Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 20.09.2022, Tartu 3-20-2568 AS VÕRU TEATAJA kaebus Maksu- ja Tolliameti 27.11.2020. a otsuse nr 13-4/028117-1 tühistamise, kaebaja 30.10.2020. a taotluse rahuldamiseks kohustamise ning Maksu- ja Tolliameti 17.12.2020. a intressinõude nr 13-3/122235 tühistamise nõudes Tartu Halduskohtu 16.11.2021. a otsus AS VÕRU TEATAJA apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja AS VÕRU TEATAJA Volitatud esindajad v.adv. Marko Kairjak, v.adv. Dmitri Rozenblat Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.11.2021. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.10.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 25.05.2012. a maksuotsusega nr 12.2-3/3240-18 AS-i VÕRU TEATAJA tasuma maksusumma 157 630,21 eurot. AS VÕRU TEATAJA vaidlustas maksuotsuse kohtus (haldusasi nr 3-12-1334). Halduskohus peatas 29.06.2012. a määrusega MTA 25.05.2012. a maksuotsuse täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni. MTA andis kohtumenetluse ajal 25.07.2012. a otsuse nr 12.2-3/3240-24, millega muutis
25.05.2012. a maksuotsust nii, et kaebajal tuli tasuda maksusumma 157 611,42 eurot. AS VÕRU TEATAJA kaebus jäeti rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 27.02.2015.
2.AS VÕRU TEATAJA esitas 30.10.2020 (registreeritud 02.11.2020) MTA-le taotluse, milles ta palus aegunud maksuvõla tasumiseks tehtud enammakse tagastada, aegunud maksuvõlg kustutada maksuarvestuses ja hüpoteek kustutada. AS VÕRU TEATAJA hinnangul aegus maksuotsuse sundtäitmine 01.01.2018, mistõttu on tal õigus saada tagasi alates 01.01.2018 sisse nõutud, kuid aegunud maksuvõla summad koos tema kasuks arvestatud intressiga.
3.MTA jättis 27.11.2020. a otsusega nr 13-4/028117-1 AS VÕRU TEATAJA taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt katkes MTA 25.05.2012. a maksuotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu (maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lg 5 p 3). Esialgse õiguskaitse määrus jõustus 29.06.2012 ja selle toime lõppes 26.02.2015. Sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 01.01.2016 ja saabunuks 01.01.2021. Maksuvõlg tasuti lõplikult 15.10.2020 ehk enne sundtäitmise aegumist. Seega ei ole MTA-l õiguslikku alust tagastada AS-le VÕRU TEATAJA maksuvõla katteks tasutud summasid, arvestada tema kasuks intressi ega vabastada talle kuuluvat kinnistut hüpoteegi alt.
4.MTA esitas 17.12.2020 AS-le VÕRU TEATAJA intressinõude nr 13-3/122235 intressivõla 183 323 euro tasumiseks. Intressinõude kohaselt ei ole AS VÕRU TEATAJA arvestanud ja tasunud tähtpäevaks tasumata ja/või alusetult tagastatud ja/või alusetult tasaarvestatud maksusummalt intressi (MKS § 115 lg-d 1 ja 2). Intressinõude esitamise õigusliku alusena on viidatud MKS §-le 46 ja § 115 lg-le 3.
