Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
22.06.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-37 Wooluvabrik OÜ kaebus tühistada Keskkonnaameti 30.12.2021 korraldus nr DM-117496-21 osas, milles Wooluvabrik OÜ 13.10.2021 taotlus jäeti rahuldamata, ning kohustada Keskkonnaametit otsustama uuesti Wooluvabrik OÜ veeloa muutmise taotluse ja veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja – Wooluvabrik OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Siiri Pajupuu Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja HK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.10.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Wooluvabrik OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse Wooluvabrik OÜ määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.10.2022 määruse peale haldusasjas nr 3-22-37.
Võtta asja materjalide juurde keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS avaldatud Keskkonnaameti 08.12.2022 korraldus nr DM-121712-8.
Rahuldada Wooluvabrik OÜ määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.10.2022 määrus ja saata haldusasi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Linnamäe hüdroelektrijaam paikneb Natura 2000 võrgustiku alal. Kinnistu hoonestusõiguse omajale anti 15.01.2008 vee erikasutusluba (veeluba) nr L.VT.HA-171918 jõe paisutamiseks ja paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks. Keskkonnaametile (KeA) esitati 2012. a-l taotlus uue veeloa andmiseks, et toota hüdroenergiast elektrienergiat. Veeloa andmist ei ole otsustatud. Hoonestusõigus ja veeloast tulenev õigus tegeleda loakohustusliku tegevusega kuulub alates 30.10.2017 Wooluvabrik OÜ-le. Varasema veeloa kehtivust on korduvalt pikendatud, sh keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse tõttu.
2.KeA pikendas veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivust 30.12.2020 korraldusega nr DM112486-5 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2021.
3.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 02.07.2021 otsusega Wooluvabrik OÜ taotluse ning määras Linnamäe hüdroelektrijaama paisu rekonstrueerimiseks toetuse 139 746,50 eurot. Toetuse saamise kõrvaltingimusena tuli Wooluvabrik OÜ-l esitada PRIA-le enne esimese maksetaotluse esitamist, kuid hiljemalt 10.01.2022, veeluba, mis kehtiks vähemalt 2022. a-l.
4.KeA jättis 09.07.2021 otsusega nr 6-3/21/5014-10 heaks kiitmata kaebaja esitatud KMH aruande ning lõpetas KMH menetluse, otsustades tulenevalt Riigikohtu 28.01.2021 otsusest nr 3-17-1739 teha loodusdirektiivi (Euroopa Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta) kohase tagantjärele hindamise.
5.Wooluvabrik OÜ esitas KeA-le 13.10.2021 taotluse veeloa nr L.VT.HA-171918 muutmiseks, paludes seda pikendada kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022.
6.KeA otsustas 30.12.2021 korraldusega nr DM-117496-21 pikendada veeluba nr L.VT.HA171918 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 30.06.2022. Otsuse põhjenduste järgi teeb KeA selleks ajaks otsuse uue veeloa taotluse kohta. Vajadusel on võimalik menetlustähtaega pikendada.
