Haridus ja kultuur › Kultuur

3-21-150

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17. novembril 2022. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-150

3-21-150 keskkonna säilitamine. Paisjärv ja paisu kasutamine algses funktsioonis võivad toetada paisu „mõistmist“, kuid pole selleks vältimatult vajalikud. Mälestise konteksti, tekkelugu ja säilitamise vajadust saab avada ka muul moel. Vastustaja on kultuuriväärtuste kaitse sildi all asunud kaitsma HEJ käitaja majandushuve. HEJ rajatati alles 100 aastat tagasi ning pole enamiku viimasest sajandist olnud kasutuses. Pole tõsiseltvõetavat alust arvata, et jõgi on olnud varem sel määral või üldse paisutatud, kindlasti mitte aastatuhandete lõikes. Sellel ajaskaalal väljendaks järjepidevust kärestikuline ja kalarikas jõgi. Ekslik on mulje, et Linnamäe HEJ pais on vaadeldav kõikjalt paisjärve kallastelt osas, milles järv asub kaitsevööndis. Tegelikkuses saab pais olla hästi vaadeldav vaid järve põhjaosa kallastelt. Pais kui betoonehitis oleks täies ulatuses vaadeldav siis, kui paisjärv alla lasta. Väide, et paisjärv on vajalik vaadete säilitamiseks, ei ole tõsiseltvõetav, sest vaadete säilimiseks on ka muid, looduskeskkonda vähem mõjutavaid viise, nt hoides jõeorus vaatesihid võsast puhtad. Paisjärv pakub vaateid vaid järvelt, mitte selle kallastelt. Tegelikkuses on kaldad võssa kasvanud ning puuduvad vaatesihid. Kaldalt saab vaadelda vaid mingit osa paisjärvest. Head vaated mälestistele avanevad üksnes Linnamäelt ja paisul asuvalt sillalt või paisust allavoolu. Käskkirja põhjendustest pole aru saada, miks on vaja kultuurkihi kaitseks hõlmata kaitsevööndisse nii suur paisjärve ala. Isegi kui aktsepteerida, et kultuurkiht võib olla langenud kunagisse jõeorgu, pole usutav, et sellist kultuurkihti võiks leiduda tervel kaitsevööndi alal. Paisjärv on arheoloogiamälestiste vanusega võrreldes hiljutine nähtus ning selle veetase on paisu eksisteerimisajal suurel määral varieerunud. Samuti ei ole kohane siduda kultuurkihi kaitset paisjärve olemasoluga. Paisjärv on pigem ebastabiilsem keskkond kui maismaa ning takistab võimaliku kultuurkihi uurimist. Vaidlustatud käskkiri pole kooskõlas veeseadusega (VeeS). Paisjärve ala on käskkirjas püütud hõlmata kaitsevööndisse nii, et paisjärve likvideerimine oleks tegevus, mis rikub Linnamäe HEJ paisu kui mälestist või lausa hävitab selle, rääkimata mälestise ohustamisest. Kaitsevöönd on määratletud viisil, mis seob mälestise säilitamiskohustuse paisjärve säilitamiskohustusega. Vaidlustatud käskkirjaga on sisuliselt püütud tekitada olukord, kus paisutamine on kohustuslik. VeeS kohaselt on paisutamise õiguslikuks aluseks ja reguleerimisvahendiks Keskkonnaameti antav veeluba. MuKS-st ei tulene erandlikku võimalust reguleerida paisutust paisule mälestise staatuse andmisega. Käskkirja andmisele pole eelnenud keskkonnamõju hindamist (KMH) ega Natura hindamist. Jägala jõe ja Jõelähtme jõe alamjooks on võetud hoiualana looduskaitse alla ja kuulub Jägala loodusala nime all Natura 2000 võrgustiku alade koosseisu. Käskkiri takistab Natura ala kaitseeesmärkide saavutamist. Nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) eesmärk pole üksnes elupaikade ja liikide soodsa seisundi säilitamine, vaid ka soodsa seisundi taastamine (art 2 lg 2; vt ka art 1 punkt a). Linnamäe HEJ paisutusest mõjutatud jõelõik on looduskaitse alla võetud peamiselt selle taastamise potentsiaali pärast. Keskkonnaameti peadirektori kinnitatud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas 2017–2021 (kaitsekorralduskava) on asutud seisukohale, et enamiku kaitse-eesmärkide saavutamiseks on vajalik Linnamäe paisjärv likvideerida. Vaidlustatud käskkiri kujutab endast tegevuse lubamist loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses, kuna sellega on soovitud otseselt reguleerida paisutust. Selline luba ei saa olla õiguspärane mõju eelneva hindamiseta. Vaidlustatud käskkiri sarnaneb enim kavale loodusdirektiivi tähenduses. Tulenevalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 p-st 4 tuleb enne sellise dokumendi vastuvõtmist läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), mille raames toimub ka Natura hindamine loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses.

4(25)

3-21-150 Kaitsevööndi kehtestamise otsus on kaalutlusotsus. Käskkirjast ei nähtu, et looduskaitsehuve oleks kaalutud. Samuti pole tehtud koostööd teiste pädevate haldusorganitega. Vaidlustatud käskkiri ei ole kooskõlas Natura erandi tingimustega. Kultuuriväärtuste kaitse saab põhimõtteliselt olla ülekaalukaks avalikuks huviks looduskaitse suhtes, kuid üksnes tingimusel, et kultuuriväärtuse näol on tegu Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikuima osaga. Linnamäe HEJ paisu ja selle kaitsevööndi kultuuriväärtuslikkuse põhjendused on puudulikud ega kaalu üles looduskaitsevajadusi. Vaidlustatud käskkirja andjaks on kultuuriminister, kuid menetluse viis läbi Muinsuskaitseamet. Pole üheselt arusaadav, kas Muinsuskaitseameti seisukohad on osaks vaidlustatud käskkirja põhjendustest. Käskkirjast pole võimalik aru saada, kuidas on selle andmisel tuginetud eksperdihinnangutele. Mõlemas eksperdihinnangus esitatud seisukohad on valdavalt põhjendamata, mh puuduvad viited uuringutele ja teaduskirjandusele. Oluliselt on rikutud menetlusnõudeid. Käskkiri oleks tulnud anda avatud menetluses. Käskkirja menetlusse kaasamine pole olnud tõhus. Kaebajale on küll võimaldatud formaalselt arvamust avaldada, kuid tema küsimusi ja vastuväiteid pole sisuliselt käsitletud. Menetluses esitatud vastused jäid arusaamatuks ning sisukaid vastuseid ei leia ka käskkirjast. Asjassepuutuvaid materjale ei tehtud lihtsalt kättesaadavaks, vaid piirati neile juurdepääsu.