5.AS VÕRU TEATAJA esitas 09.12.2020 ja 22.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebused (haldusasjad nr 3-20-2472 ja 3-20-2568) ning 13.01.2021 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada MTA 27.11.2020. a otsus; tuvastada kaebaja ja MTA maksuõigussuhte lõppemine 25.07.2012. a maksuotsusega määratud võla osas summas 157 611,42 eurot selle sundtäitmise aegumise tõttu; kohustada MTA-d tagastama kaebajale maksuotsuse alusel alates 01.01.2018 sisse nõutud summad koos nendelt kaebaja kasuks arvestatud intressiga ja kustutada MTA maksuarvestusest aegunud maksuvõlg; kohustada MTA-d vabastama hüpoteegi alt kaebajale kuuluv kinnistu; tühistada MTA 17.12.2020. a intressinõue. Kaebaja põhjendused: 1) 25.05.2012. a maksuotsuse sundtäitmine aegus 01.01.2018. Maksuvõlg on kaebajale lõplikult määratud 25.07.2012. a otsusega, mitte 25.05.2012. a maksuotsusega. 25.07.2012. a otsuse täitmist ei ole kohus peatanud, selle suhtes ei esine ühtegi aegumise katkemise alust ja selle sundtäitmine aegus 01.01.2018. Maksuvõla sissenõudmine on aegunud ka siis, kui see toimub 25.05.2012. a maksuotsuse alusel. Kui eeldada, et aegumine katkes kohtu 29.06.2012. a määruse jõustumisega, siis hakkas see uuesti kulgema 01.01.2013. Aegumise katkemine on ühemomentne ega kesta kuni esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse lõppemiseni (TlnRKo 09.11.2020, 3-19-1257). Pärast 01.01.2018 tasutud summad on enammakse, mis tuleb kaebajale tagastada. 2) 27.11.2020. a otsuses on faktiviga - kaebaja tasus maksuvõla viimase osamakse 15.12.2020, mitte 15.10.2020. Ka on otsus on vormipuudustega, kuna ei ole vormistatud haldusaktina ja selles puudub vaidlustamisviide. 3) Alates 01.01.2018 tasutud põhivõla summadelt ei ole kaebajal intressi tasumise kohustust, kuna puudub põhivõlg. Maksusumma täieliku tasumise päevaks tuleb lugeda 01.01.2018. Intressinõue on tehtud pärast 1-aastase aegumistähtaja möödumist (MKS § 118 lg-d 1 ja 3). Sundtäitmise aegumistähtaja saabumisel lõppevad ka maksukohustusega seotud kõrvalkohustused (MKS § 132 lg 8). Intressisumma 183 323 eurot on suurem kui MTA 25.07.2012. a otsuses märgitud põhivõlg 157 611,42 eurot.
6.Tartu Halduskohus liitis 30.12.2020. a määrusega kohtuasjad nr 3-20-2472 ja 3-20-2568, jättes liidetud kohtuasja numbriks 3-20-2568; võttis menetlusse kaebuse nõuetes tühistada MTA 27.11.2020. a otsus, kohustada vastustajat tegema kaebaja 30.10.2020. a taotluses nimetatud toimingud ja tühistada 17.12.2020. a intressinõue; rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja lubas MTA-l teha 17.12.2020. a intressinõude täitmise tagamiseks MKS § 130 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud täitetoimingud ning muus osas peatas intressinõude täitmise.
7.Tartu Halduskohus jättis 16.11.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata. Otsuse põhjendused: 1) Maksuvõla sissenõudmine toimus 25.05.2012. a maksuotsuse alusel, mis kehtis 25.07.2012 tehtud muudatuste redaktsioonis. 25.07.2012. a otsus ei ole iseseisev maksuotsus. 2) Enne 01.01.2014 tekkinud nõuetele kohaldatakse alates 01.01.2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega (MKS § 1684 lg 1). Seda vastustaja ka tegi. 3) Kuni 01.01.2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p 5 alusel katkes aegumine kohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamisel. Selle all sai mõista ka esialgse õiguskaitse määruse jõustumist. Esialgse õiguskaitse kohaldamine jõustub määruse teatavaks tegemisel (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 3). Uue aegumistähtaja kulgemist hakati arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (kuni 01.01.2014 kehtinud MKS § 132 lg 5). 