X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada vastustajale 20. mail 2021 kohtule korduvalt edastatud Tartu Vangla
5.aprilli 2019. a käskkiri nr 6-1/417 (dtl 115-117).
2.Jätta X kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. juulil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kohaldas 24. mai 2018. a käskkirjaga nr 6-1/574 alates 24. maist 2018 kinnipeetav X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse (dtl 102-105).
2.Tartu Vangla lõpetas 18. juuni 2018. a käskkirjaga nr 6-1/683 alates 18. juunist 2018 kaebaja suhtes 24. mai 2018. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud, seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisega (dtl 223-224).
3.Tartu Vangla jättis 20. juuni 2018. a vaideotsusega nr 1-11/159-2 rahuldamata kaebaja 28. mai 2018. a vaide (dtl 188-192) 24. mai 2018. a käskkirja peale (dtl 149-151).
4.Tartu Vangla kohaldas 18. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-1/791 kaebaja suhtes alates
18.juulist 2018 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; ohjeldusmeetmete kasutamist (käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool elukambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse) (dtl 152-157).
5.Kaebaja esitas Tartu Vangla 18. juuli 2018. a käskkirja nr 6-1/791 peale vaide (dtl 164-166), mille Tartu Vangla jättis 23. augusti 2018 vaideotsusega nr 1-11/315-2 rahuldamata (dtl 106108).
6.Tartu Vangla lõpetas 23. augusti 2018. a käskkirjaga nr 6-1/945 alates 23. augustist 2018 kaebaja suhtes Tartu Vangla 18. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-1/791 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud osaliselt – ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise (dtl 158-159).
7.Tartu Vangla jättis 23. augusti 2018. a vaideotsusega nr 1-11/315-2 kaebaja 24. juuli 2018. a vaide rahuldamata (dtl 106-108).
8.Tartu Vangla otsustas 19. septembri 2018. a korraldusega nr 6-1/1052 jätkata kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (dtl 160-161).
9.Kaebaja esitas 24. septembril 2018 vaide Tartu Vangla 19. septembri 2018. a korralduse peale (dtl 109-114). Kaebaja märkis, et M. Kartaul puudub psühholoogiline haridus, et võtta seisukoht küsimuses, kas kaebaja emotsionaalsus on stabiliseerunud. See ametnik ei ole kaebajaga isegi suhelnud. Kaebaja võttis vaide 11. oktoobril 2018 tagasi (dtl 112).
10.Tartu Vangla jättis 19. septembri 2018. a otsusega nr 1-13/146-2 rahuldamata kaebaja 23. juuli 2018. a kahju hüvitamise taotluse (dtl 45-46). Kaebaja kahjunõude kohaselt piinatakse kaebajat alates 18. juulist 2018 ebainimlikes tingimustes (dtl 41-42). Kaebaja kahjunõue puudutas reste, mis takistavad ventilatsioonil töötamist ja kambri temperatuuri jahutamist.
11.Tartu Vangla lõpetas 10. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1130 alates 10. oktoobrist 2018 kaebaja suhtes Tartu Vangla 19. septembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1052 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (dtl 162-163).
3-21-712
12.Tartu Vangla jättis 11. oktoobri 2018. a otsusega nr 1-13/159-2 rahuldamata kaebaja
16.augusti 2018. a kahju hüvitamise taotluse, mis oli esitatud seoses lukustatud kambris hoidmisega 18. juuli 2018. a käskkirja nr 6-1/791 alusel (dtl 33-40, 43-44). Kaebaja on kahjunõudes märkinud, et kes ja mis moodi saab keegi, kes temaga isegi kokku ei puutu, hinnata tema emotsionaalset seisundit. Samuti viitab kaebaja üksikvangistuse negatiivsetele mõjudele.
13.Tartu Vangla kohaldas 5. aprilli 2019. a käskkirjaga nr 6-1/417 alates 4. aprillist 2019 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (dtl 25-32).
14.Tartu Vangla ametnikud leidsid 2. mai 2019. a protokollis, et kaebaja tegevusest tuleneda võiv oht ja tema suhtes täiendavate julgeolekumeetmete ja ohjedusmeetmetena käeraudade kohaldamise alused ei ole ära langenud (dtl 119).
15.Tartu Vangla jättis 29. mai 2019. a vaideotsusega nr 1-11/130-2, 1-11/142-2 rahuldamata kaebaja 2. ja 9. mai 2019. a vaided (dtl 212-222) Tartu Vangla 5. aprilli 2019. a käskkirja ja 2. mai 2019. a protokolli peale (dtl 207-210).
16.Tartu Vangla ametnikud leidsid 31. mai 2019. a protokollis, et kaebaja tegevusest tuleneda võiv oht ja tema suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise alused ei ole ära langenud (dtl 120-121).
17.Tartu Vangla jättis 31. mai 2019. a otsusega nr 1-13/92-2 rahuldamata kaebaja 4. aprilli 2019. a kahjunõude, milles kaebaja nõudis 10 000 eurot seoses tema paigutamisega ebainimlikesse tingimustesse alates 4. aprillist 2019 (dtl 47-50, 22-24). Kaebaja heitis kahjunõudes ette kambrisse panemist, kus ei avane aknad, ei ole sooja vett.
18.Tartu Vangla lõpetas 31. mai 2019. a käskkirjaga nr 6-1/673 alates 31. maist 2019 kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud – ohjeldusmeetmete kasutamine (käerauad), ülejäänud Tartu Vangla 5. aprilli 2019. a (käskkirjas ekslikult kirjas 2018) käskkirja nr 6-1/417 alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) jäid kehtima (dtl 118).
19.Tartu Vangla ametnikud leidsid 27. juuni 2019. a protokollis, et kaebaja tegevusest tuleneda võiv oht ja tema suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise alused, ei ole ära langenud (dtl 122-123).
