1.Linnamäe hüdroelektrijaam (Linnamäe HEJ) asub Jägala jõel Harjumaal Jõelähtme vallas Jõesuu külas Jõelähtme vallale kuuluval Tammi kinnistul (registriosa nr 6321702, katastritunnus 24505:002:0030). Tammi kinnistu paikneb Natura 2000 võrgustiku alal. Linnamäe HEJ pais on tunnistatud kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 ehitismälestiseks. Kinnistu hoonestusõiguse omajale anti 15.01.2008 vee erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 (veeluba) jõe paisutamiseks ja paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks. Keskkonnaametile (KeA) esitati 2012. a-l taotlus uue veeloa andmiseks, et toota hüdroenergiast elektrienergiat. Veeloa andmist ei ole otsustatud. Hoonestusõigus ja veeloast tulenev õigus tegeleda loakohustusliku tegevusega kuulub alates 30.10.2017 Wooluvabrik OÜ-le (kaebaja).
2.Varasema veeloa kehtivust on korduvalt pikendatud, sh keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse tõttu. KeA pikendas veeloa kehtivust 30.12.2020 korraldusega nr DM-112486-5 kuni
3-22-37 uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2021.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 02.07.2021 otsusega kaebaja taotluse ning määras Linnamäe HEJ paisu rekonstrueerimiseks toetuse 139 746,50 eurot. Toetuse saamise kõrvaltingimusena tuli kaebajal esitada PRIA-le enne esimese maksetaotluse esitamist, kuid hiljemalt 10.01.2022, veeluba, mis kehtiks vähemalt 2022. a-l.
4.KeA jättis 09.07.2021 otsusega nr 6-3/21/5014-10 heaks kiitmata kaebaja esitatud KMH aruande ning lõpetas KMH menetluse, otsustades tulenevalt Riigikohtu 28.01.2021 otsusest nr 3-17-1739 teha Euroopa Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv) kohase tagantjärele hindamise. Kaebaja vaidlustas vastava KeA otsuse haldusasjas nr 3-21-2106, mille menetlus on pooleli. Ühtlasi pikendas KeA keskkonnaloa taotluse menetluse tähtaega kuni 31.12.2021.
5.Kaebaja esitas KeA-le 13.10.2021 taotluse veeloa muutmiseks, paludes seda pikendada kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022.
6.KeA otsustas 30.12.2021 korraldusega nr DM-117496-21 pikendada veeluba kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30.06.2022. Otsuse põhjenduste järgi teeb KeA selleks ajaks otsuse veeloa taotluse kohta. Vajadusel on võimalik menetlustähtaega pikendada.
7.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 05.01.2022 kaebuse KeA 30.12.2021 korralduse nr DM-117496-21 tühistamiseks osas, milles KeA jättis rahuldamata tema taotluse pikendada veeluba kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022, ning KeA kohustamiseks otsustada uuesti veeloa muutmise taotluse ja veeloa kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022. Tähtaja järgimine on ebatõenäoline. KeA märgib vaidlustatud otsuses ka ise, et välistada ei saa vajadust menetlust täiendavalt pikendada. Kaebajal tuleb loa pikendamist taotledes kanda täiendavaid kulusid (maksta riigilõivu), samuti tuleks menetluse kestust arvestades esitada peagi uus taotlus. KeA kohaldas seega taotluse osalise rahuldamisega vääralt kaalutlusõigust ning jättis järgimata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 nimetatud üldpõhimõtted. Keskkonnaameti peadirektori 05.09.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/26 kinnitatud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2017–2021 kehtivus on lõppenud ja puudub sisuline alusdokument, millest Natura tagantjärele hindamisel keskkonnamõjusid ja kaitse-eesmärke silmas pidades lähtuda. Uue kaitsekorralduskava kinnitamine ei pruugi 2022. a aprillis olla võimalik, sest Jägala jõe, Linnamäe HEJ ja paisjärvega seonduvad menetlused on nii riigiasutuste, avalikkuse kui ka huvigruppide teravdatud tähelepanu all. Linnamäe HEJ rekonstrueerimine on samas vajalik muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuete täitmiseks. KeA-gi kooskõlastas ehitusloa. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus KeA kohustamiseks anda korraldus, millega pikendatakse veeluba nr L.VT.HA-171918 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022. Kui kaebaja ei esita enne 10.01.2022 PRIA-le kinnitust, et veeluba kehtib 2022. a-l, ei saa PRIA rahuldada kaebaja taotlust toetuse väljamaksmiseks. Kaebuse rahuldamisel ei ole neid tagajärgi võimalik kõrvaldada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei otsustada asja lõplikult. Kaebajal oleks küll võimalik taotleda hiljem kahju hüvitamist, kuid see oleks ebamõistlik ja kulukas. Kaebus on selles toodud põhjendusi arvestades perspektiivikas. Puudub ülekaalukas avalik või kolmanda isiku huvi selle vastu, et veeluba kehtiks vähem kui 31.12.2022. KeA on möönnud, et asjaolude muutumise ja ajakava ületamise korral on võimalik menetluse tähtaega pikendada. Veeseaduse (VeeS) § 279 lg 2 võimaldab veeluba pikendada.
