Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

EDASIKAEBAMISE KORD

3-20-1631 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. veebruaril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

EAS jättis 31.07.2020 vaideotsusega Ö Invest OÜ vaide rahuldamata.

Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 1 sätestab, et turismiettevõtjaks loetakse majutusettevõtjat, toitlustusettevõtjat, reisiettevõtjat, turismiatraktsiooni ja turismiteenuse pakkujat. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud, et määruse nr 12 §-s 4 defineeritakse olulisemad kasutatavad mõisted ning määratakse ära toetuse sihtrühmad. Sama määruse järgmised punktid täpsustavad, millistele tingimustele peavad ettevõtjad toetuse saamiseks vastama. Turismiatraktsiooni pakkuvate ettevõtjate ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on väga palju erisusi, mistõttu ei ole tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Teenuste osutamine on vaid üks turismiatraktsiooni olemuslikest tunnustest määruse nr 12 tähenduses ja lisaks teenuste pakkumisele peab turismiatraktsioon tegutsema piletiga sissepääsu alusel. Kuna Ö Invest OÜ ei paku kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel, ei vasta ta määruses nr 12 sätestatud turismiatraktsiooni mõistele. Vaidlustatud otsus põhines taotluses toodud ja avalikult kättesaadavatel andmetel (https://viirelaid.ee/et/), mistõttu puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Isegi kui EAS oleks 2(11)

3-20-1631 taotleja ära kuulanud ja andnud enne menetluse lõppu taotlejale võimaluse esitada oma arvamus, ei oleks see toonud kaasa teistsugust otsust.

EAS palus jätta kaebuse rahuldamata.

Määruse nr 12 andmisel arvestati, et see oleks kooskõlas PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Võrreldavateks gruppideks on turismiatraktsioonid ja majutusettevõtjad, toitlustusettevõtjad, reisiettevõtjad, turismiteenuse pakkujad. Määruse nr 12 alusel antakse toetust läbipaistvalt ja koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt selle kaudu, et taotlejale ja taotlusele on kehtestatud kindlad nõuded. Igal toetusmeetmel on oma eesmärk, kohaldamisala ja tingimused, millele taotleja ja taotlus peavad vastama. See, missuguseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on poliitiline otsus. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud: „Määrusega luuakse mehhanism ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks. Täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgselt prognoositud ulatusest.“ Turismiatraktsiooni ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on väga palju erisusi ning tegemist ei ole sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Turismiatraktsioonid ja majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ning turismiteenuse pakkujate grupid ei ole omavahel võrreldavad juba neile esitatavate tingimuste osas ning neil on erinevad Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) koodid. Seega on tegemist erinevate gruppidega, keda ei peagi võrdselt kohtlema. Selliste isikute erinev kohtlemine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli haldusakti adressaadi ärakuulamiseks nii koormava haldusakti andmise kui ka soodustava haldusakti andmata jätmise korral. HMS § 40 lg 1 üldreeglist sätestab HMS § 40 lg 3 erandid, mis annavad haldusorganile õiguse jätta menetlusosaline ära kuulamata. Nii võib HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt menetlusosalise jätta ära kuulamata, kui menetlusosalise esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Vaidlustatud otsus põhines taotluses toodud ja avalikult kättesaadavatel 3(11)

3-20-1631 andmetel, mistõttu puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Ka kaebaja ei väida, et EAS oleks kaldunud taotluses esitatud andmetest kõrvale. Kaebaja ärakuulamine poleks kaasa toonud teistsugust lahendust, kuna kaebajal ei olnud võimalik esitada teavet, mis oleks otsust muutnud. Avalikust infoallikast ja taotlusest oli tuvastatav, et kaebaja ei paku kohapeal teenuseid piletiga sissepääsu alusel ja ei vasta seega määruse nr 12 § 4 lg 1 p 5 tingimustele.