5(25)

3-21-150 Haldusorgan ei teinud kaalutlusvigu. Praeguse vaidluse eripära on see, et käskkirjaga ei määratud kaitsevööndit ühele mälestisele, vaid ühine kaitsevöönd mitmele kultuurimälestisele. Seisukoht kaitsevööndi laiendamise vajalikkuse osas tugineb mh 2019. ja 2020. a-tel koostatud Muinsuskaitseameti eksperthinnangutele. Hinnangud on esitatud tutvumiseks kõikidele menetlusosalistele. Linnamäe HEJ paisu väärtus ei seisne üksnes rajatises endas, vaid sellega seotud ehitises ja ümbritseva paisjärve ajalooliselt väljakujunenud mastaabis. Paisjärve tühjendamisel tekib reaalne oht paisu kehandi eskaleeruvale lagunemisele. Praegune paisjärve olemasolu ilmestab linnamäe vanemaid asustusjärke asulakoha või linnusena, mis oli kolmest küljest vahetult ümbritsetud veega ja neljandast küljest kindlustatud kaitsevalliga, muutes nii rikkaliku arheoloogiapärandi Linnamäe paisjärve ääres tajutavaks ja mõistetavaks ka tänasel päeval. Lisaks ainelisele keskkonnale, millel on ajalooline, kultuuriline ja esteetiline väärtus, omab piirkond tähtsust vaimse kultuuripärandi mõttes. Suurem kaitsevöönd kindlustaks nende tingimuste parema tagamise. HEJ koos paisjärvega on kohaliku kogukonna jaoks oluline objekt, millele viitab nii suur külastajate arv kui ka asjaolu, et ilma laiema tähtsuseta poleks seda riigi poolt kultuurimälestiseks tunnistatud. Linnamäe HEJ ning paisjärv koos Linnamäe ja seda ümbritseva alaga on Jõelähtme valla jaoks olulise sotsiaalmajandusliku väärtusega piirkond, mis vajab terviklikku säilitamist. Linnamäe paisu likvideerimine võib tekitada liivase pinnase erosiooni, mis võib kujutada ohtu kultuurkihi säilimisele. Seetõttu tuleb paisutuse likvideerimise puhul (hüdro)geoloogiliselt hinnata, kas järsk veetaseme muutus tekitab maalihkeohu linnusenõlvadele ja sellest ida ja kirde poole jäävatele liivastele kallastele, millel paiknevad asulakohad ja muistsete põldude jäänused. Arvestades võimalust, et aastasadade jooksul võib jõe kõrgetelt kallastelt olla jõkke erodeerunud arheoloogilist kultuurkihti koos arheoloogiliste leidudega, hävitavad paisutuse likvideerimisega seotud pinnasetööd paisjärve alal põhjasetted ja sellega koos võimaliku arheoloogilise info. Lisaks hüdroelektrijaamale säilivad ka paisjärve ümbritsevad arheoloogilised muistised paremini, kui hoitakse praeguseks välja kujunenud maastikku. Kaitsevöönd peab tagama mälestise säilimise sellele sobivas ja toetavas keskkonnas. VeeS eesmärgiks ei saa olla ligi 100 aastat vana paisu lõhkumine seetõttu, et Keskkonnaamet ei pruugi väljastada tänasele mälestise omanikule uut veeluba. Kultuurimälestise säilimine tuleb tagada sellest sõltumata. Puudub vastuolu VeeS-ga. Kultuurimälestisele ühise kaitsevööndi kehtestamine ei loo ühtegi muutust keskkonnas, vaid taotleb väljakujunenud olukorra säilimist. See olukord on välja kujunenud enne seda, kui moodustati Natura hoiuala. Keskkonnamõju hindamise kohustus on Keskkonnaametil veeloa menetluses. Muinsuskaitseamet ei jätnud esitatud kirjadele ja seisukohtadele vastamata. Käskkirja ei tulnud anda avatud menetluses (vt ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 28 lg 1). Asjasse olid kaasatud need isikud, kes võisid omada asjaga puutumust. Kaebajal on olnud vähemalt kolmel korral võimalus oma seisukohti avaldada ja ta on seda teinud. Kui Muinsuskaitseamet jääb kaebajaga olulistes küsimustes teistsugusele arvamusele, ei tähenda see menetlusnõuete rikkumist. Ebaselgeks jääb, kas ja kuidas mõjutab avaliku teabe seaduse regulatsioon vaidlustatud käskkirja kehtivust ja õiguspärasust. Kaebajale on selgitatud juurdepääsupiirangu põhjendatust.

vaidles

kaebusele

vastu

samadel

põhjendustel

nagu

6(25)