2(7)
3-22-37
8.KeA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. KeA arvestas korralduse andmisel PRIA otsusega, kuid leidis, et veeloa pikendamine ei ole põhjendatud, sest uue veeloa kohta tehakse otsus hiljemalt 30.06.2022. PRIA otsusest ei tulene vastustajale kohustust veeluba pikendada. Kaebajal ei ole tekkinud ka õiguspärast ootust, et KeA annab uue veeloa või pikendab senist veeluba. KeA on korduvalt selgitanud paisutamise ja hüdroenergia kasutamise negatiivset mõju loodusalale. Tegevuse jätkamine on võimalik, kui täidetud on loodusdirektiivi art 6 lg-s 4 nimetatud tingimused. Praegusel juhul ei ole see nii. Kaebaja võttis toetust taotledes teadliku riski. Avalikes huvides on lõpetada menetlus mõistliku aja jooksul. Jägala 5 vooluveekogumi kesise seisundi põhjuseks on suuresti Linnamäe pais. Kalade läbipääs tuli tagada juba 01.01.2013. Tegevus mõjutab ebasoodsalt Natura 2000 võrgustikku kuuluva Jägala loodusala kaitse-eesmärke ja ala terviklikkust ning see mõju on pikaajaline. Veeluba on alates 2013. aastast pikendatud 10 korral kokku peaaegu 9 aastat, s.o rohkem, kui sel ajal kehtinud VeeS järgi sai veeluba anda. See on ebamõistlikult pikk aeg. Õigusaktidega jätkuvalt vastuolus olevat olukorda ei saa aktsepteerida (nt tagatud ei ole kalade läbipääs ülesja allavoolu, esineb looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-ga 1 vastuolus olev veerežiimi muutmine, saavutatud ei ole veemajanduskavas seatud eesmärke ning Natura 2000 võrgustikku kuuluva Jägala loodusala kaitse-eesmärke ega taastatud ala terviklikkust). Veeluba anti 15.01.2008 kehtinud VeeS redaktsiooni alusel, st enne 31.12.2013. Veeloa pikendamine on VeeS § 279 lg 2 järgi võimalik põhjendatud taotluse alusel kuni uue veeloa andmise otsustamiseni. Natura tagantjärele hindamise avalikustamine võtab aega kuni kaks kuud, vajadusel viiakse avalikud arutelud läbi ühe kuu jooksul ning uue loa andmine või andmisest keeldumine otsustatakse kolme kuu jooksul. Hetkel on kavandatud tegevused toimunud plaanipäraselt. Veeloa pikendamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Seega ei saa kohus teha KeA-le ettekirjutust anda konkreetse sisuga haldusakt. Kohus saab KeA-d üksnes kohustada veeloa pikendamist uuesti otsustama.
