Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 7. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-484
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 18. juuni 2021 otsuse tühistamiseks ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kohustamiseks registreerida ehitisregistris 27.07.2019 esitatud kasutusteatis nr 1811301/04265
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tallinna linn Esindajad: Eva Vanamb, Kenneth Rivis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus ning tühistada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 18.06.2021 otsus „Kasutusotstarbe muutmisest keeldumise otsus (Taime tn 2-13)“ ja kohustada Tallinna Linnaplaneerimise Ametit muutma ehitisregistris Tallinnas Taime tn 2 asuva hoonet puudutavaid kandeid selliselt, et Taime tn 2-13 korteriomandi reaalosa kajastuks eluruumina vastavalt 27.07.2019 kasutusteatisele.
2.Mõista Tallinna linnalt Xi kasuks välja menetluskulu 15 eurot. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. veebruaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja omandis on Tallinnas Taime 2-13 korteriomand, mille reaalosaks on hoone soklikorrusel paiknev 38,50 m2 suuruse üldpinnaga ruum. 27.07.2019 esitas kaebaja kasutusteatise nr 811301/04265-1 eelnimetatud ruumi kasutusotstarbe muutmiseks ja selle kasutuselevõtuks eluruumina. 18.06.2021 tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega keeldus vaidlusaluse ruumi kasutusotstarbe muutmisest, leides esiteks, et ruum ei vasta eluruumile esitatavatele nõuetele, kuna ruumi põrand on vähemalt 90 cm keskmisest maapinnast madalamal, mille tõttu esineb uputuse oht, teiseks et ehitusprojektile lisatud insolatsioonianalüüs ei ole üheselt mõistetav ja seega ei vasta projekt ehitusprojektile esitatavatele nõuetele ning kolmandaks, et kaebaja esitatud andmed ruumide õhus CO2 taseme kohta ei ole usaldusväärsed.
2.Kaebaja esitas 08.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 28.06.2021 ning milles taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist 28.07.2019. aastal esitatud kasutusteatise registreerimiseks ehitisregistris ehk sisuliselt vastustaja kohustamist selle kasutusteatise alusel Taime 2-13 korterit puudutavate ehitisregistri andmete muutmiseks nii, et selle korteriomandi reaalosaks olev ruum kajastuks ehitisregistris eluruumina. Esmalt leiab kaebaja, et kuna vastustaja ei reageerinud kasutusteatisele ehitusseadustiku (edaspidi „EhS“) § 48 lõikes 2 sätestatud 10-päevase tähtaja jooksul, tuleb lugeda, et vastustaja aktsepteeris kasutusteatist ning pidanuks seega ehitisregistris andmed vastavalt muutma. Teiseks ei nõustu kaebaja vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega, et Taime 2-13 ruumid ei vasta eluruumile esitatavatele nõuetele. Kaebaja osutab sellele, et vastustaja väited ei tugine ühelegi tõendile, samas esitas kaebaja koos kasutusteatisega insolatsioonianalüüsi ja hinnangu õhukvaliteedile, mis mõlemad näitasid, et ruumid on eluruumina kasutamiseks nõuetekohased.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Esmalt seab vastustaja kahtluse alla kaebuse lubatavuse, selgitades, et samasisulise kasutusteatise esitas kaebaja juba 2017. aastal, ent juba tookord keeldus vastustaja 31.07.2017 otsusega ruumide kasutusotstarbe muutmisest, mille kaebaja vaidlustas vaidega, mis samuti rahuldamata jäeti. Teiseks selgitab vastustaja, et soklikorrusel olevad ruumid ei ole tänapäeval eluruumidena kasutamiseks kohased ning märgib, et 1980ndatel aastatel võeti vastu põhimõtteline otsus, et selliseid ruume eluruumidena ei kasutata. Vastustaja osutab ka sellele, et Taime 2 hoone algses projektis ei ole soklikorrusele eluruume ette nähtud ning märgib samuti, et Terviseamet ei ole pidanud võimalikuks kooskõlastada hoonete soklikorrusele eluruumide kavandamist. Vastustaja on seisukohal, et Taime 2-13 ruumid ei vasta eluruumile esitatavatele ohutuse nõuetele, kuna ruumidega samal korrusel asuvad ka hoone tehnosüsteemid (vesi, küte, kanalisatsioon), millest lähtuv kõrgendatud uputuse vms avariide oht välistab kõnealuse mitteeluruumi kasutamise eluruumina. Täiendavalt selgitab vastustaja, et loomuliku kalde tõttu valgub Heina tänavalt näiteks paduvihma korral vesi Taime 2 hoone suunas ning esimeseks potentsiaalseks avaks on veele justnimelt asjaomase ruumi aken.