20.Tartu Vangla jättis 26. juuli 2019. a vaideotsusega nr 1-11/159-4 rahuldamata kaebaja 5. juuni 2019. a vaide (dtl 225-229) Tartu Vangla 31. mai 2019. a protokolli peale (dtl 174176).
21.Tartu Vangla lõpetas 30. juuli 2019. a käskkirjaga nr 6-1/905 alates 30. juulist 2019 kaebaja suhtes Tartu Vangla 5. aprilli 2019. a käskkirjaga nr 6-1/417 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (dtl 124-125).
22.Tartu Vangla kohaldas 27. mai 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/174 alates 27. maist 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,
3-21-712 kehakultuuriga tegelemise keelamist, ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (dtl 178-181).
23.Tartu Vangla ametnikud otsustasid 1. juuli 2020. a protokolliga, et kaebaja käitumise jälgimiseks ning temast tuleneva ohu hindamiseks, on vajalik jätkata kohaldatud julgeolekuabinõusid, kuni vangla jõuab veendumusele, et kaebaja käitumisest tuleneda võiv oht on ära langenud (dtl 183-184).
24.Tartu Vangla jättis 2. juuli 2020. a vaideotsusega nr 1-11/353-2 rahuldamata kaebaja 3. juuni 2020. a vaide (dtl 197-206) Tartu Vangla 27. mai 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/174 kehtetuks tunnistamiseks (dtl 126-129).
25.Tartu Vangla ametnikud otsustasid 30. juuli 2020. a protokolliga, et kaebaja käitumisest tuleneda võiv oht ei ole ära langenud (dtl 185-186).
26.Tartu Vangla jättis 30. juuli 2020. a otsusega nr 1-13/114-2 rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse (dtl 64-65). Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahjunõude põhjusel, et teda hoiti 27. maist 2020. a kambris nr 1191, kus WC polnud eraldatud vaheseinaga, puudus pesemisvõimalus ning soe vesi, puudus käteräti ja pesu kuivama riputamise koht (dtl 51-55).
27.Tartu Vangla lõpetas 3. augusti 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/268 alates 3. augustist 2020 kaebaja suhtes Tartu Vangla 27. mai 2020. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud osaliselt (käerauad) (dtl 187).
28.Tartu Vangla jättis 7. augusti 2020. a vaideotsusega nr 1-11/391-2 kaebaja 9. juuli 2020. a vaide (dtl 131-134) rahuldamata (dtl 135-137).
29.Tartu Vangla ametnikud otsustasid 28. augusti 2020. a protokolliga jätkata kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõusid, kuna vajadus ei ole ära langenud (dtl 193-194).
30.Tartu Vangla lõpetas 29. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/351 alates
29.septembrist 2020 kaebaja suhtes Tartu Vangla 27. mai 2020 käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (dtl 195-196).
31.Tartu Vangla jättis 29. septembri 2020. a otsusega nr 1-13/188-2 rahuldamata kaebaja
3.augusti 2020. a kahjunõude (dtl 62-63). Kaebaja esitas kahjunõude põhjusel, et 20. juulil 2020 paigutati kambrisse nr 1058 teine kinnipeetav, mistõttu jäi põrandapinda ühele inimesele umbes 1 m2 (dtl 56-57).
32.Tartu Vangla tagastas 1. oktoobri 2020. a otsusega nr 1-11/479-2 kaebaja 2. septembri 2020. a vaide (dtl 138-143).
33.Tartu Vangla jättis 26. märtsi 2021. a otsusega nr 1-13/19-2 kaebaja 28. jaanuari 2021. a kahju hüvitamise taotluse (dtl 66-73) rahuldamata (dtl 58-61). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) Tartu Vangla psühhiaater Siim Kail kinnitas, et kaebajal on alates 16. juulist 2009. a diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire. Diagnoosi kirjelduse kohaselt on see
3-21-712 isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik: (a) kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; (b) tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; (c) võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; (d) väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; (e) võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; (f) märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada. 2) Psühhiaatri hinnangul võib ka düssotsiaalse isiksushäirega kinnipeetavat eraldada ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ei too endaga kaasa tervise kahjustumist. Isiksushäired on kliinilise tähendusega seisundid ja käitumisviisid, mis on püsivad, väljendavad nii inimese loomulikku elustiili kui ka enese ja teistega suhtlemise stiili. Psühhiaatri kinnitusel ei ole kaebaja tervis eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu halvenenud. Kaebaja suhtes viis kliiniline psühholoog läbi IPDE (International Personality Disorder Examination) uuringu, mida kasutatakse isiksuse erinevate tahkude hindamiseks ja diagnoosi kinnitamiseks. Uuringu kokkuvõttena märkis psühholoog, et uuritava isiksuseprofiilis avalduvad käesoleva uuringu põhjal mitmed erinevatele spetsiifilistele isiksushäiretele omased tunnused. Ülekaalus on düssotsiaalsed hoiakud, millega kaasnevad emotsionaalselt ebastabiilsed, impulsiivsed jooned. Eeltoodust lähtuvalt ei ole psühhiaater kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes kinnipeetava tervise halvenemist tuvastanud. 3) Kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervise kahjustamise tõttu, kuid selline asjaolu ei ole menetluse käigus kinnitust leidnud. Kuna tervise halvenemine ei ole kinnitust leidnud, on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata. Kahju hüvitamiseks peavad aga täidetud olema kõik eeldused. 4) Kaebaja viitab oma kahju hüvitamise taotluses Tartu Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-20-64 ja avaldab, et selles asjas on kohus välja mõistnud hüvitise sama rikkumise eest. Selguse ja asja õige mõistmise huvides peame siinkohal vajalikuks selgitada, et haldusasjas nr 3-20-64 oli esitatud ainult tühistamisnõue. Kahju hüvitamise nõuet selles vaidluses esitatud ei olnud, mistõttu ei saanud ka halduskohus mingit hüvitist välja mõista. Haldusasjas nr 3-20-64 ei ole Tartu Halduskohtu lahend jõustunud ja menetlus jätkub Tartu Ringkonnakohtus, mistõttu on halduskohtu lahendis toodud seisukohtadele tuginemine ennatlik.
