Xi kaebus Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 79 "Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine" tühistamiseks ja kaebaja kodakondsuse saamise otsuse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Andrei Tšerendik Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Siseministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Monika Silvet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldus nr 79 ja kohustada Vabariigi Valitsust vaatama kaebaja taotlus kodakondsuse saamiseks uuesti läbi.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2000 eurot.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja isikukood tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.09.2021. a.
1.Politsei- ja Piirivalveametis võeti 20.07.2020 menetlusse X taotlus Eesti kodakondsuse saamiseks kodakondsuse seaduse (KodS) §-i 6 alusel. Vabariigi Valitsus keeldus 19.02.2021 korraldusega nr 79 Xile kodakondsuse andmisest KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 alusel. Haldusakti põhjendused:
1.Xi suhtes on täidetud KodS § 21 lg 1 p 4 kriteerium – korduv karistatus tahtlike kuritegude eest. Xit on kriminaalkorras karistatud kahel korral: 1994. ja 1996. aastal. 19. septembril 1994. a mõisteti X süüdi selles, et ta varastas kannatanult avalikus kohas paki sigarette ja 25 Eesti krooni sularaha. Kohus karistas teda kuue kuu pikkuse tingimisi vangistusega ühe aasta pikkuse katseajaga.
15.märtsil 1996. a mõisteti X süüdi selles, et olles alkoholijoobes, peksis ta koos kuriteokaaslastega korrusmaja trepikojas meesisikut, tekitades sellega kannatanule erinevaid kergemaid ja ras1(9)
kemaid kehavigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri mõne tunni möödudes. Kohus karistas Xit viie aasta ja kümne kuu pikkuse vangistusega. Praeguseks on karistatus kuritegude eest kustunud ja kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuste andmed kanti arhiivi 14. mail 2011. a.
2.Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes kodakondsuse seaduse § 21 lõike 11 alusel. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Kui minevikus toimepandud tahtlik kuritegu on kehtiva karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt tahtlik kuritegu ehk kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Kuigi Xi karistatus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud ning kuritegude toimepanemisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, oli üks tema kuritegu seotud vägivallaga teise inimese vastu. X peksis huligaansel ajendil põhjuseta teist inimest, lõi teda korduvalt käte ja jalgadega, tekitades kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Arvestades kuriteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid, ei ole hinnang selle ohtlikkusele tänapäeva ühiskonnas vähenenud.
3.Aastatel 2012–2016 on Xit karistatud kolmel korral liiklusseaduses sätestatud väärtegude toimepanemise eest. Väärteokaristuste andmed kanti karistusregistri arhiivi 17. augustil 2017. a. Korduv sõidukiiruse ületamine mõjutab liiklusohutust märgatavalt, mistõttu on tegemist raske liiklusalase rikkumisega ja seega ohtliku väärteoga, kuna sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Arvestades Xi toime pandud süütegude iseloomu ja seda, et isik ei ole pärast kuritegude eest mõistetud karistuste ärakandmist käitunud õiguskuulekalt, ei ole praegu X võimalik anda Eesti kodakondsust erandina kodakondsuse seaduse § 21 lõike 11 alusel.
2.X esitas 10.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 79 "Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine" tühistamiseks ja kaebaja kodakondsuse saamise otsuse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajal ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi. KodS § 21 lg 1 p 4 alternatiivse korduva karistatuse korral tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Kaebaja oli suitsupaki ja 25 krooni varguse toimepanemise ajal 1994. aastal alaealine ega saanud lõplikult oma käitumisest aru. 1994. aastal toime pandud vargus ei ole tänasel päeval enam kuritegu. 1995. aastal toimepandud kuriteo tunnistas kaebaja üles, näitas puhtsüdamlikku kahetsust ja kandis talle ettenähtud karistuse ära. Kuna kodakondsuse andmise otsustamine toimub 27 aastat hiljem, oleks mõistlik, et lähtutakse kehtivates seadustustest ja kehtivatest kuritegudest. Tänasel päeval on mitmed teod, mis 1990. aastatel olid kuriteod, kvalifitseeritud väärtegudena või lausa lubatud käitumine. Seega on kaebajal olnud vaid üks kuritegu 1996. aastal, mille eest ta on karistuse ära kandnud ning karistus on kustunud.