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada. Vastustaja 18.06.2021 otsus, millega vastustaja sisuliselt keeldus ehitisregistri kannete muutmisest selliselt, et Taime tn 2-13 korteriomandi reaalosaks olevad ruumid kajastuksid ehitisregistris eluruumidena ning eelkõige selles otsuses võetud põhimõtteline seisukoht, et elamu soklikorrusel asuvate ruumide ohutu kasutamine eluruumidena ei ole võimalik, ei ole põhjendatud. Kuna seaduses kasutusteatise kontrollimiseks antud tähtaeg on möödunud, tuleb vaidlustatud otsuse tühistamisel lugeda, et vastustaja on kasutusteatise aktsepteerinud ning seega peab vastustaja ehitisregistri andmeandjana tegema ehitisregistri kannetes kohased muudatused, mis
kajastavad kasutusteatises toodud andmeid selle kohta, et Taime 2-13 ruumid on võetud kasutusele eluruumina.
5.Kõigepealt ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, nagu piiraks kaebaja kaebeõigust see, et ta 2017. aastal tehtud samasisulist otsust ei vaidlustanud. EhS ei välista uue kasutusteatise esitamist pärast seda, kui pädev haldusorgan on teinud varem otsuse, millega keeldub kasutusotstarbe muutmisest varasema kasutusteatise alusel. Antud juhul esitas kaebaja 27.07.2019 ehitisregistri kaudu kasutusteatise ja vastustaja pidi seda menetlema seaduses ettenähtud korras.
6.Kaebaja esitas vaidlusaluse kasutusteatise selleks, et teavitada vastustajat Taime 2-13 korteriomandi reaalosaks olevate ruumide kasutama asumisest eluruumidena ning selleks, et vastustaja kui ehitisregistri andmeandja teeks Taime tn 2 elamut puudutavates andmetes vajalikud muudatused selliselt, et asjaomase korteriomandi reaalosa kajastuks ehitisregistris eluruumina. Siinkohal tuleb esmalt märkida, et kaebaja eesmärgi saavutamine ei eelda tegelikult Taime tn 2 kinnistul asuva ehitise (hoone) kasutusotstarbe kohta ehitisregistrisse tehtud kande muutmist. Kõnealuse ehitise kasutusotstarbeks ehitusseadustiku tähenduses ning vastavalt majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisale oli juba vaidlusaluse kasutusteatise esitamise ajal „11222 Muu kolme või enama korteriga elamu“. Ehitusseadustikust ei tulene, et hoone puhul tuleks või saaks ehitise kasutusotstarvet määrata iga ruumi või ruumiüksuse kohta eraldi. Samas tuleneb Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määruse nr 69 „Ehitisregistri põhimäärus“ § 5 punktist 1 ja § 6 punktist 10, et ehitisregistrisse kantakse ka ehitise tehnilised andmed vastavalt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrusele nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“. Viimati nimetatud määruses eristatakse selgelt aga eluruume ja mitteeluruume, kusjuures ehitise andmeteks on ka eluruumide ja mitteeluruumide arv ja nende pind. Õigusnormid ei anna ühest vastust küsimusele, kuidas peab toimuma juba valminud ja kasutuses oleva hoone puhul seal asuvate eluruumide ja mitteeluruumide arvu ja pinda puudutavate andmete muutmine ehitisregistris olukorras, kus ehitise kui terviku kasutusotstarbe kohta tehtud kande muutmiseks vajadust ei ole. Vastustaja seisukoht, et see saab toimuma kasutusloa või kasutusteatise menetluses, on mõistlik ja loogiline. Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja, kes just sel põhjusel kasutusteatise esitaski.
