3-22-869 Metsalliku Mesindustalu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Haldusasi Informatsiooni Ameti 5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/3,
20.jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/107 ja 4. veebruari 2022. a otsuse nr 12-6/22/202 osaliseks tühistamiseks, 17. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 12-1/22/66-3 ja 21. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 12-1/22/358-1 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlused vastavas osas uuesti läbi Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Metsalliku Mesindustalu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom, seaduslik esindaja Janor esindajad Metsallik Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindajad Ave Paavel ja Karin Lepmets Asja läbivaatamine
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. septembril 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Metsalliku Mesindustalu (kaebaja) esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA või vastustaja) 15. juunil 2018. a pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110181111949 mahepõllumajandusele ülemineku ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks 730,04 hektarile.
1.1.PRIA määras 6. veebruari 2019. a otsusega nr 12-6/19/282 "2018. aastal taotletud mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine, toetuse tagasinõudmine ja tasaarvestamine" Metsalliku Mesindustalule 2018. aasta eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (67 279,07 eurot). PRIA tunnistas 1. märtsi 2019. a aasta otsusega nr 12-6/19/480 eelnimetatud otsuse Metsalliku Mesindustalu osas kehtetuks, määras Metsalliku Mesindustalule 2018. a eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust osaliselt summas 80 446,98 eurot ja suunas täiendavalt väljamaksmisele toetuse summas 13 167,91 eurot.
1.2.Metsalliku Mesindustalu esitas PRIA-le 21. mail 2021 pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110211110645 ning 15. juunil 2021 viimase pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse muudatusavalduse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemiseks 804,74 hektarile.
1.3.PRIA viis 6.-9. septembril 2021 kaebaja põllumajandusliku majapidamise põldudel läbi kohapealse kontrolli, mille kohta on koostatud kontrollaruanne nr 210380.
1.4.PRIA tuvastas läbi viidud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel halduskontrolli raames, et 2018. aasta toetustaotlusel deklareeritud põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1, põllumassiivil nr 53254759085 asuval põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354740162 asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412 asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr 56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr 56653034537 asuval põllul nr 54, põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63, põllumassiivil nr 53753150455 asuval põllul nr 93 ja põllumassiivil nr 54353251144 asuval põllul nr 2021. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (edaspidi määrus nr 53) sätestatud. Kontrolli tulemusi arvesse võttes tunnistas PRIA 5. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/3 kehtetuks enda varasema 1. märtsi 2019. a otsuse nr 12-6/19/480 „6. veebruari 2019. a otsuse nr 12-6/19/282 muutmine, 2018. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine“ ja tegi 2018. aasta mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohta uue otsuse, millega määras Metsalliku Mesindustalule mahepõllumajandusega jätkamise toetust osaliselt (75 181,79 eurot). Sama otsusega nõuti Metsalliku Mesindustalult tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (5265,19 eurot). Nimetatud otsusega muutis PRIA otsuses nimetatud põldude osas taotlejale varasemalt koostatud otsust nr 12-6/19/480. Põllud arvestati rohumaade madalamasse ühikumääragruppi, mistõttu muutus ka taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusest tulenev toetussumma vähendus ning vastavuse nõuete rikkumisest tulenev toetussumma vähendus. Muus osas otsust nr 12-6/19/480 ei muudetud.
1.5.PRIA määras 18. oktoobri 2021. a otsusega nr 12-6/21/354 kaebajale 2020. aasta eest mahepõllumajandusega jätkamise toetuse. 2(21)
3-22-869 PRIA tuvastas mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel läbi viidud halduskontrolli raames, et 2020. aasta toetustaotlusel deklareeritud põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1, põllumassiivil nr 53254759085 asuval põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354647789 asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412 asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr 56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr 56653034537 asuval põllul nr 54, põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63, põllumassiivil nr 53753150455 asuval põllul nr 93, põllumassiivil nr 54353251144 asuval põllul nr 95 ja põllumassiivil nr 54055127002 asuval põllul nr 42 on taotleja 2021. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui määruses nr 53 sätestatud. PRIA tunnistas 20. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/107 kehtetuks 18. oktoobri 2021. a otsuse nr 12-6/21/354 ja tegi 2020. aasta mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohta uue otsuse, millega määras osaliselt 2020. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ja nõudis osaliselt tagasi 2020. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (5944,93 eurot). Kuna teraviljade ühikumääragrupis moodustas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus rohkem kui 50% kindlaksmääratud pindalast, jättis PRIA vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-le 2 kaebaja taotluse selles toetusmääragrupis rahuldamata. PRIA leidis ka, et halduskaristust välistavad asjaolud puudusid.
1.6.PRIA määras kohapealse kontrolli tulemuste alusel 4. veebruari 2022. a otsusega nr 126/22/202 osaliselt 2021. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse. PRIA leidis, et kaebaja põldudel nr 84, 2-3, 2-2-1, 2-5-1, 2-5-2, 2-5-3, 2,8, 42, 52-1, 53, 54, 55, 62, 63, 2-4, 93, 95, 24 ei ole määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuure kasvatatud, mistõttu nende põldude eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust määrata ei saa.
2.Metsalliku Mesindustalu esitas PRIA-le 8. jaanuaril 2022 vaide PRIA 5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/3 peale. PRIA jättis 17. märtsi 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/66-3 vaide rahuldamata. PRIA leidis kokkuvõtvalt, et vaidega on vaidlustatud nimetatud otsust vaid osas, mis puudutab ühikumäära suurendamist loomühikute alusel (määruse nr 53 § 5 lg-d 3 ja 4). PRIA märkis, et kohustusega hõlmatud maaks loetakse ka sellist taotlusel deklareeritud maad, millele kontrollide käigus tuvastatud mittevastavuste tõttu toetust ei määrata. Ka selline maa, mis on taotlusel deklareeritud kohustusealuse maana, kuid tuvastatakse nõuete rikkumine, võetakse arvesse loomühikute suurendamisel ja seejärel kohaldatakse toetuse vähendamisi kontrollide tulemusel kindlaks tehtud rikkumiste tõttu. Metsalliku Mesindustalu esitas 18. veebruaril 2022. a PRIA-le vaide 4. veebruari 2022. a otsuse nr 12-6/22/202 ja 20. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/107 peale. PRIA jättis 21. märtsi 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/358-1 vaide rahuldamata. PRIA asus kokkuvõtvalt seisukohale, et otsuse loetletud põldudel ei ole kasvatatud taotluses nimetatud kultuure (kaer, söödanaeris) ning et põllul nr 84 (2021. a toetus) kindlaks tehtud kultuur (kõrvenõges) ei olnud mahepõllumajandusega jätkamise mõistes toetusõiguslik ning kohapealse kontrollis tuvastati, et põld nr 84 oli rohumaa, millel kasvasid looduslikult kõrvenõges ja orashein, lisaks muud heintaimed. PRIA leidis, et vaide esitaja rikkus kuni 3-aastaste rohumaade külvikorra nõuet, s.t, et kui rohumaal ei kasvatata hiljemalt määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 sätestatud tähtajaks muud põllumajanduskultuuri, siis nõutakse eelmistel aastatel selle rohumaa eest makstud toetus tagasi. PRIA ei ole eksinud ka loomühikute arvestamisel.
3.Metsalliku Mesindustalu esitas 18. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub osaliselt tühistada PRIA 5. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/3. Samuti palub kaebaja tühistada
3(21)
3-22-869 PRIA 17. märtsi 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/66-3 ning kohustada PRIA-t kaebaja taotlust vastavas osas uuesti läbi vaatama. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-22-869. Kohus võttis kaebuse 19. aprilli 2022. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 17. mail 2022 vastuse kaebusele. Kohus määras 24. mai 2022. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil
15.juunil 2022.
4.Metsalliku Mesindustalu esitas 20. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus: tühistada 1) PRIA 21. märtsi 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/358-1 täielikult; 2) PRIA
4.veebruari 2022. a otsus nr 12-6/22/202 osas, millega jäeti kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetus määramata, määrati toetus osaliselt madalamasse ühikumääragruppi ning lisaks ühikumäära ebaõige suurendamise osas, 3) PRIA 20. jaanuari 2022. a otsus nr 126/22/107 osas, millega määrati vaidlustatud otsuses nimetatud põllud madalamasse ühikumääragruppi ning toetussummat vähendati, samuti ühikumäära ebaõige suurendamise osas. Kaebaja palus ka kohustada PRIA-t vaatama asjakohased taotlused vastavas osas uuesti läbi. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-22-895. Kohus võttis kaebuse 25. aprilli 2022. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 23. mail 2022 vastuse kaebusele.
5.Kaebaja esitas 25. mail 2022 kohtule taotluse liita haldusasjad nr 3-22-869 ja nr 3-22-895 ühte menetlusse. Vastustaja teatas 30. mail 2022 vastuseks 25. mai 2022. a kohtunõudele, et on nõus haldusasjade nr 3-22-869 ja nr 3-22-895 liitmisega ning asjade liitmise korral kohtuasja läbivaatamisega haldusasjas nr 3-22-869 määratud kohtuistungil 15. juunil 2022. Kohus liitis 30. mai 2022. a määrusega haldusasjad nr 3-22-869 ja nr 3-22-895 ühte menetlusse. Liidetud kohtuasjade numbriks jäi 3-22-869. Kohus vaatas liidetud kohtuasja läbi kohtuistungil 15. juunil 2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuste tühistamist osas, milles varem määratud toetuse andmise otsused on tühistatud, määratud toetus taotletust väiksemas osas ning toetus osaliselt tagasi nõutud ja määratud lisakaristus, samuti vaideotsuste tühistamist ning PRIA-le esitatud taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kaebaja väidab kokkuvõtvalt järgmist.
