 selline lahendus, kus piirde osasid sektsioone või väravaid saab avada sarnaselt nagu avatakse tavapäraseid väravaid. Vastustaja toob välja, et ka täna tuleb kaebajal tööde teostamiseks väravaid avada. Sellist tegevust ei saa pidada ilmselgelt ülemääraseks kohustuseks.
19.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et korraldus nr 529 ei ole HMS § 63 lg 2 p-de 4 ja 5 mõttes tühine. Korraldus nr 529 ei kohusta kaebajat toime panema õigusrikkumist. Sellest selguvad nii õigused kui ka kohustused, kohustused pole vastukäivad ning korraldust on võimalik täita.
20.Korraldus nr 529 ei ole õigusvastane põhjusel, et sellega ei lahendatud lõplikult sundvalduse tasu ja selle maksmise korra ning varalise kahju hüvitamise küsimusi (KAHOS § 39 lg 7 p-d 3 ja 4). Tegemist on HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes osaotsustusega, mis on tehtud enne asja lõplikku lahendamist selliselt, et esmalt seati sundvaldus ning seejärel otsustati korraldusega nr 656 tasu ja kahju puudutavad küsimused. Viimati märgitud küsimused otsustas vastustaja jätta lahendada tulevikus põhjusel, et otsuse tegemiseks oli tarvis 7. taseme vara hindaja kutset omava isiku arvamust ning eripärane juhtumile hinnangu andmine võttis kauem aega. Samas käsitas vastustaja rajatise inimestele avamist kiireloomulisena. Tasu ja kahju puudutavad küsimused otsustas vastustaja umbes poolteist kuud hiljem ning võimalikust uuest otsuse tegemise ajast teavitati ka kaebajat. Vastustaja kaalutlused ei ole ilmselgelt asjakohatud ning möödunud aega ei saa pidada kaebajat ebamõistlikult koormavaks
21.Eeltoodust tulenevalt ei esine ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud korralduse nr 529 tühistamiseks alust. Tegemist on õiguspärase korraldusega, sh toimus sundvalduse seadmine õiguslikul alusel, selle seadmiseks esines vajadus ning sundvaldus ei koorma kaebaja omandit ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus selles osas tühistada.
22.Halduskohtu hinnangul oli korralduse nr 656 resolutsiooni p 2, mille kohaselt tuli sundvalduse tasu maksta kinnistu omaniku arveldusarvele iga järgneva kalendriaasta
10.jaanuariks eelneval kalendriaastal tasutud sundvalduse eest, õigusvastane. Viimati märgitut põhjusel, et sundvalduse tasu rakendus viivitamatult ning seetõttu tuli maksta ka tasu viivitamatult.
22.1.KAHOS § 30 lg 1 sätestab, et asja sundvõõrandamisel makstakse tasu ja hüvitis viivitamatult pärast sundvõõrandamise otsuse tegemist. KAHOS § 39 lg 2 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui KAHOS-st ei tulene teisiti. KAHOS § 39 lg 7 p 3 näeb ette, et sundvalduse seadmise otsuses tuleb märkida sundvalduse tasu ja selle maksmise kord. KAHOS § 39 lg 7 p 3 ei näe seega ette kohustust maksta sundvalduse tasu viivitamatult sundvalduse seadmise hetkel erinevalt asja sundvõõrandamisest. Viimati märgitu on selgitatav eeskätt sellega, et asja sundvõõrandamine on kõige koormavam meede, mis nõuab kohest hüvitist, sest isik jääb oma asjast ilma. Tema varaline positsioon asja võõrandamise hetkel ei tohi aga muutuda halvemaks (vt ka põhiseaduse § 32 lg 1 teine lause). Sundvalduse seadmisel ei jää isik oma varast ilma, vaid tema asja kasutamist on üksnes kitsendatud. Sundvalduse seadmisel ei pruugi isiku varaline positsioon märgatavalt kahjustuda. KAHOS § 39 lg 7 p 3 võimaldab haldusorganil kaalutlusõiguse alusel otsustada sundvalduse seadmise korra üle, makstes sundvalduse tasu kas sundvalduse seadmise hetkel või muul ajal. Sundvalduse tasu otsus tehti 29. juulil 2021 ning esimene makse talumise eest oli kavas kaebajale kanda 10. jaanuaril 2022 ehk umbes kuus kuud hiljem. Hüvitise määramine objektiivsete asjaolude tõttu umbes 1,5 kuud hiljem ning esimese makse tegemine umbes 6 kuud hiljem ei too praeguses asjas kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Selliseid asjaolusid, mis oleksid nõudnud kiiremat tegutsemist, ei esine. Tegemist on tasuga selle eest, et 14(17)
3-21-1643 avalikkus saab kasutada kaebaja kinnisasja. Kaebaja pole esitanud selliseid argumente, mis lubaks järeldada, et vastustaja on kaalumisel teinud vea ja et kaebaja huvide kaitse tagab ainult viivitamatu tasu maksmine. Ka eraõiguses on aktsepteeritav, et piiratud asjaõiguse alusel makstakse tasu asja kasutamise võimaldamise eest nt kord aastas. Võimalikud muud varalised kahjud tuleb otsustada eraldi.
