Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.01.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2608
Haldusasi
OÜ Lammasmäe Puhkekeskus kaebus Keskkonnaameti 15.10.2020 korralduse nr DM-108734-19 ja 26.11.2020 vaideotsuse tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata vee erikasutuse keskkonnaloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja OÜ Lammasmäe Puhkekeskus, volitatud esindajad v.adv Margo Lemetti ja adv Kevin Kõo Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Kelli Varov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Lammasmäe Puhkekeskus apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Lammasmäe Puhkekeskus apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.02.2022. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas 10.12.2019 Keskkonnaametile (KKA) vee erikasutuse keskkonnaloa (veeluba) taotluse Kunda jõe paisutamiseks Kunda IV paisuga (teise nimega Kunda mõisa pais) ja hüdroenergia kasutamiseks Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Linnuse külas Mõisa (katastritunnus 90202:001:0059) ja Kuusemäe (katastritunnus 90202:001:0016) kinnistutel. Taotluse kohaselt kavandatakse paisutuse jätkamist olemasolevale rajatisele algupäraselt kavandatud paisutustasemega. Paisutuse normaaltase on 41.32 EH2000 ning maksimumtase 41.70 EH2000. Vee erikasutuse eesmärk on ajaloolise vesiveskikompleksi terviklikkuse säilitamine ja kasutamine turismi arendamise eesmärgil. Kaladele paisust üles- ja allavoolu läbipääsu tagamiseks on kavandatud rajada kruvikalapääs, millega kaasneb hüdroenergia kasutamine elektrienergia tootmiseks.
2.OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas 30.09.2020 KKA-le muudetud veeloa taotluse ning kalapääsu muudetud eelprojekti, milles on kalapääs kavandatud kärestikutüüpi möödaviikpääsuna, mis ei eelda hüdroenergia kasutamist.
3.KKA keeldus 15.10.2020 korraldusega nr DM-108734-19 veeloa andmisest Mõisa ja Kuusemäe kinnistutel Kunda jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks Kunda IV paisul. Veeloa andmisest tuleb keelduda veeseaduse (VeeS) § 192 lg 1 ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 52 lg 1 p 4 alusel, sest kavandatav tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele; KeÜS § 52 lg 1 p 6 alusel, sest kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnaoht; KeÜS § 52 lg 1 p 7 alusel, sest kavandatava tegevuse käigus kasutatakse loodusvarasid ebaotstarbekalt või põhjustatakse loodusvarade seisundi olulist halvenemist, arvestades taastuva ja taastumatu loodusvara säästva kasutamise põhimõtet; VeeS § 192 lg 3 p 8 alusel, sest kavandatav tegevus ohustab keskkonda ning seab ohtu VeeS §-des 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide saavutamise. Sirtsi looduskaitseala ja Kunda jõe hoiuala (edaspidi ühiselt nimetatud Sirtsi loodusala) kaitseeesmärke – elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) ning hariliku hingi, hariliku võldase, jõesilmu, lõhe ja paksukojalise jõekarbi elupaikade kaitse – ning Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust on võimalik täita vaid siis, kui hüdroenergiat ei kasutata ning paisutus on likvideeritud ja tagatud on kalade vaba pääs paisust üles- ja allavoolu. Seega välistab taotletav tegevus Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamise. Taotluse järgne paisutuse normaalveetase on 1.10 m võrra kõrgem kui reaalselt eksisteeriv paisutustase. Seega on kavandatav tegevus vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-ga 1. Täidetud ei ole nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) art 6 lg-tes 3 ja 4 ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 29 lg-s 3 sätestatud tingimus, et tegevus on vajalik alternatiivsete lahenduste puudumise tõttu ning puudub avalikkuse jaoks esmatähtis või erakordselt tungiv ja majanduslikult põhjendatud vajadus Kunda jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks. Seega ei ole põhjendatud Natura 2000 võrgustiku ala negatiivselt mõjutava tegevuse lubamine.
4.OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas 15.10.2020 korralduse peale vaide, mille KKA jättis 26.11.2020 vaideotsusega rahuldamata. Nii kruvikalapääsu kui ka möödaviik-kalapääsu lahenduse korral on vajalik tõsta olemasolevat veetaset, mille tulemusel säilivad paisutusega kaasnevad negatiivsed mõjud ning jäävad saavutamata Sirtsi loodusala kaitsekorralduskavas ja Ida-Eesti veemajanduskavas (veemajanduskava) sätestatud eesmärgid. Kuigi LKS § 51 lg 11 võimaldab kalade kudemisvõimaluste parandamiseks olemasoleva veetaseme tõstmist, on see otseses vastuolus teiste keskkonnakaitse eesmärkidega. Selleks, et tagada kalade vaba ränne ülesvoolu, ei ole õigustatud tõsta praegust veetaset. Veetaseme tõstmisega ei parandata Kunda_2 veekogumil 2(14)
3-20-2608 kalade kudemistingimusi, kärestikulised elupaigad jäävad endiselt uputatuks ning on oht settereostuseks. Kunda IV paisu ei ole tunnistatud kultuurimälestiseks. Paisu põhielemendid, nagu kaldasambad ja muu ajalooline väärtus kallastel on võimalik säilitada ka nii, et kultuurilooline väärtus ei saaks kannatada. Kunda jõe paisutamine Kunda IV paisuga ja möödaviik-kalapääsu rajamine ei ole avalikkuse jaoks esmatähtis ega erakordselt tungiv ja majanduslikult põhjendatud vajadus, mis kaaluks üles loobumise Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamisest ja õigustaks kaitstava loodusobjekti seisundi olulist negatiivset mõjutamist ning seaks kahtluse alla üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamise.