7.EhS § 48 lõikest 2 tuleneb, et kasutusteatise saamisel on pädeval haldusorganil aega selle kontrollimiseks 10 päeva: kui haldusorgan selle aja jooksul ei reageeri ehk ei teavita kasutusteatise esitajat vajadusest kasutusteatises esitatud andmete täiendavaks kontrollimiseks, võib isik hakata ehitist kasutama või muuta selle kasutusotstarvet. Nimetatud 10-päevase tähtaja möödumisel on pädev haldusorgan – kui ta kasutusteatise esitajat selle aja jooksul täiendava kontrollimise vajadusest ei teavita – kohustatud tegema kasutusteatisest tulenevad muudatused ehitisregistri andmetes. EhS § 48 lõikes 2 nimetatud kasutusteatises esitatud andmete kontrollimise vajadust on täpsustatud sama paragrahvi lõikes 5, mille punktis 1 on sätestatud, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus, kas seoses kasutusteatises märgitud ehitise kasutamise või selle kasutusotstarbe muutmisega tuleb viia ehitis nõuetega vastavusse. EhS § 48 lõikest 6 tuleneb, et eelnevas lõikes sätestatud aluste esinemisel lähtutakse kasutusloa menetluse, sealhulgas kasutusloa andmise menetluse tähtajast, ja kasutusloa andmisest keeldumise alustest, kusjuures kontrolli tulemusel esitatavad nõuded annab pädev asutus haldusaktina. EhS § 46 lõikeid 2 ja 5 ning 6 punkti 1 tuleb koosmõjus mõista selliselt, et pädev haldusorgan peab kasutusteatise esitamisele järgneva 10 päeva jooksul võtma seisukoha, kas aktsepteerida vaikimisi ehitise kasutamist (sh. uuel kasutusotstarbel) või seda mitte teha, kusjuures viimasel juhul tuleb tal sellest enne eelnimetatud 10-päevase tähtaja lõppu teavitada kasutusteatise
esitajat ning sellega käivitub täiendav kontrollimenetlus, mis tuleb läbi viia kasutusloa menetluse läbi viimiseks sätestatud tähtaja jooksul.
8.EhS § 54 lõikes 4 on sätestatud, et pädev asutus annab kasutusloa 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Eelnevast tuleneb niisiis, et kui pädev haldusorgan leiab, et kasutusteatist ei ole võimalik vaikimisi aktsepteerida ja vajalik on kontrollida kasutusteatise esemeks oleva ehitise nõuetelevastavust, tuleb vastavad kontrollitoimingud teha 30 päeva jooksul. Seejuures ei anna seadus sõnaselget vastust küsimusele, millised tagajärjed on selle tähtaja eiramisel. Sellise ehitise puhul, mille kasutamise eelduseks on kasutusloa olemasolu, on ilmne, et selle 30-päevase tähtaja lõppemine ei saa olla samastatav kasutusloa andmisega, sest tähtaja möödumine ei lõpeta kasutusloa olemasolu kohustust. Kasutusteatise puhul aga ei pruugi EhS § 48 lõigetes 5 ja 6 sätestatud kontroll igal juhul haldusaktiga päädida. Haldusakti annab haldusorgan vaid juhul kui ta kontrolli tulemusena peab vajalikuks esitada mingisuguseid nõudeid ehk eelkõige panna isikule kohustus viia ehitis sellele esitatavate nõuetega kooskõlla või kui ta teeb otsuse, mis tugineb kasutusloa andmisest keeldumise aluse olemasolule. Muul juhul haldusorgan sellist akti ei anna, vaid samuti vaikimisi aktsepteerib kasutusteatise, millega kaasneb organi kui andmeandja kohustus teha ehitisregistris vastavad muudatused. Eelnevat silmas pidades tuleb EhS § 48 sätteid tõlgendada nii, et kui haldusorgan, olles esmalt kasutusteatise esitamisele järgneva 10 päeva jooksul teavitanud isikut kasutusteatise täiendava kontrollimise vajadusest, ei anna 30 päeva jooksul haldusakti, milles on kas esitatud isikule täiendavad nõuded või milles on kohaldatud mõnda kasutusloa andmisest keeldumise alust, siis tuleb lugeda kasutusteatis vaikimisi aktsepteerituks ning pädeval haldusorganil kui andmeandjal on kohustus teha vastavad muudatused ehitisregistri andmetes. Seejuures ei ole kuidagi välistatud hilisem riikliku järelevalve teostamine ehitise nõuetelevastavuse ja selle nõuetekohase kasutamise kontrollimiseks. Kasutusteatise alusel ehitisregistris muudatuste tegemisega ei või pädev haldusorgan üle 30 päeva viivitada mitte ühelgi juhul.
