Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-712 9. märts 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Heiki Loot X kaebus Tartu Vangla vastu eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 2021. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja 11. juuli 2021. a määruskaebuse lisad.
2.Rahuldada määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. juuni 2021. a määruse resolutsiooni punkt 1 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 2021. a määruse resolutsiooni punkt 2. Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 29. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada tema tervise kahjustamisega talle tekitatud mittevaraline kahju 20 000 eurot. Tal on 2009. aastal diagnoositud psüühiline haigus, kuid sellele vaatamata hoiti teda 18. maist kuni 18. juunini 2018, 18. juulist 2018 kuni
1.oktoobrini 2018, 4. aprillist kuni 29. juulini 2019 ning 27. maist kuni 20. juulini 2020 üksikvangistuses, ilma et psühhiaater või psühholoog oleks selleks nõusoleku andnud. Ka üksikvangistuses hoidmist pikendades ei küsitud nende arvamust.
2.Tartu Vangla jättis 26. märtsi 2021. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuses on muu hulgas märgitud, et vangla psühhiaatri hinnangul ei ole kaebaja tervis eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu halvenenud.
3.Kaebaja esitas 4. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse, milles taotles inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest hüvitist 20 000 eurot. Kaebuse kohaselt tekitas vangla talle mittevaralist kahju sellega, et hoidis teda eespool nimetatud ajavahemikes üksikvangistuses, kuigi vanglale oli teada, et tal on psüühikahäired. Psühhiaater oleks pidanud andma oma hinnangu nii enne kaebaja üksikvangistusse paigutamist kui ka üksikvangistuse tähtaja pikendamisel. Vangla psühhiaatril puudus tagantjärele hinnangu andmiseks vajalik teave, sest ta ei teadnud, milline oli kaebaja psüühiline seisund enne üksikvangistusse paigutamist ja pärast selle lõpetamist.
3-21-712 Kaebaja esitas kaebuses muu hulgas järgmised väited: 1) „Samuti pole psühhiaater välja toonud, et lisaks isiksushäirele on minul diagnoositud juba varases lapsepõlves hüperaktiivsus[,] mis pole kuhugi kadunud ja teeb minu psü[ü]hilise oleku veelgi raskemini talutavaks üksi suletud kambri paigutamisel.“; 2) „Eraldatud lukustatud kambris viibimine perioodil [---], millest hoiti mind E-2 osakonnas kambrites 1191, 1166, 1081 mis on mõeldud rahustus kambritena ja avaldavad eriti suurt psüühilist survet kinnipeetava psüühikale.“; 3) „CPT on rõhutanud, et üksikvangistuses viibiva kinnipeetava seisundit peab igapäevaselt jälgima meditsiinitöötaja. Sama on nõudnud ka ÜRO Inimõiguste Komitee.“
4.Tartu Halduskohus tagastas 21. aprilli 2021. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Ülejäänud osas võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja seda määrust ei vaidlustanud.
5.Tartu Halduskohus andis 15. juuni 2021. a kohtunõudega kaebajale võimaluse esitada tõendid, mis kinnitavad tema tervise kahjustamist. Kohus osutas vangla vastusele tuginedes, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei viidanud kaebaja sellele, et tal oli lapsepõlves diagnoositud hüperaktiivsus, ega sellele, et kambrites nr 1191, 1166 ja 1081 viibimine raskendas veelgi tema olukorda ja avaldas eriti suurt psüühilist survet. Samuti ei teinud ta kahju hüvitamise taotluses etteheiteid selle kohta, et meditsiinitöötaja teda iga päev ei jälginud. Seepärast palus kohus kaebajal teada anda, kas ta nõuab vanglalt kahju hüvitamist ka nende asjaolude tõttu. Kohus selgitas, et praegu on kohtu menetluses kahju hüvitamise nõue, mille aluseks on asjaolu, et kaebaja viibis mitmel ajavahemikul üksikvangistuses, kuid see oli tema 2009. a diagnoositud psüühikahäire tõttu keelatud. Kohus märkis, et kui kaebaja vastab jaatavalt, on tegemist kaebuse muutmise taotlusega. Kuna kaebaja ei tuginenud nendele asjaoludele vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, on tal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kohus ei saaks kaebuse muutmist heaks kiita.
6.Kaebaja teatas 17. juuni 2021. a vastuses, et ta soovib neile asjaoludele tugineda.