3-21-150 Jägala jõe hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiuala kaitseeesmärgiks seatud liikide elupaigad on uputatud paisjärve alla ega ole seetõttu liikidele elupaigaks sobilikud, samuti ei vasta paisjärv elupaigatüübi jõed ja ojad (3620) kriteeriumitele. Paisutamise tulemusena tõkestatakse hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud liikide juurdepääs paisjärvest ülesvoolu jäävatele säilinud elupaikadele. Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) kaitse. Jägala jõe hoiuala hõlmab Jägala loodusala, mille kaitse-eesmärgiks on lisaks eeltoodud väärtustele ka loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Kui paisust ülesvoolu paisjärve alla jääval jõeosal jääb jõeline elupaik üleujutatuks, ei ole loodusala eesmärgid täidetavad. Erinevad uuringud kinnitavad, et elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) ning kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaik omavad jätkuvalt kõrget taastamisväärtust. Jägala jõe kalanduslik taastootmispotentsiaal on paisutuse likvideerimise korral suur. Veeloa menetluses tuleb välja selgitada, millist mõju avaldab paisutamine elupaikade ja liikide kaitse-eesmärkidele ning kas olulist mõju on võimalik välistada leevendavate meetmetega. Kui tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina loodusdirektiivi art 6 lg 4 alusel lubada, kui esinevad üheaegselt järgnevad tingimused: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) projekt tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel; 3) liikmesriik võtab kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed (nendest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni). Kui selgub, et loodusdirektiivi art 6 lg 4 ei kohaldu, tuleb veeloa andmisest keelduda ja paisutus likvideerida. Kuna paisjärve säilimine eeldab Linnamäe paisul veekogu paisutamist (veetaseme tõstmist) ning vaidlustatud käskkirjas on seatud eesmärgiks paisjärve säilimine, on käskkirja kohaselt kohustuslik säilitada ka paisutus. Vaidlustatud käskkiri ei ole kooskõlas Muinsuskaitseameti diskretsioonivolituse eesmärgiga. Muinsuskaitseamet on otsustanud Keskkonnaameti pädevuses olevaid küsimusi (VeeS § 191 lg 1). Käskkirja andmisel ei arvestatud paisjärve negatiivse mõjuga Natura ala kaitse-eesmärkidele ning Vabariigi Valitsuse poolt 07.01.2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas perioodiks 2015‒2021 (veemajanduskava) seatud eesmärkidega. Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndi planeeritav laiendamine võib minna vastuollu kehtivate õigusaktidega, kui vee erikasutusluba paisutamiseks ei väljastata. Keskkonnaamet esitas haldusmenetluses Muinsuskaitseametile mitmeid küsimusi, millele ei vastatud (vt nt Keskkonnaameti 31.01.2020 kiri). Muinsuskaitseamet ei selgitanud, miks fossiilsetele põllujäänustele on vajalik puhvertsoon ainult paisjärvele, aga mitte maismaale. Ainult hüdrogeoloog saab selgitada, kuidas paisjärve likvideerimine ohustaks linnamäge, kuid hüdrogeoloogi menetlusse ei kaasatud. Keskkonnaamet palus täpsustada, millal oli muinsuskaitse all olevate muinasobjektide ümber meri, millal jõgi ja millal paisjärv. Muinsuskaitseamet ei teinud seda. Selgusetuks on jäänud, kuidas saavad muinasaja objektid ja

3-21-150 Kalateed kasuks välja menetluskulud 10 215 eurot. Muus osas jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda (p 3). Käskkirja nr 190 kaudu ei saa vaidlustada käskkirja nr 180. Seega ei hõlma vaidlus Linnamäe HEJ paisu kultuurimälestiseks tunnistamist ega kultuurimälestisele kaitsevööndi kehtestamist endise Tammi maaüksuse ulatuses. Kaebuse rahuldamisega ei tohi kaasneda, et arheoloogiamälestistena lakkavad olemast vaidlustatud käskkirja p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud asulakohad ja muistsed põllujäänused. Tekkida ei saa olukord, kus Linnamäe HEJ kaitsevöönd sootuks kaob. Seega puudutab vaidluse ese ka määruse nr 190 p-i 5. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakti tühistamisel taastub varasema haldusakti kehtivus ja vahepeal tekkinud kehtetuks tunnistamise tagajärjed langevad ära. Seega tuleb kaebuse rahuldamise korral tühistada ka käskkirja nr 190 p 5. Vastasel korral ületaks kohus nõude piire (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1). Asjas ei ole võimalik eristada muinsuskaitselisi kaalutlusi keskkonnakaitselistest, kuna tegemist on samaaegselt esinevate ning konkureerivate avalike huvidega. Vaidluse tuumaks on nende huvide ühitamise võimalused. Seega ulatub kaebaja kaebeõigus käskkirja muinsuskaitseliste kaalutluste kontrollimiseni. VeeS kohaselt on hüdroenergia tootmise eelduseks olev vee paisutamine vee erikasutus, mille jaoks on vaja taotleda veeluba (VeeS § 187 p 7; vt ka § 175 lg 4). VeeS ei tee erisusi veeloa menetlemisel juhtudeks, kui konkreetne hüdroelektrijaam või osa sellest on tunnistatud kultuurimälestiseks. Kultuurimälestise staatus ei anna vee erikasutusõigust. Kultuuriminister ei saa kohustada Keskkonnaametit andma Wooluvabrik OÜ-le veeluba. Samuti ei saa vee erikasutuse õiguslik alus tuleneda kultuuriministri haldusaktist. Käskkiri nr 190 võib luua õigusselgusetu olukorra, kui veeloa puudumise tõttu tuleks paisutus (sh Linnamäe paisjärv) likvideerida, kuid seda takistab määrus nr 190 (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 4 ja § 63 lg 2 p 5). Veeloa puudumise tingimustes sunniks paisutuse täielik või osaline likvideerimine Linnamäe HEJ käitajat rikkuma MuKS sätteid ja määrust nr 190. Välistatud ei ole, et paisutuse likvideerimine on õiguslikult küsitav ka käskkirja nr 180 kontekstis, sest Linnamäe HEJ paisu kehtiv kaitsevöönd ulatub ca 30 m ulatuses paisjärvele. Jägala jõgi nimetati Linnamäe HEJ-st üles- ja allavoolu lõheliste kudemis- ja elupaigaks 1996. a keskkonnaministri määrusega. Varasemat määrust asendab määrus nr 73. Seetõttu tuleb tegevuse kavandamisel konkreetses jõelõigus juhinduda looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-st 1 (vt ka VeeS § 174 lg 3). Lisaks on Jägala jõgi suudmest kuni Jägala joani lülitatud 2004. a-l Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. See jõelõik võeti 2005. a-l kaitse alla hoiualana. Euroopa Komisjon kinnitas 12.11.2007 Jägala loodusala (EE0010150) Natura alade nimekirja. Loodusdirektiivi art 3 lg 1 alusel koostoimes LKS §-dega 1, 3, 32 ja 70 on Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-eesmärk elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi säilitamine või taastamine. Jägala jõgi esitati suudmest kuni Jägala joani Natura 2000 nimekirja eelkõige jõelise elupaiga taastamispotentsiaali pärast. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas on asutud seisukohale, et enamiku kaitse-eesmärkide saavutamiseks on vajalik Linnamäe paisjärv likvideerida. Veepoliitika raamdirektiivi ja VeeS § 32 kohaselt tuleb tagada pinnavee hea seisund. Veemajanduskava kohaselt on Jägala jõe asjakohase osa seisund kesine. Linnamäe HEJ paisu peetakse kavas probleemseks, kuna see takistab kalade rännet paisust ülesvoolu. Kava kohaselt tuleb veekogumi hea seisund saavutada aastaks 2021. Seega on Eesti riik võtnud endale looduskaitselisi kohustusi, mille täitmine paisutuse jätkudes on keeruline, kui mitte võimatu. Kuna tegemist on Natura alaga, tuleb veeloa andmisel juhinduda Euroopa Liidu direktiividega kujundatud õiguslikust raamistikust. Wooluvabrik OÜ omab vee erikasutusluba nr L.VT.HA-171918, mis algselt oli antud Eesti Energia AS-le kehtivusajaga 15.01.2008 kuni 15.01.2013. Seni on 15.01.2008 antud vee 8(25)