9.Käesoleval juhul esitas kaebaja kasutusteatise 27.07.2019. Vastustaja on esitanud väljavõtted ehitisregistri andmetest, kust nähtuvalt on 31.07.2019 tehtud asjaomase kasutusteatise juurde märge „Teade ehitisregistrist – teatisega esitatud andmed vajavad täiendavat kontrolli“. Seega teatas vastustaja ehitisregistri andmekogu kaudu kaebajale, et kasutusteatis vajab kontrolli ehk teisisõnu, et ei aktsepteeri kasutusteatist vaikimisi. Eeltoodud sätetest tulenevalt pidi vastustaja vastavasisulise kontrolli läbi viima ja vajaduse korral haldusakti andma 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 30. augustil 2019. Vaidlust pole selles, et vastustaja selle tähtaja jooksul EhS § 48 lõikes 6 sätestatud haldusakti ei andnud. Selle tähtaja möödudes tuli lugeda, et vastustaja on ehitusteatise aktsepteerinud (või kasutades vastustaja sõnastust „teavitatuks lugenud“). Kuna kaebaja asjaomaste ruumide omanikuna oli ruumide kasutusotstarvet muutnud ning selle kohta kasutusteatise esitanud ning vastustaja ei olnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul andnud haldusakti, tekkis seega vastustajal kui ehitisregistri andmeandjal vahetu kohustus teha ehitisregistris vastavad muudatused, et Taime 2-13 korteri reaalosa kajastuks seal eluruumina. See kohustus ei ole ära langenud.
10.Käesoleva kohtumenetluse ajal – peaaegu kaks aastat pärast EhS § 48 lõikes 6 sätestatud haldusakti andmiseks seaduses ettenähtud tähtaja möödumist tegi vastustaja otsuse, millega keeldus Taime 2-13 kasutusotstarbe muutmisest. Kuna eeltoodud põhjustel oli sellise haldusakti andmiseks ette nähtud tähtaeg möödunud ning sellega kaasnevalt oli vastustaja kasutusteatist vaikimisi aktsepteerinud, ei olnud õiguslikku alust vaidlustatud otsuse tegemiseks. Teisisõnu – olukord, mille vastustaja oleks saanud EhS § 48 lõike 6 ja EhS § 55 alusel antava haldusaktiga lahendada, lahendas ta ära juba kasutusteatise vaikimisi aktsepteerimisega 30.08.2019. Isegi kui vastustaja jõudis 2021. aastal
seisukohale, et Taime 2-13 ruumide kasutamine eluruumina on ohtlik või et need ruumid ei vasta eluruumile esitatud nõuetele, oleks sellele reageerimise ainsaks võimaluseks olnud riikliku järelevalve menetlus vastavalt EhS §-dele 130 jj. Juba seetõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane ja tuleb tühistada.
11.Vaidlustatud otsus on ka sisuliselt õigusvastane ja põhjendamatu. Siinkohal tuleb esmalt tähelepanuta jätta kõik need kaalutlused ja põhjendused, mille vastustaja on esitanud käesoleva kohtumenetluse käigus, ent mis ei tulene vaidlustatud otsusest endast. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist kaalutlusotsusega, mille tegemisel pidi vastustaja kaaluma ühelt poolt asjaomaste ruumide eluruumidena kasutamisega kaasnevaid väidetavaid ohtusid ja teisalt kaebaja kui nende ruumide omaniku omandiõigust. Kaalutlusotsuse täiendamine uute või oluliselt põhjalikumate kaalutlustega kohtumenetluses ei ole üldjuhul lubatav. Nii näiteks on vastustaja vaidlustatud otsuses väga üldsõnaliselt tuginenud veeuputuse ohule ja muuhulgas vajadusele kaitsta teiste isikute vara. Kohtumenetluses on vastustaja aga analüüsinud muuhulgas Taime tn 2 krundiga piirduva tänava kallet ja selgitanud, et uputuse ohu põhjustab vihmavesi. Küll aga ei nähtu vaidlustatud otsusest, et tegelikult oleks selle tegemisel tänavate kaldeid, vihmavee võimaliku valgumise suundi, võimalikke vihmavee hulkasid jms asjaolusid üldse analüüsitud või nende kohta mingisuguseidki usaldusväärseid andmeid kogutud. Samamoodi ei ole vaidlustatud otsuses osutatud sellele, et probleemiks on ruumide valgustusega seotud standardist tulenev nõue, et akna alumine äär peaks olema ruumis istuja silmadest madalamal. Lisaks sellele, et vastustaja poolt kohtumenetluses viidatud standardis endaski on see nõue esitatud soovitusena – mis vääramatult tingib vajaduse kaaluda selle soovituse nõudena esitamise otstarbekust – ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja tegelikult asjaomaste ruumide vastavust selle standardi nõuetele sisuliselt hinnanud oleks.