7.Wooluvabrik OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 05.01.2022 kaebuse KeA 30.12.2021 korralduse nr DM-117496-21 tühistamiseks osas, milles KeA jättis rahuldamata tema taotluse pikendada veeluba kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022, ning KeA kohustamiseks otsustada uuesti veeloa muutmise taotlus ja veeloa kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022. Uue veeloa taotluse kohta otsuse tegemine 30.06.2022 on ebatõenäoline. KeA märgib vaidlustatud otsuses ka ise, et välistada ei saa vajadust menetlust täiendavalt pikendada. Kaebajal tuleb loa pikendamist taotledes kanda täiendavaid kulusid (maksta riigilõivu), samuti tuleks menetluse kestust arvestades esitada peagi uus taotlus. KeA kohaldas seega taotluse osalise rahuldamisega vääralt kaalutlusõigust ning jättis järgimata haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud üldpõhimõtted. Keskkonnaameti peadirektori 05.09.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/26 kinnitatud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2017–2021 kehtivus on lõppenud ja puudub sisuline alusdokument, millest Natura tagantjärele hindamisel keskkonnamõjusid ja kaitseeesmärke silmas pidades lähtuda. Uue kaitsekorralduskava kinnitamine ei pruugi 2022. a aprillis olla võimalik, sest Jägala jõe, Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisjärvega seonduvad menetlused on nii riigiasutuste, avalikkuse kui ka huvigruppide teravdatud tähelepanu all. Linnamäe hüdroelektrijaama rekonstrueerimine on samas vajalik muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuete täitmiseks. Seejuures andis KeA rekonstrueerimistöödele kooskõlastuse. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus KeA kohustamiseks anda korraldus, millega pikendatakse veeluba nr L.VT.HA-171918 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022. Kui kaebaja ei esita enne 10.01.2022 2(8)
3-22-37 PRIA-le kinnitust, et veeluba kehtib 2022. a-l, ei saa PRIA rahuldada kaebaja taotlust toetuse väljamaksmiseks. Kaebuse rahuldamisel ei ole neid tagajärgi võimalik kõrvaldada.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.01.2022 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning võttis kaebuse menetlusse nõuetes tühistada KeA 30.12.2021 korraldus nr DM-117496-21 osas, milles Wooluvabrik OÜ 13.10.2021 taotlus jäeti rahuldamata, ning kohustada KeA-d otsustama uuesti Wooluvabrik OÜ veeloa muutmise taotluse ja veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022.
9.Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.01.2022 määrusest andis KeA 10.01.2022 korralduse nr DM-118681-1 “Keskkonnaloa nr L.VT.HA-171918 pikendamise korraldus”, millega määras veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaks kuni 31.12.2022.
10.Vabariigi Valitsus andis 03.06.2022 korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel”.
11.KeA pikendas 28.06.2022 kirjaga nr DM-115314-3 Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise veeloa taotluse menetluse tähtaega kuni 31.12.2022.
12.Kaebaja esitas 06.09.2022 vastuses seisukoha, et haldusasja menetluse jätkumine on vajalik nii esialgse õiguskaitse kehtivuse jätkumiseks kui ka selleks, et kontrollida KeA 30.12.2021 korralduse õiguspärasust. Kaebaja taotletud veeloa pikendamise tähtaeg (31.12.2022) ei ole veel saabunud ning kaebus on esitatud kujul jätkuvalt asjakohane.
13.KeA märkis 06.09.2022 vastuses, et veeloa andmise menetluse pikendamine oli tingitud menetluses ilmnenud uutest asjaoludest (Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus nr 163). Seega ei ole taotletud veeluba antud vastustajast tulenevatel põhjustel, mistõttu vastustaja jääb endisele seisukohale vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse suhtes ega võta kaebust õigeks.
14.KeA nõustus 07.10.2022 vastuses halduskohtu seisukohaga, et vastuse esitamise ajaks oli selge, et esineb vajadus kaebaja veeloa pikendamiseks kuni 31.12.2022 ning puudub põhjendatud kahtlus, et KeA võiks 10.01.2022 korralduse tühistada. KeA palus menetluse lõpetamise korral jätta menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel kaebaja kanda, sest kaebaja veeloa andmise taotluse menetluse pikendamine kuni 31.12.2022 ei olnud tingitud esitatud kaebusest, vaid seda otsustati seoses Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldusega nr 163.