5.OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse KKA 15.10.2020 korralduse ja 26.11.2020 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks jätkama kaebaja esitatud veeloa taotluse menetlemist. 1) Kavandatava tegevuse eesmärk on laiendada kaebajale kuuluva puhkekeskuse tegevust Kunda mõisa veskikompleksis. See on mõeldav üksnes juhul, kui on võimalik külastajatele eksponeerida Kunda mõisa kompleksi selle algupärasel kujul, st koos ajaloolise paisu ja paisutusega. 2) Vaidlustatud korralduses on õigusvastaselt tuginetud haldusasjas nr 3-17-2565 tehtud jõustumata kohtuotsustele ning sisustatud LKS § 51 lg-s 1 sätestatut viidatud haldusasjas tehtud halduskohtu ning ringkonnakohtu lahenditele tuginedes. Sellega rikkus KKA haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet ning põhjendamiskohustust. 3) Taotletava tegevuse puhul ei ole tegemist paisu rekonstrueerimisega ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 3 mõttes, vaid paisu üksnes remonditakse. Tööd hõlmavad eelprojekti kohaselt veelaskme kivikonstruktsioonide, veelaskmega külgneva muldkeha ja kaldakindlustuste remontimist ning veetaseme reguleerimiseks vajalike varjakonstruktsioonide (eemaldatud ajutiselt remonttööde ajaks) tagasi paigaldamist. Varjad on paisul olnud ajalooliselt, mistõttu nende vahetamist ei saa pidada rekonstrueerimistöödeks. Varjade vahetamisel ei muutu paisu kubatuur, piirdekonstruktsioon ega paisu omadused oluliselt. Ehitustegevuse tulemusel säilitatakse ajalooline veetase (1858. aastal vesiveski kompleksi rajamise tulemusel saavutatud veetase), mistõttu ei ole tegevus vastuolus LKS §-ga 51. 4) Kaebaja tellitud mõõtmise kohaselt on vahetult enne paisu mõõdetud veetase 41.15 m EH2000. Vastustaja ekspert lähtub looduslikust olukorrast ehk olukorrast, kus paisu ei eksisteeri. Paisutuse normaaltasemeks ei saa pidada mitte looduslikku või olemasolevat veetaset, vaid paisule ehitustehniliselt ettenähtud selle eesmärgi täitmiseks vajalikku veetaset. Asjaolu, et veetase on ajutiselt varjade eemaldamise tõttu madalam, ei muuda paisutuse normaaltaset. Kuivõrd Riigikohtu praktika (04.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-74-14) järgi ei kohaldu LKS § 51 lg 1 suuremahulise avarii likvideerimiseks vajalike paisu rekonstrueerimistööde teostamise korral, ei kohaldu see järelikult ka väiksemahuliste remonttööde puhul. Isegi kui eelprojekti kohaseid töid pidada paisu rekonstrueerimiseks, on tegevus lubatav LKS § 51 lg 11 alusel, kuna tegevuse käigus rajatakse paisu juurde looduslähedane möödaviik-kalapääs, mille tulemusel paranevad kalade kudemisvõimalused. 5) Kavandatava tegevusega ei kaasne keskkonnaohtu ning tegevuse raames ei kasutata loodusvarasid ebaotstarbekalt ega põhjustata loodusvarade seisundi olulist halvenemist. Korralduses on jäetud tähelepanuta, et kavandatav tegevus on kooskõlas nii Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava kui Sirtsi loodusala kaitsekorralduskavaga, mistõttu on täiesti asjakohatud viited LKS § 32 lg-le 2 ning KeÜS § 52 lg 1 p-dele 4, 6 ja 7. Koos kalapääsu rajamisega on taotletav tegevus kooskõlas veemajanduskavas ja kaitsekorralduskavas sätestatud kaitseeesmärkide saavutamisega. Kalapääsu rajamise järgselt on kaladel võimalik liikuda jões
3(14)
3-20-2608 ülesvoolu asuvatele kudemisaladele, samuti on 165 m pikkune kärestikuline möödaviikkalapääs kaladele kudemisalaks ja elupaigaks. 6) Vaideotsuses on ebaõigesti märgitud, et KKA-l puudub LKS § 51 lg-s 1 sätestatud otsuse tegemisel kaalutlusõigus. KKA kaalutlusõigus tuleneb selgelt LKS § 51 lg-st 11, mis võimaldab muu hulgas veekogu looduslikku sängi, veerežiimi ning veetaset muuta ka paisude rekonstrueerimisel, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Seega oleks KKA pidanud analüüsima, kas taotletava tegevuse tulemusel paranevad kalade kudemisvõimalused võrreldes olemasoleva olukorraga. KKA pole korralduses ega vaideotsuses arvesse võtnud taotletavast tegevusest saadavat kasu, sh kalade kudemisvõimaluste paranemist. Möödaviikkalapääsu kohta on korralduses üksnes nenditud, et seda varianti ei ole 2007. aastal koostatud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandes alternatiivina kaalutud, sest kitsaste olude tõttu on looduslähedase kalapääsu rajamine raskendatud. Asjaolu, et lahendust ei ole varasemates mõjuhinnangutes käsitletud, ei tähenda, et keskkonnaloa andmise otsustamisel võiks selle kõrvale jätta. KKA oleks pidanud menetluse käigus möödaviik-kalapääsu lahendust kaaluma ning vajadusel koguma täiendavat teavet lahenduse sobivuse üle otsustamiseks. Möödaviikkalapääsu rajamisel ei kasutaks kalapääs hüdroenergiat, nagu kaebaja algses, 10.12.2018 taotluses toodud kruvikalapääsu puhul. Samas on korralduses asjakohatult viidatud hüdroenergia kasutamise negatiivsetele mõjudele ja kruvikalapääsu sobimatusele. Korralduses ei ole kaalutud erinevaid kalapääsu lahendusi. 7) Vastustaja on jätnud arvestamata asjaoluga, et Kunda mõisa paisu likvideerimine ei ole võimalik. Kunda mõisa vesiveskikompleks on olulise ajaloolis-kultuurilise tähtsusega, mistõttu ei ole paisu ja paisutuse likvideerimine mõeldav. Pais ja paisutus on ajalooliselt teeninud ning töös hoidnud mõisakompleksi kuuluvaid hooneid ja seadmeid, mistõttu on tegemist mõisakompleksi lahutamatu osaga. Kohaliku omavalitsuse erilist huvi mõisakompleksi (sh ka paisu ja paisutuse) säilimise vastu näitab asjaolu, et Kunda mõisa kompleks on määratud ViruNigula valla üldplaneeringus miljööväärtuslikuks alaks ning Viru-Nigula Vallavalitsus on 03.12.2020 esitanud Muinsuskaitseametile taotluse võtta mõisakompleks muinsuskaitse alla. LKS eesmärgiks on kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine ning KeÜS järgi tuleb kaitsta ka kultuuripärandit. Nendest õigusaktidest ei tulene, et inimtekkelisest keskkonnast on kaitsmisväärt üksnes kultuurimälestisteks tunnistatud objektid. Arvestades Kunda mõisa kompleksi omapära, tähtsust ja head seisukorda, on ilmne, et ajaloolis-kultuurilise terviku rikkumine paisu või paisutuse likvideerimise näol ei ole võimalik. Seda arvestades pidanuks KKA loamenetlusse kaasama Muinsuskaitseameti. 8) Korralduses on jäetud arvestamata asjaoluga, et taotletaval tegevusel on marginaalsed negatiivsed mõjud. Nimelt on Kunda jõe veetase looduslikult väga kõikuv ning kuivõrd piirkonnas on jõgi järskude kallaste ning suure languga, siis ei oma ebaoluline veetaseme tõus Kunda jõele mõju – muu hulgas ei muutu taotletava tegevusega negatiivselt veerežiim, kalade elupaigad, kudemisvõimalused ega muud korralduses viidatud asjaolud – või on mõju praeguse olukorraga võrreldes sedavõrd väike ja saadav kasu (uute elupaikade ja kudemisvõimaluste näol) sedavõrd suur, et ei ole alust keelduda veeloa andmisest. Samuti ei saa taotletava tegevuse mõju pidada oluliseks, kuivõrd Kunda mõisa paisu näol on tegemist alates Kunda jõe suudmest neljanda paisuga. Korralduses nimetatud kaitsealused liigid elavad ja paiknevad üksnes jõe suudmes ning juba Kunda mõisa paisust allavoolu jäävate rändetõkete tõttu ei jõua viidatud liigid Kunda mõisa paisuni. Harilik võldas on uuringute kohaselt esinenud katsepüügil üksnes 800 m kaugusel suudmest, harilik hink üksnes jõe suudme-eelses osas, jõesilmu leviala piirdub 2,3 km jõeosaga alamjooksul allpool Kunda hüdroelektrijaama ning lõhe esineb üksnes jõe suudmest vähem kui 2 km kaugusel, kus paikneb lõhele ületamatu rändetõke. Kunda mõisa pais asub Kunda jõe suudmest 5,5 km kaugusel.