7.Tartu Halduskohus käsitas 28. juuni 2021. a määruses kaebaja 17. juuni 2021. a vastust kaebuse muutmise taotlusena ning jättis selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 alusel rahuldamata (resolutsiooni p 1). Määruse põhjenduste kohaselt on kohtu menetluses kahju hüvitamise nõue kaebaja tervise kahjustamise eest. 17. juuni 2021. a vastuses avaldas kaebaja, et ta nõuab hüvitist ka selle eest, et teda ei oleks tohtinud üksikvangistusse paigutada seepärast, et tal on lapsepõlves diagnoositud hüperaktiivsus, kambrid nr 1191, 1166 ja 1081 raskendasid veelgi tema olukorda ja avaldasid eriti suurt psüühilist survet ning meditsiinitöötaja ei jälginud teda iga päev. Kohus mõistis kaebaja vastust nii, et kaebaja esitas kaebuse muutmise taotluse, paludes menetlusse võetud hüvitamiskaebuse alust vastuses välja toodud asjaoludega täiendada. Selline taotlus ei ole lubatav, sest kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja ei heitnud neid asjaolusid vanglale ette kahju hüvitamise taotluses. Kui kaebaja eesmärk oli nõuda hüvitist selle eest, et teda ei oleks tohtinud lapsepõlves diagnoositud hüperaktiivsuse tõttu üksikvangistusse paigutada, et kambrid nr 1191, 1166 ja 1081 raskendasid tema olukorda veelgi ning et meditsiinitöötaja teda iga päev ei jälginud, oleks ta pidanud need asjaolud vanglale esitatud kahjunõudes selge sõnaga välja tooma.
8.Kaebaja esitas halduskohtu 28. juuni 2021. a määruse peale määruskaebuse.
2(4)
3-21-712
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning tagastas kaebajale määruskaebuse lisadena esitatud dokumendid (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus nõustus halduskohtu määruse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebaja 17. juuni 2021. a vastuses esitatud taotlus oli kaebuse muutmise taotlus HKMS § 49 lg 1 mõttes. Kaebuse muutmine ei olnud sama sätte kohaselt võimalik, sest kaebaja ei olnud taotluses esitatud hüvitamisnõude aluste osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Kaebaja on seisukohal, et asjaolul, kas tal on üks või kaks psüühikahäiret, ei ole tähtsust, sest piisava arstliku järelevalve puudumise korral on psüühiliste häiretega isiku üksikvangistuses hoidmine õigusvastane. Vangla tekitas segaduse, kui lisas vastuses halduskohtule, et kaebajat hoiti alates 27. maist 2020 vastuvõtuosakonna kambrites nr 1191, 1166 ja 1081. Sellel asjaolul ei ole praegu erilist tähtsust, sest nii või teisiti oli tegemist üksikvangistusega, mis avaldas mõju tema haigele psüühikale. Kõik tema väited on esitatud selle kohta, et ta esitas ebapiisava meditsiinilise hinnanguta üksikvangistuses hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Ka asjaolu, et kaebajat hoiti alates 27. maist 2020 kambrites nr 1191, 1166 ja 1081, avaldas talle mõju, sest õiguskantsleri 2020. a sügisel antud hinnangu kohaselt on sellistes kambrites kinnihoidmine lubatud üksnes kuni isiku rahunemiseni. Kambritega seotud asjaolud ei muuda fakti, et kaebajat hoiti üksikvangistuses piisava arstliku järelevalveta. Kohtud jätsid tähelepanuta haldustoimingu, millega kahju tekitati. Kaebaja palub aluseks võtta tema algse kahjunõude.
11.Vastustaja palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kohtud on õigesti jõudnud järeldusele, et asjaolude osas, millega kaebaja soovis kaebust täiendada, ei olnud tal kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Kaebaja heitis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ette üksnes seda, et teda paigutati üksikvangistusse ilma psühhiaatri või psühholoogi hinnanguta ning seda ei küsitud ka piirangute jätkamisel. Ta ei esitanud kahju hüvitamise taotluses etteheidet, et tervishoiutöötaja oleks pidanud teda iga päev kontrollima ja sellise kontrolli tegemata jätmise tõttu kahjustati tema tervist. Samuti ei viidanud ta kahju hüvitamise taotluses lapsepõlves diagnoositud hüperaktiivsusele ega tema olukorra raskendamisele kambritesse nr 1191, 1166 ja 1081 paigutamise tõttu. Selliste nõude aluseks olevate asjaolude laiendamine ei ole lubatav. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lisades olevad kahju hüvitamise taotlused ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks, sest nendes toodud alustel on halduskohtusse pöördumise tähtaeg möödunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kuigi kaebaja on vaidlustanud ringkonnakohtu määruse tervikuna, lahendab Riigikohus määruskaebust üksnes osas, millega ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Tõendite tagastamise osas ei olnud ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (HKMS § 62 lg 5 ja § 203 lg 1).