4) MKS § 132 lg 5 p-des 1, 2 ja 4 (varem MKS § 132 lg 4 p-d 3, 4 ja 6) toodud alused on olemuslikult erinevad MKS § 132 lg 5 p-s 3 (varem MKS § 132 lg 4 p 5) toodust. Täitmisavalduse esitamine, pankroti väljakuulutamine ja saneerimis- või võlgade ümberkujundamise menetluse alustamine on sarnased eraõiguses kehtivate aegumise katkemise alustega. Võla sissenõudmine on nii enne kui pärast katkemise põhjustanud sündmust võimalik, kuid toimub pärast selle sündmuse toimumist teistsugustel alustel ja/või korras. Teisiti on olukord, kui kohus on esialgse õiguskaitse korras maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatanud. Esialgse õiguskaitse kehtivusajal ei ole võla sissenõudmine võimalik. Kui muude katkemise aluste puhul saab nõustuda, et tähtaja katkemise alus langes ära kohe, s.t uus aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril pärast täitmisavalduse esitamist, pankrotiavalduse esitamist/pankroti väljakuulutamist jne, siis esialgse õiguskaitse kohaldamisel viiks see absurdse tulemuseni, kus sundtäitmise aegumistähtaeg kulgeb ajal, mil sundtäitmine on kohtulahendiga keelatud. Aegumine katkeb esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja katkemise aluse äralangemiseks on esialgse õiguskaitse kohaldamise lõppemine. 5) Lahendid asjades nr 2-17-12525 ja 3-17-1047 ei ole vaidluses kohaldatavad. Aegumise katkemine esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu on täitemenetluse alustamisest ja pankroti väljakuulutamisest olemuslikult erinev. Kohtuasja nr 3-19-1257 vaidlus on pooleli. 6) Sundtäitmise edasilükkamine ja seeläbi õigusrahu saabumise edasilükkamine oli kaebaja enda tahe - kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist ja maksuotsuse täitmise peatamist. Sundtäitmise aegumistähtaja kulgemine kohtuvaidluse ajal on sellises olukorras ebaproportsionaalne avaliku huvi suhtes, milleks on maksuvõlgade sissenõudmine ja seeläbi riigi kulutuste rahastamise tagamine võimalikult suures ulatuses. Kaebaja taotles pärast kohtuotsuse jõustumist maksuvõla tasumise ajatamist ja pärast esimese maksegraafiku kinnitamist taotles 3-l korral maksegraafiku pikendamist. MTA rahuldas taotlused ning lähtus maksegraafikute koostamisel ja pikendamisel arusaamast, et maksuvõla sundtäitmine aegub 01.01.2021. Vastavate kokkulepete sõlmimisega aktsepteeris seda kaudselt ka kaebaja. 7) MTA 27.11.2020. a otsuses puudub MKS § 46 lg-s 4 ette nähtud vaidlustamisviide. Kohtupraktikas ei peeta sellist puudust haldusakti tühistamise aluseks. 8) Esialgse õiguskaitse kehtivus lõppes kohtuotsuse jõustumisega 27.02.2015. Sundtäitmise aegumistähtaeg algas 01.01.2016 ja lõppes 01.01.2021. Seega jättis MTA 27.11.2020. a
otsusega õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse enammakse tagastamiseks. Enammakset ei tekkinud, kuna maksuvõla tasumine toimus enne sundtäitmise aegumist. 9) Intressi arvestamise aegumistähtaeg on 1 aasta alates maksuotsusega määratud maksusumma täieliku tasumise päevast (MKS § 118 lg 1), ajatatud maksusumma korral 1 aasta, arvates ajatamise ajakava lõppemise päevast (MKS § 118 lg 4). Mõlemad eeltoodud kuupäevad on praeguses asjas 15.10.2020. 10) Intressinõue kokku 183 323 eurot on suurem kui 25.05.2012. a maksuotsuses toodud maksuvõlg kokku 157 611,42 eurot, kuid intressinõue sisaldab ka muudelt maksuvõlgadelt arvutatud intressi (intress maksustamisperioodide veebruar 2015 ja hiljem käibemaksult ja tööjõumaksudelt ning maamaksult, tl 31p, 32, 45 ja 45p). Intressi suurus määratakse igalt maksukohustuselt eraldi. Kaebaja ei toonud välja, millise maksusumma puhul on intress võla suuruse ületanud. Kohtule ei olnud äratuntav, et see mõne intressiarvestuses (tl 27p-45) välja toodud maksusumma puhul eraldi võetuna nii oleks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.AS VÕRU TEATAJA esitas 16.12.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.11.2021. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus jättis hindamata tõendid või hindas tõendeid ebaõigesti. Kohus kohaldas MKS § 132 lg 4 p 5 ja lg 5 (kehtiva MKS § 132 lg 5 p 3 ja lg 6) eksliku tõlgendamise tagajärjel vääralt. Kaebaja tõlgendust toetab Riigikohtu praktika (asjad nr 2-17-12525 ja 3-17-1047) ja Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-19-1257. 2) MKS § 132 lg-s 5 sätestatud aluste osas ei kehti erinevad aegumise katkemise reeglid. Riigikohtu käsitlus asjas nr 2-17-12525 kehtib kõigi MKS § 132 lg-s 5 sisalduvate aluste, s.h esialgse õiguskaitse määruse jõustumise osas. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus MKS § 132 lg-te 5 ja 6 grammatilise tõlgendamisega. Ekslik on kohtu seisukoht, et esialgsel õiguskaitsel on võrreldes teiste katkemise alustega erinev iseloom. Aegumise katkemise osas uue tõlgenduse kasutamine ei too kaasa ebaõiglast olukorda. Kohalduda saaks, kas aegumistähtaja katkemine või peatumine, kuid mitte mõlemad korraga. 3) 25.05.2012. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksuvõla osas katkes sundtäitmise aegumine 29.06.2012 esialgse õiguskaitse määruse jõustumisega. Aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema alates 01.01.2013. Kuna rohkem aegumise katkemise aluseid ei esinenud, siis aegus maksusumma sundtäitmine 5-aastase tähtaja möödumisel, s.o 01.01.2018. 4) Maksuvõlg oli kaebajale määratud lõplikult mitte 25.05.2012. a maksuotsusega, vaid seda muutva 25.07.2012. a otsusega, mida kaebaja ei vaidlustanud ja selle täitmist ei ole esialgse õiguskaitse korras peatatud. Seega ei esinenud 25.07.2015. a otsuse alusel sissenõutava maksuvõla suhtes ühtegi aegumise katkemise alust. 5) MTA-l oli MKS § 118 lg 1 kohaselt aega intressinõude esitamiseks põhivõla osa suhtes kuni 01.01.2019. Intressinõue on aegunud.
9.MTA esitas 11.01.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) MKS § 132 lg 6 kohaseks sundtäitmise aegumistähtaja uue kulgemise alguseks saab lugeda esialgse õiguskaitse toime äralangemist, mis toimus seoses asjas nr 3-12-1334 kohtumenetluse lõpetanud Riigikohtu 26.02.2015. a määrusega. Maksuotsuse uus sundtäitmise tähtaeg hakkas kulgema 01.01.2016 ja sundtäitmise aegumistähtaeg saabunuks 01.01.2021. Maksuotsusega määratud maksuvõlg sai tasutud 15.10.2020. Seega maksuotsusega määratud maksuvõlgade sundtäitmine ei olnud aegunud. Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. 2) Vaidlus asjas nr 3-19-1257 on lõppenud. Riigikohus rahuldas 28.12.2021. a otsusega MTA kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse. Kaebaja seisukoht
sundtäitmise aegumise osas on vastuolus Riigikohtu 28.12.2021. a otsuse seisukohtadega. Riigikohus (otsuse p 17) nõustus MTA-ga, et toimingute tegemise võimalus muutuks sisutuks, kui maksunõude sundtäitmise võimalus lõppeks ajal, mil seda esialgse õiguskaitse kehtivuse tõttu sundtäita ei saa. MKS-is toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt (otsuse p 15). Asjakohatud on lahendid asjades nr 3-17-1047 ja 2-17-12525. 3) Maksuvõla sissenõudmine toimus 25.05.2012. a maksuotsuse alusel, mis kehtis 25.07.2012 tehtud muudatuste redaktsioonis. Väär on kaebaja seisukoht, nagu oleks MTA teinud 25.07.2012 kaebajale uue maksuotsuse. 4) Kuna põhikohustus ei olnud aegunud, siis ei olnud möödunud intressi arvestamise aegumistähtaeg ja kaebajale esitatud intressinõue oli õiguspärane.
10.AS VÕRU TEATAJA ei nõustu 15.07.2022. a seisukohas Riigikohtu käsitlusega asjas nr 3-19-1257 ning leiab, et vaatamata eeltoodud lahendile tuleks MKS § 132 lg 5 p 3 ja lg 6 kontekstis aegumistähtaja katkemise tähendust tõlgendada kooskõlas Riigikohtu erikogu poolt asjas nr 2-17-12525 antud suunistele. AS VÕRU TEATAJA palub MTA-lt välja mõista menetluskulud summas 12 025,20 eurot (sisaldab käibemaksu).