4(14)
3-20-2608 9) Veeloa andmisest keeldumise tulemusel on kaebaja korralduse jõustumisel kohustatud paisu likvideerima (VeeS § 175 lg 4). Korralduses ei ole hinnatud, kas praegusel juhul on paisu likvideerimise kohustus proportsionaalne. Arvestades, et paisu ja paisutuse säilimine on oluline säilitamaks ajaloolis-kultuurilist pärandit ning kuivõrd tegemist on jõe suudmest alates neljanda paisuga, ei aitaks paisutuse likvideerimine täita keskkonnakaitselisi eesmärke, siis on paisutuse likvideerimise kohustuse seadmine kaebajale ebaproportsionaalne. 10) Taotletav tegevus on avalikes huvides, kuna on kooskõlas keskkonnaeesmärkide saavutamisega ning Kunda mõisakompleksi näol on tegemist olulise ajaloolis-kultuurilise pärandiga. Leides, et taotletav tegevus mõjutab ebasoodsalt Natura võrgustiku ala terviklikkust ja kaitse-eesmärki, oleks vastustaja pidanud taotluse menetlemisel pöörduma KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole. Ei saa välistada, et Kunda jõel võib esineda avalik huvi säilitada paisutus, mis võib üles kaaluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (veepoliitika raamdirektiiv), eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved. Arvestades, et paisu likvideerimine on välistatud, ei ole võimalik saavutada kaitsekorralduskavas sätestatud kaitse-eesmärke kavas sätestatud viisil. Seega oleks KKA pidanud kaaluma ka teisi lahendusi.
6.Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) KKA on 15.10.2020 korralduse andmisel lähtunud 2007. a ekspertarvamusest, mille kohaselt oli Kunda IV paisu normaalveetase absoluutkõrgus LKS vastuvõtmise ajal (21.04.2004) 40.00 m BK 77 (40.22 m EH2000) ning on praeguseks sellel kõrgusel olnud juba ligikaudu 33 aastat. Kaebusele lisatud Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 tööst nr 5521 nähtuvalt on veetaset (41.15 m EH2000) mõõdetud suurveeperioodil (01.04.2021), kui veetase on ka looduslikult tavapärasest kõrgem. Riigikohtu 18.02.2021 otsuse asjas nr 3-17-2565 kohaselt on piirtasemeks paisutuse normaaltase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel, kui paisutusele pole hilisema loaga määratud madalamat lubatavat taset. Kaebaja 10.12.2019 ja 30.09.2020 taotlustes on märgitud paisutuse normaalveetasemeks 41.32 m EH2000, mis on 1.10 m kõrgem kui 2007. a ekspertarvamuses toodud veetase. Seega on Kunda IV paisul veetaseme tõstmine kaebaja taotlustes märgitud tasemele selgelt vastuolus LKS § 51 lg-ga 1. 2) Euroopa Komisjoni teatises 2019/C 33/01 on loodusdirektiivi art 6 lg 2 kohta märgitud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla Natura ala määramise ajal registreeritud taseme, kuid parema seisundi saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist. Riigikohtu 18.02.2021 otsuse järgi tuleb KeHJS § 29 lg-t 2 tõlgendada nii, et Natura ala terviklikkuse ebasoodsaks mõjutamiseks, mis välistab kavandatava tegevuse, võib vähemalt üldjuhul olla ka pärast Natura ala moodustamist paranenud olukorra taashalvendamine. Paisu rekonstrueerimine ja seeläbi veetaseme tõstmine Kunda IV paisul tooks kaasa paranenud seisundi taashalvendamise, sest suureneb paisjärvelise osa ulatus, uputatakse olulised elupaigad ja kärestikud ning muutub veerežiim. 3) Isegi kui jätta LKS § 51 lg 1 kohaldamata, on alust keelduda veeloa andmisest. Kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnaoht (KeÜS § 52 lg 1 p 6), see seab ohtu VeeS §des 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide saavutamise (VeeS § 192 lg 3 p 8) ning ühtlasi kasutatakse kavandatava tegevuse käigus loodusvarasid ebaotstarbekalt või põhjustatakse loodusvarade seisundi olulist halvenemist, arvestades taastuva ja taastumatu loodusvara säästva kasutamise põhimõtet (KeÜS § 52 lg 1 p 7). Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kavandatav tegevus ei takista veemajanduskava eesmärkide saavutamist. Veekogumi Kunda_2 kesise seisundi põhjuseks on paisutamine Kunda IV paisul. Paisutamisel on veekogu kalastiku seisundile negatiivsed tagajärjed – kalastiku arvukus on vähenenud ja kooslus vaesunud. Teineteisest eraldatud jõelõikude vahel ei toimu kalastiku liikumist, sest paisud seda ei 5(14)
3-20-2608 võimalda. Siirdekalad ei pääse merre toituma ning merest ei saa siirdekalad jõkke kudema. Seetõttu ei ole võimalik saavutada kalastiku head seisundit ja täita veekogumi Kunda_2 veekaitse eesmärki. Veemajanduskava eesmärk on saavutada veekogumi Kunda_2 hea seisund 2021. aastaks. Nii kruvikalapääs kui ka kärestiku-tüüpi möödaviik-kalapääs eeldavad veetaseme tõstmist Kunda IV paisul. Veetaseme tõstmisega ei parandata veekogumil Kunda_2 kalade kudemistingimusi, kärestikulised elupaigad jäävad endiselt uputatuks ning on settereostuse tekkimise oht. Veetaseme tõstmisel suureneb paisutuse mõjuala, mis otseselt mõjutab elupaikasid (kärestik uputatakse üle veelgi suuremas ulatuses) ning ei võimalda täita veemajanduskava ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärke. Kavandatav kalapääs võib küll kõrvaldada jõe tõkestuse, kuid ei aita kaasa kaitse-eesmärkide saavutamisele. Sirtsi loodusalal ei ole eesmärgiks vaid kaitstavate liikide ja elupaigatüübi jõed ja ojad seisundi halvenemise vältimine, vaid ka selle parandamine. Paisutuse likvideerimine on oluliseks kaitsemeetmeks, et taastada paisjärvede alla jäävad koelmud. 4) Alles siis, kui on täidetud kõik tingimused Natura erandi kohaldamiseks – alternatiivsed lahendused puuduvad; projekt tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel; liikmesriik võtab kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed – saab pöörduda Vabariigi Valitsuse poole KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks. KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud tingimused ei ole täidetud. Paisutamise ja hüdroenergia kasutamise korral Kunda IV paisul on välistatud Natura 2000 võrgustiku ala ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamine. Praegusel juhul on olemas alternatiivsed lahendused, näiteks vee kasutamine muul moel ilma jõge paisutamata. Puudub avalikkuse jaoks esmatähtis või erakordselt tungiv ja majanduslikult põhjendatud vajadus paisutada Kunda jõge ja kasutada hüdroenergiat. Seega ei ole põhjendatud lubada Natura 2000 võrgustiku ala negatiivselt mõjutavat tegevust. 5) Muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab Euroopa Liidu keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi art 6 lg 4 (Riigikohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 3-17-1739, p 34). Seega on KKA-l pädevus hinnata, kas muinsuskaitseline huvi Kunda IV paisul on ülekaalukas avalik huvi, mis kaalub üles kahjustatava ala kaitse-eesmärkidest lähtuvad huvid. 15.10.2020 korralduse andmise ajal ei olnud Kunda IV pais ega Kunda mõisa vesiveski kompleks tunnistatud kultuurimälestiseks.