6.1.PRIA on valesti arvanud vaidlustatud otsustes nimetatud põllud madalamasse ühikumääragruppi ning valesti vähendanud 2018. ja 2020. aasta eest makstud toetust ning jätnud kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 2021. a eest osaliselt määramata. PRIA otsus tugineb vääral seisukohal, et need põllud olid 2021. aastal endiselt rohumaad ning neil ei kasvanud taotlustes nimetatud kultuure. Neile põldudele oli külvatud ja kasvatati erinevaid põllukultuure (kaera ja söödanaerist ning põllul nr 84 nõgest).
6.2.Vaidlust ei ole, et nimetatud põldudele külvati 2021. aastal kaer või söödanaeris. Need põllud ei olnud 2021. aastal ei õiguslikult ega faktiliselt rohumaad, vaid põllumajanduslikuks tootmiseks kasutatavad põllud EL määruse 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c alapunkti i tähenduses.
6.3.Vastustaja kohaldab määruse nr 53 § 4 lg 1 punkti 6 ja § 8 lg 1 punkti 5 ekslikult, leides, et kui neljandal aastal ei ole kasvatatud lühiajalistel rohumaadel muud põllumajanduskultuuri, siis küsitakse tagasi ka varasematel aastatel lühiajalise rohumaa eest makstud toetus. Määruse § 8 lg 6 sätestab, et ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga 4(21)
3-22-869 aasta, millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta. Rohumaade vanust arvestatakse seega külvi hetkest. Rohumaadele kultuuride külvamine katkestab rohumaa vanuse ning vanuse arvestamine algab otsast peale.
6.4.Asjaolu, et osadel põldudel läks külvatud kultuur halvasti kasvama või ikaldus kahjurite tõttu, ei muuda 2021. aastal üles haritud põlde tagasi rohumaaks. Mahetoetuse määramisel ei oma tähtsust saak ega asjaolu, kas taimed on kasvama läinud. See on toetus tegevuskulude eest. Kaebaja on kaebustes selgitanud põllumajandusliku maheda taimekasvatuse omapära (sõltuvus ilmaoludest, vähene võimalus tõrjuda taimekahjureid). Põhjendamatu on PRIA nõue, et taotluses märgitud kultuur peab olema põllul valdav. PRIA pole täpsemalt välja toonud, millised agrotehnilised võtted on olnud ebaõiged. Määrus nr 53 ühtegi külvinormi ei kehtesta ega keela ka kaera otsekülvi rohukamarasse.
6.5.Põllu nr 84 puhul on kaebaja kasvatatava kultuuri (kõrvenõges) valinud elektroonilises taotluskeskkonnas võimalike valikute hulgast.
6.6.Kaebaja ei nõustu, et kultuuride ülekaalu hindamine võiks toimuda vaid visuaalse vaatluse teel, kuna see on liialt subjektiivne ning vaidluse korral ei võimalda välja selgitada tegelikult eksisteerinud faktilisi asjaolusid. Kui kultuuride ülekaalu üldse hinnata, tuleks seda tingimata teha süstemaatiliselt, mitte pildistada või vaadelda põldu üksikutes suvalistes kohtades. Taotlejal peaks alati olema võimalus sellise hindamise juures viibida ning vajadusel märkusi ja ettepanekuid teha, samuti ise olukorda üles pildistada või filmida. See eeldab, et kontroll lepitakse piisava ajavaruga ette kokku ning kontrolli tegemiseks planeeritakse piisavalt aega.
6.7.PRIA tuli suvivilja (kaer) kontrollima alles septembris, st siis, kui esimese saagi koristamisest oli möödas juba kuni 1,5 kuud. PRIA ei vaidlusta asjaolu, et otsustes nimetatud põldudele oli külvatud kaer liblikõieliste allakülviga, külv toimus 8. juunil 2021. Osadel põldudel karjatati loomi, osa tehti heinaks, osa siloks. Kaebaja eesmärk oli nendelt põldudelt saada loomasööta (mitte tera), siis vastavalt sellele toimus ka põllu harimine ning saagi koristamine. Määrusest nr 53 ei tulene, et toetust saab vaid teravilja kui puhaskultuuri kasvatamiseks või teravilja kasvatamiseks ainult tera saamise eesmärgil ning ka loomasöödaks kasvatatav teravili on § 8 lg 1 p 1 alusel toetatav tegevus. Ka taotluse koostamise vorm võimaldab rippmenüüst teha valiku „kaer liblikõieliste allakülviga“. Saagi koristamise aeg on loomasöödaks kasvatatava kaera puhul erinev teraks kasvatatavast kaerast.
6.8.Söödanaerist ei külvatud otsekülviga rohukamarasse, vaid vaidlusalused põllud randaaliti enne külvamist. Naeriseeme on kallis ning kaebaja ei ole külvanud naerist üksnes külvamise eesmärgil.
6.9.PRIA on jätnud kaebajale määramata toetuse maheseemnega külvatud teravilja kasvatamise eest (määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 4 sätestatud ühikumäära suurendamine 25 eurot). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja põldudele 2-3, 2-2-1, 2-5-1, 2-5-2, 2-5-3, 2,8, 42, 52-1, 53, 54, 55, 62, 63 külvanud sertifitseeritud maheseemet. See toetus tuleb määrata ka juhul, kui PRIA on seisukohal, et nimetatud põldudel kaera ülekaalus ei kasvanud.
6.9.PRIA on valesti arvestanud ühikumäära suurendamist loomade ja kodulindude pidamise eest. Määruse nr 53 § 5 lg 4 ütleb sõnaselgelt, et loomühikute ja 85 euro korrutis tuleb jagada nõuetele vastava maa hektarite arvuga, mitte aga kogu taotlusel deklareeritud maa hektarite arvuga sõltumata sellest, kas see vastab nõuetele või mitte. PRIA vähendab ebaõigesti taimekasvatusega seotud rikkumiste puhul ka loomapidamise eest määratavat toetust, kuigi loomapidamine on olnud nõuetekohane. 5(21)
3-22-869
6.10.Kuna PRIA on valesti tuvastanud, et kaebaja põldudel ei kasvanud kaera ja söödanaerist, on PRIA valesti määranud ka lisakaristused.
6.11.PRIA 4. veebruari 2022 otsusest ei selgu, millised põllud on arvatud madalamasse ühikumäära gruppi ning mis põhjusel.
6.12.PRIA vaideotsuses toodud viitest komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklile 6 pole võimalik aru saada, millisele selle normi konkreetsele sättele on PRIA tuginenud ning millisel põhjusel.
7.Vastustaja leiab, et 18. aprillil 2022 esitatud kaebus on osaliselt ebaõigesti menetlusse võetud ning ülejäänud osas vaidleb mõlemale kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Metsalliku Mesindustalu ei ole vaides vaidlustanud rohumaade põldude nr 2-2, 2-3, 2-4, 2-5, 52, 53, 54, 63, 93, 95 määramist madalamasse ühikumääragruppi ning selles osas on kaebajal 2018. a toetuse puhul Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 110 lg-s 1 ette nähtud kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus läbimata. PRIA on lähtudes vaides esitatud põhjendustest lahendanud kaebaja vaide 2018. a osas üksnes vaidlustatud loomühikute võrra toetuse suurendamise arvutuste osas.
7.2.Loomühikute alusel ühikumäära suurendamisel ei arvestata pindalaga, mis ei saa olla hõlmatud kehtiva mahepõllumajandusliku kohustusega. Selline maa ning samuti rohumaa, mis ei ole kaetud nõutava loomkoormusega ehk loomkoormus jääb alla 0,2 loomühiku (määrus nr 53 § 4 p 7) jäetakse loomühikute arvestusest välja. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse arvestamisel võetakse aluseks kogu taotlusel deklareeritud kohustusealune maa ehk toetusõiguslik maa. Kohustusega hõlmatud maaks loetakse ka taotlusel deklareeritud maad, millele kontrollide tulemusena tuvastatud mittevastavuste tõttu toetust ei määrata (mitteabikõlblik maa), sest nõuete rikkumise korral ei lähe kohustusealune maa taotleja kasutusest ega kohustuse alt välja. PRIA lähtub komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014 art-s 6 sätestatud toetuse arvutamise ja vähendamiste kohaldamise järjekorrast. Ühikumäära suurendamisel jagatakse loomühikud pindalapõhiselt. Vastasel korral saaks taotleja loomühikute arvelt soodsama otsuse võrreldes nende taotlejatega, kes nõudeid täitsid. Mahetoetus ei ole loomapidamistoetus, vaid eelkõige pindalapõhine toetus, mida arvestatakse hektarite alusel, kuid ühikumäära suurendatakse kindlas määras taotlejal peetavate aasta keskmise loomade arvu alusel lisakulutuste katmiseks selle eest, et taotleja järgib mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja loomakasvatuse nõudeid toetusõiguslikul maal.