3-20-1631 pidada turismiettevõtjaks määruse nr 12 mõttes. Määruse nr 12 § 4 lg 1 kohaselt loetakse määruse tähenduses turismiettevõtjaks majutusettevõtjat, toitlustusettevõtjat, reisiettevõtjat, turismiatraktsiooni ja turismiteenuse pakkujat. Üksnes asjaolu, et kaebaja tegutseb samuti turismisektoris, ei tähenda kvalifitseerumist vastavale toetusele. Piiratud ressursside tingimustes on põhjendatud, et toetuse saamisele sätestatakse teatud kriteeriumid. Pelgalt asjaolu, et kriteeriumid olid kaebajale ebasoodsad, ei tähenda, et tingimused olnuks õigusvastased. Turismiatraktsiooni ja teiste turismiettevõtjate (majutusettevõtjate, toitlustusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiteenuse pakkujate) vahel on palju erinevusi ning seetõttu pole ka toetuse saajate sihtgrupid võrreldavad. On olemuslik vahe, kas teenuseid (nt seminarid, pulmad, sünnipäevad Viirelaiul) pakutakse varasema broneeringu ja hinnapakkumise alusel kindlaks määratud ja seega piiratud isikute ringile või igale isikule, kes soovib külastusajal (kuid ette teatamata) tarbida turismiatraktsiooni teenuseid (nt külastab muuseumi). Nimetatut arvestades on vastustaja põhjendatult leidnud, et nende isikute erinev kohtlemine ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus. Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad ka põhjusel, et COVID-19 kriisiga kaasnenud piirangud mõjutasid mõnda liiki turismisektori ettevõtjaid rohkem kui teisi. Seetõttu on määruses nr 12 toetuse suurus (protsent tasutud tööjõumaksudest) erinev (vrd majutusettevõtjate puhul 100 protsenti, toitlustusettevõtjate puhul 20 protsenti jne). Ka määruse nr 12 seletuskirjast nähtub, et täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgsest prognoositud ulatusest. Kuigi kaebaja tuluteenimise võimalused võisid viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu olla ahtamad, ei olnud tema tegevus täielikult välistatud. Seda tõendab ka vastustaja asjakohane viide kaebaja veebilehe andmetele ning sealt nähtuvale laiale tegevusspektrile, mis andis potentsiaalse võimaluse ka eriolukorraga seotud piirangute ajal edasi tegutseda. Kaebaja tegevust ei saa võrrelda nt muuseumitega, mis Eestis kehtinud eriolukorra ajal olid suletud. Etteheited kaebaja ära kuulamata jätmise osas ei ole põhjendatud. Kaebajalt täiendavate selgituste küsimata jätmiseks esines seaduslik alus. Kuna otsus põhines kaebaja enda taotluses esitatud ning avalikult kättesaadavatel andmetel, puudus vajadus lisaandmete saamiseks HMS § 40 lg 3 p 2 järgi. Kaebaja ärakuulamine ei oleks lõpptulemust muutnud. Sõltumata kaebaja selgitustest ei oleks saanud pidada teda turismiatraktsiooniks määruse nr 12 mõistes. Ühtegi tõendit, mis viitaks vastupidisele, ei ole kaebaja esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-1631 erineva kohtlemise ainuüksi piletimüügi alusel, tuleb määrus jätta põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata osas, milles see ei võimalda toetust saada turismiatraktsioonidel, mis tegutsevad muudel alustel kui piletimüük. Toetuse saamise võimalus tuleks tagada ka kaebajale. Siseriiklikult on õigus määrata, millised isikud või grupid millistel tingimusel on toetuse saamisel abikõlbulikud, kuid need tingimused ei tohi olla sellised, mis kohtlevad sarnases olukorras olevaid isikuid toetuse saamisel ebavõrdselt. Halduskohtu otsusest ei selgu, milliseid ettevõtjate gruppe omavahel võrreldakse: kas turismiatraktsiooni pakkujaid muude turismiettevõtjatega või turismiatraktsiooni pakkujaid, kelle tegevus on piletiga, nende turismiatraktsiooni pakkujatega, kelle tegevuseks on vajalik broneering. Kohtuotsusest ei selgu, miks tuleb määruse nr 12 eesmärki arvestades kohelda erinevalt neid, kes tegutsevad piletiga, nendest, kes tegutsevad broneeringu alusel. Arvestades määruse eesmärki toetada kannatanud turismisettevõtjaid, ei ole see eristamine põhjendatud. Kaebaja pakub turismiatraktsiooni. Siseministri 13.02.2015 määruse nr 4 „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringute toetuse andmise tingimused ja kord“ § 2 p 15 loeb turismiatraktsiooniks turistidele atraktiivset, külastuselamusi pakkuvat ja turismihooaega pikendavat sihtkohta, kus on võimalused meelelahutuseks, sportimiseks ja teadmiste täiendamiseks. Nimetatud mõiste juures pole midagi räägitud piletiga sissepääsust. Euroopa Komisjoni teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ p 1.2 kohaselt tagatakse EL riigiabieeskirjade sihipärase ja proportsionaalse kohaldamisega, et riiklikud toetusmeetmed on tulemuslikud ning aitavad raskustesse sattunud ettevõtjatel mitte üksnes COVID-19 puhangu ajal toime tulla, vaid ka praegusest olukorrast taastuda, pidades silmas keskkonnasäästlikule majandusele ja digitehnoloogiale ülemineku tähtsust kooskõlas EL eesmärkidega. Ühtlasi tagatakse EL riigiabi kontrolliga, et EL siseturg ei killustu ja säilivad võrdsed tingimused. Apellant vastas kõigile toetuse saamise tingimustele. Vastustaja apellatsioonimenetluses esitatud väidet, et kaebaja ei vastanud ka toetuse saamise muudele tingimustele, pole haldusakti andmisel välja toodud ja see on ka ekslik. Kaebaja tütaräriühing Paternoster OÜ polnud bilansist nähtuvalt taotluse esitamise ajal raskustes. Vastustaja pidi apellanti aitama õige meetme taotlemise juurde, sest Euroopa Komisjoni teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ mõte on tagada toetusmeetmete tulemuslikkus ja juurdepääs toetusele. Vastustaja oleks saanud kaebaja taotlust käsitada ka saarte turismiettevõtja toetuse taotlusena.