3-21-150 erikasutusloa kehtivust pikendatud üheksal korral, viimati 30.12.2020 korraldusega nr DM112486-5, määrates vee erikasutusloa kehtivuse kuni uue veeloa andmise või andmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2021. Keskkonnaamet on 09.07.2021 kirjaga nr 6-3/21/5014-10 jätnud heaks kiitmata Wooluvabrik OÜ vee erikasutuse keskkonnaloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks KMH aruande ning lõpetanud 19.03.2015 algatatud KMH menetluse. KMH menetluse lõpetamine on tingitud mh Riigikohtu 28.01.2021 otsusest asjas 3-17-1739. Samas ei saa viidatud Riigikohtu lahendist teha järeldust, et veeluba vee paisutamiseks tuleb Wooluvabrik OÜ-le igal juhul anda ning Linnamäe paisjärve säilimise küsimus on lõplikult lahendatud (vt Riigikohtu otsuse p 32). Kuigi ka kultuuriväärtus võib olla kaalukas põhjus loodusdirektiivi nõuetest erandi rakendamiseks, tuleb enne korraldada KMH, milleks on pädev Keskkonnaamet. Linnamäe HEJ kompleksi kultuuriväärtuslikkuse küsimust tuleb seega kaaluda veeloa menetluses koos teiste avalike huvidega. Natura hindamisele õiguslike takistuste loomine, millega kaasneb Keskkonnaameti diskretsiooni nullini taandamine, läheb vastuollu Eesti kohustusega järgida Euroopa Liidu õigusakte. Kavandatud muudatusega soovitakse mõjutada keskkonnaalaste küsimuste otsustamist ning välistada paisutuse likvideerimist tulevikus. Seega on sekkutud Keskkonnaameti pädevusse. Tegemist on olulise kaalutlusveaga. Vastustaja ei ole andnud adekvaatset vastust Keskkonnaameti vastuväitele, mis puudutab jõgede hea seisukorra saavutamise nõuet. Viidatud on VeeS 01.07.2016 jõustunud § 17 lg-le 41. Seda sätet kehtiv VeeS ei sisalda. Puuduvad põhjendused, et kaitsevööndi sellisel kujul kehtestamata jätmine võiks kahjustada kaitstavaid kultuuriväärtusi. Puuduvad üldtunnustatud mõõdupuud hindamaks kinnismälestisele sobivat ja toetavat keskkonda. Hinnang sõltub mh isiku vaatenurgast. Kaebaja keskkonnaorganisatsioonina väärtustab jõe taastamist sellisena, nagu see oli enne paisutust. Jõelähtme vald ja vastustaja hindavad Linnamäe HEJ turismipotentsiaali ‒ töötav hüdroelektrijaam on külastajatele atraktiivsem tühjana seisvatest hoonetest. Samuti on olulised majanduslikud kaalutlused ‒ töökorras jaam suudab tagada vajalike investeeringute tegemise ja kultuurimälestise säilimise. Kinnismälestisele sobiva ja toetava keskkonna ning vaadete kaitsmise põhjendatusele ei ole võimalik anda ühest hinnangut, mistõttu pole võimalik sedastada kaalutlusreeglite rikkumist. Kaitsevööndi suurendamise vajaduse väljaselgitamiseks tellitud ekspertarvamused toetasid Linnamäe paisjärve säilitamist kultuurimälestise vaadeldavuse aspektist. Kohtu roll kultuurimälestise vaadeldavuse põhjendatuse kontrollimisel on piiratud. Kinnismälestisi ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimise aspektist ei ole ühise kaitsevööndi kehtestamine tingimata vajalik. Ekspertarvamustes ei ole lahti kirjutatud konkreetsemalt, millist kahju soovitakse ära hoida ja miks paisjärve säilitamine tagab kultuurikihi säilimise. Eksperdid viitavad pigem ettevaatusprintsiibile kui vahetule ohule, et kultuurkiht saaks paisutuse likvideerimise tagajärjel kahjustatud. Erinevaid alternatiive analüüsitud ei ole. Käskkirjas on viidatud, et erosioonioht on mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamisel väikese kaaluga argument. Vastustajal ei olnud kohustust menetleda käskkirja avatud menetluses. Erinevad huvigrupid, sh kaebaja on olnud menetlusse kaasatud. Kaebaja on saanud avaldada asjas korduvalt arvamust. Kaebaja väited dokumentide salastatusest on jäänud üldsõnaliseks. Ei ole äratuntav, et minetused, kui neid esines, oleksid mõjutanud asja otsustamist. Kaebaja menetluskulud on asja keerukust ja mahtu arvestades valdavas osas põhjendatud. Kaebajal oli küll kaks esindajat, kuid nad ei teinud dubleerivat tööd. Õigusabi maht ei ole üle paisutatud. Kaebaja seisukohtades on ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu pälvinud Linnamäe HEJ paisu kultuurimälestiseks tunnistamise põhjendatus, mida praeguses menetluses

