Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2535
Haldusasi
Kanaste OÜ kaebus Saue Vallavalitsuse 9. detsembri 2020. a korralduse nr 1273 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja Kanaste OÜ, esindajad AP ja Kaspar Kamsakann Vastustaja Saue vald, esindajad KS ja SE
Menetluse alus ringkonnakohtus
Saue valla apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
Kanaste
OÜ
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja toimikusse vastustaja 17. mai 2022. a menetlusdokumendi lisad 1–
2.Jätta Saue valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
29.oktoobri 2021. a otsus muutmata. Jätta Kanaste OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
29.oktoobri 2021. a otsuse resolutsiooni p 2 muutmata. Mõista Saue vallalt Kanaste OÜ kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 780 eurot. Ülejäänud apellatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juunil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-20-2535 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Saue Vallavalitsus sundvõõrandas 9. detsembri 2020. a korraldusega nr 1273 kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 3 lg 2 ja § 4 lg 1 p 7 ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 12 alusel Kanaste OÜ-le kuuluvad Saue vallas Aila külas asuvad Suve tee L1 (registriosa nr 6958002; katastritunnus 72701:003:0398; pindala 2155 m2; sihtotstarve 100% transpordimaa), Suve tee L2 (registriosa nr 13759102; katastritunnus 72601:001:1494; pindala 11 052 m2; sihtotstarve 100% transpordimaa), Kevade tee (registriosa nr 13759202; katastritunnus 72601:001:1495; pindala 4891 m2; sihtotstarve 100% transpordimaa) ja Suve tee 24 (registriosa nr 13756302; katastritunnus 72701:003:0359; pindala 1599 m2; sihtotstarve 100% üldkasutatav maa) kinnistud koos maaüksustel asuvate rajatiste ja trassidega. Sundvõõranditasu suuruseks määras vald 0 eurot ja sundvõõrandatava valduse vabatahtliku üleandmise tähtajaks 31. detsember 2020. Korralduses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) Suve tee L1, Suve tee L2, Kevade tee ja Suve tee 24 kinnistud asuvad Saue Vallavalitsuse
6.oktoobri 2009. a korraldusega nr 629 kehtestatud Aila küla Kanaste, Heinatee 21 ja Heinatee põik 5 maaüksuste detailplaneeringu (DP) alal. DP arendaja Kanaste OÜ sõlmis Saue Vallavalitsusega DP põhilepingu nr 16-8/226/2009 juurde kuuluvad kokkulepped 2015. ja 2016. a-l. Viidatud kokkulepetest tulenevalt on kinnistud kavandatud Kanaste, Heinatee 21 ja Heinatee põik 5 DP alal avaliku ruumi osaks (DP seletuskiri, lk-d 5 ja 7). Kanaste OÜ-l on kohustus avaliku ruumi kinnistud välja arendada ja tasuta Saue vallale üle anda (vt 10. septembril 2015 sõlmitud lisakokkuleppe nr 1 p 3.4 ja 24. augustil 2016 sõlmitud lisakokkuleppe p 3.4; vt ka planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lg 5 p 4 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 641). DP nägi ette, et I etapi krunte teenindavad teed ja trassid ehitatakse välja viie aasta jooksul arvates DP kehtestamisest; 2) planeeringu kehtestamisest on möödunud üle 11 aasta, kuid avaliku ruumi kinnistutel ei ole planeeringuga ettenähtud rajatisi lõpuni välja ehitatud. Kohalikud elanikud on pöördunud Saue valla poole ning soovinud, et vald arendajalt kohustused üle võtaks ja need ise täidaks. Planeeringust tulenevad arendaja kohustused on tagatud valla ja Kanaste OÜ vahel sõlmitud halduslepingutega ja Saue valla kasuks seatud hüpoteekidega, millega on koormatud planeeringualal asuvad Suve tee 6, 8 ja 10 elamumaa sihtotstarbega krundid. Saue vald on lähtudes avalikust huvist nõustunud vaidlusalused kinnistud omandama sundvõõrandamise menetluses ja arendama DP-s kavandatud avaliku ruumi välja asendustäitmise teel (vt ka PlanS § 124 lg 3; § 126 lg 1 p-d 1–20). Arendaja on jätnud sihilikult ilma veeta planeeringuala majapidamisi, kus elatakse väikelastega peredega. Ta lõhkus selleks väljaehitatud vee- ja kanalisatsioonitrasse ning katkestas vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimiseks vajalikud ühendused. Suve tee 24 kinnistu omandatakse avaliku väljaku rajamise eesmärgil (puhkepark ja mänguväljak); 3) Saue valla ja Kanaste OÜ vahel sõlmitud kokkulepped ei ole võlaõiguslepingud. Planeeringu koostamise korraldaja võib DP-st huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu, millega huvitatud isik võtab kohustuse DP kohaste rajatiste väljaehitamiseks või väljaehitamisega seotud kulude täielikuks või osaliseks kandmiseks. PM võõrandas planeeringuala Kanaste OÜ-le koos kehtivate kohustustega. Lisakokkulepete kohaselt võttis Kanaste OÜ endale samad kohustused, mis tulenesid PM-ga sõlmitud lepingust. ÜVK rajatiste väljaehitamiseks on arendaja sõlminud 2(11)
3-20-2535 hüpoteegilepingud kahele planeeringuala krundile valla vee-ettevõtja AS Kovek kasuks. Halduskoostöö seadus (HKTS) ega PlanS ei sätesta halduslepingule notariaalset vorminõuet; 4) kuna arendaja oleks pidanud sundvõõrandatavad kinnistud koos rajatud taristuga vallale tasuta üle andma, ei maksta sundvõõrandamise eest hüvitist.