EAS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Määrus nr 12 on kooskõlas PS §-dega 11 ja 12. Erinev kohtlemine on põhjendatud. Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad põhjusel, et COVID-19 kriisiga kaasnenud piirangud mõjutasid mõnda liiki turismisektori ettevõtjaid rohkem kui teisi. Ka määruse nr 12 seletuskirjast nähtub, et täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgsest prognoositud ulatusest. Kuigi kaebaja tuluteenimise võimalused võisid olla viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu ahtamad, ei olnud tema tegevus täielikult välistatud. Asjakohatu on kaebaja viide, et „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringute toetuse andmise tingimused ja kord“ § 2 p 15 loeb turismiatraktsiooniks turistidele atraktiivset, 6(11)

3-20-1631 külastuselamusi pakkuvat ja turismihooaega pikendavat sihtkohta, kus on võimalused meelelahutuseks, sportimiseks ja teadmiste täiendamiseks ja selles sättes pole midagi räägitud piletiga sissepääsust. Tegemist on erineva eesmärgi ja suunitlusega toetusmäärusega, millel puudub seos COVID-19 kahjude hüvitamisega. Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringute meede ja turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude hüvitamise meede on olemuselt ja sihtrühmalt erinevad. Investeeringute tegemise meetmes tuleneb lai sihtrühm taotlejate investeeringute tegemise võimekusest ja muudest seatud kriteeriumidest. COVID-19 kahjude hüvitamise meetmes seevastu on kriteeriumiks enim kahju kannatada saanud sektor. Määruse nr 12 alusel makstakse riigieelarve vahenditest toetust ja isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Seega oli riik vaba kujundamaks toetuse saamise tingimusi ja eelduseid, st millistele sihtgruppidele ja milliste tingimuste alusel toetust antakse. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 05.11.2020 määruse nr 68 „Turismiga otseselt seotud majandusharude ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise täiendav toetus“ seletuskirjas on selgitatud lahti määrusandja tahe, et turismiatraktsioon on hoone või rajatis, mis on avatud külastajale, sealhulgas üksikkülastajale, ilma broneerimiseta ning tasulise sissepääsu alusel. Kuna määruste eesmärgid ja sihtgrupid kattuvad, saab määrusandja tahet tuvastada ja määruse nr 12 sätet tõlgendada ka määruse nr 68 sätete ja seletuskirja selgitustest lähtuvalt. Eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Riigiabi ajutise raamistiku1 punkti 1.3 alapunkti 11 kohaselt tutvustatakse seoses liikmesriikide üldiste jõupingutustega COVID-19 puhangu mõju vähendamiseks oma majandusele teatises, kuidas on liikmesriikidel Euroopa Liidu eeskirjade alusel võimalik tagada ettevõtjate, kellel praegu ootamatult napib vahendeid, likviidsus ja juurdepääs rahastamisele, et võimaldada neil praegusest olukorrast taastuda. Alapunkti 15 kohaselt võivad liikmesriigid ELTL art 107 lõike 2 punkti b alusel hüvitada ettevõtjatele viiruspuhangu tõttu kantud kahju lisaks neis sektorites, mis on kriisi tõttu eriti otseselt kannatanud (nt transport, turism, kultuur, majutus ja jaekaubandus), ja/või tühistatud sündmuste korraldajatele. Liikmesriigid võivad sellistest kahju hüvitamise meetmetest teatada ja komisjon hindab neid otse ELTL art 107 lg 2 punkti b alusel. See, millistele sihtrühmadele ja mis tingimustel toetust makstakse, on liikmesriigi otsustada. EAS on taotlenud ja saanud nimetatud meetmele riigiabi loa nr SA.570142 (meede nr 4, muudetud SA.572343), millega on meede tunnistatud kokkusobivaks. Riigiabi loas on märgitud ka määruses toodud turismiatraktsiooni mõiste, milles on märgitud ka piletiga sissepääs (based on admission), seega on Euroopa Komisjon sellise tingimuse sätestamise aktsepteerinud ning puudub vajadus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Apellant ei vasta ka määruse nr 12 § 9 p-le 1, mille kohaselt peab taotleja vastama nõudele, et ta ei ole raskustes ettevõtja Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 651/2014 Euroopa Liidu aluslepingu artiklite 107 ja 108 alusel, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokku sobivaks, art 2 p 18 mõistes 31.12.2019 seisuga. Ettevõtjana määratleb Euroopa Komisjon kõiki enamusosalusega seotud grupi ettevõtteid ja raskustes olemise kontroll laieneb lisaks taotlejale kogu konsolideerimisgrupile. Vastavalt äriregistri andmetele ei ole Ö Invest OÜ (12498560) ise 31.12.2019 seisuga raskustes, kuid Ö Invest OÜ-l on tütarettevõte Paternoster OÜ (11492963, osalus 72,1%), kelle viimane majandusaasta aruanne on esitatud 2016. a kohta ja https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52020XC0320(03) European Commission, Competition, State aid, Cases: https://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_57014