9.Tallinna Halduskohus tegi 10.01.2022 määruse, millega muu hulgas rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas KeA-d andma viivitamata (hiljemalt 10.01.2022) korraldus, millega pikendatakse veeluba nr L.VT.HA-171918 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022 (resolutsiooni p 1). Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. PRIA toetuse saamine eeldab, et kaebajal on enne esimese maksetaotluse esitamist, kuid mitte hiljem kui 10.01.2022, veeluba, mis kehtiks vähemalt 2022. a lõpuni. Puudub põhjus pidada kaebust väheperspektiivikaks. Perspektiivi hindamine taandub küsimusele, kas veeloa väljastamist kaebajale saab pidada tõenäoliseks või mitte. Selle üle on varem toimunud arvukalt kohtuvaidlusi. KeA on olnud läbivalt seisukohal, et keskkonnakaitselistel kaalutlustel tuleb paisutus likvideerida. Samas võib paisutuse likvideerimine minna vastuollu muinsuskaitseliste põhimõtetega, sest nii Linnamäe HEJ pais kui ka osaliselt paisjärv on võetud muinsuskaitse alla. Paisutuse likvideerimine tooks endaga kaasa ka energiatootmise lõpetamise Linnamäe HEJ-s. Erinevate vastassuunaliste avalike huvide kaalumine toimub veeloa menetluses, mille osas on KeA lubanud teha otsuse hiljemalt juunis. Arvestades varasemaid arvukaid kohtuvaidlusi, ei ole usutav, et KeA võimalik keelduv otsus jääks vaidlustamata, mistõttu tuleks suure tõenäosusega taas kohaldada esialgset õiguskaitset. Avalikku huvi ei kahjusta oluliselt see, kui KeA pikendab veeluba ajutiselt veel käesoleva aasta lõpuni. Pool aastat selles vaidluses ei ole pikk aeg. Kui KeA peaks veeloa andmisest keelduma, 3(7)
3-22-37 saab ta ajutise loa kehtetuks tunnistada. Sel juhul tuleb kohtumenetluses otsustada, kas lubada menetluse ajal vett paisutada. PRIA toetuse taotlemine on kaebaja äririsk ega mõjuta kaebuse perspektiivi. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega otsustatakse suuresti ette ära põhivaidlus, kuid see ei ole taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei ole kaebaja õiguste efektiivne kaitse tagatud. Kohus võib vajadusel kohustada haldusorganit kindlasisulise haldusakti väljastamiseks. KeA ei ole väitnud, et veeloa pikendamine käesoleva aasta lõpuni ei ole võimalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.KeA palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.01.2022 määruse resolutsiooni p 1 ja teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgset õiguskaitset kohaldades sekkus kohus täitevvõimu otsustusruumi, sest veeloa andmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. VeeS § 279 lg-st 2 ei ole võimalik järeldada, et KeA peab veeloa kehtivust pikendama kuni uue veeloa andmise otsustamiseni. Vastustaja selgitas, miks veeloa pikendamine aasta lõpuni ei ole võimalik, kuid halduskohus ei vastanud KeA vastuväidetele. Veeloa andmine või sellest keeldumine otsustakse hiljemalt 30.06.2022. Seega on veeloa pikendamine kauemaks kui 30.06.2022 vastuolus VeeS § 279 lg-ga 2. Kaebuse perspektiivikust hinnates ei ole kohus arvestanud, et 06.12.2021 avaldatud Natura tagantjärele hindamise aruande ja erandimenetluse aruande järelduste kohaselt pole võimalik tegevust jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja ala terviklikkust kahjustamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega kahjustatakse oluliselt avalikku huvi: tagatud ei ole kalade läbipääs, veerežiimi muutmine ohustab ökoloogilist tasakaalu, saavutatud ei ole veemajanduskavas seatud eesmärke ja loodusala kaitse-eesmärke, taastatud ei ole ala terviklikkust. Loodusdirektiivi art 6 lg 4 kohane erand Linnamäe HEJ ja paisu puhul ei kohaldu, sest elektritootmisele on olemas alternatiivsed lahendused. Kui otsus tehakse 2022. a lõpus, lükkub edasi ka vajalike keskkonnakaitseliste meetmete rakendamine. Kalanduslik kahju on ligikaudu 200 000 eurot aastas. Elektritootmine ja paisutamine on kaebaja majanduslik erahuvi, mis ei kaalu üles keskkonnakaitselist avalikku huvi.