2.Kanaste OÜ esitas halduskohtule kaebuse Saue Vallavalitsuse 9. detsembri 2020. a korralduse nr 1273 tühistamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) DP seletuskirja tekstis ei ole märgitud I etapi teede ja trasside väljaehitamist viie aasta jooksul DP kehtestamisest. Seletuskirjas on kajastatud raha suunamine planeeringuala teede ja trasside väljaehitamisse. Teed ja trassid on valminud. Korraldusest ei selgu, millised rajatised ja millises mahus on välja ehitamata ning kuidas see asjaolu tingib sundvõõrandamise vajaduse. Ainus tuvastatav etteheide Kanaste OÜ-le on kohalike elanike abipalves viidatud teostamata esimese etapi tööd. Seega mõistab Kanaste OÜ korraldust nii, et talle kuuluvad neli kinnistut soovitakse sundvõõrandada selleks, et ehitada välja sotsiaalmaa koos pinkide ja parkimisplatsiga ning sõidu- ja kergliiklustee oleks mustkattega. Avaliku ning kaebaja huvide kaalumist korraldusest ei nähtu. Kevade tee on arenduspiirkonda rajatud 2014. a-l. Ligipääs pöördumise allkirjastanud isikute majapidamisele eksisteerib samast ajast. Planeeringualal on teed välja ehitatud ning need on hästi läbitavad. Tagatud on ringliiklus läbi Heina tee. Kanaste OÜ ei ole teinud takistusi teede kasutamisel; 2) arenduspiirkonnas on valmis ehitatud vee- ja kanalisatsioonitrass, mis on ühendatud valla vee-ettevõtja AS Kovek hallatava piirkonna ühisveevärgiga, kuid tarbevee ühendust ei ole käiku antud. Liitumine AS Kovek veevärgiga seisab Saue valla tegevusetuse taga, mille tõttu ei maksa elanikud tasusid. Saue vald ei ole vee- ja kanalisatsioonitorustikule väljastanud kasutusluba, kuigi 22. septembril 2020 toimus ehituse ülevaatus. Valla võrkude spetsialist on kinnitanud, et nii vee- kui ka kanalisatsioonitrass vastavad ehitusprojektile, ehituseeskirjadele ja -normidele, keskkonna-, tervise- ja töökaitse- ning tuleohutuse nõuetele (vt ka korralduse p 2.5); 3) Kanaste OÜ katkestas ühenduse vee- ja kanalisatsioonitrassi ning kahe kinnisasja sisese veeja kanalisatsioonitorustiku vahel, sest kinnisasjade omanik oli kinnistul toimunud ehitustööde käigus korduvalt lõhkunud trassi maakraani ning keeldus parandustööde maksumuse hüvitamisest. Üks kinnisasjadest on hoonestamata ja teisel on ehitusjärgus hoone, milles Kanaste OÜ-le teadaolevalt alaliselt ei elata. Kinnistu omanik ei ole Kanaste OÜ-le esitanud krundisisest vee- ja kanalisatsiooniprojekti ega teostusdokumentatsiooni, et Kanaste OÜ-l oleks võimalik veenduda selle nõuetele vastavuses. Kinnisasja eraldamine trassidest toimus ühisveevärgi ja kanalisatsioonitrassi liitumispunkti ning lõpptarbimise punkti vahelisel alal Kanaste OÜ kinnistu ja kahe kinnistu piiridel pärast liitumispunkti, mis ei ole ühisveevärgi ja kanalisatsioonirajatiste osa. Kinnistu liitumispunkt on jätkuvalt olemas. Rajatise osa, millele Kanaste OÜ taotles kasutusluba, on töökorras. Liitumispunktist lõpptarbijani kulgeva toru läbilõikamine ei mõjuta rajatise tööd ega parameetreid. Kanaste OÜ sõlmis AS-ga Kovek liitumislepingu, millega on võtnud kohustuse tasuda arenduspiirkonna kruntide liitumise eest valla veevärgiga. Saue valla soov on takistada Kanaste OÜ-l arenduspiirkonna siseste trasside rajamisega seotud kulutuste ja AS-le Kovek tasutavate liitumistasude nõudmist kinnistute ostjatelt; 4) arenduspiirkonna elanikele on olnud tagatud kvaliteetse tarbeveega varustamine läbi Kanaste OÜ-le kuuluva puurkaevu, milline lahendus on ette nähtud DP seletuskirjas. Tagatud on heitvee äravool Suve tee pumplasse, mida Kanaste OÜ tühjendas omal kulul. Seni tarbivad kõik arenduspiirkonna elanikud tarbevett ja kanalisatsiooniteenust ilma tasu maksmata. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust omandada kinnisasjad sundvõõrandamise eesmärgil, et tagada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni häireteta töö (ÜVVKS § 12); 5) Suve tee 24 sundvõõrandamise vajaduse põhjendused piirduvad ühe lausega. Kanaste OÜ on pidanud Saue vallaga läbirääkimisi üldkasutatava maa ümberviimiseks teise asukohta, mis 3(11)
3-20-2535 ei paikneks elamute keskel, vaid tiigi kõrval ja oleks pindalalt suurem. Saue vald on asunud diametraalselt vastupidisele seisukohale, et tekkinud on oluline avalik huvi Kanaste OÜ-le kuuluva üldkasutatava maa sundvõõrandamiseks ja avalikes huvides on sundvõõrandada elamute vahele jääv maa-ala, selmet moodustada sotsiaalmaa kinnistu. Puudub sundvõõrandamise seos avaliku huviga. Kaalutud ei ole kaebaja omandiõiguse riivet ega seda, kas sundvõõrandamise eesmärke oleks võimalik saavutada muul viisil; 6) sundvõõrandamine ei ole võimalik ilma vastusoorituse ja tasuta. Kinnisasja võõrandamiseks ei saa sõlmida lihtkirjalikus vormis kokkuleppeid (AÕS § 119 lg 1; tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 ja § 84 lg 1). Seega ei saa Saue vald sundvõõrandamise menetluses tugineda tühisele tehingule ega põhjendada seda, et Kanaste OÜ-le ei tasuta sundvõõrandatavate kinnistute eest hüvitist. DP Kanaste OÜ kinnistute sundvõõrandamist ette ei näe. Vorminõuet eirav kinnisasja võõrandamistehing ei kehti ka siis, kui kinnisasja võõrandamises on kokku lepitud halduslepinguga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 103 lg 1 p 2). Kokkulepped, et Kanaste OÜ rajab omal kulul DP järgsed rajatised ja kannab sellega seotud kulud, ei ole seostatavad sellega, et Kanaste OÜ võõrandab rajatiste alla jääva maa Saue vallale tasuta. Saue vald on korralduses käsitlenud ekslikult AÕS §-i 641. Viide HKTS-le on arusaamatu; 7) Saue vallal tuli määrata kaebaja omandi kaotusega seotud kahju, mille hulka kuulub kinnisasjade turuhind. Isegi kui kokkulepped seoses tasuta üleandmisega oleks kehtivad, ei ole nendes viidatud ühelegi konkreetsele kinnisasjale ega kokku lepitud kinnistute tasuta võõrandamist, vaid kinnistute tasuta üleandmine.