34.Kaebaja esitas 4. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot seonduvalt kaebaja ebainimliku kohtlemise ja tervise kahjustamisega (dtl 1-14). Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 15-16).
35.Tartu Halduskohus kuulutas 16. aprilli 2021. a määrusega haldusasja nr 3-21-712 menetluse kinniseks ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja (dtl 76-78).
36.Kaebaja esitas 19. aprillil 2021 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 79-84).
37.Tartu Halduskohus tagastas 21. aprilli 2021. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest, võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 89-92).
3-21-712
38.Tartu Vangla esitas 20. mail 2021 vastuse kaebusele ning 17. juunil 2021 vastusena kohtunõudele kaebaja tervisekaardi väljavõtte (dtl 93-100, 241-266).
39.Tartu Halduskohus andis 15. juuni 2021. a kohtunõudega kaebajale võimaluse esitada tõendid, mis kinnitavad kaebaja tervise kahjustamist (dtl 237-239). Seejuures tuli kaebajal teada anda, kas kaebaja soovib esitada kaebuse muutmise taotluse ning kas kaebaja eesmärk on see, et praegune haldusasi oleks avalik, mitte kinnine.
40.Kaebaja esitas 17. juunil 2021 vastuse kohtunõudele, milles teatas, milline tõend tõendab talle tekitatud tervisekahju ning mille eest kaebaja kahjuhüvitist nõuab (dtl 267-272). Lisaks märkis kaebaja, et soovib avalikku kohtuistungit.
41.Tartu Halduskohus jättis 28. juuni 2021. a määrusega kaebaja 17. juuni 2021. a taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (dtl 275-278).
42.Vastusena kohtunõudele esitas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) 6. juulil 2021 otsuse nr P262021-47699 kaebaja puude raskusastme tuvastamise kohta (dtl 353-358).
43.Tartu Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 283312) Tartu Halduskohtu 28. juuni 2021. a määruse peale rahuldamata (dtl 359-363). Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 9. märtsi 2022. a määrusega kaebaja määruskaebuse (dtl 412-417) ning tühistas Tartu Halduskohtu 28. juuni 2021. a määruse resolutsiooni p 1 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 2021. a määruse resolutsiooni p 2 ning saatis asja menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule (dtl 576-580).
44.Kaebaja esitas 16. märtsil 2022 täiendavad selgitused (dtl 477-478).
45.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 11. aprillil 2022 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 488-496).
46.Kaebaja esitas vastustaja 11. aprilli 2022 seisukohtadele 24. aprillil 2022 vastulause (dtl 503-506).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
47.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
47.1.Psühhiaater pole eelnevalt andnud ühtegi luba ega hinnangut üksikvangistusse paigutamisel ja üksikvangistuse jätkamistel ja alles nüüd väidab psühhiaater vangla juhtkonna survel, et see pole kahjustanud kaebaja psüühikat. Psühhiaater ei tea, milline seis oli enne ja milline on kaebaja psüühiline seis praegusel momendil.
47.2.Vangla oli teadlik, et kaebaja on psüühikahäiretega isik, kuid hoolimata sellest paigutati ta pikaks ajaks üksikvangistusse ilma psühhiaatri hinnanguta.
47.3.Samuti pole psühhiaater välja toonud, et lisaks isiksushäirele on kaebajal diagnoositud juba varases lapsepõlves hüperaktiivsus, mis pole kuhugi kadunud ja mis teeb kaebaja psüühilise oleku veelgi raskemini talutavaks üksinda suletud kambrisse paigutamisel.
47.4.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on olnud seisukohal, et psüühikahäiretega kinnipeetava üksikvangistuses kinnipidamine on lubamatu.
3-21-712
47.5.Eraldatud lukustatud kambris viibimine avaldab eriti suurt psüühilist survet kinnipeetava psüühikale.
47.6.Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on rõhutanud, et üksikvangistuses viibiva kinnipeetava seisundit peab igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja. Sama on nõudnud ka ÜRO Inimõiguste Komitee.
47.7.Tartu Vangla psühhiaatri hinnang ei ole tõene, sest kinnipeetava vaimset seisu ei saa hinnata tagantjärgi ja väita, et üksikvangistus ei kahjustanud kinnipeetava tervist. Pole algset hinnangut, millega võrrelda.
47.8.Kaebaja on rikkumiste suhtes esitanud üksikvangistuses viibimise ajal kaebusi ja juhtinud rikkumistele tähelepanu.
47.9.Tervis on hindamatu. Kaebaja tunneb ja teab ning inimesed, kes kaebajaga igapäevaselt suhtlevad ja teavad teda varsemalt, on väitnud, et kaebaja närvid on ikka väga läbi. Kaebaja võib pelgalt ühest sõnast ärrituda ja kaotada enesekontrolli, mis oli varem siiski kontrollitav.
47.10.Kaebajal on tekkinud tugevad unehäired, kaebaja on muutunud ettearvamatuks, kaebaja tujud kõiguvad, kaebaja ärritub ülikergesti isegi tühiste asjade peale.
47.11.Vaimset ja psüühilist puuet on väga keeruline näha, aga seda tõendab SKA 2. juuni 2021. a otsus nr P26-2021-47699. Kaebaja läks vaimselt terve inimesena vanglasse, aga nüüd pole ta enam lihtsalt psüühikahäirega isik, vaid keskmise vaimse puudega. Kaebaja psüühika on kahjustunud üksikvangistuse tõttu. Vangla on viinud kaebaja psüühilise puudeni.
