Ö Invest OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 01.06.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2864 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 1.1-5.1/20/6554 tühistamise ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamise (vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi) nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: Ö Invest OÜ (registrikood 12498560), volitatud esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud esindaja Age Rebane
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Ö Invest OÜ kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.04.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. 1(7)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ö Invest OÜ esitas 11.05.2020 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruses nr 12 „Turismisektori ettevõtjale COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ (edaspidi määrus nr 12) nimetatud toetuse saamiseks.
2.EAS tunnistas 01.06.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/2864 määruse nr 12 § 4 lg 1 punkti 5 ja § 12 lõike 3 alusel Ö Invest OÜ nõuetele mittevastavaks ja jättis taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Taotleja ei vasta määruse nr 12 § 4 lg 1 punktis 5 sätestatud nõuetele. Piletiga sissepääsu all peetakse määruse nr 12 mõistes silmas, et külastajal on võimalik tulla külastusaegadel kohapeale ning tarbida muuseumis või külastuskeskuses teenuseid ilma eelneva ette broneerimiseta. Ö Invest OÜ pakub vastavalt oma veebilehe (https://viirelaid.ee/et/) andmetele külastajatele erinevaid teenuseid: suvepäevad, seminarid, üritused (sh pulmad ja tähtpäevad), õhtusöögid, majutusteenused ja transport saarele. Teenuseid pakutakse hinnapakkumise ning eelneva broneeringu alusel. Seega ei paku taotleja kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel ning ei vasta määruses nr 12 sätestatud turismiatraktsiooni mõistele. Kuna otsus põhineb taotluses toodud andmetel ja avalikult kättesaadavatel andmetel, ei ole ärakuulamine vajalik.
3.Ö Invest OÜ esitas 01.07.2020 EAS-i 01.06.2020 otsusele nr 1.1-5.1/20/2864 vaide.
4.EAS jättis 31.07.2020 vaideotsusega Ö Invest OÜ vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 1 sätestab, et turismiettevõtjaks loetakse majutusettevõtjat, toitlustusettevõtjat, reisiettevõtjat, turismiatraktsiooni ja turismiteenuse pakkujat. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud, et määruse nr 12 §-s 4 defineeritakse olulisemad kasutatavad mõisted ning määratakse ära toetuse sihtrühmad. Sama määruse järgmised punktid täpsustavad, millistele tingimustele peavad ettevõtjad toetuse saamiseks vastama. Turismiatraktsiooni ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on väga palju erisusi, mistõttu ei ole tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Teenuste osutamine on vaid üks turismiatraktsiooni olemuslikest tunnustest määruse nr 12 tähenduses ja lisaks teenuste pakkumisele peab turismiatraktsioon tegutsema piletiga sissepääsu alusel. Kuna Ö Invest OÜ ei paku kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel, ei vasta ta määruses nr 12 sätestatud turismiatraktsiooni mõistele. Vaidlustatud otsus põhines taotluses toodud ja avalikult kättesaadavatel andmetel (https://viirelaid.ee/et/), mistõttu puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Isegi kui EAS oleks taotleja ära kuulanud ja andnud enne menetluse lõppu taotlejale võimaluse esitada oma arvamus, ei oleks see teistsugust lahendust kaasa toonud.
5.Ö Invest OÜ esitas 31.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 01.06.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2864 ja 31.07.2020 vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
6.Kaebaja nõuab EAS-i 01.06.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2864 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 1.15.1/20/6554 tühistamist ning EAS-i kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
7.Kaebaja hinnangul ei ole EAS-i otsus õiguspärane ning rikub kaebaja õigusi ja huve. Põhiseaduse (PS) § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Nimetatud sättega tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. 2(7)
Võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Määruse nr 12 § 1 lg 1 kohaselt on toetuse sihtrühm turismisektori ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu. Teiste turismisektori ettevõtjatega sisuliselt sama teenust osutava turismisektori ettevõtja väljaarvamine teiste toetuse saajate hulgast ainuüksi põhjusel, et teenust osutatakse broneeringu mitte piletiga, kohtleb sarnases olukorras olevaid turismiettevõtteid põhjendamatult erinevalt. Selliseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.
8.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 ja § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui see on proportsionaalne. PS § 11 teises lause kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Euroopa Kohus on selgitanud, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega. Käesoleval juhul ei nähtu vastustaja otsusest, et kaebaja taotluse kõrvaldamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Kaebaja tegutseb samuti turismivaldkonnas ja on haldusorganile esitanud tõendid selle kohta, kuidas haiguspuhang tema majandustegevust on mõjutanud.