12.Vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on viidatud EhS § 55 punktidele 1, 2 ja 6. EhS § 55 punkti 1 kohaldamist põhjendatakse vaidlustatud otsuses sellega, et Taime 2-13 korteriomandi reaalosaks olevad ruumid paiknevad hoone soklikorrusel ja nende kasutamine eluruumina on ohtlik eelkõige tulenevalt veeuputuse võimalusest. Seda, et maapinnast madalamal asuva põrandaga ruumis on veeuputuse (ükskõik, kas torustikurikke või loodusliku üleujutuse korral) kahjuliku tagajärje oht suurem kui kõrgemal asuvate ruumide puhul, kust vesi saab maapinna poole valguda, ei saa iseenesest mõistlikku vaidlust olla. See aga ei tähenda, et sellise ohu olemasolu lubaks asuda seisukohale, et ruumide kasutamine eluruumidena ei ole õiguslikult lubatav. On näiteks ilmne, et maapinnast kõrgemal olevate avatavate akendega ruumi puhul esineb oht sealt hooletuse korral välja kukkuda. Üldteada olevalt selliseid õnnetusi aeg-ajalt ka juhtub. Mõeldamatu oleks aga nende vältimiseks välistada selliste akende või rõdude kasutamine, kust selline võimalus avaneb. Eeltoodud näide on äärmuslik, ent toodud näitamaks, et ühegi ehitise ehitamine ega selle kasutamine ei ole täielikult ohutu. Avalikõiguslike meetmete võtmine ehitise teatud otstarbel kasutamise keelamiseks on vajalik üksnes siis, kui oht piisavalt tõsine, eelkõige kui selle esinemise tõenäosus on suur ja/või selle realiseerumisel kaasnev kahjulik tagajärg raske. Antud juhul ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt sellist tõsise ohu olemasolu põhjendatud.
13.Eeltooduga seoses tuleb tähele panna, et EhS § 55 punkti 1 kohaselt keeldub pädev asutus kasutusloa andmisest, kui ehitis ei vasta nõuetele. Nõuded ehitisele on sätestatud EhS §-s 11, mille lõikes 1 on sätestatud, et „[e]hitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu“ ning lõikes 2 on esitatud mitteammendav loetelu ehitisele esitatavatest nõuetest, lõikes 3 on sätestatud, et ehitisele esitatavate nõuete sisustamisel lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 305/2011 I lisas sätestatud olulistest nõuetest ning
lõikes 4 ministrile antud volitus täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Majandus- ja taristuminister on 02.07.2015 määrusega nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ kehtestanud täpsustatud nõuded eluruumile. Nende nõuete eesmärk on, nagu selles määruses sätestatud, inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Nimetatud määruses on sätestatud mitmeid väga detailseid nõudeid, ent seal ei ole sätestatud nõuet, et eluruumi põrand ei võiks olla maapinnast madalamal. Olukorras, kus seadusandja on andnud ministrile volituse teatud kasutusotstarbega ruumidele täpsustatud nõuete kehtestamiseks, ei saa haldusorgan üldjuhul seada abstraktsema iseloomuga kõrgemalseisvate normide alusel isiku jaoks neile nõuetele täiendavalt mingisuguseid isiku omandiõigust kitsendavaid nõudeid, kui need neist kõrgemalseisvatest aktidest piisavalt selgelt ei tulene. Kõrgemalseisvas aktis üldsõnaliselt sätestatud nõude täpsustamist haldusaktis tuleb hoolega põhjendada ja kaaluda seejuures erinevaid huve, antud juhul kaebaja omandiõiguse riive proportsionaalsust. Antud juhul riivab kasutusotstarbe muutmisest keeldumine kaebaja omandiõigust väga intensiivselt, sest asjaomaste ruumide kasutusvõimalused ahenevad olulisel määral. Ei ehitusseadustikust ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest 305/2011 ei tulene selgelt tingimust, et eluruumi põrand ei või olla maapinnast madalamal. Üldine nõue, et eluruum peab olema ohutu, ei saa tähendada seda, et avalik võim saab suvaliselt keelata teatud ruumide teatud otstarbel kasutamise igasuguste ohtude tõttu, ükskõik kui harv on nende esinemise tõenäosus ja nende realiseerumisega kaasneva võimaliku kahju suurus.