47.12.Kambrites nr 1191, 1166 ja 1081 viibimine halvendas kaebaja vaimset tervist, sest kambri tingimused olid väga halvad.
48.Tartu Vangla jääb 26. märtsi 2021. a otsuses nr 1-13/19-2 toodud seisukohtade juurde ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.
48.1.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati perioodil 24. mai – 18. juuni 2018. a. põhjusel, et kaebaja ähvardas rünnata ametnikku ja vanglal oli alust võtta sellist ähvardust tõsiselt. Sel perioodil paiknes kaebaja E2 eluosakonna kambris nr 1058 üksinda.
48.2.Arvestades põhjuseid, mis tingisid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, siis ilmneb neist ka vangla viivitamatu käitumise ja abinõude tarvitusele võtmise vajadus. Olukorras, kus kinnipeetav kasutab ähvardavaid väljendeid teenistusülesandeid täitva ametniku suhtes, ei saa vangla jääda äraootavale seisukohale ja peab astuma koheselt samme vältimaks füüsilise ohu realiseerumist. Sellises olukorras on vanglal vajalik viivitamatult tegutseda ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-st 1 lähtudes ei ole isiku ärakuulamine nõutav. Viivitamatu käitumise vajadust näitab ka kaebaja vaides väljendatu. Nimelt avaldab kaebaja, et teda paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ning alles peale seda küsiti temalt, kas ta soovib selgitusi anda. Selline sündmuste käik näitab selgelt, et kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid suulise haldusakti alusel vältimaks viivitusega kaasneda võivaid tagajärgi ning 24. mai 2018. a käskkiri on suuliselt antud haldusakti tagantjärele kirjalikult vormistamine. HMS § 55 lg 2 lubab anda haldusakti edasilükkamatu korralduse tegemiseks ka suuliselt, kuid selline haldusakt tuleb isiku taotlusel tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Seetõttu ei saa tingimata järeldada, et isiku ärakuulamata jätmine oleks olnud lubamatu ja menetlusnormide oluline rikkumine.
48.3.Tartu Vangla 24. mai 2018. a käskkirja nr 6-1/574 ei ole vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud. Kaebaja 24. mai 2018. a käskkirja nr 6-1/574 halduskohtus vaidlustanud ei ole. Seega viibis kaebaja eraldatud lukustatud kambris kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel (HMS § 60 lg 2, § 61 lg 2), mistõttu ei ole alust pidada kaebaja eraldatud
3-21-712 lukustatud kambris hoidmist õigusvastaseks. Kahju hüvitamise üheks eelduseks on ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine. Esmaseks kohaseks abinõuks on haldusakti kehtetuks tunnistamine ja käesoleval juhul ei olnud kaebaja esmased õiguskaitsevahendid ammendunud.
48.4.Ka täiendavate julgeolekuabinõude ajaline kestvus ei anna alust pidada kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmist õigusvastaseks. Kohtupraktikas (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2018. a otsus asjas 317-356) ei ole peetud ebaproportsionaalseks kartserikaristuse järjestikkust täitmist kuni 45 päeva ulatuses. Kohtud on leidnud, et kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla veenduma, et kartserikaristuse jätkuv täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale. Kuigi viidatud lahendid puudutavad kartserikaristuse kandmist, siis on sellised seisukohad analoogia korras kohaldatavad ka käesoleval juhul. Kaebaja oli üksinda kambris 25 päeva. Isegi kartserikaristuse täitmisega paralleeli tõmmates, ei annaks kohtupraktika valguses pidada vangla tegevust õigusvastaseks ja 22 päeva vältel üksinda kambris viibimist ebaproportsionaalseks.
48.5.Täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 18. juuli – 1. oktoober 2018. a kohaldati põhjusel, et kaebaja käitumine ametniku suhtes oli ähvardav ja vanglal oli piisavalt alust arvata, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. Tartu Vangla 10. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1130 lõpetati täielikult kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seoses kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisega.
48.6.Perioodil 19. juuli – 9. september 2018. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1053 üksinda. Perioodil 10. september – 10. oktoober 2018. a oli kaebajal kambrikaaslane ja sel perioodil ei paiknenud ta eraldatud lukustatud kambris üksinda.
48.7.Vaideotsusest nähtuvalt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes õiguspärane.
48.8.Tartu Vangla 18. juuli 2018. a käskkiri nr 6-1/791 on läbinud esmase õiguspärasuse kontrolli vaidemenetluses ja haldusakti õigusvastasust vaidemenetluse raames ei tuvastatud. Käesoleval juhul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja nimetatud haldusakti halduskohtus vaidlustanud. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid 52 päeva vältel. Kuna põhjendatud on vähendada kohaldatavaid abinõusid järk-järgult jälgides seejuures veel mõnda aega kaebaja käitumist, siis ei saa pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalselt pikaks. Seega ei ole käesoleval ajal alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.
48.9.Täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 4. aprill – 29. juuli 2019. a kohaldati põhjusel, et kaebaja rikkus süstemaatiliselt vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ning vanglal tekkis põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaebajal kambrikaaslasi ei olnud. Seega viibis kaebaja tõesti perioodil 4. aprill – 30. juuli 2019. a eraldatud lukustatud kambris üksinda.
48.10.Tartu Vangla 5. aprilli 2019. a käskkiri nr 6-1/417 on läbinud esmase õiguspärasuse kontrolli vaidemenetluses ja haldusakti õigusvastasust vaidemenetluse raames ei tuvastatud. Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja nimetatud haldusakti ega ka täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist alates 2. maist 2019. a halduskohtus vaidlustanud. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-19-1436 vangla 31. mai 2019. a käskkirja nr 6-1/673. Tartu Halduskohus jättis 7. augusti 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus tõlgendas kaebaja kaebust selliselt, et kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise osas. Halduskohus ei pidanud nimetatud otsuses täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist õigusvastaseks.