11.Kaebaja palub jätta KeA määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Usutav ei ole, et KeA teeb veeloa osas otsuse hiljemalt 30.06.2022. Esialgset ajakava on muudetud. Natura tagantjärele hindamise ja erandimenetluse aruannete kinnitamise menetlus on pooleli, aruannete kinnitamise kuupäev ja lõplikud järeldused on veel teadmata. Haldusorgani sisesed tööprotsessid ja tähtajad ei kaalu üles kaebaja põhjendatud huvi veeloa pikendamise vastu kaebuses taotletud viisil. Jägala hoiuala kaitsekorralduskava 2017–2021 enam ei kehti. Pool aastat ei ole eelseisvate vaidluste kontekstis pikk aeg. Kaebaja vaidlustab suure tõenäosusega veeloa andmisest keelduva otsuse. Halduskohus arvestas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ning asjaolu, et avalik huvi ei saaks esialgse õiguskaitse kohaldamisega riivatud. Õigussuhte esialgsel reguleerimisel on põhjendamiskohustus piiratud. Halduskohus ei teostanud kaalutlusõigust haldusorgani eest, sest õigussuhet reguleeritakse üksnes ajutiselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebuse halduskohtu 10.01.2022 määruse resolutsiooni p 1 peale võib menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning see vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja
4(7)
3-22-37 riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 ls 3 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
13.Kaebaja on koos 09.03.2022 seisukohaga esitanud kolm tõendit: KeA 04.02.2022 kirja seonduvalt kaitsekorralduskava eelnõule ettepanekute esitamisega, 11.02.2022 kirja avaliku arutelu kuupäeva muutmise kohta ja 04.03.2022 kirja, milles vastatakse kaebaja Natura tagantjärele hindamise ja erandimenetluse aruannetele esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele ning selgitatakse menetluse edasist käiku. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendid asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 2 p 3 ja § 62 lg 2). Kaebaja soovib tõenditega kinnitada oma väidet, et KeA tõenäoliselt ei jõua hiljemalt 30.06.2022 veeloa taotluse kohta otsust teha. Esitatud tõendid puudutavad seega kaebaja väiteid kaebuse perspektiivi kohta ning neil võib olla tähtsus esialgse õiguskaitse kohaldamise eelduste hindamisel.
14.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.
15.Esialgse õiguskaitse eesmärk on hoida ära selliste kahjulike tagajärgede saabumine kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine oleks kaebuse rahuldamise korral võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset kohaldatakse, kui kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning avalik huvi ja puudutatud isiku õigused ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ülemääraselt kahjustada.
16.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohus leidis õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseta võib kaebaja õiguste kaitse osutuda oluliselt raskemaks. KeA pikendas vaidlustatud otsusega veeloa kehtivust kuni 30.06.2022. Seega ei piira vaidlustatud otsus hetkel veeloast tulenevat õigust tegeleda loakohustusliku tegevusega, s.o veekogu paisutada ja kasutada hüdroenergiat. Samas tähendab taotluse osaline rahuldamine seda, et kaebajal võib peagi tekkida vajadus esitada KeA-le uus taotlus veeloa pikendamiseks ja kanda sellega seoses täiendavaid kulusid. Kaebajal on mälestise valdajana ka muinsuskaitseseaduse § 33 lg-s 3 sätestatud kohustus mälestist vajaduse korral remontida. Veeloa pikendamine kuni 30.06.2022 tähendab seda, et kaebajal ei ole võimalik saada PRIA määratud toetust paisu rekonstrueerimiseks. Kaebajal tuli esitada enne esimest maksetaotlust, kuid hiljemalt 10.01.2022, veeluba, mis kehtiks vähemalt kuni 31.12.2022. Rekonstrueerimise kogumaksumus (u 417 000 eurot) on kaebaja sõnul ligilähedane tema 2021. a müügikäibega (mitte kasumiga), mistõttu on tal toetuse (139 746,50 eurot) saamise vastu suur huvi. Asjaolu, et kaebajal oleks võimalik hiljem nõuda kahju hüvitamist, ei välista esialgse õiguskaitse vajadust (vt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5). Kahju hüvitamine ei pruugi kõrvaldada kõiki tekkida võivaid negatiivseid tagajärgi ning kahjunõude esitamine oleks ka tarbetult koormav. Kuna kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste kaitse eesmärgil, ei saa esialgse õiguskaitse vajadust põhjendada siiski avaliku huviga, s.o avaliku huviga paisu rekonstrueerimise või taastuvenergia kasutamise vastu (Riigikohtu 17.05.2017 määrus nr 3-31-88-16, p 16).