3.Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) Suve tee L1, Suve tee L2, Kevade tee ja Suve tee 24 kinnistud asuvad DP alal. DP arendaja Kanaste OÜ sõlmis Saue Vallavalitsusega DP põhilepingu nr 16-8/226/2009 juurde kuuluvad kokkulepped 2015. ja 2016. a-l. Viidatud kokkulepetest tulenevalt on kinnistud kavandatud Kanaste, Heinatee 21 ja Heinatee põik 5 DP alal avaliku ruumi osaks (DP seletuskiri, lk-d 5 ja 7). Kanaste OÜ-l on kohustus arendada välja avaliku ruumi kinnistud ja need tasuta Saue vallale üle anda (vt 10. septembril 2015 sõlmitud lisakokkuleppe nr 1 p 3.4 ja 24. augustil 2016 sõlmitud lisakokkuleppe p 3.4; PlanS § 131 lg 5 p 4 ja AÕS § 641). Tasuta üleandmise all saab mõista võõrandamist, kuna kaebajal ei oleks kinnistute valduse üleandmisel võimalik neid endal erahuvides kasutada. Planeeringust tulenevad arendaja kohustused on seega tagatud valla ja Kanaste OÜ vahel sõlmitud halduslepingutega ja Saue valla kasuks seatud hüpoteekidega, millega on koormatud planeeringualal asuvad Suve tee 6, 8 ja 10 elamumaa sihtotstarbega krundid. DP nägi ette, et I etapi krunte teenindavad teed ja trassid ehitatakse välja viie aasta jooksul arvates DP kehtestamisest. Planeeringu kehtestamisest on möödunud üle 11 aasta, kuid avaliku ruumi kinnistutel ei ole planeeringuga ettenähtud rajatisi lõpuni välja ehitatud. Kaebaja on jätnud DP-st ja halduslepingutest tulenevad kohustused täitmata ning vastustajal puuduvad muud efektiivsed ja kiired vahendid kohustuste täitmise ülevõtmiseks. Halduslepingu täitmise nõue ja vaidlus selle üle ei tagaks kiiret lahendust; 2) kohalikud elanikud pöördusid Saue valla poole ning soovisid, et vald võtaks arendajalt kohustused üle ja täidaks need ise. Saue vald on lähtudes avalikust huvist nõustunud vaidlusalused kinnistud omandama sundvõõrandamismenetluses ja asendustäitmise teel DP-s kavandatud avaliku ruumi välja arendama (PlanS § 124 lg 3, § 126 lg 1 p-d 1–20; KOKS § 6 lg 1). Arendaja jättis sihilikult ilma veeta planeeringuala majapidamisi, kus elatakse väikelastega peredega, lõhkudes selleks väljaehitatud vee- ja kanalisatsioonitrasse ning katkestades vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimiseks vajalikud ühendused. Teede, ÜVK ja üldkasutatava ala kasutamine on täna õiguslikult tagamata. Servituuti pole vastustaja, DP ala elanike või vee-ettevõtja kasuks seatud;
4(11)
3-20-2535 3) Suve tee 24 kinnistu omandatakse avaliku väljaku rajamise eesmärgil (puhkepark ja mänguväljak); 4) Saue valla ja Kanaste OÜ vahel sõlmitud kokkulepped ei ole võlaõiguslepingud. Planeeringu koostamise korraldaja võib DP-st huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu, millega huvitatud isik võtab kohustuse DP kohaste rajatiste väljaehitamiseks või väljaehitamisega seotud kulude täielikuks või osaliseks kandmiseks. PM võõrandas planeeringuala Kanaste OÜ-le koos kehtivate kohustustega. Lisakokkulepete kohaselt võttis Kanaste OÜ endale samad kohustused, mis tulenesid PM-ga sõlmitud lepingust. ÜVK väljaehitamiseks on arendaja sõlminud hüpoteegilepingud kahele planeeringuala krundile valla vee-ettevõtja AS Kovek kasuks. HKTS ega PlanS ei sätesta halduslepingule notariaalset vorminõuet; 5) kuna arendaja oleks pidanud sundvõõrandatavad kinnistud koos rajatud taristuga tulenevalt DP-st ja halduslepingutest vallale tasuta üle andma, ei maksta sundvõõrandamise eest hüvitist. Lepingu vorm ei oma tähtsust, kuna vaidlus ei käi lepingu täitmise üle. Kaebaja ei peaks saama tasu näol eelist, kui toimub sundvõõrandamine; 6) kaebajal poleks sundvalduse seadmise korral neid kinnistuid võimalik ise kasutada, mistõttu on KAHOS § 4 lg 2 mõttes otstarbekam need sundvõõrandada, isegi kui ÜVK rajatistele saaks eraldiseisvalt seada sundvalduse. Kanalisatsioonirajatised on kinnistu oluliseks osaks ning esineb kinnistute sundvõõrandamise vajadus. ÜVK sundvõõrandamine on lubatav nii KAHOS § 4 lg 1 p 7 kui ÜVVKS § 12 alusel. ÜVVKS § 12 võimaldab ka kinnisasja sundvõõrandamist, kuna ehitis on kinnisasja oluline osa. Liitumistasude küsimus ei oma antud vaidluses tähtsust; 7) sundvõõrandamiseks esines piisav avalik huvi ning seda on kaalutud. Kaevatav korraldus on õiguspärane. Kaebajaga peeti enne korralduse andmist läbirääkimisi ja ta on ära kuulatud; 8) valla arengukava ja üldplaneering näevad ette selliste teemaade nagu Suve tee L1 ja L2 ning Kevade tee omandamise. Sundvalduse seadmine poleks mõistlik ega eesmärgipärane, kuna siis peaks maaomanik saama oma maid kasutada (nt taristu peal), kuid kohalik tee ja avalik väljak on vajalikud alaliselt ja kõigile ühtviisi kasutatavana. Kaebaja ei saaks oma kinnistuid kasutada DP-s märgitust erinevalt, kui eelnevalt seda ei muudeta. Samuti täpsustab vastustaja, et haldusleping pole kinnistute üleandmise eelkokkuleppe osas tühine, kuna VÕS § 33 lg 2 vorminõude eesmärk pole kaitsta kinnisvaraarendajat järelemõtlematult tehtud tehingu eest.