9.HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata on õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Kaebaja oleks saanud esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, miks tuleks tema tegevust vaadelda turismiatraktsioonina. Otsusest ei nähtu, et vastustaja on andnud kaebuse esitajale võimaluse esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Vastustaja seisukohad
10.EAS palub jätta kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda.
11.Vastustaja jääb vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt järgmist. Määruse nr 12 andmisel arvestati, et see oleks kooskõlas PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Nimetatud põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Käesoleval juhul on võrreldavateks gruppideks turismiatraktsioonid ja majutusettevõtjad, toitlustusettevõtjad, reisiettevõtjad, turismiteenuse pakkujad.
12.Määruse nr 12 alusel antakse toetust läbipaistvalt ja koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt selle kaudu, et taotlejale ja taotlusele on kehtestatud kindlad nõuded. Igal toetusmeetmel on oma eesmärk, kohaldamisala ja tingimused, millele peab taotleja ja taotlus vastama. See, missuguseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on poliitiline otsus. Määruse nr 12 §-s 1 on esitatud määruse kohaldamisala, kelle suhtes vastavat regulatsiooni kohaldatakse. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud, et „määrusega luuakse mehhanism ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks. Täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgselt prognoositud ulatusest.“ Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 1 sätestab, et turismiettevõtjaks loetakse majutusettevõtjat, toitlustusettevõtjat, reisiettevõtjat, turismiatraktsiooni ja turismiteenuse pakkujat. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud, et 3(7)
„määruse §-s 4 defineeritakse olulisemad kasutatavad mõisted ning määratakse ära toetuse sihtrühmad. Sama määruse järgmised punktid täpsustavad, millistele tingimustele peavad eespool loetletud ettevõtjad toetuse saamiseks vastama. Turismiatraktsiooni ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on väga palju erisusi ning tegemist ei ole sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Turismiatraktsioonid ja majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ning turismiteenuse pakkujate grupid ei ole omavahel võrreldavad juba neile esitatavate tingimuste osas ning neil on erinevad Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) koodid. Seega on tegemist erinevate gruppidega, keda ei peagi võrdselt kohtlema. Selliste isikute erinev kohtlemine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet.
13.HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli haldusakti adressaadi ärakuulamiseks nii koormava haldusakti andmise kui ka soodustava haldusaktist andmata jätmise korral. HMS § 40 lg 1 üldreeglist sätestab HMS § 40 lg 3 erandid, mis annavad haldusorganile õiguse jätta menetlusosaline ärakuulamata. Nii võib HMS § 40 lg 3 p-i 2 kohaselt menetlusosalise jätta ärakuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaidlustatud otsus põhines taotluses toodud ja avalikult kättesaadavatel andmetel, mistõttu puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Ka kaebaja ei väida, et EAS oleks kaldunud taotluses esitatud andmetest kõrvale. Kaebaja ärakuulamine poleks teistsugust lahendust kaasa toonud, kuna kaebajal ei olnud võimalik esitada infot, mis oleks otsust muutnud. Avalikust infoallikast ja taotlusest oli tuvastatav, et kaebaja ei paku kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel ja ei vasta seega määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tingimustele. Vastustaja leiab, et on õiguspäraselt HMS § 40 lg 3 p 2 alusel jätnud kaebaja ära kuulamata ning seda seisukohta toetab ka Riigikohtu 17.06.2011 otsuse nr 3-3-1-37-11 p-s 13 märgitu.
14.Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus on motiveeritud, kaalutlusvigadeta ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
16.Kaebaja palub EAS-i 01.06.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2864 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 1.15.1/20/6554 tühistamist ning EAS-i kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
17.Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kaebaja pakub vastavalt oma veebilehe andmetele külastajatele erinevaid teenuseid (suvepäevad, seminarid, üritused, õhtusöögid, majutusteenused, ja transport saarele) ning et seda tehakse hinnapakkumise ja eelneva broneeringu alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et äriregistri andmetel on kaebaja põhitegevusalaks muud mujal liigitamata lõbustus- ja vaba aja tegevused (93299/EMTAK 2008) ning lisategevusaladeks sõitjatevedu merel ja rannavetes (50101), puhkemaja (55202) ja muu toitlustamine (5629).
18.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas EAS on jätnud kaebaja õiguspäraselt ilma määruse nr 12 alusel antavast riigiabist. Vaidluse põhiküsimus taandub sellele, kas kaebaja on käsitatav turismiatraktsioonina määruse nr 12 mõttes, kas eelneva hinnapakkumise ning broneeringu alusel teenuste osutamine on samastatav piletiga sissepääsu alusel tegutseva turismiatraktsiooni pakutava teenusega ning kas selliste ettevõtjate erinev kohtlemine on õigustatud.