7.Tallinna Halduskohus jättis 06.09.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Riigikohus leidis asjas nr 3-17-2565, et LKS § 51 lg 1 ei näe ette absoluutset keeldu taastada paisutust ega keela ajalooliste paisude säilitamist ja rekonstrueerimist, kuid seda vaid tingimusel, et rekonstrueerimine ei too kaasa veetaseme tõstmist. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et taastada on lubatud paisutuse normaaltase ehk LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel eksisteerinud paisutuse veetase (kui hiljem pole loaga määratud madalamat veetaset) ning see pole välistatud ka juhul, kui LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel puudus vee erikasutusluba. LKS § 51 lg-ga 1 antud paisutuse veetaseme säilitamise õigus hõlmab Riigikohtu arvates õiguse taastada paisu avamise tagajärjel ajutiselt langenud veetase. Riigikohtu viidatud lahendist ega ka asjas 3-17-1739 tehtud otsusest ei tulene järeldust, et ajaloolise paisu taastamiseks (ja selle rajatisena toimivaks muutmiseks) on õigus tõsta paisutuse veetase tasemele, mis oli eelduslikult ette nähtud rajatise projekteerimisel ja ehitamisel, olukorras, kus sellist veetaset (paisutust) pole eksisteerinud viimased 33 aastat. Nii pikka ajavahemikku ei saa pidada ajutiseks. Riigikohus on ka märkinud, et paranenud keskkonna säästmise motiivil loast keeldumine ei saa kaasa tuua kaebajale talumatult ebaõiglast olukorda, kuid samas tuleb arvestada kohustusega vältida kaitsestaatuse halvenemist ning saavutada kaitse-eesmärgid; keskkonnaloa andmine ei saa
6(14)
3-20-2608 kaasa tuua vastuolu üldiste looduskaitseliste piirangutega ega Natura aladel kehtivate erireeglitega. 2) Eelneva põhjal ei saa nõustuda kaebajaga, et lubatav taastatav veetase tuleks määrata lähtudes 1858. a-l kivisse raiutud tähisest. Seda ajaloolist veetaset pole pärast LKS § 51 lg 1 jõustumist olnud ühelgi hetkel. Kaebajal puudus LKS § 51 lg 1 jõustumise ajal veeluba paisutuseks ning veetase pole sellest hetkest muutunud, rääkimata ajutisest veetaseme langemisest mingi sündmuse tagajärjel. Vastustaja lähtus korraldust andes 2007. a eksperdiarvamuses toodud paisutuse normaalveetasemest abs 40.00 m (uues süsteemis 40.22 m EH2000) LKS-i jõustumise ajal ja faktilisest olukorrast, et puidust varjakonstruktsioonid olid hävinud ning paisu põhjalase oli olnud pikemat aega avatud ja vesi sai sealt läbi voolata. Samasugune oli olukord ka haldusmenetluse ajal. Kaebaja arvamus, et vastustaja oleks pidanud lähtuma nn ajaloolisest veetasemest, mis oli paisule projektis ette nähtud, ei tulene kehtivast õigusest ega ka Riigikohtu praktikast. Kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendist (Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 töö nr 5521) ei saanud vastustaja haldusakti andes lähtuda, kuid põhjendatud on vastustaja märkus, et sellest nähtuvalt on veetaset mõõdetud suurveeperioodil, kui veetase on ka looduslikult tavapärasest kõrgem, mistõttu ei tõenda see 2007. a eksperdiarvamuse aluseks oleva mõõtmise ebaõigsust. Vastustaja on seega põhjendatult leidnud, et taotletav paisutustase on 1.10 m kõrgem kui eksperdiarvamuses välja toodud reaalselt eksisteeriv paisutustase ning läheb seega otseselt vastuollu LKS § 51 lg-ga 1. 3) Õige ei ole kaebaja seisukoht, et lagunenud paisu taastamine ja sellele kalapääsu rajamine on käsitatav remondina. Kuna suur osa paisust tuleb taastada, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega (EhS § 4 lg 3 p 6). Kohtul ei ole alust mitte nõustuda vastustaja järeldusega, et paisutamise ja hüdroenergia kasutamise korral nii koos kui ka eraldi on Kunda IV paisul välistatud Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkide saavutamine, kuna selline tegevus mõjub negatiivselt nii kaitse-eesmärkidele kui ka ala terviklikkusele. 4) Vastustaja on põhjendanud, miks ei ole lahenduseks Kunda IV paisule möödaviikkalapääsu rajamine. Sellise kalapääsu toimimiseks on vajalik tõsta väljakujunenud veetaset, mille tulemusel paisutamise negatiivsed mõjud säilivad – paisutusega jäävad alles rändetakistus, settereostuse risk, paisjärve liiga kõrge temperatuur (mille suhtes on eriti tundlik lõhe), kärestikulised elupaigad jäävad uputatuks ning kokkuvõttes jäävad saavutamata nii kaitsekorralduskava kui ka veemajanduskava eesmärgid. Möödaviik-kalapääsu rajamise eelduseks on paisutusel veetaseme tõstmine 1,1 m võrra. See aga tähendab KKA selgituste kohaselt lisaks olemasolevale 100 m kärestikulise jõelõigu uputamisele veel ca 60 m kärestikulise jõelõigu täiendavat uputamist. KKA on asjakohaselt selgitanud, et kalapääsu rajamisel peab olema tagatud efektiivne kalapääsu toimivus, mille käigus on tagatud kõikidele isenditele vaba liikumine nii üles- kui ka allavoolu. Seda asjaolu ei ole kaebaja tõendanud. LKS § 51 lg 11 praegusel juhul ei kohaldu. 5) KKA on õiguspäraselt leidnud, et Muinsuskaitseameti kooskõlastust polnud vaja. KKAle oli teada asjaolu, et Kunda mõisa vesiveski kompleks võib omada arhitektuurilist väärtust. Paisutuse likvideerimisel ei pruugi toimuda piirkonna ajaloolise substantsi ja kultuuriruumi väärtustavate arhitektuurielementide olulist muutmist. Paisu põhielemendid, nagu kaldasambad ja muu ajalooline väärtus kallastel on võimalik säilitada ka nii, et kultuurilooline väärtus kannatada ei saaks. Veeloa andmisest keeldumisel ei otsustanud KKA paisu kui rajatise likvideerimise üle. 6) Asjakohatu on kaebaja väide, et kuna Kunda IV on jõe suudmest alates neljas pais, on jõgi sõltumata Kunda IV paisust kaladele tõkestatud. KKA on keskkonnaloa andmisest keeldunud Kunda I ja III paisudele, mistõttu tuleb ka seal paisutus likvideerida. Kunda II pais
7(14)