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 29. oktoobri 2021. a otsusega kaebuse, tühistas vastustaja
9.detsembri 2020. a korralduse nr 1273 (resolutsiooni p 1) ja mõistis Saue vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 7030 eurot (resolutsiooni p 2). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) sundvõõrandamist ei saa põhjendada sellega, et see võimaldab tagada avalikku huvi kõige kiiremal ja efektiivsemal moel olukorras, kus kasutamata on muud vähem riivavad, aga eesmärgipärased meetmed (KAHOS § 4 lg 2). Vastustaja pole DP elluviimiseks sõlmitud halduslepingute täitmiseks esitanud kohtule kohustamisnõuet. Kaevatavast korraldusest ei nähtu tegelikku sundvalduse seadmise kaalumist sundvõõrandamise asemel, eelkõige ÜVK torustiku osas, mille kaudu nõuetelevastava teenuse tagamine oli muutunud kriitiliseks. Vastustaja väide, et kinnistute omandi üleandmine tulenes DP-st, ei vasta tõele (v.a puurkaevu osas). Avalik kasutus ei pea tähendama tingimata eraomandis kinnistute omandamist. Avalikes huvides on võimalik kasutada ka eraomandis kinnistuid või neile rajatud taristut. DP elluviimise lepingutes on kokku lepitud vaidlusaluste objektide kaebaja kulul väljaehitamise kohustuses, kuid lepingud on ebaselged vaidlusaluste objektide avalikku kasutusse andmise viisi osas; 2) asjas tähendust omavad lepingud on halduslepingud ning nendes kajastatud kohustused läksid üle kaebajale. Vee- ja kanalisatsiooni tagamine DP alal on oluline avalik huvi; 3) ÜVK sundvõõrandamine on õigusvastane. ÜVK torustik oli kinnistutel praktiliselt valmis, kuid sellel puudus kasutusluba, mis väljastati kohtumenetluse ajal. Sellega kadus takistus hakata torustikku kasutama. Vee-ettevõtja on AS Kovek. ÜVK teenuse tarbijaid oli piirkonnas alla 50 (ÜVVKS § 2 lg 1). Kaebaja oli kohustatud DP alal välja ehitama ÜVK taristu (18. 5(11)
3-20-2535 septembri 2009. a põhilepingu p-d 3.1, 3.2; lisakokkulepete p 3.4). Elanikele on ÜVK-le juurdepääs tehniliselt tagatud. Vee-ettevõtja ei osutanud teenust, kuna rajatise kasutusõiguse küsimus oli lahenduseta; 4) ÜVVKS § 12 võimaldab sundvõõrandada kinnistu ka selleks, et tagada ÜVK häireteta töö. Kaebaja rajas enda kinnistutele ÜVK torustiku ja võttis 10. septembri 2015. a ja 24. augusti 2016. a lepingu p-ga 3.4.1 kohustuse pärast rajatise rajamist ja kasutuslubade saamist anda need tasuta AS-le Kovak. Tehnilise taristu võõrandamise eest tasu võtmist ei näe ette ka 18. septembri 2009. a põhilepingu p 3.2. ÜVK torustik on halduslepingute kohaselt tehniline taristu (põhilepingu p 1.1; lisalepingute p 3.4). Avaliku ruumina määratleb 18. septembri 2009. a põhilepingu p 1.2 avalikult kasutatava tee koos kergliiklustee, liikluskorraldusliku ja parkimislahendusega, üldkasutatava haljastuse, laste mänguväljakud, heakorraelemendid ja kujundatud maastiku. Mõlema lisalepingu p-d 3.4 sätestavad seejuures üksnes avaliku ruumi kinnistute Saue vallale tasuta üleandmise kohustuse. Kaevatavas korralduses toodud väide, et DP seletuskirja leheküljel 5 määratletakse Aila küla Kanaste, Heinatee 21 ja Heinatee põik 5 maaüksused avaliku ruumi kinnistuteks, ei ole õige, kuna viidatud leheküljel sellist teavet ei sisaldu. Seal käsitletakse üksnes teatud planeeringuala teedele avaliku kasutuse ettenägemist ning märgitakse, et teede väljaehitamise, hooldamise ja omandisuhete kohta koostatakse maaomaniku ja valla vaheline leping. Lepingud ja DP ei näe ette kinnistute sundvõõrandamist. Enne ÜVVKS § 12 alusel ÜVK häireteta töö tagamiseks kinnistute sundvõõrandamist tuli kaaluda sundvalduse seadmist. Asja materjalidest ei nähtu, miks ei saa kinnistutele seada sundvaldust. Sundvalduse seadmine oleks ka menetluslikult kiirem ja koormaks kaebajat vähem. 