9(25)

3-21-150 ei hinnata. Seega on vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 10 200 eurot (käibemaksuga), millele lisandub 15 eurot riigilõivu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-150 kultuurimälestiseks. Tegevusest hoidumise või selle keelamise all on Riigikohus pidanud silmas vee erikasutusloa taotluses kavandatavat tegevust (vt Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 317-1739). Hinnatav tegevus veeloa menetluses saaks olla hüdroenergia kasutamine, mitte jõevee paisutus. Viited KMH vajadusele ei ole asjakohased. Praeguses asjas saaks vaidlus olla üksnes küsimuses, kas mälestise kaitsevööndi laiendamine on õiguspärane ja kehtiv (vt ka Riigikohtu 18.02.2021 otsus nr 3-17-2565). Seejuures ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millised on need kudealad või siirdekalade asurkonnad, mille taastamine on kaebaja põhikirjaline eesmärk. Puudub võrdlusmaterjal, et järeldada kudeala või asurkonna vähenemist või suurenemist olukorras, kus pais ehitati ligi 100 aastat tagasi ja on praeguses asukohas eksisteerinud sellest ajast saati. Keskkonnaamet on oma seisukohti pärast Riigikohtu 28.01.2021 ja 18.02.2021 otsuseid muutnud (Keskkonnaameti 31.03.2021 kiri). Veeloa väljastamisest keeldumise alused on loetletud ammendavalt VeeS §-s 192. Keskkonnaametil on avar kaalumisruum olukorras, kus põrkuvad keskkonna- ja muinsuskaitselised huvid (vt ka VeeS § 174 lg-d 3 ja 4; vt ka VeeS § 17 lg 41 ja selle muutmise eelnõu seletuskiri ning VeeS § 175 lg 4). Kultuurimälestise omanikul on kohustus tagada mälestise säilimine ning seda hooldada ja remontida. Arvestades konkreetse ehitismälestise eripära, ei ole selle kasutamine muul, algupärasest erineval otstarbel võimalik. Kui omanik või kasutaja ei saa jaama sihipäraselt kasutada, ei saa ta tulu teenida ja sellesse investeerida, et hoida mälestist korras. Oht kultuuripärandile on samuti oluline keskkonnamõju (vt KeHJS § 21 ja KeÜS § 1 p 1). Kui probleemiks on kalade läbipääsu küsimus, tuleb see lahendada koostöös teiste ametkondade ja veeloa taotlejaga. Apellant vaidlustab halduskohtu otsuse tervikuna. Kaebuse rahuldamisega ei saa tekkida olukorda, kus kultuurimälestise kaitsevöönd kaoks täielikult. Kui kaebus rahuldatakse ning tühistatakse üksnes käskkirja nr 190 p 4, kuid p 5 jääb kehtima, kaob käskkirja nr 180 p-ga 2 määratud kaitsevöönd. Praeguses menetluses ei ole võimalik vaidlustada käskkirja nr 180. Muinsuskaitsealusele kultuurimälestisele kaitsevööndi määramise seisukohast tuleb käskkirja nr 190 punkte 4 ja 5 käsitada ühtsena. Seega ei ole tegemist apellatsioonkaebuse piiride ületamisega. Käskkirja nr 190 mõte ja eesmärk ei olnud mälestise varem määratud kaitsevööndi kaotamine. Mälestise muinsuskaitseline otstarve ja kaitsevööndi määramise vajadus ei ole muutunud. Kaebuse rahuldamise korral ei tohiks vastustaja sattuda halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui vaidlustatud haldusakti ei eksisteeriks. Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduses nr 163 ,,Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ (korraldus nr 163) tunnustati muinsuskaitseliste huvide prevaleerimist. Korralduses sisalduvad kaalutlused on Keskkonnaametile siduvad hilisemas veeloa menetluses.