3-20-2608 on muudetud kaladele ületatavaks. Kunda jõe kui terviku hea seisundi saavutamine eeldab kõigi paisutuste likvideerimist. 7) KKA on nn Natura erandiga seonduvat käsitlenud nii vaidlustatud korralduses kui ka vaideotsuses. KKA on õigesti selgitanud, et nn Natura erandi rakendamiseks saab Vabariigi Valitsuse poole pöörduda alles siis, kui erandi kohaldamiseks on kõik tingimused täidetud. Menetluslikuks eelduseks on ka nn Natura hindamine, mis on KMH osaks ning kõik KMH-ga seotud pädevused (KeHJS §-d 9, 20 ja 22) kuuluvad KKA-le kui veeloa andjale (VeeS § 191 lg 1). 8) Sellega, et korralduses on viidatud jõustumata kohtulahenditele, ei ole rikutud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet. Vaidlustatud korralduse andmise aluseks ei olnud jõustumata kohtuotsustes toodud kohtu seisukohad, vaid kehtiv õigus (veedirektiiv, loodusdirektiiv, LKS, VeeS, kaitsekorralduskava ja veemajanduskava). Seega on põhjendatud ka vaideotsuses toodud seisukoht, et puudus vajadus oodata ära Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-17-2565, kuna KKA-le oli taotluse perspektiivitus selge ning menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt oli otsuse tegemine sellises olukorras põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.OÜ Lammasmäe Puhkekeskus palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Halduskohus kohaldas ebaõigesti LKS § 51 lg-t 1. Riigikohtu otsuses nr 3-17-2565 avaldatud seisukoha järgi hõlmab sellest sättest tulenev veetaseme säilitamise õigus ka õiguse taastada paisu avamise tagajärjel ajutiselt langenud veetase. Viidatud Riigikohtu lahendist ei tulene, et taastada võib üksnes ajutiselt langenud veetaseme. Lisaks märkis Riigikohus, et veetasemeks, mida tõsta ei tohi, ei ole juhuslikel asjaoludel tekkinud tase, vaid piirtasemeks on paisutuse normaaltase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel, kui paisutusele pole hilisema loaga määratud madalamat lubatavat taset. Normaalpaisutustase on vesiehitiste standardi (EVS 924:2015) p 3.4.23 kohaselt paisjärve (veehoidla) projektikohane veetase, või pikaajaline väljakujunenud veetase, mida võib hoida normaalsetes käitustingimustes. Riigikohtu viidatud normaalpaisutustase on seega paisu eesmärgi täitmiseks vajalik veetase, mis on paisule ehitustehniliselt ette nähtud. Praegusel juhul on selleks veeloa taotluses märgitud veetase (41,32 m EH2000), mille puhul on lähtutud ajaloolisest paisu kivimüüritisel paiknenud tähistusest. Seejuures nähtub ka 2007. a eksperdihinnangust, et veetase ei ole olnud viimased 33 aastat püsiv, kuivõrd 2005. a ülevaatuse ajal puidust varjakonstruktsioonid puudusid, samas kui 2006. a-l olid need osaliselt taastatud. Varjade näol on tegemist veetaseme või vooluhulga reguleerimiseks kasutatava liigutatava tarindiga, millega osaliselt või täielikult suletakse vesiehitise vooluava (EVS 924:2015 p 4.4.6). Nüüd on puidust varjakilbid eemaldatud, kuid need on hõlpsasti väljavahetatavad detailid. Taotlusega kavandatav tegevus ei eelda sellises mahus ehitustöid, et neid tuleks pidada paisu rekonstrueerimiseks. 2) Halduskohus andis ebaõige hinnangu kaebaja esitatud veetaseme mõõtmistulemusele. Halduskohtu otsusest ei selgu, millal võib või tuleb veetaset mõõta, ega see, mille põhjal on halduskohus järeldanud, et kaebaja tellitud mõõtmise ajal oli veetase tavapärasest kõrgem. 2007. a eksperthinnangu aluseks olev mõõtmine võis toimuda väga veevaesel ajal. Kohus oleks vähemalt veeloa andmisest keeldumise proportsionaalsuse hindamisel pidanud arvestama sellega, et Kunda jõe veetase on äärmiselt kõikuv. 3) Halduskohus on jätnud suures ulatuses analüüsimata kaebaja esitatud õiguslikud argumendid ja faktilised asjaolud ega ole teostanud kaalutlusõigust korrektselt. Riigikohus on 8(14)
3-20-2608 rõhutanud, et riigi poolt Natura alade kaitsmiseks kasutusele võetavad meetmed peavad olema proportsionaalsed, mistõttu tuleb kaaluda kõiki tegevusega seonduvaid aspekte (otsus nr 3-171739, p 29). Veemajanduskava kohaselt ei ole Kunda jõe kesise seisundi põhjuseks mitte paisud iseenesest, vaid paisudega kaasnevad negatiivsed mõjutused – eelkõige jõe tõkestatus. Kalapääsu rajamisega see mõju kõrvaldatakse ning on võimalik saavutada nii veemajanduskavas kui ka Sirtsi loodusala kaitsekorralduskavas seatud eesmärgid. Kuna Kunda mõisa pais on kultuurilise väärtusega objekt, mille likvideerimine on mõeldamatu, on keskkonnaeesmärkide saavutamiseks kõige optimaalsem lahendus looduslähedase möödaviikkalapääsu rajamine. Kalapääsu rajamise korral paranevad kalade elu- ja kudemistingimused võrreldes praeguse olukorraga. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et taotletaval tegevusel on marginaalsed negatiivsed mõjud, kuivõrd piirkonnas on veetase looduslikult väga kõikuv ning tegemist on suudmest alates neljanda paisuga, kuhu siirdelise eluviisiga kaitstavad liigid ei jõuagi. I ja III paisule keskkonnaloa andmisest keeldumine on kaebajale teadaolevalt vaidlustatud, samuti on Kunda tsemendivabriku hüdroelektrijaama tamm kultuurimälestis. Seega ei ole nende paisude likvideerimine praeguse seisuga kindel. 4) Halduskohus leidis ebaõigesti, et puuduvad alused KeHJS § 29 lg 3 alusel loa andmiseks Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Pole välistatud, et Kunda jõel võib esineda paisutuse säilitamise vastu avalik huvi, mis kaalub üles veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved. 5) Menetluse käigus jõustumata kohtuotsustele tuginemine ning korralduse andmine ilma Riigikohtu otsust ära ootamata ei olnud õiguspärane. 6) Halduskohus leidis ebaõigesti, et vaidlustatud korraldus ei too kaasa tagajärgi seoses paisu ega paisutuse likvideerimisega. Tulenevalt VeeS § 175 lg-st 4 toob veeloa andmisest keeldumine kaasa paisutuse likvideerimise kohustuse. Paisutuse likvideerimine ilma paisu lammutamiseta pole võimalik. Seega pidanuks vastustaja veenduma, kas paisutuse likvideerimine on paisu muinsuskaitselist väärtust arvestades üldse võimalik, ning kaasata menetlusse Muinsuskaitseamet.