11.MTA esitas 26.07.2022 vastuse, milles leidis, et apellandi täiendavad seisukohad ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-19-1257 põhjendatult seisukohale, et MKS-is toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt ning MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul võib uue aegumistähtaja kulgemahakkamine toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul (otsuse p 14). Väär on apellandi seisukoht, nagu oleks Riigikohus asunud seaduse tõlgendamise asemel seda sisuliselt looma. Riigikohus on üksnes tõlgendanud konkreetseid sätteid, lähtudes nende sisust ja mõttest, analüüsides muuhulgas eelnõu seletuskirja. Riigikohus seisukoht on igati põhjendatud ja käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Seoses apellandi menetluskuludega märkis MTA, et suur osa esitatud kuludest puudutavad vaidlust haldusasja esimeses astmes, õigusabikulud on haldusasja keerukust ja mahtu ning esitatud menetlusdokumente arvesse võttes ebamõistlikult ülepaisutatud, lisaks on taotluses kajastatud tasusid, mida ei saa pidada HKMS alusel hüvitatavaks menetluskuluks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
13.Ka apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millise maksuotsuse alusel toimus kaebajalt maksuvõla sissenõudmine. Kaebaja väitel ei määratud talle tasumiseks makse 25.05.2012. a maksuotsusega, vaid seda muutva 25.07.2012. a otsusega, mida kaebaja ei vaidlustanud ning mille täitmist ei ole esialgse õiguskaitse korras peatatud. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14.Halduskohus leidis õigesti, et 25.07.2012. a maksuotsuse muutmise otsusega (tl 8-9) parandati MKS § 101 lg 1 p-le 4 tuginedes 25.05.2012. a maksuotsuses ilmnenud ilmsed kirjaja arvutusvead. See nähtub nii otsuse põhjendustest kui ka maksuotsusega määratud summade väheolulisest muutmisest vaid teatud maksu liikide lõikes, mille tulemusena kaebaja poolt
tasumisele kuulunud maksusumma kokkuvõtlikult vähenes 18,79 euro võrra. Tasumiseks määratud maksusumma ebaolulise muutmisega ei kaotanud 25.05.2012. a maksuotsus muus osas oma varasemat õigusjõudu. Kui maksuhaldur soovinuks anda kaebaja suhtes täiesti uue maksuotsuse, pidanuks ta varasema maksuotsuse kehtetuks tunnistama ning varasema maksuotsuse põhjendused uude maksuotsusesse üle kandma. Seda käesoleval juhul ei toimunud. Kuna 25.05.2012. a maksuotsus jäi endiselt kehtima, on kaebaja arutlus selle üle, et vastava maksuotsusega talle maksu ei määratud, ainetu. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja pidi aru saama, et 25.05.2012. a maksuotsus kehtis ka pärast 25.07.2012. a haldusakti andmist kaebaja suhtes jätkuvalt, kuid veidi muudetud kujul. Kaebaja arusaamine nähtub asjaolust, et pärast 25.07.2012. a maksuotsuse muutmise otsuse tegemist kaebaja haldusasjas 3-12-1334 esitatud kaebust ei muutnud ning ka kohtud ei ole käsitlenud 25.07.2012. a haldusakti varasemat maksuotsust asendava maksuotsusena, mis vajanuks kaebaja poolt tema õiguste tõhusaks kaitseks kohtus vaidlustamist. Ühtlasi on ilmne, et esialgse õiguskaitse korras ei vajanud kaebaja kaitset haldusakti eest, mille õiguslikuks mõjuks oli kaebaja maksukohustuse vähendamine 18,79 euro ulatuses. Seega tekitas kaebajale maksude tasumise kohustuse 25.05.2012. a maksuotsus ning sellest lähtus õigesti ka halduskohus.
15.Pooled ei vaidle ringkonnakohtus enam selle üle, et kaebaja maksuvõlg tasuti lõplikult 15.10.2020 (vt apellatsioonkaebuse p 1.5). Küll aga on pooled erineval seisukohal 25.05.2012. a maksuotsuse sundtäitmise aegumise küsimuses. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsuse sundtäitmine aegus 01.01.2018, mistõttu on tal õigus alates sellest kuupäevast sisse nõutud, kuid aegunud maksuvõla summad koos tema kasuks arvestatud intressiga tagasi saada. Pooled ei vaidle selle üle, et maksuotsuse sundtäitmise aegumine katkes halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamisel, kuid on erinevat meelt selles, millal hakkas pärast aegumise katkemist kulgema uus sundtäitmise aegumistähtaeg.