19.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
4(7)
20.Määruse nr 12 § 2 lg 1 kohaselt on toetuse andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi andmine turismisektori ettevõtjatele COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks. Toetuse sihtrühm on turismisektori ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu (määruse nr 12 § 1 lg 1). Kõnesoleva määruse alusel antakse riigiabi COVID-19 raamistiku mõttes, mida antakse nimetatud raamistiku osa 3.1 alusel ja sellele kohaldatakse COVID-19 raamistikus ning konkurentsiseaduse §-s 341 sätestatut (määruse nr 12 § 1 lg 2).
21.Vastavalt määruse nr 12 § 4 lg 1 punktile 5 on turismiatraktsioon piletiga sissepääsu alusel tegutsev külastuskeskus või muuseum, mis pakub külastajatele teenuseid ning mille omanik on
1.veebruari 2020. a seisuga äriregistris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja, kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuse osalusel asutatud sihtasutus või mittetulundusühing. Vastavalt määruse nr 12 § 7 lg-le 7 võib turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetust taotleda turismiatraktsioon, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus oli võrreldes 2019. a sama kuu käibega vähemalt 40 protsenti. Juhul kui turismiatraktsioon on teenuseid pakkunud vähem kui aasta, siis peab 2020. a märtsi või aprilli käibe langus võrreldes turismiatraktsiooni teenuste pakkumise aja keskmise ühe kuu käibega olema vähemalt 40 protsenti. Käibe languse arvutamisel võetakse 2020. a kohta aluseks turismiatraktsiooni poolt Maksu- ja Tolliametile tähtaegselt esitatud viimase kuu käibedeklaratsiooni andmed.
22.Vaidlustatud otsusega tunnistas vastustaja kaebaja nõuetele mittevastavaks ning jättis kaebaja 11.05.2020 esitatud taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei vasta määruse nr 12 § 4 lõike 1 punktis 5 sätestatud nõuetele.
23.Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht on ekslik ning kaebaja väljaarvamine toetuse saajate hulgast ainuüksi põhjusel, et teenust osutatakse broneeringu alusel mitte piletiga, kohtleb sarnases olukorras olevaid turismiettevõtteid põhjendamatult erinevalt.
24.Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti järeldanud, et kaebaja ei vasta määruse nr 12 § 4 lg 1 punkti 5 tingimustele. Lähtudes viidatud punkti sõnastusest saab turismiatraktsiooniks nimetatud määruse mõttes pidada üksnes külastuskeskust või muuseumi, mis tegutseb piletiga sissepääsu alusel. Kohtu hinnangul nähtub määruse nr 12 sõnastusest selgelt määruse andja tahe kitsendada nn turismiatraktsioonide ringi üksnes külastuskeskustele ja muuseumidele ning siduda toetusele kvalifitseeruvad turismiatraktsioonid piletiga sissepääsu nõudega. Asjaolu, et toetusmeede on valikuline ning et seda antakse vaid sellisele ettevõtjale, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused, ei muuda seda õigusvastaseks.
25.Kohus leiab, et kuna tegemist on võrdlemisi laiale sihtrühmale (s. o turismisektori ettevõtjale, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu, vt määruse nr 12 § 1) suunatud toetuste maksmist reguleeriva määrusega, peab see võimalikult täpselt sätestama kriteeriumid, mille alusel toetust makstakse ning kuidas toetuse suurust arvutatakse. Seega peavad need olema nii õigusteadmisteta isikutele arusaadavad kui ka objektiivselt kontrollitavad. Toetuse saamiseks konkreetsete tingimuste sätestamine kaotaks mõtte, kui selge (sh ka õigusteadmisteta isikule selgelt mõistetavat) kriteeriumit „piletiga sissepääsu alusel tegutsev külastuskeskus või muuseum“ sisustada sedavõrd laialt nagu kaebaja on soovinud. Kohus nõustub vastustajaga, et hinnapakkumise ning broneeringute alusel erinevate teenuste osutamist ei saa samastada piletiga sissepääsu alusel muuseumi või külastuskeskuse kaudu teenuse osutamisega.
26.Olukorras, kus määrus nr 12 sätestab konkreetsed tingimused ning vastustaja on määruse nr 12 kohaldamisel lähtunud sätte grammatilisest tõlgendusest, ei ole kaebaja etteheide kaebaja toetuse saajate ringist väljaarvamise õigusvastasuse osas põhjendatud. Praegusel juhul on 5(7)
kaebajal täitmata üks peamisi määrusest nr 12 lähtuvaid eeldusi, mistõttu ei saa teda pidada turismiatraktsiooniks määruse nr 12 § 4 lg 1 punkti 5 mõttes.