15.Kaebaja palus 07.10.2022 vastuses jätkutuvastuskaebuse korras tuvastada KeA 30.12.2021 korralduse nr DM-117496-21 õigusvastasus osas, milles jäeti rahuldamata tema taotlus pikendada veeluba nr L.VT.HA-171918 kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2022. KeA ei tunnistanud 10.01.2022 korraldusega nr DM-118681-1 varasemat haldusakti kehtetuks, vaid üksnes pikendas veeluba nr L.VT.HA171918 kuni 31.12.2022 ning jättis kehtivaks kõik ülejäänud veeloas nr L.VT.HA-171918 toodud tingimused. Kaebaja möönab, et KeA 10.01.2022 korralduse andmisega on ta faktiliselt saavutanud 13.10.2021 taotlusega soovitud tulemuse, kuid see ei kõrvalda siiski 30.12.2021 korralduse õigusvastasust. KeA andis 10.01.2022 korralduse kohtu sunnil, jäädes samas endiselt seisukohale, et 30.12.2021 korraldus oli põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajal on jätkuv huvi tuvastada KeA otsustuse õigusvastasus, sest ta esitas KeAle 30.09.2022 taotluse veeloa kehtivuse pikendamiseks kauemaks kui 31.12.2022. Juhul, kui KeA jätkab oma õigusvastast halduspraktikat ning otsustab sarnaselt 30.12.2021 korralduses tehtud otsusele pikendada veeloa kehtivust osaliselt või üksnes kuue kuu võrra, võib kaebajal olla vajalik uuesti oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek on vajalik, sest kaebajal ei ole muid vahendeid, et kaitsta end haldusorgani meelevaldse käitumise ja kurnava menetluspraktika eest. 3(8)
3-22-37 Juba 2012. a-l esitatud uue veeloa taotluse menetluse ajal on KeA korduvalt viivitanud menetlustoimingute tegemisega. Nt otsustas Keskkonnaamet 09.07.2021 kirjaga KMH menetluse lõpetamise, st rohkem kui kolm kuud pärast seda, kui oli 31.03.2021 jõudnud vastavale põhimõttelisele järeldusele. KMH menetlus toimus üle kuue aasta (19.03.2015–09.07.2021), kuid KeA lõpetas selle ilma sisulise otsuse tegemiseta ja hinnangu andmiseta. KeA ei ole tagantjärele hindamise menetlustoiminguid tehes lähtunud oma 30.12.2021 korralduses välja toodud hinnangulistest menetlustoimingute aegadest. KeA oli veeloa menetluses tegevusetu vähemalt kuni Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduse andmiseni, st ligikaudu 4 kuud (04.03.2022–03.06.2022). Samuti viivitas KeA edasistest menetlustoimingutest teavitamisega ligikaudu kuu aega (28.06.2022) ning andis alles esialgse haldusmenetluse eeldatava lõpptähtaja (30.06.2022) lähenemisel teada sellest, et veeloa menetluse tähtaega pikendatakse. KeA ei ole ka praeguseks kujundanud seisukohta edasiste menetlustoimingute tegemise aja kohta, märkides üksnes, et õiguslik analüüs Vabariigi Valitsuse korralduse nr 163 rakendamise osas on tegemisel ning kaebaja veeloa taotluse menetluses edasist ajakava määratud ei ole. KeA menetluspraktika ja viivituste kohta on kriitilise arvamuse andnud õiguskantsler oma 26.05.2021 soovitustes nr 7-4/210389/2103596 ning Riigikohtu esimees 20.09.2022 peetud aastakõnes, milles on eraldi viidatud Linnamäe paisuga seonduvale menetlusele ja menetlusliku kurnamise praktikale. Haldusasja menetluse jätkamine on põhjendatud selleks, et hinnata sisuliselt KeA kaalutluste ja korralduste õiguspärasust. Haldusasja menetluse lõpetamine tähendaks seda, et õigusrahu ei saavutata ning tõenäoliselt on kaebaja lähiajal sunnitud uuesti esitama halduskohtule kaebuse veeloa kehtivuse pikendamisega seonduvalt.