14.Samamoodi nagu Taime 2-13 korteri mittevastavus ehitisele esitatavatele nõuetele, ei ole vaidlustatud otsuses põhjendatud ka selle ohtlikkust, tulenevalt kasutusotstarbe muutmisest. Ehitise kasutamise ohutuse peab tagama eelkõige ehitise nõuetelevastavus ning seega on EhS § 55 punktides 1 ja 2 sätestatud alused omavahel tihedalt seotud.
15.Viimaks on vaidlustatud otsuses viidatud EhS § 55 punktile 6, kus on sätestatud, et kasutusloa andmisest keeldutakse kui ehitusprojekt ei vasta ehitamise aluseks olnud ehitusprojektile esitatud nõuetele ning selle tõttu on valminud ehitis ohtlik. Sellele sättele viitamine vaidlustatud otsuses on arusaamatu, kuna antud juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja pidanuks üldse koos kasutusteatisega ehitusprojekti esitama. EhS § 48 lg 4 kohaselt tuleb ehitusprojekt koos kasutusteatisega esitada EhS lisas 2 sätestatud juhtudel. Vastustaja ei ole ühelegi sellisele juhule osutanud. Lisas 2 olevast tabelist nähtub, et üksnes ehitise (analoogia alusel ka selle osa, nt ühe korteriomandi esemeks oleva reaalosa) kasutusotstarbe muutmiseks tuleb esitada üksnes kasutusteatis. Koos kasutusteatisega ehitusprojekti esitamise nõue on üle 5 meetri kõrguse või üle 60m2 suuruse ehitusaluse pindalaga ehitise puhul juhul, kui kasutusotstarbe muutmisega kaasneb ümberehitamine. Antud juhul ei ole vastustaja väitnud, et Taime 2-13 oleks toimunud ümberehitamine EhS tähenduses. Seejuures tuleb tähele panna, et kui tegemist oleks olnud ümberehitamisega, oleks kaebajal tulnud esitada ka ehitusteatis (vt EhS lisa 1). Ehitusteatise esitamise kohustuse täitmata jätmise korral oleks vastustaja pidanud aga kohaldama EhS § 53 lõikes 1 sätestatud kasutusloa läbi vaatamata jätmise alust. Seda vastustaja ei teinud, vaid asus kasutusteatist kasutusloa menetluse sätteid järgides sisuliselt läbi vaatama, võttes seeläbi seisukoha, et tegemist ei olnud ümberehitamisega. Arvestades EhS § 4 lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt on ehitise ümberehitamine selline ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt, tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ümberehitamisega tegemist ei olnud – paljude korteritega elamus ühe korteriomandi esemeks olevates ruumides tehtavad remonttööd, mis ei hõlma hoone kandekonstruktsioonide ega välisilme muutmist, uute välisuste või akende tegemist kohtadesse, kus neid eelnevalt ei olnud ning mis seisnevad sisuliselt ruumidesse kergseinte lisamises, elektri- ja
veevarustuse täiendamises ja viimistlustöödes, ei ole käsitatavad ehitise omaduste olulise muutmisena.
