Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1701
Haldusasi
OÜ Eesti Suveniirid kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 17. juuli 2020. a otsuse nr 1.1-5.1/20/6472 ja 27. augusti 2020. a vaideotsuse tühistamiseks ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. mai 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Eesti Suveniirid, esindaja v.adv Toivo Viilup Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, esindaja Kadri Kuus Kaasatud haldusorgan – Kommunikatsiooniministeerium
Majandus-
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
RESOLUTSIOON
Lugeda haldusasjas nr 3-20-1701 vastustajaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (registrikood 90006006) üldõigusjärglane Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (registrikood 90006012).
Rahuldada Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. mai 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-1701 ja teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Eesti Suveniirid kaebus rahuldamata.
Mõista OÜ-lt Eesti Suveniirid (registrikood 11694052) Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. märtsil 2022 (HKMS § 212 lg 1).
3-20-1701 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Eesti Suveniirid esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) 11.05.2020 taotluse väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 12 „Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ (määrus nr 12) alusel turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse saamiseks summas 50 000 eurot. Taotleja opereerib alates 2012. a-st Tallinna sadama kruiisialal külastuskeskust „Tallinn One“, kuhu on sissepääs lubatud üksnes Läänemere kruiisi laevapileti alusel. Külastuskeskus on avatud aprillist oktoobrini ning seda läbis 2019. a-l üle 600 000 kruiisituristi ja 2020. a alguses prognoositi uueks hooajaks ca 650 000 kruiisituristi. COVID-19 tõttu on hooaeg sisuliselt edasi lükkunud.
2.EAS tunnistas 26.05.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/1985 OÜ Eesti Suveniirid nõuetele mittevastavaks ja jättis taotluse rahuldamata. Taotleja ei vasta määruse nr 12 § 4 lg 1 p-s 5 sätestatud nõuetele. Taotleja teenindab küll väliskülastajaid, pakkudes neile erinevaid teenuseid (sh infopunkt, posti- ja valuutavahetusteenused, tasuta Wi-Fi) ning müües kohalike tootjate meeneid, kuid ei paku ise külastajatele suunatud meelelahutusteenuseid ja ei ole käsitatav turismiatraktsioonina määruse nr 12 tähenduses.
3.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) rahuldas 30.06.2020 vaideotsusega nr 2-17/2020/3603-2 OÜ Eesti Suveniirid 01.06.2020 vaide, tunnistas EAS-i 26.05.2020 otsuse kehtetuks ja tegi EAS-le ettekirjutuse lahendada vaide esitaja taotlus uuesti. Turismiatraktsiooni määratlemisel tuleb arvestada Riigikogu 15.11.2013 otsusega kinnitatud Eesti riiklikku turismiarengukava 2014–2020 (vt meede 2.1 „Rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide arendamine“, lk 24). Turismiatraktsioonina ei saa käsitada igasugust teenust pakkuvat keskust. Samas on EAS-i 26.05.2020 otsus põhjendamispuudustega, sest selles on küll toodud näiteid taotleja pakutavate teenuste kohta, kuid otsusest ei selgu, milliseid konkreetseid teenuseid on otsuse tegemisel hinnatud ning kas seejuures on selgitatud välja kõik tähtsust omavad asjaolud. Tuues välja, et taotleja pakutavad teenused ei ole meelelahutuslikku laadi, on vaidlustatud otsuses jäetud ebaõige mulje, et turismiatraktsiooni pakutavad teenused peavad vältimatult olema meelelahutuslikud.
4.EAS tunnistas 17.07.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/6472 OÜ Eesti Suveniirid nõuetele mittevastavaks ja jättis tema 11.05.2020 taotluse rahuldamata. EAS lähtus 26.05.2020 otsuse 2(11)
3-20-1701 põhjendamisel avalikust informatsioonist (taotleja veebileht ja 2019. a majandusaasta aruanne). OÜ Eesti Suveniirid vaides välja toodud teenuste loetelu on avalikes allikates märgitust oluliselt laiem ja sisaldab mh teenuseid, mis on iseloomulikud turismiteenustele (sh hariduslikud meelelahutusteenused, nt käsitöötoad). Samas loetakse turismiatraktsiooniks määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 kohaselt piletiga sissepääsu alusel tegutsev külastuskeskus või muuseum, mis pakub külastajatele teenuseid. Seega peab taotleja lisaks külastuskeskusena tegutsemisele müüma külastajatele pileti. MKM rõhutas 07.07.2020 vastuses nr 18-5/2020/4461-1 EAS-i 03.07.2020 täiendavale päringule mh, et teenuste osutamine on vaid üks turismiatraktsiooni olemuslikest tunnustest määruse nr 12 tähenduses ja lisaks teenuste pakkumisele peab turismiatraktsioon tegutsema piletiga sissepääsu alusel. Piletiga sissepääsuna ei saa seejuures käsitada olukorda, kus turismiatraktsioon ei ole seadnud enda külastamise kohustuslikuks tingimuseks pileti omandamist, kuid turismiatraktsioon asub kohas või territooriumil, kuhu juurdepääsuks tuleb kasutada mõnda muud teenust, mida osutatakse pileti alusel. Piletina määruse nr 12 tähenduses saab käsitada vaid turismiatraktsiooni piletit. Taotleja on vaides kinnitanud, et ta pileteid ei müü, vaid tema opereeritav külastuskeskus asub Tallinna sadama suletud territooriumil (kruiisialal), kuhu pääseb üksnes (laeva)pileti alusel. Seega ei vasta taotleja määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tingimustele ja toetust ei maksta.