7.3.PRIA on 2021. aasta mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse menetlemisel halduskontrolli raames tuvastanud, et kaebustes loetletud ning 2018. 2020. ja 2021. a toetustaotlusel deklareeritud põldudel on kaebaja 2021. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui määrusega nr 53 lubatud.
7.3.1.Vaidlusalused põllud on eelneval kolmel järjestikusel aastal olnud rohumaad ning kaebaja oleks pidanud 2021. aastal nimetatud põldudel määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 kohaselt kasvatama § 8 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri ehk teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (edaspidi koos põllukultuur), köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi, puuvilja- või marjakultuuri. PRIA on kindlaks teinud, et loetletud põldudel kasvasid ka 2021. aastal heintaimed.
6(21)
3-22-869
7.3.2.Määruse nr 53 § 2 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Määruse nr 53 § 3 lg 1 p 6 ja § 4 lg 1 p 6 kohaselt võib mahepõllumajandusliku tootmise toetust taotleda kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta. Kui rohumaal ei kasvatata hiljemalt määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 sätestatud tähtajaks muud põllumajanduskultuuri, nõutakse eelmistel aastatel selle rohumaa eest makstud toetus tagasi.
7.4.Kõrvenõges ei ole toetusõiguslik kultuur mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul ning kaebaja ei saanud seda valida
7.5.Määruse nr 640/2014 art 19 lg 2 kohaselt kohaldatakse üle 50%-lise pindalade erinevuse korral taotlejale lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlaks määratud pindala vahele. Taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus oli praegusel juhul selgelt suurem kui 50%.
7.6.PRIA 4. veebruari 2022 otsuse ebaselguse osas märgib vastustaja, et põllud järjekorranumbriga 78 (2,44 ha), 79 (0,65 ha) ja 80 (1,37 ha), kokku 4,46 ha (204,48 – 200,02 = 4,46) hektarit ei kuulunud kuni 3-aastaste rohumaade ühikumäära gruppi. Kaebaja on saanud nende põldude osas vastava teate märke eemaldamiseks, kuna varasematel aastatel on neil kasvatatud heintaimi, mistõttu põllud ei saa olla külvikorras.
7.7.Vastustaja on selgitanud vastustes kaebusele ja vaideotsustes toetussummade vähendamise ja tagasinõutava summa kujunemist.
7.8.Kehtiv õigus ei määratle, milline tegevus on nõuetekohane agrotehnika. Taotlejal lasub kohustus tõendada, et ta oma põllumajanduslikus tegevuses kasutas nõuetekohast agrotehnikat ning tema kanda jääb põllumajanduskultuuri nõuetekohaselt kasvatamise ja hooldamise risk. Ka mahetootjal tuleb arvestada viljelusviisi valides kõikide riskidega, sealhulgas kultuuride umbrohtumuse riskiga.
7.9.Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul on oluline, millised põllumajanduskultuurid kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest. Toetuse eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav.
7.10.Taotleja ei saa määrata kontrolli läbiviimise aega. Vastustaja on selgitanud kontrolliprotseduurile kehtestatud regulatsiooni.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja palub tühistada PRIA järgmised haldusaktid: 1) 5. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/3 (I kd, tl 17p-19p) osas, millega määrati kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetust varem määratust väiksemas ulatuses (toetuse osaline määramine) ning nõudis juba makstud toetuse osaliselt tagasi (2018. a mahepõllumajandusega jätkamise toetus); 2) PRIA 20. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/107 (III kd, tl 61-62) osas, millega määrati vaidlustatud otsuses nimetatud põllud madalamasse ühikumääragruppi ning toetussummat 7(21)
3-22-869 vähendati, ja nõuti osaliselt tagasi juba makstud toetus, samuti ühikumäära ebaõige suurendamise osas (2020. a mahepõllumajandusega jätkamise toetus); 3) PRIA 4. veebruari 2022. a otsus nr 12-6/22/202 (I kd, tl 86p-88p) osas, millega jäeti kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetus määramata, määrati toetus osaliselt madalamasse ühikumääragruppi ning lisaks ühikumäära ebaõige suurendamise osas (2021. a mahepõllumajandusega jätkamise toetus); 4) 17. märtsi 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/66-3 (5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/3 peale esitatud vaide lahendamine); 5) 21. märtsi 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/358-1 (4. veebruari 2022. a otsuse nr 12-6/22/202 ja 20. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/107 peale esitatud vaide lahendamine). Kaebaja on 18. aprillil 2022 esitatud kaebuse eset täpsustades märkinud, et ei nõustu 5. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/3 selles, et vastustaja on kaebuse p-s 1.2 nimetatud põllud määranud madalamasse ühikumääragruppi ning toetussummat vähendanud. Kaebaja ei vaidlusta toetuse määramata jätmist kokku 16,59 hektari osas, kuid ei nõustu sellega, kuidas vastustaja on toetusega hõlmatud maa vähendamisel arvestanud ühikumäära suurenemist loomade ja kodulindude pidamise eest. Kaebaja on seisukohal, et ebaõige oli tagasi nõuda 2018. aastal ja 2020. a põldudele määratud lühiajaliste rohumaade toetus (5. jaanuari 2022. a ja
20.jaanuari 2022. a otsused)
9.Pooled on esmalt eri meelt selles, millises ulatuses on kaebajal läbitud 5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/3 vaidlustamisel kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt ELÜPS § 110 lgle 1 ning kas vaidlus kohtumenetluses hõlmab kogu ulatuses ka kaebuses nimetatud põldude madalamasse ühikumääragruppi arvamist ja sellest tulenevat toetussumma muutmist. Kohus rõhutab siinkohal, et kaebaja on 8. jaanuaril 2022 esitatud vaides (I kd, tl 20) märkinud esmalt, et vaidlustab PRIA otsuse nr 12-6/22/3. Seejärel märkis ta: „PRIA on eksinud loomühikute arvestamisel. Arvutuskäik ei vasta Maaeluministeeriumi määrusele nr 53 §5 lg 4. Kui põld vastab nõuetele, siis makske toetus välja. Kui põld ei vasta nõuetele, siis ärge jagage sinna loomühikuid.“ Lõpetuseks on ta sõnastanud vaide nõude järgmiselt: “Lähtudes eeltoodust taotlen otsuse kehtetuks tunnistamist ja uue otsuse tegemist“. Kohtu hinnangul ei võimalda nõudele eelnenud lakooniline õiguslik põhjendus ühest järeldust, et vaide esitaja on soovinud vaidlustada 5. jaanuari 2022. a otsust nr 12-6/22/3 üksnes osas, mis puudutab toetuse muutmist loomühikute arvestamist puudutavas osas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 78 koostoimes HMS § 15 lg-s 2 ja §-s 36 sätestatud selgitamiskohutusega ning uurimispõhimõttest (HMS § 6) lähtuvalt tuleb haldusorganil ka talle esitatud vaiet saades püüda mõista ja välja selgitada vaide esitaja tegelik eesmärk ja anda koos asjakohaste selgitustega vajadusel tähtaeg vaide puuduste kõrvaldamiseks. Kujunenud kohtupraktikas (nt Riigikohtu 19. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-32 p 10 ja seal viidatud praktika) on peetud kohustuslikku vaidemenetlust läbituks, kui vaideorgan on vaide õigusvastaselt tagastanud. Kohtu hinnangul on analoogia korras võimalik pidada kohustuslikku kohtueelset menetlust ka läbituks siis, kui vaideorgan on jätnud õigusvastaselt vaide eesmärgi välja selgitamata ja selle ainult osaliselt lahendanud. Seega peab kohus praegusel juhul põhjendatuks lugeda vaidemenetlust läbituks kogu 18. aprillil 2022 esitatud kaebuse ulatuses, st nii madalamasse ühikumääragruppi arvamise kui ka loomühikute kohaldamise osas.
10.Kaebaja väitel on vastustaja arvanud põllud ebaõigesti madalamasse ühikumääragruppi ning seetõttu ebaõigesti vähendanud määratud toetust või jätnud toetuse (osaliselt) määramata 8(21)
3-22-869 2018., 2020. ja 2021. aasta eest Vaidlus on tõusetunud peamiselt küsimuses, millises ulatuses olid asjaomased põllud nendel kasvatatavate põllumajanduskultuuride (kaer, söödanaeris, nõges) osas toetusõiguslikud, sh kas põldudel kasvatati taotletud põllumajanduskultuure määral, mis võimaldaks nende põldude maa-alasid käsitleda toetusõiguslikena toetustaotluses märgitud kultuuri ühikumäära alusel.
11.Mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust makstakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 29 ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) 6. peatüki 1. jao sätete alusel. Täpsemad nõuded mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks on kindlaks määratud ELÜPS § 67 lg 2 alusel kehtestatud maaeluministri 30. aprilli 2015. a määrusega nr 53 "Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus" (määrus nr 53).
12.Vaidlus, mis on võrsunud kolmest erinevast PRIA otsusest aastate 2018, 2020 ja 2021 kohta, puudutab põlde 2-2-1, 2-3, 2-4, 2-5-1, 2-5-2, 2-5-3, 2.8, 24, 42, 52, 52-1, 53, 54, 55, 62, 63, 84, 93, 95. Kõigi kolme vaidlustatud otsuse andmisel on vastustaja tuginenud 6.-9. septembril 2021 kaebaja põllumajandusliku majapidamise põldudel läbi viidud kohapealse kontrolli tulemustele (kontrollaruanne nr 210380; I kd, tl 8-16p).