16.Tallinna Halduskohus lõpetas 24.10.2022 määrusega haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), tagastas kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 2) ja jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). KeA on 10.01.2022 korraldusega nr DM-118681-1 pikendanud veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivust kuni 31.12.2022. Kaebaja esmane eesmärk kaebusega oli saavutada veeloa kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022, kaebaja on selle saavutanud ning pole kahtlust, et veeloa kehtivus ei muutu praeguse haldusasja lõpetamise tõttu. Ka kaebaja ise möönab, et KeA 10.01.2022 korralduse andmisega on ta faktiliselt saavutanud 13.10.2021 taotlusega soovitud tulemuse. Seega pole kaebuse menetlemine selle eesmärgi saavutamiseks enam vajalik. Asjaolu, et KeA ei ole eraldi 10.01.2022 korralduse resolutsioonis ega mõnes hilisemas haldusaktis kaebuses taotletud ulatuses KeA 30.12.2021 korraldust nr DM-117496-21 kehtetuks tunnistanud, ei tähenda, et tegelikkuses ei ole praeguseks see tagajärg saabunud ja tühistamisnõude ulatuses vaidlustatud haldusakti kehtivus ammendunud. Kuigi algselt andis KeA 10.01.2022 korralduse esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu ning oli põhjendatud eeldada, et esialgse õiguskaitse äralangemisel veeloa pikendamine tühistatakse, ei ole see enam võimalik, sest KeA on 28.06.2022 kirjaga pikendanud uue veeloa taotluse menetluse tähtaega kuni 31.12.2022. Haldusakti puhul on õiguslik tähendus selle resolutiivosal, haldusakti põhjendused, mida kaebaja õigusvastaseks peab, ei oma praegusel juhul eraldiseisvat õiguslikku tähendust ega riku kaebaja õigusi. Kaebaja soovitud tuvastamisnõude menetlemine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja on selgitanud, et tal esineb preventiivne huvi tuvastada KeA tegevuse õigusvastasus tema veeloa kehtivuse pikendamise taotluse menetlemisel ning selle kaudu hoida edaspidi ära kaebaja koormamist ning menetluse venitamist, kuna ta on 30.09.2022 esitanud uue taotluse veeloa kehtivuse pikendamiseks. Kaebaja ei saavutaks seda eesmärki ka kaebuse rahuldamisel. Kohus ei saa vastustajale ette kirjutada, kuidas kaebaja uue taotluse osas haldusmenetlust korraldada ega astuda täitevvõimu asemele. Lisaks on Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 163 tulenevalt uue taotlusega seonduv faktiline olustik ning kaalumisel arvesse võetavad asjaolud 13.10.2021 4(8)
3-22-37 taotluse esitamise ajaga võrreldes suuresti muutunud. Kaebaja õigusi kaitseb piisavalt see, et tal on ka edaspidi võimalik juhul, kui tema hinnangul vastustaja tema õigusi rikub, oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Seega tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Kaebaja on taotlenud vastustajalt välja mõista menetluskuludena advokaadi õigusabi kulu 3008,34 eurot. Tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja veeloa taotluse menetluse tähaja pikendamine kuni 31.12.2022 ei olnud tingitud esitatud kaebusest, vaid Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldusest nr 163. Seega puudub alus kaebaja menetluskulude vastustaja kanda jätmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17.Wooluvabrik OÜ palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 24.10.2022 määrus ja teha uus määrus, millega saata asi tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohus on kaebuse menetluse ebaõigesti lõpetanud ning on eksinud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Praeguses asjas esitatud kaebus seondub 15.01.2008 antud veeloa nr L.VT.HA-171918 pikendamise taotluse menetlusega, mitte 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotluse haldusmenetlusega. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja hetke seisuga ja kaalutlusõiguse kontrollimisel on asjakohane arvesse võtta eelkõige 2021. a detsembris teadaolevaid asjaolusid, sh KeA varasemas halduspraktikas enda seatud tähtaegade mittejärgimist ja viivitusi. Halduskohus ei ole menetluse lõpetamise määruse põhjendustes arvestanud kaebaja esile toodud asjaoludega KeA varasemate korduvate viivituste ja ettenähtavalt ebarealistlike menetlustähtaegade seadmise kohta, mis on põhjustanud KeA 30.12.2021 korralduse õigusvastasuse. Halduskohus on Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 163 ja KeA 28.06.2022 kirjale omistanud ebaõige tähenduse. Olukorras, kus korraldus nr 163 anti vähem kui kuu aega enne KeA 30.12.2021 korralduses märgitud kehtivusaja saabumist, oleks pidanud KeA korraldatav haldusmenetlus olema lõpufaasis, st haldusakti eelnõu oleks pidanud olema edastatud menetlusosalistele seisukoha andmiseks. Vaidlus puudub selles, et KeA ei olnud haldusmenetlusega lõpufaasis ning ei olnud teinud kõiki vajalikke toiminguid, et anda hiljemalt 30.06.2022 lõplik haldusakt (veeluba). Eeltoodu kinnitab kaebaja väiteid, et KeA oli 30.12.2021 korralduses seadnud ebamõistlikud lühikesed ja optimistlikud menetlustähtajad olukorras, kus haldusorgani tegelik senine praktika ei andnud alust neid tähtaegasid realistlikuks pidada. On ilmselge, et sõltumata Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 163 ei oleks KeA viinud uue veeloa haldusmenetlust lõpuni hiljemalt 30.06.2022. KeA andis 10.01.2022 korralduse ja pikendas veeloa tähtaega üksnes esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt. KeA vaidleb praeguseni vastu sellele, et veeloa kehtivuse pikendamine oleks olnud mõistlik ja põhjendatud rohkem kui 6 kuu võrra. Samas ei ole HKMS § 152 lg 1 p 4 regulatsiooni mõtteks see, et lõpetada nende kaebuste menetlus, milles on kohaldatud esialgset õiguskaitset. Vabariigi Valitsuse korraldus nr 163 ega KeA 28.06.2022 kiri ei ole aluseks veeloa kehtivuse pikendamisele ega oma õiguslikku mõju veeloa nr L.VT.HA-171918 suhtes. KeA 30.12.2021 korralduse kontrollimine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, sest tegemist on ühe osaga komplekssemast tervikpildist. KeA 30.12.2021 korralduses sisalduv halduspraktika, millega taotluslikult raskendatakse ja halvendatakse menetlusosaliste olukorda, jätkub ka kaebajaga seonduvate muude toimingute ja haldusaktide puhul. Näiteks on KeA 15.09.2022 vastuses märgitud, et haldusorgan ei ole lõpetanud õigusliku analüüsi tegemist rohkem kui kolm kuud tagasi tehtud otsuse kohta. Seega on asjakohane, et kohtumenetluse käigus tuvastatakse KeA rikkumised 30.12.2021 korralduse andmisel, sest selle kaudu on võimalik tagada edasises 5(8)
3-22-37 menetluses realistlike menetlustähtaegade seadmine ning vältida kaebajale põhjendamatu kulu ja koormuse tekitamist välditavate haldusmenetluse toimingute kaudu. Praegust kohtumenetlust oleks saanud vältida juhul, kui KeA oleks oma otsuste tegemisel lähtunud haldusmenetluse üldtunnustatud põhimõtetest, sh heast halduse tavast. KeA halduspraktika seoses Linnamäe paisu ja hüdroelektrijaama veeloa menetlemisega on saanud korduvalt kriitilise hinnangu nii õiguskantslerilt kui ka Tallinna Halduskohtult. Halduskohus on ekslikult jätnud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kuna veeloa pikendamine ja KeA 10.01.2022 korralduse andmine oli tingitud üksnes sellest, et kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Tegelikku mõju kaebaja õigustele ja kaebuse eesmärgi faktilisele saavutamisele omas üksnes KeA 10.01.2022 korraldus, millega reguleeriti olemasoleva veeloa kehtivust. Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus ja KeA 28.06.2022 kiri seondusid üksnes uue keskkonnaloa menetlusega ning kumbki haldusakt ei sisaldanud olemasoleva veeloa kehtivuse pikendamisele suunatud tahteavaldusi. Menetluskulude jätmine poolte enda kanda ei oleks kooskõlas õigluse põhimõttega, sest üksnes halduskohtu 10.01.2022 määruse kaudu sai kaebaja kindluse veeloa kehtivuse kohta kuni 31.12.2022 ning suutis vältida rahalise kahju tekkimist (PRIA toetuse tingimuste täitmine). Olukorras, kus kaebaja selgitas kahju tekkimise ohtu juba 2021. aastal esitatud veeloa pikendamise taotluses, tuleb KeA 30.12.2021 korralduses sisalduvaid põhjendusi pidada teadlikult kaebaja õiguste kahjustamisele suunatuteks ja kaebuse esitamine oli ilmselgelt vajalik. Kulud võiks jätta menetlusosaliste enda kanda üksnes juhul, kui kaebuse esitamine ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine oleksid olnud menetluslikult mittevajalikud või asjakohatud. Praeguses kohtumenetluses aga sellist olukorda ei ole.