2.Viide kolmele liiklusseaduse rikkumisega seotud väärteole on ebaseaduslik, kuna KodS ei näe alust keelduda isikule kodakondsuse andmisest, kui ta on väärteokorras karistatud. Samuti on kaebaja kõikide väärtegude eest tasunud rahatrahvid.
3.Vabariigi Valitsus on keeldunud kodakondsuse andmisest lisaks KodS § 21 lg 1 punktile 4 ka § 21 lg 11 alusel. Sellel alusel ei ole võimalik kodakondsuse andmisest keelduda, kuivõrd säte sisaldab õigust kodakondsus saada. Selle sätte alusel keeldumine on oluline haldusakti põhjendamisviga ja oluline menetlusnormide rikkumine.
4.Korraldusest ei ole võimalik välja lugeda, et tegemist on patoloogilise kurjategija, kiiruse ületaja või alkohoolikuga, kes käib ja igapäevaselt riidleb ning rikub avaliku korda. Kaebaja on korralik kodanik, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, saanud kõrghariduse, omab töökohta, peret jne. Kaebaja vanemad, abikaasa ja laps on Eesti Vabariigi kodanikud.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja selgitas lisaks haldusaktis kajastatule järgmist: 2(9)
1.Kui üks kuritegudest on tänaseks dekriminaliseeritud, ei tee see siiski isiku tegu olematuks. KodS § 21 lg 1 p 4 kohaldamisel arvestatakse kõikide toimepandud kuritegudega ja alles kodakondsuse erandina andmise kaalumisel (KodS § 21 lg 11 alusel) saab arvesse võtta kuriteo toimepanemise asjaolusid, sh dekriminaliseeritust.
2.Kui isiku suhtes kohaldub KodS § 21 lg 1 p 4 ja tema karistatus on kustunud, tuleb menetluses võimalusel ka kohaldada KodS § 21 lg-t 11. Kodakondsuse erandi saamiseks kaebajal subjektiivne õigus puudub, vaid tegemist on riigipoolse hüvega. Nimetatud sättele tuleb viidata. Kui sättele ei viidata, võidakse järeldada, et kaalumist pole toimunud.
3.Kodakondsuse erandina andmise menetluses saab ja tuleb arvestada ka kustunud karistustega. Juhul, kui üks kuritegu on dekriminaliseeritud, tuleb arvestada ka selle asjaoluga. Isegi siis, kui tegu on praeguseks dekriminaliseeritud, jääb faktiks see, et tollal kehtinud ühiskondlikke reegleid ja õigusnorme on isik rikkunud ning tol ajal ei käitunud ta õiguspäraselt. See näitab inimese suhtumist seadustesse ja nende järgimisse. Põhjendamatu on kodakondsuse erandina andmisest keeldumise vaidlustes pöörata erilist tähelepanu karistatuse kustumisest möödunud ajale, arvestamata sellega, et kodakondsuse erandina andmise näol on tegemist riigi poolt antava privileegiga ja selline privileeg peab olema välja teenitud. Erandi kaalumisel ei ole iseenesest positiivseks asjaoluks see, et kuriteod on toime pandud ammu ja nende puhul karistatus on kustunud. See asjaolu ongi eelduseks, et saaks üldse üldreeglist erandi tegemist kaaluma asuda.
4.Vastustaja hindas eriti raskeks kaebaja toimepandud kuritegu, mille tagajärjel kannatanu suri. Tegemist oli ründega ühe olulisema väärtuse – elu – vastu. Väga raskete kuritegude toimepanijatele kodakondsust ei antagi, sõltumata sellest, kas kohus on isikut karistanud miinimum- või maksimummääras või kas isik pani selle toime napilt täisikka jõudnuna. 1995. aasta kuriteo asjaolud iseloomustavad kaebaja isikut ega võimalda nentida, et tegemist on õiguskuuleka inimesega, kellele kodakondsuse erandina andmine oleks õigustatud. Hoolimata sellest, et kaebaja poolt üks toime pandud kuritegu ei olnud raske, jääb teine kuritegu äärmiselt raskeks. Nimetatud kuriteo toimepanemine ongi peamiseks põhjuseks, miks otsustati kaebajale erandkorras kodakondsust praegu mitte anda. Isegi, kui kuritegu on toime pandud võrdlemisi pikka aega tagasi, on eriti raskete kuritegude toimepanemise puhul õiguspärane ja proportsionaalne kodakondsuse erandina andmisest keelduda. Kui isik oleks reaalselt pannud toime vaid ühe kuriteo, mille tagajärjel kannatanu suri, kohaldatakse KodS § 21 lg 1 punkti 2 (kodakondsust ei anta või taastata isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi).