3-21-712 Käesoleval juhul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuna kaebaja viibis eraldatud lukustatud kambris kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel, siis ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
48.11.Täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 27. mai – 20. juuli 2020. a kohaldati põhjusel, et vanglal oli piisavalt alust arvata, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele.
48.12.Perioodil 27. mai – 19. juuli 2020. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambrites nr 1191, 1166, 1081 ja 1058. 20. juulil 2020. a kella 16.45 paiku paigutati kaebajaga samasse kambrisse teine kinnipeetav ja perioodil 20. juuli – 29. september 2020. a ei viibinud kaebaja enam kambris üksinda.
48.13.Tartu Vangla 27. mai 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/174 on läbinud esmase õiguspärasuse kontrolli vaidemenetluses ja haldusakti õigusvastasust vaidemenetluse raames ei tuvastatud. Käesoleval juhul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Vanglale ei ole teada, et kaebaja oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist või kohaldatud abinõude jätkamist halduskohtus vaidlustanud. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid 53 päeva vältel (Tartu Vangla 26. märtsi 2021. a otsuses nr 1-13/19-2 on ekslikult märgitud perioodi pikkuseks 23 päeva). Kuna põhjendatud on vähendada kohaldatavaid abinõusid järk-järgult jälgides seejuures veel mõnda aega kaebaja käitumist, siis ei saa pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebaproportsionaalselt pikaks. Kuna kaebaja viibis eraldatud lukustatud kambris kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel ning haldusaktist vabanemiseks ei olnud esmased õiguskaitsevahendid ammendunud, siis ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
48.14.Kaebaja kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus ei ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist. Vaatamata psühhiaatri kinnitusele, et kaebajal on tõesti diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire, siis ei pidanud psühhiaater kaebaja eraldamist teistest kinnipeetavatest lubamatuks. Tervisekaardi andmetele tuginedes ei kinnitanud psühhiaater kaebaja tervise halvenemist ega tervise kahjustumist. Vastupidiseid tõendeid ei ole kaebaja esitanud. Psühhiaatri hinnangust nähtub, et kaebaja on viibinud arsti vastuvõttudel, kuid tema kaebused ei ole seostatavad üksinda kambris paiknemisega. Seega ei ole kaebaja tervise kahjustumine tõendamist leidnud.
48.15.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ega kohaldatud abinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel, ei ole nõutav arsti (psühhiaatri) kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vältimatu abi kättesaadavus. Seega on kinnipeetavad pideva arstliku järelevalve all ja neile osutatakse vajalikku arstiabi sõltumata sellest, kas nad paiknevad avatud eluosakonnas või on nende liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratud. Ka kaebajal oli võimalik terviseseisundi halvenemise korral pöörduda arsti poole. Kui seaduseandja oleks pidanud vajalikuks siduda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lubatavuse psühhiaatri seisukohaga, siis oleks selline kohustus ka seaduses ette nähtud. Nii näiteks sätestab VangS § 14 lg 1 vanglasse saabumisel tervisekontrolli läbiviimise kohustuse või VangS § 37 lg 3 sätestab töövõimelisuse kindlaks tegemise nõude enne kinnipeetava tööle määramist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellist erisust ja eraldiseisvat arstlikku kontrolli ette nähtud ei ole. Kuna vanglal on kohustus jälgida pidevalt kinnipeetavate tervist ja vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta täiendavate julgeolekuabunõude kohaldamiseks psühhiaatrilt luba või arvamust küsima, siis ei saa arsti kaasamata jätmist pidada menetlusnormide rikkumiseks, mis muudaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastaseks.
48.16.Tervise kahjustamiseks ei saa pidada mitte igasugust ebameeldivat olukorda või meeleolulangust. Tervise kahjustumiseks saab pidada siiski püsivaid muutusi isiku
3-21-712 tervislikus seisundis. Psühhiaatril on võimalik tervisekaardi andmetele tuginedes teha järeldusi selle kohta, kas kaebaja tervis on saanud kahjustada või mitte. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus väljendas psühhiaater seisukohta, et kaebaja üksinda eraldatud lukustatud kambris viibimine ei ole kaasa toonud tervise kahjustumist. Sellise tagajärje saabumist ei järeldanud psühhiaater ka kaebajale läbiviidud IPDE uuringust.
48.17.Tervise kahjustumisele tuginemisel peab selline kahjulik tagajärg olema tõendatud. Sellise tagajärje saabumist ei saa järeldada üksnes kaebaja väidete pinnalt. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Hüvitamisnõude puhul tuleb kaebajal tõendada, et tema tervis on kahjustunud. Ka tuleb tõendada, et see on kahjustunud just etteheidetud tegevuse tulemusena. Selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist, kaebaja esitanud ei ole. Ka vanglale ei ole teada selliseid asjaolusid või tõendeid, mille pinnalt saaks järeldada kaebaja tervise kahjustumist. Seetõttu ei saa käesoleval juhul pidada tõendatuks kaebajal tervisekahju tekkimist ja sellega on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata.
48.18.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tugines kaebaja üksnes sellele, et temal on diagnoositud düssotsiaalne isiksushäire. Lapsepõlves diagnoositud hüperaktiivsusele kaebaja ei viidanud. Tartu Vanglal puuduvad andmed kaebaja hüperaktiivsuse kohta ja sellist väidet kinnitavaid tõendeid ei ole kaebaja kohtule esitanud. Seega on kaebuses halduskohtule kaebaja välja toonud uue asjaolu, millele ta varasemalt tuginenud ei ole.