9.Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus leidis õigesti, et 15.10.2020 korraldusega ei kohustata paisu likvideerima ega reguleerita paisutuse likvideerimist. Seetõttu polnud ka vajalik küsida Muinsuskaitseameti seisukohta. 2) Kaebaja esitatud Muinsuskaitseameti tellitud eksperdihinnangu järgi on pais osaliselt hävinud ning ka 2009. a veetõkestusobjektide kaardistamise ja nende mõju hindamise aruande järgi olid paisu konstruktsioonid sedavõrd lagunenud, et vajasid osaliselt või täielikult asendamist. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et suur osa Kunda IV paisust tuleb taastada, mistõttu on tegemist rekonstrueerimisega EhS 4 lg 3 tähenduses. Vastustajale teadaolevalt ei ole paisu pärast 2009. aastat rekonstrueeritud. Taotluses märgitud paisutuse normaalveetase on kõrgem kui LKS § 51 lg 1 jõustumise ajal olnud veetase. Kehtivast õigusest ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et veeloa andmisel tulnuks lähtuda nn ajaloolisest veetasemest. Projektijärgse veetaseme taastamine seaks ohtu säilinud ja kaitset vajavad elupaigad. Seega on kavandatav tegevus vastuolus LKS § 51 lg-ga 1. 3) Vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei saa arvestada kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 tööd nr 5521. Lisaks tuleb arvestada, et sobivaks paisutuskõrguse mõõtmise ajaks on mai kuni september (k.a.). Õige ei ole veetaset mõõta kevadise suurvee ja tulvade ajal. 9(14)
3-20-2608 4) Kaebaja pakutud kalapääsu lahendused eeldavad veetaseme tõstmist, millega ei parandata kalade kudemistingimusi ning väga hea kvaliteediga kärestikulised elupaigad paisust ülesvoolu jäävad uputatuks. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et paisutamise korral on välistatud Kunda IV paisul Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamine. 5) KKA saaks Natura erandi rakendamiseks Vabariigi Valitsuse poole pöörduda alles siis, kui kõik KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud tingimused on täidetud. Praegusel juhul see nii ei ole. 6)
Jõustumata kohtulahenditele viitamine ei mõjutanud KKA seisukohti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
11.Vaidlusalune pais paikneb Sirtsi loodusala koosseisus Natura 2000 alade võrgustikku kuuluval Kunda jõe hoiualal (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 p 2 ap 395). Kunda jõe hoiuala kaitse-eesmärk on EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingi (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar) ja paksuseinalise jõekarbi (Unio crassus) – elupaikade kaitse (Vabariigi Valitsuse 15.09.2005 määruse nr 237 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne-Viru maakonnas“ § 1 lg 1 p 6). Sirtsi looduskaitseala ja Kunda jõe hoiuala (Sirtsi loodusala) kaitsekorralduskava 2016–2025 (kinnitatud KKA peadirektori 31.12.2015 käskkirjaga nr 1-4.2/15/549; muudetud KKA peadirektori 20.07.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/21) eesmärkideks on mh kaitsta hariliku võldase, hariliku hingi, jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe elupaikasid. Hariliku võldase, jõesilmu ja lõhe puhul on parimaks kaitse-eesmärkide saavutamise meetmeks peetud hüdroenergia tootmise lõpetamist ja paisude likvideerimist. LKS § 32 lg 2 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaikade nimistu“ § 2 p 33 järgi on Kuna jõgi kogu ulatuses määratud lõheliste kudemisja elupaigaks, millel on vastavalt LKS § 51 lg-le 1 keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine.
12.Vastustaja on veeloa andmisest keeldumisel tuginenud mh LKS § 51 lg-le 1. Selle sättega kaitstakse lõheliste koelmualasid, et tagada nende paljunemiseks vajalikuid tingimused. Lõheliste koelmualade kaitse vajadus tuleneb loodusdirektiivi artiklitest 10 ja 14.1 LKS § 51 eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset (Riigikohtu 04.03.2015 otsus nr 3-3-1-74-14, p 17). Keelatud on rekonstrueerimine, mis toob kaasa veetaseme tõstmise. Veetasemeks, mida tõsta ei tohi, ei ole juhuslikel asjaoludel tekkinud tase. Piirtasemeks on paisutuse normaaltase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel, kui paisutusele pole hilisema loaga määratud madalamat lubatavat taset (Riigikohtu 18.02.2021 otsus nr 3-17Looduskaitseseaduse (279 SE) eelnõu seletuskiri, algteksti lk 31. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c92b4504-6071-319f-a00111b5130a27d5/Looduskaitseseadus.
10(14)
3-20-2608 2565, p 27). Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, millist veetaset saab Kunda IV paisu puhul pidada piirtasemeks.
13.2007. a-l koostatud Kunda jõel paiknevatele Kunda HEJ, Kunda Estonian Cell veehaarde, Kunda tehase ja Kunda mõisa paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamise aruande (2007. a eksperdihinnang – KKA 05.04.2021 vastuse lisa 2) kohaselt (p 5.7, lk 35) puudusid Kunda IV paisul veetaseme reguleerimiseks vajalikud varjakonstruktsioonid 2005. a sügisel toimunud ülevaatuse ajal, kuid 2006. a septembri ülevaatuse ajaks oli osa varasemalt hävinud puitkonstruktsioone taastatud. 2007. a eksperdihinnangu koostamise ajal oli normaalveetase ülalpool paisu ca 40.00 m abs BK 77 (40.22 m EH2000) ning oli sellel kõrgusel olnud juba vähemalt 20 aastat. Selline veetase oli kujunenud põhjalasu-varjakonstruktsioonide purunemise tõttu. Eksperdihinnangust järeldub, et ka LKS vastuvõtmise ajal oli veetase sama. Kaebaja esitatud mõõtmistulemus (Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 töö nr 5521 – kaebaja 17.05.2021 seisukoha lisa 1) näitab veetaset enne paisu konkreetsel ajahetkel (01.04.2021) ning selle põhjal ei saa teha järeldust, et piirtase peaks olema kõnealuses töös kajastuv 41.15 m EH2000. On üldteada, et veetase vooluveekogudes kõigub. Kevadise suurvee ajal, mil kõnealune mõõtmine toimus, oli veetase jões ilmselt tavapärasest kõrgem. Vastustaja viidatud paisutuskõrguse mõõtmise juhendi2 järgi on mõõtmiseks sobiv periood mai kuni september, mis ühtib madalveeperioodi sanitaar- või ökoloogilise vooluhulga määramise perioodiga. Juhendi kohaselt ei ole õige veetaset mõõta kevadise suurvee ja tulvade ajal, mil veetaseme kõikumine ei anna ülevaadet paisutuse mõjust madalveeperioodil, mis on oluline vee-elustikule (p 3, lk 8). Lisaks on kaebaja taotletav paisutustase kõrgem ka 01.04.2021 mõõtmistulemuse järgsest veetasemest.