13.Kõigi vaidlustatud haldusaktide puhul on PRIA leidnud, et kontrollimisel ei ole otsustes loetletud põldudel maaeluministri 30. aprilli 2015 määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuure leitud või leiti neid vähesel määral, mistõttu nende põldude eest mahepõllumajandusega jätkamise toetust määrata ei saa. Kokkuvõtvalt on vastustaja asunud kontrolli tulemusena tuvastatud asjaolude põhjal seisukohale, et visuaalse vaatluse kohaselt olid vaidlusalused põllud rohumaad ning kaebaja kasvatas otsustes loetletud põldudel heintaimi kauem kui on ette nähtud määruses nr 53 ning nimetatud põldudel ei kasvatatud 2021. a esitatud taotlustes märgitud kultuure (kaer, söödanaeris).
14.Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 sätestab, et toetusõiguslik maa on taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (edaspidi koos põllukultuur), köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Määruse nr 53 § 8 lg-st 1 tulenevalt on toetusõiguslik ka põllumaa, millel kasvatatavad heintaimed on põllumajandusministri 24. aprilli 2006. a määruses nr 56 „Söödakultuuride seemne kategooriad ning söödakultuuride seemne tootmise ja turustamise nõuded” sätestatud nõuete kohaselt põldtunnustatu (p 2) või millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal sama lõike p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri (p 5) ning p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa. Määruse nr 53 § 12 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab taotleja tagama, et põllumajanduskultuurid on külvatud, maha pandud või istutatud hiljemalt kohustuseaasta 15. juunil, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid, või hoitakse maad sama kuupäeva seisuga mustkesas või söötis.
15.Määruse nr 53 §-s 4 on sätestatud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäärad vastavalt kasvatatavale kultuurile. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 1 järgi on ühikumäär rühvelkultuuri 9(21)
3-22-869 kasvatamise eest 210 eurot ning teraviljakultuuri kasvatamise eest 125 eurot. Sama lõike p 6 järgi on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa puhul 80 eurot ning p 7 järgi sama lõike punktides 5 ja 6 nimetamata rohumaa, mille iga hektari kohta on taotlejal sellisel arvul mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi, et loomkoormus hektari kohta on vähemalt 0,2 loomühikut komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 808/2014 II lisa kohaselt või mille iga kuni 0,1 hektari kohta on üks mahepõllumajanduslikult peetav mesilaspere, puhul 25 eurot. Kaebaja on arvamusel, et kokkuvõttes vähenes Metsalliku Mesindustalule määratud toetussumma ebaõigesti seetõttu, et vastustaja on põhjendamatult jõudnud järeldusele, et tegemist oli rohumaaga määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 tähenduses.
16.Määruse nr 53 § 8 lg 6 sätestab: „Selle ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga aasta, millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta.“ Kaebaja on arvamusel, et vastustaja on ebaõigesti tuvastanud, et 2021. a ei kasvatanud kaebaja vaidlusalustel põldudel taotluses märgitud põllumajanduskultuure. Ta märgib, et kuna 2021. aastal on põllud üles küntud ja sinna külvatud kultuure (kaer, söödanaeris, nõges), ei olnud enam tegemist rohumaaga ja kaebaja oli õigus saada toetust määras, mis on ette nähtud kuni kolmeaastase külvikorras rohumaa eest. Kohtu hinnangul puudub sisuline vaidlus mõiste „kuni kolmeaastane külvikorras rohumaa“ sisu üle, kuid pooled on erineval seisukohal selles, kas 2021. aastal kasvas põldudel taotluses märgitud ja sinna väidetavalt külvatud põllumajanduskultuur ning kas see kultuur oli põllul valdav.
17.Kaebaja rõhutab, et on eelpool loetletud põldudele (vt otsuse põhjendust p 12) külvanud 2021. aastal kaera ja söödanaerist, st teravilja ja rühvelkultuuri. Vastustaja ei ole vaidluse alla seadnud külvamise fakti ega vastavaid põlluraamatu kandeid. Vaidlus on selle üle, kas saavutatud tulemus on vastavalt määruse nr 53 § 4 lg 1 p-le 6 (kuni kolmeaastane külvikorras olev rohumaa) või rohumaa sama lõike p 7 tähenduses.
18.Vastustaja on kohaliku ja halduskontrolli tulemusena visuaalse vaatluse põhjal ja põlluraamatu andmete alusel tuvastanud 2021. a septembris kaera osas järgmise olukorra põldudel (kontrollaruande lisad I kd, tl 8-13): 1) Põld nr 2-3: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi; alustaimikus on näha ristikut; karjatamine 16.07-30.07 ca 500 lammast; 2) Põld nr 2-2-1: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Karjatamine 16.07-30.07 ca 500 lammast; 3) Põld nr 2-5-1: Visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, kaerakülv tuvastatav, aga taotlusel olev põhikultuur ei ole põllul valdav. Alusrindes tuvastatud ristikut; karjatamine 24.06-15.07 ja alates 15.08 ca 500 lammast; 4) Põld nr 2-5-2; visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, kaerakülv tuvastatav, valdavalt on põllul heintaimed. Karjatamine 24.06-15.07 ja alates 15.08 ca 500 lammast; 5) Põld nr 2-5-3: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, valdavalt kõrreline, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi; alusrindes tuvastatud ristikut; karjatamine 24.06-15.07 ja alates 15.08 ca 500 lammast; 6) põld nr 2,8: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Karjatamine 16.07-30.07 ca 500 lammast. 2020. aastal oli põld püsirohumaa; 10(21)
3-22-869 7) põld nr 42: otsekülv on tehtud rohukamarasse, põlluraamatu järgi on purustatud 06.07.2021 ja randaalitud 30.08.2021; visuaalsel vaatlusel ei tuvastatud kaerataimi, on rohtunud maa; valdavalt olnud heinataimed; 8) põld nr 52-1: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt on heintaimed rohukamaras. 28.07 tehtud heinaks; 9) põld nr 53: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt heintaimed rohukamaras. 29.07 tehtud heinaks; 10) põld nr 54: Visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt on heintaimed rohukamaras. 28.07 on tehtud heinaks; 11) põld nr 55: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt on heintaimed rohukamaras. 28.07 on tehtud heinaks; 12) põld nr 62: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt on heintaimed rohukamaras, 25.07 on tehtud heinaks, 2020 oli põld püsirohumaa; 13) põld nr 63: visuaalsel vaatlusel on tegemist rohumaaga, otsides leiab üksikuid rohtseid kaerataimi. Valdavalt on heintaimed rohukamaras. 25.07 on tehtud heinaks. Erinevatel põldudel tuvastatu ei erine märkimisväärselt ja ka kaebaja ise ei ole ühegi põllu puhul mingeid asjaolusid eriliselt välja toonud. Söödanaeri osas on PRIA tuvastanud põldudel järgmise olukorra: 1) põld nr 2-4: otsekülv on tehtud koos randaalimisega 13.06 - 6 kg/ha + 12 kg/ha liblikõieliste kõrreliste allakülv. Rohkem eeltöid ei ole põlluraamatu andmetel tehtud. Söödanaeri külv on tuvastatav, kuid taimed on väikesed ja hõredalt, domineerivad heintaimed. Alustaimikus on tuvastatav ristik. Karjatamine alates 15.08.2021 – lambad; 2) põld nr 93: otsekülv tehtud rohukamarasse 14.06.2021 6 kg/ha + liblikõieliste kõrreliste allakülv 5 kg/ha; visuaalselt on tegemist rohumaaga, milles alustaimikus näha naerikülvi; valdavalt on põllul kõrrelised heintaimed rohukamaras; liblikõieliste allakülvi ei tuvastatud; 3) põld nr 95 (taotlusel söödaredis): randaalimine + söödanaeri külv; 14.06.2021 6 kg/ha. 12.07 on purustatud ja 05.09 randaalitud. Visuaalsel vaatlusel on tuvastatud põllul kõrrelised heintaimed; 4) põld nr 24: külv tehtud 13.06.2021 6 kg/ha + liblikõieliste kõrreliste allakülv 14 kg/ha 20.
19.Kohtul puudub alus kahelda kontrolli tulemuste kajastuses ning koosmõjus kontrolli käigus tehtud fotodega1 (haldusasja nr 3-22-869 dtl 120-277) on kohtul kujunenud veendumus vastustaja järelduse õigsuses, st et kontrollitud põldudel ei esinenud valdava kultuurina toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuur (vastavalt kaer või söödanaeris) ning see oli suures osas segunenud teiste taimedega (heintaimed).
19.1.Vastustaja kontrolli käigus tehtud fotod on varustatud nende tegemise kuupäeva ja kellaajaga. Kuigi osadel fotodel on kujutatud vaid taimestikku, on rohketel fotodel kujutatud maastikuelemente, infrastruktuuriobjekte (elektriliinid), hooneid või inimesi, mis võimaldab põllud kaebaja põldudena identifitseerida. Kaebaja ei ole ka seadnud kahtluse alla fotode seotust talle kuuluvate põldudega.