10. septembri 2015. a halduslepingu p 3.4.1 kohaselt polnud kaebajal kaevatava haldusakti andmise ajal veel tekkinud väljaehitatud ÜVK torustiku üleandmise kohustust ASle Kovek, kuna puudusid kasutusload. Lepingute tähtaegset täitmist peaks tagama leppetrahvid, kuid neid tingimusi pole lepingusse märgitud; 5) teede sundvõõrandamine oli õigusvastane. DP seletuskirja p 5 näeb ette kõvakattega (asfaltkate, freesasfaltkate või immutatud killustik) tee rajamise. DP-st ei tulene, et üksnes asfaltkattega tee vastaks kõvakattega tee määratlusele. Mustkate vastab DP nõudele. Kui vastustaja soovib asfaltkatte rajamist, tuleb see kokku leppida kaebajaga. DP elluviimiseks sõlmitud lisakokkulepete p-d 3.4.4 lubasid rajada esialgu kruusakattega tee. DP seletuskirja p 10 kohaselt tuleb teemaa määrata avalikult kasutatavaks, kuid see ei täpsusta, millisel viisil peab see toimuma. Teed polnud kaevatava korralduse andmise ajal välja ehitatud ning neile ei ole antud kasutuslube. Vastustaja väide, et valla arengukava koosmõjus üldplaneeringuga sätestab eraomandis olevate, kuid avalikult kasutatavate teede omandamise, ei õigusta sundvõõrandamist, kuna omandamise ainus viis pole sundvõõrandamine. Enne sundvõõrandamist tuli kaaluda sundvalduse seadmist; 6) üldkasutatava maa sihtotstarbega kinnistul (Suve tee 24) ei ole ehitustöid teostatud. Kohtule pole esitatud halduslepingut, milles oleks reguleeritud kaebaja kohustused, mida kinnistule tuleb rajada. Üldkasutatava maa sundvõõrandamist ei saa põhjendada sellega, et üldkasutatavat maad pole tulenevalt maa sihtotstarbest ja kehtivast DP-st selle omanikul nagunii muul moel võimalik kasutada. Vastustaja ei väida, et kaebaja takistaks kõnealusele kinnistule juurdepääsu. Esmalt tuleb vastustajal sõlmida leping. Praeguses olukorras oli nimetatud kinnistu sundvõõrandamine õigusvastane; 7) kaebaja taotles menetluskulu 9570 euro hüvitamist. Esindaja tunnihind on 120 eurot. 30. novembri 2020. a spetsifikatsioonis kajastatud kulud on kantud haldusmenetluses ja need jäävad kaebaja kanda. Kaebuse koostamise kulu kanti halduskohtumenetluses ja see on põhjendatud kulu. Kaebuse koostamiseks kulunud aeg 15 tundi on ülepaisutatud, see sisaldab mitmel lehel haldusakti tsiteerimist, asjakohatuid põhjendusi seoses liitumislepingute ja -tasudega. Esindaja oli asjaoludega juba eelnevalt tuttav. Väljamõistmisele ei kuulu liitumistasudega seotud e-kirja koostamise ja ekspertiisi teabenõudega seotud kulud, kuna need pole otseselt seotud praeguse kohtuvaidlusega. Esialgse õiguskaitse määruskaebemenetlusega 6(11)
3-20-2535 seotud ajakulu on põhjendamatult suur, kuna tegeleda tuli tuttavate teemadega. Asjakohatute tõendite kogumise ja esitamisega seotud kulu ei ole põhjendatud. Põhjendatud menetluskulu on 7030 eurot (koos käibemaksuga), mis sisaldab riigilõivu 30 eurot ja õigusabitasu 7000 eurot; 8) kuna kaebus rahuldatakse, puudub trahvi määramiseks alus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) Suve tee L1, Suve tee L2, Kevade tee ja Suve tee 24 kinnistud on õiguspäraselt sundvõõrandatud; 2) kaebaja kui arendaja oli kohustatud DP ala avaliku ruumi alad (s.o teed ja üldkasutatava maa) ning ÜVK välja ehitama ja need AS-le Kovek tasuta üle andma. Kaebaja jättis need kohustused tähtaegselt täitmata. DP ala on juba asustatud ja vastustajal tuli astuda samme, tagamaks taristu kasutatavus ja kättesaadavus; 3) sundvõõrandamine oli proportsionaalne. Enne sundvõõrandamist ei tulnud seada kasutusvaldust ega nõuda halduskohtu kaudu halduslepingu täitmist; 4) kinnistutele ei ole seatud servituute. Teede, üldkasutatava ala ning ÜVK kasutamine ei ole seega praegu õiguslikult tagatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 kohustab vastustajat astuma samme avalike ülesannete ja elanike huvide kaitseks. Suve tee L1, Suve tee L2 ja Kevade tee kinnistud on teemaa ning Suve tee 24 on üldkasutatav ala. Seega ei oleks kaebajal sundvalduse seadmisel neid kinnistuid võimalik kasutada. KAHOS § 4 lg 2 järgi on otstarbekam kinnistud sundvõõrandada. Sundvõõrandamisele puudub alternatiivne ja kaebajat vähem koormavam meede. Halduslepingu alusel esitatav nõue tooks kaasa sama tulemuse, aga selleks läheks kauem aega.