17.Perspektiivi hindamine tähendab eelhinnangu andmist kaebuse sisule. Arvestades esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kiireloomulisust, ei ole kaebuse eduväljavaadetele antav hinnang sama põhjalik, kui asja sisulisel läbivaatamisel. Seepärast on kohtupraktikas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise aluseks peetud kaebuse ilmselget perspektiivitust. Tegemist on olukorraga, kus kaebuse rahuldamise tõenäosus on olematu või väga madal. Perspektiivi hindamise põhjalikkust takistab esialgse õiguskaitse menetluses seegi, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla ebaselged. Kogutud ei ole veel kõiki tõendeid. Eduväljavaadete põhjalikum kontroll on põhjendatud juhtudel, mil vastanduvate õiguste ja huvide konflikt on suurem (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5(7)
3-22-37 30.07.2021 määrus nr 3-21-1299, p 19; 26.04.2021 määrus nr 3-21-721, p 16). Esialgset õiguskaitset ei kohaldata, kui see kahjustab ülemääraselt avalikku huvi või puudutatud isiku õigusi.
18.Praegusel juhul ei saa pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebaja taotletud viisil ei kahjusta ka ebaproportsionaalselt avalikku huvi.
19.Pole vaidlust, et kaebaja veeluba on antud kuni 31.12.2013 kehtinud VeeS redaktsiooni alusel. VeeS § 279 lg 2 järgi on olemasolevat veeluba võimalik pikendada põhjendatud taotluse alusel kuni uue veeloa andmise otsustamiseni. Kaebaja esitas vastustajale 13.10.2021 põhjendatud taotluse (täiendatud 19.10.2021). Vastustaja pikendas veeluba uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30.06.2022, sest pidas võimalikuks teha uue taotluse kohta otsus hiljemalt nimetatud kuupäeval. Kaebuse eduväljavaated sõltuvad sellest, kas vastustaja on veeloa pikendamisel kuni 30.06.2022 järginud kaalutlusreegleid ja haldusmenetluse üldpõhimõtteid.
20.Halduskohus märkis õigesti, et veeloa andmise või sellest keeldumise kohta ei ole lõplikku otsust tehtud. Samas on KeA olnud järjepidevalt seisukohal, et paisutus tuleb keskkonnakaitselistel kaalutlustel likvideerida ja elektritootmine lõpetada. Natura tagantjärele hindamise ja erandimenetluse aruanded kinnitavad neid KeA järeldusi (vt kaebuse lisa 3). Seejuures küündib KeA hinnangul kalanduslik kahju 200 000 euroni aastas. Samas tuleb veeloa menetluses arvestada ka vastassuunalisi avalikke huvisid, s.o muinsuskaitselisi huve ja avalikku huvi taastuvenergia tootmise ja kasutamise vastu, mis suurendavad kaebuse rahuldamise tõenäosust. Neid huve kinnitab muu hulgas see, et PRIA on määranud kaebajale toetuse paisu rekonstrueerimiseks. Lisaks on kaebaja 13.10.2021 taotluses (kaebuse lisa 1) viidatud Vabariigi Valitsuse 10.10.2019 protokollilisele seisukohale, mille kohaselt Linnamäel ei prevaleeri kalakaitselised huvid muinsuskaitseliste ja sotsiaalmajanduslike huvide üle. Erinevaid huvisid peegeldavad ka Natura tagantjärele hindamise ja erandimenetluse aruannete avalikud arutelud (https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi-kaasa/keskkonnamojuhindamiste-avalik-valjapanek#jagala). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel jätkub senine olukord, st sellega ei kaasne looduskeskkonnale täiendavaid negatiivseid mõjusid. Eelnevat arvestades ei nähtu ringkonnakohtule, et keskkonnakaitselised huvid oleksid praegusel hetkel niivõrd ülekaalukad, et välistavad veeloa pikendamise kaebaja taotletud viisil. Seepärast ei ole perspektiivi hindamisel otsustavat tähendust niivõrd sellel, kui tõenäoline on kaebajale veeloa andmine või sellest keeldumine, kuivõrd tuleb hinnata, kas veeloa pikendamise tähtaja määramisel on järgitud kaalutlusreegleid ja haldusmenetluse üldpõhimõtteid.