19.2.Kaebaja leiab, et kultuuride ühekordne visuaalne hindamine on liialt subjektiivne ega võimalda tegelikke asjaolusid välja selgitada ning et hindamine peaks olema süstemaatilisem. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ühekordne kontroll keskendub eelkõige hetkeolukorrale, kuid kontrolli läbi viivate ametnike pädevus ja erialane kogemus võimaldab eelduslikult anda
Suure mahu tõttu pabertoimikusse printimata, kättesaadavad KIS-s ja digitoimikus
11(21)
3-22-869 kontrollis tuvastatu põhjal ka ulatuslikuma hinnangu toetuse nõuete täitmisele. Kaebaja väitel peaks ka taotlejal endal olema võimalik olukorda pildistada või filmida. Kohus peab võimalikuks, et ka taotleja enda foto- või videojäädvustused võivad olla üheks tõendiks kogumist kohtu- ja haldusmenetluses (HKMS §-d 56 ja 57; HMS § 38 lg 2), kui neid saab pidada usaldusväärseks, mh kui saab välistada kahtlused jäädvustuse aja ja koha suhtes ning salvestisega manipuleerimise (vt ka praeguse otsuse põhjenduste p 25). Kohus nõustub, et haldusmenetluses kogutavad tõendid peavad olema usaldusväärsed ja olukorda tõeselt kajastama, kuid kontrollimenetlus ei saa kujuneda ka ebaproportsionaalselt ressursimahukaks (nt erinevatel ajahetkedel läbi viidavad korduskontrollid).
19.3.Määruse nr 53 § 23 lg 1 järgi kontrollib PRIA taotluses esitatud andmete õigsust ja toetuse saamise nõuete vastavust, lähtudes komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklites 2441 sätestatust. Määrus nr 53 ega rakendusmäärus ei näe konkreetsemalt ette kohapealse kontrolli tegemise aega. Rakendusmääruse nr 809/2014 art 26 p 2 kohaselt teostatakse ühtse süsteemiga hõlmatud maaeluarengumeetmete puhul kohapealseid kontrolle kogu aasta jooksul iga meetme raames võetud eri kohustuste suhtes tehtud riskianalüüsi põhjal. Kohapealsete kontrollide käigus kontrollitakse, kuidas on täidetud rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid, siduvad kohustused ja muud kohustused selliste toetuskavade puhul, mille raames toetusesaaja on kooskõlas artikliga 34 välja valitud (p 3). Kui teatavaid rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, siduvaid kohustusi või muid kohustusi saab kontrollida üksnes kindlal ajavahemikul, võib kohapealse kontrolli raames tekkida vajadus teha täiendavaid kontrollkäike hilisemal kuupäeval. Sellisel juhul peavad kohapealsed kontrollid olema korraldatud nii, et kontrollkäikude arv ja nende kestus piirdub vajaliku miinimumiga. Vajaduse korral võib selliseid kontrollkäike teha kaugseire teel kooskõlas artikliga 40 (p 4). Määrus nr 53 ega rakendusmäärus ei anna taotlejale õigust valida endale kontrolliks sobivaimat aega. (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-770, p-d 12 ja 13). Praegusel juhul on kohtu arvates olnud vastustajal võimalik läbi viidud kontrolli käigus hinnata kultuuri tegelikku kasvu. Kui taotlusalune kultuur oli septembri alguse seisuga selges vähemuses võrreldes heintaimedega, on ebatõenäoline, et ka varasem või hilisem kontroll oleks viinud teistsugustele järeldustele.
20.Kaera kasvatamise osas on kaebaja selgitanud, et ei ole soovinudki kasvatada kaera teraviljasaagi saamiseks, vaid loomasöödaks. Kohus nõustub kaebajaga, et määrus nr 53 ei keela teravilja külvamist ja kasvatamist loomasöödaks. Kaebaja on selgitanud, et kaera loomasöödana kasvatamisel koristatakse saaki kaks korda – taimedel ei lasta kasvatada tera, vaid niidetakse loomasöödaks sobivas valmimisjärgus. Kaebaja rõhutab, et PRIA teostas kohapealset kontrolli septembrikuus, s.t ajal, mil eelmine saak oli juba koristatud ning kuna kaera kasvatati loomasöödaks, ei olnud kontrolli ajal võimalik põllult leida kõrretüüd, mille puudumist vastustaja ette heidab ning leiab sellele tuginedes, et kaera kultuurina ei kasvatatud. Kasvamas oli juba uus saak ja kaebaja arvates tulnuks otsida kaera võrseid, mitte kõrretüüd. Õige on kaebaja väide, et määrus nr 53 ei sätesta, kui kaua peab taim enne koristamist/loomade karjatamist kasvama – saagi valmimise ja koristamisaja üle saab otsustada kasvataja ise. Samas peab olema seejuures tagatud toetuse eesmärgiga kooskõlas kultuuri kasvatamine. Vastustaja on kontrollitulemuste, fotode ja põlluraamatu andmetele tuginedes välja toonud, et kaer oli 8. juunil 2021 põlluraamatu andmetel otsekülviga rohukamarasse külvatud, muuhulgas asjakohaselt rõhutanud, et kui kultuurid on külvatud 8. juunil ja 16 päeva hiljem (24. juunil) on samal põllul juba alustatud karjatamist, ei ole tegemist kultuuride kasvatamisega (vastus kaebusele p 14; III kd, tl 89-89p). Vastustaja on tuvastanud mõnedel põldudel kaerakülvi, mis pole valdav, ja mõnedel põldudel vaid üksikuid rohtseid kaerataimi ning põllul nr 42 pole kaerataimi üldse tuvastatud. Ka 12(21)
3-22-869 asjaolu, et kaebaja ei kasvatanud kaera teravilja tootmiseks, vaid loomasöödaks, ei muuda eeltoodud järeldust. Kui ka pidada õigeks kaebaja väidet, et loomasöödaks kasvatamisel saadi hooajal kaks kaerasaaki ja kontrolli ajal ei olnud põhjendatud kõrretüü otsimine, pidanuks kultuuri valdava kasvamise puhul kasvama põllul valdavalt kaeravõrsed. Sellist kaerataimede kasvu kontrollijad paraku ei tuvastanud ning seda ei väida ka kaebaja ise, pidades valdavuse nõuet üldse põhjendamatuks.
21.Põhimõtteliselt asjakohaseks saab pidada kaebaja väiteid, mis puudutavad toidutootmise olulisust maailma toiduvarude vähenemise tingimustes ning mahetootmise omapära. Samuti saab nõustuda kaebajaga selles, et kasutatavad agrotehnilised võtted võiva sõltuda kasvatamise eesmärgist (mh näiteks kas kasvatamine toimub silo või tera saamise eesmärgil), et kultuuride kasvatamine sõltub paljuski taotleja kontrolli all mitteolevatest asjaoludest (ilmastikuolud, taimekahjurid) ning et mahetootmine seab oma olemusest tulenevad piirangud (umbrohu- ja kahjuritõrjel, väetamisel), mis ei võimalda põllumajandustootjal sekkuda taimede kasvuprotsessi samamoodi kui tavatootmisel. Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-703, p 27) on määrust nr 53 kohaldades rõhutatud, et mahetootmise puhul eeldab põllukultuuri kasvatamine samuti teatud agrotehnilisi võtteid umbrohu tõrjumiseks ning põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Seetõttu pidas kohus viidatud asjas ilmseks, et kui kasvatatav põllukultuur ei ole põllul enamuses ning ülekaalu on saanud muu taimestik (umbrohi), ei saa rääkida ka põllukultuuri nõuetekohasest kasvatamisest. Samas on ka märgitud, et põllukultuuri kasvatamisel ei pruugi piisata ainuüksi toetuse saaja loetletud tegevustest, oluline on ka tegevuste kvaliteet ja efektiivsus.
22.Kehtivast õigusest ei tulene tõepoolest täpseid juhtnööre, milliseid võtteid konkreetses olukorras kasutada. Määruse nr 53 § 12 lg 1 p 1 orienteerib aga kasutama kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid. Seega on jäetud toetuse saajale valikuvõimalus kohaste meetodite kasutamisel, millega oleks tagatud toetusmeetme eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et oma agrotehniliste vahendite valiku põhjendatuse eest lasub risk toetuse saajal (Tartu Halduskohtu 12.11.2018. a kohtuotsus nr 318-496 p-d 12.3-12.5).
23.Vastuseks kontrollitulemustel (kontrollaruande nr 210380 lisas (I kd, tl 10-13p; III kd, tl 41-44p) põhinevale PRIA järeldusele, et valdavalt on tehtud kaera otsekülv rohukamarasse ning randaalimist on märgitud üksikjuhtudel (põld 42) väidab kaebaja, et määrus ei keela kaera otsekülvi otse rohukamarasse ning seda tehakse seal, kus on agrotehniliselt võimalik. Kaebaja ei nõustu, et ta on jätnud külvatud kultuurid nõuetekohaselt hooldamata õigete agrotehniliste võtetega ja viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri domineeriva seisundi põllul, ning leiab, et PRIA peab suutma konkreetselt selgitada ja põhjendada, mida kaebaja tema arvates tegemata on jätnud ning kust tuli kaebaja kohustus selliseid toiminguid teha. Kohus ei nõustu kaebaja lähenemisega tõendamiskohustuse küsimuses. Ka Tartu Ringkonnakohus on hiljuti haldusasjas nr 3-20-703 (otsuse p 27) leidnud, et asjakohaste agrotehniliste võtete valik on jäetud põllumaa harija otsustada, kuid täita tuleb määruses ettenähtud tulemus. Vastupidisel juhul võib järeldada ka seda, et nõutavaid agrotehnilisi võtteid ei kasutatud või ei kasutatud neid piisavalt efektiivselt. Vastustaja on praeguse vaidluse puhul välja toonud ka oma argumendid, mis kinnitavad tema kahtlust, et kaebaja kasutatud võtted ei ole viinud määruse nr 53 eesmärkideni (kultuuride kasvatamine) (23. mai 2022. a vastus kaebusele p 15; III kd, tl 89p-909.