22.2.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vastustajal ei lasunud kohustust otsustada maksta sundvalduse tasu 29. juuli 2021. a seisuga.
23.Vastustaja hinnangul ei tõendanud kaebaja väidet, et sundvalduse seadmise tõttu jääks ta ilma elektritootmise tulust, kuid eriteadmistega isiku arvamus kinnitas, et elektritootmisega on võimalik jätkata ja sundvalduse seadmisest ei teki saamata jäänud tulu. Vastustaja lisas, et teada pole see, kas ja millal kaebaja teostaks võimalikke ehitustöid väljapool sundvalduse ala ning neid võimalikke kulusid tuleb hinnata siis, kui on teada, kas ja milliseid meetmeid kaebaja rakendab, sest siis selgub nende maksumus. Halduskohus asus seisukohale, et korraldus nr 656 on õigusvastane põhjusel, et vastustaja ei hinnanud kaebajale kaasnevat varalist kahju. Halduskohus asus seisukohale, et vastustajal lasus kohustus anda ligikaudne hinnang selle kohta, millised võivad tuleviku kulud olla.
23.1.Sundvalduse seadmisest tingitud varaline kahju tuleb kinnisasja omanikule hüvitada (KAHOS § 39 lg 6).Varalise kahjuna käsitatakse otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu (riigivastutuse seaduse § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-d 2–4).
23.2.Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja väide, et tal tekib saamata jäänud tulu kui tõenäoline tulevikus tekkiv kahju, on tõendamata. Sundvalduse ala kasutamine on võimalik selliselt, et kaebajal on jätkuvalt võimalik vajadusel paisu hooldada ja remontida (vt käesoleva otsuse p-d 17.4 ja 17.5). Eelduslikult ei pea kaebaja oma majandustegevust sundvalduse tõttu lõpetama.
23.3.Õige on halduskohtu seisukoht, et otsese varalise kahjuna tuleb käsitada mitte üksnes juba toimunud, vaid ka tulevikus toimuvat vara väärtuse vähenemist, sh kahju tekitamisega seoses tulevikus kantavad mõistlikud kulud (VÕS § 128 lg 3). Samas toob vastustaja õigesti välja, et kaebaja pole tõendanud, et talle tulevikus tekiks otsene varaline kahju, nt pole ta avaldanud selget tahet teostada eriteadmistega isiku arvamuses kajastatud ehitustöid ega küsinud selle võimaliku maksumuse kohta pakkumusi. Praeguses olukorras oli seega ennatlik järeldada, et kaebaja vara väärtus tulevikus väheneb seetõttu, et ta hakkaks teostama ehitustöid. Otsese varalise kahju hüvitamine ei tohi viia selleni, et isik rikastuks alusetult (vt VÕS § 127 lg 1). Kaebajal on võimalik otsest varalist kahju nõuda vastustajalt ka hiljem, kui vara väärtuse vähenemine on tulevikus ettenähtav ja seda saab tõendada (nt hinnapakkumine vms).
23.4.Eeltoodust tulenevalt vaidlustatud korraldus õiguspärane ka osas, milles ei võetud seisukohta hüpoteetilise varalise kahju osas.
24.Vastustaja kohustas 14. juuli 2021. a ettekirjutus-hoiatusega tagama sundvaldusega koormatud kinnistu avaliku kasutuse vastavalt korraldusele nr 529 alates 25. juulist 2021 ning hoiatas asendustäitmisega vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse §-le 7.
24.1.Sundvaldus seati ja kaebaja kinnistul asuv tee määrati avalikuks kasutamiseks 17. juuni 2021. a korraldusega, mille vastustaja edastas 21. juuni 2021. a kirjaga kaebaja äriregistri järgsele elektronposti aadressile ja tema esindajale. Vastustaja tuvastas 28. juunil 2021, et sundvalduse ala on piiratud piirdeaiaga. Seejärel kohustas vastustaja 14. juuli 2021. a 15(17)
3-21-1643 ettekirjutus-hoiatusega tagama kinnistul asuva tee avaliku kasutuse 499,71 m2 ulatuses vastavalt korralduse nr 529 lisas 1 kajastatule, samuti hoiatas vastustaja asendustäitmisega. Sundvalduse seadmise ja avalikult kasutatava tee määramisega on reguleeritud asja avalikõiguslikku seisundit, mitte aga vahetult isiku kohustusi tagada avaliku tee kasutamine.