48.19.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole ka kaebaja tuginenud sellele, et kambrid nr 1191, 1166, 1081 raskendavad veelgi tema olukorda ja avaldavad eriti suurt psüühilist survet. Ka selliste väidete näol on tegemist uute asjaoludega, mida varasemalt kohustuslikus kohtueelses menetluses kontrollitud ega hinnatud ei ole ning mille osas ei ole kaebajal kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud. Seetõttu palub vastustaja jätta kaebaja sellised väited tähelepanuta.
48.20.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole kaebaja teinud etteheiteid selle kohta, et teda ei ole meditsiinitöötaja igapäevaselt jälginud. Ka selliste väidete näol on tegemist uute asjaoludega, mida varasemalt kohustuslikus kohtueelses menetluses kontrollitud ega hinnatud ei ole ning mille osas ei ole kaebajal kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud. Seetõttu palub vastustaja jätta kaebaja sellised väited tähelepanuta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
49.Kaebuse põhiväide on, et vangla kahjustas perioodidel 24. mai – 18. juuni 2018, 18. juuli – 1. oktoober 2018 (pikendati kuni 10. oktoober 2018, dtl 162), 4. aprill – 29. juuli 2019 ning 27. mai – 20. juuli 2020 eraldatud lukustatud kambris hoidmisega õigusvastaselt kaebaja tervist ning tekitas talle mittevaralist kahju, mille eest tuleb välja mõista hüvitis 20 000 eurot. Kaebaja on puuduste kõrvaldamise avalduses märkinud, et perioodi 21. juuli – 1. oktoober 2020 jätab ta kohtu otsustada, aga kui kohus ei soovi seda aega arvestada, siis ta nõustub, kuna põhimõtteliselt polnud ta enam kambris üksi (dtl 80). Kaebaja väitel on eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine olnud õigusvastane põhjusel, et seda kohaldati tema kui psüühikahäirega inimese suhtes ja psühhiaater pole eelnevalt andnud ühtegi luba ega hinnangut üksikvangistusse paigutamisel ja üksikvangistuse jätkamistel.
50.Vaidlus puudub selles, et Tartu Vangla kohaldas 24. mai 2018. a käskkirjaga nr 6-1/574, 18. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-1/791, 5. aprilli 2019. a käskkirjaga nr 6-1/417 ja 27. mai 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/174 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena mh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4).
3-21-712
51.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kaebaja puhul tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil 24. mai – 18. juuni 2018. a vajadus tugevdada kaebaja suhtes järelevalvet, kuni tema emotsionaalne seisund stabiliseerub ja vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud – vanglateenistuse ametniku vägivallaga ähvardamine on vangla üldist julgeolekut ohustav tegu (dtl 102). Ka perioodidel 18. juuli – 1. oktoober 2018, 4. aprill – 29. juuli 2019 ja 27. mai – 20. juuli 2020 oli täiendavate julgeolekumeetmete rakendamise eesmärgiks tugevdada kaebaja suhtes järelevalvet, kuni tema emotsionaalne seisund stabiliseerub ja vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud (dtl 153, 26, 180). Seega peeti kaebajat ohtlikuks vangla julgeolekule.
52.Kaebaja ei ole praegusel juhul seadnud kahtluse alla asjaolusid, millele tuginedes otsustati ta paigutada eraldatud lukustatud kambrisse ja hiljem jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Seega ei ole vaidlust selle üle, kas kaebaja tegevus, mis tingis täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise, on tõendatud. Samuti selle üle, kas kaebaja käitumist arvestades oli nende abinõude kohaldamine põhimõtteliselt õigustatud. Kaebaja on vaidemenetluses vaidlustanud nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kui ka nende jätkamist ning pole ilmnenud julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastasust.
53.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
54.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11-12). Kaebaja mittevaraline kahjunõue hõlmab nii tervist kui ka inimväärikuse alandamist (dtl 81).
55.Riigikohus on 19. mai 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-17 (viidates varasemale praktikale) rõhutanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi julgeolekuabinõude kohaldamisel (p 16-18) ning keeldu kohaldada julgeolekuabinõusid karistuslikul eesmärgil (p 18.3). Tegemist on igakordse kaalutlusotsusega, mida tuleb põhjalikult ning kaalutlusi välja tuues põhjendada (samas p 18). Riigikohus on leidnud, et olukorras kus vanglal oli alust kahtlustada, et kaebaja on toime pannud raske distsipliinirikkumise, oli vangla julgeoleku tagamise ja kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmise vajadus kaalukam kui kaebaja kohustus taluda talle ajutiselt seatud lisapiiranguid, ning pidas võetud meetmeid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohaseks ning vajalikuks.
56.Kohtu hinnangul ei ole senist väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes põhjust pidada täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega kaasnevaid piiranguid iseenesest põhiseadusvastaseks. Iga üksikotsustuse puhul on aga kinnipeetavatel võimalus vaide- ja
3-21-712 kohtumenetluses vaidlustada nii abinõu kohaldamise põhjendatust, proportsionaalsust kui ka põhjendamiskohustuse täitmise piisavust.
57.Praeguse vaidluse lahendamisel on eeltoodut arvestades määrav, kas kaebaja üksikvangistuses hoidmine oli tema väidetavate psüühikahäirete tõttu üldse või selle kestust arvestades õigusvastane, väärikust alandav ja tervist kahjustav.
58.VangS § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
59.Vanglateenistuse kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, sealhulgas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-06, p 11). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldaluseid sätestava VangS § 69 lg 1 kohaselt on nende kohaldamise eelduseks nii kinnipeetavast lähtuv oht teistele isikutele või vangla julgeolekule kui ka vajadus hoida ära raske õiguserikkumise toimepanemist. Tegemist on eelkõige ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi isikuid või kinnipeetavat ennast1.