13(21)
3-22-869
24.Kaebaja selgituste kohaselt on põldudele kaera külvatud väiksema külvinormiga, kuna eesmärk oli kasvatada loomasööta, mitte teravilja ning määrus nr 53 ei kehtesta nõudeid külvinormi osas. Vastustaja selgituste kohaselt (23. mai 2022. a vastus kaebusele asjas nr 3-22-895, p 14; III kd, tl 89p) on kaebaja kasutanud kaera külvinormi 70kg/ha. Kaera soovituslik külvinorm on aga 450-500 idanevat tera ruutmeetrile ning kui 1000 tera keskmine mass on 32g ja idanevus oleks 100%, siis külvinorm oleks 144kg/ha. Asjaolu, et külvinormi pole sätestatud, ei võta toetuse saajalt kohustust valida sobiv külvitihedus, et tagada deklareeritud kultuuri valdav esinemine toetusalusel põllul.
25.Kaebaja väitel on ta kõiki oma põlde hooldanud samade agrotehniliste võtetega, kuid saak on erinevatel põldudel kasvanud erinevalt. Kaebaja on soovinud seda järeldust näitlikustada videomaterjaliga erinevatelt põldudelt, mida kohus ei ole pidanud tõendina usaldusväärseks, kuna videomaterjal ei võimalda seda identifitseerida ei ajaliselt ega siduda kindla põlluga (II kd, tl 106-108) (kohtuistungil 01:31:23-01:35:51). Sarnaselt on dateerimata fotode ja videomaterjali lubatavust tõenditena käsitlenud ka varasem kohtupraktika (nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-770, p 11). Kaebajaga ei saa nõustuda ka selles, et kui mõne põllu olukord kajastatud fotodel on kultuuri kasvatamine tuvastatud, oleks see asjaolu ülekantav ka ülejäänud põldudele. Ka on kaebaja soovinud esitada käesolevas asjas talle kuuluva äriühingu põldudega seotud videomaterjali, mida ei saa praeguse vaidluse lahendamisel asjakohaseks pidada (kaebaja 25. mai 2022. a avalduse lisa 15, video P.V S Grupp OÜ põllust nr 250). Kohtu hingul ei saaks ka muude kaebaja poolt välja pakutud tõenditega (nt kaebaja vande all antud ütlused) kinnitada, et kaebaja kasutatud agrotehnilised võtted olid toetatud põllumajandustootmise puhul sellised, mis tagasid toetuse nõuetega vastavuses oleva tulemuse.
26.Vastusteks vastustaja etteheitele, et taotluses märgitud kasvatatava kultuuri asemel leidus põldudel muid taimi, väidab kaebaja, et ebaõige on nõuda teravilja kasvatamist monokultuurina (kasutatud on teise kultuuri allakülvi) ning et määrusest nr 53 ei tulene, et tegemist peaks olema valdava või domineeriva kultuuriga. Kohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärgiks on hüvitada toetuse taotlejale mahepõllumajanduslikust tootmisest tulenevad lisakulud ja saamata jäänud tulu. Selliste kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes põllumajanduskultuuri (tähtaegse) külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. Varasemas kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et kui toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuur ei ole põllul domineeriv (valdav), ei saa seda pidada ka kultuuriks, millele toetust taotletakse ja saadakse (Tartu Ringkonnakohtu 7. septembri 2021. a otsus asjas nr 3-20-770, p 14). Toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine. Vastupidisel juhul ei oleks toetuse eesmärk täidetav, sest hilisem tegevus põllumajanduskultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel muutuks ebaoluliseks, mis omakorda ei võimaldaks tagada põllumajandusega tegelemise põhieesmärkide saavutamist. Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuurid, ei saa sellist põllumajanduskultuuri käsitleda põhikultuurina, millele mahepõllumajandusega tegelemise toetust vastavalt ühikumäärale määratakse. Kui põllul kasvavad põhikultuurina valdavalt teised taimed ning selleks ei ole objektiivset põhjust, ei ole toetuse eesmärgi saavutamine võimalik ning ei ole õigustatud määrata toetust taotluses märgitud põllumajanduskultuuri kasvatamise eest. (viidatud otsus asjas nr 3-20-770, p 12). 14(21)
3-22-869 Kui taotleja ise on taotlusel märkinud konkreetse kultuuri, ei saa muude taimede valdavat kasvu õigustada ka lisaks põhikultuurile muude taimede allakülviga isegi juhul, kui allakülv polnud keelatud.
27.Sarnaselt kaera kasvatamisega kehtib kõik eeltoodu ka söödanaeri puhul. PRIA on erinevate põldude puhul täheldanud, et söödanaeri külv on tuvastatav, kuid taimed on väikesed ja paiknevad hõredalt ning domineerivad heintaimed; visuaalselt on tegemist rohumaaga, kus alustaimikus näha naeritaimi või on tuvastatud ainult heintaimed (põld 95). Söödanaeri kasvatamisega seonduvalt on kaebaja pidanud PRIA väiteid selle kohta, et söödanaeris on külvatud otsekülviga rohukamarasse, valeks ja tõendamatuks. Vaidlusalused põllud randaaliti kaebaja väitel enne söödanaeri külvamist ning söödanaerist ei külvatud otsekülviga rohukamarasse. Kaebaja möönab, et söödanaeris kasvas osadel põldudel 2021. aastal väga kehvasti, paaril põllul ei läinud seeme isegi korralikult idanema. Kaebaja selgituste kohaselt on tegemist kalli seemnega, mida ei külvatud aga üksnes külvamise eesmärgil, vaid saagi saamiseks. Vastustaja on rõhutanud, et rühvelkultuuride külvid on põlluraamatu andmetel tehtud 13. ja 14. juunil 2021, s.t ajal kui heintaimed on saavutanud juba intensiivse kasvu, mistõttu ei saanudki rühvelkultuurid põllul domineerida ega olla ülekaalus võrreldes heintaimedega (vastus kaebusele asjas nr 3-22-895, p 17). Nagu kohus eelnevalt kujunenud kohtupraktikale viidates märkis, on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise seisukohast määrav, et taotluses märgitud kultuur oleks põllul valdav ning selle tagamiseks tuleb taotlejal valida kohased agrotehnilised võtted.
28.PRIA 4. veebruari 2022. a otsuse nr 12-6/22/202 kohaselt pole põllul nr 84 kasvatatud määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuuri. Kohapealne kontroll tuvastas, et põld nr 84 oli rohumaa, millel kasvas looduslikult nõges ja orashein, lisaks muud heintaimed (kontrollis tehtud fotod2). Vastustaja on leidnud, et taotlusel deklareeritud ja kohapealses kontrollis kindlaks tehtud kultuur – kõrvenõges – ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse mõistes toetusõiguslik kultuur (määrus nr 53 § 4 lg 1 p 3, § 8 lg 1 p 1).
28.1.Kohus nõustub vastustajaga, et kõrvenõges ei ole määruse nr 53 lisas toodud ravim- ja maitsetaimede loetelus ning kõrvenõgese kasvatamise eest seega mahepõllumajandusega jätkamise toetust maksta ei saa. Kaebaja väitel on ta taotluses kõrvenõgese märkinud põhjusel, et seda võimaldas e-PRIA kuvatav valik.
28.2.Vastutaja on selgitanud (vaideotsuse p 7; III kd, tl 50p), et kõrvenõges on toetusõiguslik kultuur ühtse pindalatoetuse või keskkonnasõbraliku majandamise toetuse raames ravimtaimena juhul, kui seda kasvatatakse umbrohuvabalt puhaskultuurina. Seetõttu esineb kõrvenõges ka toetustaotluste elektroonilises keskkonnas valikus. Vaideotsuse p-s 8 esitatud selgituse kohaselt saab taotleja taotlust täites menüüst valida kultuuriks ka kõrvenõgese, kuid lisades siis mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemise märke, saab taotleja e-PRIA-s veateate (TOS0756) ning ilma vastavat parandust tegemata ei ole võimalik mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlust esitada. Kaebaja märkis taotlusele (I kd, tl 37p) kultuuriks ravim- ja maitsetaimede segu muude põllumajanduskultuuridega, lisades märkuse nõges, kõrve- (60%), orashein (40%). PRIA on vaideotsuse põhjendustes selgitanud, et kuna kõrvenõges ja orashein on taotlusele lisatud täpsustava kultuurina, siis selle kohta e-PRIA veateadet ei kuvanud. PRIA on 25. mai 2021. a e-kirjas (III kd, tl 103-103p) juhtinud kaebaja tähelepanu, et kõrvenõges ja orashein ei ole
Vastus asjas nr 3-22-895 lisa 6 – Kontrollis tehtud fotod põld 84-nõges.zip.