16.Eeltoodu tõttu on asjakohatu ka vaidlustatud otsuses esitatud etteheide, et ehitusprojekt ei vasta selle koostamist käsitlevatele nõuetele. Olukorras, kus kasutusteatisega koos ei pidanud kaebaja ehitusprojekti esitama, ei olnud vastustajal alust ka ehitusprojekti vorminõuetele vastavust hinnata. See ei tähenda seda, et järelevalve käigus ei võiks hinnata ruumide vastavust eluruumidele esitatavatele nõuetele. Antud juhul seda ei ole aga vastustaja teinud. Nii näiteks ei ole vastustaja hinnanud seda, kas loomulik- ja päikesevalgus on piisavalt tagatud, vaid piirdunud tõdemusega, et ehitusprojektis ei ole insolatsioonianalüüsis kasutatavat standardit täpsustatud ja et insolatsioonianalüüs ise on ebaselge, kuna selles on viidatud erinevatele standarditele. Antud juhul esitas kaebaja ise, ilma et tal oleks seadusest tulenevalt seda kohustust olnud kohe koos kasutusteatisega ka OÜ Fassaadiprojekt koostatud insolatsioonihinnangu, kus on viidatud analüüsi aluseks olevatele kasutatud standarditele ning võetud seisukoht, et valgustingimused Taime 2-13 ruumides on ideaalilähedased. Vastustaja ei ole menetluse käigus nõudnud kaebajalt selle analüüsi täpsustamist, veel vähem ise sisuliselt hinnanud, kas eluruumile kehtestatud valgustingimused on tagatud. Sisuliselt on vastustaja piirdunud väitega, et kaebaja poolt esitatud andmed ei ole piisavad.
17.Eelnevaga seoses tuleb tähele panna, et EhS ei reguleeri üksikasjalikult kasutusteatise menetluse läbiviimise korda. Selles osas tuleb juhinduda seega haldusmenetluse ja riiklikku järelevalve läbiviimist reguleerivatest üldnormidest. Haldusorgan võib nõuda isikult andmete ja tõendite esitamist nende asjaolude kohta, mille tõendamise kohustus on isikul õigusaktist tulenevalt või vajadusel koguda tõendeid ise, kui ta seda vajalikuks peab. Ühelgi juhul ei ole aga lubatav selline lahendus, mille vastustaja käesoleval juhul valis, kus haldusorgan pärast pikka ja põhjendamatut viivitust ja seejärel kaebajale ühtki konkreetset nõuet esitamata teeb lõpuks negatiivse otsuse, mis tugineb üldsõnalisele hinnangule, et kaebaja väited ehitise teatud nõuetelevastavuse kohta ei ole piisavalt veenvad. Haldusõigussuhtes on haldusorgan tugevam pool ning peab isikut vajadusel abistama ja selgitama talle, mida isik oma eesmärgi saavutamiseks tegema peab, eelkõige juhul kui haldusorganilt soodsa otsuse saamine eeldab mingisuguste asjaolude tõendamist isiku poolt. Nii näiteks esitas kaebaja käesoleval juhul ise andmed ruumide õhukvaliteeti puudutavate mõõtmistulemuste kohta koos hinnanguga, et sellistele tulemustele vastav õhk on eluruumi jaoks piisava kvaliteediga. Vastustaja on need kaebaja väited ja tõendid ümber lükanud lihtsalt väitega, et ta ei usu neid, kuna varasemad mõõtmistulemused olid teistsugused. Samas ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses viidanud ühelegi konkreetsele õigusaktist tulenevale õhukvaliteeti puudutavatele nõudele, millele mittevastavus oleks Taime 2-13 ruumide puhul tuvastamist leidnud. Seejuures pole vaidlust selles, et asjaomastel ruumidel on avatavad aknad, mida avades on ruume võimalik tuulutada. On usutav, et konkreetses ruumis võib tuulutamise vajadus olla sagedam kui mõnes muus ruumis, ent ruumide tuulutamine iseenesest on kohane ja mõistlik viis ruumides parema õhukvaliteedi saavutamiseks. Selle kohta, et asjaomastes ruumides ei ole mõistliku sagedusega tuulutamise korral võimalik tagada sellist õhukvaliteeti, et inimesel oleks ööpäev läbi võimalik oma tervist kahjustamata selles ruumis viibida, ei ole vastustaja esitanud ühtki loogilist selgitust ega tõendit.