5.EAS jättis 27.08.2020 vaideotsusega OÜ Eesti Suveniirid 29.07.2020 vaide rahuldamata. Toetust on taotletud määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 kohaselt. Teenuste osutamine on ainult üks turismiatraktsiooni tunnustest määruse tähenduses ning lisaks teenuste pakkumisele peab turismiatraktsioon tegutsema piletiga sissepääsu alusel. Piletiga sissepääsu all tuleb mõista seda, et turismiatraktsioon on seadnud enda külastamise kohustuslikuks eeltingimuseks pileti olemasolu. Piletina mõistetakse paberil, elektroonilist vms dokumenti, mis tõendab, et külastaja on tasunud turismiatraktsiooni hinnakirjas toodud külastustasu, saavutades sellega kokkuleppe turismiatraktsiooni esindajaga ja omandades turismiatraktsiooni külastamise õiguse. Laevapilet soetatakse eesmärgiga jõuda soovitud sihtkohta ja sõidupileti soetamise eesmärgiks ei saa pidada kruiisiala külastamist seal pakutavate teenuste soetamiseks. Kõik laevapileti ostjad ei külasta tingimata taotleja opereeritavat kruiisiala ega soeta seal pakutavaid teenuseid. EAS ei ole tõlgendanud määruse nr 12 sätteid kitsendavalt. Kuna toetust on taotlenud vaide esitaja, siis ei täida teise ettevõtja poolt müüdavad piletid määruse nr 12 kriteeriume vaide esitaja puhul. EAS peab taotluse lahendamisel järgima määruses nr 12 kehtestatud nõudeid, millele toetuse saaja peab vastama, et täita toetuse andmise eesmärke ning tagada toetuse andmise läbipaistvus ja isikute võrdne kohtlemine. EAS lähtus põhjendatult äriregistri andmetest (sh majandusaasta aruandest) ja taotleja enda veebilehest.
6.OÜ Eesti Suveniirid esitas Tallinna Halduskohtule 10.09.2020 kaebuse EAS-i 17.07.2020 otsuse ja 27.08.2020 vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks vaadata tema 11.05.2020 taotlus uuesti läbi. Taotluse rahuldamata jätmise ainsaks põhjenduseks oli see, et kaebaja ei vasta määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 nõudele, et taotleja peab müüma külastajale ka pileti. Kaebaja puhul on täidetud kõik määruse nr 12 § 4 lg 1 p-s 5 loetletud kolm kriteeriumi toetuse saamiseks, samuti muud määruses toodud nõuded. Kaebaja opereeritav Tallinna sadama kruiisiala külastuskeskus asub suletud territooriumil, kuhu pääseb üksnes (laeva)pileti alusel. Seega on tegemist piletiga sissepääsu alusel tegutseva külastuskeskusega. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 ei sisalda kitsendavat tingimust, et tegemist peab olema just turismiatraktsiooni enda piletiga. Arusaamatu on ka vaideotsuses märgitu, et iga laevapileti ostja ei külasta tingimata kaebaja opereeritavat kruiisiala ega soeta seal pakutavaid teenuseid. Turismiarengukavas ei ole märgitud, et turismiatraktsiooni tuleks „spetsiaalselt“ külastada meelelahutuslikel, teadmiste omandamise või temaatilistel sündmustel osalemise eesmärgil. Erinevalt n-ö liinilaevast ei ole kruiisilaeva puhul laevapileti eesmärk pelgalt vajadus või soov jõuda soovitud sihtkohta, vaid laevakruiis on iseseisev meelelahutuslik toode, mis algab ja lõpeb sageli samas kohas. Kaebaja 3(11)
3-20-1701 opereeritav külastuskeskus teenindab konkreetselt kruiisituriste ja teistel isikutel puudub sinna ligipääs. Määrust ei ole alust tõlgendada kitsendavalt ka seetõttu, et kaebaja ei ole COVID-19 puhangust vähem mõjutatud pelgalt seetõttu, et ta ei müü külastajatele pileteid ise, vaid teenus sisaldub laevapileti hinnas. EAS-i tõlgendus on meelevaldne ja vastuolus määruse eesmärgiga ning kitsendavat tõlgendust ei toeta ka määruse seletuskiri. Kruiisiala külastuskeskus täidab turismiarengukavas toodud eesmärke, sest kruiisireisijate mõju Eesti majandusele on 51 miljonit eurot aastas ning olulises osas tehakse kulutusi mh kohalikule käsitööle ja suveniiridele (üks reisija kulutab keskmiselt 56,70 eurot ning sellest 11,59 eurot käsitööle ja suveniiridele). Kaebajal ei ole võimalik saada toetust väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus nr 2) alusel, sest ta ei vasta määruse nr 2 § 4 p 6 nõuetele.
7.EAS palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja poolt opereeritav Tallinna sadama kruiisiala külastuskeskus ei ole turismiatraktsioon määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tähenduses. Kaebaja küll teenindab väliskülastajaid, pakkudes neile erinevaid teenuseid ja müües kohalike tootjate meeneid, kuid lisaks peaks ta müüma külastajatele turismiatraktsiooni pileti. MKM on selgitanud, et piletiga sissepääsuna ei saa käsitada olukorda, kus turismiatraktsioon üksnes asub sellises kohas või territooriumil, kuhu juurdepääsuks tuleb kasutada mõnda muud teenust, mida osutatakse pileti alusel. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tähenduses saab piletiks olla üksnes turismiatraktsiooni enda pilet, mitte aga laevapilet. EAS lähtus sätte sisustamisel MKM-i kui määruse andja suunistest. Määrust ei ole tõlgendatud kitsendavalt ja määruse tõlgendamist ei mõjuta see, et külastuskeskuse tegevus võib täita turismiarengukava eesmärke. Määruse alusel antakse toetust läbipaistvalt ja koheldakse taotlejaid võrdselt seeläbi, et määruses on taotlejale ja taotlusele kehtestatud kindlad nõuded. Kuna kaebaja nõuetele ei vastanud, tuli tema taotlus jätta rahuldamata. Kahtlemata on COVID-19 kriis sarnaselt teistele turismisektori ettevõtjatele mõjutanud negatiivselt mh kaebaja tegevust. See ei tähenda, et piiratud ressursside jagamisel ei tohiks seada täpsemaid tingimusi. Toetusmeede on valikuline ja seda antakse vaid ettevõtjale, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused. OÜ-l Eesti Suveniirid võib olla võimalik taotleda toetust määruse nr 2 alusel, mille üheks sihtgrupiks on käsitöö- ja suveniirimüüjad.