15(21)
3-22-869 mahetoetuse osas toetusõiguslik kultuur, ning anti soovitus eemaldada taotluselt põllul nr 84 MAH toetuse taotlemise märge. Kuna kõrvenõges ei ole määruse nr 53 lisa järgi toetusõiguslik kultuur, nõustub kohus vastustaja järeldustega, et sõltumata sellise kultuuri valiku võimalusest süsteemis, puudub õigus mahepõllumajandusega jätkamise toetuse raames kõrvenõgese eest toetust saada. Vastustaja on seega põhjendatult jõudnud järeldusele, et põld nr 84 (7,27 ha) ei olnud toetusõiguslik määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 tähenduses.
29.Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 ning määruse nr 1305/2013 art 29 lg-st 4 tulenevalt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised põllumajanduskultuurid kasvavad toetustaotluses märgitud alal ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel lähtutakse kasvatatavast põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest ning toetuse eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav. Kokkuvõtvalt on PRIA vaidlustatud otsuses nimetatud põldude osas (loetletud käesoleva otsuse põhjenduste p 15, 28) jõudnud põhjendatud järeldusele, et vaidlusalused põllud ei vastanud määruse nr 53 nõuetele ning toetuse saamise eeldus ei olnud kaera ja söödanaeri kasvatamise puhul täidetud. Kuna nii teravilja kui ka rühvelkultuuride ühikumääragrupis moodustas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus rohkem kui 50% kindlaksmääratud pindalast, jättis PRIA põhjendatult kaebaja taotlused nendes toetusmääragruppides rahuldamata (komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 2). Kuna vaidlustatud otsustega arvati eelnimetatud põllud rohumaade madalamasse ühikumääragruppi, muutus ka taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusest tulenev toetussumma vähendus ning nõuetele vastavuse nõuete rikkumisest tulenev toetussumma vähendus.
30.Kaebaja on pidanud ebaõigeks vastustaja järeldusi pindalade erinevusest. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-st 6 tulenevalt lähtutakse juhul, kui pindalatoetuskavade või -meetmete alusel esitatud toetuse- ja/või maksetaotluste puhul selgub, et deklareeritud pindala ületab osutatud põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindala, toetuse arvutamisel kõnealusele põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg 1 näeb ette, et kui toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Kui erinevus on üle 20% kindlaksmääratud pindalast, siis asjaomasele põllumajanduskultuuri rühmale pindalatoetust ei anta. PRIA on 5. jaanuari 2022. a otsuses nr 12-6/22/3 põhjendatult arvanud otsuses nimetatud põllud madalamasse ühikumääragruppi, mistõttu vähenes ka 1. märtsi 2019. a otsusega nr 126/19/480 kaebajale 2018. a eest määratud toetus, mis oli tingitud kuni kolmeaastase külvikorras rohumaa ja muu rohumaa ühikumäärade erinevusest toetus (toetus oli määratud kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa eest 138,5 ha kohta, kuid uue otsuse järgi määrati toetus 40,6 ha-le, st vähendus 97,96 ha võrra; toetus oli määratud rohumaa eest 417,55 ha kohta, kuid uue otsuse järgi määrati selles grupis toetus 515,51 ha-le, s.t suurendamine 97,96 ha võrra). PRIA on 20. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/107 kohta selgitanud oma järeldusi pindalade erinevuse kohta 2020. a toetuse osas: taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus 16(21)
3-22-869 teraviljakultuuri põldudel oli 124,19 ha (vastavas põllumajanduskultuuri rühmas taotles kaebaja toetust samuti 124,19 ha-le) ja rühvelkultuuri põldudel oli erinevus 36,39 ha (vastavas põllumajanduskultuuri rühmas taotles kaebaja toetust samuti 36,39 ha suurusele pindalale). Seega ületas erinevus ilmselgelt 50%. PRIA 4. veebruari 2022. a otsusega nr 12-6/22/202 hõlmatud põllud järjekorranumbriga 78 (2,44 ha), 79 (0,65 ha) ja 80 (1,37 ha), kokku 4,46 ha (204,48 – 200,02 = 4,46) ei kuulunud kuni 3-aastaste rohumaade ühikumäära gruppi.
31.Määruse nr 53 § 5 lg-s 4 on sätestatud ühikumäära suurendamine loomühikute alusel mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul järgmiselt: „Kui taotleja peab kogu kohustuseaasta jooksul mahepõllumajanduslikult veiseid, lambaid, kitsi, sigu, küülikuid või lõikes 5 nimetatud kodulinde, suurendatakse § 4 lõike 1 punktides 1 ja 4–7 sätestatud ühikumäära ühe hektari maa kohta summa võrra, mis saadakse taotleja loomade ja kodulindude keskmise arvu alusel arvutatud ühiku korrutamisel 85 euroga ning saadud summa jagamisel taotleja § 4 lõike 1 punktides 1 ja 4–7 sätestatud nõuetele vastava maa hektarite arvuga, mille kohta ta toetust taotleb“. Pooled on selle normi kohaldamisel eri meelt. Määruse nr 53 § 4 lõike 1 punktides 1 ja 4-7 on sätestatud nõuded maa kohta, mille hektarite arvuga mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäära suurendamisel arvestatakse. Kaebaja on seisukohal, et ühikumäära suurendamisel määruse nr 53 § 5 lg 4 kohaldamisel tuleb arvesse võtta vaid maa osas, milles see on tunnistatud abikõlblikuks. Kohus nõustub vastustajaga, et aluseks tuleb võtta kogu taotlusel deklareeritud kohustusealune (toetusõiguslik) maa, st ka selline taotlusel deklareeritud maa, millele kontrollide tulemusena tuvastatud mittevastavuste tõttu toetust ei määrata ehk mitteabikõlblik maa, sest nõuete rikkumise korral ei lähe kohustusealune maa taotleja kasutusest ega kohustuse alt välja. Vastustaja on selgitanud, et tema seisukoht lähtub Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014 art-st 6, millest tuleneb toetuse arvutamise ja vähendamiste kohaldamise järjekord. Selle järgi on kõikide vähendamiste alussummaks taotletud toetussumma, mis leitakse taotletud hektarite ja ühikumäära korrutisena. Toetuse edasiste vähendamiste aluseks olev ühikumäär tehakse kindlaks enne toetussumma vähendamisi. Taotlusel deklareeritud mahetoetuse arvestamise aluseks olevad ühikumäärad koos loomade eest ühikumäära suurendamisega moodustavad toetuse arvestamise aluseks võetava summa, millest seejärel arvestatakse maha toetuse vähendamised EL õigusnormis sätestatud alustel ja järjekorras. Seega leitakse enne EL määruse nr 809/2014 artiklis 6 sätestatud vähendamisi taotletud hektarite ja ühikumäära korrutisena taotletud toetussumma, mille hulka on arvestatud ka ühikumäära suurendamised, misjärel kohaldatakse vähendamisi vastavalt määruse (EL) nr 809/2014 artiklis 6 sätestatule. Määruse nr 53 § 2 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Selle kohustusega on hõlmatud kogu maa, mille kohta mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotletakse. Kohus ei pea põhjendatuks, et määruse nr 53 § 5 lg 4 kohaldamisel võetaks arvutamisel aluseks vaid see osa toetustaotlusega hõlmatud maast, mille eest on PRIA toetuse määranud. Vastasel korral suureneks toetuse ühikumäär ebaõiglaselt juhul, kui toetus jäetakse osaliselt määramata taotleja käitumisest tingitud rikkumise tõttu. Kohus nõustub vastustaja lähenemisega, et kui PRIA ei suurendaks ühikumäära kohustusealuse, kuid nõuetele mittevastava maa arvelt ja jätaks kogu nõuetele mittevastava maa, s.t rikkumisega hõlmatud pinna loomühikute arvestusest välja, oleks tegemist ebaproportsionaalse olukorraga, kus 17(21)
3-22-869 rikkumisi toime pannud taotleja saaks loomühikute arvelt soodsama otsuse võrreldes nende taotlejatega, kes nõudeid täitsid ning selline lähenemine ei oleks kooskõlas toetuste andmise eesmärkidega, sest ühelgi juhul mittevastavuse arvelt toetuse summat ei suurendata. Mahetoetus ei ole loomapidamistoetus, vaid eelkõige pindalapõhine toetus, mida arvestatakse hektarite alusel, kuid ühikumäära suurendatakse kindlas määras taotlejal peetavate aasta keskmise loomade arvu alusel lisakulutuste katmiseks selle eest, et taotleja järgib mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja loomakasvatuse nõudeid toetusõiguslikul maal. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et määruse (EL) nr 809/2014 artiklist 6 tulenevalt mõjutab iga rikkumine toetuse suurust negatiivselt ning ühegi rikkumise arvelt ei ole põhjust taotlejat soodustada.
32.Toetuse taotlemise, toetuse saamiseks sätestatud nõuetele vastavuse kindlaks määramise ja toetuse vähendamise alused ning ka toetusnõuete täitmise viieaastase kohustusega seotud õigused, kohustused ja vastutus, samuti alusetult saadud toetuse tagasinõudmise alused on sätestatud lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 640/2014, komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 809/2014 ja maaeluministri 19. jaanuari 2021. a määrusega nr 7 "2021. aastal "Eesti maaelu arengukava 2014-2020" alusel antavad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohased maaelu arengu toetused".
32.1.ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.
32.2.Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg-s 1 sätestatust taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. EL-i määruse nr 1306/2013 art 63 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult ning nõutakse tagasi toetuse maksmise lõpetamisega ja karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused.