60.Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse abinõu valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb HMS § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti tuleb silmas pidada, et VangS § 41 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
61.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tema enda käitumine. Asja materjalidest nähtub, et 24. mail 2018 ei allunud kaebaja korraldusele läbiotsimise käigus võtta jalast plätud. Lõpuks ta allus korraldusele, kuid ähvardas rünnata vanglaametnikku. Seda ähvardust oli alust võtta tõeselt, sest ka varasemalt oli kaebaja korduvalt samalaadselt käitunud. Ka 18. juulil 2018 käitus kaebaja agressiivselt, ohustades ametnikku (viskas rätiku ametniku suunas ning kasutas ebaviisakaid väljendeid). Samuti on 5. aprilli 2019. a käskkirjas viidatud mitmele sündmusele, kus kaebaja kasutas vanglaametniku ning kaaskinnipeetava suhtes ähvardavaid väljendeid. Ka viimase juhtumi korral ei täitnud kaebaja üksuse juhi korraldust, kaotas enesevalitsuse, hakkas karjuma ning viskas ametniku suunas pudeli.
62.Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise sätted ei täpsusta, milliseid asjaolusid või kriteeriume tuleb vanglal otsustamisel veel kaaluda. Seega tuleb lähtuda HMS § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusotsuse õiguspärasuse nõuetest ning VangS §-st 41 tulenevast inimväärikuse tagamise kohustusest konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades.
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 167.
3-21-712
63.Kohtupraktika on jõudnud järeldusele, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad kinnipeetava isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta tema isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1503, p 17 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 4. juuli 2013. a otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63-64, 67 ja 69).
64.EIK praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist ja asjaoludest, sh mõjust puudutatud isikule (nt EIK lahend asjas A.T vs. Eesti , p-d 71 ja 72, seal viidatud lahendid). EIK on ka arvamusel, et teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus, kuid täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega (vt samas p 72 ja viidatud praktika). Üksikvangistust ei või kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-181895, p 16) . Isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäired, võib pidada üksikvangistuse suhtes vaieldamatult tavapärasest enam haavatavaks.
65.Praeguse kaebaja puhul ei ole tegemist karistuse täieliku kandmisega üksikvangistuses, vaid talle on tema vägivaldse käitumise tõttu kohaldatud kindlaksmääratud ajavahemikel eraldatud lukustatud kambris viibimist kui täiendavat julgeolekuabinõud.
66.Riigikohus on pidanud oluliseks kartserikaristuse täitmisele pööramist selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (sh oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud.
67.Tartu Halduskohus on käesoleva asjaga sarnases haldusasjas nr 3-17-1503 30. aprilli 2020. a otsuses p-s 21 selgitanud, et kehtivast riigisisesest õigusest ei tulene otsesõnu kohustust arvestada eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel isiku terviseseisundit, sh vaimset tervist. Nn Mandela reeglid ja Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 on olemuselt soovituslikud. Erinevalt näiteks kartserikaristuse täitmisele pööramisest (VangS 65 lg-d 1 ja 6) võib täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse ilmnemine nõuda edasilükkamatut reageerimist (VangS § 69 lg 4). Kui isikute või vangla julgeoleku kaitse on ajakriitiliselt vältimatu, ei pruugi ametnikul olla otsustamiseks vajalikku teavet ega aega selle töötlemiseks. Olukorrast olenevalt võib olla eraldatud kambrisse paigutamine vähemalt kiiret otsustamist vajaval juhul ning lühiajaliselt üks vähestest või ainus tõhus abinõu kas isiku enda või teise isiku elu ja tervise või vangla julgeoleku kaitseks.
68.Ka praegusel juhul on tõendamist leidnud kaebaja käitumine, mis ohustas vangla julgeolekut. Sellisel juhul, kus oht on tuvastatud ja selle realiseerumine on tõenäoline, ei saa vangla isegi teadaolevate diagnooside korral jääda äraootavale seisukohale, sest vangla peab kaitsma ka teisi vanglas viibivaid isikuid.
3-21-712
69.Kohus nõustub Tartu Halduskohtu seisukohaga asjas nr 3-17-1503 (otsuse p 22), et kehtiv vangistusõigus ei näe psüühikahäirega isikute jaoks kas nende enda kaitseks või neist lähtuva ohu tõrjumiseks ette vastavat erirežiimi ega muid kohaseid abinõusid, mis võimaldaks vältida VangS §-s 69 sätestatud abinõude kohaldamist, kuid saavutada need eesmärgid sama tõhusalt, arvestades samas isiku vaimse tervise olukorda.
70.Kaebaja selgitused tema tervisega seoses on vastuolulised. Esmalt märgib kaebaja, et vanglasse minnes oli ta täiesti terve inimene, kuid üksikvangistuses hoidmine põhjustas talle vaimse puude, samas on ta ka selgitanud, et juba lapsena viibis ta ravil laste psühhiaatria kliinikus (dtl 477) ning et fakt on see, et ta saabus 2014. a vanglasse kerge psüühikahäirega (dtl 506). SKA on 2. juuni 2021. a otsusega nr P26-2021-47699 tuvastanud kaebajal keskmise puude, sest tal esineb keskmisele puude raskusastmele vastav vaimse (inimestevaheline lävimine ja suhted) funktsiooni kõrvalekalle (dtl 355-357). SKA on otsuses selgitanud, et kaebajal on ekspertiisiga tuvastatud keskmine puue ja ekspertiisiotsus kehtib 9. märtsist 2021 kuni 8. märtsini 2022. Kaebaja on kohtule esitanud tõendi, mille kohaselt on tal alates 16. juulist 2009 diagnoositud düssotsiaalne isikus (dtl 85). Tartu Vangla Meditsiiniosakond on
16.oktoobril 2020 kaebaja kohta koostanud psühholoogilise uuringu, mille kohaselt avalduvad kaebajal mitmed erinevad spetsiifilistele isiksusehäiretele omased tunnused, ülekaalus on düssotsiaalsed hoiakud, millega kaasnevad emotsionaalselt ebastabiilsed, impulsiivsed jooned (IPDE isiksuseuuringu, dtl 490-492).