14.Kuigi 2007. a-l tuvastatud veetase ei olnud ajalooline ehk paisu eesmärgi täitmiseks ehitustehniliselt ette nähtud veetase, ei pea ringkonnakohus õigeks lähtuda viimasest. Varjakonstruktsioonide purunemise järel kujunenud olukord ei olnud ajutine ja lühiajaline, näiteks avarii tagajärjel tekkinud olukord, vaid sellest tingitud alanenud veetase oli püsinud aastakümneid. Paisutamiseks Kunda IV paisul polnud ka luba väljastatud. Kuivõrd LKS § 51 lg 1 jõustumise ajal ei olnud väidetavat ajaloolist ehk projektikohast paisutustaset Kunda IV paisul juba aastaid eksisteerinud, pole alust pidada seda paisutuse normaaltasemeks. Praegusel juhul ei ole tegemist kohtuasjades nr 3-3-1-74-14 (nr 3-12-2216) ja nr 3-17-2565 käsitletud juhtumitele sarnaneva olukorraga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kavandatav tegevus on käsitatav paisu rekonstrueerimisena. Nii 2007. a eksperdihinnangust kui ka kaebaja esitatud 2021. a eksperdihinnangust nähtuvalt on paisu puitkonstruktsioonid hävinud ning kivikonstruktsioonid osaliselt lagunenud. Paisu kivikonstruktsioonide seisund oli juba 2007. a eksperdihinnangu järgi avariiohtlik. Paisu ehitustehnilise kirjelduse (Reaalprojekt 2018. a töö nr P17087-2 – kaebuse lisa 7.1) järgi on paisu sihipäraseks kasutamiseks vajalik seda remontida ning paigaldada varjad. Kavandatav ehitustegevus vastab EhS § 4 lg 3 p-le 6, s.o tegemist on osaliselt hävinud ehitise taastamisega, mitte pelgalt osa asendamisega samaväärsega. Kuivõrd paisu rekonstrueerimise tulemusel tõstetaks veetaset võrreldes LKS jõustumise aegse tasemega, on tegevus vastuolus LKS § 51 lg-ga 1.
15.LKS § 51 lg 11 järgi on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Praegusel juhul ei ole see eeldus täidetud.
16.Ehkki kavandatav tegevus hõlmab ka siirdekalade rännet võimaldava kalapääsu rajamist, ei kõrvalda see meede veetaseme tõstmisest tulenevaid negatiivseid mõjusid väärtuslikele
3-20-2608 kudemisaladele, nagu on ka vaidlustatud korralduses põhjalikult selgitatud. Paisutatud jõeosa alla jäävad väga suure languga kärestikud, mis on ühed olulisemad kudemisalad. Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri, mis muudab selle ebasobivaks jahedalembestele kalaliikidele nagu lõhelised. Samuti kaasneb paisutamisega settereostuse oht, mille tagajärjel rikutakse paisust allavoolu jäävad elupaigad ja kudemisalad. Seega pole alust väita, et kavandatava tegevuse tulemusel kokkuvõttes paraneksid kalade kudemisvõimalused. Lisaks tuleb arvestada, et kalapääsud ei pruugi piisavalt tõhusalt toimida. Puuduvad uuringud, mis kinnitaks kruvitõstuki sobivust lõhe jt siirdekalade tõusvaks rändeks.3 Kaitse-eesmärkide täitmiseks ei piisa sellest, kui kalapääsu läbivad vaid üksikud kalad. R. Järvekülje 2019. a eksperdihinnangu (vastustaja 05.04.2021 vastuse lisa 3) p-s 1.7 (lk 52) on märgitud, et tulenevalt Kunda jõe looduslikult suurest langust (1...3%) ning kõrgetest järskude nõlvadega kallastest paisude juures pole looduslähedaste kalapääsude rajamine võimalik. Ka Reaalprojekt OÜ 2018. a töös nr P18038-2 (kaebuse lisa 7.2) p-s 3 (lk 11) on leitud, et kitsaste olude tõttu on Kunda mõisa paisu juurde looduslähedast kalapääsu (s.o möödaviik-kalapääsu) raske kujundada. Vasakul kaldal paiknevad vesiveski kompleksi rajatised ja looduskaitsealune park. Parem kallas aga on kõrge ja looduslähedase sängi kujundamiseks on vaja teha ulatuslikke kaevetöid (kaeve sügavus umbes 8 m). 2020. a töös nr P18038-3 (kaebuse lisa 15.3) seda takistust mainitud ei ole, kuid on märgitud, et ülemäärane veetaseme tõus võib kahjustada möödaviik-kalapääsu konstruktsioone, ning pakutud välja meetmed kahjustuste vältimiseks (p 3, lk 11). Nimetatud töös ei ole selgitatud, miks peab ekspert erinevalt oma varasemalt koostatud töös avaldatud arvamusest looduslähedase kalapääsu rajamist ilma raskusteta teostatavaks. Samuti pole viidatud uuringutele, mis kinnitaksid sellise kalapääsu toimivust ja efektiivsust. Seega puudub piisav kindlus möödaviik-kalapääsu rajamise võimalikkuses ning toimivuses. Ka looduslähedast kalapääsu ei saa pidada samaväärseks loodusliku olukorraga, kus paisutamist ei toimu ning kalade rändel puuduvad inimtekkelised takistused.
17.Vastustaja on kaalunud ka tegevuse lubatavust KeHJS alusel, arvestades, et kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga tegevus KeHJS § 6 lg 1 p 21 järgi, mille puhul on keskkonnamõju hindamine kohustuslik. KeHJS § 29 lg 2 kohaselt võib tegevusloa anda vaid tingimusel, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Natura 2000 ala terviklikkust ega kaitse-eesmärki. See säte võtab üle loodusdirektiivi art 6 lg 3 teise lause, mille kohaselt võivad pädevad riigisisesed asutused anda kavale või projektile nõusoleku ainult tingimusel, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju.
18.Arvestades, et kaebajale ega muule isikule ei ole antud luba vee paisutamiseks Kunda IV paisul, on praegusel juhul tegemist kavandatava tegevusega KeHJS § 29 lg 2 mõttes. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on loa andmine loodusdirektiivi art 6 lg 3 järgi lubatav vaid juhul, kui on kindlaks tehtud, et kavandatav tegevus ei avalda Natura ala terviklikkusele püsivat negatiivset mõju (otsus asjas C-258/11: Sweetman, p-d 40 ja 41). Negatiivse mõju ilmnemisel on tegevus loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 29 lg 3 järgi erandkorras lubatav juhul, kui tegevusel puuduvad alternatiivsed lahendused ning see on vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel ning rakendatakse hüvitusmeetmeid. Sellisel juhul võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul.
19.Euroopa Komisjon on selgitanud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla Natura ala määramise ajal registreeritud taseme; parema seisundi saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist (teatis 2019/C 33/01, p 3.5). Euroopa Kohtu praktika järgi ei tohi Natura alade kaitse piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise vältimiseks, vaid see peab ka vastavalt olukorrale hõlmama R. Järvekülg jt. Kruvikalapääsude efektiivsuse ja selektiivsuse eksperthinnang Eesti tingimustes. Aruanne. Tartu, 2018, lk 26. Kättesaadav: https://envir.ee/elusloodus-looduskaitse/kalandus/uuringud-ja-aruanded.