16.Kaebaja arvates kohaldas halduskohus MKS § 132 lg 4 p 5 ja lg 5 (kehtiva MKS § 132 lg 5 p 3 ja lg 6) eksliku tõlgendamise tagajärjel vääralt. Kaebaja leiab, et tema tõlgendust toetab Riigikohtu praktika (asjad nr 2-17-12525 ja 3-17-1047) ja Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-19-1257. Eeltoodud lahendite seisukohtadest lähtudes hakkas uus sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema 01.01.2013 ning lõppes 01.01.2018. Maksuhaldur ja halduskohus on seisukohal, et kuna esialgse õiguskaitse kehtivus lõppes kohtuotsuse jõustumisega 27.02.2015, algas sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2016 ja lõppes 01.01.2021. Sellise tõlgenduse korral saab järeldada, et kaebaja maksuvõlg tasuti enne aegumistähtaja lõppemist ning kaebajal puudub alus aegunud maksuvõla ja intresside tagasinõudeks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduri seisukohaga.
17.Halduskohus leidis otsuses õigesti, et MKS § 1684 lg 1 järgi kohaldatakse enne 01.01.2014 tekkinud nõuetele alates 01.01.2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Seega on 25.05.2012. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat (kehtiva MKS § 132 lg 2 esimene lause), mitte maksuotsuse tegemise ajal kehtinud MKS § 132 lg 1 esimeses lauses sätestatud seitse aastat. Sarnasel seisukohal oli MKS § 1684 lg 1 tõlgendamisel ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu erikogu 10.10.2018. a määruses tsiviilasjas 2-17-12525 (p 15.1).
18.Ka on halduskohus õigesti viidanud MKS § 165 lõikele 1. MKS § 165 lg 1 sätestab, et seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lõiked 4-6) kohta sätestatut kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist. Eeltoodust tuleneb, et maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks otsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi; aegumise katkemise suhtes kohaldatakse
aga selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal (vt Riigikohtu erikogu 10.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12525, p 15.2). Käesoleval juhul tuleb seega kohaldada MKS kuni 01.01.2014 kehtinud redaktsiooni.
19.MKS (kuni 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis) § 132 lg 1 teise lause järgi algab aegumistähtaeg kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. 25.05.2012. a maksuotsuse kohaselt tuli määratud maksusumma tasuda 30 päeva jooksul maksuotsuse saamise päevale järgnevast päevast arvates. Haldusasjas 3-12-1334 esitatud kaebusest nähtuvalt väljastati kaebajale maksuotsus 28.05.2012. Seega algas maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2013. Haldusasja asjaoludest nähtub, et sundtäitmise aegumine katkes veel enne sundtäitmise aegumise algust, kuna halduskohus kohaldas haldusasjas 3-12-1334 29.06.2012. a määrusega esialgse õiguskaitse abinõud ning peatas 25.05.2012. a maksuotsuse täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas. MKS (kuni 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis) § 132 lg 4 p 5 järgi aegumine katkeb halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. HKMS § 252 lg 3 järgi jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisest, kui määruse teinud kohus või määruse peale esitatud määruskaebust läbivaatav kohus ei määra teisiti. Kuna halduskohus ei määranud 29.06.2012 teisiti, jõustus määrus kohe.
20.Kaebaja hinnangul hakkas aegumistähtaeg pärast selle katkemist halduskohtu 29.06.2012. a määruse alusel uuesti kulgema 01.01.2013. Siinkohal tugines kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas 3-19-1257 ning Riigikohtu praktikale asjades 2-17-12525 ja 3-17-1047. Kaebaja väitel leidsid kohtud neis asjades, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemine tähendab samaaegselt ka seda, et katkemise alus langeb kohe ka ära. Sellest tuleneb aga omakorda, et uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (vt MKS kuni 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis § 132 lg 5 ning kehtiva MKS § 132 lg 6). Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud lahendid ei ole maksuotsuse sundtäitmise aegumistähtaja uue kulgema hakkamise alguse määratlemisel asjakohased.