13.Määruskaebuse lahendamiseks tuleb anda hinnang, kas kaebaja esitas 17. juuni 2021. a vastuses kaebuse muutmise taotluse.
3(4)
3-21-712
14.Kolleegiumi hinnangul ei soovinud kaebaja kaebust muuta. Asja materjalidest nähtuvalt esitas ta vaidlusalused väited juba kaebuses. 17. juuni 2021. a vastuses kordas kaebaja neid väiteid üksnes põhjusel, et halduskohus kohustas teda 15. juuni 2021. a kohtunõudes vastama, kas ta jääb nende väidete juurde. Seega otsustas halduskohus kaebuse muutmise üle ilma kaebaja taotluseta. Seetõttu tuleb määruskaebus kohtumenetluse normi (HKMS § 49 lg 1) olulise rikkumise tõttu rahuldada (HKMS § 230 lg 1 ja § 234) ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistada. Asi tuleb saata Tartu Halduskohtule menetluse jätkamiseks (HKMS § 238 lg 2).
15.Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et vaidluse all olnud väidete esitamine pärast kaebuse esitamist ei oleks käsitatav kaebuse aluse muutmisena.
16.HKMS § 41 lg 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Kahjunõude puhul on kolleegium lugenud kaebuse aluseks avaliku võimu kandja teo (nt haldusakti või toimingu), millega seoses on kaebus esitatud (kolleegiumi otsus nr 3-16-1903/69, p 24).
17.Kaebuse aluse muutmise korral on tegemist kaebuse muutmisega (HKMS § 49 lg 1). Muudel juhtudel ei loeta kaebuses esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist kaebuse muutmiseks (HKMS § 49 lg 3 p 1). Seega võib kaebaja vaidluse eseme piires esitada kõiki väiteid, mis tema hinnangul kaebuses esitatud nõude lahendamist mõjutavad. Kohus, olles seotud vaidluse eseme piiridega (HKMS § 2 lg 3 ja § 41 lg 1), otsustab selle üle, millised asjaolud on vaja tuvastada ning milliseid norme tuleb asjas kohaldada, kaebaja väidetest sõltumatult (HKMS § 158 lg 1).
18.Ka juhul, kui kaebaja oleks esitanud käesolevas asjas vaidluse all olnud argumendid pärast kaebuse esitamist, ei oleks tegemist olnud kaebuse aluse muutmisega, sest need väited üksnes toetavad kaebuse põhiväidet, et vangla kahjustas eraldatud lukustatud kambris hoidmisega õigusvastaselt kaebaja tervist ning tekitas talle mittevaralist kahju, mille eest tuleb välja mõista kaebuses nõutud hüvitis (HKMS § 49 lg 3 p 1). Kolleegiumi praktika kohaselt oleks kaebuse aluse muutmisega tegemist näiteks siis, kui kaebaja laiendab ajavahemikku, mille eest ta tasu või hüvitist nõuab (vt määrus nr 3-19-143/30, p 28 ja otsus nr 3-18-360/41, p 10).
19.Kolleegium tagastab kaebajale määruskaebuse lisad, sest need tõendid on toimikus juba olemas.
20.Kaebaja esitas 6. detsembril 2021 Riigikohtule taotluse võtta asja juurde uus tõend ja koguda uusi tõendeid. See taotlus tuleb lahendada halduskohtul.
21.Tartu Halduskohus kuulutas 16. aprilli 2021. a määrusega haldusasja menetluse kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. Kolleegiumi hinnangul piisab käesoleva määruse avaldamisel kaebaja eraeluliste andmete kaitsmiseks sellest, et kaebaja nimi asendatakse tähemärgiga (HKMS § 173 lg 5, § 175 lg-d 3 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.