3-21-150 Mälestised on eri tüüpi ega vaja kaitsevööndit samadel eesmärkidel. Näiteks takistab paisjärv linnusekoha mõistmist, sest see ei paiknenud ajalooliselt mitte paisjärve, vaid jõe kaldal. VeeS kohaselt ei tähenda paisutamine eksisteeriva veetaseme esmakordset tõstmist. Paisutamine on loodusliku veetaseme tõstmine rohkem kui 0,3 m (VeeS § 174 lg 1). Inimtekkelise paisjärve olemasolu tähendab reeglina seda, et toimub paisutamine VeeS tähenduses. Veekogu paisutamine on jätkuv tegevus. Linnamäe paisu avasid on korduvalt avatud nõnda, et sellega kaasneb veetaseme kõikumine paisjärves kuni 10 m ulatuses. Paisjärv on poolenisti (4 m) alla lastud ka praegu. Keskkonnaeesmärkide elluviimist takistab paisutus, mitte pais. Paisjärve saab alla lasta, kasutades olemasolevaid paisuavasid. Kaladele läbipääsu tagamiseks ei pea samuti ajaloolist paisu lõhkuma. Paisutamine ja paisul elektri tootmine on vee erikasutus, mida püütakse käskkirjaga reguleerida. Halduskohus on arvesse võtnud ettevaatuspõhimõtet, kaitsevööndi eesmärke (otsuse p-d 16 ja 17) ning MuKS üldist eesmärki (otsuse p 11). Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohustab hindama Natura ala kaitseks mittevajalike kavade ja projektide mõju Natura alale enne projektile loa andmist või kava vastuvõtmist. Natura mõju hindamise kohustus on juhul, kui ei saa välistada projekti või kava olulist ebasoodsat mõju Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamisele. Sama kohustus tuleneb riigisisesest õigusest (KeHJS § 3 lg 1 p 2 ja § 33 lg 1 p 4). Euroopa Kohus on selgitanud, et loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaldub üldiselt vaid pärast Natura alaks määramist alustatud tegevusele, kuid olemasolevate tegevuste hindamiskohustus võib tuleneda lõikest 2. Eesti õigusega ei reguleerita olemasoleva projekti või kava mõjude hindamist. KeHJS lähtub eeldusest, et hindamine viiakse läbi tegevusloa andmise või kava koostamise raames. Käskkiri vastab loodusdirektiivi „kava“ tunnustele. Alternatiivselt võiks seda loodusdirektiivi mõttes käsitada projekti lubamisena, kui on õige vastustaja väide, et käskkirja tõttu tuleb paisutus säilitada sõltumata veeloa olemasolust. Halduskohus oleks pidanud otsuses selgitama, kas enne käskkirja andmist oleks tulnud Natura mõjusid hinnata KSH vormis või mõnel muul viisil. Kavade mõju hindamise kohustus ei sõltu sellest, kas mõjusid hinnatakse ka projektide tasemel (veeloa taotlemisel; vt ka KeÜS § 9). Kui Keskkonnaamet ei ole ise loa andja või kava kehtestaja, peab ta olema asjakohastesse menetlustesse kaasatud. Neis menetlustes on Natura hindamise küsimustes määrav Keskkonnaameti arvamus (vt ka Riigikohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 3-17-1739, p 34). Vastustaja tugineb väärale eeldusele, et Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamist võib takistada vaid muutus väljakujunenud keskkonnas. Jägala jõe hoiuala on võetud kaitse alla peamiselt loodusliku elupaiga taastamise potentsiaali pärast. Käskkirja järgides ei ole võimalik saavutada enamikku Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärke ning käskkirjal on oluline ebasoodne mõju loodusdirektiivi art 6 lg 3 tähenduses. Viited loodusdirektiivi art 6 lg-le 2 pole asjakohased. Riigikohtu seisukohad art 6 lg 2 osas ei ole praegusel juhul asjakohased, sest käskkiri anti alles 2020. a-l ning ala loetellu lisamise hetkel kaitsevööndit ei eksisteerinud. Seega ei ole käskkiri olemasolev kava loodusdirektiivi tähenduses. Kohaldub loodusdirektiivi art 6 lg 3. Määravat tähtsust ei oma, et tingimustega soovitakse olemasoleva olukorra jätkumist, vaid asjaolu, et veekasutuse osas varem muinsuskaitsealased tingimused puudusid. Euroopa Liidu õigus kohustab Eestit liikide ja elupaikade seisundit parandama ka juhul, kui liigi või elupaiga seisund ei olnud soodne Natura võrgustiku moodustamise hetkel (loodusdirektiivi art 2 lg 2; vt ka art 1 punkt a). Natura alade valiku üheks kriteeriumiks on ala taastumispotentsiaal (lisa III; vt ka loodusdirektiivi art 6 lg 1). Üksnes mälestise olemuse põhjal saab hinnata, milline on mälestisele sobiv ja mälestist toetav keskkond. Samuti ei saa paisjärve kaitsevööndisse haaramist põhjendada sellega, et HEJ 12(25)

3-21-150 tegevus peab saama jätkuda. MuKS § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud objektide ja elementide kaitset vääriv kultuuriväärtuslikkus tuleneb üksnes seosest mälestisega. Mälestisele sobivat ja toetavat keskkonda saab kaitsevööndi kaudu kaitsta mõistlikus ulatuses niivõrd, kui seda võimaldavad muud olulised huvid. Neid huve tuleb arvesse võtta kaalutlusõiguse teostamisel. Majanduslike kaalutluste kaudu ei saa defineerida, mis on mälestisele sobiv ja mälestist toetav keskkond. Linnamäe HEJ käitaja ei ole teinud paisu pikaajaliseks säilimiseks vajalikke investeeringuid. Pole analüüsitud, millised on paisu kui mälestise korrashoiuks vajalikud kulutused Linnamäe HEJ tegevuse jätkumisel võrreldes selle lõppemisega. Eksperdiarvamused on suurte puudustega. Veenvalt ei ole põhjendatud, et paisu kui betoonehitise jaoks on paisjärv sobiv ja toetav keskkond. Eksperdiarvamusi ei koostanud sõltumatud eksperdid. Lisaks pole käskkirja põhjendustest selge, mis osas tuginetakse eksperdiarvamustele. Halduskohus ei arvestanud kaebaja argumentidega vaadeldavuse osas. Muinsuskaitseameti eksperdid ei ole väitnud, et pais on kõikjalt paisjärvelt vaadeldav. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleb eristada MuKS § 14 lg-s 2 sätestatud määratlemata õigusmõistete „sobiv ja toetav keskkond“ ning „vaadeldavus“ sisustamist ja kaalutlusotsust selle kohta, kas ja millise ulatuse ning millise režiimiga kaitsevööndi kehtestamine on põhjendatud (vt Riigikohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 3-17-1739, p 34). Käskkiri oleks tulnud anda avatud menetluses (KeÜS § 28 lg 1). Asjas tähtsust omavatele materjalidele kehtestati alusetult juurdepääsupiirangud ning haldusmenetluses ei antud kaebaja küsimustele sisulisi vastuseid. Avalikkus jäeti menetlusse kaasamata. Muu hulgas ei ole kaebajal kindlust, et ta kaasatakse menetlusse tulevikus. Menetluse lõpptulemus on mõjutatud, kui rikutakse olulisi menetlusnõudeid. Veeloa menetluses väidab käitaja, et talle tuleb veeluba anda, sest vastasel juhul rikuks ta muinsuskaitsenõudeid. Praeguses asjas väidab käitaja, et mälestiste kaitsevööndi kehtestamisel ei puutu vee erikasutuse ja KMH küsimused asjasse. Käitaja ei väida, et paisjärv või elektritootmine oleks kultuuriväärtuslik, vaid seda peetakse vajalikuks, et tagada mälestise (Linnamäe HEJ pais) säilitamise rahastamine. Käskkirjas on asutud seisukohale, et mälestise säilimise eelduseks ei ole Linnamäe HEJ tegevuse jätkumine. Paisu korrashoiu rahastamine toimub peamiselt riigi toetuse eest, mitte käitaja vahenditest. Vabariigi Valitsus ei kiitnud korraldusega nr 163 vaidlusalust käskkirja heaks. Kaebaja on korralduse nr 163 halduskohtus vaidlustanud. Veeluba ja kaitsevööndi kehtestamine on erinevad haldusaktid, millel on erinev eesmärk ja reguleerimisese, kuid sellest ei järeldu, et neil haldusaktidel pole vastastikust mõju. Käitaja ei ole põhjendanud tema vastusele lisatud dokumentide asja materjalide juurde võtmise vajadust. Arusaamatuks jääb Advokaadibüroo Sorainen analüüsi lisamine, sest praeguses asjas ei vaielda selle üle, kas Linnamäe paistus on uus või olemasolev projekt.