21.Alusetu pole kaebaja kahtlus, et loa andmist või sellest keeldumist ei jõuta otsustada hiljemalt 30.06.2022. KeA sõnul on menetlus edenenud plaanipäraselt. Kaebaja seisukoha lisadest nähtub, et Natura hindamise eelnõu avalik arutelu toimus kavandatust siiski mõnevõrra hiljem. KeA sõnul korraldatakse veeloa andmise või sellest keeldumise otsuse eelnõu ja korrigeeritud Natura hindamise aruannete avalik väljapanek eeldatavalt 2022. a aprillis (kaebaja 09.03.2022 seisukoha lisad 1 ja 2). Menetluse vastu on suur huvi ning aruteludesse on kaasatud huvigrupid. Sel põhjusel võib ka menetlustähtaegade järgimine osutuda keerulisemaks. Arvestades aega, mis kulub kehtiva veeloa pikendamise menetluse läbiviimiseks (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 11 lg 2 järgi 90 päeva), tuleks kaebajal peagi esitada uus taotlus veeloa pikendamiseks. Ringkonnakohus kahtleb, kas selliselt toimimine on kooskõlas HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõttega viia menetlus läbi võimalikult väikeste kulude ja ebameeldivustega menetlusosalistele. Veeloa pikendamise tähtaeg peaks esmajoones olema seotud uue veeloa taotluse lahendamise ajaga (vt VeeS § 279 lg 2 sõnastust), mitte ajaga, mil haldusorgan tõenäoliselt taotluse lahendab. Taotluse tõenäoline lahendamise aeg ei ole praeguses menetlusfaasis tõsikindlalt prognoositav ning valearvestus võib taotlejale tuua kaasa asjatuid kulusid ja ebameeldivusi. Taotluse pikendamine aastakaupa 6(7)
3-22-37 aitab tagada ühelt poolt, et menetlus viiakse läbi mõistliku aja jooksul, ning teiselt poolt, et looduskaitsealaste õigusaktidega vastuolus olevat tegevust ei lubata määramata aja jooksul. Sel viisil on luba ka varasematel aastatel pikendatud. Kui veeluba pikendatakse kuni uue veeloa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022, ei teki kaebajal õiguspärast ootust, et veeluba kehtib aasta lõpuni. Veeloa kehtivus on sel juhul seotud uue taotluse lahendamise ajaga. Vastustaja ei ole toonud välja muid olulisi asjaolusid, mis välistavad veeloa pikendamise.
22.Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kohtul ei ole õigust kohustada vastustajat andma esialgse õiguskaitse korras kindla sisuga haldusakti, mille otsustamisel on haldusorganil kaalutlusõigus. Kohus võib kohustada vastustajat esialgse õiguskaitse korras andma ka kaalutlusõiguse alusel antavat haldusakti, kui puudub muu tõhus vahend kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3, § 251 lg 1 p 3). Kaalutlusotsused alluvad kohtulikule kontrollile ning seadus ei piira nende puhul esialgse õiguskaitse kohaldamist (vt ka Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 24; 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 17). Ringkonnakohus on varemgi pidanud võimalikuks teha KeA-le ettekirjutus veeloa pikendamiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 määrus nr 3-18-4, p 30).
23.Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei otsustata põhivaidlust ette ära. Halduskohus pani KeA-le kohustuse anda veeluba ajutiselt, sidudes selle uue veeloa taotluse lahendamise ajaga. Seega oleks KeA-l olnud võimalik anda veeluba HMS § 53 lg 1 p‐s 1 või 4 sätestatud kõrvaltingimusega, st piirates loa kehtivusaega või seades sellele muutmisreservatsiooni. Ka varem on veeluba pikendatud sisuliselt HMS § 53 lg 1 p-s 1 nimetatud kõrvaltingimusega. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei tähenda, et veeloa andmine oleks lõplikult otsustatud. Asjaolu, et kohtumenetlus ei pruugi lõppeda enne 30.06.2022, ei tähenda, et põhivaidlus muutuks esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ainetuks (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 29).
24.Kohaldatud abinõu on kooskõlas ka HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tingimustega. Kui kohtuvaidlus peaks lõppema enne, kui KeA veeloa taotluse lahendab ja saabub esialgse õiguskaitse korras antud veeloa tähtaeg, kehtib esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kui esialgset õiguskaitset enne ei muudeta või tühistata.
25.Eelnevat arvestades tuleb KeA määruskaebus jätta rahuldamata ja Tallinna halduskohtu 10.01.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.