12(14)
3-20-2608 positiivseid meetmeid ala seisundi säilitamiseks ja parandamiseks (nt otsused asjades nr C399/14: Grüne Liga, p 43; C-404/09: Alto Sil, p 126).
20.Kavandatav tegevus (sh kalapääsu rajamine) eeldab praeguseks väljakujunenud veetaseme tõstmist, mis läheks selgelt vastuollu Natura ala kaitse ja veekaitse eesmärkidega. Vaidlustatud korralduses on 2018. ja 2019. a veekogumite seisundiinfole tuginedes märgitud, et Kunda jõe hüdromorfoloogiline seisund (sh tõkestamatus) on asjakohasel lõigul ehk Kunda_2 veekogumil hinnatud halvaks ning ökoloogiline seisund kesiseks. Veemajanduskava järgi oli eesmärgiks saavutada Kunda_2 veekogumi hea seisund 2021. a-ks. VeeS § 275 lg 1 järgi tuleb mh pinnavee kaitse eesmärgid saavutada 2021. a 22. detsembriks. See tähtaeg seati veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide täitmiseks. Hea seisundi saavutamist ohustavad veemajanduskava kohaselt paisud (sh Kunda IV pais), mis takistavad siirdekalade rännet. Veetaseme tõstmisel suureneb vastustaja hinnangul paisutuse mõjuala ning pole võimalik täita veemajanduskava eesmärke; nii paisutamise kui ka hüdroenergia kasutamisega kaasneb oluline negatiivne mõju Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkidele. Kuivõrd kavandataval tegevusel on Natura ala terviklikkusele püsiv negatiivne mõju, on luba võimalik anda vaid juhul, kui täidetud on KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud tingimused.
21.Erandi kaalumisel tuleb arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes kaebaja tegevuse eesmärkidest (Riigikohtu 28.01.2021 otsus nr 3-17-1739, p 33). Kaebaja taotles veeluba Kunda IV paisul paisutamiseks turismi arendamise eesmärgil, soovides seejuures säilitada ajaloolise vesiveskikompleksi terviklikkuse. Kaebaja väidetest lähtuvalt pole ilma paisutamiseta võimalik kompleksi ajaloolist funktsionaalsust säilitada ja eksponeerida. Alternatiivid, mis ei näe ette paisutamist, ei ole küll päris samaväärsed, kuid kompleksi saab taastada ja külastajatele eksponeerida ka ilma paisutamiseta. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et kompleksil puuduks ilma paisutamiseta igasugune kultuuriline väärtus ja atraktiivsus. Samuti tuleb nõustuda vastustajaga (korralduse p 2.6.9), et kavandatav tegevus ei ole vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Puudub vaidlus, et Kunda mõisa vesiveski kompleksi (sh paisu) ei olnud korralduse tegemise ajal ega ole ka praeguse seisuga kantud kultuurimälestiste registrisse. Veskikompleksi kultuurilist väärtust ei saa seega pidada sedavõrd suureks, et selle säilitamine koos paisutusega kaaluks üles väga olulised looduskaitselised huvid. Viimaseid ei kaalu üles ka huvi turismi edendamise vastu. Kuivõrd KKA on põhjendatult leidnud, et nn Natura erandi kohaldamiseks pole alust, puudus ka vajadus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole loa andmiseks nõusoleku saamiseks.
22.VeeS § 175 lg 4 järgi peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima, kui veeloa andja keeldub loa andmisest. Paisutuse likvideerimisega seonduvat hindab KKA veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimise menetluses (VeeS § 196 lg 2 p 9, § 197 jj). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis ilmselgelt välistaksid paisutuse likvideerimise. KKA on vaidlustatud korralduses õigesti leidnud, et kuna Kunda IV pais ei ole muinsuskaitse all, ei olnud vajadust kaaluda selle säilitamist muinsuskaitselistel põhjustel ega kaasata menetlusse Muinsuskaitseametit. Asjakohatu on kaebaja viide Kunda hüdroelektrijaama veeloa menetlusele, millesse oli kaasatud ka Muinsuskaitseamet, kuivõrd Kunda tsemendivabriku hüdroelektrijaama hoone, tamm ja turbiin on erinevalt praeguses asjas vaidluse all olevast kompleksist tunnistatud kultuurimälestiseks. Kaebaja poolt kohtule 13.08.2021 esitatud samal päeval valminud HK eksperdihinnangu tööversioon Kunda mõisa vesiveski, paisu ja kanalite riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks on koostatud pärast vaidlusaluse korralduse andmist ning ei ole võrdsustatav kulutuuriväärtusena kaitse alla võtmise otsusega. Seega ei saa kõnealune eksperdihinnang mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Ringkonnakohus märgib, et veeloa andmata jätmine ja sellega kaasnev paisutuse likvideerimise kohustus puudutab üksnes paisu, mitte kogu ajaloolist vesiveskikompleksi, mille saab ülejäänud osas taastada ka ilma paisutamiseta. 13(14)
3-20-2608
23.Kunda jõel teiste paisude olemasolu ei ole piisav alus Kunda_2 veekogumis veekaitse eesmärkide täitmisest loobumiseks. Vastustaja kinnitusel on ta keeldunud Kunda I ja III paisule, millel asuvad vastavalt AS Generaator (Kunda tsemendivabriku juures) ja IMG Energy OÜ käitatavad hüdroelektrijaamad, veeloa andmisest ning Kunda II pais, millel asub AS Estonian Cell veehaare, on muudetud kaladele ületatavaks (rajatud on tehiskärestik). AS Generaatori veeloa taotluse kohta 30.06.2021 antud korralduses nr DM-111486-234 on KKA leidnud, et muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamine ei eelda tingimata hüdroenergia kasutamist ja paisutamist, ning kultuurimälestis ei pea olema kasutuses tema algses funktsioonis (p 3.2.1.2.3.2, lk 29). Seega on vastustaja Kunda jõel asuvaid paisusid puudutavates loamenetlustes järjepidevalt juhindunud Natura ala ja veekaitse eesmärkidest.
24.Haldusaktis jõustumata kohtuotsustele tuginemine ei ole iseenesest keelatud ega muuda haldusakti õigusvastaseks. Vastustaja on oma 15.10.2020 korralduses viidanud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu (korralduse andmise ajal jõustumata) otsustele haldusasjas nr 3-17-2565 üksnes oma seisukohtade toetuseks, mitte ei ole oma kaalutlusi olulises osas nendes kohtuotsustes toodud põhjendustele rajanud. Ka jõustumata kohtulahend, iseäranis ringkonnakohtu lahend võib olla oluliseks orientiiriks, kuidas tõlgendada kehtivat õigust. On ilmne, et ka jõustumata kohtuotsustele viitamiseta oleks vastustaja teinud samasisulise otsuse. Pärast korralduse andmist tehtud Riigikohtu 18.02.2021 otsuses nr 3-172565 avaldatud seisukohtade valguses ei ole samuti alust korraldust õigusvastaseks pidada.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.