5.Karistusregistri andmed on kui tõendid inimese õiguskuulekuse kohta. Hinnang õiguskuulekusele on oluline hinnang kodakondsuse erandina andmise menetluses, kui hinnatakse taotleja isikut. Õiguskuulekust saab hinnata isiku toimepandud süütegusid, sealhulgas väärtegusid arvestades. Selleks annab aluse kodakondsuse seaduse § 21 lõige 11 (nõue hinnata süüdlase isikut) ning karistusregistri seadus, sh § 5 lg 2 p 1 (luba arvestada karistusregistri arhiivi kantud andmetega). Seega peab riik hindama isiku poolt toime pandud kõiki süütegusid (väärtegusid ja kuritegusid), süütegude asjaolusid, süütegude arvu, toimepanemise aega, sealhulgas kas ja millal on isiku karistusandmed kustutatud. Kui isikut on karistatud korduvalt kuritegude ja/või väärtegude eest, iseloomustab see süüdlase isikut ning tõendab, et isik ei täida Eesti seadusi. Kõikide kustutatud süütegude arvessevõtmine kodakondsuse andmise otsustamise menetluses on seega põhjendatud ja vajalik.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vaidlus puudub asjaolus, et kaebaja on toime pannud kaks süütegu, mille eest karistati teda tegude toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt kriminaalkorras 1994. ja 1996. aastal. Samuti puudub vaidlus selles, et mõlema kuriteo eest määratud karistus on kustunud ja andmed kanti karistusregistri arhiivi 14.05.2011.
3(9)
Vastustaja on kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumisel tuginenud KodS § 21 lg 1 punktile 4 ja lõikele 11. KodS § 21 lg 1 p 4 sätestab teise alternatiivina, et Eesti kodakondsust ei anta isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. § 21 lg 11 kohaselt võidakse kodakondsus erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.
5.KodS § 21 lg 1 p 4 ei jäta vastustajale kaalumisvõimalust, kas kodakondsus anda või mitte, kui vähemalt üks loetletud alternatiividest esineb. Seega, kui isikut on korduvalt kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest karistatud, tuleb kodakondsus andmata jätta. Kuigi käesolevas asjas on oluline erandit võimaldava lõike 11 kohaldamine, ei ole kohus veendunud, et objektiiv-teleoloogilisest tõlgendusest ehk mõistliku seadusandja eesmärgist lähtudes on KodS § 21 lg 1 p-s 4 silmas peetud kuritegusid mistahes ajal või kohas, sõltumata sellest, kas need on praegu ja Eesti Vabariigis kuritegudena määratletavad. Sellisel juhul tuleks järeldada, et üldjuhuna (ilma erandit kohaldamata ja selles nimetatud asjaolusid arvestamata) tuleks kuritegudena ka: - Kriminaalkoodeksi kohaselt laimu või solvamist (KrK1 §-d 129 ja 130) või maakatastri pidamise korra rikkumist (KrK § 1542). Laimust ja solvamisest tulenevad nõuded on käesoleval ajal lahendatavad tsiviilkorras ning maakatastri pidamise rikkumistest tulenevad nõuded lahendatakse haldusmenetluse, vajadusel avaliku teenistuse sätete või riigivastutuse korras. - Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud tegusid, mis olid suunatud Eesti Vabariigi meenutamisele, meeldetuletamisele või taastamisele, sh Eesti hümni laulmine või Eesti lipu demonstreerimine; või ka samasooliste vabatahtlikud lähisuhted. - Võõrriikides sama riigi õiguse kohaselt toimepandud kuriteod, mille käsitlemine kuritegudena on vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga REÕS § 7 mõttes – näiteks Singapuris närimiskummi kohta kehtivad keelud2 või Saudi Araabias kuni 2019. aastani kehtinud abieluväliste suhete keeld3. Võib argumenteerida, et sellised erandlikud juhtumid on ületatavad KodS § 21 lg 11 kohaldamisega. Nimetatud lõige sisaldab aga erandit üldjuhust, mitte aga üldjuhtu ennast, ning kohustab hindama asjaolusid, mille hindamist üldnorm ei nõua. Seega kui isik mõisteti 1990.