https://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_57234

7(11)

3-20-1631 2016. a järgi oli nimetatud ettevõte raskustes. Hilisema aja kohta ei ole taotleja andmeid esitanud. EAS andis kõigile taotlejatele teavet, millises taotlusvoorus taotlus esitada, või tõstis ise taotluse mõnda teise vooru, kui ettevõtja oleks saanud toetust taotleda mõnest teisest voorust. Apellandi taotluse osas nõustati konsultatsioonibürood 06.05.2020 e-kirjaga. Apellandi põhitegevus ei olnud 01.02.2020 seisuga reisiteenuse osutamine ja toetust ei saanud taotleda määruse nr 12 § 4 lg 1 p 4 alusel. Samuti ei saanud ta toetust taotleda määruse nr 12 § 4 lg 1 p 3 alusel toitlustusettevõtjana, mis ei ole registreeritud Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatoris koodiga I5629. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 6 alusel võis toetust taotleda turismiteenuste pakkuja, kes on 01.02.2020 seisuga äriregistris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, mis pakub külastajatele elamusteenuseid loodusturismis, kultuuriturismis või aktiivse puhkuse teenuseid ning mis on leitav www.puhkaeestis.ee Eesti turismiteenuste andmebaasis. Apellant vastas neile teenustele ja sai pärast vaidlustatud haldusakti andmist sellel alusel toetust veel taotleda. Toetuse taotlemine sellel alusel oli avatud kuni 05.06.2021. Määruse nr 12 § 4 lg 1 p 7 alusel võis toetust taotleda saarte turismiettevõtja, kes on Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi, Ruhnu, Kihnu, Muhu või Manija saarel tegevuskohta omav majutusettevõtja, toitlustusettevõtja, reisiettevõtja ja turismiteenuste pakkuja või turismiatraktsioon, mille füüsiline asukoht on nimetatud saarel. Taotleja oli saartel tegutsev ettevõtja ja seetõttu oleks võinud toetust sel alusel taotleda. Lisaks võis määruse nr 12 § 4 lg 1 p 2 alusel toetust taotleda majutusettevõtja, mis on 01.02.2020 seisuga äriregistris registreeritud äriühing, mis pakub 9-protsendilise käibemaksumääraga maksustatud teenuseid ning on registreeritud Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatoris (EMTAK 2008) koodiga I551, I552, I553 või Q86905. EAS on toetuse taotlejale 06.05.2020 selgitanud e-posti teel, et ettevõte saaks tulla majutusteenust pakkuva ettevõttena toetust taotlema, kuid kohe ei ole kvalifitseerumistingimuste täitmist (9% km määraga majutusteenuse käibelangus) võimalik hinnata puuduliku info pinnalt. Majatusettevõtja kvalifitseerumise tingimusele vastamise kontrollimiseks puudus info, et taotlejal oleks majutusteenused maksustatud 9% käibemaksumääraga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(11)

3-20-1631

9(11)

3-20-1631

10(11)

3-20-1631 lahendamiseks oli vajalik täiendavate tõendite kogumine, saanuks EAS anda kaebajale selleks tähtaja HMS § 38 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohutu 08.06.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.