8.MKM palus seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Selleks, et tagada toetuse sihtrühma kuuluvate isikute võrdne kohtlemine, ei võetud määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 puhul eesmärgiks lähtuda muuseumi mõistest kitsalt muuseumiseaduse tähenduses ning külastuskeskuse mõistest turismiseaduse ja selle alusel antud õigusaktide tähenduses. Määruse nr 12 § 2 lg 3 kohaselt panustab toetus turismiarengukava eesmärkide elluviimisesse, mistõttu on turismiatraktsiooni käsitlus olnud laiem. Sihtrühma täpsemaks piiritlemiseks seati määruses oluliseks tingimuseks tegutsemine piletiga sissepääsu alusel, lähtudes sellest, et toetuse saajate käibest (ja ka käibe langusest) moodustavad olulise osa piletimüügist laekunud vahendid. Toetuse oluline eesmärk oligi piletite müügist laekumata jäänud vahendite hüvitamine turismiatraktsiooni omanikule. Toetusmeetme kiire ja efektiivse menetlemise huvides ei piirdutud siiski ainuüksi piletitulu vähenemise hüvitamisega, vaid võeti aluseks kogukäibe langus vastavalt Maksu- ja Tolliameti andmetele. Võrdseks kohtlemiseks toetuse andmisel ei saa pidada seda, kui kaebaja pakutavad teenused on küll sarnased või kattuvad näiteks muuseumi teenustega, kuid kaebajal puudub piletimüügist tulenev käive. Kuna olulist osa kaebaja käibest ei ole moodustanud piletimüük, siis ei kuulu kaebaja määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 sihtrühma. Ligipääs külastuskeskuse asukohale ei ole turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse saamisel oluline.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 04.05.2021 otsusega OÜ Eesti Suveniirid kaebuse, tühistas EAS-i 17.07.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/6472 ja 27.08.2020 vaideotsuse ning kohustas EAS-i vaatama OÜ Eesti Suveniirid 11.05.2020 taotluse uuesti läbi. 4(11)
3-20-1701 Puudub vaidlus, et kaebaja vastab määruse nr 12 § 9 nõuetele ja tema taotlus on kooskõlas määruse nr 12 § 10 nõuetega. Kaebaja põhitegevuseks on info- ja teeninduspunkti opereerimine Tallinna sadama kruiisialal. Teeninduspunktis jagatakse tasuta linnakaarte, toimib infopunkt, pakutakse posti- ja valuutavahetusteenuseid ning töötubasid, võimalik on soetada kohalike tootjate ja käsitööliste meeneid. Vaidluse all ei ole seegi asjaolu, et kaebaja opereeritavat infoja teeninduspunkti saavad külastada vaid kruiisituristid ehk isikud, kes on soetanud kruiisilaeva pileti ja osalevad kruiisil. EAS nõustub, et COVID-19 kriis on avaldanud kaebajale negatiivset mõju sarnaselt teistele turismisektori ettevõtjatele, kuid leiab, et kaebajal puudub õigus toetust saada, sest tema tegevus ei vasta määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tähenduses turismiatraktsiooni mõistele. Täpsemalt on vaidluse all, kas tegemist saab olla turismiatraktsiooniga, kui kaebaja ei müü info- ja teeninduspunkti külastamiseks ise pileteid. Vastustaja on tõlgendanud määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 kaebaja suhtes põhjendamatult kitsalt ja see tõlgendus ei ole kooskõlas määruse nr 12 § 2 lg-s 1 sätestatud toetuse andmise eesmärgiga. Piiratud ressursside tingimustes on iseenesest põhjendatud, et toetuse saamiseks sätestatakse teatud kriteeriumid. Vabariigi Valitsusel ja ministritel on kriisimeetmete raames toetusraha määramise küsimuste üle otsustamisel avar kaalutlusruum, kuid piiravad tingimused ei tohi olla meelevaldsed (vt Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 seab turismiatraktsiooni mõiste sisustamisel tingimuseks, et tegemist peab olema piletiga sissepääsu alusel tegutseva muuseumi või külastuskeskusega, mis pakub külastajatele teenuseid. Seega on turismiatraktsioon määruse mõistes piiratud ligipääsuga muuseum või külastuskeskus, mille külastamine on võimalik üksnes pileti alusel. Määruse sõnastusest ega seletuskirjast ei tulene, kas atraktsiooni külastamiseks peab pilet olema soetatud just konkreetset atraktsiooni pidava ettevõtja käest või saab tegemist olla ka n-ö kompleksteenusega, mida soovijal on võimalik kasutada mõne muu teenuse osutamiseks soetatud pileti alusel. Riigiabi üheks tunnuseks on meetme valikulisus, mistõttu ei ole keelatud määratleda isikute gruppi, kellele riigiabi on suunatud. Küll aga peab riik olema valmis selgelt põhjendama toetuse saamiseks sätestatud kriteeriume, eriti olukorras, kus sellised kriteeriumid kitsendavad toetuse saamise võimalust sama valdkonna ettevõtjate raames. Ei nähtu ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks kaebaja jätma toetuse saajate ringist välja üksnes seetõttu, et ta ei ole oma külastajatele sissepääsuks ise piletit müünud. Kuna kaebaja opereeritavat külastuskeskust saavad külastada üksnes kruiisituristid, siis osutab kaebaja teenust vaid piiratud isikute ringile ning kaebaja on COVID-19 kriisist oluliselt mõjutatud, sest kruiisireise 2020. a-l ei toimunud. MKM-i väide, et toetusmeetme oluliseks eesmärgiks oli hüvitada turismiatraktsiooni omanikule piletite müügist laekumata jäänud vahendid, on paljasõnaline ja seda ei toeta määruse nr 12 § 2 ega seletuskiri. Asjakohatu on võrrelda kruiisilaeva piletit näiteks Eesti saartele pääsuks soetatud laeva- või lennuettevõtja piletiga, sest laevakruiisi eesmärk ei ole jõuda soovitud sihtkohta, vaid see on iseseisev meelelahutuslik toode. Kaebaja pakub teenuseid kruiisireisil viibivatele turistidele ja kruiisialale ei ole võimalik pääseda muul viisil kui kruiisireisile pileti ostmisega. Ehkki kaebaja on kandnud olulist kahju sarnaselt teiste turismiettevõtjatega, on kaebajal seni puudunud võimalus saada toetust muude meetmete raames. Kaebaja ärinimele vaatamata ei ole tal suure tõenäosusega võimalik saada toetust ka suveniirtoodete müüjana määruse nr 2 alusel, sest ta ei vasta määruse nr 2 § 4 p 6 nõuetele (kaebaja tegevusala EMTAK kood on 79901). Kuigi kaebuse rahuldamise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik saada toetust muude meetmete raames, viitab see siiski, et kaebajat kui turismiettevõtjat on koheldud teiste sarnaste turismiatraktsioonide pidajatega võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt.