6.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus on õigesti märkinud, et enne Kevade tee, Suve tee L1 ja Suve tee L2 kinnistute sundvõõrandamist oleks tulnud kaaluda kaebajat vähem koormavate meetmete kasutamist, näiteks halduslepingu täitmise nõude kasutamist ja sundvalduse seadmist. Vaidlustatud korralduses puuduvad sellekohased kaalutlused. Reeglina ei saa kohtumenetluses kaalutlusi esitada. Vastustaja esitas kohtumenetluses kaalutluse, et halduslepingu täitmise nõue oleks liiga aeganõudev ja sundvalduse seadmine ei koorma kaebajat vähem kui sundvõõrandamine. Halduskohus märkis, et sundvalduse seadmine on menetluslikult kiirem kui sundvõõrandamine, kuna tarvis pole teha kannet kinnistusraamatusse. Vastustaja pole halduskohtu seda põhjendust vaidlustanud. Nõuetekohane kaalutlus pole see, et kaebaja ei saaks kinnistuid kasutada. Kinnisasjade Suve tee L1 ja Suve tee L2 ääres hoonestus puudub. Kinnistute sundvõõrandamisele ei eelnenud kolmekuulist tähtaega läbirääkimiste pidamiseks. Asjaolust, et valdamine on piiratud, ei järeldu, et omand tuleks ära võtta; 2) kui transpordimaa sihtotstarbega kinnisasjal paiknevad lisaks teele ka muud ehitised, tuleb sundvõõrandamise põhjendatuse kaalumisel arvestada sundvalduse seadmise võimalust nii tee kui ka teemaal olevate muude ehitiste talumiseks; 3) Suve tee 24 kinnistu osas ei tuvastanud halduskohus ühtegi kohustust, mida kaebaja oleks rikkunud. Vastustaja pole esitanud 18. septembri 2009. a lepingust ühtegi punkti, millest tuli kohustus ehitada välja DP-järgne üldkasutatav ala ja rajada laste mänguplatsid. DP nägi ette võimaluse rajada mänguväljak, tegemist polnud kohustusega. Lepingut, mida pole sõlmitud, ei saa rikkuda ega selle ettekäände alusel kinnistut sundvõõrandada; 4) vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka põhjusel, et tasu jäeti määramata.
7(11)
3-20-2535
7.Kaebaja taotleb vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistamist osas, milles jäeti 7030 eurot ületavas osas kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) halduskohus vähendas õigusabikulu 2540 euro ulatuses, mis vastab 17,64 töötunnile. Halduskohtu otsusest ei selgu, mille alusel vähendati menetluskulusid lisaks 10 töötunnile veel 7,64 töötunni ulatuses. Halduskohtu otsusest ei selgu, kui palju kohus vähendas esialgse õiguskaitse taotlusega seoses ajakulu; 2) kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse ajakulu ei olnud ebamõistlikult suur. Kaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega oli 15 lehekülge pikk. Selleks kulutatud 15 töötundi ei ole ülemäärane; 3) otsusest ei selgu, millise määruskaebuse menetlemisega seotud kulu halduskohus ebamõistlikuks peab. Kaebaja esitas kahel korral määruskaebuse ja need rahuldati; 4) tõenditega seotud töölõigud olid põhjendatud.
8.Vastustaja taotleb vastuses kaebaja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult sellega, et kaebaja õigusabikulud olid ülemäärased ja halduskohus põhjendas menetluskulude vähendamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vastustaja taotleb, et ringkonnakohus võtaks toimikusse 29. detsembri 2021. a ja
8.veebruari 2022. a notariaalaktid (vastustaja 17. mai 2022. a menetlusdokumendi lisad 1–2). Esimene tõend kinnitab, et vastustaja ja kaebaja sõlmisid 29. detsembril 2021 notariaalse lepingu, millega kaebaja võõrandas Kevade tee, Suve tee L1 ja Suve tee L2 koos selle oluliste osade ja päraldistega tasuta vastustajale. Teine tõend kinnitab, et kaebaja võõrandas Saue vallale ka Suve tee 24 kinnistu. Seega on Saue vald saanud vaidlusaluste kinnistute omanikuks, aga seda mitte vaidlusaluse korralduse, vaid pooltevahelise notariaalse kokkuleppe tõttu. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja juurde, kuna need seonduvad vaidlustatud korralduse õiguspärasusega (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Esitatud tõendid kinnitavad asjaolu, et kaebaja on vaidlusalused kinnistud võõrandanud notariaalse kokkuleppe alusel vastustajale. Vastustaja esitatud tõend võimaldab järeldada, et sundvõõrandamise kui omandiõigust kõige intensiivsemalt riivava meetme kõrval siiski esines alternatiivne viis taotletava eesmärgi saavutamiseks ehk halduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
10.Ringkonnakohus jätab vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda neid uuesti (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
Vastustaja hinnangul oli tee aluse maa sundvõõrandamine õiguspärane.
11.1.Asjaolust, et teede aluse maa sundvõõrandamise seaduslik alus on sätestatud KAHOS § 4 lg 1 p-s 7, ei järeldu, et sundvõõrandamine on õiguspärane. Lisaks seadusliku aluse olemasolule peab sundvõõrandamine olema kooskõlas seadusest tulenevate eeldustega, sh proportsionaalsuse põhimõttega.