24.2.Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides (EhS § 92 lg 5 teine lause; vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 33 lg 1). Avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud avalikult teelt kõrvaldama muu hulgas liiklusele ohtliku ehitise (LS § 52 lg 1 p 1). Korrarikkumisega on tegemist, kui avalikult kasutataval teel liikumist takistab isik ehitisega. Praegusel juhul seisnes takistus avalikult kasutataval teel piirdeaia olemasolus. Sellises olukorras oli vastustajal õigus kohustada ettekirjutusega kaebajat tagama avalikult kasutataval teel liiklemine ning kõrvaldama piirdeaed (KorS § 28 lg 1). Ettekirjutuses on märgitud ka hoiatus selle kohta, kui kaebaja jätab kohustuse täitmata, sh võimalik asendustäitmise kulu 500 eurot.
24.3.Vaidlusaluse ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähendust kaebaja väited vastustaja 21. juuni 2021. a kirjaga antud tähtaja kohta. Korraldusega nr 529 ei tehtud kaebajale ettekirjutust tagada avaliku tee kasutamine. Seda tehti 14. juuli 2021. a ettekirjutus-hoiatusega, kui tuvastati asjaolu, et kaebaja takistas korraldusega nr 529 määratud avaliku tee kasutamist. Samuti ei oma tähendust kaebaja väide selle kohta, et rekonstrueerimisprojekt ei näinud ette tee rajamist. Küsimus ei seisnenud tee ehitamises, vaid selles, kas vaidlusalust rajatist sai kasutada teena.
24.4.Eeltoodust tulenevalt on ettekirjutus-hoiatus õiguspärane.
25.Kuna korraldused nr 529 ja 656 ning ettekirjutus-hoiatus on ringkonnakohtu hinnangul õiguspärased, puudus nende tühistamiseks alus. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada, halduskohtu otsus selles osas tühistada ja kaebus tuleb jätta ka selles osas rahuldamata. III 26.1 Kaebaja on seisukohal, et korraldus nr 1078, millega määrati mh kaebaja kinnistul asuv tee tervikteede andmete hulka ja kanti need andmed teeregistrisse, on õigusvastane.
26.2.Teeregistri eesmärgiks on töödelda teede kohta vajalikke andmeid ja need avalikustada (EhS § 103 lg 1 ja määrus nr 1 § 2). Teeregistri andmetel on informatiivne tähendus (määrus nr 1). Teeregistrisse on õigus muu hulgas kanda eratee (määrus nr 1 § 7 lg 1 p 3). Praegusel juhul kantigi 17. detsembri 2020. a korraldusega nr 1078 kaebaja rajatisel asuv tee teeregistrisse, seejuures tehti selle juurde märge, et tegemist on mitteavaliku teega. Halduskohus viitab õigesti, et teeregistrisse kantud terviktee on ajalooliselt välja kujunenud ning see esineb maastikul. Terviktee moodustamise kaardil on Eesti topograafia andmekogus kasutusel olevad teelõigud ühendatud. Teeregister ei sisalda kaebaja kinnistut puudutavas osas ekslikke andmeid. Teeregistri andmed ei ole kaebaja õiguste piiramise iseseisvaks aluseks. Seetõttu on halduskohus jätnud kaebaja nõude tühistada korraldus nr 1078 õigesti rahuldamata.
27.1.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 18. juuni 2021. a andmete esitamise teatis, millega kanti ehitisregistrisse rajatisel asuv tee ja selle tehnilised andmed, on õigusvastane.
27.2.Rajatise peal asuvat pinda saab funktsionaalselt kasutada liiklemiseks ning vaidlustatud korralduses nr 529 on see määratud avalikult kasutatavaks teeks. Halduskohus on õigesti 16(17)
3-21-1643 järeldanud, et pais ja derivatsioonikanal on funktsionaalselt koos toimiv ehituslik kompleks EhS § 3 lg 3 mõttes. Rajatise erinevaid osasid, mis kannavad erinevaid funktsioone, on võimalik kanda eraldi registrisse. Sellises olukorras kajastab register andmeid selle kohta, millena rajatist tegelikkuses teistele funktsioonidele lisaks kasutatakse. Vastustaja toob õigesti välja, et paisusild rajati enne 2003. a 1. jaanuari ning sellekohased korrastatavad andmed oli õigus kanda registrisse (EhSRS § 28 lg 7). Ehitusregistrisse kantud andmed ei ole selles osas valed ning kaebaja õigusi pole rikutud.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse selles osas muutmata. IV
29.Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
30.Vastustaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.