-tel aastatel KrK alusel süüdi korduvas laimus, oleks talle kodakondsuse andmine võimalik üksnes erandlikult ning nähtuvalt ka käesoleva asja asjaoludest, hõlmaks vastustaja hinnatavate asjaolude sekka ka isiku kustunud väärteokaristused ja võiks selle alusel kodakondsuse andmisest keelduda, sest erandi tingimused ei ole täidetud. Küll aga kui isik on esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid väärtushinnanguid teiste isikute kohta (VÕS §-d 1046-1047) viimase kümne aasta jooksul, siis KodS § 21 lg 1 p 4 keeldumise alusena kohaldada ei ole võimalik. Seega on KodS § 21 lg 1 p 4 tõlgenduse kohaselt, mille järgi on silmas peetud mistahes kuritegu mistahes ajal ja kohas, viimas ebavõrdse kohtlemiseni, sest kohaldatavad normid ja kaalumisruum, sh kas tegemist on üldjuhu või erandiga, erinevad meelevaldsetel alustel. Kohus möönab, et KodS § 21 lg 1 p 4 ei sisalda kaalutlusõigust, kuid küsimus sellest, kas muul ajal või muus kohas toimepandud tegu on ka kehtiva KarS kohaselt karistatav, on asjaolu tuvastamise, mitte kaalumise küsimus.
6.Ka siis kui lähtuda KodS § 21 lg-s 11 toodust, on vastustaja jõudnud õigusvastase tulemuseni. Esmalt tuleb selgitada, et on üldtunnustatud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (Riigikohtu 20.10.2008 otsuse nr 3-3-1-42-08 p 29). Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi mõlemale poolele, omab ka tähtsust veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest, sest kodakondsus loob riigile ka kohustusi (p 30). Tallinna Ringkonnakohus on 23.08.2018
otsuses nr 3-17-1866 selgitanud analoogselt Riigikohtu poolt märgitule, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum. Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Ilmselgelt õigusvastane ei ole valitsuse arusaam, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seaduse (883 SE), millega lisati kodakondsuse seadusesse 2006. aastal § 21 lg 11, kohaselt oli erandi eesmärgiks vältida kaalutlusõiguse puudumise tõttu kodakondsuse andmisest keeldumisel ebaproportsionaalseid otsuseid, sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud 4.
7.KodS § 21 lg 11 kohaselt tuleb kodakondsuse erandina andmisel arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Vastustaja on pidanud oluliseks raskema, inimese surmaga lõppenud kuriteo asjaolusid. Käesoleval juhul on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja toimepandud raskem kuritegu oli niivõrd raske, et välistab kodakondsuse andmise ka juhul, kui kaebaja oli kuriteo toimepanemise ajal vaevalt täisealine, kuriteod on toime pandud pea 27 aastat tagasi; ning teine kuritegu oli kerge, tänaseks dekriminaliseeritud ja toime pandud alaealisena. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole seadusekuulekas peaasjalikult seetõttu, et kaebaja on kauges minevikus toime pannud kaks kuritegu ja aastatel 2012-2016 ületanud kolmel korral lubatud piirkiirust. Kohus leiab, et vastustaja on KodS § 21 lg 11 rakendamisel teinud olulisi kaalutlusvigu. Kuigi riigil on erandina kodakondsuse andmisel suur kaalutlusõigus, ei tähenda see, et kodakondsust võib anda või andmata jätta meelevaldselt. Suure kaalutlusõigusega kaasneb ka kohustus haldusakti põhjalikult põhjendada (vt Riigikohtu 24.11.2011 otsuse nr 3-3-1-74-11 p 15 ja seal viidatud praktika). Käesoleval juhul on vastustaja jätnud kuritegude asjaolud kodakondsuse andmise otsustamisel kaalumata. 1994. a otsuse kohaselt esitati kaebajale süüdistus KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Vastav tegu oleks ka täna kvalifitseeritav kuriteona (KarS § 200, vt ka Riigikohtu 05.09.2003 määruse nr 3-1-1111-03 p 7), kuna võõra vallasasja äravõtmine, kui see on toime pandud vägivallaga on käsitletav röövimisega ka siis, kui tegemist on väheväärtusliku asjaga (vrdl KarS § 218). Samas on kaebaja 1994. a otsuses süüdi tunnistatud KrK § 140 lg 1 nimetatud teo eest, mis käsitleb võõra vara avalikku vargust, kui sellega ei kaasnenud vägivalda isiku kallal5. Ka kohtuotsuse