18.KeA palub 23.03.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, halduskohtu määrus muutmata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. KeA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KeA pikendas veeloa kehtivuse tähtaega üksnes esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt. Haldusmenetluse käigus ilmnesid asjaolud (Vabariigi Valitsuse korralduse nr 163 vastuvõtmine 03.06.2022), mida KeA ei saanud ette näha ajal, kui veeluba pikendati kuni 30.06.2022. Seega isegi juhul, kui hinnata haldusakti õiguspärasust 2021. a detsembri seisuga, ei oleks võimalik tuvastada, et tegemist oli ebarealistliku tähtajaga. KeA on veeloa menetluse kulgemist selgitanud ka oma 06.09.2022 vastuses kohtunõudele, milles põhjendas, et haldusmenetlus kulges KeA kavandatud ajagraafikus, kuni ilmnesid uued asjaolud, mis tingisid haldusmenetluse pikenemise. Nii kehtiva veeloa tähtaja pikendamine kui ka uue veeloa taotluse menetlemine on oma olemuselt seotud, sest tähtajalise veeloa tähtaega ei või muuta, v.a olemasoleva veeloa pikendamise korral kuni uue veeloa andmise otsustamiseni (veeseaduse § 279 lg 2). Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 163 puudutas vaid uue veeloa menetlust, vaid see omas mõju ka olemasoleva veeloa kehtivuse tähtaja pikendamisele. Lisaks ei tagaks praeguse kaebuse menetlemine preventiivset eesmärki seoses menetlustähtaegadega, sest iga haldusmenetlus on erinev ja lähtuma peab konkreetsetest asjaoludest. Halduskohus leidis vaidlustatud määruses õigesti, et veeloa tähtaja kehtivuse pikendamine kuni 31.12.2022 ei olnud tingitud esitatud kaebusest, vaid seda otsustati seoses Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 163, mistõttu tuleb kaebaja menetluskulud jätta kaebaja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuigi kaebaja on määruskaebuses vastu vaielnud ka sellele, et halduskohus jättis 6(8)
3-22-37 kaebaja menetluskulud tema enda kanda, nähtub määruskaebusest, et kaebaja esmane eesmärk on, et halduskohus jätkaks menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
20.Keskkonnaotsuste infosüsteemist KOTKAS nähtuvalt on KeA pärast halduskohtu määruse tegemist pikendanud vaidlusaluse veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivust kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2024. Ringkonnakohus võtab sellekohase KeA 08.12.2022 korralduse nr DM-121712-8 määruskaebuse õigemaks lahendamiseks haldusasja materjalide juurde.
21.Halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Selle sätte kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei eelda kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist vastustaja poolt. Kohtupraktikas on leitud, et säte annab aluse menetluse lõpetamiseks näiteks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus või kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul on HKMS § 152 lg 1 p 4 põhimõtteliselt kohaldatav. Kuigi KeA ei ole vaidlustatud 30.12.2021 korraldust eraldi kehtetuks tunnistanud, on veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusaega KeA 10.01.2022 korraldusega pikendatud kuni 31.12.2022. Samuti on KeA 28.06.2022 kirjaga nr DM-115314-3 pikendanud uue veeloa taotluse menetluse tähtaega kuni 31.12.2022. Lisaks nähtub keskkonnaotsuste infosüsteemist KOTKAS, et KeA on 08.12.2022 korraldusega nr DM-121712-8 pikendanud veeloa nr L.VT.HA-171918 kehtivust kuni 31.12.2024. Seega on vaidlustatud KeA 30.12.2021 korraldus sisuliselt ammendunud.