18.Tegelikult näib vaidlustatud otsusest, et sisulist huvi selle vastu, kas näiteks valgus- ja siseõhuga seotud eluruumile esitatavad normatiivsed nõuded on täidetud või mitte, vastustajal ei olnudki, vaid vaidlustatud otsus lähtus põhimõttelisest seisukohast, et soklikorrusel elada ei saa. See seisukoht ei ole põhjendatud. Nagu juba eespool märgitud, ei ole vastustaja seejuures kaalunud kaebaja kui ehitise omaniku huve ja kasutusotstarbe muutmise võimalusega kaasnevat omandiõiguse riivet. Vastustaja
seletus, et 1980ndatel aastatel likvideeriti sarnased elamispinnad soklikorrustelt, on iseenesest õige, ent tähtsusetu. 1980ndatel aastatel oli valdav osa elamispindadest natsionaliseeritud ja ruumide kasutamine toimus avaliku võimu üksuste ja isikute vaheliste üürilepingute alusel ning üürileandjana oli nende eluruumide omandiõigust faktiliselt teostaval organil vaba voli soklikorrusel asuvaid eluruume järjest kasutusest välja arvata. Küll aga ei nähtu, et Eesti seadusandja, olles kehtestanud eluruumile esitatavad nõuded ja volitanud ministri neid täpsustama, oleks lähtunud samasugusest põhimõttest ehk näinud üldreeglina ette, et maapinnast madalamal asuva põrandaga ruumide eluruumina kasutamine on välistatud. Sellise tingimuse kehtestamine iseenesest ei pruugi olla välistatud, kui see suudetakse piisavalt ära põhjendada, ent kuniks reguleeritud valdkonnas vastavat nõuet ja piirangut ei ole, ei saa haldusorgan sellist nõuet omalt poolt seada seda väga veenvalt põhjendamata. Käesoleval juhul üldsõnaline põhjendus veeuputusega kaasneva ohu kohta ei ole piisav.
19.Iseenesest tuleb nõustuda, et elukeskkonnana ei ole asjaomane korter kõige meeldivamate killast, ent see on suurel määral igaühe isiklike eelistuste ja igaühe enda poolt defineeritud soovide tähtsusjärjekorra küsimus. Väita, et elamistingimused selles korteris on sedavõrd halvad, et ohustavad seal ükskõik millise elava inimese tervist ja heaolu määral, et see nõuab avaliku võimu sekkumist, ei ole vaidlustatud otsuse pinnalt veenvalt põhjendatud. Hinnang võiks olla teistsugune, kui vaidlustatud otsus sisaldaks mingisugust usutavat riskianalüüsi, mille kohaselt on otsuses nimetatud veeuputuse oht sage (näiteks hoone asukohast tingituna) või et uputuse korral oleks usutav, et uputus võib kaasa tuua rasked tagajärjed inimeste elule või tervisele.. Vaidlustatud otsus sellist analüüsi ei sisalda. Elukoha valiku tegemisel lähtub igaüks paljudest argumentidest ning erinevate asjaolude kaal võib inimeste jaoks olla erinev. Nii on täiesti mõeldav, et piiratud rahaliste võimaluste tingimustes eelistab inimene näiteks äärelinnas paikneva suurelamurajooni korteris elamisele elamist kesklinnale lähemas piirkonnas eluruumi mõttes kasinamates tingimustes. Teise isiku valiku argumendid võivad olla vastupidised. On usutav, et paljude jaoks oleks soklikorrusel asuvate ruumide elukohana kasutamine ebameeldiv, ent neist ebameeldivustest saab igaüks oma valikuid tehes loobuda ja seal mitte elada. Ehitisregistris korteriomandi reaalosa eluruumina kajastamine on välistatud juhul, kui see ruum selgelt eluruumile esitatavatele nõuetele ei vasta. Käesoleval juhul sellist selget vastuolu ei ole. Avalik võim peab selliste valikute tegemisse sekkuma juhul kui esineb arvestatav oht, et inimesed oma rumalate valikute tõttu kahjustavad ennast või teisi arvestataval määral. Antud juhul ei ole vastustaja sellise ohu olemasolu põhjendanud. Vastustaja väited tõsiseltvõetava uputuse ohu, ebapiisava päikesevalguse hulga või siseõhu kehva kvaliteedi kohta on paljasõnalised ja seejuures ei ole vastustaja menetluse käigus nõudnud kaebajalt mingisuguste täiendavate tõendite esitamist või juba esitatute täpsustamist.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskulude välja mõistmist, ainsa menetluskuluna on tõendatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumine. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 13.10.2022 KOHTUOTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.