5(11)
3-20-1701
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.EAS palub 03.06.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei ole tõlgendanud määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 kaebaja suhtes põhjendamatult kitsalt ja vastuolus määruse nr 12 § 2 lg-s 1 toodud eesmärgiga. Halduskohtu järeldused tuginevad sisuliselt üksnes sellele, et kohtu hinnangul puudus määruse nr 12 § 4 lg 1 p-s 5 sätestatud piirava kriteeriumi seadmiseks mõistlik põhjus. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 sõnastusest nähtub selgelt määruse andja tahe kitsendada nn turismiatraktsioonide ringi üksnes külastuskeskuste ja muuseumidega ning siduda toetusele kvalifitseerumine piletiga sissepääsu nõudega. Toetusmeetme valikulisus ei muuda seda iseenesest õigusvastaseks ega määruse eesmärgiga vastuolus olevaks. Toetusele ei pea kvalifitseeruma kõik turismisektori ettevõtjad, kelle majandustegevust on COVID-19 puhang negatiivselt mõjutanud. Kuna määrus reguleerib küllaltki laiale sihtrühmale suunatud toetuste maksmist, peab see võimalikult täpselt sätestama kriteeriumid, mille alusel toetust makstakse ja kuidas toetuse suurust arvutatakse. Turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse täpsemad tingimused ja toetuse suuruse arvestamise põhimõtted on sätestatud määruse nr 12 § 7 lg-tes 7 ja 8. Toetuse saamiseks konkreetsete tingimuste sätestamine kaotaks mõtte, kui piletiga sissepääsu sisustada sedavõrd laialt, nagu on seda teinud kaebaja ja halduskohus. Kaebaja ei ole seadnud enda külastamise kohustuslikuks eeltingimuseks turismiatraktsiooni pileti olemasolu, mistõttu ei tegutse kaebaja piletiga sissepääsu alusel. Tegemist ei ole normi selget sõnastust kitsendava tõlgendusega. Ka ei ole kohus arvestanud, et riigiabi andmine on üldjuhul keelatud ja seega tuleb riigiabi andmise tingimusi tõlgendada kitsalt. Kuna määruse nr 12 tingimused töötas välja MKM, siis on vastustaja põhjendatult lähtunud ka määruse andja suunistest (vt 07.07.2020 vastus nr 18-5/20204461-1 ja 30.11.2020 vastus nr 216/2020/6904-3). Halduskohus on alusetult lugenud MKM-i selgitused paljasõnalisteks pelgalt põhjusel, et normi looja tahet ei nähtu otseselt asjaomastest sätetest ega eelnõu seletuskirjast. Ilmselgelt mõjutasid COVID-19 piirangud mõnda liiki turismisektori ettevõtjaid rohkem kui teisi ja seda on arvestatud ka määruses nr 12. Kaasatud haldusorgani põhjendused on veenvad ja halduskohus jättis nendega põhjendamatult arvestamata. Turismiatraktsiooni ja selle pidaja mõisteid on samalaadselt sisustatud ka väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 05.11.2020 määruse nr 68 „Turismiga otseselt seotud majandusharude ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise täiendav toetus“ (määrus nr 68) § 4 p-des 4 ja 5 ning määruse eelnõu seletuskirjas. Võttes arvesse, et määruste eesmärgid ja sihtgrupid kattuvad, saab määruse andja tahet tuvastada ja määruse nr 12 sätteid tõlgendada ka määrusest nr 68 lähtuvalt. On üheselt selge, et külastuskeskus peab külastajatele müüma ise turismiatraktsiooni piletit ja see tingimus ei ole meelevaldselt piirav. Halduskohtu viited COVID-19 raamistikule on asjasse puutumatud. Euroopa Komisjon on vaidlusalusele meetmele andnud riigiabi loa nr SA.57014 (meede nr 4, muudetud nr SA.57234) ja selles on välja toodud ka määruses nr 12 märgitud turismiatraktsiooni mõiste (sh piletiga sissepääs – based on admission). Toetusmeetmete otsustamisel on riigil avar kaalutlusruum (vt Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Riigil ei ole ühestki õigusaktist ega EL-i õigusest tulenevat kohustust maksta ettevõtjatele toetust COVID-19 kriisist tingitud mõjude leevendamiseks. Vastustaja on taotluste menetlemisel ja toetuste määramisel seotud määruses nr 12 kehtestatud tingimustega ning peab kohtlema toetuse saajaid võrdselt. Vastustaja on kõigi kaebaja poolt välja toodud COVID-19 toetusi saanud turismisektori ettevõtjate nimekirja kantud isikute puhul selgitanud, miks on olnud tegemist turismiatraktsiooniga määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tähenduses. Kõikides külastuskeskustes ja muuseumides on kliendil võimalus tasuta siseneda mõnda ruumi või teatud alale (nt poed, kohvikud, restoranid), aga põhiteenuste tarbimiseks müüakse kliendile eraldi pilet. Ehkki mõnel juhul saab sama atraktsiooni kasutada ka muu teenuse eest tasudes (nt 6(11)