32.3.Vastustaja on selgitanud 5. jaanuari 2022. a otsusest nr 12-6/22/3 (2018. a toetuse kohta) tuleneva tagasinõutava summa (5265,19 eurot) kujunemist vastuses kaebusele järgmiselt: Vaidlustatud otsuse järgi esines mahepõllumajanduse jätkamise toetuse kultuuride erinevus kokku 97,96 hektaril. Nõuetele vastavuse nõude rikkumise eest määratud toetussumma vähendus vähenes käesoleva otsusega 162,84 euro võrra (2325,21 – 162,84= 2160,37 eurot), sest see summa arvutatakse saadud vähenduste põhjal lõplikust vähendatud toetussummast (Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 809/2014 art 6 lg 4). Rohumaade ühikumääragrupis aga suurenes pindalade erinevuse eest vähendatav toetussumma 40,23 euro võrra, sest vaidlusalused põllud, mis olid enne lühiajalised rohumaad (lühiajaliste rohumaade grupis oli eelnevalt pindalade erinevus alla 3% ja alla 2 ha), arvestati rikkumise tõttu pikaajaliste rohumaade gruppi, kus esines pindalade erinevus üle 3% ja üle 2 hektari, mis suurendas ka 18(21)
3-22-869 lisasanktsioonist tulenevat toetuse vähendamist 40,23 euro võrra. Varem oli lisasanktsioon 873,14 eurot, kuid uue otsuse alusel 913,37 eurot ehk 40,23 eurot rohkem. Eelnevast tulenevalt kujunes tagasinõutava summa arvutus järgmiselt: 97,96 x 55 - 162,84 + 40,23 = 5265,19 eurot.
32.4.Vastustaja on 20. jaanuari 2022. a otsusest tulenevat tagasinõutava toetuse (5944,93 eurot) suuruse kujunemist (21. märtsi 2022. a vaideotsus nr 12-1/22/358-1, p 28; III kd, tl 56) selgitanud järgmiselt: mahepõllumajanduse jätkamise toetuse kultuuride erinevus esines kokku 99,77 ha hektaril, 2020. aasta eest määratud toetuse tagasinõue nõude rikkumise eest moodustab 5487,35 eurot (ühikumäär 55 x 99,77 ha = 5487,35 eurot). Ühikumäär 55 eurot on pikaajaliste ja külvikorras olevate rohumaade ühikumäärade vahe (taotlejal oli piisavalt mahekarjatatavaid loomi). Sellele lisandub eelmise otsusega tagasinõutav summa 512,62 eurot ning kogusummast arvestatakse maha summa, mille võrra taotleja varasemalt kohustuse vähenemise eest tagasinõutud summa vähenes eelnevate aastate toetussumma vähenemiste tõttu (55,04 eurot), st 5487,35 + 512,62 – 55,04 = 5944,93 eurot.
33.Kaebaja leiab, et kuna PRIA on valesti tuvastanud, pindalade erinevuse, on valesti määratud ka lisakaristused.
33.1.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 2 kohaselt kohaldatakse üle 50%-lise pindalade erinevuse korral taotlejale lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlaks määratud pindala vahele. Kohus on eelpool nõustunud vastustaja järeldustega kultuuride kasvatamisest ja pindalade erinevustest. Vastustaja on selgitanud 21. märtsi 2022. a vaideotsuses, et on kontrollinud halduskaristuse määramist välistavate esinemist ning leiab, et selliseid asjaolusid ei ilmnenud (määrus nr 53 § 25 lg 2, komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 art 19 lg 2, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 artikkel 77 lg 2).
33.2.Olles veendunud, et pindalade erinevus on suurem kui 50% on PRIA põhjendatult jätnud taotluse selles osas rahuldamata ja rakendanud lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja kindlaks määratud pindala vahele.
34.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 4 lg 1 sätestab, et kui toetusesaaja ei ole saanud täita toetuskõlblikkuskriteeriume või muid kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu, on tal seoses otsetoetustega jätkuvalt õigus saada toetust sellise pindala eest, mis oli vääramatu jõu või erandlike asjaolude ajal toetuskõlblik. See aga eeldab toetusesaaja poolset eelnevat teavitamist. Määruse artikli 4 lõike 2 järgi peab toetusesaaja pädevat ametiasutust vääramatu jõu ja erandlike asjaolude ilmnemisest kirjalikult viieteistkümne tööpäeva jooksul teavitama alates päevast, mil see on võimalik, ja esitama selle kohta asjakohased tõendid. Praeguses asjas pole selgunud, et kaebaja oleks PRIA-t teavitanud saagi nurjumisest või asjaoludest (nt äärmuslikud ilmaolud), mis ei võimalda toetuskõlbulikkuse kriteeriume täita. Kaebaja väide, et taimekasvatus ja saagikus on märkimisväärselt mõjutatud ilmastikuoludest, on asjakohane ja õige, kuid taotlejal on juhul kui toetusesaaja ei ole saanud täita toetuskõlblikkuse kriteeriume või muid kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu, õigus toetusele üksnes siis, kui ta on PRIA-t vastavatest asjaoludest teavitanud
35.Kaebaja leiab, et PRIA on jätnud kaebajale ebaõigesti määramata toetuse maheseemnega külvatud teravilja kasvatamise eest. Määruse nr 53 § 5 lõige 2 sätestab, et sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja kasvatamise korral suurendatakse § 4 lõike 1 punktis 4 sätestatud ühikumäära 25 euro võrra. Kaebaja on arvamusel, et toetus sertifitseeritud
19(21)
3-22-869 maheseemne kasutamise eest tuleb määrata ka juhul, kui PRIA on seisukohal, et nimetatud põldudel kaera ülekaalus ei kasvanud. Tuginedes määruse nr 53 seletuskirjale, leiab kaebaja, et ühikumäära suurendamine sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja kasvatamiseks kasutatava maa hektari kohta peaks suurendama nõudlust sertifitseeritud maheteraviljaseemne järele ning arendama selle turgu ning seega aitama kaasa maheseemne tootmise sektori arenemisele, mistõttu maheseemne külvamist tuleb toetada sõltumata sellest, kas külvatud kultuur läks kasvama või kui hästi ta kasvama läks. Kohus märgib esmalt, et kaebaja ei ole ühikumäära suurendamata jätmist määruse nr 53 § 5 lg 2 alusel vaidlustanud vaidemenetluses ning tõstatab selle küsimuse alles kohtumenetluses. Kuigi külvamise fakti ei ole vastustaja iseenesest vaidluse alla seadnud, tuleb kohtu hinnangul ka maheseemne külvamisest tingitud toetuse suurendamisel lähtuda selle toetuse eesmärkidest ja olemusest tervikuna. Sarnaselt eespool loomühikute võrra toetuse suurendamisega on kohus ka siinkohal arvamusel, et rikkumiste tuvastamisel ei saa neid toime pannud taotlejat soodustada teisalt toetuse suurendamise kaudu, ei saa toetuse eesmärgiga kooskõlas olla ühikumäära suurendamine, kui külvatava kultuuri puhul pole saavutatud toetuse nõuetele vastavat tulemust (kultuuri valdav kasv põllul).
36.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et PRIA on vaidlustatud otsustes kajastatud põldude osas õigesti tuvastanud, et need ei ole toetusõiguslikud ja jätnud toetuse nende osas määramata ning rakendanud õiguspäraselt otsustes nimetatud põllumajanduskultuuride puhul lisakaristust ja toetuse tagasinõudmist. PRIA on mittetoetusõiguslikud pindalad õigesti kokku arvutanud ja põhjendatult lähtunud määruse nr 640/2014 art 18 lg-st 6 ja art 19 lg-st 2. Vaidlustatud otsused on koosmõjus vaideotsustega võimaldanud mõista nii nende faktilisi ja õiguslikke aluseid kui ka vastustaja põhjendusi. Kuigi 5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/3 puhul on kohus arvamusel, et vastustaja on selle otsuse peale esitatud vaide põhjendamatult kitsalt läbi vaadanud, on vastustaja esitanud asjakohased vastuväited ja selgitused kohtumenetluses ning ei ole tekkinud vaidlust selle üle, et vastustaja otsustus ja põhjendused polnuks lõppkokkuvõttes arusaadavad. Kaebajal on olnud võimalik esitada oma arvamusi ja vastuväiteid kohapealse kontrolli läbiviimise ja tulemuste kohta (I kd, tl 9). Haldusasja materjalidest ei ilmne küll taotleja täiendavat ärakuulamist vaidlustatud otsuste andmise menetluses, kuid kohustuslikule vaidemenetlusele omaselt on kaebaja saanud oma täiendavaid vastuväiteid ja arvamusi esitada vaidemenetlustes. Seega ei esine kohtu hinnangul ka vormiega menetlusvigu, mis võiksid anda aluse vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Kuna vaidlustatud otsused on õiguspärased, ei ole alust ka vaideotsuste tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks taotlusi uuesti läbi vaatama. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
37.HKMS § 108 lg 1 ls-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
20(21)
3-22-869
38.Kohus on otsustanud juba 25. aprilli 2022. a määrusega haldusasjas nr 3-22-895 (resolutsiooni p 5) 20. aprilli 2022. a kaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamise 20 euro ulatuses ja see summa on kaebajale tagastatud.