21.Tsiviilasjas 2-17-12525 ei võtnud erikogu seisukohta sundtäitmise aegumise katkemise kohta seoses esialgse õiguskaitse määruse jõustumisega, vaid seoses täitemenetlusega, leides, et sundtäitmise aegumise katkemiseks ei ole enam täitemenetluse lõpetamine, vaid täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langeb kohe ka ära, mistõttu hakkab sundtäitmine taas kulgema aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Samas rõhutas Riigikohus, et lahendis väljendatud seisukoht ei mõjuta varasemas praktikas väljendatud pankroti väljakuulutamisega seonduvat, millisel juhul kohaldatakse maksunõuetele pankrotiseaduse norme ja TsÜS-i aegumissätteid. Seega ei ole alust väita, et erikogu seisukoht peaks kõikehõlmavalt kohalduma ka kõigile muudele juhtumitele, mis ei seondu täitemenetluse alustamisega. Samale seisukohale jõudis ka Riigikohtu erikogu lahendit analüüsinud Riigikohus hilisemas lahendis, leides, et MKS-s sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise puhul võib uue aegumistähtaja kulgemahakkamine toimuda erinevalt TsÜS üldregulatsioonist ning see võib olla erinev ka MKS-s sätestatud erinevate aegumise katkemise aluste puhul (RKHK 28.12.2021. a otsus asjas 3-19-1257, p 14).
22.Riigikohtu seisukohad haldusasjas 3-17-1047 puudutavad intressi sundtäitmise aegumist pankroti väljakuulutamisel. Riigikohus otsis kohtuasjas vastust küsimusele, kas juhul, kui põhivõlaks olevat maksusummat ei ole täielikult tasutud, on sellelt intressi arvestamine aegumatu. Seetõttu ei ole nimetatud lahend käesolevas vaidluses asjakohane. Asjaolu, et
nimetatud lahendi seisukohad ei ole praeguse juhtumiga analoogses olukorras asjakohased, märkis ka Riigikohus haldusasjas 3-19-1257 (otsuse p 20).
23.Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 3-19-1257 on Riigikohtu 28.12.2021. a otsusega tühistatud. Kuna tegemist on käesolevaga analoogse kohtuasjaga (enne 01.01.2014 koostatud vastutusotsuse täitmine peatati halduskohtu poolt kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni ning vaidlusküsimuseks oli see, millal hakkas pärast aegumise katkemist kulgema uus sundtäitmise aegumistähtaeg), on Riigikohtu seisukohad haldusasjas asjassepuutuvad ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Ringkonnakohus rõhutab, et Riigikohtu 28.12.2021. a otsus ei muuda Riigikohtu erikogu lahendi seisukohti ning on erikogu lahendiga kooskõlaline. Riigikohtu erikogu ei andnud 10.10.2018. a määruses suuniseid, millal hakata arvestama uue aegumistähtaja kulgemist halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse andmise korral. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga selles, nagu tuleks käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda nimelt Riigikohtu erikogu lahendist, mitte aga Riigikohtu 28.12.2021. a otsuse seisukohtadest.