leheküljel kolm (originaalis numbriga 2) on seletatud, et kaebaja varastas üksinda ilma kannatanu suhtes vägivalda tarvitamata, mistõttu tuleb kaebaja tegu ümber kvalifitseerida KrK § 140 lg-ks 1. Olukorras, kus kaebaja ei tarvitanud vägivalda, on väheväärtusliku eseme (suitsupaki) eseme vargus täna karistatav väärteo korras ehk dekriminaliseeritud (KarS § 218). Olukorras, kus tegu on dekriminaliseeritud, langeb KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 koos või ka üksikuna kohaldades ära kuriteo korduvuse eeldus. Ka tuleb arvestada seadusandja tahet vastav tegu kriminaliseerida. Isegi siis, kui varavastaste tegude ohtlikkus ühiskonnas ei ole langenud, tuleb arvestada, et nende mõju ühiskonnas on märkimisväärselt vähenenud – sh on aastatel 2015-2019 varguste ja röövide arv vähenenud kaks korda6; ning 2003. aastaga võrreldes on varguste arv vähenenud 6 ja röö4
Kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seaduse (883 SE) eelnõu seletuskiri (algtekst). Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/46c775c0-5fc5-3ca5-a8fe1b84078ad1e8/Kodakondsuse%20seaduse,%20karistusregistri%20seaduse%20ja%20sellest%20tulenevalt%20riigil%C3 %B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus.
vide arv 14 korda7. Siinkohal avaldub ka KodS § 21 lg 1 p 4 mõiste „kuritegu“ tänapäevases õiguskorras arvestamata jätmise mõju: kui kaebaja oleks analoogse teo – varastanud paki sigarette ja 25 eurot – toime pannud pärast selle teo dekriminaliseerimist, mis tähendab, et täiskasvanuna ja kodakondsuse andmise kaalumise otsusele ajaliselt oluliselt lähemal, ei oleks võimalik KodS § 21 lg 1 p 4 ega lg 11 keeldumise alusena kohaldada. Küll aga vaidlustatud haldusaktis toodud arutluskäigu kohaselt on võimalik arvestada alaealisena oluliselt varem toime pandud teoga. Isiku alaealisust teo toimepanemise ajal või napilt täispikka jõudmist tuleb pigem kaaluda isiku kasuks, kui kahjuks rääkiva asjaoluna (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuse nr 3-19-1747 p 14). Kokkuvõttes ei ole vastustaja haldusaktis hinnanud, millist mõju avaldab kodakondsuse andmisele kergema kuriteo toimepanemise alaealisena ja kuriteo dekriminaliseerimine, mis omakorda on muutnud kuriteo korduvuse eelduse keeldumise alusena sisutuks. Ka 1995. aastal toimepandud kuriteo osas on jäetud olulised asjaolud arvestamata. Kaebaja pani toime kuriteo 2 nädalat pärast täisealiseks saamist (dtl 61) ning napilt täisikka jõudmist saab kaaluda isiku kasuks (vt eelmine lõik). Kaebajat ei mõistetud süüdi tahtliku tapmise ega mõrva eest (KrK §-d 100 ja 101), vaid KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ehk üliraske kehavigastuse tekitamise eest, kui sellega põhjustati ettevaatamatusest kannatanu surm ning tegu pandi toime huligaansetel ajenditel. Kaebaja teo tagajärjeks oli küll surm, kuid kohus ei tuvastanud selles osas tahtlust. Kohus on analüüsinud karistuse määramisel raskendavate asjaoludena varasema kuriteo toimepanemist (eelduslikult 1994. aasta, tänaseks dekriminaliseeritud tegu) ja alkoholijoovet, samas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust (dtl 75-76). Eeltoodu tulemusel määrati kaebajale karistus miinimummäära lähedale (5 aastat ja 6 kuud), kui KrK lubas sellise teo eest karistada vabadusekaotusega viiest kuni kümne aastani. Olukorras, kus vastustaja selgitab, et väga raskete kuritegude toimepanijatele kodakondsust ei antagi, sõltumata sellest, kas kohus on isikut karistanud miinimum- või maksimummääras või kas isik pani selle toime napilt täisikka jõudnuna – tähendab vastustaja seisukoht, et § 21 lg 11 kaalumisargumente – kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüd ei arvestatagi. Sealjuures ei nähtu kaebajal hilisemaid probleeme alkoholiga (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuse nr 3-19-1747 p 14).