13(25)

3-21-150 Riigikohtu 28.01.2021 otsuses nr 3-17-1739 on selgitatud, et LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 laienevad ka nendele projektidele, mida on alustatud enne Natura ala moodustamist. Kuigi Linnamäe paisul paisutamine ja hüdroenergia kasutamine on käsitatavad jätkuva tegevusena, tuleb hinnata, kas tegevus vastab loodusdirektiivi art 6 lg-le 2 ning LKS § 32 lg-le

3-21-150 taastamist. Paisjärve poolt üle ujutatud jõelõigul on kudealad olemas, kuid need on maetud setete alla. Samuti puudub juurdepääs Jägala joa alustele kärestikele, mis on heas seisundis. Kui paisutus likvideeritakse, on liikidel kohe juurdepääs sigimisaladele nii praeguse paisjärve alal kui ka ülevalpool paisjärve. Kaitsekorralduskavas toodud meetmed on vajalikud kaitseeesmärkide soodsa seisundi saavutamiseks. Liigi või elupaiga soodne seisund ei ole seostatav loodusala moodustamise hetkel valitseva olukorraga, kuna Natura 2000 võrgustiku alade eesmärk on ka elupaikade ja liikide soodsa seisundi taastamine (LKS § 3 lg-d 1 ja 2). Natura 2000 alade võrgustikku esitamise hetkel olevat seisundit ei loeta ala soodsaks seisundiks, vaid sellel hetkel hinnatakse, kas seisund on soodne või mitte. Kuigi liikmesriikidel on teatud kaalutlusõigus alade Natura 2000 võrgustikku esitamisel, puudub neil kaalutlusõigus juba võetud kohustustest loobumiseks või nende vähendamiseks (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-209/04). Kaitsekorralduskavas on eesmärkide seadmisel lähtutud Natura standardse andmevormi andmetest ja teaduslikest uuringutest. Jägala loodusalal on ainus võimalus kaaluda ala kaitse alt maha võtmist või ala kaitse-eesmärkide ja piiride muutmist, kui on tõendatud, et tegevusele on kohaldatav Natura erand ja seda rakendatakse korrektselt. Otsuse Natura 2000 võrgustiku ala kaitse alt mahavõtmise kohta teeb Euroopa Komisjon. 2002. a-l ei kuulunud Eesti veel Euroopa Liitu ja Jägala loodusala ei olnud seega Natura 2000 võrgustiku ala. Seetõttu ei saanud 2002. a-l käsitleda Natura võrgustikuga seotud teemasid. Eesti Energia AS Taastuvenergia taastas Jägala jõe suudmes oleva Linnamäe HEJ 2002. a-l. Äriühingule väljastati vee erikasutusluba, mis kehtis kuni 15.01.2008. Harjumaa Keskkonnateenistus väljastas Eesti Energia AS-le 15.01.2008 vee erikasutusloa kehtivusajaga kuni 15.01.2013. Praeguste nõuete kohast KMH-d 2008. a-l välja antud veeloale ei tehtud. Keskkonnaamet muutis 08.02.2017 korraldusega nr 1-3/17/2999 veeloa Wooluvabrik OÜ nimele. Wooluvabrik OÜ oli teadlik, et varasem veeluba oli välja antud tähtajaliselt. Ekslik on väide, et 2002. a-l kaaluti seda, et elektritootmist peaks paisul jätkama tähtajatult. Paisutus likvideeritakse veetaseme alandamisega, milleks ei pea paisehitist ilmtingimata lammutama. Veetaseme muutmiseks on vajalik vee-, mitte ehitusluba. Veeloa taotluse menetluse tähtaja pikendamine kuni 31.12.2022 oli tingitud Keskkonnametist sõltumatutest asjaoludest.