3-20-1701 majutus koos spaateenustega), ei muuda see olematuks, et teenindatakse siiski (ka) konkreetse pileti alusel sisenevat külastajat. Kohus ei ole neid seisukohti hinnanud. Mööndes, et kaebuse rahuldamist ei saa tingida ainuüksi asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik saada toetust muudest meetmetest, on kohus pidanud seda siiski kaalukaks argumendiks. See ei taga toetusmeetme rakendamise läbipaistvust ja isikute võrdset kohtlemist ning piiratud eelarveliste vahendite sihipärast kasutamist. Kuna kaebaja ei ole määruse tähenduses turismiatraktsiooni pidajaks (st tema käive ei tule piletimüügist, vaid muudest allikatest, nt renditulust), siis ei ole teda koheldud turismiatraktsioonide pidajatega võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt. Kuivõrd määruses nr 2 ettenähtud toetusmeetme taotlusvoor on suletud, siis ei ole sellega seonduv enam asjakohane. Apellant palus 01.02.2022 täiendavas seisukohas HKMS § 29 lg-te 1 ja 3 alusel lubada astuda vastustaja üldõigusjärglasena menetlusse Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusel (EIS). SA KredEx (ühendav sihtasutus) ja EAS (ühendatav sihtasutus) ühinesid 04.01.2022 ning uue sihtasutuse nimeks sai EIS. Ühinemise tagajärjel kustutati EAS registrist 04.01.2022. Apellant jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on selgelt põhjendamispuudustega (vt ka Riigikohtu 06.12.2021 otsus nr 3-20-39, p 11). Meelevaldne on kaebaja hinnang, et kuna määruses nr 68 sätestatud meetmete pakett on töötatud välja pärast praeguse vaidluse tekkimist, siis ei saa sellega seotud põhjendusi arvestada. Määruse andja hilisemad täpsustused kinnitavad selgelt tahet hüvitada just saamata jäänud piletitulu. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 mõningane ebaselgus on võimalik tõlgendamisega ületada.
11.OÜ Eesti Suveniirid palub 06.07.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Halduskohus on arusaadavalt ja loogiliselt põhjendanud, miks ei saa määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tõlgendada kitsendavalt, nagu seda on teinud vastustaja, ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust neid järeldusi muuta. Vastustaja soovib jätkuvalt kitsendada toetusele kvalifitseerumist määrusest mitte tuleneva nõudega, et toetust võib saada vaid selline turismiatraktsioon, kuhu sissepääsu tagab taotleja enda müüdav pilet. Apellant ei ole millegagi ümber lükanud halduskohtu seisukohta, et piletiga sissepääsu puhul ei ole oluline, kelle poolt või kuidas on sissepääsuõigus lunastatud. Vastustaja argumendid on lisaks vastuolulised. Väidetakse, et kaebaja ei ole seadnud enda külastamise kohustuslikuks eeltingimuseks turismiatraktsiooni pileti olemasolu. Samas puudub vaidlus, et külastuskeskust ei ole võimalik külastada (laevaliini poolt müüdud) piletita. Teiselt poolt on vastustaja leidnud, et toetuse saamist ei takista asjaolu, kui mõnedel juhtudel pääseb atraktsioonile ka mingi muu teenuse eest tasudes (nt spaa külastamine majutusteenuse eest tasudes, sh reisibüroolt soetatud pakettreisi osana). Seega EAS möönab, et konkreetse turismiatraktsiooni sissepääsu hind võib sisalduda ka mõne muu teenuse hinnas. Kaebaja opereeritava külastuskeskuse sissepääsu hind sisaldubki kruiisipileti hinnas ning puudub olemuslik erinevus juhtumitega, kus spaa sissepääsu hind sisaldub reisipaketi või majutusteenuse hinnas. Seisukoht, et riigiabi andmise tingimusi on kohustus tõlgendada kitsendavalt, ei põhine kehtival õigusel. Praegune vaidlus ei ole laiapõhjaline ega suure rahalise mõjuga, vaid tegemist on üksikjuhtumiga. Kaebaja opereeritav turismiatraktsioon on Eestis ainulaadne ning sarnased suletud territooriumil tegutsevad turismiatraktsioonid kas puuduvad või on vähe levinud. Seega ei tingi tõlgenduse muutus kellegi ebavõrdset kohtlemist ja igal juhul ei saaks sellega õigustada ebaõige halduspraktika jätkamist, sest kõigil taotlejatel on olnud võimalik toetuse mitteandmist vaidlustada. Arusaamatu on MKM-i hinnang, et määrus nr 12 kaotab mõtte, kui seda tõlgendada kaebaja ja halduskohtu pakutud viisil. See argument ei ole asjakohane ka põhjusel, et määruse nr 12 alusel ei saa enam toetust taotleda. Halduskohus hindas MKM-i väite, et määruse nr 12 eesmärk oli hüvitada eelkõige piletitulu vähenemist, mitte käibe langust tervikuna, õigustatult paljasõnaliseks. Kõik meetme olulised eesmärgid pidanuks nähtuma vähemasti määruse eelnõu 7(11)
3-20-1701 seletuskirjast ja õigusriigis ei ole kohane neid tagantjärele välja mõelda. Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi allikale, mis toetaks vastustaja tõlgendust. Määruse nr 68 seletuskirjale tuginemine ei ole asjakohane, sest teise toetusmeetme nõuded ei ole vaidlusalusele meetmele ülekantavad. Määruse nr 68 esemeks olev abimeetmete pakett on lisaks välja töötatud pärast praeguse vaidluse tekkimist ja loogiline on eeldada, et MKM pidas määruse nr 68 seletuskirja koostades silmas mh tõusetunud erimeelsusi ning soovis tingimused sätestada varasemast kitsamalt. Seetõttu ei toeta ka määruse nr 68 seletuskiri apellandi tõlgendust, vaid viitab just vastupidisele (st toetuse saajate ring oli määruse nr 12 järgi laiem). Seejuures on määrust nr 68 teadaolevalt rakendatud avaramalt, makstes toetust ka sellistele turismiatraktsiooni pidajatele, kellele ei laeku piletitulu otse, vaid kes arveldab teenusevahendajatega (nt booking.com või reisikorraldaja) erihindade alusel. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tõlgendus ei sõltu sellest, kas kaebajal olnuks teoreetiliselt võimalik taotleda toetust mõne teise meetme raames.