8.Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kuritegudest möödunud pikk aeg ei saa olla üheks kaalutluseks, kuivõrd KodS § 21 lg 11 sätestatud karistatuse kustumine iseenesest tähendab kuriteo toimepanemisest pika aja möödumist ja on seega sätte kohaldamise eelduseks. Vastustaja on mh haldusasjas nr 3-19-1747 olnud vastupidisel arusaamal, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida (Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuse p 12). Selline lähenemine ei olnud ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane. Üks süüteomenetluse põhimõtetest on, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi tema elu. Mida raskem on tegu, seda kauem võib aga olla nii riigil võimalik teole tugineda kui ka kaasinimestel teo asjaolude ja mõistetud karistusandmetega tutvuda. Kaebaja puhul kanti viimased kuritegude karistusandmed arhiivi 14.05.2011, s.o ligi 10 aastat enne kodakondsuse saamiseks taotluse esitamist. Teiseks muutuks vastustaja tõlgendusega nõustudes ainetuks vastustaja enda väide haldusaktis, et riik soovib kaebaja seadusekuulekuses pikema aja jooksul veenduda, sisutühjaks – sellisel juhul ei muudaks vastustaja järeldust ka oluliselt enama aastate möödumine karistatuse kustumisest. Aja möödumist arvestamata jättes kaoks ära ka karistuse kandmise ja karistatuse kustutamise rehabiliteeriv eesmärk – kui isikut saadavad tema nooruses või ammu toimepandud kuriteod elu lõpuni olenemata sellest, et karistus on kantud, kustunud ja isik teeb kõik endast oleneva, et olla edaspidi seadusekuulekas kodanik, ei pruugi tal enam olla motivatsiooni seadusekuulekaks käitumiseks.
Vrdl eelnev ja https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/4._kuritegevus_eestis_2006.pdf joonised 14 ja 17.
6(9)
9.Ka ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja puhul oleks igal juhul kodakondsuse saamine välistatud KodS § 21 lg 1 p 2 tõttu, mis näeb ette, et kodakondsust ei anta isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Vastustaja ei ole nimetatud punkti alusel kaebajale kodakondsuse andmisest keeldunud. Toodud alus sisaldab määratlemata õigusmõisteid, mis tuleb esmalt vastustaja poolt sisustada. Põhiseadusliku korra mõiste erineb avaliku korra mõistest – põhiseadusliku korra mõiste hõlmab riigi institutsioonide (riigivõimu) toimimist ning olulisemate põhiõiguste ja inimväärikuse tunnustamist. Põhiseadusliku korra hulka kuuluvad need avalikku korda tagavad normid, mis loovad riigi võimaluse eksisteerida ja ühiskonnasuhteid reguleerida.8 Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), PS aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast, mille tagamiseks ja kaitseks on kehtestatud tavapärastele meetmetele (nt riiklik järelevalve, süüteomenetlus) täiendav eriregulatsioon (nt julgeolekuasutuste tegevus, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatavad meetmed).9 Kohtule ei nähtu, et kaebaja oma tegudega oleks seadnud Eesti põhiseadusliku korra ohtu. Ka Eesti seaduste täitmata jätmise tingimus tuleb esmalt vastustaja poolt sisustada. Arvestada tuleb sellega, et sama lõike p 4 sätestab kodakondsusest keeldumise alused juhul, kui isik on toime pannud kuriteo ning esmajärjekorras tuleb lähtuda erinormist. Teiseks ei saa Eesti mistahes seaduse rikkumine (vales kohas üle tee minek, maksudeklaratsiooni esitamisega hilinemine, öörahu rikkumine, ehitamine ilma ehitisteatiseta vms) tuua kaasa ilma kaalumata, sh teo toimepanemise aega ja sisu arvestamata kodakondsusest keeldumist. Kohtule ei ole seega ilmselge, et ilma täiendava kaalumise ja põhjendamiseta tuleb jätta kaebajale kodakondsus andmata.