11.2.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmise ajaks ei olnud avalikult kasutatavad teed vastavalt kokku lepitule nõuetekohaselt välja ehitatud (teedel puudus osaliselt freesasfaltist aluskiht ja pealiskiht) ja elanikud olid korduvalt pöördunud valla poole põhjusel,
8(11)
3-20-2535 et teid polnud nõuetekohaselt välja ehitatud, mistõttu õigustas see asjaolu avalike teede sundvõõrandamist. Ringkonnakohus ei jaga vastustaja seisukohta, et tegemist on asjaoluga, mis muudaks vaidlustatud korralduse õiguspäraseks. Poolte vahelised õigused ja kohustused olid reguleeritud halduslepingutega. Sellises olukorras kehtib esmalt eeldus, et kui üks pool ei täida lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, tuleb lepingust tulenev õigus kohtu teel maksma panna ning nõuda halduslepingust tuleneva kohustuse täitmist (HKMS § 260 lg 1 p 1). Praegusel juhul pole vastustaja kohtulikku õiguskaitset otsinud. Teede sundvõõrandamine kui meede ei teeni eesmärki, et kaebaja ehitaks teed vastavalt kokkulepitule nõuetekohaselt välja. Samuti pole veenev vastustaja põhjendus, et sundvõõrandamine on kiirem lahendus kui kohtuliku õiguskaitse kasutamine. Ka sundvõõrandamise otsust on selle adressaadil õigus kohtus vaidlustada ja taotleda kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse kohaldamist, nagu toimus praegusel juhul. Asjaolu, et vastustajal oli võimalik kinnistute omanikuks saada ka muul moel kui sundvõõrandamine, nähtub vastustaja esitatud tõenditest (vt käesolev otsus, p 9).
11.3.Vastustaja on seisukohal, et teede avalik kasutus tuleb õiguslikult tagada olenemata sellest, kas kindlal ajahetkel on tee faktiline kasutus võimalik või mitte. Praegusel juhul pole aga tegemist vastustaja esitatud sellise põhjendusega, mis õigustaks just tee aluse maa sundvõõrandamist. Vastustaja viitab KOKS § 6 lg-le 1, mille kohaselt on tal kohustus astuda samme elanike ja avalike huvide kaitseks. Vastustaja selgitused ei veena, et vastustaja taotletavat eesmärki – halduslepingust tulenevate kohustuste täitmist – ei olnud üldse võimalik saavutada nt kohtuliku õiguskaitsevahendiga või muul viisil. Samuti ei saa sundvõõrandamise otsustamisel jätta tähelepanuta asjaolu, kas elanikel on faktiliselt võimalik teed kasutada või mitte. Kui tee aluse maa omanik lubab teed kasutada, ei esine avalike huvide sellist kahjustamist, mis tingiks probleemi lahendamise just tee aluse maa sundvõõrandamisega.
11.4.Vastustaja on seisukohal, et sundvõõrandamine on proportsionaalne meede põhjusel, et Suve tee L1, Suve tee L2 ja Kevade tee kinnistud moodustavadki üksnes teemaa ning kaebajal pole võimalik seda sundvalduse korral nii või teisiti kasutada. Samas ei arvesta vastustaja sellega, et omandiõiguse riived on kasutamise ja sundvõõrandamise korral erineva intensiivsusega. Esimesel juhtumil jääb isik jätkuvalt maa omanikuks, kuid maa kasutamist on piiratud. Teisel juhul jääb isik lisaks kasutamise õigusele ilma ka maa käsutamise õigusest. Sundvõõrandamiseks peab esinema seega märgatavalt kaalukam avalik huvi kui nt sundvalduse seadmiseks.
Vastustaja hinnangul oli ÜVK rajatiste sundvõõrandamine õiguspärane.
12.1.Vastustaja on seisukohal, et KOKS § 6 lg 1 kohaselt on tal kohustus tagada ÜVK kättesaadavus. Vastustaja lisab, et sundvalduse seadmine ei välista kinnistu sundvõõrandamist, tagamaks tehnorajatise säilimine. Asjaolust, et kaebaja oli võtnud halduslepingutega kohustuse rajada ÜVK ja ta oli kohustatud selle andma tasuta vastustajale, ei järeldu, et kohustuse täitmine tuli tagada just sundvõõrandamisega. Esmalt on selle alternatiivseks meetmeks sundvalduse seadmine, mis koormaks isikut vähem. Teiseks ei ole vastustaja esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, miks ei nõutud halduskohtu kaudu kaebajalt halduslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Sellesisuline ÜVK rajamist ja üleandmist puudutav kohustus lepiti kokku halduslepinguga. Sundvõõrandamine kui selline ei taga ÜVK nõuetekohast väljaehitamist ega kasutusse andmist.
9(11)
3-20-2535
12.2.Kui kaebaja oleks takistanud tee kasutamist ja elanikele ÜVK teenuse kättesaadavust, oleks vastustaja saanud vajadusel kaaluda ka sundvalduse seadmist tähtajaliselt senikauaks, kuni halduskohtumenetluses selgub halduslepingust võrsunud vaidluse tulemus.