12.MKM nõustub 18.06.2021 seisukohas apellatsioonkaebusega ja palub selle rahuldada. MKM esitas 30.11.2020 kirjas nr 2-16/2020/6904-3 vastused kõigile halduskohtu 11.11.2020 määruses esitatud konkreetsetele küsimustele, kuid kohus pidas neid paljasõnalisteks, andmata samas omapoolset hinnangut määruse nr 12 § 4 lg 1 p-s 5 sätestatud piletiga sissepääsu nõude eesmärgi kohta. Halduskohus leidis ilma sisulise analüüsita, et piirangu sätestamiseks ei olnud ühtegi mõistlikku põhjust. Piletiga sissepääsu nõue ei olnud juhuslik ega meelevaldne tingimus, vaid kandis toetuse sihtrühma piiritlemise eesmärki. Määruse eesmärk ei olnud toetada kõiki turismisektori ettevõtjaid, vaid üksnes neid, kes vastasid kindlatele kriteeriumitele. Kui isik ei müü enda turismiatraktsiooni külastamiseks pileteid, ei teki tal käibe vähenemist piletite müügi vähenemise tõttu, vaid tema käive moodustub muudest tehingutest ning tõenäoliselt kuulub ta pigem mõnda sellisesse sihtrühma, kellele toetuse maksmise eesmärk on nt kompenseerida jaekaubanduse käibe vähenemist. Kui sisustada piletiga sissepääsu kriteeriumi sedavõrd laialt, nagu on teinud kaebaja ja halduskohus, kaotaks toetuse saamiseks konkreetsete tingimuste sätestamine mõtte. Määruse nr 12 tõlgendamisel ei saa lähtuda ainuüksi § 1 lg-s 1 ja § 2 lg-s 1 toodud üldeesmärkidest, sest toetust antakse konkreetsetele sihtrühmadele ja mõne kriteeriumi kõrvalejätmine muudab oluliselt toetusmeetme sisu ega taga isikute võrdset kohtlemist. MKM on COVID-19 kriisiga seonduvalt seni kehtestanud neli turismiga seotud ettevõtjatele suunatud toetusmeetme määrust ja iga määruse eesmärk on olnud toetada just konkreetseid ettevõtjaid, mitte kõiki isikuid, olenemata sellest, kas nad vastavad toetuse saamise tingimustele või mitte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.HKMS § 29 lg 1 kohaselt lubab kohus mh juriidilisest isikust menetlusosalise lõppemise korral menetlusse astuda menetlusosalise üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. HKMS § 29 lg 2 näeb ette, et üldõigusjärglase suhtes kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes. Sama kohaldatakse mh vastustaja ühinemise korral (HKMS § 29 lg 3). E-äriregistri andmetel on EAS registrist 04.01.2022 kustutatud seoses ühinemisega endise SA-ga KredEx ja pärast ühinemist on sihtasutuse nimeks EIS. Kuna ühinemisega loetakse ühendatav sihtasutus lõppenuks (vt sihtasutuste seaduse § 61 lg 1, § 68 lg 2), siis tuleb EAS-i üldõigusjärglasena lugeda praeguses haldusasjas vastustajaks EIS. Kõik varasemalt tehtud menetlustoimingud kehtivad ka uue vastustaja suhtes.
14.Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 kohaselt mõistetakse määruses turismiatraktsiooni all piletiga sissepääsu alusel tegutsevat külastuskeskust või muuseumi, mis pakub külastajatele teenuseid ning mille omanik on 01.02.2020 seisuga äriregistris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja, kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või kohaliku omavalitsuse 8(11)
3-20-1701 üksuse osalusel asutatud sihtasutus või mittetulundusühing. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Eesti Suveniirid oli 01.02.2020 seisuga äriregistris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik ja pakkus Tallinna sadama kruiisialal asuva info- ja teeninduspunkti (s.o külastuskeskuse) külastajatele teenuseid. Vaidlus on selles, kas kaebaja opereeritav külastuskeskus tegutseb määruse nr 12 tähenduses „piletiga sissepääsu alusel“ või mitte. Seejuures ei ole vaidlust, et kruiisialale, kus kaebaja oma teenuseid pakub, on sissepääs avatud üksnes kruiisituristidele ehk külastus toimub kruiisireisi pileti alusel.
15.Halduskohus leidis, et vastustaja tõlgendus on põhjendamatult kitsas ning piirang, et pileti alusel peab toimuma sissepääs just konkreetse atraktsiooni külastamiseks, on meelevaldne ja ei ole kooskõlas toetuse eesmärgiga. Halduskohus pidas oluliseks, et Tallinna sadama kruiisialal kaebaja opereeritavasse külastuskeskusesse on võimalik pääseda üksnes laevapileti omanikel (st kruiisituristidel) ja COVID-19 kriis (st kruiisireiside puudumine 2020. a-l) mõjutab kaebajat sarnaselt teistele turismiettevõtjatele, kelle käibe langust on määrusega nr 12 soovitud osaliselt hüvitada. Halduskohtu hinnangul ei saa määruse nr 12 § 4 lg 1 p-st 5 tuletada, et toetusmeetme eesmärk olnuks hüvitada eelkõige turismiatraktsiooni piletitulu vähenemist.