10.Vastustaja on kaebajat iseloomustavate andmetena käsitlenud kolme toimepandud liiklusrikkumist. Vastustaja on põhjendanud, et korduv sõidukiiruse ületamine mõjutab liiklusohutust märgatavalt, mistõttu on tegemist raske liiklusalase rikkumisega ja ohtliku väärteoga. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registri andmetel õiguslik tähendus sama seaduse § 20 lõike 1 punktis 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lõike 1 punktis 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Võimalus saada KodS § 21 lg 1 p 4 kohaldamiseks, s.o kuritegude korduvuse tuvastamiseks, andmeid ka karistusregistri arhiivist lisati karistusregistri seadusesse eelpool viidatud kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seadusega 2006. aastal. Sama seadusega lisati ka kaalutlusõigust sisaldav KodS § 21 lg 11. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 tõlgendamisel nähtub, et kodakondsuse seaduses sätestatud menetluse läbiviimisel on karistusregistri andmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Säte ei nimeta väärtegusid ega süütegusid üleüldiselt. Eelnimetatud seletuskirjast tuleneb samuti, et seadusandja eesmärk oli karistusregistri arhiivi kantud andmetele juurdepääsu andmisel anda haldusorganile vahendid KodS § 21 lg 1 p 4 teise alternatiivi, s.o korduva karistatuse tuvastamiseks10. Seletuskirjast ega seaduseelnõu aruteludest Riigikogus ei nähtu, et juurdepääs oleks soovitud anda kõigile kustunud süütegude andmetele, vaid juurdepääsu eesmärk oli kitsalt kuritegude korduvuse tuvastamine KodS § 21 lg 1 p 4 kontekstis. Seejuures on seletuskirjas märgitud järgmist: „On selge, et tähtsust ei oma mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta.“ Seetõttu ei ole kohtu hinnangul KodS § 21 lg 11 kaalumisel lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega, kuivõrd seadusandja eesmärk ei olnud arhiiviandmetele juurdepääsu andmisel lubada arvestada KodS § 21
https://pohiseadus.ee/sisu/3525 punkt 2 https://pohiseadus.ee/sisu/3609 punkt 4
Samas, lk 8.
7(9)
lg 11 kohaldamisel ka kustunud väärteokaristustega. Nimetatud järeldust ei väära asjaolu, et isiku iseloomustamisel ja tema õiguspärase käitumise tuvastamisel võib vastustaja hinnangul juurdepääs kustunud väärteokaristustele olla vajalik. Seega on vastustaja tuginenud kaebaja iseloomustamisel lubamatule kaalutlusele ja kuna muid kaebaja isikut iseloomustavaid andmeid vastustaja hinnanud ei ole, on haldusaktis kaebaja isikuga arvestamise nõue täitmata. Kohtule nähtub karistusregistri väljavõttest (dtl 52-53) koostoimes seaduses sätestatuga järgmist: - Kaebaja pani 24.09.2012 toime süüteo LS § 227 lg 1 kohaselt ning talle määrati karistusena rahatrahv suurusega 4 trahviühikut. LS § 227 lg 1 tolleaegne redaktsioon11 nägi ette, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Kaebajale määrati trahv suurusega 13% lubatud maksimummäärast, mis võib viidata väiksemahulisele rikkumisele või kergendavatele asjaoludele. - Kaebaja pani 26.10.2014 toime süüteo LS § 221 lg 1 kohaselt ning talle määrati karistusena rahatrahv suurusega 15 trahviühikut. LS § 221 lg 1 tolleaegne redaktsioon12 nägi ette, et mootorsõidukijuhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Seega ei olnud tegemist kiiruse ületamisega, nagu on ekslikult märgitud ja eelduslikult kaalutud haldusaktis (dtl 9 ja 36), ning määratud trahv moodustas 30% lubatud maksimummäärast. - Kaebaja pani 17.02.2016 toime süüteo LS § 227 lg 2 kohaselt ning talle määrati karistusena rahatrahv suurusega 65 trahviühikut. LS § 227 lg 2 tolleaegne redaktsioon13 nägi ette, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sj lubab lg 5 p 1 kohaldada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, mida käesoleval juhul ei tehtud. Seega nähtub, et kaebaja on kiirust ületanud kaks korda, mitte kolm korda, nagu on märgitud haldusaktis, mistõttu ei ole võimalik karistusõiguslikult rääkida süstemaatilisusest. Sealjuures oli iga eelnev väärteokaristus kaebaja karistusregistri väljavõtte kohaselt (vastustaja 08.04.2021 lisa 3) uue väärteo toimepanemise ajaks kustunud (karistusregistri seaduse § 5 lg 1 ja § 24 lg 1 p 1). Kohus märgib ka, et mitte igasugune piirkiiruse ületamine ei tõsta ohtlikkust ja olukorras, kus vastustaja on ülimalt ohtlikuks pidanud igasugust liiklusalast rikkumist, täpsustamata tegelikke asjaolusid, on tegu kaalutlusveaga. Esimese kahe süüteo osas võib pidada kaebajale määratud karistusi küllaltki väikesteks, võrreldes lubatud maksimummääradega.