3-21-150 vastu. Korraldust nr 163 on põhjendatud käsitada käskkirjaga nr 190 kehtestatud ühtse kaitsevööndi põhimõttelise heakskiiduna. Ükski Euroopa Komisjoni, Vabariigi Valitsuse ega Keskkonnaministeeriumi haldusakt ei ole selgesõnaliselt väljendanud eesmärki taastada Jägala jõe kärestikuline voolusäng Linnamäe paisjärve alla jääval jõelõigul, sh taastades või luues paisjärve alla jäävale jõelõigule lõhe kudealad. Ennekõike on loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärgiks hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine halvenemine. Tegemist on ennetusmeetmetega (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-387/15, p 33). Erikaitsealade kaitse ei tohi piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid peab vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-404/09, p 135; C- 535/07, p 59; C-418/04, p 154). Samas on Euroopa Kohus asja nr C-399/14 p-s 59 selgitanud, et ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Põhjendatud on mõista aastatel 2004–2007 liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist ja Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist nii, et kaitse-eesmärk on olemasolevate elupaikade ja -keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga, seejuures hävitades muinsuskaitselisi ja sotsiaalmajanduslikke väärtusi. Vastupidise käsitluse puhul oleks pidanud tollastes otsustes olema sõnaselgelt toodud eesmärkidena uute elupaikade loomine ning kudealade taastamine. Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas perioodiks 2015–2021 ei nähtud ette, et Linnamäe paisjärve alla jääv jõelõik taastatakse. Jõeliste elupaikade taastamise eesmärk on ainsana sõnastatud kaitsekorralduskavas, millega Keskkonnaamet on lubamatult laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid. Asjaolud, et Jägala jõgi Linnamäe HEJ-st üles- ja allavoolu võeti lõheliste kudemis- ja elupaigana kaitse alla alles pärast Linnamäe HEJ rekonstrueerimist ning kaitse alla võtmisel ei sõnastatud eesmärgina kärestikulise jõeosa taastamist, on määrava tähtsusega. Seejuures kooskõlastas Keskkonnaamet 2002. a-l ja sellele eelnevalt kõik Linnamäe HEJ taastamiseks ja käivitamiseks vajalikud load ja toimingud, sh andis hinnangud võimalikule keskkonnamõjule. Wooluvabrik OÜ-le on väljastatud vee erikasutusluba, mille kehtivust on viimati pikendatud Tallinna Halduskohtu 10.01.2022 määruse nr 3-22-37 alusel kuni 31.12.2022. Wooluvabrik OÜ-l oli kehtiv vee erikasutusluba 18.12.2020 käskkirja andmise ajal. On ennatlik oletada, et talle taotletud (uut) keskkonnaluba ei väljastata. Isegi juhul, kui see nii on, tuleb paisutuse likvideerimiseks taotleda ehitusluba paisutuse lammutamiseks. Paisutuse likvideerimise täpsemad tingimused kuuluvad eraldi lahendamisele ja otsustamisele. Käskkirjaga nr 190 kehtestatud ühine kaitsevöönd ei oma vahetut mõju keskkonnaloa menetlusele. Eeltoodut kinnitab Keskkonnaamet 04.03.2022 vastuses nr 7-9/21/25571-50. Kaebuse lahendamisel omab tähtsust üksnes see, kas kultuuriministril on pädevus otsustada kultuurimälestistele ühise kaitsevööndi kehtestamine ning kas käskkirja nr 190 andmisel on haldusorgan teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Kohus ei saa hinnata haldusakti otstarbekust enam kui kaalutlusõiguse, eesmärgi- ja mõõdupärasuse (õiguspärasus) raames. Advokaadibüroo Sorainen 16.05.2022 hinnangus leiti, et Linnamäe HEJ puhul ei ole tegemist uue projektiga loodusdirektiivi tähenduses ning Keskkonnaameti korraldatud Natura hindamine on õigusliku aluseta. Üksnes veeloa menetluse raames kuulub otsustamisele, kas Linnamäe HEJ-le ja paisjärvele kohalduvad looduskaitselised eesmärgid vastavalt Natura alade nimekirja arvamise ajal olnud looduskeskkonnale. Natura alade kaitse-eesmärkideks on 2004. a-l olnud loodusliku seisundi säilitamine, mitte tolleaegse looduskeskkonna muutmine. Halduskohus 16(25)

3-21-150 ületas asja lahendamise piire, kui asus hindama veeloa menetluse toimingute ja kultuuriväärtuste ühise kaitsevööndi seadmise menetluslikku otstarbekust. Kõikide keskkonnaministri käskkirjas esitatud seisukohtade aluseks olevad analüüsid ja arvamused on esitatud Kultuuriministeeriumi 11.03.2021 vastuse lisas 3. Paisu vaadeldavuse ja algse ümbruse säilitamine eeldab paisjärve säilitamist. Paisjärve tühjendamisel tekib reaalne oht paisu kehandi eskaleeruvale lagunemisele. Seda kinnitavad haldusmenetluse toimikusse lisatud ekspertarvamused. Sealjuures on paisjärve säilimine oluline asulakohtade ja muistsete põllujäänuste ajaloolise keskkonna lähedaste vaadete võimaldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

17(25)

3-21-150 või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahenduseks (HKMS § 198 lg 2 ls 2).

3-21-150 kaitsevööndi suurendamisest Linnamäe paisjärve osas selliselt, et kaitsevööndiga on hõlmatud paisjärv sisuliselt tervikuna. Halduskohus tühistas käskkirja nr 190 p-d 4 ja 5 põhjendusel, et selle andmisel ei ole korrektselt teostatud kaalutlusõigust. Halduskohtu etteheide seisnes kokkuvõtvalt selles, et käskkirja nr 190 kehtestamisel ei ole piisaval määral arvesse võetud looduskaitselisi kaalutlusi. Kohus saab haldusorgani kaalutlusruumi sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, sh jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3, vt ka Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20). Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse mh juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (Riigikohtu 12.05.2008 otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja 14.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40).

3-21-150 rohkem kui 0,3 m mitte senisest veetasemest (sel juhul ei oleks veeluba vajalik jätkuvaks paisutamiseks), vaid looduslikust veetasemest. Uue veeloa andmata jätmise korral tuleks loa omajal taastada veekogu looduslik tase, st paisutamine lõpetada.

3-21-150 hüdroenergia tootmise eelduseks on kehtiv vee erikasutusluba. Seega ei saa paisjärve säilimist tagada üksnes käskkirja nr 190 kehtestamisega. Kinnismälestiste vaadeldavuse (MuKS § 14 lg 2 p 2) osas märgib ringkonnakohus, et kuna käskkirjaga nr 190 ei otsustatud Linnamäe HEJ paisu muinsuskaitse alla võtmist, ei ole kaitsevööndi laiendamise seisukohalt olulised vaated paisule või paisult linnamäele. Ka juhul, kui paisutus tuleb likvideerida, ei takistaks see (endise) paisjärve lääne-, edela- ning lõunakallastelt avanevaid vaateid Linnamäe HEJ paisule.

3-21-150 mälestiste kaitsevööndiga. Seega pole tegemist n-ö jätkuva olukorraga. Kuna ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et käskkirja nr 190 p-de 4 ja 5 kehtima jäämisel ei saaks – ka Linnamäe HEJ käitajale veeloa väljastamata jätmisel – paisutust lõpetada ilma Muinsuskaitseameti nõusolekuta, avaldab käskkiri nr 190 negatiivset mõju Natura alale. Vaidlusalusel jõelõigul potentsiaalse lõheliste kudemis- ja elupaiga taastamine eeldab paisutuse likvideerimist.

22(25)

3-21-150

23(25)

3-21-150

24(25)

3-21-150 menetluskulude jaotusele, mida ei saa pidada vastustaja põhitegevusest väljuvaks küsimuseks. Vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamine ei eeldanud vastustajal eriteadmiste olemasolu.

(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.01.2024 otsusega

RESOLUTSIOON

25(25)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.