71.SKA otsusest ja IPDE uuringust ei nähtu, millal kaebajal probleemid ilmnesid. Küll aga võib väita, et juba 13 aastat tagasi, 2009. a suvel, on kaebajal diagnoositud düssotsiaalne isiksusehäire. Samas on kohtule esitatud tõendid, et psühhiaatri hinnangul võib ka düssotsiaalse isiksushäirega kinnipeetavat eraldada ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ei too endaga kaasa tervise kahjustumist. Lisaks viitab kaebaja hüperaktiivsusele. Psühhiaater S. Kail on 8. aprillil 2022 selgitanud (dtl 489), et kaebajal ei ole diagnoositud hüperaktiivsust. Psühhiaatri sissekannetes ei esine seost tema vaimse seisundi, asukoha ja sealsete tingimuste vahel.
72.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest (dtl 241-264) nähtub, et ta on sagedasti viibinud arsti või meditsiiniõe vastuvõtul, seda ka eraldatud lukustatud kambris viibimise perioodidel 24. mai – 18. juuni 2018, 18. juuli – 10. oktoober 2018, 4. aprill – 29. juuli 2019 ning 27. mai – 20. juuli 2020. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on alles 7. aprillil 2021 S. Kail teinud sissekande, et kaebaja vaidleb üksikvangistuse tervistkahjustava toime üle (dtl 253). Varasemalt ei ole kohtumistel tervishoiutöötajatega kaebaja tervisekaardil kunagi märgitud, et ta kurdaks üksinda eraldatud lukustatud kambris paiknemisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Küll aga on tervisekaardil 2. augustil 2019 sissekanne, et kaebaja ei soovinud S. Kailu vastuvõtule tulla (dtl 253). Miski kaebaja raviloo kannetes ei viita sellele, et üksinda kambris viibimine põhjustanuks talle üleelamisi.
73.Eelnevalt viidatud soovitustest ja kohtupraktikast tulenevalt peab üksikvangistuses viibiv kinnipeetav olema pideva meditsiinilise järelevalve all. Eelpool välja toodud tervisekaardi väljavõtte järgi ei ole kaebajat külastanud küll tervishoiutöötajad igapäevaselt, nagu seda soovitatakse (vanglareeglistiku p 43.2), kuid tema terviseseisund on olnud järjekindlalt meedikute tähelepanu all ning tema tervist on kontrollitud. Kaebaja diagnoosid ei olnud psühhiaatri hinnangul sellised, mis välistanuks tema üksikvangistuse.
3-21-712
74.Kaebaja puhul ei ole ilmnenud, et ta ei võiks pandud diagnooside tõttu talle määratud karistust kanda vanglas ega ole peetud vajalikuks asendada vangistust karistusseadustiku §-s 86 ette nähtud psühhiaatrilise sundraviga.
75.Kaebaja väidab ka, et perioodil 27. mai kuni 1. oktoober 2020 hoiti teda E-2 osakonna kambrites nr 1191, 1166 ja 1081, mis on mõeldud rahustuskambritena ja avaldavad eriti suurt psüühilist survet kinnipeetava psüühikale. Esmalt märgib kohus, et vastustaja 29. septembri 2020. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nähtub, et perioodil 7. –
19.juulini 2020. a paiknes kaebaja E-hoone 2. osakonna kambris nr 1058 üksinda. Alates 20.juulist kuni vähemasti 29. septembrini 2020. a kuni paiknevad kinnipeetavad kambris nr 1058 tõesti kahekesi (dtl 62). Kohtule on esitatud S. Kailu seisukoht, mille kohaselt ei esine seost kaebaja vaimse seisundi kambri asukoha ja sealsete tingimuste vahel (dtl 489). Tõendatud ei ole kaebaja väited, et tema poolt nimetatud kambrid avaldasid tema psüühikale suurt mõju.
76.Kuna seadus on ette näinud võimaluse eraldada teatud juhtudel kinnipeetav teistest (VangS § 69 lg 1) ja lubanud meedet kasutada kuni selle kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemiseni (VangS § 69 lg 3) ning kaebaja eraldamine teistest on toimunud kehtivate ja täitmiseks kohustuslike haldusaktide alusel, siis ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Seetõttu ei ole aga kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kahju hüvitamise taotlus ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud. Selgitused
77.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leidis 21. aprilli 2021. a määruses, et kohtu hinnangul laieneb kaebusele riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
78.Tartu Halduskohus kuulutas 16. aprilli 2021. a määrusega haldusasja menetluse kaebaja eraelu kaitseks kinniseks (dtl 77). Kohtu hinnangul piisab käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja eraeluliste andmete kaitsmiseks sellest, et kaebaja nimi asendatakse tähemärgiga (HKMS § 173 lg 5, § 175 lg-d 3 ja 4).
79.Tartu Vangla on 13. aprillil 2021 esitanud kohtule Tartu Vangla 5. aprilli 2019. a käskkirja nr 6-1/417 (dtl 25-32). Samas on vastustaja ka 20. mail 2021 esitanud kohtule sama dokumendi (dtl 115-117). Kuna dubleerivaid dokumente ei ole kohtutoimikusse vaja, tagastab kohus vastustajale 20. mail 2021 esitatud 5. aprilli 2019. a käskkirja.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.