11.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada. Vastustaja on teinud kodakondsuse andmise otsustamisel olulisi kaalutlusvigu – jätnud arvestamata avaliku varguse süüteo kõigi asjaolude ja karistatuse kustumisest möödunud ajaga, arvestanud kaebaja kustunud väärteokaristustega ja jätnud hindamata muud kaebaja isikut iseloomustavad asjaolud. Nimetatud kaalumisvigade tõttu on kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumise otsus õigusvastane ja Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korraldus nr 79 tuleb tühistada. Korralduse tühistamise tõttu on kaebaja taotlus lahendamata ning vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kohus juhib vastustaja tähelepanu, et kuigi formaalselt on kaebajat teavitatud ärakuulamisõiguse kasutamise võimalusest (PPA 16.10.2020 kiri, dtl 49), võib see olla ebapiisav ärakuulamisõiguse tegelikuks teostamiseks. Kirjas on nimetatud, et haldusorgan on tuvastanud 2 kuriteo ja 3 väärteo toimepanemise fakti ning seejärel on tsiteeritud KodS § 21 lg 11 sisu. Isikule võib jääda ekslik mulje, et pigem tema taotlus rahuldatakse, sest lisaks on selgitatud, et karistatus on kustunud ja andmed on kantud arhiivi. Ärakuulamisõigus peaks võimaldama isikule põhjendada oma taotlust ning esitada
võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13 p 34). PPA kirjast ei nähtu keskmisele mõistlikule inimesele, milliseid enda kasuks toodavaid argumente või vastuargumente haldusorgani seisukohtadele tuleks või oleks võimalik esitada. Seega selleks, et isikul oleks võimalik ka sisuliselt end soodustavad asjaolud täiendavalt välja tuua, tuleks haldusorganil teavitada isikud kaalutavast resolutsioonist ja selle põhjendustest. Ka käesolevas asjas saanuks eelduslikult selliselt toimides haldusakt kaalutletum ja põhjendatum.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 21 tunni ja 45 minuti eest kokku summas 2175 eurot. Vastustaja esitas kaebaja menetluskuludele vastuväite, mille kohaselt ei ole kaebaja menetluskulud viimase 27.07.2021 seisukohtade osas põhjendatud, kuivõrd vastustaja vastuväidetele omakorda vastuväidete esitamine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Kohus leiab, et mõistlikud ja põhjendatud on menetluskulud 20 tunni, s.o 2000 euro ulatuses. Kaebaja on leheküljepõhiselt arvestanud seisukohade koostamise aja sisse ka menetlusdokumentide päised ja lisade nimekirjad, mille koostamisele ei kulu eelduslikult sama kaua aega kui sisuliste seisukohtade koostamisele. Samas ei saa kaebaja 28.07.2021 seisukohtade esitamist pidada ebamõistlikuks ja põhjendamatuks, sest kuigi vastustaja viimastele vastuväidetele tavapäraselt veelkord vastust ei esitata, on kaebaja esitanud viimase seisukoha kohtu määratud tähtaja sees, kohus ei ole seisukohade esitamise arvu piiranud ning kaebaja on vastanud vastustaja KodS § 21 lg 1 p 2 puudutavale uuele väitele.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.