13.Vastustaja hinnangul toimus ka üldkasutatava ala (s.o Suve tee 24 kinnistu) sundvõõrandamine õiguspäraselt. Vastustaja hinnangul nõudsid halduslepingud, et kaebaja ehitaks kinnistule välja üldkasutatava ala ja mänguplatsid, kuid ta jättis selle kohustuse täitmata. Sundvõõrandamine kui meede üksinda ei taga üldkasutatava ala ja mänguplatside väljaehitamist. Kui kaebaja jättis halduslepingust tulenevad kohustused täitmata, tulnuks esmalt esitada kaebus halduskohtule, milles oleks nõutud halduslepingust tulenevate kohustuste täitmist (HKMS § 260 lg 1 p 1). Vastustaja seisukohta pole võimalik mõista selliselt, et vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamata jätmisel oleks sattunud ohtu kaalukas avalik huvi, nt avaliku huvi teenus. Vastustaja pole esitanud selliseid asjaolusid, millest järelduks, et tegemist oleks olnud pakilise vajadusega kaaluka avaliku huvi kaitseks, mida saab tagada üksnes sundvõõrandamisega.
14.Vastustaja tegevust on kokkuvõtlikult võimalik mõista nii, et kuna kaebaja jättis halduslepingust tulenevad kohustused täitmata, siis pidas vastustaja kõige efektiivsemaks vaidlusalused kinnistud sundvõõrandada. Lepingulise suhte puhul ei saa sundvõõrandamine eelduslikult olla esmaseks meetmeks, kasutamata selleks kohtusse esitatavat nõuet halduslepingu täitmiseks kohustamiseks (HKMS § 260 lg 1 p 1). Ka praegune vaidlus kinnitab, et vastustajal esines teisi mooduseid taotletava eesmärgi saavutmiseks ja halduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (vt käesolev otsus, p 9).
15.Kuna sundvõõrandamine ei toimunud praegusel juhul õiguspäraselt, puudub vajadus analüüsida vastustaja seisukohta, et õiguspärane oli määrata sundvõõrandamistasuks 0 eurot.
16.Kaebaja taotleb vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus jättis osad õigusabikulud tema enda kanda. Kaebaja taotles, et halduskohus mõistaks vastustajalt kaebaja kasuks välja 9540 eurot. Halduskohtu hinnangul oli põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 7000 eurot.
16.1.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et halduskohtu otsusest ei selgu, millega seoses ja millises mahus on halduskohus vähendanud lisaks 10 tunnile veel täiendavalt ajakulu 7,64 tunni ulatuses. Halduskohus on esmalt hinnanud kaebusele ja esialgsele õiguskaitse taotlusele kuluvat võimalikku ajamahtu ning leidnud, et see võiks olla umbes 15 tundi. Lisaks ajamahule on ta arvesse võtnud ka seda, et tegemist pole tavapärasest keerukama vaidlusega ning et tegemist pole väga mahuka asjaga. Seega pole halduskohus õigusabikulu vähendamist põhjendanud üksnes ajamahuga, vaid lisaks sellele võttis ta arvesse ka asja keerukuse astet ja mahukust. Halduskohus leidis nende kolme komponendi koostoimes põhjendatud õigusabikulu 7000 eurot.
16.2.Ringkonnakohtu hinnangul pole halduskohus ilmselgelt eksinud, kui ta ei pidanud kaebuse ja esialgse õiguskaitse koostamiseks umbes 15 töötunni kulutamist põhjendatuks. Vaidlusküsimus seisnes kokkuvõtlikult selles, kas praeguses olukorras, kus poolte vahel on sõlmitud haldusleping, on õige asuda kohe kinnistuid sundvõõrandama või lasus vastustajal kohustus kaaluda ka muid alternatiiv. Tegemist ei olnud sedavõrd keeruka õigusliku vaidlusega.
16.3.Halduskohus pidas põhjendamatult suureks esialgse õiguskaitse määruskaebemenetlustega seotud ajakulu, kuna tegeleti sisuliselt samade küsimuste 10(11)
3-20-2535 lahendamisega. Kaebaja väidete kohaselt ei selgu halduskohtu otsuse põhjendustest, millise määruskaebuse esitamise kulu ei pidanud kohus põhjendatuks ning miks seda ei peeta põhjendatuks. Halduskohus on hinnanud mõlema määruskaebuse koostamise õigusabikulu ja pidanud neid põhjendamatult suureks. Kuigi halduskohus pole täpsemalt selgitanud, miks ta peab esialgse õiguskaitse määrustele esitatud määruskaebusega kantud õigusabikulu põhjendamatult suureks, ei too see kaasa halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistamist. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et arvestades praeguse vaidlus keerukuse astet ja mahtu, ei tingi see enama kui 7000 euro väljamõistmist. Esindajatasu suurendamist ei tingiks ka asjaolu, kui kaebaja spetsifikatsioonis kajastatud töölõikudes (9. – 14. september 2021) kajastatud tõendite kogumise ja esitamise kulu tuleks pidada põhjendatuks.
16.4.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 muutmata.
17.Vastustaja apellatsioonkaebuse koostamise menetluskulu 2520 eurot ja riigilõiv 15 eurot jääb tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamisel kandis vastustaja menetluskulu 252 eurot. Tegemist pole põhjendatud kuluga, kuna vaidluse põhjustas vastustaja sundvõõrandamise korraldus ning vastuapellatsioonkaebus esitati menetluskulude peale. Vastustajalt võis eeldada, et ta on suuteline ise oma tegevust kohtus õigustama, mh esitama hinnangu selle kohta, kas kaebaja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Seetõttu jääb vastustaja menetluskulu 252 eurot tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja vastuapellatsioonkaebuse koostamise menetluskulu 399 eurot (riigilõiv 15 eurot ja esindajatasu 384 eurot) jääb tema enda kanda. Kaebaja ülejäänud kulu 936 eurot (sisaldab käibemaksu), mis seondub vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega, on põhjendatud ja tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, kuid seda ilma käibemaksuta, sest kaebaja on käibemaksu maha arvanud (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6; Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-663, p 23). Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 780 eurot (936 - 156).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.