22.Kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (HKMS § 152 lg 2). Tuvastamisnõudele üleminekut on kohtupraktikas lubatud näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta (Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Menetluse jätkamist on peetud põhjendatuks siis, kui kaebajal on menetluse jätkamise vastu preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (Riigikohtu 26.11.2014 määrus nr 3-31-60-14, p 18). Nn jätkutuvastuskaebusele ei kohaldu HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirangud. Jätkutuvastuskaebuse lubatavust kontrollides tuleb kohtul hinnata, kas menetluse jätkamist toetab menetlusökonoomia eesmärk, arvestades muu hulgas, et kaebaja pöördus sobiva nõudega õigeaegselt kohtusse ja kui palju ressursse on kulunud asja sisulisele lahendamisele (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p-d 12–13; Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2021 otsus nr 3-20-605, p 12; 03.05.2022 määrus nr 3-20-2652, p-d 24– 24.3; 06.07.2022 määrus nr 3-21-1066, p 16). Jätkutuvastuskaebuse lubatavust kontrollides ei tule hinnata kaebuse rahuldamise tõenäosust.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal preventiivne huvi menetluse jätkamise vastu ja jätkutuvastuskaebusele üleminek aitab tema õiguste kaitsele kaasa. Kaebaja selgitas 07.10.2022 seisukohas halduskohtule, et kuivõrd ta on esitanud KeA-le uue taotluse veeloa kehtivuse pikendamiseks, on tal jätkuv huvi tuvastada KeA 30.12.2021 korralduse õigusvastasus. Kaebaja soovib end sel viisil kaitsta KeA meelevaldse käitumise ja kurnava menetluse eest. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nimetatud preventiivset huvi KeA 30.12.2021 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ei välista see, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 163 on veeloa pikendamist puudutavad asjaolud muutunud. Samuti ei välista seda fakt, et praeguseks on vaidlusaluse veeloa kehtivust pikendatud kuni 2024. a lõpuni. KeA 08.12.2022 korraldusest nähtuvalt on veeloa kehtivuse pikendamisel muu hulgas võetud arvesse, et 7(8)
3-22-37 korralduse nr 163 üle on vaidlus pooleli mitmes kohtuasjas (3-22-1463 ja 3-22-1895). Seega võib juhtuda, et kohtumenetluse tulemusel korraldus nr 163 tühistatakse ning uue veeloa andmise otsustamine lükkub teadmata ajaks edasi. Sel juhul võib kaebajal olla vajalik jätkuvalt esitada KeA-le uusi taotlusi senise veeloa pikendamiseks. Tuvastamiskaebuse rahuldamise korral saab kaebaja loota, et KeA ei korda uute taotluste lahendamisel vigu, mis põhjustasid vaidlustatud korralduse õigusvastasuse. Samuti on kaebaja taotlenud õigusabile tehtud kulutuste vastustajalt väljamõistmist. Seega annaks tuvastamisnõude rahuldamine kaebajale ka õiguse menetluskulude hüvitamiseks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrus nr 3-192392, p 18). Lisaks teenib õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek ka ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2022 määrus nr 3-211066, p 17). Kaebaja pöördus õigeaegselt sobiva nõudega kohtusse ja halduskohus võttis tühistamis- ja kohustamisnõuded menetlusse. Kaebajal on kulunud ressursse kaebuse koostamise ja seisukohtade esitamise peale.
24.Kuna menetluse jätkamine õigusvastasuse tuvastamise nõudes on lubatav, ei olnud haldusasja menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel õiguspärane. Kaebuse lubatavus eeldab sellelt riigilõivu tasumist ning menetluskulude jaotus ja väljamõistmise ulatus otsustatakse menetlust lõpetavas lahendis. Seega tuleb halduskohtu määrus tühistada ka riigilõivu tagastamise ja menetluskulude jaotuse osas.
25.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab halduskohtu 24.10.2022 määruse ja saadab haldusasja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.