16.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et määruse nr 12 § 4 lg 1 p-st 5 ei saa tuletada, et turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse eesmärk oli hüvitada eelkõige piletitulu vähenemist. Ehkki määruse seletuskirjas ei ole saamata jäänud piletitulu hüvitamise eesmärki eraldi rõhutatud, ei saa sellest teha kaugele ulatuvaid järeldusi, sest seletuskirjas ei ole üldse täpsemalt selgitatud, milliste konkreetsete kahjude hüvitamist määruse kehtestamisega taotletakse. Seda ei nähtu ka Euroopa Komisjoni 21.04.2020 riigiabi loast nr SA.57014 (p 2.4) ega seda muutvast 07.05.2020 riigiabi loast nr SA.57234 (p 2.2). Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et sissepääsupileti nõue ei ole turismiatraktsiooni olemuslik tunnus. Seetõttu peaks määruses nr 12 sätestatud piletiga sissepääsu tingimus võimaldama turismiatraktsioonide pidajaid üksteisest eristada (st piiritleda toetuse saajate ringi), vastasel korral ei oleks piletiga sissepääsu nõude kehtestamisel ratsionaalset eesmärki. Õigusakti ei tohiks tõlgendada viisil, mis muudaks akti või selle sätte mõttetuks (nt Riigikohtu 23.02.2009 otsus nr 3-4-1-18-08, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub määruse nr 12 § 4 lg 1 p-s 5 esitatud turismiatraktsiooni määratlusest (s.o tegutsemine piletiga sissepääsu alusel), et meetme eesmärk on selgelt olnud toetada just nende turismiatraktsioonide pidajaid, kelle puhul moodustas senisest käibest olulise või vähemasti arvestatava osa piletitulu.
17.Kaebaja ei ole väitnud, et tema käive moodustuks mingis osas piletitulust. OÜ Eesti Suveniirid 2019. a majandusaasta aruande järgi moodustas suurema osa kaebaja müügitulust suveniiride müük (58%) ning vähem saadi tulu müügipindade rendist (32%), alkoholi müügist (6%) ja muudest allikatest (4%). Seevastu 2020. a majandusaasta aruande kohaselt ei toimunud suveniiride ja alkoholi müüki üldse ning praktiliselt kogu kaebaja müügitulu koosnes muudest tuludest (üle 99%) ja alla 1% saadi tulu müügipinna rendilt. Kaebaja muud tulud olid 2020. a-l küll oluliselt suuremad kui 2019. a-l, kuid müügitulu kokku jäi 2020. a-l siiski üle viie korra väiksemaks kui see oli 2019. a-l. Kuigi on õige, et laevakruiisile pileti soetanud isikuid ei ole asjakohane võrrelda liinireisile pileti soetanutega, sest laevakruiis on iseseisev toode, mitte sihtkohta jõudmiseks kasutatav transpordiviis, ei ole põhjendatud väita, et kaebaja opereeritava külastuskeskuse sissepääsutasu sisaldub kruiisipileti hinnas. Kaebajat võiks lugeda kruiisipileti alusel tegutsevaks näiteks siis, kui ta saaks endale osa kruiisireiside korraldajate kogutavast piletitulust, kuid seda ei ole kaebaja väitnud. Võrreldes näiteks majutusteenuse hinnas sisalduva spaa või veekeskuse teenustega on arusaadav, et majutus spaahotellis hõlmab mh lisateenuste kasutamise võimalust ja on seetõttu paljudel juhtudel ka kõrgema hinnaga kui majutusasutuses, kus spaa või veekeskus puudub. Igal juhul tasutakse majutusteenuse hinna sees mh spaa või veekeskuse teenuste eest samale teenusepakkujale ja seega ei külasta ka majutusteenuse tellijad 9(11)
3-20-1701 spaad või veekeskust tasuta, kuigi neile ei pruugita selleks väljastada eraldi piletit. Siinkohal ei oma lisaks määravat tähtsust, et teenuse soetamine ja selle eest tasumine võib sageli toimuda vahendajate (nt broneerimissüsteemide haldajad, reisikorraldajad) kaudu, vaid oluline on, et tasutud summa jõuab vähemasti teatud osas konkreetse teenusepakkujani. Seevastu kaebaja ei tegutse mitte sissepääsupileti alusel, vaid tema tegevuskoht asub lihtsalt piiratud juurdepääsuga territooriumil.
18.Kaudselt toetavad eeltoodud järeldusi ka määruse nr 68 § 4 p-d 4 ja 5, milles on rõhutatud, et turismiatraktsioon peaks olema tasulise sissepääsu alusel avatud mh üksikkülastajale ja ilma broneerimiseta ning turismiatraktsiooni sissepääsu eest külastajate poolt makstav tasu peaks kuuluma turismiatraktsiooni pidajale. Määruse seletuskirjas (lk 3) on toetuse maksmist selgelt põhjendatud esmajoones piletimüügi tulude vähenemise tõttu tekkinud käibe langusega. Kuigi on usutav, et MKM võis määruse nr 68 kehtestamisel ja selle seletuskirja koostamisel pidada otstarbekaks turismiatraktsiooni ja selle pidaja määratlusi täpsustada eelkõige praegust vaidlust silmas pidades, ei saa sellest järeldada, et määruses nr 68 on soovitud sätestada toetuse saajale määrusega nr 12 võrreldes sisuliselt erinevad nõuded, vaid tegemist võib olla ka üksnes sooviga ennetada järgmiste samalaadsete vaidluste tekkimist. Määruse nr 68 alusel antud toetused olid eelkõige nähtud ette määrusega nr 12 kehtestatud meetmete täiendamiseks ning toetuste üldised eesmärgid on samad (vt ka Euroopa Komisjoni 25.11.2020 riigiabi luba nr SA.59338).