24.Riigikohus leidis 28.12.2021. a otsuses asjas nr 3-19-1257 järgmist: „MKS-s toodud sundtäitmise aegumist katkestavad alused ei mõjuta sundtäitmise võimalust sarnaselt. Erinevalt täitemenetluse alustamisest ei ole kohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine aegumise katkemise aluseks TsÜS-s. Selle erinevuse tõttu ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisel sundtäitmise uue aegumistähtaja kulgemise alguse tuvastamisel tõlgendada MKS automaatselt sarnaselt TsÜS üldregulatsiooniga. Mis puudutab esialgse õiguskaitse kohaldamist, siis on MKS sundtäitmise aegumise katkemist käsitlevate sätete tõlgendamisel põhjendatud lähtuda eelkõige seaduse enda tekstist ning seadusandja eesmärgist sätte kehtestamisel. Arvesse tuleb võtta ka erinevate aegumise katkemise aluste kestust ja mõju sundtäitmise võimalikkusele. /.../ Praegusel juhul peatas halduskohus esialgse õiguskaitse määrusega vastutusotsuse täitmise kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Sellest tulenevalt ei saanud maksuhaldur kohtumenetluse kestel vastutusotsusega määratud maksusummat sisse nõuda. Tegemist on sundtäitmist välistava kestva takistusega, mis ei langenud ära enne asjas tehtud kohtuotsuse jõustumist. See olukord erineb oluliselt täitemenetluse alustamisest maksuvõla sissenõudmiseks. Asjaolu, et vastustajal oli lubatud teha MKS v.r § 130 lg 1 p-des 1-51 nimetatud täitetoiminguid, seda ei muuda. Lubatud toimingud ei võimaldanud maksusummat sisse nõuda, vaid ainult tagada võimalikku maksukohustust. Vastustaja on õigesti märkinud, et nende toimingute tegemise võimalus muutuks sisutuks, kui maksunõude sundtäitmise võimalus lõpeks ajal, mil seda esialgse õiguskaitse kehtivuse tõttu sundtäita ei saa. Kolleegiumi hinnangul nähtub eelnõu seletuskirjast selgelt, et seadusandja lisas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumist katkestava asjaolu seadusesse eesmärgiga vältida olukorda, kus esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal sundtäitmine aeguks. Seetõttu tuleneb seaduse ja eelnõu seletuskirja tekstist nende koosmõjus, et esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kui sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemisena ei tule praegusel juhul käsitada esialgse õiguskaitse määruse jõustumist, vaid esialgse õiguskaitse kehtivuse lõppemist“ (p-d 15, 17-18). Riigikohtu eelviidatud seisukohad on asjakohased ning kaebaja täiendavad väited 15.07.2022. a menetlusdokumendis ei anna alust neid eirata. Kaebaja on pidanud oluliseks, et MKS-s oleks terminil „aegumise katkemine“ ning „aegumise katkemise aluse äralangemine“ kõigil juhtudel ühesugune tähendus. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohus õigesti lähtunud seadusandja eesmärgist, mitte sätte grammatilisest sõnastusest.
25.Pooled ei vaidle selle üle, et kohtuotsus haldusasjas 3-12-1334 jõustus 27.02.2015. MKS v.r § 132 lg 5 järgi hakatakse uue aegumistähtaja kulgemist arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Seega hakkas maksuotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema 01.01.2016. Kuna aegumistähtaeg oli käesoleval juhul 5
aastat, on vastustaja ja halduskohus õigesti leidnud, et aegumistähtaeg lõppes 01.01.2021, millest tulenevalt jättis MTA 27.11.2020. a otsusega õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse enammakse tagastamiseks. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et kuna maksuvõla tasumine toimus enne sundtäitmise aegumist, enammakset ei tekkinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kuigi MTA 27.11.2020. a otsuses puudub vaidlustamisviide, ei ole selline puudus haldusakti tühistamise aluseks.
26.MKS § 118 lg 1 järgi on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. MKS § 118 lg 3 kohaselt intressinõuet ei esitata pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist. Intressinõude aegumisele kohaldatakse seaduse § 98 lõikes 4 sätestatut. Riigikohus on leidnud, et MKS § 118 lg 3 teises lauses sisalduva viite MKS § 98 lg-le 4 eesmärk on rõhutada, et intressinõue on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist (RKHK 11.10.2019. a otsus asjas nr 3-17-1047, p 15). MKS § 132 lg 8 järgi sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused. Eeltoodust järeldub, et kuigi üldreegliks on, et intressi arvestamise ja intressinõude esitamise aegumistähtaeg on üks aasta maksusumma täielikust tasumisest (MKS § 118 lg 1), siis igal juhul ei saa intressinõuet esitada, kui möödunud on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg (MKS § 132). Sama kehtib juhul, kui maksukohustuslane ei ole maksusummat täielikult tasunud (vt RKHK 11.10.2019. a otsus asjas nr 3-17-1047, p-d 18-19). Intressinõue on kaebajale esitatud 17.12.2020. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna maksuotsuse sundtäitmine ei olnud intressinõude esitamise ajaks aegunud, oli ka kaebajale esitatud intressinõue õiguspärane.
27.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.11.2021. a otsuse muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, puudub alus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.