27.Lisaks ei saa iga osaliselt turismiga seotud ettevõtjat pidada turismiettevõtjaks määruse nr 12 mõttes. Määruse nr 12 § 4 lg 1 kohaselt loetakse määruse tähenduses turismiettevõtjaks majutusettevõtjat, toitlustusettevõtjat, reisiettevõtjat, turismiatraktsiooni ja turismiteenuse pakkujat. Praegusel juhul kaebaja turismiatraktsiooni tingimustele ei vasta (määrus nr 12 § 4 lg 1 p 5). Üksnes asjaolu, et kaebaja tegutseb samuti turismisektoris, ei tähenda ilmtingimata ka kvalifitseerumist vastavale toetusele.
28.Vaidlust ei ole selles, et sarnaselt teiste turismisektori ettevõtjatega on COVID-19 kriis ka kaebajale negatiivset mõju avaldanud. Siiski ei tähenda see, et toetuste jagamisel täpsemaid tingimusi sätestada ei tohiks. Piiratud ressursside tingimustes on põhjendatud, et toetuse saamisele sätestatakse teatud kriteeriumid. Pelgalt asjaolu, et kriteeriumid olid kaebajale ebasoodsad, ei tähenda, et tingimused olnuks õigusvastased.
29.Õige on ka vastustaja seisukoht, et turismiatraktsiooni ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on palju erinevusi ning seetõttu pole ka toetuse saajate sihtgrupid võrreldavad. On olemuslik vahe, kas teenuseid (nt seminarid, pulmad, sünnipäevad Viirelaiul) pakutakse varasema broneeringu ja hinnapakkumise alusel kindlaks määratud ja seega piiratud isikute ringile või igale isikule, kes külastusajal (kuid ette teatamata) turismiatraktsiooni teenuseid tarbida soovib (nt külastab muuseumi). Nimetatut arvestades on vastustaja põhjendatult leidnud, et nende isikute erinev kohtlemine võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus ei ole.
30.Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad ka põhjusel, et COVID-19 kriisiga kaasnenud piirangud mõjutasid mõnda liiki turismisektori ettevõtjaid rohkem kui teisi. Seetõttu on määruses nr 12 ka toetuse suurus (protsent tasutud tööjõumaksudest) erinev (vrd majutusettevõtjate puhul 100 protsenti, toitlustusettevõtjate puhul 20 protsenti jne). Ka määruse nr 12 seletuskirjast1 nähtub, et täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgsest prognoositud ulatusest.
31.Kuigi kaebaja tuluteenimise võimalused võisid viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu olla ahtamad, ei olnud tema tegevus täielikult välistatud. Seda tõendab ka vastustaja asjakohane viide kaebaja kodulehe andmetele ning sealt nähtuvale laiale tegevusspektrile, mis andis potentsiaalse võimaluse ka eriolukorraga seotud piirangute ajal edasi tegutseda. Kaebaja tegevust ei saa võrrelda nt muuseumitega, mis Eestis kehtinud eriolukorra ajal suletud olid.
32.Ka etteheited kaebaja ärakuulamata jätmise osas ei ole põhjendatud. Kaebaja on märkinud, et haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata on õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Praegusel juhul esines seaduslik alus kaebajalt täiendavate selgituste küsimata jätmiseks. Vastustaja on õigesti viidanud HMS § 40 lg 3 punktile 2 ning selgitanud, et kuna otsus põhines kaebaja enda taotluses esitatud ning avalikult kättesaadavatel andmetel, puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Samuti nõustub kohus vastustajaga osas, et kaebaja ärakuulamine ei oleks lõpptulemust muutnud. Sõltumata kaebaja selgitustest ei oleks saanud pidada teda turismiatraktsiooniks määruse nr 12 mõistes. Ühtegi tõendit, mis vastupidisele viitaks ei ole kaebaja vaide- ega kohtumenetluses esitanud. Seega on kaebaja väide, et kaebajalt seisukohta küsides oleks ta saanud esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, miks tuleb tema tegevust vaadelda turismiatraktsioonina, paljasõnaline.
33.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et nii EAS-i 01.06.2020 otsus kui ka sellega seotud vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Tühistamisnõude rahuldamata jätmine tingib ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõude rahuldamata jätmise. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Kumbki menetlusosaline menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud ei ole, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.