19.Puudub vaidlus, et kaebaja kandis COVID-19 kriisi tõttu olulist kahju sarnaselt teistele turismisektoris tegutsevatele ettevõtjatele. Nagu möönis ka halduskohus, ei saa pelgalt kaebaja käibe langus siiski olla piisav argument nõuda endale toetuse maksmist (s.o riigiabi andmist). Halduskohtu viide määruse nr 12 §-s 2 sätestatud toetuse eesmärgile ja oodatavale tulemusele ei anna alust laiendada kõnealust meedet sellistele ettevõtjatele, kelle puhul on täitmata muud määruses ettenähtud tingimused. Meetme eesmärk on küll toetada COVID-19 kriisi tõttu kahju kannatanud turismisektori ettevõtjaid, kuid piiratud ressursside tingimustes ei ole vaidlusalusest meetmest peetud võimalikuks toetada kõiki abivajajaid, vaid üksnes neid majutus-, toitlustusja reisiettevõtjaid ning turismiatraktsiooni pidajaid ja turismiteenuste pakkujaid (vt määruse nr 12 § 4 lg 1 p 1 ja § 6), kes vastavad kindlatele nõuetele (nt turismiatraktsiooni puhul määruse nr 12 § 4 lg 1 p-le 5 ning § 7 lg-tele 7 ja 8). Riigil on kriisimeetmete raames toetusraha maksmise tingimuste seadmisel avar otsustusruum (vt Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19) ning riigiabi üheks tunnuseks ongi ELTL art 107 lg 1 järgi meetme valikulisus (nt Euroopa Kohtu 19.12.2019 otsus kohtuasjas C-385/18, Arriva Italia jt, p 31). Piletitulu saamist või mittesaamist võib lugeda mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustab turismiatraktsiooni pidajate erinevat kohtlemist, sest riigil oli alust arvata, et piletiga sissepääsu alusel tegutsevaid isikuid mõjutavad välisturismi seiskumine ning Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 välja kuulutatud eriolukorraga seotud liikumisvabaduse piirangud enim (nt Vabariigi Valitsuse 13.03.2020 korraldusega nr 77 keelati mh muuseumide ja muude näitusasutuste külastamine; peaministri 14.03.2020 korraldusega nr 29 kehtestati viibimiskeeld mh spaades, veekeskustes ja laste mängutubades ning seda keeldu laiendati peaministri 24.03.2020 korraldusega nr 47 mh meelelahutus- ja lõbustusasutustele, sh keegel ja bowling). Sarnasele seisukohale on asutud ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2022 otsuses nr 3-20-1631 (p-d 12–15).
20.Ehkki kaebaja on rõhutanud, et ärinimele vaatamata on tema tegevus märksa laiem kui üksnes suveniirtoodete või Eesti käsitöö ja disaini müük, moodustas suveniiride müük siiski enam kui poole kaebaja 2019. a müügitulust. Olenemata sellest, kas OÜ Eesti Suveniirid oleks tegelikkuses kvalifitseerunud toetuse saajaks määruse nr 2 alusel (vt ka Euroopa Komisjoni 25.03.2021 riigiabi luba nr SA.61591) käsitöö- või suveniirimüüjana (vt määruse nr 2 § 4 p 6, § 6 p 4 ja § 10), viitab nendele ettevõtjatele täiendava toetusmeetme kehtestamine sellele, et määruse nr 12 sihtgruppi ei ole põhjust sisustada ülemäära avaralt. Riigiabi saama õigustatud 10(11)
3-20-1701 isikute ringi piiritlemine on riigi majanduspoliitiline otsus, mille tegemisel kaalutakse Eesti ettevõtluskeskkonna huve ja riigi majanduslikke võimalusi. Rakendusasutus ega halduskohus ei saa kontrollida sellise valiku otstarbekust. Ühelgi ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale riigiabi andmist ja üldreeglist (st igasugune riigiabi on ELTL § 107 lg 1 järgi eelduslikult siseturuga kokkusobimatu ning järelikult keelatud) tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (nt Euroopa Kohtu 28.10.2020 otsus nr C-608/19, INAIL, p 27; 05.03.2019 otsus nr C-349/17, Eesti Pagar, p 60). Õigusaktides sätestatust kõrvale kaldumist ei saa õigustada meetme eesmärgiga.
21.Kokkuvõttes on EAS-i 17.07.2020 otsuses nr 1.1-5.1/20/6472 ja 27.08.2020 vaideotsuses põhjendatult tuginetud MKM-i 07.07.2020 vastusele nr 18-5/20204461-1 ning ringkonnakohtu hinnangul on MKM-i 30.11.2020 vastuses nr 2-16/2020/6904-3 usutavalt selgitanud sedagi, et ökonoomse ja tõhusa menetluse huvides ei peetud põhjendatuks analüüsida eraldi piletitulu vähenemist, vaid lähtuti Maksu- ja Tolliameti andmetest kogukäibe kohta. Muu hulgas tagas selline lähenemine, et toetuse maksmisel ei jäeta põhjendamatult kõrvale taotlejate võimalikke muid sissetulekuid.
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb EIS-i apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 04.05.2021 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab OÜ Eesti Suveniirid kaebuse rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
24.OÜ Eesti Suveniirid on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid 2067 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja esindajakulu 2052 eurot). Apellatsiooniastmes on kaebaja palunud mõista vastustajalt välja menetluskulud 1225,20 eurot (sh käibemaks), mis koosneb 1218 euro ulatuses esindajatasust (vastab advokaadi 6,7 töötunnile tasumääraga 150 või 160 eurot/tund + KM) ja sisaldab 7,20 euro (sh käibemaks) ulatuses kantseleikulusid. Kohtupraktika kohaselt ei saa menetluskuluna välja mõista bürookulusid, sest puudub võimalus hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus nr 3-3-1-51-15, p 15; 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-61-14, p 25; 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 20.3). Esindajakulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
25.EIS on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb vastustaja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt välja mõista. Vastustaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
26.MKM-i kui kaasatud haldusorgani võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.